2-12-13585/133

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-12-13585 Tsiviilasi M.B. hagi OÜ My Fitness vastu kahju hüvitamiseks M.B. apellatsioonkaebuse hind 444 eurot OÜ My Fitness vastuapellatsioonkaebuse hind 598 eurot 50 senti Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.B. apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja): M.B. (isikukood: XXXXXXXXX); lepinguline esindaja Aleksandr Gamazin Vastustaja (kostja): OÜ My Fitness (registrikood:

11273563); esindajad vandeadvokaat Aleksander Vares ja advokaat Siim Mõistlik esindajad RESOLUTSIOON ja OÜ My Fitness 1. Rahuldada OÜ My Fitness vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

2.Tühistada Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus osas, milles maakohus mõistis OÜ-lt My Fitness M.B. kasuks välja 598 eurot 50 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas.

3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada M.B. hagi OÜ My Fitness vastu kahju hüvitamiseks osaliselt.

Mõista OÜ-t My Fitness M.B. kasuks välja 208 eurot.

Jätta M.B. hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.Jätta M.B. apellatsioonkaebus rahuldamata.

5.Lugeda maakohtu sõnastatuks järgmiselt: otsuse resolutsioon lõplikult 5.1. Rahuldada osaliselt M.B. hagi OÜ My Fitness vastu.

5.2. Välja mõista kostjalt OÜ-lt My Fitness hageja M.B. kasuks tekitatud kahju summas 208 (kakssada kaheksa) eurot.

6.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. M.B. (hageja) esitas 4. aprillil 2012 hagi OÜ My Fitness (kostja) vastu kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt varastati 22. jaanuaril 2011 fitnessklubi My Fitness ruumis aadressil Tallinna mnt 19C, Narva, hageja vara: rahakott (väärtus 38 eurot), milles oli 80 eurot sularaha, mobiiltelefon (väärtus 900 eurot), juhiluba (uue maksumus 6,5 eurot), ID-kaart (uue maksumus 24 eurot), kokku vara 1048 euro 50 sendi väärtuses. Kogu vara jättis hageja hoiule suletud kappi.

Jättes esemed hoiule, sõlmis hageja kostjaga suulise hoiulepingu vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 883. Kuna kostja ei ilmutanud sellist hoolt, nagu ta ilmutab oma asjade hoidmisel, kannab ta VÕS § 885 kohaselt vastutust. 22. septembri 2014 seisukoha järgi palub hageja mõista kostjalt välja hageja menetluskulu summas 1 600 eurot 64 senti.

2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei olnud poolte vahel sõlmitud suulist hoiulepingut ning pooltevahelisi suhteid reguleerib kirjalik liikmeleping, mis välistab hagiavalduses toodud asjaoludel kostja vastu nõuete esitamise võimaluse. Juhul kui kohus leiab, et suuline hoiuleping oli siiski sõlmitud, ei saanud kostja näidata hagejale kuuluvate esemete hoidmisel üles suuremat hoolt. Hageja ei ole tõendanud, et esemed kuulusid temale ja et need rööviti kostja poolt peetavas spordiklubis. Liikmelepingu üldtingimuste p-s 10.4 sätestatud 2 kahjust teatamise tähtaeg on möödunud. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.Viru Maakohus jättis 27. oktoobri 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.Hageja esitas 22. novembril 2014 apellatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada täies ulatuses.

5.Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2015 kohtuotsusega tühistati Viru Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsus ja hagi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Maakohus oli olulisel määral jätnud täitmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest (sh ei ole arutanud VÕS §-de 911 lg 4, 914 ja 916 kohaldamise võimalikkust; hindamata on jäetud liikmelepingust ja selle lisaks olevatest üldtingimustest tulenevad hageja ja kostja õigused ja kohustused seoses hagiga jms). Samuti on maakohus jätnud täpsustamata kahju suuruse (mh on tõendamata mobiiltelefoni väärtus 900 eurot).

6.Hageja palus 12. juuni 2015 täpsustatud hagiavalduses kostjalt välja mõista asjade vargusega tekitatud kahju kogusummas 1048 eurot 50 senti. Hageja esindaja esitas telefoni maksumuse tõendamiseks väljavõtte Elioni koduleheküljelt Apple iPhone 6 64 GB maksumuse kohta, mis 2015. a on 799 eurot (sooduspakkumine). Mobiiltelefoni maksumus on tõendatud hageja ütlustega kohtuistungil vande all. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on sellised ütlused tõenditeks.

Maksumus on tõendatud ka samalaadse telefoni iPhone 6 hinnapakkumisega.

Õiguslikku tähendust ei ole, kas hageja kasutas temalt esemete varastamise päeval tavalist rõivakappi või spetsiaalset kappi hinnaliste esemete jaoks. Hagejal ei olnud mingisuguseid tähtsaid või väga hinnalisi asju (väärisesemed, suur rahasumma jms), vaid ainult tavalised asjad:

ID-kaart, juhiluba, sularaha, mobiiltelefon. Nende tavaliseks, normaalseks hoidmiseks antaksegi tavaline kapp lukuga, mille võtit hoiab külastaja ise. Hageja ei näinud administraatori juures mingit erilist turvakappi, seepärast ei olnud hagejal ka mingit „käitumisvalikut".

Tõendatud on, et hageja asjad ja raha läksid kaotsi nende varguse tagajärjel. Seejuures pööras administraator tähelepanu kahe mehe kahtlasele käitumisele, kes sisenesid fitnessklubisse varsti pärast hagejat ning jättis meelde nende tundemärgid. Neist ühe käitumine oli sedavõrd kahtlane, et administraator palus teistel külastajatel talle teatada, mida see mees teeb meeste riietusruumis.

Kuid kostja töötajad ei kontrollinud seda meest ja seejärel isegi keeldusid andmast politseile videosalvestust antud isikust. Peale selle on kostja võimaldanud, et külastajate asjade hoiukappide lukke saavad teised isikud nii kergesti avada, et polnud vaja kapi lukku, mille hageja oli spordisaali minekul sulgenud, isegi lahti murda. Järelikult avaliku ettevõtte pidaja süü tõttu ei saa antud juhul kohaldada VÕS § 913 lg-t 1.

Fakt, et kapi lukk oli pärast vargust korras ja hageja asjad varastanud isik ei olnud lukku lõhkunud, vaid selle lihtsalt avanud, viitab riidekapi lukustusseadise mittenõuetekohasele tasemele.

7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et arusaamatuks jääb hageja viide VÕS §-le 911, kuivõrd viidatud seadusesäte ei seondu kuidagi suulise hoiulepinguga, vaid tegemist on seadusest tuleneva nõude alusega.

Kostja märgib, et nõude rajamine VÕS §-st 911 tulenevale alusele tähendaks hagi muutmist TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kuivõrd hageja muudaks sellega hagi aluseks olevat põhilist asjaolu

–hoiulepingust tulenevat väidetavat kohustust. Kostja hagi muutmisega ei nõustunud. Kostja leidis, et hageja ei saa suulisele hoiulepingule tuginedes nõuda hagi rahuldamist. Isegi kui 3 hüpoteetiliselt eeldada, et hageja esitaks nõude ka VÕS §-st 911 tulenevatel asjaoludel, tuleks see jätta rahuldamata kahju tekkimisest esitamise tähtaja möödumise kahju tõendamatuse tõttu.

Nõue tuleks jätta rahuldamata lisaks hageja enda käitumisest tulenevalt või piirata oluliselt lähtuvalt kostja vastutuse ülempiirist. Kostja leidis, et hagejal oli võimalus oma esemed paigutada turvakappi. Turvakapi kasutamise soovitusele on viidatud nii üldtingimustes kui ka sisekorraeeskirjades. Turvakapi kasutamise võimalus on levinud ka enamikes teistes spordiklubides. Hageja oli pikaajalise spordiklubi kasutajana alates 2009. aastast ilmselgelt vastava võimalusega tuttav.

Isegi siis kui esineksid kõik alused hageja nõude maksmapanekuks VÕS § 911 alusel, tuleneks VÕS § 913 lg-st 1 kostjale vastutuse ülempiir, mis vastaks kostjale rakendunud sajakordsele päevatasule. Liikmelepingust nr 18707-2011 kohaldus hagejale pakett „MyFitness+täis“ kuutasuga 62 eurot 46 senti. Viidatud pakett võimaldanuks hagejal käia treeningutel 7 päeva nädalas. Seega kujuneb vastava paketi ühe päevaseks maksumuseks 2 eurot 8 senti (62,46/30=2,08). Vastava maksumuse sajakordne väärtus oleks 208 eurot. Seega isegi juhul, kui oleks täidetud kõik hageja poolt VÕS § 911 alusel esitatud kahjunõude eeldused (mida ei ole), kuuluks hageja nõue kostja vastutuse ülempiiri ületavas osas rahuldamata jätmisele.

MAAKOHTU LAHEND 8. Viru Maakohus rahuldas 4. detsembri 2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 598 eurot 50 senti, s.o telefoni maksumus 450 eurot, rahakoti maksumus 38 eurot, sularaha 80 eurot, ID-kaardi maksumus 24 eurot ja juhilubade maksumus 6 eurot 50 senti.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas 327 eurot 82 senti, s.o hagi esitamiselt tasutud riigilõiv 127 eurot 82 senti ja apellatsioonkaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv 200 eurot. Riigilõivu 127 eurot 62 senti ja muud asjas kantud menetluskulud jättis kohus hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jättis kohus täies ulatuses kostja kanda.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega nõude aegumise osas, kuna liikmelepingu üldtingimuste p-st 10.4 ei tulene, et kahjunõue tuleb esitada lepingus märgitud aja jooksul, lepingus on juttu otseselt tekkinud kahjust teavitamisest. Kuna hageja teatas asjade vargusest koheselt pärast varguse avastamist, s.o 22. jaanuaril 2011, siis on hageja täitnud lepingu üldtingimuste p 10.4 sätestatud teavitamiskohustuse.

Maakohus tuvastas, et 22. jaanuaril 2011 toimus hagejale kuuluvate asjade vargus kostja ruumidest My Fitness OÜ klubis Tallinna mnt 19C, Narva. Klubi riietusruumis asuvast lukustatud kapist varastati hagejale kuuluvad esemed: rahakott (väärtusega 38 eurot), milles oli 80 eurot sularaha, mobiiltelefon (väärtusega 900 eurot), juhiluba (uue maksumus 6 eurot 5 senti), ID-kaart (uue maksumus 24 eurot), kokku vara 1048 euro 50 sendi väärtuses. Hageja asjade kadumisega/vargusega seotud asjaolud on leidnud tõendamist nii käesoleva tsiviilasja raames uuritud kriminaalasja nr 11240100370 materjalidega, kui ka tunnistaja J.K. ja hageja vande all antud ütlustega (I kd, tl 135–136, II kd, tl 53–56). Pooled ei vaidle, et nende vahel oli sõlmitud liikmeleping 2009. aastast ning see oli kehtiv ka varguse toimumise ajal.

Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2015 otsuses on viidatud, et VÕS § 911 lg 4 kohaldub mh ka spordiklubidele, fitnessklubidele ja muudele sarnast teenust osutavatele ettevõtetele/asutustele.

Liikmelepingu üldtingimuste p 17, mis käsitleb kostja vastutuse välistatust kolmanda isiku tegevuse või tegevusetuse olukorras, sh vara kadumise, kahjustumise, hävimise, varguse eest, on VÕS § 916 kohaselt tühine.

Nii kostja kui ka Tartu Ringkonnakohus on pööranud tähelepanu sellele, et on tõendamata hagejalt varastatud telefoni maksumus. Hageja ütluste kohaselt varastati temalt telefon Apple IPhone 3G. Hageja poolt 3. juulil 2015 esitatud hinnapakkumust telefoni Apple IPhone 6 64 GB 4 kohta ei saa lugeda telefoni maksumuse tõendiks, kuna tegemist ei ole täpselt samalaadse telefoniga, nagu oli hagejal. Kuna hageja ei esitanud kohtule tõendeid telefoni soetamise aja ja tegeliku maksumuse kohta, tegi maakohus päringu Apple ametlikule esindajale, edasimüüjale ja hooldajale Eestis OÜ-le Valge Klaar. OÜ Valge Klaar hoolduse juhi Rauno Peetsi 2. detsembri 2015 vastusest nähtub, et uue Apple Iphone 3G võinuks kohtuvaidluse aluseks oleva kuriteo toimepanemise ajal saada 300–400 euro eest. Mudelipõlvkondade Apple Iphone 3G ja Apple Iphone 3GS vahe on aasta, mudel 3GS oli samal ajal 100 eurot kallim kui 3G. Kuna kohtule ei ole täpselt teada, kas tegemist oli Apple IPhone 3G või Apple IPhone 3GS mudeliga, siis OÜ Valge Klaar vastusest lähtuvalt leidis maakohus, et tõendatud on telefoni Apple IPhone 3G maksumus summas 450 eurot (antud summa jääb hinnavahemikku 400–500 eurot). Muude varastatud asjade maksumuse, sh ID-kaardi, rahakoti, sularaha ja juhiloa osas poolte vahel vaidlus puudub.

Asjaolu, et esemed asusid mitte turvakapis (seifis), vaid tavalises lukustatud kapis, ei vabasta kostjat VÕS § 911 lg 4, § 915 ja § 916 alusel vastusest ja kahju hüvitamise kohustusest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus menetluskulude jagamisel alusetult osade võrdsuse põhimõtet. Asja materjalidest nähtub, et kohtuprotsess venis kohtu ja kostja süül. Kostja esindaja esitas alusetuid taotlusi ja toetas kohtu samasuguseid toiminguid. Kunstlike menetlustakistuste ületamiseks koostatud määruskaebuste, seisukohtade, arvamuste ettevalmistamisele kulutas hageja ajavahemikus 2012–2014 325 eurot. Kuna kõik hageja arvamused, seisukohad ja taotlused leidsid kinnituse maakohtu 4. detsembri 2015 otsuses, on samas kohtuotsuses menetluskulude hageja enese kanda jätmine vastuolus TsMS § 162 lg 2 mõtte ja eesmärkidega kohtuväliste kulude vajalikkuse osas.

Vaidlus hüvitatava telefoni väärtuse üle tõstatus alles kohtumenetluse lõppstaadiumis asja korduval läbivaatamisel. Aastatel 2012–2014 kandis hageja pea kõik toodud menetluskulud ja telefoni väärtuse küsimust ei tõstatunud. Seega kuuluvad ülejäänud kohtuvälised kulud 1885 eurot hüvitamisele. Kostjalt väljamõistmisele kuuluv riigilõiv kokku on 377 eurot 85 senti.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet alandades telefoni väärtuse 900 eurolt 450 euroni. Varastatud telefoni maksumus 894 eurot on täpselt tuvastatud hageja vande all antud ütlustega kriminaalasja raames (I kd, tl 17, II kd, tl 65). 28. novembri 2011 kriminaalasja lõpetamise määruses (II kd, tl 45) tuvastatud kogusummas (1018 eurot) käsitleti telefoni väärtust samas suuruses.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 nõuet, kui jättis otsuses nimetamata hageja esitatud samalaadse telefoni (Apple Iphone 6 64GB ) hinna (II kd, tl 173). Maakohus eiras TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud nõuet. Kuna kostja ei esitanud tõendeid telefoni madalama hinna kohta, siis poleks pidanud maakohtul selles küsimuses olema mingeid kahtlusi.

Maakohus rikkus TsMS § 229 lg 1 ja 2, kui võttis otsuse tegemisel telefoni väärtuse tuvastamiseks omaalgatuslikult ühendust OÜ Valge Klaar töötaja Rauno Peetsiga. Eelmainitud isiku väited on oletused, mille kohta pooltel puudus võimalus oma seisukohti esitada ning mida ei saa käsitada tõendina antud tsiviilasjas.

10.Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 4. detsembri 2015 otsus, teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata 5 ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivnõudena palub kostja maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta rahuldamata hagi ulatuses, milles hageja ei ole tõendanud kahju, on aidanud kaasa kahju tekkimise ohule ning milles see ületab kostja vastutuse ülempiiri.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus valesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust, kui on kahjunõude lahendanud VÕS § 911 lg 4 alusel ning jätnud arvestamata, et kahjunõue on esitatud ja rahuldamist nõutud hoiulepingut käsitlevate sätete alusel. Hageja on kogu kohtumenetluse jooksul toonud oma nõude alusena välja suulise hoiulepingu. Maakohus on tulenevalt TsMS § 436 lg-st 4 lähtunud poolte ühisest arusaamast, et kahjunõude alusena väidab hageja olevat kokkuleppe ehk lepingu. Hoiulepingust tuleneva nõude põhialus tuleneb VÕS §-dest 883 ja 891. Maakohus oleks pidanud esitatud tõendite ja väidete alusel tuvastama, kas pooled sõlmisid suulise hoiulepingu või mitte ning juhul, kui selline leping eksisteerib, siis kas seda on rikutud või mitte.

Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, asudes iseseisvalt koguma tõendeid hageja väidetava kahju tõendamiseks ning rajades oma järeldused tõendile, millega pooltel ei olnud võimalik tutvuda. Maakohus andis eelmenetluses hagejale tähtaja mobiiltelefoni maksumuse tõendamiseks. Tulenevalt TsMS § 5 lg-st 2 ja § 236 lg-st 1 on kahju (sh selle ulatuse) tõendamine hageja kohustus ning tulenevalt VÕS § 132 lg-st 1 tuleb tõendada muuhulgas ka kaotsi läinud vara (sh iPhone 3G) väärtus, kuivõrd see oli hageja otsene haginõue. Arvestades maakohtu omal initsiatiivil kogutud tõendite osas TsMS § 436 lg 2 sätestatut, ei ole hageja tõendanud kahjunõuet 900 euro osas (iPhone 3G) ning vastavas osas tulnuks hagi jätta rahuldamata.

Kui kohus oleks õigustatud haginõuet lahendama VÕS § 911 lg 4 alusel, on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest on jätnud põhjendamatult kohaldamata seadusest tuleneva vastutuse ülempiiri. VÕS § 911 lg-st 4 lähtuvalt kohaldatakse VÕS § 913 lg-st 1 tulenevat vastutuse piirangut (päevatasu sajakordne määr) ka kostja spordiklubile. Hageja ja kostja vahelise lepingu päevane maksumus on 2 eurot 8 senti. Vastava maksumuse sajakordne määr oleks 208 eurot.

Hageja ei andnud oma asju kostjale hoiule ning nende väidetav varastamine ei toimunud kostja süül. Kostja tegutses käibes vajaliku hoolega ega käitunud süüliselt VÕS § 104 lg 2 tähenduses.

Kasutatud riidekapp oli töökorras ning vähemalt keskmise kvaliteediga. Kostja ei saanud näha varguse toimumist, kuivõrd riietusruumis ei ole videovalvet. Kostjal puudub volitus külastajaid läbi otsida.

Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust jättes arvestamata hageja enda käitumise osas, kus hageja jättis turvakappi paigutamata esemed, mis on tavaliselt varguste objektiks.

Liikmelepingu üldtingimuste p-s 6.18 ja sisekorraeeskirjade p-s 23. on sõnaselgelt märgitud, et varguste vältimiseks tuleks asjad paigutada turvakappi, kuna spordiklubi ei pruugi suuta hoida ära võimalikke vargusi. Samuti on turvakappide kasutamine üldtuntud praktika ka kõikides teistes spordikeskustes.

Hageja nõue hüvitada mobiiltelefoni maksumus 900 euro ulatuses ei vasta kahju hüvitamise eesmärgile ning hageja poolt väidetud mobiiltelefoni maksumus ei ole tõendatud ega eluliselt usutav. Hagejal tulnuks tõendada, milline oli kasutatud Apple iPhone 3G väärtus (keskmine turuhind) 2015. aastal.

Puudub õiguslik alus hageja nõudel jaotada menetluskulud selliselt, et kostja kannaks täies ulatuses tema menetluskulud.

11.Hageja leidis kostja vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuväidete kohaselt, et maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti. Kostja viide VÕS § 101 lg-le 3 on vastuolus kostja enda arutluskäiguga. Apellatsioonastmes ei tohi rajada menetlusseisukohta uuele normile VÕS § 101 lg 3 näol. Hageja ei ole andnud oma käitumisega põhjust VÕS § 101 lg 3 kohaldamiseks.

6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 598 eurot 50 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas asja esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude osaliselt ja mõistab kostjalt VÕS § 101 la 1 p 3 ja § 913 lg 1 alusel välja 208 eurot. Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldab kostja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt.

13.Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus selles, et nende vahel oli kehtiv liikmeleping spordiklubi külastamiseks ning pakutavate teenuste kasutamiseks, kostja on esitanud 27. juunil 2011 sõlmitud liikmelepingu (I kd, tl 33, II kd, tl 86). Väidetav vargus kostja ruumides toimus 22. juunil 2011, seega enne kohtule esitatud lepingu sõlmimist. Hageja väitel on poolte vahel lepingulised suhted alates 2009. aastast, kostja ei ole menetluses sellele vastuväiteid esitanud ning kostja 10. septembri 2014 menetlusdokumendi kohaselt kehtis poolte vahel enne vargust samasugune liikmeleping kui kohtule esitatud leping. Vastuapellatsioonkaebuses palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, kuid kostja ei vaidlusta, et maakohus luges tuvastatuks, et 22. jaanuaril 2011 toimus hagejale kuuluvate asjade vargus kostja ruumidest ning klubi ruumides (riietusruumis) asuvast lukustatud kapist varastati hagejale kuuluvad esemed: rahakott, milles oli 80 eurot sularaha, mobiiltelefon, juhiluba, ID-kaart.

14.Esmalt peatub ringkonnakohus hageja nõude õiguslikul alusel. Hageja külastas kostjale kuuluvat spordiklubi selle eesmärgipäraseks kasutamiseks 22. jaanuaril 2011 (II kd, tl 53). Seega kehtisid pooltevahelistele õigustele ja kohustustele liikmelepingu tingimused. Hageja jättis oma riided ning kaasasolevad asjad hoiukappi. Hageja avastas, et riietusruumi kapist olid varastatud talle kuuluvad esemed: rahakott sularahaga, mobiiltelefon, juhiluba, ID-kaart.

VÕS § 911 lg 1 järgi peab oma majandustegevuses teiste isikute (külastajad) majutamisega tegelev isik (majutusettevõtte pidaja) hüvitama külastajale majutusettevõtte ruumidesse toodud asjade kaotsimineku, kahjustumise või hävimisega tekkinud kahju, samuti kahju, mis on tekkinud ehitise, selle aluse maa või majutusettevõtte seadmete või rajatiste puuduste tõttu külastaja surma põhjustamisest või külastajale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest. Sama paragrahvi lg 4 järgi kohaldatakse asja hoidmise sätteid majutusettevõttes ka külastajate asjade hoidmisele sanatooriumides, avalikes lõbustuskohtades, laevadel, ujulates, pansionaatides, restoranides ja muudes sarnastes kohtades. Tegemist on kahju hüvitamise kohustusega, mis tuleneb seadusest ning mis on oma olemuselt sõltumatu poolevahelisest lepingust.

VÕS § 911 lg-test 1 ja 4 tulenev vastutus ei mõjuta teisi lepingulistest või lepinguvälistest võlasuhetest tulenevaid nõudeid, st teenuse osutaja külastaja võib esitada VÕS § 911 lg-te 1 ja 4 alusel lisaks ka lepinguliste kohustuste rikkumisega seotud nõudeid. VÕS § 911 lg-test 1 ja 4 tulenev vastutus kaitseb külastajaid kaasavõetud esemetele tekitatud kahju eest, kuna külastajal ei ole võimalik üldjuhul pakutava teenuse iseloomust tulenevalt (praegusel juhul riietusruumi kasutavate isikute arv) kahju tekitamisega seotud asjaolusid välja selgitada. Avaliku lõbustuskoha mõistega on hõlmatud ka spordihallid ja võimlad, kostja osutab avalikkusele pakutavat spordiklubi teenust. Seega on kostja isikuks, kes on hõlmatud VÕS § 911 lg 1 ja 4 alusel majutusettevõtte pidaja vastutusega.

Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuapellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on kohus rikkunud menetlusõigust, jättes tähelepanuta, et hageja on tuginenud üksnes hoiulepingu sätetele, ei ole põhjendatud. Juhul, kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas 3-2-1-116-10, p 39). Hageja 7 ei ole menetluse kestel muutnud nõuet ega nõude aluseks olnud asjaolusid, hageja etteheited on kostjale olnud teada.

15.Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja vastutab hageja ees spordiklubisse riidekappi paigutatud kaasavõetud esemete kadumise eest VÕS § 911 lg 1 alusel. Praegusel juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja andis spordiklubis viibimise ajal selleks ettenähtud riidekappi kasutades kostja hoole alla talle kuuluvad esemed.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on aga kostja vastutuse määra kindlakstegemisel ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS §-i 913. VÕS § 913 järgi vastutab majutusettevõtte pidaja iga külastaja ees kuni majutuseks kasutatava ruumi ühe päeva tasu sajakordses ulatuses, kuid mitte enam kui 6400 euro ulatuses, raha, väärtpaberite ja väärtasjade kaotsimineku, kahjustamise või hävimise puhul aga mitte enam kui 3196 euro ulatuses. Nimetatud vastutuse piirang kehtib ka juhul, kui teenuse kasutamises on kokku lepitud nn paušaalhinnas. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud liikmetasu 62 eurot 46 senti (I kd, tl 33) kuus, mis võimaldas kostja väitel hagejal kasutada teenust igapäevaselt. Hageja ei ole kostja vastuapellatsioonkaebuses nimetatud lepingutasu ning teenuse kasutamise võimaluse suhtes vastuväiteid esitanud. Kostja vastuapellatsioonkaebuse kohaselt võimaldas hageja kasutuses olnud pakett hagejal käia treeningutel 7 päeva nädalas. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on lähtuda VÕS § 913 lg-s 1 nimetatud vastutuspiirangu kohaldamisel kostja esitatud arvutusest, mille kohaselt kujuneb vastava paketi ühe päeva maksumuseks 2 eurot 8 senti (62,46/30=2,08). Vastava maksumuse sajakordne väärtus oleks seega 208 eurot (kostja arvutuskäigu kohaselt 209 eurot).

Põhjendatud on kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et praegusel juhul puudub alus VÕS § 913 lg 2 kohaldamiseks, mille järgi VÕS § 913 lg-s 1 nimetatud vastutuse piirangut ei kohaldata, kui asjade kaotsiminek, kahjustumine või hävimine on tekkinud majutusettevõtte pidaja süül. Nimetatud vastutuse piirangut ei kohaldata ka juhul, kui kahju on tekkinud asjadele, mis on antud majutusettevõtte pidajale hoiule või mille hoiulevõtmisest on majutusettevõtte pidaja alusetult keeldunud. Kostja tunnistaja on kirjeldanud, kuidas toimus spordiklubi kasutamine ning asja materjalide hulgas ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks kostja süüd. Hageja ei ole andnud oma asju ka kostja juurde hoiule VÕS § 913 lg 2 teises lause mõttes.

16.Vastavalt pooltevahelise liikmelepingu p-ile 15 vastutab klubi liikme ees lepingus sätestatud kohustuste rikkumise eest üksnes tahtliku või raskest hooletusest tingitud rikkumisega liikmele tekitatud otsese varalise kahju eest. Liikmelepingu p 17 järgi ei vastuta klubi mitte ühelgi juhul mis tahes kahju eest, mis on tekkinud mistahes muu kolmanda isiku tegevuse või tegevusetuse tõttu. Klubi ei vastuta muuhulgas liikmega juhtuda võivate õnnetuste, võimalike vigastuste või liikme haigestumise, vara kadumise, kahjustumise, hävimise või varguse eest. Kostja oli menetluses seisukohal, et nimetatud lepingupunktid välistavad kostja vastutuse hageja ees (I kd, tl 31). VÕS § 916 järgi on kokkulepe, millega käesolevas jaos sätestatuga võrreldes välistatakse või piiratakse majutusettevõtte pidaja vastutust külastajate suhtes, tühine. Maakohus on põhjendatult leidnud, et VÕS § 916 välistab niisuguste kokkulepete kehtivuse.

17.VÕS § 911 lg-st tulenev nõue võib olla esitatud kõrvuti lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Pooltevahelise lepinguga sai hageja sissepääsuõiguse külastada valitud spordiklubisid ja kasutada spordiklubides pakutavaid teenuseid. Ringkonnakohus leiab, et kostja ülesanne oli tagada, et spordisaali kasutajatele ettenähtud riiete hoiuks vajalikud kapid oleksid tavapäraseks kasutamiseks turvalised ning et riietusruumi ei pääseks kõrvalised isikud. Seega ei ole poolevahelise lepingu põhisisuks mitte hageja esemete hoid (nagu hageja ekslikult menetluses väidab), vaid esemete turvalise paigutamise tagamine riidekappi on spordiklubi kasutamise lepingust tulenev kõrvalkohustus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejal ei ole kostja vastu lepingulisi kõrvalkohustuse rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid. Kostja tugineb vastutuse välistamisel lepingu 8 punktidele. Hagejaga sõlmitud liikmeleping on sõlmitud tüüptingimustel ning kostjat kui tarbijat on ebamõistlikult kahjustav liikmelepingu p 17, mis välistab mistahes nõuete esitamist kolmandate isikute poolt põhjustatud kahju ning liikmega juhtuda võivate õnnetuste, võimalike vigastuste või liikme haigestumise, vara kadumise, kahjustumise, hävimise või varguse eest ning seega on nimetatud lepingupunkt VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 1 alusel tühine.

