← Eesti

3-15-632/22

Obsah (5)§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2016, Tallinn Haldusasja numb

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-632 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) määras 20.02.2015 maksuotsusega nr 12.2-5/8732 KE-le täiendavalt tasumisele kuuluvat tulumaksu maksustamisperioodi 2013 eest summas 93,31 eurot. Maksuotsuse kohaselt esitas KE 28.03.2014 MTA-le residendist füüsilise isiku
  2. aasta tuludeklaratsiooni, milles deklareeris Tallinnas XXX asuva eluruumi üürimisest saadud renditasu summas 1900 eurot ning tulust mahaarvamisena sama eluaseme soetamiseks võetud laenu intresse summas 1046,90 eurot. Tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 25 lg 1 kohaselt saab tulust maha arvata üksnes selle osa tasutud laenuintressidest, mis on tasutud aja eest, mil isik reaalselt kasutas laenuobjektiks olevat eluruumi enda eluasemena. Üürilepingu kestel ei saa laenuintresse tulust maha arvata. KE andis eluruumi üürile alates 02.08.2013, mistõttu saab tulust mahaarvamisena arvesse võtta eluaseme soetamiseks võetud laenu intresse 58,36 % ulatuses (213 päeva ÷ 365 päeva × 100). TuMS § 12 lg 1 p 4 ja § 16 järgi tekib üürileandjal kinnisvara üürile andmisest lisaks üürile tulu summas, mida üürnik tasub üürileandja kohustuste täitmiseks (s.o korteri remondimaksete, elamu renoveerimiseks võetud laenumaksete, intressija kindlustusmaksete ning maamaksu tasumine). Üürnik tasus kaebaja eest korteriühistu igakuistel arvetel kajastunud kindlustusmakseid kokku summas 8,40 eurot.
  3. KE esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 20.02.2015 maksuotsuse nr 12.2-5/8732 tühistamiseks. 1) Riigikohus on lahendi 3-3-1-51-12 p-s 11 selgitanud, et mõiste "eluase" on laiema sisuga kui "elukoht" ning hõlmab ka sellist eluruumi, mida konkreetne isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks. Ehkki kaebaja viitas maksumenetluses sellele seisukohale, jättis MTA selle väite maksuotsuses käsitlemata, rikkudes maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 95 lg-t
  4. 2) Maksuotsusest ei selgu kriteeriumid, mille alusel MTA liigitab osade eluruumiga seotud kulude üürniku poolt kandmise üürileandja tuluks. Maksuotsus on seega vastuolus MKS § 95 lg-ga
  5. Kõik eluruumiga seotud kulud on pigem selle isiku huvides, kes eluruumi tegelikkuses kasutab (üürnik) ning kindlustusmaksete tasumine ei ole erand. Kindlustus võimaldab riski realiseerumisel taastada hävinud või kahjustada saanud hoone või kuuri osad kiiresti ning kuna erinevalt üürileandjast on üürniku jaoks üürile võetud eluruum eelduslikult tema ainus võimalik eluase, on hoone või kuuri kiire taastamine eelkõige üürniku, mitte üürileandja huvides. Õiguskirjanduses on leitud, et üürniku poolt tasutud kommunaalteenused, kindlustus, maamaks jne ei ole üürileandja tulu eeldusel, et üürileandja need kulutused ka tegelikult kannab (Lehis, L. Tulumaksuseadus – kommenteeritud väljaanne. Tartu 2000, lk 179). Kommunaalmaksed, mille kandmist üürniku poolt ei loe MTA üürileandja tuluks, tähendavad tavaarusaama järgi kõiki eluruumiga seotud kulusid, mille osas teenuse osutaja (korteriühistu või muu isik) esitab teenuse tarbijale arve. Üürnik on tasunud mitte eluruumi, vaid kuuri kindlustamise kulu. 3) Maksuhaldur ei saa kohtumenetluses täiendada maksuotsuse põhjendusi.
  6. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Erinevalt kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis käsitletud olukorrast ei ole praeguses asjas vaidlust selles, et kaebaja ei elanud vaidlusaluses eluruumis. TuMS § 25 lg-s 1 sätestatud maksusoodustuse saamiseks ei piisa üksnes laenu võtmise eesmärgist soetada endale eluase. Ka õigusteoorias on intresside mahaarvamise oluliseks tingimuseks peetud seda, et eluruumi kasutatakse enda eluasemena ning kui eluase seisab tühjalt või seal majutatakse muid isikuid (tasu eest või tasuta), siis intresside mahaarvamise õigust ei teki (Vt Lehis, L. Tulumaksuseadus – kommenteeritud väljaanne. Tartu 2000, lk 179, lk 479). 2

(5)3-15-632 2) Üürilepinguga võivad pooled küll lepinguvabaduse raames kokku leppida, et üürileandja kohustused tasub üürnik, kuid maksuõiguslikult loetakse sellised kulud TuMS § 12 lg 1 p 4 ja § 16 koostoimes üürileandja tuluks. Kindlustamise kohustus on kaebajal tulenevalt pangaga sõlmitud laenulepingust. Kaebaja viidatud TuMS kommentaaride väljaandmise ajal reguleeris üürisuhteid elamuseadus, mille § 37 kohaselt kohustus üürnik tasuma veevarustuse, kanalisatsiooniteenuste ning soojavarustuseks vajaliku soojusenergia eest, katma üürileandja maamaksukulud ulatuses, mis vastab üürniku maakasutusele ja tasuma üürilepingu esemeks olevatele ruumidele vastava osa hoone kindlustamise kuludest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 292 ja § 293 kohaselt aga peab üürnik kandma kõrvalkulud, s.o tasu teenuste ja tegude eest, mis on seotud üüritava asja kasutamisega. Praegusel juhul ei ole kindlustus seotud asja kasutamisega. Vastustaja seisukohta toetab 01.01.2016 kehtima hakkava § 16 lg 1 ls 2, mille kohaselt ei kuulu renditulu hulka VÕS § 292 tähenduses kõrvalkulude ja § 293 tähenduses koormiste kandmine renditulu saaja eest või nende kandmise hüvitamine renditulu saajale. 3) Maksuotsus ei ole kaalutlusotsus, mille täiendavate põhjenduste esitamine alles kohtumenetluses ei võimaldaks kontrollida selle õiguspärasust. 4. Tallinna Halduskohus jättis 04.12.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendustega neid halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 165 lg 2 alusel üle kordamata. Kohtumenetluses kaebaja argumentidele põhjalikumate vastuväidete esitamine pole käsitatav haldusakti tagantjärele motiveerimisena. TuMS kommentaarid, millele vastustaja on mh tuginenud, aitavad adekvaatselt avada TuMS normide sisu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. KE palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja väiteid Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-51-12 kohta ega ole põhjendanud, milline tõend ja miks osutus Riigikohtu lahendist asjakohasemaks või kaalukamaks. 2) Sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (41 SE) seletuskirja kohaselt ei muuda 01.01.2016 kehtima hakanud § 16 lg 1 ls 2 renditulu maksustamise põhimõtteid, kuna ka varasema tõlgenduse kohaselt (MTA juhend) ei kuulunud kõrvalkulud ja koormised renditulu hulka. Kuna VÕS-i kohaselt ei ole kuuri kui eluruumi juurde kuuluva kaasomandi osa kindlustamise kulu hüvitamine üürniku poolt keelatud, ei saa selle kulu võrra suurendada ka kaebaja maksustatavat tulu. Maksuhalduri väited, miks kommunaalkulu arvel olevad teatud kulud suurendavad kaebaja maksustatavat tulu, baseeruvad suuresti VÕS-il ja selle kommenteeritud väljaandel. Kuna maksuotsuses pole neile aga viidatud, ei saa neile tugineda. 3) Kaebaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
  2. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vastustaja argumentidega nõustudes on halduskohus andnud hinnangu kaebaja väidetele, mis puudutavad Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-51-12 väljendatud seisukohti. 3

(5)3-15-632 2) 01.01.2016 jõustunud TuMS muudatus ei muutnud maksustamise põhimõtteid. Kuuri kindlustamise kulu pole käsitatav üürniku huvides oleva kõrvalkuluna, vastav kokkulepe ka puudus ning see oleks üürnikku kahjustav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
  2. Kui maksuotsus on tehtud asjaolusid õigesti tuvastades ja seaduslikul alusel, ei anna selle tühistamiseks alust pelgalt see, kui MTA pole selles eraldi analüüsinud maksukohustuslase vastuväiteid maksuseaduse tõlgendamise osas. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul olid faktilised asjaolud nii eluruumi kaebaja eluasemena kasutamist puudutavas osas kui kuuri kindlustamise kulusid puudutavas osas selged ning MTA kohaldas TuMS § 12 lg 1 p 4, § 16 ja § 25 lg 1 sätteid õigesti.
  3. Erinevalt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-51-12 käsitletud asjaoludest pole praegusel juhul vaidluse all see, et eluruumi kasutas vaidlusalusel perioodil mitte kaebaja, vaid kolmas isik üürilepingu alusel. Riigikohtu seisukohta, et eluase TuMS § 25 lg 1 tähenduses hõlmab ka sellist eluruumi, mida isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks, tuleb mõista Riigikohtu lahendatud kaasuse kontekstis, kus isikul oli samaaegselt mitu eluaset. Riigikohus leidis kaebaja tsiteeritud lausega seda, et eluruum, mille soetamiseks võetud laenu või liisingu intressi soovitakse maksustatavast tulust maha arvata, ei pea olema isiku kasutuses suuremas ulatuses kui mõni teine tema kasutatav eluruum. Riigikohus ei öelnud selle lausega, et TuMS § 25 lg 1 kohaldamine on võimalik ka juhul, kui isik eluruumi üldse ei kasuta.
  4. TuMS § 16 lg 1 sätestas üüritulu teenimise ajal, et tulumaksuga maksustatakse tulu kinnisvõi vallasvara või selle osa üürile või rendile andmisest, tasu hoonestusõiguse seadmise või kinnisasja ostueesõigusega, kasutusvaldusega, isikliku kasutusõigusega või servituudiga koormamise eest. Selle sätte tõlgendamisel ei oma esmatähtsust VÕS-i regulatsioon, vaid üürileandja maksustatavaks tuluks tuleb lugeda rahaline kasu, mille ta sai eluruumi üürile andmisest. See ei pruugi piirduda üürniku ja üürileandja vahel kokku lepitud üüri summaga. Üürniku kasutuses olnud kuuri (panipaiga) kindlustamisega seotud kulu tuli üürilepingu järgi küll kanda üürnikul, kuid tegemist ei ole muude n-ö kommunaalkuludega sarnase maksega, mis tulumaksuga maksustamisele ei kuulu. Üürniku poolt kommunaalkulude tasumist ei saa lugeda omaniku tuluks seetõttu, et neid konkreetseid teenuseid ja hüvesid (vesi, elekter, prügivedu jne) kasutab üürilepingu ajal üürnik üürileandja asemel. Nendega pole võrreldav kindlustusmaksete tasumine, mille eest üürnik ei saa vastu hüve (peale selle, et vastasel korral poleks temaga ilmselt sõlmitud üürilepingut), mistõttu tuleb need üürniku tasutud kulud lugeda üüritulu hulka (sisuliselt lisandudes kokkulepitud üüri summale). Viimati nimetatud kulud kannab omanik tulenevalt oma omaniku staatusest, mitte eluruumi kasutamisest konkreetsel perioodil. Ekslik on kaebaja väide, et kuuri kindlustamine oli üürniku, mitte üürileandja kui omaniku huvides. Vara kindlustamisega saab hüve omanik. Üürnikul pole kindlustusjuhtumi saabudes kohustust kuuri remontida või taastada, samuti kohustusi panga ees, kellega sõlmitud laenulepingust tulenevalt peab kaebaja vara kindlustama. Üüritulu hulka arvestatavate üürniku tasutud kulude piiritlemisel ei oma õiguslikku tähtsust see, kas need on kantud korteriühistu või hoone haldaja esitatavale igakuisele kommunaalkulude arvele või mitte.
  5. Ehkki maksustamisel ei oma tähtsust kõrvalkulu kandmise kokkuleppe võimalik tühisus VÕS § 275 järgi, märgib ringkonnakohus, et kohtuotsuse eelmises punktis toodud seisukohad kindlustusmaksete kõrvalkuludena määratlemise kohta on kooskõlas ka tulu teenimise ajal 4
(5)3-15-632 kehtinud VÕS § 292 lg-ga
  1. Praeguses asjas ei oma tähtsust elamuseaduse §-st 37 tulenenud teistsugune regulatsioon, mis kehtis TuMS kommentaaride kirjutamise ajal.
  2. Et ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

MTA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.