Obsah (8)

§ 47§ 151§ 121§ 59§ 109§ 104§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK

1. novembri
2. a määrus nr 331-68-08, p 9;
3. juuni
4. a otsus nr 3-3-1-4110, p 12).
5. A. Kapajev esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse
6. jaanuaril 2014 ning kaebuse kohtule
7. juunil
8. Tallinna Vangla teatas
9. juuni
10. a vastuses kaebusele, et kuna A. Kapajev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks ja kohus võttis kahjunõude menetlusse, siis lõpetab vangla A. Kapajevi kahjunõude menetluse (tl 43p). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt, küll aga selle üle, kas taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud 3aastase perioodi jooksul arvates päevast, mil kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama.

§ 47

lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus nr 33178-13, p 19). Halduskohus on vaidlustatud otsuses (tl 88p) lugenud kahju teadasaamist perioodi viimasele päevale järgnevast päevast, kuna kohtu hinnangul oli tegemist jätkuva toiminguga ning kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati (halduskohus viitas RKHK
3. märtsi
4. a otsusele nr 3-3-1-93-13). Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et A. Kapajev esitas kahju hüvitamise nõude vanglale
5. jaanuaril 2014, seega saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates
6. jaanuarist
7. Lisaks märgib vastustaja, et arvestades, et kaebaja on taotlenud Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist konkreetse ajavahemiku eest alates
8. aprillist 2010 kuni
9. juulini 2012, hoolimata asjaolust, et A. Kapajev viibis ka enne
10. aprilli 2010 Tallinna Vanglas, siis pidi väidetava kahju tekkimine olema A. Kapajevile tunda koheselt, sest vastasel juhul ei oleks ta osanud väidetava kahju tekkimise perioodi nii täpselt määratleda. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kaebaja oli viibinud perioodil
11. aprill 5 2010 kuni
12. juuli 2012 kinnipidamistingimustes, kus kambrite täituvus oli erinevatel ajavahemikel erinev, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja mõistis sellel ajavahemikul põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles jaanuaris
13. Kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise kestust ja tingimusi arvestades pidi kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste inimväärikust rikkuv iseloom tema jaoks arusaadav enne
14. jaanuari
15. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul kahjunõuet
16. aprill 2010 kuni
17. jaanuar 2011 osas tähtaegseks pidada (vt ka RKHK
18. aprilli
19. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p-d 13-14). 14.

§ 151

lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud alused.

§ 121

lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis puudutas kahju hüvitamise nõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar 2011 eest ning jätab A. Kapajevi kaebuse

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata.

II 15. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1398 eurot ja arvas WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja. 16. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis perioodil 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar 2011 Tallinna Vangla kambris nr 226 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 49-57). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 20), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 17) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m2, mida sai halduskohtu hinnangul käsitleda minimaalse isikliku ruumi rikkumisena. 17. Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. 18. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna kambri üldpinnast välja, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et tualettruumi pind arvatakse kambri üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib vastustaja esitatud andmetele tuginedes, et kui arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, siis viibis kaebaja perioodil 23. jaanuar 2010 kuni 13. juuli 2011 kokku 332 päeva kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud 6 minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Lisaks viibis kaebaja vaidlusalustel perioodidel 207 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m². Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus asjas tuvastatuks, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes VSkE § 6 lg-st 6 tulenevaid nõudeid rikkunud. 19. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 332 päeva jooksul kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vahemikus 2,5 m² kuni 3 m², saab pidada õigusvastaseks. 20. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna tingimuste õiguspärasuse hindamisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3314215, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p 38) ning inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim. 21. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites kokku 332 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. 22. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel määravaks asjaolu, et vangla andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 21. aprill 2010 kuni 22. jaanuar 2011 kinnipeetava staatuses kambris nr 226. VSkE § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba 7 aega peab olema vähemalt 4 tundi. Seega oli kaebaja eelnimetatud perioodil paigutatud eluosakonda, kus tal oli vähemalt 4 tundi päeva jooksul võimalik viibida kambrist väljaspool. Lisaks nähtub vastustaja esitatud andmetest, et kaebaja ei viibinud kambris nr 226 järjepanu 332 päeva vältel alla 3 m² suurusel põrandapinnal, vaid erinevate perioodide kaupa, millest kõige pikem periood oli 99 päeva ning milliste perioodide vahel oli talle aga tagatud kambris põrandapinda suurusega üle 3 m². 23. Arusaamatu on kaebaja etteheide halduskohtule, et kohus ei ole seonduvalt valgustuse puudulikkusega võtnud arvesse kaebaja argumente ja tõendeid. Halduskohus on otsuse p-s 12 märkinud, et kaebaja viidet nägemisteravuse nõrgenemisele ei saa seostada kambri valgusega kuna pole tõendatud, et nägemisteravuse väidetav halvenemine on tingitud just kambri valgustusest ning kaebaja ei ole tervisekaardist nähtuvalt nägemisprobleemidega arsti poole pöördunud. Seega on halduskohus kaebaja väiteid ja asjas esitatud tõendeid vastupidiselt kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele arvesse võtnud ja ringkonnakohus nõustub halduskohtu eelpool viidatud seisukohaga. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 59

lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit nägemisteravuse väidetava languse kohta ega väitnud, et eelnimetatud tõendite esitamine oleks mingil põhjusel võimatu. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks juhtinud vastustaja tähelepanu valgustuse ebapiisavusele. Muude kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle poolte vahel vaidlust ringkonnakohtus ei ole.

1. Võttes eeltoodust tulenevalt arvesse, et kaebaja viibis kambris isikliku pinnaga üle 2,5 m 2 ning alla 3 m2 vaid lühikeste perioodide kaupa; samal ajal oli tal võimalik viibida iga päev vähemalt 4 tundi väljaspool kambrit eluosakonnas, kaebajad väited seoses puuduliku valgustatusega ei ole kinnitust leidnud ning muude kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle ei ole apellatsiooniastmes vaidlust, leiab ringkonnakohus, et võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus tasandasid kambri nr 226 väikese pinna mõjusid, mistõttu ei saa kaebaja viibimist lühikeste perioodide jooksul kokku 332 päeva vältel kambris nr 226 õigusvastaseks ning kaebaja väärikust alandavaks pidada.
2. Kaebaja väite osas seonduvalt VSkE § 6 lg 6 uue põhiseaduspärasuse kontrolliga märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
3. juuni
4. a otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 41) asunud seisukohale, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus asuda teistsugusele seisukohale kui Riigikohus, mistõttu puudub vajadus algatada eelnimetatud normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. III
5. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus osas, millega kaebust ei rahuldatud, muutmata. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus lahendas Aleksandr Kapajevi kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas
6. aprill 2010 kuni
7. jaanuar 2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas, halduskohus kaebuse osaliselt rahuldas ning Tallinna Vanglalt Aleksandr Kapajevi kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistis. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab Aleksandr Kapajevi kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi
8. aprill 2010 kuni
9. jaanuar 2011 (k.a) osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata. 8 27.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise osas, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Tartu Halduskohus rahuldas

1. juuni
2. a määrusega A. Kapajevi menetlusabi taotluse osaliselt ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 25 eurot, mis tasuti
3. juunil 2014 (tl 31). Tartu Ringkonnakohus
4. aprilli
5. a määrusega ei jätkanud A. Kapajevile menetlusabi andmist apellatsioonkaebuselt ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 360,06 eurot, mis tasuti
6. mail 2015 (tl 131). Lisaks esitas kaebaja esindaja ringkonnakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles palus lisaks riigilõivule õigusabikuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 250 eurot. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Tartu Halduskohus mõistis

1. veebruari
2. a otsusega Tallinna Vanglalt A. Kapajevi kasuks välja menetluskulu proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga 2 eurot 61 senti. Arvestades ringkonnakohtu lahendit, millega jäi A. Kapajevi kaebus lõppkokkuvõttes rahuldamata, puudub alus kohtukulude jagamiseks halduskohtu rakendatud alusel (

§ 108

lg 2).

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätab seetõttu A. Kapajevi halduskohtus (riigilõiv 25 eurot) ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 360,06 eurot ja õigusabikulud 250 eurot) kokku 635,06 eurot

§ 108lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

Riigilõiv (377 eurot), mille tasumisest oli kaebaja halduskohtus vabastatud, jääb

§ 118lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 9 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt