KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-379 Haldusasi OÜ Inndex kaebus Maks

) § 42 lg-s 5 sätestatud tingimustele.

1. OÜ-le Inndex on esitatud 07.04.2015 kahtlustus selles, et OÜ Inndex on perioodidel august kuni november 2014 ja jaanuar kuni veebruar 2015 aidanud kaasa maksukohustuse varjamisele ning tagastusnõude alusetule suurendamisele.
2. MTA teavitas kaebajat 02.02.2016 e-kirjaga asjaolust, et OÜ Inndex ei vasta enam

§ 42

lg-s 5 sätestatud tagatise vähendamise tingimustele, sest tema suhtes on alustatud maksuseaduse rikkumise süüteomenetlus ning OÜ-le Inndex määratakse uus käibemaksu tagatis summas 100 000 eurot tulenevalt

§ 42lg-st 2.

1. MTA määras 05.02.2016 otsusega nr 12.2-7/00020-1 OÜ-le Inndex uueks tagatiseks 100 000 eurot kas käenduse või deposiidina MTA tagatise pangakontole hiljemalt 16.02.2016 kl 15.
2. Kaebaja nõutud ajaks tagatist ei andnud ja MTA jättis kaebaja taotlused tagatise esitamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata. 19.02.2016 otsustas MTA otsusega nr 12.2-7/00020-5 peatada kaebaja kütuse müügi tegevusloa nr VKM000745 täielikult alates 20.02.
3. OÜ Inndex esitas otsusele 19.02.2016 vaide, mis jäeti 25.02.2016 vaideotsusega nr 6-1/3225-3 1 rahuldamata. 02.03.2016 esitas kaebaja 05.02.2016 otsusega nõutud tagatise, mistõttu MTA taastas samast päevast kaebaja vedelkütuse müügi tegevusloa. Seejärel esitas OÜ Inndex 05.02.2016 otsuse nr 12.2-7/00020-1 tühistamiseks kaebuse kohtusse 24.03.
5. 18.07.2016 otsusega nr 12.2-3/00106-2 tunnistas MTA 05.02.2016 otsuse nr 12.2-7/000201 resolutsiooni p 2 edasiulatuvalt kehtetuks. Nimetatud punktiga oligi MTA määranud kaebajale 100 000 euro suuruse tagatise. Sama otsusega määrati uueks tagatiseks 342 072 eurot. Kaebaja on vaidlustanud 18.07.2016 otsuse nr 12.2-3/00106-2 Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-16-1510). KAEBUSE NÕUE JA PÕHJENDUSED
6. Kaebaja taotles kohtule esitatud kaebuses Maksu- ja Tolliameti 05.02.2016 otsuse nr 12.27/00020-1 tühistamist,

§ 42

lõike 5 punkti 2 osa, milles nähakse ette, et

§-s 42 lg 2 sätestatud isikule 100 000-eurose tagatise vähendamise eeldusena ei ole isiku ega tema juhtimis- ega kontrollorgani liikme suhtes alustatud maksuseaduste, tollieeskirjade ega käesoleva seaduse rikkumise süüteomenetlust, märkides see ära kohtuotsuse resolutsioonis; kohaldamata jätmist ja selle osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. 7. Kaebaja ei nõustu vaideotsuses toodud seisukohaga, mille kohaselt kui

§ 42

lg 5 loetletud üks tingimustest on täitmata, ei ole MTA-l võimalik tagatist vähendada ning kui üks eeldustest langeb ära hiljem, siis on MTA samuti kaalutlusõiguseta kohustatud varasema vähendatud tagatise asemel määrama reeglipärase

§ 42lg-s 2 toodud suuruses tagatise.

Otsus tagatise määramiseks ja ka tagatise suurendamiseks on haldusorgani kaalutlusotsus. Vaideotsuse kohaselt ei ole vaide esitaja viide

§-le 42 lg 4 asjakohane, kuna selles nähakse ette määratud tagatise suurendamine. Kaebuse esitaja osundas antud sättele seaduse analoogia seisukohalt. Kuna vaidlustatud otsuses möönab maksuhaldur ka ise, et süüteomenetluse algatamine ja kahtlustuse esitamine ei too veel ilmtingimata kaasa süüdistust, oli maksuhalduril sisuliselt võimalik kaaluda tagatise vähendamist alla lõikes 2 sätestatud määra, rakendades tagatise vähendamisel analoogiat

§-s 42 lg 4 tooduga. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-49-14, selgitades, et Riigikohus on sedastanud, et tagatise suurendamise otsuse tegemisel rakendab MTA kaalutlusõigust ning see peab toimuma kooskõlas HMS §-s 4 sätestatuga. Varem määratud tagatise suurendamise menetluses hinnatakse äriühingu tegevusest tulenevaid riske käibemaksu tasumisel ja senise tagatise piisavust nende riskide maandamiseks. Kaevatavast otsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks vähimalgi määral rakendanud diskretsiooni ja kaalunud kaebuse esitajale tagatise suurendamisest saabuvaid tagajärgi, sh ei ole kaalutud kaebaja äri- ja tegevusplaane, maksevõimelisust ja seaduskuulekust maksude tasumise tähtaegadest kinnipidamisel, jne. Arvestatud ei ole, et otsuse tegemise aja seisuga ei ole kaebuse esitajale tehtud mitte ühtegi kohustava sisuga haldusakti ega tuvastatud maksuõigusrikkumist. Samuti ei ole arvestatud vaide esitaja kogemust kütuseäris tegutsemisel, mida on käesolevaks ajaks juba 13 aastat (Inndex OÜ on asutud 2003. aastal). 8. Lähtuvalt eeltoodud põhjendustest kaebuse esitaja leiab, et

§ 42

lg 5 punkt 2 lauseosa isiku ega tema juhtimis- ega kontrollorgani liikme suhtes ei ole alustatud maksuseaduste, tollieeskirjade ega käesoleva seaduse rikkumise süüteomenetlust - praeguses sõnastuses on ebaproportsionaalne ja ettevõtjat ebamõistlikult koormav ning seega vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduses toodud põhiõiguste ja vabaduste olemusega. Põhiseaduse § 22 lg 1 järgi ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, lõike 2 ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. ÜRO 1948. a Inimõiguste deklaratsiooni art-s 11 on märgitud, et „iga inimest, keda süüdistatakse mingis karistatavas teos, käsitatakse süütuna seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud avalikus kohtumenetluses, milles on talle tagatud kõik tema kaitseks vajalikud tingimused. EIÕK art 6 lg 2 kohaselt on see printsiip kirja pandud sõnadega „igaüht, keda 2 süüdistaks kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Riigikohtu üldkogu on 17.02.2004 otsuses nr 3-1-1-120-03 üldistavalt märkinud, et maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. Maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistada. Seega isegi, kui isik võib olla rikkunud maksuõigusnorme, ei piisa sellest veel isiku süüdi tunnistamiseks.

§ 42

lg 5 punktist 2 järelduvalt on isiku süüdi tunnistamine nö paratamatu eeldusena seaduse teksti sõnastusse sisse kirjutatud, mis on täielikult vastuolus üldise arusaamaga süütuse presumptsioonist. 9.

§ 42

lg 5 punkti 2 lauseosa - isiku ega tema juhtimis- ega kontrollorgani liikme suhtes ei ole alustatud maksuseaduste, tollieeskirjade ega käesoleva seaduse rikkumise süüteomenetlust – piirab isikule PS §-st 31 tulenevat õigust tegeleda ettevõtlusega vabalt valitud tegevusalal. PS §-l 31 on tihedalt seotud PS §-s 29 sätestatud isiku õigusega valida vabalt tegevusala ja elukutset ning PS §-s 32 sätestatud omandiõigusega. Ettevõtlusvabadus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Nii PS § 29 kui § 31 puhul on inimese eesmärk enda tööga tulu saamine. Eristusjoone tõmbamisel ei saa aluseks võtta lähtumist sellest, kas inimene tegutseb töövõtja või -andjana, sest ettevõtlusvabadus hõlmab ka ilma töötajateta majandustegevusest tulu teenimist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on ettevõtluse mõiste tõlgendamisel kohtuasjas nr 3-4-1-3-12 märkinud, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus” (p 41). Kohtulahendis nr 3-4-1-600 on Riigikohus osundanud, et ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ja seda vabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse (p 11). Ettevõtlusvabaduse kaitsealas ka ettevõtluse vormidele kehtestatud reeglid (RKPJKo 06.07.2012 otsus nr 3-4-1-312, p 41). O.Kase, jt kommentaaridest PS §-i 31 kohta saab järeldada, et ettevõtlusvabadus on õiguslik vabadus, mille vastas seisab riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks. Ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma vahendeid, kuid vabaduse realiseerimine eeldab toetamiskohustust. Riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Riigikohus on PS § 31 mõttes ettevõtlusvabaduspiiranguna käsitlenud mh isiku tegevust, mille eesmärk üldjuhul on tulu saamine kauba tootmise, müümise, teenuse osutamise, vara realiseerimisega (RKPJKo 17.03.1999 otsus nr 3-4-1-1-99). 10. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 10.05.2002 otsuses nr 3-4-1-3-02 p 14 selgitanud: kuna ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, võib ettevõtlusvabadust piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikult põhjendusest. See piirang peab lähtuma avalikust huvist või teist isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaaluks ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused (vt ka RKPJKo 31.01.2011 otsus nr 3-4-1-24-11, p 81; nr 3-4-1-3-12, p 51). Seega osundatud Riigikohtu seisukohtadest on ettevõtlusvabadusele piirangute seadmine PS §-i 31 sätte kohaselt õigustatud vaid juhul, kui selleks on mõjuvad põhjused. 11.

§ 42lg 5 kehtib praeguses redaktsioonis alates 07.02.2012.

Seaduseelnõu (228 SE) seletuskirjas toodu kohaselt oli seaduse muudatuse eesmärgiks viia vedelkütuse seadus kooskõlla Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.01.2012 otsusest nr 3-4-124-11 tulenevate soovitustega (p 90). Seaduseelnõu seletuskirjas

§ 42

lg 5 muutmiseks 3 märgitakse, et kuivõrd äriühingud tegutsevad oma juhtimis- ja kontrollorganite liikmete kaudu ning seega ka viimaste varasematest tegudest ja mainest võib teha järeldusi äriühingu prognoositava maksevõime, maksukuulekuse ja muude tagatise vähendamise osas kaalumisele kuuluvate asjaolude kohta, on asjakohane rakendada tagatise vähendamise eeldusena laitmatu ärialase reputatsiooni nõuet ka äriühingu juht- ja kontrollorgani liikmetele, samuti kütuse müüja äripartneritele. Oluline on silmas pidada, et tagatise vähendamisel arvestab maksuhaldur kõiki § 42 lõikes 5 toodud asjaolusid kogumis. Seejuures ei leia seaduseelnõu seletuskirjast põhjendusi, mis asjaoludel on peetud vajalikuks tuua seadusse just niisugune loetelu tagatise vähendamist välistavatest eeldustest. Samuti ei ole arusaadav, miks on seadusandja otsustanud piirata Maksu- ja Tolliameti kaalutlusõigust määrata kütuse käitleja taotlusel talle tagatis vähendatud määras. Kaebuse esitaja hinnangul riivab kõnealune säte olulisel määral kaebuse esitaja põhiõigust tegeleda ettevõtlusega vabalt valitud tegevusal, ei täida aga seaduseelnõus väljatoodud seaduse muutmise eesmärki, so täita Riigikohtu juhiseid. 12. Kaebuse esitaja hinnangul ei täitada vedelkütuse seaduse muudatus oma eesmärki, so Riigikohtu lahendis antud juhiseid, vaid seadusemuudatus on toonud kaasa järjekordse ebaselguse. Riigikohtu seisukohtadest otsuse punktis 90, millest seaduseelnõu seletuskirja järgi lähtub vedelkütuse seaduse § 42 lõike 5 muudatus, on kolleegium osundanud, et

näeb ette juhud, mil Maksu- ja Tolliamet võib asuda kaaluma tagatise vähendamist (§ 42 lg 5), kuid ei näe ette, millise mõõdupuu järgi tuleb vähendamist otsustada. Kuna tagatise vähendamata jätmine on soodustava haldusakti andmata jätmine, siis tuleks seadusega lähemalt reguleerida tagatise vähendamist. Reguleerimata jätmine sünnitab asjatuid vaidlusi ning muudab haldusorgani otsused kohtus raskesti kontrollitavaks. /---/ Vedelkütuse käitleja käibemaksu tagatise vähendamist reguleerib

§ 44

lõige 2, nähes vähendamise ette juhul, kui tagatis on „tekkida võiva käibemaksukohustuse tagamiseks ebaproportsionaalselt suur“, st väga üldsõnaliselt ja sedagi üksnes juba esitatud tagatise puhul. Seadusandja on kehtestanud

§ 42

lõikes 4 tagatise suurendamiseks riski hindamise alused ja sarnased kriteeriumid tuleks kehtestada ka tagatise vähendamiseks.

1. Tagatis summas 100 000 eurot riivab oluliselt kaebuse esitaja PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust ja õigust omandi puutumatusele PS § 32 alusel. PS § 32 lg 1 järgi on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohase hüvituse eest. Vaideotsuses leiti, et enne vaidlustatud otsuse tegemist kaebuse esitajale kuuluvate varadele seatud arestid (pangakontol olev raha 11 881,50 eurot, käibemaksu ettemaks MTA ettemaksu kontol summas 17 992,00 eurot, Maanteeameti liiklusregistri ja väikelaevade registris registreeritud sõidukite arestimine, kinnistu koormamine hüpoteegiga summas 33 390,56 eurot) on seatud tagama kaebuse esitaja võimaliku varasema perioodi maksukohustust/maksukahju. Juba arestitud varade „tasaarvestamine“ vaidlustatud otsusega määratud tagatisega ei ole võimalik, kuna tagatis on kavandatud tagama tulevikuriske. Selline seisukoht ei ole põhjendatud, kuna tagatise andmise mõte on võimalike käibemaksu mittetasumisest riigil tekkivate kahjude katmine. Kaebuse esitaja suhtes maksu- ja süüdteomenetluse alustamine on aga just seotud väidetava käibemaksualase rikkumisega. Siinkohal tuleb rõhutada, et kaebuse esitaja suhtes ei ole käesoleva ajal tehtud mitte ainsatki maksukohustust muutvat kohustavat haldusakti, samuti ei ole esitatud süüdistust maksuõigusrikkumise või maksukuriteos osalemise kohta. Selliselt on kaebuse esitaja varade olulises ulatuses tema valdusest põhjendamatult välja viidud.
2. Riigikohus on 19.12.2001 otsuses nr 3-2-1-160-01 IV osas selgitanud PS § 32 lg 1 teises lauses toodut kaitsega omandi võimupoolse meelevaldse võõrandamise eest. Selline kaebuse esitaja vara tema tahte vastaselt välja viimine nagu on tehtud kaebaja varaga käesoleval juhul, on see, mis on käsitletav kaebuse esitaja omandi võimupoolse meelevaldse võõrandamisena 4 Majandusliku kriteeriumi alusel tuleks EIK eeskujul omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks liigitada omandipõhiõiguse riive siis, kui omanikule jäänud õiguslik positsioon ei võimalda enam rahalist väärtust omava asja mõistlikku majanduslikku kasutamist. Samuti võib de facto omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisena käsitada olukorda, kus isiku omandiõigust on nii ulatuslikult piiratud, et ta on faktiliselt täielikult jäänud ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Seega tulenevalt eelpooltoodust saab asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusega on rikutud ka kaebuse esitajale PS §-st 32 tulenevat omandikaitse põhiõigust.
3. Kaebaja taotles peale vastavasisulist kohtunõuet haldusasjas menetluse jätkumist kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna otsuse tühistamisega ei ole ära langenud küsimus sellest, kas otsuse alusena kohaldatud

§ 42

lõike 5 punkti 2 lauseosa „ning isiku ega tema juhtumis- ega kontrollorgani liikme suhtes ei ole alustatud maksuseaduste, tollieeskirjade ega käesoleva seaduse rikkumise süüteomenetlust“ kujutab endas riivet võrdsuspõhiõigusele PS §-i 12 lg 1, ettevõtlusvabadusele PS §-i 29 ja § 31 ning PS §-s 32 sätestatud omandiõigusele. Kaebaja õigustatud huvi kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise suhtes väljendub kahjunõudes, mis kaebajale on tekkinud MTA otsusega määratud 100 000-euro suuruse tagatise maksmisest põhjendamatu kriminaalkahtlustuse tõttu. VASTUSTAJA VASTUS 16. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta selle rahuldamata. Analoogia tuleb kohaldamisele üksnes siis, kui seaduses on lünk ja tõlgendamine ei ole tulemust andnud. Käesoleval juhul on

§ 42

lõike 5 punkt 2 selge ning puudub igasugune vajadus analoogia kohaldamiseks.

§ 42

lg 5 lubab tagatise vähendamist üksnes juhul, kui täidetud on kõik kolm viidatud sättes toodud tingimust. MTA on 05.02.2016 otsuses selgitanud, et

§ 42

lg 5 p 2 toodud tingimus ei ole täidetud, st kaebaja suhtes on alustatud süüteomenetlus. Seega ei oma tähtsust asjaolu, kas süüdistus kahtlustusele järgneb või mitte. Sama on MTA selgitanud ka 05.02.2016 otsuse punktis 3.1, vaideotsuse punktis 7 ja 29.02.2016 seisukohas kohtunõudele punktis 15 põhjalikumalt. 17. Tallinna Halduskohus leidis 20.11.2015 (jõustunud) otsuses haldusasjas 3-15-2378 (vt p 89), et

§ 42

lg 5 annab MTA-le kaalumisõiguse ainult olukorras, kus kõik sama lõike punktides 1-3 toodud nõuded on täidetud. Kuna

§ 42

lg-s 5 toodud nõuded olid täitmata, siis ei olnud MTA-l õigust kaaluda ega otsustada tagatist vähendada. Kui süüteomenetlus kaebaja suhtes lõpetatakse või tema suhtes tehakse õigeksmõistev otsus, siis on kaebajal õigus taotleda tagatise vähendamist. Samuti leidis kohus viidatud asjas, et kui peaks leidma tuvastamist, et menetlus algatati ilmselgelt põhjendamatult, ei saa välistada kaebaja õigust taotleda ka vastustajalt kahju hüvitamist. Seega kinnitab ka kohtupraktika, et MTA-l puudub

§ 42

lg-s 5 toodud nõuete täitmata jätmise korral diskretsiooniõigus ning asjaolu, kas süüteomenetlus võidakse lõpetada või kaebaja õigeks mõista, ei oma tagatise vähendamata jätmisel tähtsust. Kaebaja viited ebaproportsionaalsusele ei ole asjakohased, kuivõrd tegemist ei ole kaalutlusotsusega ning ka seadusandja on pidanud oluliseks ja proportsionaalseks nõuda isikutelt, kellel on tagatise vähendamise eeldused täitmata, just 100 000 euro suurust tagatist. 18. Mis puutub Riigikohtu lahendisse asjas nr 3-3-1-49-14, siis MTA on juba vaideotsuses (p 7) selgitanud, miks see pole asjakohane, st see käsitles olukorda, kus MTA määras 100 000 eurost suurema tagatise. Seega on kaebajale tagatise määramine seaduses sätestatud maksimaalmääras põhjendatud. 19.

§ 42lõike 5 punkt 2 ei ole vastuolus ka süütuse presumptsiooni põhimõttega.

