← Eesti

3-14-53209/51

Obsah (9)§ 105§ 8§ 83§ 40§ 84§ 37§ 96§ 130§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 27.05.2016, Tallinn Haldusasja numb

) § 85 lg 4 koostoimes käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg-ga 1 ja § 31 lg-ga 1 ning tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p-ga 3) kui ka tasumiskohustust (

§ 105lg 1 koostoimes KMS § 38 lg-ga 1 ja Tu

MS § 54 lg-ga 4), rikkudes seeläbi

§ 8

lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme kohustust tagada

st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine. MO tegutses eesmärgiga vähendada City maksukohustust ning rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult. Sellele viitavad muu hulgas järgmised asjaolud. MO oli teadlik City ja Grand Hostel 2

(13)3-14-53209 OÜ (alates 29.09.2008 OÜ Grand Guest House; edaspidi Grand) vahel 01.03.2008 sõlmitud üürilepingust, mille kohaselt oli City kui üürnik vabastatud üüri tasumisest kuni 01.08.2014, kuna ta teeb kapitaalremonti ja sisustab üürilepingu objekti. MO sõlmis City esindajana ühelt poolt ja Tiani esindajana teiselt poolt üürilepingu muudatuse, mille järgi tekkis üüri tasumise kohustus juba 01.04.2010, olles samas teadlik, et Tianil ei ole õigust sellist muudatust sõlmida, kuna Tian ei olnud Keutzwaldi tn 2/Narva mnt 24 asuva kinnistu omanik. Ühtlasi tuvastas maksuhaldur, et mingeid töid City üürilepingu lisa alusel ei teinud, vaid tööd olid teostatud juba varasemalt. City ja BIE vaheliste tehingute tegemise ajal tegutses MO mõlema äriühingu esindajana. Pärast BIE võõrandamist 20.11.2008 ja uue formaalse juhatuse liikme (JD) määramist jätkas MO volikirja alusel äriühingu juhtimist ja kontode kasutamist. MO oli teadlik, et arvete alusel tegelikkuses remonditöid ei teostatud, vaid need oli juba hotelli omaniku tellimuse alusel teostanud OÜ-d Enduro Ehitus (edaspidi Enduro), Wismark Ehitus (edaspidi Wismark) ja Nikkil Ehitus (edaspidi Nikkil). Brasslandi (ja ka Grandi) juhatuse liikme AK väitel ei müünud Brassland Cityle hotelli sisustust, vaid tegemist oli võltsarvega; arve taga oli petuskeem, mille eesmärgiks oli tekitada Brasslandile nõue Grandi pankrotimenetluses. Ka peatöövõtja OÜ Nord Reval Grupp (edaspidi Nord) juhatuse liige MK kinnitas, et hotelli sisustuse soetas Nord Grandi tellimisel. MO oli teadlik, et Brassland ei saanud Cityle müüa hotelli sisustust, mis kuulus juba kinnistu uuele omanikule OÜ-le Lugosta Kinnisvara (edaspidi Lugosta). MO tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos: kui MO ei oleks City juhatuse liikmena rikkunud deklareerimiskohustust ning teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, ei oleks Cityl tekkinud maksuvõlga. Arvestades viieaastast aegumistähtaega, on maksuvõlg osaliselt aegunud: augusti 2009 käibemaksu osas summas 31 847,17 eurot seisuga 21.09.2014 ning oktoobri 2009 tulumaksu osas summas 5096,76 eurot seisuga 10.11.
  1. Vastutusotsusega MO-lt nõutava maksuvõla suuruseks on 34 833,43 eurot, mis koosneb käibemaksuvõlast summas 22 929,96 eurot ning tulumaksuvõlast summas 11 892,47 eurot.
  2. MO esitas 17.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 19.11.2014 vastutusotsuse tühistamiseks. 1) Vastutusotsusega nõutakse kaebajalt mh maksustamisperioodide detsember 2009 ning juuni 2010 osas Cityle määratud maksusummasid, kuid nende perioodide maksude arvestamise õigsust MTA City maksumenetluses ei kontrollinud. Seega ei saa nende perioodide osas kaebajalt maksuvõla tasumist nõuda. Maksusummade kujunemine ei ole vastutusotsuses jälgitavalt esitatud, arvestades mh seda, et novembri ja detsembri 2011 osas korrigeeriti HK sisendkäibemaksu kokku summas 7601,90 eurot ning City pangakontode arestimise tulemusel laekus 1889,32 eurot. 2) Vastutusotsuses ei ole toodud õiguslikku alust, mille kohaselt on MO solidaarselt PG-ga (endine HK) vastutav äriühingu maksuvõla eest. Kaebaja ei ole kunagi olnud selle äriühingu seaduslik esindaja, tegevjuht ega vara valitseja. HK seaduslik esindaja oli AK. Keeldudes kaebajale väljastamast HK maksutoimikut, rikkus MTA kaebaja õigust ärakuulamisele. Vastutusotsusest ei nähtu, miks ei ole maksuvõlga kaetud
  3. aastal City kontole laekunud 60 000 eurost. Ajal, mil kaebaja ei olnud enam City juhatuse liige, oli Cityl raha, mille arvelt võimalikke maksukohustusi täita. 3) MTA seisukoht, et BIE ei teostanud arvetel näidatud remonditöid, vaid tööd teostasid juba varasemalt Wismark, Nikkil ja Enduro, on paljasõnaline ja tõendamata. Maksu- ega vastutusotsuses ei ole viidatud ühelegi arvele, aktile ega töövõtulepingule, mis kinnitaksid seda MTA seisukohta. Tehingute toimumise ajal ei olnud kaebaja BIE juhatuse liige. City 3
(13)3-14-53209 maksuotsuses ei ole väidetud, et tehingud BIE-ga olid näilikud ega kohaldatud

§ 83lg-t 4 või §-i 84.