Liikmelepingu p-ga 15 on piiratud kostja vastutus otsese varalise kahju eest kohustuste tahtliku või raskest hooletusest tingitud rikkumisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei kahjusta selline piirang hagejat kui tarbijat ebamõistlikult, seega vastutab kostja hageja ees ka kõrvalkohustuste rikkumise puhul üksnes tahtluse või raske hooletuse korral. Praegusel juhul on kostja menetluses tunnistaja ütlustega tõendanud, et kapid on mõeldud eelkõige riietusesemete hoidmiseks, igal kapil on oma võti, uks suletakse, kui ukse siseküljele on sisestatud liikmekaart. Hageja selgituse kohaselt (II kd, tl 55) paluti temalt enne ruumidesse sisenemist isikutunnistust ning klubi kliendikaarti. Klubisse pääses üksnes klubiliikme või ühekordse külastaja kaardiga (kostja tunnistaja ütlused, II kd, tl 135). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja oma lepingust tulenevat kõrvalkohustust, tagada kaasavõetud esemete hoid, rikkunud tahtlikult ega raskelt hooletult.

18.TsMS § 405 lg 1 p 8 järgi võib kohus lihtmenetlustes koguda tõendeid omal algatusel, praegusel juhul on tsiviilasja hind 1084 eurot 50 senti, mis vastab lihtmenetlusele TsMS § 405 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusnormi, jättes pooltele andmata võimaluse võtta seisukoht hageja telefoni väärtuse kindlakstegemiseks kohtu poolt taotletud seisukoha suhtes OÜ Valge Klaar hoolduse juhi Rauno Peetsilt saadud hinnangu suhtes.

Hageja vande all antud ütluste kohaselt (II kd, tl 53) oli kadunud rahakotis 80 eurot ning rahakoti väärtus oli 38 eurot. Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust. Poole vande all antud ütlus vastab TsMS § 229 lg 1 nõuetele, seega tugineb ringkonnakohus menetlusosalise vande all antud seletusele (vt Riigikohtu 8. juuni 2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-42-16, p 15). Kostja ei ole menetluses ühtegi põhjendatud vastuväidet esitanud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ka sellele, et kadunud olid juhiluba (uue maksumus 6,5 eurot) ja ID-kaart (uue maksumus 24 eurot).

Rahakoti, sularaha, ID-kaardi ning uute juhilubade hankimise kulu kokku moodustab 148 eurot 50 senti. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja vastutuse ülempiiri VÕS § 913 lg 1 järgi (208 eurot) on eluliselt usutav, et hageja mobiiltelefoni väärtus oli vähemalt 59 eurot 50 senti, mis on kostja vastutuse piirmäära ja varastatud esemete väärtuse vahe.

Ringkonnakohus märgib vastuseks vastuapellatsioonkabeuses esitatud väitele, et hageja oleks pidanud kasutama telefoni ja rahakoti hoiustamiseks turvakappi või oleks pidanud andma need kostja töötajale üle, et nimetatu ei ole tavapärane spordiklubides ja ujulates. Mobiiltelefon on ese, mis on igapäevaselt kasutusel, ka rahakoti paigutamine mitte suure summa sularahaga seifi spordiklubi külastusel ei ole üldlevinud. Juhul, kui kostja peab seda aga põhjendatuks, oleks kostja töötaja pidanud sellest spordiklubi külastajat informeerima.

19.Pooled vaidlustavad ka menetluskulude jaotust maakohtu poolt. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning rahuldab hagi maakohtust väiksemas ulatuses, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetluskulude jaotusel rikkunud menetlusõigusnormi. Tulenevalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohast tuleb hagi rahuldamise ulatusest tulenevalt jaotada kõik menetluskulud kõigis kohtuastmetes ühetaoliselt (Riigikohtu 18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-16, p 17).

Hageja nõudis kostjalt 1048 euro 50 sendi väljamõistmist. Ringkonnakohus rahuldab hagi 208 euro ulatuses, s.o 20% ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on antud tsiviilasjas põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Kuigi hagi rahuldatakse väiksemas ulatuses, kui oli algne nõue, ei saa ringkonnakohtu hinnangul antud juhul kulude jaotamisel 9 lähtuda nõude hinna suurusest. Ringkonnakohus luges hageja apellatsioonkaebuse põhjendatuks, tühistas maakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Asja teistkordsel lahendamisel rahuldas maakohus hagi osaliselt. Ringkonnakohus muutis hagi rahuldamise ulatust, rahuldades seejuures kostja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, kuid jättes hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Mõlemad pooled on esitanud nii põhjendatud, kui ka põhjendamatuid taotlusi, kaebusi ja seisukohti, mille menetlemisel on nad kandnud kulutusi.

Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 10

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.