Tallinna Halduskohus on 20.11.2015 otsuses haldusasjas 3-15-2378 p 9 selgitanud, et kui süüteomenetlus kaebaja juhatuse liikme suhtes lõpetatakse või tema suhtes tehakse 5 õigeksmõistev otsus, siis on kaebajal õigus esitada vastustajale uus kütuse müüja tegevusloa taotlus ja taotleda uuesti tagatise vähendamist ning kui menetlus algatati ilmselgelt põhjendamatult, ei saa välistada kaebaja õigust taotleda ka vastustajalt kahju hüvitamist. Ka ei saa kuidagi

§ 42

lg 5 p 2 sõnastusest järeldada seda, et isiku süüdi tunnistamine on

i sisse kirjutatud (nagu kaebaja väidab). Tegemist on üksnes kahtlusega, mis on võimalike maksuriskide indikaator, kuid süüteo toimepanemine tuvastatakse siiski konkreetse süüteomenetluse tulemusena.

1. Mis puutub kaebaja väidetud omandiõiguse riivesse (kaebaja viitab selle all ka PS § 12 võrdsuspõhiõiguse riivele, kuid ei seleta lahti, milles riive seisneb), siis tuleb märkida, et mitte igasugune PS riive ei ole keelatud. Nii on ka PS § 32 lg-s 2 toodud, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid seadusega saab neid õigusi kitsendada. Käesoleval juhul on kitsendused kaebaja vara käsutamisele (kinnisasjadele, väikelaevadele jms) seatud seaduse alusel ja kohtu loal (viimast oli võimalik kaebajal ka vaidlustada), seega seaduslikul alusel. Mis puutub tagatise nõudesse, siis tagatise esitamine on ikkagi vabatahtlik (kui tagatist ei esitata, siis kaotab isik õiguse tarbimisse lubatud kütuse müügi tegevusalal tegutseda, kuid see ei välista kütuse müüki näiteks aktsiisilaos) ja toimub samuti seaduse alusel. Seega ei saa tagatise andmist käsitleda kaebaja omandi meelevaldse võõrandamisena.
2. Ka ei saa kaebaja omandi meelevaldse võõrandamisena käsitleda seda, et MTA ei ole nõustunud tagatist vähendama arestitud varade arvelt. Tagatise vähendamata jätmisega ei võeta kaebajalt mingilgi moel vara ära ning tagatise nõue tuleneb seadusest. Samuti on MTA juba 05.02.2016 otsuses selgitanud, et uus käibemaksutagatis on suunatud tulevikus tekkida võiva käibemaksukohustuse tagamiseks.
3. MTA hinnangul on kaebaja taotlus 05.02.2016 otsuse nr 12.2-3/106-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ebatäpne, kuivõrd käesoleva vaidluse all on hoopis MTA 05.02.2016 otsus nr 12.2-7/00020-
4. Kui kaebaja soovib viimati nimetatud otsuse osas vaidlust jätkata, leiab MTA, et menetlus tuleb siiski HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Seda järgmistel põhjustel. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. MTA selgitab, et käesoleval juhul on kaebaja vaidlustanud tagatise määramise otsuse, mitte kriminaalmenetluse põhjendatuse. Seega ei saa kohus tuvastada ka seda, kas kriminaalmenetlus oli põhjendatud või mitte ning kas sellest tulenevalt tekkis kaebajale kahju. Kaebaja ei ole ka muul viisil selgitanud, kuidas kaebaja esitatud küsimuse (kas

§ 42

lg 5 p 2 kujutab endast riivet võrdsuspõhiõigusele, ettevõtlusvabadusele ja omandiõigusele) lahendamine saab aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu, et õigusvastasuse tuvastamise nõude lahendamine oleks vajalik kaebaja õiguste kaitseks ning menetlus tuleb lõpetada. 23. Vastustaja selgitab, et kui

§ 42

lõike 5 punkt 2 seaduses puuduks ning kriteeriumiks oleks üksnes tuvastatud rikkumine, siis oleks võimalik isikul, kelle tegevuse õiguspärasuse osas on tekkinud tõsised kahtlused (süüteomenetluse alustamise fakti pinnalt), tegutseda terve süüteomenetluse kestuse ilma tagatiseta ja panna toime uusi rikkumisi, ilma et need oleksid vähemalt 100 000 euroga tagatud. MTA praktikast on teada juhtumeid, kus kütuse sektoris on üksnes ühe kuuga võimalik toime panna miljonilisi käibemaksupettuseid, kuid nende tuvastamine võib kesta poolest aastast mitme aastani. Seadusandja on pidanud oluliseks neid ära hoida (seda kasvõi osaliselt), mistõttu ongi selliste riskide maandamiseks loodud tagatise süsteem ja erandlikud kriteeriumid tagatise vähendamiseks. MTA märgib ka, et eespool toodud tagatise eesmärgist tulenevate riskide tagamiseks puudub ka mistahes muu tõhusam vahend. Seejuures tuleb tähelepanu juhtida sellele, et tagatise nõue, ei tähenda isiku tegevuse lõppu. See 6 tähendab, et tagatise esitamisel on isikul võimalik oma tegevust jätkata. See tähendab, et tagatise nõue ei tähenda ilmtingimata isiku tegevuse lõppemist. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
2. Kuna Maksu- ja Tolliamet (MTA) tunnistas 18.07.2016 otsusega nr 12.2-3/00106-2 käesolevas haldusasjas vaidlustatud 05.02.2016 MTA otsuse nr 12.2-7/00020-1 edasiulatuvalt kehtetuks, taotles kaebaja kohtu nõude peale oma taotluse ümber kvalifitseerimist 05.02.2016 MTA otsuse nr 12.2-7/00020-1 õigusvastasuse tuvastamise taotluseks. Seejuures on kaebaja märkinud menetlusdokumendi lõpus soovi tuvastada MTA 05.02.106 otsuse nr 12.2-3/001062 õigusvastasus ja oma seisukohtade alguses, et kohtu menetluses on MTA 05.02.2016 otsuse nr 12.2.7/187-2 tühistamise nõue. Kohtu hinnangul on kaebaja menetlusdokumendis ilmsed kirjavead ja ilmselgelt on kaebaja soovinud tegelikult 05.02.2016 MTA otsuse nr 12.2-7/000201 õigusvastasuse tuvastamist. Seejuures on 18.07.2016 otsuse nr 12.2-3/00106-2 ja see on kaebajal vaidlustatud haldusasjas nr 3-16-
4. Kaebaja kinnitusel on tema põhjendatud huvi MTA 05.02.2016 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks edasise kahju hüvitamise nõude esitamine maksuhalduri vastu. Nimetatud kahju on kaebaja sõnul tekkinud põhjendamatust kriminaalmenetlusest ja selle tagajärjel 100 000 euro suuruse tagatise maksmise kohustusest. Siinkohal nõustub kohus vastustajaga selles, et antud vaidluse esemeks ei ole kaebaja suhtes käiva kriminaalmenetluse põhjendatus. Samas leiab kohus, et ei ole alust ka menetluse lõpetamiseks põhjendatud huvi puudumise tõttu, kuna kaebaja muudest väidetest võib välja lugeda, et kaebaja peab õigustamatuks olukorda, kus tema hinnangul põhiseadusevastase

§ 42lg 1 p 5 alusel on nõutud temalt 100 000 euro suuruse tagatise tasumist.

27. Käibemaksuseaduse § 442 lg 1 järgi on maksuhalduril õigus nõuda tekkida võiva maksukohustuse täitmise tagamiseks alkoholi, tubakatoote ja kütuse käitlejalt tagatist MKS-s kehtestatud korras. Sama paragrahvi lg 2 järgi esitab vedelkütuse müüja maksuhaldurile tagatise

-s kehtestatud korras.

-s ette nähtud tagatise kehtestamise esmaseks eesmärgiks on tagada kütuseturul toimuvatelt kütusetehingutelt käibemaksu tasumine, kuid tagatise eesmärgiks on tagada ka tekkida võiva käibemaksukohustuse täitmine, maksupettuste vähendamine ning soodustada ausat konkurentsi kütuseturul (3-3-1-49-14 p 14). MKS § 1361 eesmärgiks on aga konkreetse maksumenetluse tulemusena määratava maksukohustuse täitmise tagamine. 28.

§ 42

lg 1 esimese lause kohaselt on kütuse tarbimisse lubamisel ja kütuse maksuladustamise lõpetamisel kütuse müüja tagatis 1 000 000 eurot. Sama paragrahvi lg 5 järgi võib Maksu- ja Tolliamet isiku taotlusel vähendada tagatist, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) isikul ja tema juhtimis- ja kontrollorgani liikmetel ning äripartneritel on laitmatu ärialane reputatsioon; 2) isik ja tema juhtimis- ja kontrollorgani liikmed kokku ei ole viimase kolme aasta jooksul toime pannud mitut maksuseaduste, tollieeskirjade ega

rikkumist ning isiku ega tema juhtimis- ega kontrollorgani liikme suhtes ei ole alustatud maksuseaduste, tollieeskirjade ega

rikkumise süüteomenetlust; 3) isikul ei ole maksuvõlga ega ajatatud maksuvõlga. 29. Vaidluse all ei ole asjaolu, et ajal, mil vastustaja tühistas kaebajale MTA 30.11.2011 otsusega määratud vähendatud tagatise 0 eurot ja määras uueks tagatiseks 100 000 eurot, oli kaebaja suhtes käimas kriminaalmenetlus (OÜ-le Inndex esitati kahtlustus 07.04.2015). 7 kriminaalmenetlus alustati maksupettuse kahtlusel. Seega ei vastanud kaebaja

§ 42

lg 5 ps 2 esitatud tingimusele ja vastustajal puudus alus kaebajale määratavat tagatist vähendada. 30.

§ 42

lg 5 annab vastustajale kaalumisõiguse ainult olukorras, kus kõik sama lõike pdes 1-3 toodud nõuded on täidetud. Kuna antud juhul see polnud nii, polnud vastustajal õigus teostada kaalumist ega otsustada tagatist vähendada, kuna tagatise vähendamise kaalumise imperatiivsed faktilised eeldused ei olnud täidetud.

1. Antud juhul ei ole oluline, kas kaebaja suhtes alustati kriminaalmenetlust põhjendatult või mitte. Halduskohtul puudub õigus sekkuda kriminaalmenetlusse ja kontrollida menetluse algatamise põhjendatust või menetluse läbiviimise õiguspärasust. Selle, kas OÜ Inndex on pannud toime maksuõigusrikkumisi, peab tuvastama kriminaalasja menetleja, mitte halduskohus praeguses haldusasjas. Kaebajale on tagatud kriminalmenetluses piisavad vahendid oma õiguste kaitseks ja menetleja tegevuse vaidlustamiseks. Kui peaks leidma tuvastamist, et kriminaalmenetlus algatati ilmselgelt põhjendamatult, ei saa välistada kaebaja õigust taotleda vastustajalt kahju hüvitamist.
2. Kohtu hinnangul ei riku

§ 42lg 1 p 2 süütuse presumptsiooni.

Vastustaja ei käsitle OÜ-d Inndex süüdimõistetuna kriminaalasjas. Võrdlusena on

§ 42

lg 1 p 1 kohaselt tagatise vähendamist välistavaks asjaolu ainuüksi see, kui isikul ja tema juhtimis- ja kontrollorgani liikmetel ning äripartneritel puudub MTA hinnangul laitmatu ärialane reputatsioon. Selline määratlus on oluliselt laiem ja ei eelda ei kriminaalkaristuse ega süüteomenetluse olemasolu. Äratuntavalt on seadusandja pidanud

§ 42

kehtestades silmas seda, et tagatise vähendamine saab kaalumise alla tulla vaid siis, kui MTA-l ei ole kahtlusi selles, et taotleja võiks panna maksualaseid rikkumisi.

§ 42

lg 1 p 2 rakendamine MTA poolt ei ole kaebaja süüdimõistmine.

muutmise seaduseelnõu 228SE teise lugemise seletuskirjas on põhjendused

§ 42

lg 1 p 2 muutmata kujul kehtima jätmisele: „Rahanduskomisjon on seisukohal, et nii kehtivas seaduses kui ka eelnõus sätestatud kriteerium – süüteomenetluse alustamise fakt isiku või tema juhtimis- või kontrollorgani liikme suhtes seoses maksuseaduse, tollieeskirjade või vedelkütuse seaduse rikkumisega – on asjakohane isikuga seotud võimalike maksuriskide indikaator. Sättes on tulenevalt maksuriskidest piiritletud arvesse võetavate seaduste loetelu ning süüteomenetluse lõppedes on endiselt

s sätestatud tingimustele vastamise korral võimalik isiku tagatist vähendada.“ Seega on seadusandja põhjendanud ka konkreetse

§ 42lg 5 p-s 2 toodud piirangu olemasoluvajadust.

Vastustaja on õigesti märkinud, et

eelnõu 895 SE seletuskirjast (mis oli aluseks tagatise süsteemi kehtestamisele) selgub, et esialgselt oli seadusandja plaan kehtestada kõigile kütuse müüjatele tagatis 100 000 eurot põhjendusega, et muuta kütusesektori võimalike käibemaksupettuste läbiviijate jaoks senisest oluliselt vähem atraktiivsemaks ning teha taas võimalikuks võrdne konkurents ning ka parandada käibemaksu laekumist kütuse müügilt. Rahanduskomisjoni istungi protokolli nr 231 kohaselt lisati eelnõu 895 SE teisel lugemisel juurde tagatise vähendamise võimalus ja selle tingimused ning selgitati: „Kuivõrd eelnõus sätestatud minimaalne tagatissumma ei ole paindlik, siis võib see tekitada toimetulekuprobleeme sellistele ausatele ettevõtjatele, kelle käive ja kasumlikkus on madalad. Eelnevast tulenevalt sätestatakse MTA õigus vähendada kõigi lõikes 5 sätestatud tingimuste täitmisel tarbimisse lubatud kütuse müüjate tagatist madalamale 100000 eurost.“

1. Tagatise regulatsioon piirab küll põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, kuid tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega: seda võib piirata igal mõistlikul põhjusel, mis lähtub avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, on kaalukas ja õiguspärane (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.05.2002 otsus asjas nr 3-4-1-3-02, p 14). Riigikohtu 10.12.2014 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-49-14 (p 13) nähtub, et tagatise kehtestamise eesmärgiks on tagada tekkida võiva käibemaksukohustuse täitmine, maksupettuste vähendamine ning soodustada ausat konkurentsi kütuseturul. 8 Nimetatud eesmärgid on legitiimsed, kaalukad ning kaitsevad avalikke huve ja teiste isikute õigusi ja huve (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.01.2012 otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 82). Tagatis on kehtestatud sellises suuruses, et tagada kütuse käitleja mitmekuise käibemaksukohustuse täitmine. Seda põhjusel, et tavaliselt ajaks, mil vastustaja tuvastab maksuõigusrikkumised, on ettevõtja jõudnud juba mitu kuud rikkumisi toime panna ja suure kahju tekitada. Kuna kütuse valdkonnas on käibed suured, siis võib maksuõigusrikkumise uurimise ajal tekkinud kahju osutuda väga suureks. Tagatis peab aitama seda tekkinud kahju vähendada. Samuti on tagatise eesmärgiks vähendada pettuse toimepanemise atraktiivsust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.01.2012 otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 85). Seaduses ettenähtud suurusega tagatist on põhjendatud vähendada vaid olukorras, kus tegemist on usaldusväärse ja korrektse maksekäitumisega isikuga. Juhul, kui kütuse käitleja või tema juht- ja kontrollorganite liikmete osas on maksuõigusrikkumise kahtlus, ei saa ettevõtjat pidada usaldusväärseks ega temale määratavat tagatist vähendada. Samadele järeldustele on jõudnud Tallinna Halduskohus 20.11.2015 (jõustunud) otsuses haldusasjas 3-15-2378
2. Kaebajal on iseenesest õigus selles, et tagatise tasumise kohustus piirab tema omandiõigust. PS § 32 lg 2 kohaselt on ka omandipõhiõigus lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, mistõttu saab seadusega seada omandiõiguse piiranguid igal legitiimsel eesmärgil eeldusel, et piirang on proportsionaalne. Tagatise instituudi legitiimseid eesmärke analüüsis kohus punktis 33 ettevõtlusvabadusega seonduvalt ja leidis, et piirang on vajalik. Laiemas plaanis on kõik riigi maksud isikute omandiõiguse piirangud. Piirangut leevendavad antud juhul esiteks asjaolu, et kaebajal oli MKS §-st 122 tulenevalt võimalik esitada tagatis käendusena, deposiidina, registerpandina või hüpoteegina. Seega oli kaebajal võimalik valida erinevate tagatise liikide vahel. Teiseks on tagatist vaja vaid kütuse käitlemise ajaks. Kui äriühing otsustab kütuse käitlemisest loobuda ja tema vastu ei ole nõudeid, on tal õigus tagatis tagasi saada. Samuti on tal õigus taotleda tagatise vähendamist juhul, kui kriminaalasi lõpetatakse ilma kaebajat süüdi mõistmata.
3. Kohus ei nõustu OÜ Inndex seisukohaga, et varasemate perioodide nõuete katteks arestitud vara arvesse võtmata jätmine tagatise suuruse määramisel on vastuolus tagatise eesmärkidega. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tekkida võiva käibemaksukohustuse tuvastamisel võib arvesse võtta nii eelnevatel maksuperioodidel esitatud käibedeklaratsioonide kontrollimise tulemusel tekkida võivaid kui ka tulevikus deklareeritavaid võimalikke käibemaksukohustusi (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-49-14 p 13). Seega ei ole tulevikus tekkiva hinnangulise maksukohustuse arvestamine vastuolus tagatise eesmärgiga.
4. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb võrdsuspõhiõiguse riive, kui kohus eeldab, et kaebaja pidas silmas olukorda, kus temal ei ole erinevalt teistest kütuse skäitlejatest võimalik taotleda tagatise vähendamist. Kohus leiab, et võrdsuspõhiõigust ei rikuta, kuna rikkumiseks saab pidada vaid olukorda, kus samadel eeldustel koheldakse isikuid erinevalt. Kuna seadusandja on sätestanud ammendavad eeldused selleks, millal maksuhaldur saab kaaluda kütuse vähendamist, on kaebaja olukord erinev nendest ettevõtjatest, kes täidavad

§ 42lg 5 tingimusi.

Kaebaja saaks väita võrdsuspõhiõiguse rikkumist vaid siis, kuid mõnel teisel ettevõtjal, kes ei oleks vastanud

§ 42lg 5 tingimustele, oleks otsustatud tagatist vähendada.

Seega ei ole maksuhaldur kaebajat ebavõrdselt kohelnud. 37. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et

§ 42

lg 5 punkti 2 lauseosa – „isiku ega tema juhtimisega kontrollorgani liikme suhtes ei ole alustatud maksuseaduste, tollieeskirjade ega käesoleva seaduse rikkumise süüteomenetlust“ – ei ole põhiseadusevastane. Kohtu hinnangul on vastustaja otsus seaduslik, piisavalt põhjendatud ja seega õiguspärane. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. 9

1. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja on riigivastutuse seaduse § 17 lõikest 3 tulenevalt õigus esitada riigi vastu kahju hüvitamise nõue kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kahju hüvitamise nõude eelduseks ei ole haldusakti eelnev õigusvastaseks tunnistamine, seda nõuet saab lahendada kohus kahju hüvitamise taotluse raames.
2. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole esitanud tema menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid dokumente, jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Allkirjastatud digitaalselt Kadriann Ikkonen kohtunik 10