4) Brasslandi juhatuse liikme AK maksumenetluses antud seletused ei ole usaldusväärne tõend: tegelikult oli tehingu initsiaatoriks Brassland ning arvel nimetatud vara anti üle. MTA ei selgitanud välja, mida pidas AK silmas sellega, et MO lubas teda aidata seoses Grandi pankrotiga. Kohtuistungil kinnitas AK, et Brassland oli rahaliselt raskes seisus ja pöördus ise MO poole. Samuti kinnitas AK, et City renoveeris ja sisustas hotelli ning 06.10.2009 arve nr 381 alusel läks omand üle. AK kontrolli all toimusid Kreutzwaldi tn 2 / Narva mnt 24 kinnistu müügitehingud ja hotelli opereerimine. AK eesmärgiks oli saada kasu maksutagastusest. Seetõttu peaks maksuvõla eest vastutama just AK. 5) Maksuhaldur ei kontrollinud, kas ja kuidas on kajastatud 06.10.2009 arve nr 381 Brasslandi maksuarvestuses ning kas sellelt arvelt arvestati ja tasuti käibemaksu. MTA väitel oli tegemist võltsarvega, kuid samas ei nähtu vastutusotsusest, kes ja millal arve võltsis ning pole selgitatud, kas MTA peab tehingut teeselduks või varjatuks. 6) Lugosta juhatuse liige V-AS kinnitas maksumenetluses, et kuna otsene valdus anti müügilepinguga Tianile üle, siis oli Tianil õigus muuta ja lõpetada kinnistut puudutavaid kasutamislepinguid. Lugosta huviks oli vaid kinnistu edasimüügiga vaheltkasu teenida. Maksuega vastutusotsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel tunnistas maksuhaldur üürilepingu muudatuse nr 4 õigustühiseks. MTA on olulisel määral ümber hinnanud tehinguosaliste tegelikku tahet ja kvalifitseerinud ümber tehinguid, kuid pole seejuures selgitanud, millisel õiguslikul alusel seda on tehtud. Väär on MTA seisukoht, et kreeditarve esitamisega tunnistas City asjaolu, et remonditöid, mida Tianile edasi müüdi, pole tegelikkuses teostatud. Ka City maksuotsusest nähtub, et kreeditarve esitamine oli tingitud Tiani maksuotsuse jõustumisest. MTA jättis tähelepanuta, et Lugosta omandas kinnistu alles 17.02.2010, s.o pärast seda, kui Brassland oli vara 06.10.2009 soetanud. Kuna vara ei kuulunud Grandile, ei olnud Lugostal võimalik seda Grandi pankrotimenetluses soetada. 7) MTA ei tuvastanud, kas City tegi BIE-le väljamakseid või mitte. Viimasel juhul on tulumaksu määramine igal juhul välistatud. Kuna Cityle ei määratud tulumaksu TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, ei saa ka kaebajalt vastutusotsusega selle sätte alusel tulumaksu nõuda. 8) Vastutusotsusega ei tuvastatud iga tehingu puhul eraldi kaebaja tahtlust suurendada City sisendkäibemaksu ja viia ettevõttest rahalisi vahendeid välja, s.o saada maksueelist. Tahtluse tuvastamata jätmise tõttu on kogu vastutusotsusega nõutava maksusumma osas aegumistähtaeg möödunud. Vastutusotsuses ei ole selgitatud, milles seisnes kaebaja teadlikkus oma käitumise õigusvastasusest ja õigusvastase tagajärje soovimine. Selleks, et kaebajale ette heita deklareerimis- ja tasumiskohustuse täitmata jätmist, pidanuks maksuhaldur ära näitama tegelikult deklareeritud ja deklareerimata summade vahe ning kuidas tekkis see vahe kaebaja tegevuse tulemusel. 5. MTA vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Kaebuses korratakse suuremas osas eriarvamuses esitatud vastuväiteid, mida maksuhaldur on juba vastutusotsuses põhjalikult analüüsinud. Vastustaja jääb vastutusotsuses esitatud seisukohtade juurde. 2) City ettevõtte üleminekul HK-le tekkis olukord, kus maksuvõla tasumise eest vastutasid korraga solidaarselt kaks maksukohustuslast – City ja HK. Maksuhalduril ei õnnestunud kummaltki äriühingult maksuvõlga sisse nõuda.

§ 40

lg 1 alusel võib maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ka maksuvõla põhjustanud maksukohustuslase juhatuse liikmelt. Praegusel juhul on täidetud kõik vastutusotsuse tegemise eeldused. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastutusotsusega nõutakse temalt tasumata maksusummasid perioodide eest, mida 4

(13)3-14-53209 maksukontroll ei hõlmanud. Maksuotsusest nähtub selgelt, et tulumaksunõue tuleneb väljamaksetest, mis on olemuslikult seotud kontrollitaval perioodil tehtud tehingutega. 3) Näiliku tehingu puhul tuleb eristada olukorda, kus tehing on tehtud teise tehingu varjamiseks, olukorrast, kus tehingut ei ole üldse toimunud. Viimasel juhul ei ole maksuhalduril vaja viidata

§ 84

lg-le 3.

§ 83lg-le 4 või §-le 84 viitamine ei saa ka mõjutada asja otsustamist.

4) AK poolt kohtuistungil antud ütlused kattuvad tema maksumenetluses antud selgitustega ning on usutavad. Tunnistaja jäi maksumenetluses antud selgituste juurde. Tunnistaja ütluste kohaselt olid selleks ajaks, kui MO hakkas hotelli rentima, kõik vaidlusalustel arvetel kajastatud remonditööd tehtud ja hotelli sisustus soetatud. Samuti kinnitas tunnistaja, et kõik dokumendid koostas MO. 6. Tallinna Halduskohus jättis 04.11.2015 otsusega MO kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus maksuhalduri seisukoha ja põhjendustega MO vastutuse, sh süü vormi ja põhjusliku seose kohta. Samuti nõustus kohus vastustaja põhjendustega

§ 83lg 4 ja § 84 kohaldamise küsimuses.

Vastutusotsusega nõutava summa osas ei ole maksuvõlg aegunud. Vastutusotsuses on kirjeldatud City tehinguid BIE, Brasslandi ja Tianiga ning maksuvõla tekkimist, MO tegevust City juhatuse liikmena ning City maksuvõla sissenõudmiseks sooritatud toiminguid. Vastutusotsuses on kaebaja eriarvamuses esitatud vastuväiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, maksuhaldur on vastanud kõigile vastuväidetele. Tunnistaja AK poolt kohtuistungil antud ütlused on usutavad, ei ole alust kahelda nende tõele vastavuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. MO palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ning uurimispõhimõtet. Kohus jättis välja selgitamata ja kontrollimata kõik vastutusotsuse andmise aluseks olevad asjaolud. Kohus ei analüüsinud oma otsuses vastutusotsuse aluseks olevaid tõendeid ega kohtuistungil võetud tunnistaja ütlusi. Kohus ei vastanud ühelegi kaebaja väitele. 2) Halduskohus ei arvestanud kaebaja väitega, et vastutusotsuses ei ole selgelt märgitud, millisel õiguslikul alusel vastutab kaebaja solidaarselt PG-ga viimasele üle läinud maksuvõla eest, kui kaebaja ei ole kunagi olnud selle ettevõtte seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja. Samuti jättis halduskohus arvestamata kaebaja väitega, et kuni MO lahkumiseni City juhatusest oli ettevõttel käive ja rahalised vahendid. Vastustaja ei selgitanud maksumenetluses välja, mis sai 60 000 eurost, mille notar pidi City ja Lugosta vahel 12.01.2012 sõlmitud lepingu kohaselt kandma City kontole. MTA keeldus õigusvastaselt kaebajale HK maksumenetluse materjalide tutvustamisest, rikkudes sellega kaebaja õigust ärakuulamisele. 3) MTA ei ole väitnud, et BIE jättis käibemaksu üldse tasumata. Sellele asjaolule ei ole halduskohus hinnangut andnud. Lisaks on MTA vastutusotsuses möönnud, et BIE kulutused summas 117 012,70 krooni võivad olla seotud hotelli remonditöödega. 4) Maksuhaldur ei ole kogunud tõendeid selle kohta, kuidas kajastas Brassland oma käibes 06.10.2009 arvet nr
  2. Kuna AK kinnitas halduskohtu istungil, et Brasslandi arve nr 381 alusel läks omand üle, Brassland tegeles hotelli sisustamise finantseerimisega ning MO soetas sisustust ja tegi hotellis ehitustöid, leidis kinnitust tehingute toimumine Brasslandi ja BIE-ga. Halduskohus jättis tunnistaja ütlused täiesti analüüsimata. Tunnistaja oli kursis City tegevusega 5

(13)3-14-53209 ja oli sellest otseselt huvitatud, samuti oli ta kinnistu müügitehingutes tegelikuks kasusaajaks. Erinevalt AK-st puudus kaebajal soov saada kasu maksutagastusest. Kohus ei lükanud ühtegi kaebaja järeldust ega versiooni ümber ega põhjendanud, miks ta kaebaja väidetega ei nõustu. Kaebajale jääb arusaamatuks tunnistaja jutt 3 miljonist kroonist tagastatavast käibemaksust, mis MO pidi talle väidetavalt maksma. 5) MTA on ümber kvalifitseerinud City, Lugosta ja Tiani vahelisi tsiviilõiguslikke tehinguid selliselt, nagu oleks üürileandja õigused ja kohustused läinud üle Lugostale. Sellest lähtudes on MTA tunnistanud õigustühiseks üürilepingu muudatuse nr 4. Vastutusotsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on MTA hinnanud ümber tehinguosaliste tegelikku tahet.

§ 83

lg-le 4 ega §-le 84 ei ole maksuotsuses ega vastutusotsuses viidatud, kuigi maksuhaldur räägib võltsarvetest. MTA ei tuvastanud, et vaidlusaluste tehingute peamine eesmärk oli maksudest kõrvalehoidumine või maksueelise saamine. V-AS seletuse kohaselt sai Tian kinnistu otseseks valdajaks ning oli õigustatud sõlmima ja muutma kinnistut puudutavaid kasutuslepinguid. Väär on MTA seisukoht, et renoveerimistööde müügi tehingus Tianile kreeditarve esitamisega tunnistas City, et töid pole tehtud. Halduskohus ei ole neid asjaolusid puudutavate kaebaja väidete osas seisukohta võtnud. 6) Maksusummade kujunemine ei ole vastutusotsuses jälgitavalt välja toodud. Vastutusotsuse lisaks oleval City ettemaksukonto arvestusel on kajastatud perioode, mil kaebaja ei olnud enam City juhatuse liige. Kaebajale jääb arusaamatuks lisade seotus vastutusotsuse motiveeriva osaga. Pole arusaadav, kuidas on kujunenud oktoobri 2009 käibemaksukohustus.

  1. aasta detsembri ega
  2. aasta mai- ja juuni maksuarvestust ei ole MTA kontrollinud, mistõttu ei saa nende kuude eest täiendavalt tasumisele kuuluvat tulumaksu määrata. Ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemist ei saa automaatselt lugeda tahtlikuks tegevuseks. City maksuotsuses ja vastutusotsuses on tulumaksu määramise õiguslikud alused erinevad. Vastutusotsuse aktsessoorsusest tulenevalt ei saa kaebajale ette heita rikkumist, mida ei heidetud ette Cityle. 7) Kaebaja süü on tuvastamata. Kaebaja selgitas maksumenetluses, et tema ei tegelenud City raamatupidamisega ega esitanud maksudeklaratsioone. Kaebaja tahtlust ei ole iga tehingu osas eraldi hinnatud. Cityl oli raha maksuvõla tasumiseks ka pärast seda, kui kaebaja lahkus äriühingu juhatusest. HK-le üle läinud maksuvõla eest peaks vastutama AK, kes oli teadlik ettevõtte üleminekust ning vastutas HK tegevuse eest. Kuna tahtlust ei ole tuvastatud, on nõue kogu ulatuses aegunud.
  3. MTA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja märgib, et

§ 40

lg 1 järgi on seadusliku esindaja vastutus esindatava maksukohustuse eest seotud üksnes asjaoluga, et isik on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud

§-s 8 nimetatud kohustusi ning selle tulemusel on tekkinud maksuvõlg. Juhatuse liikmele maksunõude esitamisel ei ole tähtsust, millal äriühingu maksuvõlg kindlaks tehti ja kas äriühing oli sel ajal võimeline maksuvõlga tasuma või mitte. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
  2. Vastutusotsuse kohaselt tekkis maksuvõlg ajal, mil City juhatuse liikmeks oli MO, mistõttu vastutab MO

§ 40lg 1 alusel maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

Pärast seda, kui Cityle oli tehtud 30.12.2011 maksuotsus, tuvastas maksuhaldur, et City ettevõte läks üle HK-le (alates 26.05.2014 PG), mistõttu läks

§ 37alusel üle ka maksuvõlg ning 6

(13)3-14-53209 vastavalt

§-le 38 said Cityst ja HK-st maksuvõla osas solidaarvõlgnikud. Ringkonnakohus märgib, et hilisem ettevõtte üleminek ei mõjuta algse maksukohustuslase seadusliku esindaja vastutust maksuvõla eest, st tema vastutuse aluseks on ikka

§ 40lg 1.

Vastutusotsus on tehtud enne seda, kui City 25.08.2015 äriregistrist kustutati. Asjaolu, et kaebaja ei olnud City ettevõtte üle võtnud äriühingu esindaja, tegevjuht ega vara valitseja, ei mõjuta tema vastutust City maksuvõla eest.

  1. Kaebaja taotles vastutusmenetluses HK toimikuga tutvumist ning samuti halduskohtult HK maksutoimiku võtmist asja materjalide juurde. Ringkonnakohus märgib, et kaebajale olid kättesaadavad materjalid, millele tugines maksuhaldur vastutusotsuse tegemisel, samuti HK maksuotsus, mille kaebaja ise kohtule esitas. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, kuidas võiksid HK maksumenetluses kogutud materjalid, mis saavad puudutada eelkõige ettevõtte üleminekut, mõjutada praeguse asja tulemust. Põhjendamatu on kaebaja väide, et ta ei saanud ilma HK maksutoimikuga tutvumata realiseerida oma õigust ärakuulamisele.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vastutusotsuses ei ole jälgitav maksusummade kujunemine. Vastutusotsuse p-s 8 (lk 14) on toodud tabel, millest nähtub maksustamisperiood, maksu liik ja nõutav summa ning millises osas on nõuded aegunud. Vastutusotsuse p 4.2 (lk 7) kohaselt deklareeris City oktoobri 2009 käibedeklaratsioonil hotelli sisustuse soetamist Brasslandi 06.10.2009 arve nr 381 alusel summas 121 713,34 eurot (1 904 400 krooni), sh käibemaks 20 285,56 eurot (317 400 krooni). Sellest summast moodustubki oktoobri 2009 eest nõutav käibemaksusumma. Vastutusotsuses (lk 16) on selgitatud, et HK novembri ja detsembri 2011 maksukohustuse korrigeerimine summas 7601,90 eurot ei mõjuta kaebajalt nõutava maksuvõla suurust. HK maksuotsusest nähtub, et see summa tulenes City poolt novembris ja detsembris 2011 väljastatud arvetest, mida HK-l polnud õigust oma käibemaksuarvestuses kajastada. Nende arvete alusel oleks City pidanud käibemaksu deklareerima ja tasuma vastavalt 20.12.2011 ja 20.01.2012, kuid PG-lt nõutav maksuvõlg on fikseeritud seisuga 30.11.
  3. Ka City pangakontode arestimise tulemusel laekunud raha ei mõjuta kaebajalt vastutusotsusega nõutavat maksuvõla summat. Vastutusotsuse p 3 (lk 4) kohaselt laekus deklareeritud, kuid tasumata jäetud
  4. aasta septembri sotsiaalmaksuvõla katteks 941,82 eurot ja
  5. aasta detsembri käibemaksuvõla katteks 940,71 eurot. Nimetatud perioodidel tekkinud maksuvõla tasumist kaebajalt vastutusotsusega ei nõuta. 13.

§ 96

lg 5 teise lause kohaselt võib juhatuse liikme suhtes teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist

§ 130

lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Vastutusotsuse p-s 3 (lk 4-5) on kirjeldatud, milliseid toiminguid tegi maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks maksukohustuslaselt: 20.02.2012 tehti krediidiasutustele korraldused City arvelduskontode arestimiseks, lisaks tehti krediidiasutusele 04.08.2014 ja 15.08.2014 korraldused PG arvelduskontode arestimiseks. Nimetatud toimingute tulemusena ei õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda, kuna Cityl ja PG-l puudusid piisavad rahalised vahendid ja ka registervara, mille arvelt oleks saanud maksuhalduri nõuet rahuldada. Järelikult on praegusel juhul täidetud

§ 96lg 5 teises lauses sätestatud eeldus.

  1. Kaebaja väitel pidi
  2. aasta alguses laekuma City kontole 60 000 eurot vastavalt City ja Lugosta vahel 12.01.2012 sõlmitud notariaalsele lepingule (I kd, tl 87-88p). Vastutusotsuses selgitas maksuhaldur, et ülekande tegemine toimus eeldatavasti enne maksuotsuse täitmise tähtpäeva saabumist ning maksuhaldur arestis City kontod maksuotsuse täitmise tagamiseks alles 20.02.
  3. City kontol Danske Bank Eesti filiaal AS-is selle kuupäeva seisuga rahalised vahendid puudusid ning SEB Pank AS-is oli kontojääk 1889,32 eurot. Ringkonnakohus märgib, et 12.06.2014 maksuvõla tasumise korraldusest PG-le (II kd, tl 120-133) nähtub, et maksuhaldur 7

(13)3-14-53209 tegi krediidiasutustele korduvalt korraldusi City kontodelt raha ülekandmiseks nii
  1. aasta lõpus kui ka
  2. aasta alguses. Krediidiasutustelt saadud teave kontojäägi kohta erinevatel aegadel ei viita sellele, et City kontole oleks laekunud kaebaja väidetud summa või kui see ka laekus, siis kanti see ilmselt kas kohe edasi või võeti kontolt välja, mistõttu 20.02.2012 seisuga ei olnud seal enam sellises ulatuses rahalisi vahendeid.
  3. Maksuhaldur on leidnud, et BIE, Brasslandi ja Tiani väljastatud arved ei kajasta tegelikke majandustehinguid. Kaebaja arvates oleks vastustaja pidanud tehingutele sellise hinnangu andmisel viitama

§ 83lg-le 4 või §-le 84.

Ringkonnakohus selgitab, et maksustamisel lähtutakse majandusliku tõlgendamise põhimõttest, s.o maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel juhindutakse tehingu tegelikust majanduslikust sisust, mitte selle juriidilisest vormist (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-31-99 (p 3) ja nr 3-3-1-56-05 (p 9)). See põhimõte kajastub ka

§-des 83 ja 84. Nii maksu- kui vastutusotsusest on üheselt selge, et maksuhalduri arvates ei toimunud tehinguid üldse, s.o polnud ka mingeid varjatud tehinguid. Sellisel juhul ei võeta tehingut maksustamisel arvesse sõltumata maksueelisest (

§ 83lg 4 esimene lause; Riigikohtu lahend nr 3-3-1-4611, p 19).

Praeguses asjas on seega tegemist näilike tehingutega

§ 83

lg 4 mõttes, mitte

§ 84

kohaldamise juhtumiga, kuna maksudest kõrvalehoidumiseks tehtud tehingu puhul on tehinguosaliste tahe suunatud tehingu kehtivusele.

§ 83

lg 4 kohaldatakse põhiliselt olukorras, kus näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks ning maksuhaldur peab tuvastama maksueelise. Samas tuleb

§ 83

lg 4 kohaldamisele ka olukorras, kus vaid teeseldakse tehingu olemasolu, kuna üksnes selle sätte alusel saab näiliku tehingu maksuarvestusest kõrvale jätta. Kui aga ei esine vaidlusaluste tehingute maksuõigusliku ümberkvalifitseerimise vajadust, vaid väidetavad tehingud jäetakse maksuarvestusest tervikuna välja, pole maksuhalduril kohustust maksuotsuses

§-dega 83 ja 84 seonduvaid aspekte põhjalikumalt analüüsida (Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-337, p 10).

§ 84

lg-le 3 viitamata jätmine ei ole selline vormiviga, mis tingiks haldusakti tühistamise (haldusmenetluse seaduse § 58; Riigikohtu lahend nr 3-3-1-33-12, p 14). Kui arvel kajastatud tehingut reaalselt ei toimu, ei teki ka käivet (KMS § 4 lg 1 p 1) ja vormistatud arve ei vasta KMS § 37 nõuetele (ei kajasta tegelikku majandustehingut). Seetõttu puudub ostjal KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 ning § 31 lg 1 järgi õigus kajastada vastavat arvet oma sisendkäibemaksuarvestuses. 16. Maksuhaldur tuvastas City maksumenetluses, et BIE 24.08.2009 arvel nr 242 (I kd, tl 165) ja 30.04.2010 arvel nr 304 (I kd, tl 166) nimetatud remonttöid tegelikkuses ei teostatud. Arvete koostajaks märgitud BIE juhatuse liige JD kinnitas maksuhaldurile, et arved koostas MO ning need ei kajasta tegelikke majandustehinguid (I kd, tl 183-186p). Lisaks tuvastas maksuhaldur, et hotellis ei olnud enam vajadust teha selliseid remonttöid nagu väidetavalt telliti BIE-lt, kuna need olid juba varasemalt teiste ehitusettevõtete poolt teostatud; BIE pangakontodelt ei nähtunud töötajatele palkadele maksmist ega tasumisi võimalikele allhankijatele; BIE ei kajastanud tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides väljamakseid töötajatele. Ka AK kinnitas, et BIE ei teinud hotellis remonditöid (17.08.2011 selgitused, I kd, tl 170-173p). Vastutusotsuses ei ole küll viidatud Wismarki, Nikkili või Enduro arvetele või nende äriühingutega sõlmitud lepingutele, kuid maksuhaldur tugineb oma järeldustes nimetatud äriühingute esindajatelt võetud seletustele (I kd, tl 174-182). Kõnealused seletused on usutavad ning on kooskõlas nii üksteise kui ka teiste tõendite (sh AK seletused) ja maksuhalduri tuvastatud asjaoludega, mistõttu puudub alus kahelda nende tõele vastavuses. City kassa väljamineku orderite (I kd, tl 167-169) kohaselt tasus City BIE-le sularahas, kuid JD väitel ei saanud ta Citylt raha ega allkirjastanud kõnealuseid ordereid. 8

