← Eesti

3-14-52232/58

Obsah (5)§ 212§ 215§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-

§ 212lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-14-52232

  1. AB esitas 29.05.2014 Saarde vallale taotluse Pärnumaal Saarde vallas Jäärja külas paikneva Jänesemäe-Kiisa tee osa likvideerimiseks teeseaduse (TeeS) § 23 lg 1 alusel. Tee kuulub Saarde valla kohalike teede nimistusse. Tee likvideerimist taotleti selles osas, mis paikneb taotluse esitajale kuuluva Uue-Ülejärve kinnistu (katastritunnused 71102:004:0062 ja 71102:004:0063) kahe katastriüksuse vahel. Tee on rajatud aastakümneid tagasi ning tee osa ei ole aktiivses kasutuses. Naaberkinnistutele on võimalik pääseda teisi teid kasutades. Teed kasutavad juhuslikud isikud, kes rikuvad taotluse esitaja õigust säilitada vara puutumatus. Uue-Ülejärve kinnistul paiknevad hooned mõlemal pool teed, sh kaev elumajast teisel pool teed. Tee ei taga taotluse esitaja omandi puutumatust.
  2. Saarde Vallavolikogu keeldus 02.07.2014 otsusega nr 16 tee osa likvideerimisest ning jättis 27.08.2014 otsusega nr 21 rahuldamata AB poolt eelnimetatud otsuse peale esitatud vaide. Vallavolikogu põhjendas otsust kokkuvõtvalt sellega, et tegemist on avalikult kasutatava teega, see pole kasutusest välja langenud ning seda kasutavad oma kinnistutele pääsemiseks naaberkinnistu omanikud ja elanikud.
  3. AB esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Saarde Vallavolikogu 02.07.2014 otsuse nr 16 ja 27.08.2014 otsuse nr 21 tühistamist. Vallavolikogu ei ole taotluse lahendamisel teostanud kaalutlusõigust nõuetekohaselt ega otsust piisavalt põhjendanud. Otsustest ei nähtu, et üldse oleks kaalutud kaebaja omandiõiguse riive intensiivsust ning ei selgu, miks on volikogu pidanud avalikke huve ja naaberkinnistu omanike huve kaebaja omandiõigusest kaalukamaks. Juhuslikud läbisõitjad ohustavad ja häirivad kinnistu elanike jt kohalviibivate isikute turvalisust, rahu ja privaatsust ning samuti tuleneb avalikult kasutatavast teest otsene ja vahetu oht kaevuvee tervislikkusele, õuealal mängivatele lastele ja liikuvatele täiskasvanutele ning koduloomadele. Tee olemasolust tulenevad kaebajale olulised omandipiirangud TeeS § 36 lg 1 p-st 1 ja § 13 lgst 3 ning Saarde Vallavolikogu 29.04.2010 määruse nr 6 „Saarde valla teehoiu eeskiri“ § 3 lg 6 p-st 4 ja § 7 lg-st 1, mis piiravad oluliselt kaebaja võimalusi oma kodukoha arendamiseks ning ümberkorraldamiseks ja -kujundamiseks. Asjakohatu on valla seisukoht, et teed kasutavad Ülejärve kinnistu omanikud ja elanikud. Juhul, kui likvideerida vaidlusalune teelõik, on jätkuvalt võimalik pääseda kõikjalt mööda JänesemäeKiisa teed Kilingi-Nõmme – Kiisa teele. Vallavolikogu ei ole põhjendanud, milles seisneb kolmandate isikute (s.o põhiliselt juhuslike läbisõitjate) avalik huvi jõuda nende soovitud punkti just läbi kaebaja kinnistu sõites. Teede projekteerimise inseneri AK arvamuse kohaselt on vaidlusalune teelõik hoonete paiknemisest ja pinnavormist tingitud väga piiratud nähtavuse tõttu äärmiselt ohtlik ning ei vasta tee projekteerimisnõuetele ka erandlikus režiimis, mistõttu on selle tee kasutamine avaliku teena lubamatu. Kaebaja toob välja, et asjatundja hinnangul ei ole tehniliste võtetega liiklusohutuse parandamine sel teelõigul võimalik. Tee on ohtlik nii Uue-Ülejärve kinnistul viibivatele isikutele kui ka nimetatud kinnistut sõidukiga läbivatele liiklejatele ning seda olukorda ei aita muuta ohutumaks liiklusrežiimi reguleerimine ainult liiklusmärkidega. Soov säilitada väljakujunenud hoonete ja teedevõrgu paiknemise põhimõtteid ning arhitektuurilisi iseärasusi ei saa omada suuremat kaalu kui avalikult kasutatavast teest otseselt ja vahetult lähtuv oht nii kinnistul viibivatele isikutele, seal paiknevatele hoonetele ja teel liiklejatele. 2

(7)3-14-52232
  1. Saarde vald palus jätta kaebus rahuldamata. Vaidlusaluse teelõigu näol on tegemist Saarde valla munitsipaalomandisse antud maal asuva valla omandis oleva teega, mis on TeeS § 4 lg-st 1 tulenevalt avalikult kasutatav ning samuti on see Saarde valla üldplaneeringus määratletud avalikult kasutatava teena alates
  2. aastast. Tee on reaalses kasutuses ning selle kaudu on tagatud ka avalikult teelt juurdepääs teistele kinnistutele lisaks kaebaja omale. Kaebaja ei ole taotlenud teest tulenevate kitsenduste leevendamist. Kaebaja omandas Uue-Ülejärve kinnistu
  3. aastal ning oli teadlik avalikult kasutatavast teest, mistõttu ei saanud tal tekkida õiguspärast ootust sellele, et pärast tema poolt kinnistu omandamist tema erahuvidest lähtudes likvideeritakse kinnistut läbiv avalikult kasutatav kohalik tee, mis on olemas olnud juba aastakümneid. AK arvamus ei ole eksperdi arvamus halduskohtumenetluse seadustiku mõttes. Kuna kõnealune tee on rajatud ammu, ei ole alust kohaldada sellele tänapäevaseid teede projekteerimise nõudeid. Tee ohutust on võimalik tagada liikluskorraldusvahenditega.
  4. IL ja ES vaidlesid kaebusele vastu. LK kohtule kaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
  5. Tallinna Halduskohtu 17.04.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Vallavolikogu 02.07.2014 otsuses ei sisaldu otsuse põhjendusi, ent need nähtuvad vaideotsusest. Istungi protokollis kajastatu põhjal võib olla kindel, et algse otsuse langetamisel lähtus vallavolikogu neist kaalutlustest, mis on ära toodud vaideotsuses. Uue-Ülejärve kinnistu katastriüksuste vahel paiknev munitsipaalomandis olev teemaa ei ole kaebaja omandis. Kaebaja ei saa loota ühtse õueala kujundamist. Viidatud ei ole ühelegi konkreetsele soovitud tegevusele, mida kaebaja tee kaitsevööndi piirangute tõttu teha ei saa. Vastustaja on õigesti välja toonud, et kaebaja ei ole vallalt kui tee omanikult taotlenud lubasid mõneks TeeS § 36 lg-s 1 nimetatud tegevuseks. Samuti ei nähtu, et kaebajale kui tee kaitsevööndis asuva maa omanikule oleks tee omaniku poolt pandud mingisuguseid teeseadusest või selle alusel antud aktidest tulenevaid täiendavaid kohustusi, mille täitmine oleks kaebajale ebaproportsionaalselt koormav. Kui kaebaja soovib tee kaitsevööndisse jäävale alale midagi rajada või paigaldada ning tee omanik selleks luba ei anna, on võimalik selle loa andmisest keeldumist vaidlustada. Olukorras, kus avalikult kasutatav tee paiknes oma asukohas oluliselt varem kui kaebaja kinnistu omandas, pidanuks vallal olema mingisugune muutunud asjaoludest tingitud iseäranis kaalukas põhjus, et kaebaja taotlus rahuldada ning tee osaliselt likvideerida. Vallavolikogu on põhjendatult tuginenud sellele, et sellist põhjust ei esinenud. Tee likvideerimist õigustaks ülekaalukas erahuvi. Avalikult kasutatava tee mõte on selles, et seda võib kasutada igaüks. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada kaebaja käsitlust, justkui oleksid seenelised-marjulised või muud mitte ümbruskonnas elavad inimesed juhuslikud inimesed. Volikogu tugines asjaolule, et tee on olnud kasutusel pikka aega, ei ole kasutusest välja langenud, seda kasutatakse naabruses paiknevate kinnistute omanike poolt oma kinnistutele 3
(7)3-14-52232 pääsemiseks ning kaebaja oli kinnistu omandamisel tee olemasolust teadlik. Need väited on õiged ja asjakohased. AK arvamuses tuginetakse teede projekteerimise normidele, mis ei ole kohaldatavad aastakümneid tagasi rajatud teele. Asjakohatu on inseneri arvamus, et liikluskorraldusvahenditega ei ole võimalik liiklusohutust tagada. Ilmselgelt ei ole pelgalt liikluskorraldusvahendi paigaldamisega võimalik luua paremat nähtavust kohtadesse, kus looduslikud objektid või ehitised seda takistavad. Küll aga on liikluskorraldusvahenditega võimalik piirata liiklust selliselt, et võimalikke ohte minimeerida. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. AB apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 17.04.2015 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Vallavolikogu otsus tuleb vastuolu tõttu HMS § 56 lg-tega 1 ja 3 tühistada juba seetõttu, et sellest ei nähtu otsuse põhjendused. Kaebaja õigusi kahjustab ebamõistlikult see, kui ta saab haldusakti andmise põhjustest teada alles vaideotsusest. Viide asjaõigusseaduse §-le 155 on ekslik, sest vaidlusalune teelõik ei ole kaebaja, vaid valla omandis ning see alus ei takista kaebaja taotluse rahuldamist. Vallavolikogu ei ole kaalumisel võtnud arvesse, et vaidlusalune teelõik on kaebajale ja tema perekonnaliikmetele ning teel liiklejatele ohtlik. Kaalumise tulemusel on seetõttu jõutud õigusvastasele tulemusele. TeeS § 10 lg 1 kohaselt peab teel olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele. Sealjuures TeeS § 10 lg 4 kohaselt kohustub avalikult kasutatava tee omanik hoidma tee õigusaktidega sätestatud nõuetele vastavas seisundis. Liiklusohutuse inspekteerimise juhendi
(2008)kohaselt on olemasolevate teede ohutuse hindamisel oluline nähtavus teel. Teede-ja sideministri 28.09.1999 määrusest nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ tulenevalt on liiklusohutuse tagamiseks keelatud igasugune tegevus, mis piirab nähtavust. Igasugune nähtavust piirav objekt tuleb kõrvaldada. Seega peab liikluse ohutuse ja sujuvuse tagamiseks sõidukijuhil olema sõidutee ja sellega külgneva ala ulatuses tagatud nõutav nähtavus. Tähtsust ei oma see, millal on tee rajatud või kus see asub. Õueala läbiv tee ei muutu sellest ohutumaks, et see on rajatud ammu. Ohutus ei suurene ka teadmisest, et apellandi olukord pole kohtu arvates kuidagi ebatavaline. Eksperdi arvamust kõrvale jättes oleks halduskohus pidanud ise koguma tee ohtlikkuse kohta tõendeid. Puudub avalik huvi, mis nõuaks tehniliselt mitte korras olevate ohtlike teede säilitamist. Avalik huvi nõuab tee kordategemist või selle likvideerimist. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et vaidlusalune teelõik ei saa riivata kaebaja omandiõigust. Ebamõistlik on halduskohtu seisukoht, et kaebaja peab küsima iga kord teekaitsevööndist tulenevate piirangute tõttu oma omandi kasutamiseks vastustajalt luba ja selle vajadusel vaidlustama. Selline piirang on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja kinnisasi on üks tervik. Selle jagunemine kaheks katastriüksuseks ei ole seal viibijale tajutav, sest hooned moodustavad ühtse kompleksi. Halduskohus küll jaatas kaebaja eraelu puutumatuse riivet vaidlusaluse teelõigu olemasolust, ent ei hinnanud selle proportsionaalsust. Kuna koduõue läbib avalik tee, ei saa apellant KeÜS 4
(7)3-14-52232 § 32 lg 2 alusel nõuda ka nõusoleku küsimist võõrastelt oma õuealal viibimiseks. Sellega on tekkinud ka olukord, kus KeÜS § 32 lg 2 alusel on teiste kinnisasjade ja koduomanike kodurahu ning privaatsust hinnatud sedavõrd kõrgeks, et õuealal viibimiseks on vajalik igakordne omaniku nõusolek. Apellant peab koduhoovi läbiva avaliku tee kasutamisest tulenevat intensiivset riivet taluma aga ilma valikuvõimaluseta. Vaidlusalune teelõik ei ole ainus juurdepääs naaberkinnistutele. Alternatiivne tee on küll osaliselt eratee, ent määratud valla üldplaneeringuga avalikuks kasutamiseks. Teelõigu likvideerimine ei too kaasa kolmandate isikute õigustele pöördumatuid tagajärgi. Halduskohtu ja vastustaja poolt kolmandate isikute huvide kaalukamaks pidamine kaebaja elule ja tervisele kaasnevast ohust on ekslik. Kolmandate isikute vastuväide kaebusele ei ole asjakohane, sest kaebaja ei soovi kogu tee likvideerimist, vaid üksnes tee selle osa likvideerimist, mis piirneb kaebaja kinnistuga. Alternatiivse juurdepääsutee praegune seisund ei ole oluline, sest avalikult kasutatava teena peab teeomanik seda korras hoidma; samuti on tagatud juurdepääs pääste- ja politseiautodele.
  1. Saarde vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. 02.07.2014 otsuses põhjenduste puudumine ei too kaasa selle tühistamist. Vallavolikogu istungi protokollis on arutelu kajastatud ning istungil osales ka AB, kellele olid volikogu põhjendused seetõttu teada. Halduskohtu kontroll kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide üle on piiratud (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.03.2014 otsus nr 3-3-1-87-13). Vastustaja ei rikkunud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ega kaalutlusreegleid. Halduskohus ei asunud vastustaja asemel teostama kaalutlusõigust. Kaebaja omandiõiguse piirangul on TeeS §-dest 13 ja 36 tulenev alus. Kaebaja ei ole taotlenud ühekski TeeS § 36 lg-s 1 nimetatud tegevuseks luba. Kaebaja oli kinnistu omandamisel teadlik tee olemasolust. Apellant ei ole näidanud, millistele majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määrusega nr 45 „Tee seisundinõuded“ kehtestatud nõuetele vaidlusalune teelõik ei vasta. Kui teelõik on piiratud nähtavusega, tuleb määruse § 3 lg 1 kohaselt seal olevad liikluspiirangud vastavate liikluskorraldusvahenditega tähistada. Ekslik on apellandi väide, et puudub kaalukas avalik huvi tee kasutamiseks. TeeS § 4 lg 1 kohaselt on kohalik tee avalikult kasutatav. Tegemist on avalikuks kasutamiseks mõeldud kohaliku teega. Tee on reaalses kasutuses, tagades muu hulgas juurdepääsu teistele kinnistutele. Alternatiivne juurdepääs saaks olla vaid eratee kaudu, mille avalik kasutus sõltub omaniku tahtest. Alternatiivne tee on pikem. Liiklustihedus vaidlusalusel teelõigul ei ole sedavõrd intensiivne, et see häiriks olulisel määral apellandi igapäevast elu.
  2. Kolmandad isikud jäävad oma varasemate seisukohtade juurde ega nõustu tee sulgemisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
(7)3-14-52232
  1. Saarde Vallavolikogu 02.07.2014 otsuses faktiliste ja õiguslike põhjenduste puudumine või ebaõige viide asjaõigusseadusele ei too kaasa haldusakti tühistamist. Volikogu 02.07.2014 istungi protokollist ei nähtu küll põhjendused, miks jõuti otsusele teed mitte likvideerida ja avalike teede nimekirjast kustutada, ent vaideotsuses on vallavolikogu keeldumist nõuetekohaselt põhjendatud. Pole alust arvata, et vaideotsuse põhjendused ei kattu tegelike kaalutlustega ning kaebuse rahuldamise korral jõuaks volikogu teistsugusele järeldusele kui vaideotsuses tee likvideerimist kaaludes. Kohtupraktikas ei ole välistatud haldusorgani poolt kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide, mis ei vasta põhjendamise nõuetele, tühistamata jätmist, kui kohus veendub, et haldusorgan on lähtunud hiljem välja toodud kaalutlustest. Sellise olukorraga on praegu tegemist.
  2. Apellandi seisukoht, et puudub avalik huvi ohtliku tee säilitamiseks, on ekslik. Tee vajaduse üle saab kohalik omavalitsus otsustada, võtmata arvesse küsimust tee ohtlikkusest. Mootorsõidukitest lähtuvat üldist ohtu arvestades tuleb ohutu liiklemise võimaluste tagamises seisnevat avalikku huvi tagada mitte ohtlike teede likvideerimisega, vaid neil liiklemise turvalisuse suurendamisega. Vallal on seejuures võimalik korraldada tee kvaliteedi parandamist või lisaks liiklusseaduse § 14 lg-st 2 tulenevale liiklejate üldisele kohustusele liigelda hoolikalt ja ettevaatlikult, et vältida ohte, paigaldada sobivaid liikluskorraldusvahendeid, sh hoiatusmärke, piirangumärke sõidukite massile või kiirusele või näha tee kasutamine ette ühesuunalisena. Isegi kui tee ohtlikkust ei ole piiratud nähtavuse tõttu võimalik kõrvaldada sõidukiiruse 20 km/h kasutamise korral, ei ole takistatud aeglasem liikumine. AK arvamusest võib küll järeldada, et olemasolev teelõik ei vasta praegu kehtivatele tee projekteerimise nõuetele, mille eesmärk on vältida liiklusohtude teket, seega on alust pidada teelõiku potentsiaalselt ohtlikuks, ent vastustaja kaalutlusruum selliste ohtude vältimiseks on avar ega nõua tingimata tee sulgemist. Vaideotsusest nähtub, et AB kinnitusel on tee ohtlik. Volikogu istungi protokollidest nähtub, et volikogu istungil on tee ohtlikkust ka selgitatud. Seetõttu ei ole õige apellandi väide, et vallavolikogu ei ole tee ohtlikkust kaalumisel arvesse võtnud.
