) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult
§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.
Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 21.1 kohaselt võtab vangla juhtkond kinnipeetavaid vastu ühel päeval kuus iga kuu teisel nädalal. Punkti 21.2 kohaselt võtavad teised ametnikud oma pädevuse piires kinnipeetavaid vastu vastavalt laekunud taotlustele, kui see on otstarbekas ning esitatud taotlused on põhjendatud. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-14-12 p 10 ja 3-3-1-103-06 ja leiab neile tuginedes, et kinnipeetava poolt vanglateenistuja iga korralduse täitmata jätmine ei tähenda
Rikkumine saab esineda vaid juhul kui korraldus ei ole tühine. Ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei kohusta kinnipeetavat vanglateenistuja juurde vastuvõtule minema. Ammugi ei saa vanglateenistuja kinnipeetavat sundida temaga vestlema ja kasutada selleks ähvardusi. Seega, kuna kinnipeetaval puudub kohustus käia ametnike vastuvõttudel, siis ei saa korralduse täitmata jätmist käsitleda
Sellise rikkumise eest ei saa karistada. 2 Risto Pahka poolt antud korraldus ei olnud antud eesmärgiga tagada vangla julgeolekut. Sellise korralduse eiramine ei nõrgestanud distsipliini ja ei olnud ohuks vanglateenistuse üldisele julgeolekule. 5.2. Kaebaja viitab HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 2-3 ning märgib, et vaidlusaluse käskkirja resolutsioon sisaldab eraldi täiendavate piirangute kohaldamist koos abstraktse põhjendusega, kus puudub viide õiguslikule alusele. Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate piirangute kohaldamist (vt
Pealegi ei ole kaebajale selge, kuidas täiendavad piirangud aitavad paremini saavutada vangistuse eesmärke. Seda näiteks
5.
lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, oleks vastustajal tulnud käskkirjas täiendavate piirangute kohaldamist siiski põhjendada. 5.
Seega pani A.E. toime distsiplinaarsüüteo, tema süü on tuvastatud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. 6.1. Vaidlustatud käskkirja kohaselt keeldus kinnipeetav A.E. 05.09.2014 kella 9.50 paiku täitmast vanglateenistuse ametniku seaduslikku korraldust tulla kaasa julgeolekuosakonda. Distsipliinirikkumise kohta on vanglateenistuse ametnik Risto Pahka koostanud 05.09.2014 ettekande nr 2138, mille kohaselt 05.09.2014 kella 09.50 paiku andis ametnik Risto Pahka kinnipeetav A.E.ule neljanda üksuse sektsioonis 4-2 seadusliku korralduse tulla kaasa julgeolekuosakonda, mille täitmisest A.E. keeldus. 08.09.2014 tutvustati A.E.ule tema suhtes koostatud ettekannet ja anti võimalus omapoolsete selgituste andmiseks. 08.09.2014 on A.E. oma selgitustes tunnistanud, et keeldus täitmast ametnik R. Pahka korraldust minna kaasa julgeolekuosakonda. A.E.u selgituste kohaselt nõustus ta minema julgeolekuosakonda hiljem, kui seda korraldust tulid andma 2 vanglateenistuse ametnikku J. Solopov ja R. Ilves. A.E. leiab, et ta ei ole kohustatud minema julgeolekuosakonna ametniku juurde vestlusele. Kaebuse esitajale on tutvustatud allkirja vastu vangistusalaseid õigusakte (tl 40), mistõttu oli ta teadlik kohustusest alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglateenistuse ametniku poolt antud seaduslikule korraldusele mitteallumise näol on tegemist õigusaktide nõuete süülise rikkumisega. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 06.10.2014 käskkiri nr 1274 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on 4 protokollitud, kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne. 6.2.
p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebuse esitaja seisukoht selle osas, et vanglateenistuse ametnik ei saa sundida teda vestlema ja kasutada selleks ähvardusi, on asjasse puutumatu. Kaebuse esitajale ei antud korraldust mitte vestlemiseks, vaid kaasa tulemiseks julgeolekuosakonda, mille täitmisest kaebuse esitaja keeldus. Kaebuse esitaja viitab
lg 21 punktile 10 ning Tallinna Vangla kodukord punktile 21.1 ja 21.2, mis reguleerivad vanglateenistuse ametnike vastuvõttu. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 21.1 kohaselt võtab vangla juhtkond kinnipeetavaid vastu ühel päeval kuus iga kuu teisel nädalal. Täpse vastuvõtu aja teatab kinnipeetavale kontaktisik. Kinnipeetavaid võetakse vastu, kui see on otstarbekas ning esitatud taotlused on põhjendatud. Kodukorra punkt 21.2 sätestab, et teised ametnikud võtavad oma pädevuse piires kinnipeetavaid vastu vastavalt laekunud taotlustele, kui see on otstarbekas ning esitatud taotlused on põhjendatud. Nimetatud kodukorra punktid reguleerivad vanglateenistuse ametnike vastuvõtu korraldust olukorras, kus vastuvõtule soovib saada kinnipeetav ja ta on selleks esitanud ka avalduse. Nimetatud punktidest ei saa kuidagi järeldada, et olukorras, kus vastuvõtule on vajalik kinnipeetav kutsuda vanglateenistuse algatusel, ei saaks vanglateenistus seda teha. Samuti ei õigusta nimetatud sätted kuidagi kaebuse esitajale antud seadusliku korralduse, tulla kaasa julgeolekuosakonda, mittetäitmist. Kaebuse esitajale anti seaduslik korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda, mille täitmisest A.E. aga keeldus. Vastustaja viitab Riigikohtu 01.03.2007 otsusele nr 3-3-1-103-06 ja märgib, et käesoleval juhul vanglateenistuse ametniku poolt antud korraldus tühise haldusakti tunnustele ei vastanud, tegemist oli täitmiseks kohustusliku korraldusega, mida kaebuse esitaja pidi täitma. Peale kaebuse esitaja arusaama, et tal puudub kohustus vanglateenistuse ametniku vastuvõtule minemiseks, kui ta seda ei soovi, ei nähtu kaebusest ühtegi asjaolu, millest tulenevalt ei oleks A.E. saanud talle antud korraldust täita. Seega on kaebuse esitaja talle antud korraldusele mitteallumisega pannud toime rikkumise, mille eest võis teda karistada distsiplinaarkorras. 6.3. Vaidlustatud käskkirja kohaselt karistati A.E.ut
Kuna kinnipeetav pani toime korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetaval kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse §-de 22, 31-32, 3438, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse
lg-s 4, mille kohaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist.
Riigikohus on oma 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Samuti on eelnimetatud lahendis asunud Riigikohus seisukohale, et hoolimata
lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa
§-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob 5 kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristus kui kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest. Seega koos kartserikaristusega kohaldatud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega. lisapiirangud on lahutamatult seotud Eeltoodust tuleneb, et kuna kaebuse esitajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka käskkirjaga nr 1274 seatud lisapiirangud. 6.4. Vastustaja leiab, et haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt põhjendatud. Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. rikkus
Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks kinnipeetav õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinnipeetavate distsipliinirikkumistele kohene reageerimine aitab tagada vanglas üldist julgeolekut. Haldusakti täitmise peatamise algus on seotud haldusorganile vaide esitamisega. HMS § 74 tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Seaduseandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda antud juhul tehti, seda siis kas eraldi otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb
Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini tagamine vanglas ning õigust rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. pani toime distsipliinirikkumise, seega ei olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kuna haldusakti täitmise peatamist käsitlevas HMS § 81 on kasutatud väljendit „võib“, pole tegemist mitte kohustusega, vaid kaalutlusõigusega, mis tähendab HMS § 4 lg 1 kohaselt seda, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse ning kui jah, siis millise täpselt. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on olemas ka ülekaalukas avalik ja kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime pannud isik ei jääks karistamata. 6 Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks esinenud vajadus haldusakti täitmise peatamiseks. Distsiplinaarkaristuse kui haldusakti täitmise peatamisest ei sõltu kuidagi ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus. 6.5.
lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse. VSkE § 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Eelkirjeldatud distsiplinaarmenetluse läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis on aga üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid.
lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Vanglaametnike pädevusi täpsustab justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“, mille § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Alates 18.03.2013 kehtiva VSkE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus vangistusseaduse § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega on inspektorkontaktisikul pädevus
Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on
lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv (vt Riigikohtu 21.10.2010 otsus nr 3-3-1-56-10 p 14). Vastavalt VSkE-le on üksuse juhi pädevuses inspektorkontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigus. Enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. Seega ei ole üksuse juhi allkiri üksnes formaalsus, vaid allkirja andmisega vaideotsusele väljendab üksuse juht oma seisukohta antud küsimuses. Üksuse juhi poolt vaide lahendamine tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Seega tuleb vaidemenetluses hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-is sätestatud nõuetele. Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (
E § 17 lg 1). Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses tõendeid. Ka ametikohustuste täitmise pinnalt tekkinud suhtlemiskonflikt ei pruugi veel tähendada, et ametnik on isiklikult häälestatud menetlusosalise vastu. (A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004, lk 57). 6.
) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult
§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Käskkirja kohaselt on distsipliinirikkumise kohta 05.09.2014 vanglateenistuse ametnik Risto Pahka koostatud ettekanne nr
p 1 kohaselt on kinnipeetav vangla julgeoleku tagamiseks kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-103-06 selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14).“ HMS § 63 lg 2 sätestab, et haldusakt on tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei vastanud vanglaametniku korraldus ühelegi eeltoodud HMS § 63 lg 2 sätestatud tunnusele. Ka kaebuse esitaja ei ole ise välja toonud, millisele eelpool märgitud tunnusele see korraldus väidetavalt vastas. Seega oli korraldus kaebuse esitajale täitmiseks kohustuslik. 8.3. Kaebuse esitaja märgib küll õigesti, et vangistusseadusest ega muudest aktidest ei tulene kaebusele esitajale kohustust vanglaametnikuga vestelda. Seda õigust oleks kaebuse esitaja saanud kasutada ka juhul kui ta oleks täitnud korralduse minna kaasa julgeolekuosakonda. Samuti ei ole vangistusseaduses tõepoolest sätestatud kohustust vanglaametniku vastuvõtule minna. Küll aga on sätestatud kohustus alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele (
Käesoleval juhul anti kaebuse esitajale 05.09.2014 kella 09:50 paiku korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja vastavat korraldust ei täitnud. Eeltoodu on tõendatud nii kaebuse esitaja enda kaebuse, kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses antud selgitustega (tl 42), ettekandega nr 2138 (tl 39), distsiplinaarmenetluse protokolliga (tl 41 ja selle pöördel) ning vaidlusaluse käskkirjaga. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebaja viited oma käitumise õigustamisel
lg 21 p 10 ja Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 21.1 ja p 21.2 ei ole asjakohased, kuivõrd viidatud sätted reguleerivad vanglateenistuse ametnike vastuvõtu korraldust olukorras, kus vastuvõtule soovib saada kinnipeetav ja ta on selleks esitanud ka avalduse. Vastustaja märgib õigesti, et nimetatud punktidest ei saa kuidagi järeldada, et olukorras, kus kinnipeetav on vajalik kutsuda julgeolekuosakonda vanglateenistuse algatusel, ei saaks vanglateenistus seda teha ja kohustada kinnipeetavat selleks minna vanglaametniku saatel julgeolekuosakonda. Vastava õiguse annab vanglale juba eelpool viidatud
Oleks mõeldamatu, et seaduses või alamalseisvates õigusaktides reguleeritakse lõpuni kõik korraldused, mida vanglaametnikud võivad kinnipeetavale anda. 8.
§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.“ (vt tl 12 pöördel ). Muid põhjendusi ja kaalutlusi käskkirjast täiendavate piirangute kohaldamise osas ei nähtu. 9.2.
lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohtadega ja vastustaja poolt viidatud Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 avaldatud Riigikohtu seisukohtadega ning leiab, et vaidlusalused täiendavad piirangud olid kehtestatud õiguspäraselt. Kaebaja seisukoht, et nimetatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav, ei ole põhjendatud. Kohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult korrata eelpool viidatud lahendis märgitut, kus Riigikohus analüüsis põhjalikult kõikide ka käesolevas asjas vaidluse all olevate lisapiirangute kohaldamise õiguspärasust. Küll aga toob kohus välja selle, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 18). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et hoolimata
lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa
§-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa 10 kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 3). Kolleegium märkis veel, et kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule
karistamise käskkirjas ära näidata (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 2). Käesoleval juhul piirati üksnes osaliselt
Järelikult ei olnud ka vastava piirangu märkimine eraldi üldse vajalik, millest tulenevalt ei pidanud ka selles osas eraldi kaalutlusi välja tooma.
lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17 lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse § 64 lõike 4 alusel. Teisisõnu on inspektor-kontaktisikul õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse (vt tl 56-57). Kohus leiab, et eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla ka vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühistamise aluseks. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja millest tulenevalt oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte alusel. Ka kaebaja ise ei ole vanglaametniku taandamist taotlenud. Järelikult on käskkiri nr 1274 selles osas õiguspärane 10.3. Seoses vaideotsuse koostamisega sama isiku poolt, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ja määras karistuse, märgib kohus järgmist. 11
lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul nagu kohus eelpool tuvastas on vaideotsuse allkirjastanud üksuse juht. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse juht talle esitatud vaideotsuse projektiga ja tal on õigus tutvuda kõigi distsiplinaarmenetluse materjalidega, siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-is sätestatud nõuetele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi sisuliselt põhistamata ja selle ametniku taandamist menetlusest taotlemata ei anna see alust automaatselt rakendada HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut. Samas on kohus seisukohal, et halduse hea tavaga ja vaidemenetluse eesmärgiga oleks paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti) suhtes vastav menetlus on algatatud. Samas ei ole kaebaja menetluse käigus ka ise taotlenud menetleja taandamist ja on tulnud vastava argumendiga välja alles pärast vaideotsuse tegemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut ning vaidlustatud käskkirja nr 1274 ning selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamine viidatud alusel ei ole põhjendatud. 11. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 1274 on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt
p 1, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Seadusest tulenevate lisapiirangute märkimine käskkirjas ei olnud kohtu arvates samuti õigusvastane. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev vanglateenistuse ametnik, kelle suhtes ei esinenud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatud aluseid. Seega on Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1274 õiguspärane. Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri nr 1274 on õiguspärane, siis puudub alus Tallinna Vangla üksuse juhi 07.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27369-2 tühistamiseks. Vaideotsuse tühistamist ei tingi ka kaebaja poolt väidetud HMS § 10 lg 1 p 4 rikkumine, mida kohus ei tuvastanud. Kaebus jääb selles osas rahuldamata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.