(13)3-14-53209 Maksuotsuse ja vastutusotsuse kohaselt BIE deklareeris
  1. aasta augustis maksustatavat käivet, kuid käibemaksu riigile ei tasunud.
  2. aasta septembrist kuni
  3. aasta septembrini BIE maksustatavat käivet ei deklareerinud. Maksuhaldur tuvastas, et BIE kontolt tehti märtsist 2008 kuni juulini 2009 kulutusi, mis teoreetiliselt võinuks olla seotud hotelli remonditöödega, summas 117 012,70 krooni (maksuotsuse lk 11). Kaebaja arvates kinnitab see asjaolu tööde teostamist. Üksnes kulutuste tegemine remonditööde teostamise ajal ei ole ringkonnakohtu arvates aga piisav, et kummutada muudele tõenditele tuginevaid maksuhalduri järeldusi.
  4. Maksuhaldurile 17.08.2011 selgitusi andes väitis AK, et Brasslandi 06.10.2009 arve nr 381 (I kd, tl 187-187p) on võltsitud ning arve lisas nimetatud kaupu Brasslandil ei olnud, mistõttu ei saanud ta neid ka Cityle müüa (I kd, tl 170-173p). AK selgituse kohaselt koostas arve MO, et tekitada Brasslandile nõue Grandi pankrotimenetluses. Arvet ei tasutud, vaid MO vormistas fiktiivsed tasaarvestuskokkulepped. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et AK poolt halduskohtu 07.09.2015 istungil (protokoll, II kd, tl 153-157) antud ütlused kinnitavad, et City tehingud Brasslandi ja BIE-ga toimusid reaalselt. AK kinnitas kohtuistungil, et jääb kõikide maksumenetluses esitatud selgituste juurde (istungi helisalvestis kell 10:39:25 ja 10:51:14), mh kordas AK maksumenetluses väidetut, et kõik tehinguid puudutavad dokumendid koostas MO, tema vaid kirjutas neile alla (10:35:55 ja 11:10:40). AK ei väitnud kohtuistungil, et Brasslandi ja BIE arved kajastasid tegelikke majandustehinguid. Kaebaja volitatud esindaja näitas kohtuistungil tunnistajale Brasslandi arvet nr 381 ning küsis, kas Brassland müüs arve lisas 1 loetletud sisustuse Cityle. Tunnistaja vastas, et City ei maksnud millegi eest (11:09:15). Kaebaja esindaja küsis täpsustavalt, kas omand läks üle, mille peale tunnistaja vastas: „Nojah“ (11:09:20). Seejärel soovis tunnistaja veel midagi öelda, mainides rendilepingut, kuid kaebaja esindaja katkestas ta oma uue küsimusega. Tunnistaja seletas lisaks, et selleks ajaks, kui MO (City) hakkas hotelli rentima, olid remonditööd juba tehtud, hotell sisustatud ning hotell oli külastajatele avatud (10:56:08–10:57:14). Ringkonnakohtu arvates ei saa eeltoodut arvestades järeldada, et tunnistaja kinnitas vaidlusaluste tehingute toimumist. Tunnistaja väitel olid Brasslandil rahalised raskused ning juba aastast 2008 ei esitanud äriühing käibedeklaratsioone, kuna puudus raha raamatupidajale maksmiseks (11:11:15–11:11:58). Brassland küll finantseeris remonditöid hotellis, kuid see toimus varasemalt; viimane raha anti RS (S) ettevõttele
  5. aasta lõpus või
  6. aasta alguses (11:12:05–11:12:25). Seega ei saanud Brassland müüa Cityle 1 587 000 krooni väärtuses hotelli sisustust mh seetõttu, et tal endal puudusid selle soetamiseks rahalised vahendid. Tunnistaja ütlustest saab ka järeldada, et Brassland ei kajastanud oma käibemaksuarvestuses arvet nr 381, rääkimata käibemaksu tasumisest riigile. AK istungil antud ütlused kattuvad olulises osas maksumenetluses antud selgitustega. AK ütlused on kooskõlas muude maksumenetluses kogutud tõenditega, sh Nordi endise juhatuse liikme MK ütlustega (I kd, tl 191-192). Nimelt selgitas MK, et ehitustööd tellis Grand Nordilt ning ehitustöid teostasid Nordi allhankijad Wismark ja Enduro ning pärast Nordi ning tema allhankijate lahkumist ei vajanud hotell sellises mahus töid, nagu väidetavalt teostas BIE. Samuti soetas Nord hotelli sisustuse. Seega ei näe ringkonnakohus sarnaselt halduskohtule põhjust kahelda AK ütluste tõele vastavuses.
  7. Maksuhaldur piiras City õigust arvata käibemaksu maha Tiani üüriarvete (I kd, tl 197-198) alusel, kuna Tiani maksumenetluses tuvastati üürilepingu (maksu- ja kohtumenetluses nimetatud ka rendilepinguks) muudatuse nr 4, mille alusel üüriarved esitati, õigustühisus. Maksuhalduri seisukoht tugineb asjaolule, et Tian sai müügilepingu kohaselt vaid kinnistu kaudse valduse, samas kui hoone omanikuks ja seega üürileandjaks oli Lugosta, mistõttu puudus Tianil õigus sõlmida üürilepingu muudatust. Samuti arvestas maksuhaldur sellega, et kui maksuhaldur algatas Tiani suhtes maksukontrolli, peatasid pooled suulise kokkuleppe alusel üürilepingu täitmise. Üürilepingu muudatuse nr 4 alusel väljastas City Tianile 22.04.2010 arve (I kd, tl 194), 9
(13)3-14-53209 kuid
  1. aasta aprillis (pärast Tiani suhtes tehtud maksuotsuse jõustumist) väljastas City Tianile kreeditarve (I kd, tl 196), millega tühistas 22.04.2010 arve ning parandas oma käibedeklaratsiooni. Kinnistusraamatu kohaselt omandas Lugosta seni Grandile kuulunud Kreutzwaldi tn 2/Narva mnt 24 kinnistu 17.02.2010 enampakkumisel. 16.03.2010 sõlmitud notariaalse müügilepingu (II kd, tl 1-7p) alusel müüs Lugosta selle kinnistu Tianile. Müügilepingu p 4.1 kohaselt läks lepingu eseme kaudne valdus üle Tianile ning otseseks valdajaks jäi üürnik City. Sama lepingu p 6.1 järgi pidid pooled sõlmima asjaõiguslepingu kolme aasta jooksul müügilepingu sõlmimisest, tingimusel, et Tian on Lugostale tasunud ostuhinna (osamaksetena) ja intressid. Asjaõiguslepingut müügilepingu sõlmimisele aga ei järgnenud, mistõttu ei läinud omand kunagi Tianile üle. 22.03.2010 sõlmisid City ja Tian, keda mõlemat esindas MO, 01.04.2008 üürilepingu nr 1/2008 muudatuse nr 4, millega lepiti kokku, et üüri tasumise kohustus tekib alates 01.04.2010 ning üürileandja (Tian) tasub üürniku (City) poolt üürilepingu objekti
  2. aasta jooksul kapitaalremondile tehtud kulutused summas 6 259 831 krooni. Algse üürilepingu kohaselt pidi üüri tasumise kohustus tekkima alles 01.08.2014 seoses sellega, et üürnik teeb hotellis kapitaalremonti. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et üürilepingu muudatuse sõlmimiseks ei olnud Tianil õiguslikku alust, kuna kinnistu omanik ja seega üürileandja oli Lugosta, ning MO koostas kokkuleppe eesmärgiga suurendada City poolt mahaarvatavat sisendkäibemaksu. Kinnisasja omaniku vahetumisel lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale (võlaõigusseaduse § 291 lg 1). Kui poolte tahe 16.03.2010 müügilepingu sõlmimisel oleks olnud üürileandja õiguste ja kohustuste üleminek Tianile, oleks see ka lepingus sätestatud. Lugosta juhatuse liige V-AS, kelle 18.10.2010 selgitustele (II kd, tl 16-18p) kaebaja viitab, ilmselt ei olnud kursis müügi- ega üürilepingu üksikasjadega (kinnistu ostuga tegeles AU, kes osutas Lugostale teenuseid lepingu alusel), mistõttu ei saa tema väitest, et Tianil oli õigus üürilepingut muuta, kuna otsene valdus oli Tianile üle antud, teha järeldust, et see ka tegelikult nii oli. Kuna Lugosta teada ei pidanud kinnistu omanik üürilepingu järgi kolme aasta jooksul üüritulu saama ning kinnistu soetamise ajal oli potentsiaalne ostja juba olemas (AU 21.10.2010 selgitused, II kd, tl 19-21), on mõistetav, miks Lugosta üürilepingu sisust eriliselt ei huvitunud. See aga ei andnud Tianile õigust üürilepingu muudatust sõlmida. Ringkonnakohus märgib, et 12.01.2012 üürilepingu lõpetamise kokkuleppes (I kd, tl 87-88p) ei ole nimetatud, et üürilepingu pooleks oleks kunagi olnud Tian, vaid lepingu p 2.1.3 kohaselt sai Lugosta 12.03.2010 nii kinnistu omanikuks kui ka üürilepingu pooleks. Üürilepingu muudatust nr 4 üürilepingu lõpetamise kokkuleppes ei mainita. Maksuhaldur järeldas seega õigesti, et Tian ei saanud müügilepingu alusel õigust astuda omaniku asemel üürisuhtesse Cityga. Kuna mõlemat lepingupoolt esindas MO, oli pooltele teada, et Tianil pole õigust sellist kokkulepet sõlmida ja tehingul puudub majanduslik sisu. Kuna maksumenetluses tuvastati, et
  3. aastal ei teostatud hotellis kapitaalremonti, vaid renoveerimistööd olid lõpetatud juba enne seda, on üürilepingu muudatuse nr 4 p 6.1 sisutu. Seda kinnitab ka asjaolu, et City väljastas hiljem kreeditarve, millega tühistas 22.04.2010 arve renoveerimistööde müügi kohta. MO selgitas 16.06.2011 maksuhaldurile, et „[k]una tähtajalise üürilepingu muudatus nr 4 oli õigustühine ja OÜ-l Tian Holding ei olnud õigust seda muudatust nr 4 sõlmida, esitasime kreeditarve“ (II kd, tl 31-34p). Poolte käitumine (kreeditarve väljastamine, üürilepingu täitmise peatamine) ja MO selgitus viitavad selgelt sellele, et pooled ise ei pidanud muudatuskokkulepet õiguslikult kehtivaks. Seetõttu ei olnud Cityl õigust üüriarvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata.
  4. Maksuhaldur määras Cityle täiendavalt tasumisele kuuluvat tulumaksu BIE ja Tiani arvete alusel tehtud väljamaksetelt. Väljamaksete tegemist kinnitavad kassa väljamineku orderid. BIEle on tehtud sularaha väljamaksed 29.10.2009, 17.12.2009 ja 03.06.2010 orderite (I kd, tl 167169) ning Tianile 28.06.2010 ja 30.06.2010 orderite (tl 199-200) alusel. Kuna Tianile 10
(13)3-14-53209 väljamaksete tegemise ajal ei olnud kaebaja äriregistri kohaselt enam City juhatuse liige, ei nõua maksuhaldur vastutusotsuses tulumaksu Tianile tehtud väljamaksetelt summas 6523,80 eurot.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kuna tulumaks on määratud perioodide eest, mida maksuhaldur kontrollinud ei ole, tuleb vastutusotsus tulumaksu nõude osas tühistada. Vastutusotsusest on selge, et tulumaks on otseselt seotud kontrollitaval perioodil tehtud tehingutega, mille osas maksuhaldur ei ole pidanud lubatavaks sisendkäibemaksu mahaarvamist. See, et maksuhaldur ei ole vastavate tehingutega seotud väljamaksete tulumaksuga maksustamiseks väljastanud korraldust, millega laiendab kontrolliperioodi, ei välista praegusel juhul tulumaksu juurdemääramist. Seadusest ei tulene maksuhaldurile kohustust vormistada üksikjuhtumi kontrolli menetluse algatamine korraldusega. Üksikjuhtumi kontrolli menetluses vormistatakse korraldus eelkõige selleks, et nõuda maksukohustuslaselt või kolmandatelt isikutelt teabe ja dokumentide esitamist. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust, miks peaks olukorras, kus maksuhaldur on juba kogunud piisavalt tõendeid, mis viitavad sellele, et kontrolliperioodist ajaliselt väljuvad, kuid kontrollialustest tehingutest tulenevad väljamaksed ei ole seotud maksukohustuslase ettevõtlusega, olema tulumaksu määramise eelduseks eraldi korralduse väljastamine kontrolli laiendamise kohta väljamaksete tegemise perioodile.
  2. Vastutusotsuses viidatakse tulumaksu määramise õigusliku alusena TuMS § 51 lg 2 p-le 3, samas kui maksuotsuse kohaselt on tulumaksu määramise aluseks TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p-d 4–
  3. Kaebaja märgib õigesti, et TuMS § 51 lg-s 2 kirjeldatud maksuobjektid on üksteist välistavad ning sama objekti ei saa mitmel alusel maksustada (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-46-11, p 8). Maksustamise õige alus on praegusel juhul TuMS § 51 lg 2 p 3, kuna City tegi väljamaksed võltsarvete alusel, s.o väljamakse kohta puudus raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ette nähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 51 lg 2 p 4 tuleks rakendada juhul, kui oleks selge, et teenust on küll osutatud, aga see ei olnud seotud ostja ettevõtlusega (Riigikohtu lahend nr 33-1-46-11, p 11). TuMS § 51 lg 2 p 5 rakendamine eeldab, et vastav kulutus on küll tehtud, ent see ei ole ettevõtlusega seotud (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-69-08, p 12). Ringkonnakohus leiab, et vastutusotsuse aktsessoorsus ei välista vastutusotsuses maksu määramisel maksuotsusest erinevatele õiguslikele alustele tuginemist. Maksuotsus on siduv üksnes äriühingule (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-23-12, p 25). Kuigi City maksuotsuses on viidatud TuMS § 51 lg 2 p-dele 4–5, saab maksuotsuse põhjendustest siiski järeldada, et maksuhaldur peab silmas olukorda, kus väljamakse on tehtud ilma nõuetekohase algdokumendita (võltsarvete alusel). Seega on maksustamise alus maksuotsuses ja vastutusotsuses erinevatele sätetele viitamisest hoolimata sisuliselt sama. Arvestades, et vastutusotsuses on viidatud maksu määramise õigele õiguslikule alusele, on tulumaksuvõla tasumise nõue õiguspärane.
  4. MO oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal City ainus juhatuse liige. Olukorras, kus äriühingul on vaid üks vastutav seaduslik esindaja, on äriühingu tahtluse ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad. Sellisel juhul seaduslik esindaja mitte üksnes ei taga esindatava kohustuste nõuetekohast täitmist, vaid täidab neid kohustusi ise (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-23-12, p 15). Juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava

-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise (

§ 8lg 1).

City seadusliku esindajana oli kaebajal kontroll äriühingu raamatupidamise ja arveldusarve üle ning tema vastutas ka maksude deklareerimise ja tasumise eest. Asjaolu, et äriühing kasutab raamatupidajat, ei vabasta juhatuse liiget tema kohustuste täitmisest. Praegusel juhul tõi raamatupidajale arveid kaebaja ning raamatupidaja üksnes sisestas arved programmi ega otsustanud selle üle, milliseid arveid raamatupidamises kajastada (MR 21.06.2010 selgitused, II kd, tl 40-41p). 11

(13)3-14-53209 23.

§ 40

lg-st 1 tulenevalt peab maksuhaldur vastutusotsuses näitama ära juhatuse liikme süü vormi – kas tahtluse või raske hooletuse. Praegusel juhul on maksuhaldur leidnud, et kaebaja rikkus temal lasuvaid kohustusi tahtlikult. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine.

§ 40

lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud kohustusi (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-17-13, p 14), samuti peab seaduslikul esindajal olema soov neid kohustusi rikkuda (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-43-14, p 16). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kaebaja tahtlus on tuvastamata. Vastutusotsuses on iga tehingupartneri ja tehingu kohta eraldi välja toodud asjaolud, mis viitavad sellele, et arvetel näidatud tehinguid ei toimunud. Nendest asjaoludest selgub ka kaebaja tahtlus. Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja, kes oli äriregistri kohaselt BIE juhatuse liige kuni 20.11.2008, tegutses äriühingu faktilise juhina edasi ka pärast seda, kui formaalselt oli BIE juhatuse liikmeks saanud JD. Viimane selgitas maksuhaldurile, et ta andis MO-le volituse äriühingu nimel tegutsemiseks ning just MO koostas BIE nimel arveid (19.10.2011 selgitused, I kd, tl 183-186p). MO-l olid kuni 30.07.2010 BIE pangakontode kasutamise õigused ning JD neid ei kasutanud. Kuna City ja BIE vaheliste tehingute tegemise ajal juhtis mõlemat äriühingut MO, oli ta teadlik, et BIE ei teinud hotellis remonditöid. Brasslandi juhatuse liikmena tegutsenud AK kinnitas maksuhaldurile 17.08.2011, et arve nr 381 on fiktiivne ning selle koostas MO. Kuna MO ise koostas Brasslandi nimel väljastatud arve, oli ta seega teadlik, et arve ei kajasta tegelikku majandustehingut (tegemist on võltsarvega). Tian väljastas Cityle 30.04.2010 ja 31.05.2010 üüriarved. MO oli kuni 21.06.2010, seega ka nimetatud arvete väljastamise ajal, Tiani juhatuse liige. Olles üürilepingu mõlema poole esindaja, teadis MO, et üürilepingu muudatuse sõlmimiseks ja selle alusel üüriarvete väljastamiseks ei olnud Tianil õiguslikku alust. Hoolimata sellest, et kaebaja oli teadlik Brasslandi, BIE ja Tiani arvete võltsitusest, kasutas ta neid arveid City raamatupidamises ja maksuarvestuses, et tekitada äriühingule õigus suures summas sisendkäibemaksu maha arvata ning viia ettevõtlusest raha maksuvabalt välja. Selline tegevus kujutab endast maksupettust, mis saab oma iseloomult olla üksnes tahtlik tegu. Maksupettuse toimepanemisel on seaduslik esindaja teadlik, et ta rikub

§-s 8 nimetatud kohustusi ning tal on soov neid kohustusi rikkuda. Sellel, mis huvid olid AK-l seoses Cityga sõlmitud tehingutega, ei ole praeguses asjas tähtsust. City nimel tegi tehinguid ja esitas käibedeklaratsioone kaebaja, mitte AK. Kui ostja osaleb teadlikult maksupettuses, ei pea maksuhaldur tuvastama, kas ta sai sellest mingit kasu või hüvesid (Riigikohtu lahend nr 3-3-130-15, p-d 17-18). Seega pole praegusel juhul oluline, kes pidi tehingutest kasu saama ja kes seda tegelikult sai. 24. Vastutusotsuse kohaselt esineb põhjuslik seos kaebaja süülise tegevuse – maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tahtlik täitmata jätmine – ja maksuvõla tekkimise vahel. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et maksuvõlg on tekkinud kaebaja tegevuse tulemusel: kui kaebaja ei oleks rikkunud deklareerimiskohustust ega teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, ei oleks Cityl tekkinud maksuvõlga. Vastutusotsuse tegemiseks peab olema täidetud

§ 96

lg 5 teises lauses sätestatud tingimus ning seejuures ei ole oluline, kas mingil muul ajal on maksukohustuslasel olnud piisavalt varasid maksukohustuse täitmiseks. Maksuhalduri võimalused ettevõtte kontode arestimiseks on seadusega piiratud ning pahatahtlik maksukohustuslane, kes on teadlik tema suhtes toimuvast menetlusest või vähemalt aimab seda, võib arveldusarvel olevad vahendid kiirelt mujale kanda. Praegusel juhul on alust arvata, et asjaosalised on tegutsenud selle nimel, et vältida maksuvõla tasumist (City ettevõtte varjatud ülevõtmine HK poolt ning hiljem ettevõtte varatuks muutmine), mistõttu sundtäitmistoimingute 12

(13)3-14-53209 tulemusel ei ole maksuhalduril õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda ei Citylt, HK-lt ega ka PGlt. Eeltoodut arvestades on asjakohatu kaebaja väide, et Cityl oli pärast kaebaja juhatusest lahkumist rahalisi vahendeid, nagu ka HK-l pärast ettevõtte üleminekut. 25. Kuna maksusummad jäid tahtlikult tasumata või kinni pidamata, kohaldub viieaastane aegumistähtaeg (

§ 98lg 1 teine lause).

Vastutusotsuses on arvestatud, et augusti 2009 käibemaksunõue ja sama aasta oktoobri tulumaksunõue olid otsuse tegemise seisuga aegunud. Muud nõuded summas 34 822,43 eurot ei olnud vastusotsuse tegemise ajal aegunud.

  1. HKMS § 157 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. HKMS § 165 lg 2 alusel võib kohus viidata haldusaktis või selle kohta tehtud vaideotsuses esitatud põhjendustega nõustumisele, neid kohtuotsuses üle kordamata. Nimetatud sättest lähtudes tuleb kohtul kontrollida, et haldusakti põhjendus on piisav. Kohtul tuleb HKMS § 157 lg-st 4 tulenevalt haldusmenetluses kogutud tõendeid uuesti hinnata, kui kaebaja on nende tõendite alusel tuvastatud asjaolud vaidlustanud. Kui kaebaja esitab kohtule asjaolude tuvastamise kohta uued argumendid või kordab varasemaid, mida haldusmenetluses haldusakti põhjenduses ei ole piisaval määral ümber lükatud, peab kohus, hoolimata HKMS § 165 lg-st 2, põhjendama, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega (HKMS § 165 lg 1 p 4) (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-27-14, p 12). Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et suurem osa kaebuse väidetest kordab juba eriarvamuses esitatud vastuväiteid, mida maksuhaldur on vastutusotsuses põhjalikult käsitlenud ja ümber lükanud. Sellest lähtuvalt on halduskohus viidanud vastutusotsuses esitatud põhjendustega nõustumisele neid oma otsuses üle kordamata. Seejuures on kohus aga jätnud tähelepanuta kaebaja argumendid, mida vastutusmenetluses ei esitatud või ei lükatud piisaval määral ümber. Näiteks ei ole vastutusotsuses käsitletud kaebaja väidet, mis puudutab tulumaksu määramist kontrollitud perioodist väljuvate maksustamisperioodide eest. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta selle kaebaja väite osas, mis puudutab tulumaksu juurdemääramisel maksuotsuses ja vastutusotsuses erinevatele õiguslikele alustele tuginemist. Halduskohus on tunnistaja AK poolt kohtuistungil antud ütlusi pidanud usutavaks, kuid on jätnud täiesti analüüsimata kaebaja seisukohad tunnistaja ütluste kohta. Arvestades, et kaebaja vaidlustas haldusmenetluses kogutud tõendite alusel tuvastatud asjaolud, tulnuks kohtul tõendeid uuesti hinnata. Eeltoodud puudused ei ole siiski viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Kuna vastutusotsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust, on halduskohus kaebuse lõppjäreldustes õigesti rahuldamata jätnud.
  2. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole ringkonnakohtule menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.