) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult
§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.
Rikkumine saab esineda vaid juhul, kui korraldus ei ole tühine. Ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei kohusta kinnipeetavat vanglateenistuja juurde vastuvõtule minema. Vanglateenistuja ei saa kinnipeetavat sundida temaga vestlema ja kasutada selleks ähvardusi. Kuna kinnipeetaval puudub kohustus käia ametnike vastuvõttudel, siis ei saa korralduse täitmata jätmist käsitada
p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisena ja sellise rikkumise eest ei saa karistada. RP poolt antud korraldus ei olnud antud eesmärgiga tagada vangla julgeolekut, sellise korralduse eiramine ei nõrgestanud distsipliini ega olnud ohuks vanglateenistuse üldisele julgeolekule. Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate piirangute kohaldamist (
Kaebajale ei ole selge, kuidas aitavad täiendavad piirangud paremini saavutada vangistuse eesmärke. Kaebaja vaidemenetluses esitatud taotlust haldusakti täitmise peatamiseks on tõlgendatud selliselt, nagu oleks ta käskkirja täitmise peatamist taotlenud ka kohtumenetluse ajaks. See on vale, sest taotlus on esitatud konkreetselt seotult vaidemenetlusega. Haldusakti täitmise peatamise taotlus on lahendatud blanketsete põhjendustega ja otsusest ei selgu tegelikke kaalutlusi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 81, § 4 lg 2). Samuti ei ole 2
lg-t 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, oleks vastustajal tulnud käskkirjas täiendavate piirangute kohaldamist siiski põhjendada. Vangla on süüdistanud kaebajat vaidlustatud käskkirjas tegevuses, mida üldse ei esinenudki. Tegelikkuses ei andnud RP kaebajale ühtegi korraldust, vaid esitas küsimuse, kas kaebaja tuleks temaga kaasa. Kaebaja täpsustavale küsimusele vastas ta, et julgeolekuosakonda. Küsimuse esitamine ei ole samastatav korralduse andmisega, sest küsimusele vastamine eitavalt ei tähenda korraldusele allumatust. Isegi kui tõlgendada seda küsimust korraldusena, puudus kaebajal kohustus ametniku vastuvõtule minemiseks. Samas, kui valvuritele anti korraldus toimetada kaebaja julgeolekuosakonda ja see täideti, on kummaline väita, et kaebaja ei allunud korraldusele sinna minna. 5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajale anti seaduslik korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda, kaebajal puudus alus korralduse mittetäitmiseks ning allumatusega rikkus ta
Seega pani AE toime distsiplinaarsüüteo, tema süü on tuvastatud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. Kaebajale on tutvustatud allkirja vastu vangistusalaseid õigusakte (tl 40), mistõttu oli ta teadlik kohustusest alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja seisukoht, et vanglateenistuse ametnik ei saa sundida teda vestlema ja kasutada selleks ähvardusi, on asjasse puutumatu. Kaebajale ei antud korraldust mitte vestlemiseks, vaid kaasa tulemiseks julgeolekuosakonda, mille täitmisest ta keeldus. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p-d 21.1 ja 21.2 reguleerivad vanglateenistuse ametnike vastuvõtu korraldust olukorras, kus 3
lg-s 4.
Vastustaja leiab Riigikohtu 05.11.2011 lahendile nr 3-3-1-41-11 viidates, et kuna kaebajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka käskkirjaga nr 1274 seatud lisapiirangud. Haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt põhjendatud. Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud AE taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda tehti, seda siis kas eraldi otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb
Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini tagamine vanglas ning õigust rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Kuna haldusakti täitmise peatamist käsitlevas HMS §-s 81 on kasutatud väljendit „võib“, pole tegemist mitte kohustusega, vaid kaalutlusõigusega, mis tähendab seda, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse ning kui jah, siis millise täpselt. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on olemas ka ülekaalukas avalik ja kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime pannud isik ei jääks karistamata. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et praegusel juhul oleks esinenud vajadus haldusakti täitmise peatamiseks. Distsiplinaarkaristuse kui haldusakti täitmise peatamisest ei sõltu kuidagi ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus.
lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektorkontaktisikute pädevusse. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-st 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust.
lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus
lg 1, § 25 lg-te 1 ja 2, § 30 lg 2, § 31 lg 2, § 63 lg 4, § 64 lg 4, § 65 lg 2, § 651 lg 4 ning § 93 lg-te 3 ja 7 alusel. Seega on inspektorkontaktisikul pädevus
Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on
-s sätestatud kohustust vanglaametniku vastuvõtule minna. Küll aga on sätestatud kohustus alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele (
Praegusel juhul anti kaebajale 05.09.2014 kella 09.50 paiku korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vastavat korraldust ei täitnud. Eeltoodu on tõendatud nii kaebusega, kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses antud selgitustega (tl 42), ettekandega nr 2138 (tl 39), distsiplinaarmenetluse protokolliga (tl 41 ja selle pöördel) ning vaidlusaluse käskkirjaga. Kaebaja viited oma käitumise õigustamisel
lg 21 p-le 10 ning kodukorra p-dele 21.1 ja 21.2 ei ole asjakohased, kuivõrd viidatud sätted reguleerivad vanglateenistuse ametnike vastuvõtu korraldust olukorras, kus vastuvõtule soovib saada kinnipeetav ja ta on selleks esitanud ka avalduse. Kaebaja väide, et RP esitas talle korralduse asemel küsimuse „Kas sa tuleksid minuga kaasa?“, on eluliselt äärmiselt väheusutav, arvestades, et RP-le oli antud korraldus viia kaebaja julgeolekuosakonda (vt tl 99). Lisaks ei ole kaebaja koheselt, kui talle anti võimalus vastuväide esitada (tl 41p), nimetatud asjaolu välja toonud, vaid on hakanud seda väitma alles hiljem distsiplinaarmenetluse käigus (tl 42). Mis puudutab kaebaja väidet, et ta täitis hiljem korralduse, kui selle andsid teised kaks vanglaametnikku ning sellest tulenevalt on kaebaja karistamine kummaline, siis on kaebaja ajanud segamini kaks eraldi antud korraldust. Kaebajal tuli täita juba RP poolt antud korraldus. 5
lg-ga 4 nõustus kohus vastustaja seisukohtadega ja Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 avaldatud seisukohtadega ning leidis, et vaidlusalused täiendavad piirangud olid kehtestatud õiguspäraselt.
lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. VSKE § 17 lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektor-kontaktisiku pädevuses on teha otsus
Teisisõnu on inspektor-kontaktisikul õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse (vt tl 56-57). Eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Kaebaja ei ole välja toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja millest tulenevalt oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte alusel. Ka kaebaja ise ei ole vanglaametniku taandamist taotlenud. Järelikult on käskkiri nr 1274 selles osas õiguspärane.
lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Praegusel juhul on vaideotsuse allkirjastanud üksuse juht. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Allkirjastades vaideotsust, kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-s sätestatud nõuetele. Kohus nõustus kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi sisuliselt põhistamata ja selle ametniku menetlusest taandamist taotlemata ei anna see alust automaatselt rakendada HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatut. Halduse hea tava ja vaidemenetluse eesmärgiga oleks aga paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti) suhtes vastav menetlus on algatatud. Samas ei ole kaebaja menetluse käigus ka ise taotlenud menetleja taandamist ja on tulnud vastava argumendiga välja alles pärast vaideotsuse tegemist. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval juhul rikutud HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatut ning vaidlustatud käskkirja nr 1274 ning selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamine viidatud alusel ei ole põhjendatud. Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud, küll aga tuleneb HMS § 82 p-st 6 üheselt, et haldusakti täitmise peatamise küsimus tuleb lahendada vaide läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte alles vaideotsuses. Samuti tuleb arvestada HMS § 5 lg-s 4 sätestatud põhimõttega, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärki, oleks tulnud see lahendada viivitamatult, mitte alles vaideotsuses kuu aega hiljem vastava taotluse saamisest peale seda, kui kaebuse esitaja oli talle määratud karistuse juba ära kandnud 6
p 1 sätestab küll kohustuse alluda seaduslikele korraldustele, kuid üksnes sellistele, mis antakse seoses julgeoleku tagamise vajadusega. Kuna kaebajal puudus kohustus minna vanglaametniku vastuvõtule ja korraldus ei olnud seotud julgeoleku tagamisega, siis ei pidanud kaebaja väidetavale korraldusele alluma, sest see vastas HMS § 63 lg 2 p-s 5 nimetatud tühise haldusakti tunnusele. RP antud väidetav korraldus ei vastanud ka HMS §-s 17 nimetatud kutse tunnustele. Vaideotsuse on küll allkirjastanud üksuse juht RK, kuid see ei tähenda, et allkiri ei või olla formaalne ning et tegelikkuses koostas vaideotsuse ning kontrollis käskkirja õiguspärasust ja otstarbekust MP.
