MÄÄR US Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ag

§ 104

lg 1 ei ole koostoimes materiaalselt põhiseaduspärased, kuna riive ei vasta proportsionaalsusnõudele. Kaebajad olid seisukohal, et kuna maksuotsusega seatakse maksusumma tasumine solidaarkohustusena, s.t igaühel eraldi ei ole maksusumma tasumise kohustust, ei peaks neil olema ka kohustust tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu igaühel eraldi.

1. Tartu Halduskohus võttis 10.05.
2. a määrusega A. Zavorotny kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1); kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus (resolutsiooni p 2); tagastas A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo kaebused (resolutsiooni p 3); jättis A. Zavorotny taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 4); jättis A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 5); jättis kaebajate taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata (resolutsiooni 6). Määruse põhjendused: A. Reiter, A. Sindikas ja V. Minyaylo ei tasunud riigilõivu kaebuse esitamisel, mistõttu tuleb nende kaebused tagastada lähtuvalt HKMS § 121 lg 1 p-st 2 ja § 104 lg-st
3. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 38 alusel tuleb solidaarse vastutuse mõistet maksuõiguses sisustada vastavalt võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatule ning VÕS § 65 lg-st 1 lähtuvalt on MTA-l õigus nõuda kogu maksusummat ükskõik milliselt kaebajalt ning kaebuse rahuldamise korral vabaneb vastav kaebaja kogu maksusumma ehk 28 196,14 tasumise kohustusest. Kaebajad on kaebuse esitamisel üksteisest sõltumatud ega teosta koos neile ühiselt kuuluvat õigust, vaid igal kaebajal on õigus ja võimalus iseseisvalt otsustada, kas vaidlustada maksuotsus või mitte, seega iga kaebaja puhul tuleb kohtul eraldi ja vastava kaebajaga seotud asjaolude põhjal hinnata, kas see kaebaja vastutab maksuvõla tasumise eest, millisel juhul on põhjendatud, et igal kaebajal tuleb tasuda eraldi riigilõiv. Kaebajatel oleks olnud võimalik esitada kohtule neli eraldi kaebust. Põhjendatud ei ole isikute erinev kohtlemine lähtudes sellest, kas nad otsustavad esitada kaebused eraldi või ühiselt. Ekslik on kaebajate väide, et riigilõiv praeguses asjas on 3000 eurot, vaid riigilõivu suurus on iga kaebaja puhul 750 eurot, ning riigilõivu määra ei saa tuletada sellest, mitu isikut otsustas maksuotsuse vaidlustada. Kaebajate avaldustest tuleneb, et riigilõiv summas 750 eurot ei ole nende arvates PS-ga vastuolus, seega on igal kaebajal juurdepääs õigusemõistmisele, kui ta selles summas riigilõivu tasub. Kaebajad ei täpsustanud, miks ei ole neil võimalik riigilõivu tasuda ning juhul kui kaebajad pidasid silmas majanduslikke põhjuseid, siis oleks nad riigilõivu tasumise asemel saanud esitada menetlusabi taotluse, kuid seda ei ole nad esitanud. Kaebajate esindajaks on vandeadvokaat ja see võimalus ei saanud olla talle teadmata. 2 2 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo esitasid 25.05.2016 määruskaebuse, milles paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 10.05.
5. a määrus resolutsiooni p 3 osas ning saata A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo kaebused tagasi Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks. Alternatiivselt paluvad algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus RLS §

§ 104lg 1 osas.

Määruskaebuse põhjendused: 1) Kaebajatel ei ole võimalik mitte vaidlustada ainult nende endi suhtest võlausaldajaga tulenevaid kohustusi, vaid ka solidaarkohustusest üldiselt tulenevaid kohustusi. MTA ei ole koostanud igale kaebajale eraldi personaalset maksuotsust – tegemist on ühe maksusumma ning ühe solidaarkohustusega, millel on üks ühine põhjendus. Õige pole kohtu seisukoht, mille järgi kaebajad on kaebuse esitamisel üksteisest täielikult sõltumatud ning nad ei teosta koos neile ühiselt kuuluvat õigust. Kui üks kaebajatest vaidlustab maksuotsuse õiguslikud alused, siis ei saa õigusvastaselt koostatud maksuotsus kehtima jääda ka teiste solidaarvõlgnike suhtes, kuna VÕS § 67 lg 2 järgi saab iga solidaarvõlgnik tugineda samale vastuväitele. 2) RLS §

§ 104

lg 1 tõlgendamine selliselt, et iga kaebaja peab maksma riigilõivu summas 750 eurot on vastuolus PS §-dega 13, 14 ja 15, kuna takistab isikute juurdepääsu õigusemõistmisele. Selline tõlgendus riivab põhiõigust tõhusale õiguskaitsele, kuna kehtestab kohtusse pöördumiseks käesolevas asjas, s.o ühe maksuotsuse tühistamisnõue, kokku 3000 euro suuruse riigilõivu. Seejuures on RLS § 60 järgi halduskohtumenetluse toimingute kõrgeimaks riigilõivu määraks 750 eurot. 3) Kohus on vääralt kohaldanud menetlusõigust tagastades kaebajate kaebused. Kui kohus leiab, et halduskohus ei ole 10.05.

1. a määruses vääralt tõlgendanud HKMS § 104 lg-t 1 ja RLS § 60 lg-t 4, on kõnealused normid koostoimes põhiseadusvastased, mistõttu tuleb kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Riive ei vasta proportsionaalsusnõudele ega ole kooskõlas mõõdukuse nõudega, kuna takistatud on isikute võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Seega ei ole tagatud kaebajate PS § 15 lg-st 1 tulenev õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Maksuotsuse vaidlustamiseks nõutakse kaebajatelt ühiselt kokku neljakordset RLS § 60 lg-s 4 seatud riigilõivu ülemmäära. Kuna maksuotsusega seatakse maksusumma tasumine solidaarkohustusena – s.t kaebajatel igaühel eraldi ei ole maksusumma tasumise kohustust, ei peaks neil olema ka kohustust tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu igaühel eraldi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
3. . Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo määruskaebusest nähtuvalt vaidlustavad nad Tartu Halduskohtu 10.05.
4. a määrust üksnes resolutsiooni p 3 osas, millega halduskohus tagastas nende kaebused lähtudes HKMS § 121 lg 1 p-st 2 ja § 104 lg-st
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on õigesti kohaldanud kaebuse tagastamise alusena HKMS § 121 lg 1 p-i 2, tuginevalt ka HKMS § 104 lg 2 ls-le
6. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 10.05.
7. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4) ning on seisukohal, et ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
8. MTA on vaidlustatud maksuotsuses viidanud, et Nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92, 12.10.
9. a, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS), art 213 näeb ette, et kui 3 3 ühest tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest vastutavad mitu isikut, vastutavad need selle eest solidaarselt. MKS § 41 lg 1 kohaselt isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus (KarS) sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui nimetatud paragrahvi lg 1 alusel vastutab mitu isikut, vastutavad nad kohustuste täitmise eest solidaarselt. Seega tulenevalt MKS §-st 41 tekib solidaarne maksukohustus KarS-is sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest. MKS § 41 lg 1 on isiku vastutuse osas imperatiivne ega võimalda kaalutlusõigust. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Zavorotny tunnistati Viru Maakohtu 25.07.
10. a otsusega nr 1145439 süüdi KarS § 376 lg 1 järgi ning A. Reiter, A. Sindikas, A. Jeršov ja V. Minyaylo tunnistati Viru Maakohtu 02.10.
11. a otsusega nr 1-14-5252 süüdi KarS § 376 lg 1 järgi. Riigikohus on leidnud, et osas, mis puudutab maksumärgiga märgistamata müügipakendis tubakatoodete käitlemist, on KarS § 376 sisuliselt käsitatav maksusüüteona (06.03.
12. a otsus nr 3-1-1-3-09, p 19.3). Seega on kaebajad süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemise eest. Ringkonnakohus selgitab, et solidaarne vastutus maksukohustuse eest tähendab, et maksuhaldur saab valida vastutavate isikute hulgast, kelle suhtes ta nõude täitmisele pöörab – kohustuse täitmist võib nõuda täielikult või osaliselt kõigilt vastutavatelt isikutelt (VÕS § 65). Kui maksuhaldur nõuab maksuvõla sisse ühelt vastutavalt isikult mitmest, on nõude täitnud isikul omakorda õigus sisesuhtest tulenevalt tsiviilõiguslikus korras esitada nõue teiste vastutavate isikute vastu (VÕS § 69) (Tallinna Ringkonnakohtu 07.09.
13. a otsus nr 3151731, p 9). Eelnevat arvestades on halduskohus õigesti märkinud, et kaebajad on kaebuse esitamisel üksteisest sõltumatud, tuues sealjuures asjakohaselt välja, et igal kaebajal on õigus ja võimalus iseseisvalt otsustada, kas vaidlustada maksuotsust või mitte. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus kaebajatel on sama esindaja, kuid võimalik oleks ka olukord, et igal kaebajal on erinev esindaja. Olukord, kus kaebajatel on sama esindaja, ei muuda siiski asjaolu, et maksuotsuse vaidlustamisel on menetlusosaliseks halduskohtumenetluses iga kaebaja eraldi. Seega on halduskohus ka õigesti leidnud, et igal kaebajal tuleb tasuda eraldi riigilõiv. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et määruskaebuse esitajad halduskohtu poolt nõutud riigilõivu ei tasunud. Kohustus oli tasuda igal kaebajal riigilõivu summas 750 eurot. Vaid üks kaebajatest, s.o A. Zavorontny on tasunud asjas nõutud riigilõivu ja tema kaebuse on halduskohus ka menetlusse võtnud. Määruskaebuse esitajad on määruskaebuse esitamisel tasunud igaüks 15 eurot vastavalt RLS § 60 lg-le
14. Kuna kaebajad ei kõrvaldanud halduskohtu poolt määratud tähtaja jooksul kaebuses esinenud puudust, s.o riigilõiv oli tasumata, mis takistas kaebuse menetlust, siis ei saanud halduskohus määruskaebuse esitajate kaebust menetlusse võtta. Seega on ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuse esitajate kaebuse tagastamise õiguspärane.
15. Kaebajad on esitanud alternatiivse taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus RLS §

§ 104lg 1 osas.

HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Igalt kaebajalt maksuotsuse vaidlustamise eest riigilõivu küsimise näol ei ole tegemist kaebajate õiguste ja vabaduste ebaseadusliku piiramisega. Kaebajatel on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb neil tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv või esitada kohtule nõuetekohane menetlusabi taotlus, mida aga ei ole määruskaebuse esitajad käesolevas asjas teinud. Kaebajad PS § 15 lg 1 ls-st 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Määruskaebuse esitajate sellekohane arusaam on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus 4 4 nr 33140-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28). 11. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata. Samuti jätab ringkonnakohus A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.05.2016. a määrus resolutsiooni p 3 osas muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel