) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult
§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.
Kaebajale ei ole selge, kuidas täiendavad piirangud aitavad paremini saavutada vangistuse eesmärke, seda näiteks
Kaebaja vaidemenetluses esitatud taotlust haldusakti täitmise peatamiseks on tõlgendatud selliselt, nagu oleks ta käskkirja täitmise peatamist taotlenud ka kohtumenetluse ajaks. See on aga vale, sest taotlus on esitatud konkreetselt seotult vaidemenetlusega. Haldusakti täitmise peatamise taotlus on lahendatud blanketsete põhjendustega ja otsusest ei selgu tegelikke kaalutlusi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 81 ja HMS § 4 lg 2). Samuti ei ole selge, miks menetleja on leidnud, et käskkirja täitmise peatamine ei ole vajalik avalikust 2
Seega oleks vastustajal tulnud käskkirjas täiendavate piirangute kohaldamist siiski põhjendada. Vaidlustatud otsuses esineb mitmeid põhjendamispuudusi – ei selgu, millise hinnangu on otsustaja süüteo raskusele andnud. Süüdistatud on mitteallumises, kuid põhjendustes on viidatud vanglaametniku autoriteedi õõnestamisele. Ainuüksi varasemate karistuste olemasolu ei saa olla karistuse liigi ja määra põhiargument. 5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. AE-t karistati distsiplinaarkorras põhjusel, et isegi vaatamata vanglaametniku korraldusele ei pannud ta saatmisel käsi seljale. Asja materjalidest nähtuvalt ei esinenud kaebajal ühtegi takistust käte selja taga hoidmiseks. Seega pani AE toime kaks distsipliinirikkumist –
p-s 1 sätestatud kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ehk kodukorra p-i 4.1 ning
p 1, mis kohustab kinnipeetavat alluma vanglaametniku seaduslikele korraldustele, rikkumise. Kohatu on väita, et käte vöö piirkonnas hoidmisega täitis kaebaja ametniku korralduse. Nimetatud väitest jääb mulje nagu poleks kaebaja teadlik, kuidas ja kus saatmise ajal käsi tuleb hoida. Samas on AE 3
lg-s 4, mille kohaselt võib kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes vangla osaliselt või täielikult piirata sama seaduse §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist.
Kuna kaebajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka käskkirjaga nr 1272 seatud lisapiirangud (Riigikohtu 05.11.2011 lahend nr 3-3-1-41-11). Vastustaja nõustus kaebajaga, et 10.11.2014 vaideotsusest nähtub, et AE on esitanud koos vaidega taotluse, milles palub vaide- ja kohtumenetluse ajaks käskkirja täitmine peatada. Samas nähtub viidatud vaideotsusest ka, et HKMS § 249 lg 1 annab kohtule pädevuse igas menetlusstaadiumis kohaldada kaebaja õiguste kaitseks esialgset õiguskaitset ning haldusorgan ei saa seetõttu kohtumenetluse ajaks haldusakti täitmist peatada. Haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt põhjendatud. Distsiplinaarmenetluse käigus tõendati, et AE rikkus
Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud AE taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult. Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda tehti antud juhul, kas eraldi otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb
lg-st 1, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.
lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektorkontaktisikute pädevusse. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-st 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust.
lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil huvitatud asja lahendist või muud asjaolud tekitavad kahtlusi tema erapooletuses. Vastustaja viitab siinkohal ka Riigikohtu 14.11.2012 otsuse nr 3-3-1-44-12 p-le 21. 4
lg 1, § 25 lg-te 1 ja 2, § 30 lg 2, § 31 lg 2, § 63 lg 4, § 64 lg 4, § 65 lg 2, § 651 lg 4 ning § 93 lg-te 3 ja 7 alusel. Seega on inspektor-kontaktisikul pädevus
Vastavalt VSKE-le on üksuse juhi pädevuses inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigsus. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. Vaidemenetluses tuleb hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule. Allkirjastades vaideotsust, kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-s sätestatud nõuetele. Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 13.01.2016 otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), tuvastades Tallinna Vangla toimingu – Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1272 peatamise taotluse lahendamisega viivitamise ja selle alles vaideotsusega lahendamise – õigusvastasuse (resolutsiooni p 2). Kohus jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Kohus ei nõustunud kaebajaga selles, et JS ja RK poolt distsiplinaarmenetluse käigus 02.10.2014 õiendis fikseeritud seisukohti ei saa pidada usaldusväärseteks. Asjaolu, et mõlemad isikud olid vaidlusaluse sündmuse juures ning andsid selle kohta sarnaseid ütlusi, ei muuda ütlusi ebausaldusäärseteks. Sisuliselt on korralduse nõuetekohast täitmatajätmist (käte seljale asetamise asemel nende vöö juures külgedele asetamine) kinnitanud ka kaebaja oma kaebuses. Kohus luges tõendatuks, et kaebaja rikkus
Samuti luges kohus tõendatuks, et kaebajale oli teada tema kohustus täita vangla sisekorraeeskirja (tl 33) ja talle oli tulenevalt osalemisest kaebajana haldusasjas nr 312-1898 teada nii kohustus vanglas saatmise ajal käte hoidmiseks selja taga kui ka see, kuidas seda tuleb teha. Tulenevalt asjaolust, et kohus tuvastas kaebaja poolt
p 1 ja kodukorra p 4.1 esimese lause rikkumise, on vaidlustatud käskkirjas õigesti tuvastatud juhtumi faktilised asjaolud ja käskkiri on selles osas õiguspärane.
lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata sama seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kohus nõustus vastustaja seisukohtadega ja Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 33-1-41-11 avaldatud seisukohtadega ning leidis, et vaidlusalused täiendavad piirangud on kehtestatud õiguspäraselt. Praegusel juhul piirati üksnes osaliselt
Järelikult ei olnud ka vastava piirangu märkimine eraldi vajalik, millest tulenevalt ei pidanud vastustaja ka selles osas käskkirjas eraldi kaalutlusi välja tooma.
lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. VSKE § 17 lg 1 sätestab muu hulgas, et inspektor-kontaktisiku pädevuses on teha otsus
Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse. Eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Kaebaja ei ole välja toonud, et distsiplinaarmenetluse läbiviinud isikul oleks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja millest tulenevalt 5
lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Praegusel juhul on vaideotsuse allkirjastanud inspektorkontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitu suhtes või leiab, et vaie tuleks rahuldada, on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi tõenditega põhjendamata ja selle rakendamist eraldi taotlemata ei anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatut. Samas oleks halduse hea tava ja vaidemenetluse eesmärgiga paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti) suhtes on vastav menetlus algatatud. Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Küll aga tuleneb HMS § 82 p-st 6, et haldusakti täitmise peatamise küsimus tuleb lahendada vaide läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte aga alles vaideotsuses. Samuti tuleb arvestada HMS § 5 lg-s 4 sätestatud põhimõttega, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärki, oleks tulnud see lahendada viivitamatult, mitte alles vaideotsuses kuu aega hiljem vastava taotluse saamisest peale seda, kui kaebaja oli talle määratud karistuse juba ära kandnud. Kuigi käskkirja peatamise taotluse lahendamise puhul on tegemist kaalutlusotsusega, ei tähenda see, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsuse juhul, kui selle tegemiseks on esitatud taotlus. Juhul, kui vastav taotlus on esitatud, siis tuleb haldusorganil taotlust igal juhul menetleda ja võtta arvesse taotluse eesmärki ja sisu ning see lahendada seaduses sätestatud korras. Tallinna Vangla toiming vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamisega viivitamisel ja selle lahendamisel alles vaideotsuses oli õigusvastane. Kohus ei tohi teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1). Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja väite, nagu oleks haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist ebapiisavalt põhjendatud. Tallinna Vangla otsus, millega jäeti kaebaja taotlus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1272 täitmise peatamiseks rahuldamata, ei ole praeguse vaidluse esemeks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6
lg-d 1 ja 4, VSKE § 17 lg-t 1 ning kontaktisiku ametijuhendit ei saa tõlgendada selliselt, et karistusotsuse tegemisel ning sellele eelneval menetlusel osalenud üks ja sama ametnik võib süüdimatult määrata kartserikaristusi. Kohus oleks pidanud juhtima kaebaja tähelepanu ja andma võimaluse selgitada asjaolu, kas menetluse läbiviinud isikul oli kaebaja suhtes mingi isiklik vaen vms. Kahtlust menetleja erapooletuses võib tekitada ka see, et ta on järjepidevalt määranud ainult kartserikaristusi ja enamasti blanketsete põhjendustega. Seejuures on ta kõik ettepanekud karistuse määramiseks teinud iseendale. Karistusotsuse tegija ei saa enda tehtud ettepaneku põhjal olla erapooletu, kui ta on juba ettepanekule eelnevas menetluses leidnud, et rikkumine on tõendatud ja karistamine vajalik. Seda enam ei saa olla erapooletu, kui ta kontrollib enda otsuse õiguspärasust ja otstarbekust. Kaebaja ei nõustu sellega, et käskkirjaga seatud lisapiirangud olid piisavalt põhjendatud või sellega, et neid ei peagi põhjendama, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kui kohus on asunud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-41-11 tuginedes seisukohale, et
lg 4 on mittevajalik norm, siis taotleb kaebaja nimetatud sätte kohaldamata jätmist ja selle põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. 8. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jäi varem esitatud seisukohtade juurde. Olukorras, kus kinnipeetav liigub vangla territooriumil, peab ta kodukorrast tulenevalt hoidma käsi seljal ning vastavat kohustust ei pea vanglaametnik talle igakordselt meelde tuletama. Jättes saatmise ajal käed seljale panemata, paneb kinnipeetav toime vangla sisekorraeeskirja rikkumise. Kaebaja oli teadlik kohustusest hoida saatmise ajal käsi selja taga ning vanglaametnikule ei saa ette heita täiendava korralduse mitteandmist ega ettekande koostamist distsipliinirikkumise kohta. Olenemata asjaolust, et KH on igapäevaselt vanglateenistuses kontaktisikuna, ei muuda see vanglaametnikku erapoolikuks ega anna alust kartuseks, et vaideotsuse allkirjastamise näol tema poolt on tegemist formaalsusega. Halduskohtul ei olnud alust jätta
lg-t 4 kohaldamata ega alustada selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
p 1 rikkumise tuvastamiseks piisab, kui kinnipeetav ei allu ka vanglateenistuse ametniku ühekordsele korraldusele. Et vanglateenistuse ametnik ei nõustunud kaebaja poolt korralduse ebakorrektse täitmisega, nähtub ametniku 05.09.2014 ettekandest nr 2142 (tl 32).
See seisukoht ei ole õige.
lg 4 kohaselt võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata
§-de 22, 30– 32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Riigikohus on oma 5. detsembri 2011 lahendi nr 3-31-41-11 p-s 18 leidnud, et: „Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik.“ Otsuse p-s 31 on Riigikohus märkinud kokkuvõtvalt järgmist: „1)
§-s 30 sätestatud õiguste kartserikaristuse kandmise ajal piiramist on vaja karistamise käskkirjas ära nimetada. Nimetatud piirangu rakendamist tuleb karistamise käskkirjas põhjendada; 2) kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule
lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa
§-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt; 4) kartserikaristuse kandmise ajal on
lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii
lg-t 5 kui ka
.“ Eelnevast nähtuvalt ei ole
lg 4 mõttetu, sest näitab kokkuvõtvalt ära, millised piirangud tulenevad kinnipeetavale kartserikaristusest ning lisaks on mõnede lisapiirangute puhul võimalik rakendada diskretsiooni, mida sellisel puhul tuleb käskkirjas ka põhjendada. Praegusel juhul oli vaidlustatud käskkirjas kaebaja suhtes kohaldatud
§-des 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) sätestatud piiranguid. Niisiis piirati kaebaja õigusi üksnes kartserikaristuse olemusest tulenevalt ning ka kauplusest kaupade ostmist vaid kartseris mittelubatud kaupade osas. Järelikult ei pidanud vangla seda käskkirjas, arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohti, täiendavalt põhjendama, kuid samas ei ole eesmärgipäratu ega sisutu ka
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.