lg-d 1 ja 4, VSKE § 11 lg-t 1 ning kontaktisiku ametijuhendit ei saa tõlgendada selliselt, et karistusotsuse tegemisel ja sellele eelneval menetlusel osalenud üks ja sama ametnik võib süüdimatult määrata kartserikaristusi. Kohus oleks pidanud juhtima tähelepanu ja andma kaebajale võimaluse selgitada asjaolu, kas menetluse läbiviinud isikul oli kaebaja suhtes mingi isiklik vaen vms. Kahtlust menetleja erapooletuses võib tekitada ka see, et ta on järjepidevalt määranud ainult kartserikaristusi ja enamasti blanketsete põhjendustega, seejuures kõik ettepanekud karistuste määramiseks on ta teinud iseendale. Karistusotsuse tegija ei saa enda tehtud ettepaneku põhjal olla erapooletu, kui ta on juba ettepanekule eelnevas menetluses leidnud, et rikkumine on tõendatud ja karistamine vajalik. Seda enam ei saa ta olla erapooletu, kui ta kontrollib enda karistusotsuse õiguspärasust ja otstarbekust. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et käskkirjaga seatud lisapiiranguid on piisavalt põhjendatud, samuti sellega, et neid ei peagi põhjendama, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kui kohus on asunud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-41-11 tuginedes seisukohale, et
Vaideotsuse allkirjastamine üksuse juhi poolt on tõlgendatav selliselt, et allkirjaõiguslik isik on otsusega tutvunud ja nõustub otsuse koostajaga, vastasel juhul ei allkirjastaks üksuse juht koostatud vaideotsust. Praegusel juhul puuduvad igasugused tõendid või tõsiseltvõetavad argumendid selle kohta, et tegemist oleks olnud pelgalt formaalsusega, nagu leiab kaebaja. Halduskohus ei ole otsuses jõudnud järeldusele, et
Halduskohtul ei olnud alust jätta sätet kohaldamata ega alustada selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
p 1 tähenduses, mitte kutse ilmuda haldusmenetluses välja menetlusosalise, tunnistaja, eksperdi või tõlgina (HMS § 17). 11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu arutlusega sellest, kes on õigustatud tegema distsiplinaarkaristuse määramise ettepaneku, määrama distsiplinaarkaristuse, menetlema vaiet ning sisuliselt lahendama vaiet (halduskohtu kohtuotsuse p 10 ja selle alapunktid) ega pea vajalikuks neid seisukohti üle korrata. Allkiri vaideotsusel tähendab konkreetsel juhul, et vaide sisuliseks lahendajaks oli üksuse juht RK, kes oma allkirjaga tõendas, et on vaide läbi vaadanud ja nõustub sisuliselt kõigi vaideotsuses toodud seisukohtadega. Ehk teisisõnu – vaideotsuse seisukohad on RK, mitte MP seisukohad. Alusetu on kaebaja väide, et halduskohus oleks pidanud andma kaebajale aega seisukohtade ja tõendite esitamiseks selle kohta, et MP ei ole erapooletu. Kui kaebajal oli veendumus, et MP on erapoolik, pidi see veendumus tal olema koheselt kohtumenetluse algusest peale ja nimetatud asjaolule viitamine ja tõendite esitamine on kaebajapoolne tõendamiskoormus, mitte kohtu selgitamiskohustus. Kohus ei saa teha kaebajale ettepanekut tõendite esitamiseks asjaolu kohta, milles tal teadmine tulenevalt asjas esitatud materjalidest puudub. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited sellest, et MP on erapoolik seetõttu, et menetleb pidevalt distsiplinaarasju ja määrab karistuseks kartserikaristusi, ei ole märk isiku erapoolikusest, vaid sellest, et ametnik täidab oma tööülesandeid. Kinnipeetavatel, kellel on alust arvata, et nende suhtes määratud 8
See seisukoht ei ole õige.
lg 4 kohaselt võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata
§-de 22, 30– 32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Riigikohus on oma 5. detsembri 2011 lahendi nr 3-31-41-11 p-s 18 leidnud, et: „Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik.“ Otsuse p-s 31 on Riigikohus märkinud kokkuvõtvalt järgmist: „1)
§-s 30 sätestatud õiguste kartserikaristuse kandmise ajal piiramist on vaja karistamise käskkirjas ära nimetada. Nimetatud piirangu rakendamist tuleb karistamise käskkirjas põhjendada; 2) kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule
karistamise käskkirjas ära näidata; 3) hoolimata
lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa
§-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt; 4) kartserikaristuse kandmise ajal on
lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii
lg-t 5 kui ka
.“ Eelnevast nähtuvalt ei ole
lg 4 mõttetu, sest näitab kokkuvõtvalt ära, millised piirangud tulenevad kinnipeetavale kartserikaristusest ning lisaks on mõnede lisapiirangute puhul võimalik rakendada diskretsiooni, mida sellisel puhul tuleb käskkirjas ka põhjendada. Praegusel juhul oli vaidlustatud käskkirjas kaebaja suhtes kohaldatud
§-des 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) sätestatud piiranguid. Niisiis piirati kaebaja õigusi üksnes kartserikaristuse olemusest tulenevalt ning ka kauplusest kaupade ostmist vaid kartseris mittelubatud kaupade osas. Järelikult ei pidanud vangla seda käskkirjas, arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohti, täiendavalt põhjendama, kuid samas ei ole eesmärgipäratu ega sisutu ka
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.