  3. Kuna ringkonnakohtu arvates ei ole tee ohtlikkuse kohta vajalik koguda täiendavaid tõendeid lisaks juba esitatud dokumentaalsetele tõenditele, ei oma tähtsust halduskohtu poolt omal algatusel täiendavate tõendite kogumata jätmine.
  4. Vajadus küsida tee omanikult teekaitsevööndis keelatud tegevuste läbiviimiseks luba ning loa saamisest keeldumisel kasutada õiguskaitsevahendeid ei ole ebaproportsionaalne omandiõiguse piirang. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud TeeS § 36 lg-s 1 sätestatud keelud ei takista tavapärast igapäevast õueala või hoovi kasutamist. Isegi kui kaebaja soovib püstitada teekaitsevööndisse uusi hooneid või rajatisi või istandikke, ei saa selliste vajaminevate lubade arv olla väga suur. Vajaminevate lubade arvukusega ei saa õigustada tee likvideerimist, sest piirangute proportsionaalsust on võimalik tagada ka muul viisil kui tee likvideerimisega, nt vajalikke lube andes.
  5. Kaebaja väitel on talle kuuluvad hooned ühes kompleksis ning nende ümber on õueala, mille lõhkumist vastustaja piisavalt arvesse ei võtnud. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega. Isegi tee likvideerimise korral jääks teemaa munitsipaalomandisse ega muutuks kaebaja maatükiks, kus võõrastel isikutel saaks keelata viibida. Ringkonnakohtu istungil kinnitas apellant, et teed ei ole teised isikud viimase 1,5 kuu jooksul kasutanud. Isegi kui muul ajal, nt enne vaidlustatud haldusaktide andmist, oli teekasutus intensiivne, ei õigusta eraelu kaitse vajadus seetõttu tee likvideerimist, sest tee asukohta arvestades ei ole alust arvata, et tee kasutamisega kaasnev eraelu puutumatuse riive saaks olla väga intensiivne ja tee kasutajaid väga arvukalt, ning teelõigu likvideerimisega ei ole saavutatav olukord, kus kaebaja hoonete vahelisel munitsipaalmaal teisi inimesi ei liiguks. 6
(7)3-14-52232
  1. Teelt lähtuvat tolmu – mis juhul, kui teed kasutatakse mõnel perioodil harvem kui kord kuus, ei saa olla väga palju – on vastustajal võimalik vähendada tee ümberehitamisega või tolmutõrjega. Kuna selles osas on vastustajal mitmeid võimalusi, ei saa tee likvideerimata jätmist pidada õigusvastaseks.
  2. Vastustaja on piisavalt põhjendanud kolmandate isikute ja avalikkuse huvi teed kasutada. Isegi kui kolmandate isikute kinnisasjadele on võimalik jõuda teist olemasolevat teed kasutades, ei saa vastustaja tuginemist kolmandate isikute ja avalikkuse huvile olemasolevat teelõiku edasi kasutada pidada ebaproportsionaalseks, sest lisanduv teepikkus, mis tuleks kolmandate isikute kinnisasjadelt nt valla keskusse jõudmiseks läbida või menetlusse kaasamata muudel isikutel olemasoleva tee kasutamise asemel teisi teid kasutades enam läbida, on sedavõrd suur, et takistaks oluliselt igapäevast liikumist, isegi kui see toimub vaid suvisel ajal; kõrvaliste isikute poolt tee kasutamisest lähtuvaid mõjusid on, nagu eespool selgitatud, võimalik aga piisavalt vähendada muul viisil, nt liikluskorraldusvahenditega.
  3. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

§ 108

lg 1 alusel tuleb kaebaja menetluskulud – apellatsioonimenetluses riigilõiv, tasu dokumentaalsete tõendite saamise eest ja esindajatasu kokku summas 6646,42 eurot, halduskohtus 3999 eurot, seega kahes kohtuastmes kokku 10645,42 eurot – jätta tema enda kanda. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning nende menetluskulud jäävad

§ 109lg 1 kohaselt nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.