Obsah (7)

§ 55§ 81§ 4§ 82§ 10§ 74§ 5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 13. jaanuar 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-52883 Haldusasi A.E.u

§ 55

lg 1 ja § 56 lg 2-3 ning märgib, et vaidlusaluse käskkirja resolutsioon sisaldab eraldi täiendavate piirangute kohaldamist koos abstraktse põhjendusega, kus puudub viide õiguslikule alusele. Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate piirangutekohaldamist (vt VangS § 651 lg 4) ning abstraktne põhjendus piirangute seadmiseks ei ole piisav. Pealegi ei ole kaebajale selge, kuidas täiendavad piirangud aitavad paremini saavutada vangistuse eesmärke. Seda näiteks VangS § 48 piiramise puhul. 5.3. Kaebaja leiab, et tema vaidemenetluses esitatud taotlust haldusakti täitmise peatamiseks on tõlgendatud selliselt nagu oleks ta käskkirja täitmise peatamist taotlenud ka kohtumenetluse ajaks. See on aga vale, sest taotlus on esitatud konkreetselt seotult vaidemenetlusega. 2 Haldusakti täitmise peatamise taotlus on lahendatud blanketsete põhjendustega ja otsusest ei selgu tegelikke kaalutlusi (

§ 81

ja

§ 4lg 2).

Samuti ei ole selge, miks menetleja on leidnud, et käskkirja täitmise peatamine ei ole vajalik avalikust huvist lähtuvalt ning abstraktne põhjendus, et distsiplinaarmenetluse käigu on tõendatud kaebaja õigusvastane käitumine, mis tähendab, et faktilised asjaolud on selged, ei ole kaebajale piisav. Täiesti arusaamatuks jääb kaebajale käskkirja täitmise peatamise taotluse lahendamine vaideotsusega sisuliselt kuu aega peale taotluste esitamist. Selline tegevus ei ole kooskõlas käskkirja täitmise peatamise menetluse põhimõtetega ja

§ 82

p 6 toodud nõuetega, mis sätestab, et haldusorgan lahendab haldusakti täitmise peatamise küsimusi vaide läbivaatamise ettevalmistamise käigus. Kaebaja hinnangul taotluse lahendamine vaideotsusega samaaegselt ei ole eesmärgipärane, sest tagajärgede vältimist vaidemenetluse ajal ei ole võimalik saavutada. 5.4.

§ 10

lg 1 p 4 sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kontaktisikut, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras karistuse ning lõpuks menetles veel enda käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja kehtivuse peatamise taotlust on põhjendatud alus pidada eelpool viidatud sättes kirjeldatud isikuks. Kaebaja on seisukohal, et ilmselgelt puudub ametnikul, kes määrab distsiplinaarkaristuse, huvi jätta välja andmata enda ettepaneku alusel karistuse käskkirja või vaidemenetluses koostada vaideotsust, mis käskkirja kehtetuks tunnistaks. Lisaks leiab kaebaja, et vaidlusaluse käskkirja andmisel ja nende kontrollimisel vaidemenetluses ei olnud halduse enesekontrolli teostavad isikud lahutatud ja ei olnud välistatud isikute kokkulangemine. Sisuliselt otsustati distsiplinaarkaristuse määramine juba distsiplinaarmenetluse protokollis ja karistuse määramine käskkirjaga sama ametniku poolt oli lihtsalt vormistamise küsimus. Distsiplinaarmenetlust, kus üks ametnik viib läbi distsiplinaarmenetluse ja määrab karistuse, lisaks osaleb vaidemenetluses ja koostab vaideotsuse, ei saa pidada erapooletuks menetluseks ning sellisena see ka ei näi. 5.

1. Tuvastamisenõude esitamise osas toob kaebuse esitaja selle alusena välja preventiivse huvi. 5.
2. Kaebuse esitaja toob välja, et vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-44-12 ja 3-3-1-56-10 ei ole enam asjakohased, kuna õiguslik regulatsioon on vahepeal muutunud. Nimelt tegi varasemalt kontaktisik, kes distsiplinaarasja menetles ettepaneku karistuse määramiseks mitte endale ega teisele kontaktisikule, vaid üksuse juhile,. Alates 18.03.2013 on karistuse määrajaks kontaktisik, kuid ametijuhendit selliselt muudetud ei ole, et oleks välistatud distsiplinaarasja läbiviija ja otsustaja isiku kokkulangemine. Käesoleval juhul langeski kokku asja menetlenud isik, asja otsustaja ja vaide menetleja isik. 5.
3. Kaebaja leiab, et Kodukorra p-st 4.1 tuleneb kohustus liikumisel vangla territooriumil hoida käsi selja taga, mitte aga selja peal (seljal) nagu järeldab vastustaja. Kodukorras on silmas peetud seda, et kinnipeetava saatmisel oleks tema saatjale näha käte kämblaosad, et saaks veenduda, et kinnipeetaval ei oleks käes midagi keelatut vms. Käte asetamisel vöö piirkonda selliselt, et kämblad jäävad selja taha on see nõue täidetud. 5.
4. Kaebaja leiab, et J. Solopovi ja R. Kalmuse tunnistused on ebausaldusväärsed – nende sõnastus on praktiliselt sama, mis ei saa olla tõenäoline. 5.
5. Riigikohus ei ole tunnistanud vastustaja poolt viidatud lahendis nr 3-3-1-41-11 VangS § 651 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Seega leiab kaebaja, et vastustajal oleks tulnud käskkirjas täiendavate piirangute kohaldamist siiski põhjendada. 3 5.
6. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsuses esineb ka mitmeid põhjendamispuudusi – ei selgu, millise hinnangu on otsustaja süüteo raskusele andnud. Süüdistatud on mitteallumises, kuid põhjendustes on viidatud vanglaametniku autoriteedi õõnestamisele. Varasemate karistuste olemasolu ainuüksi ei saa kaebaja arvates olla karistuse liigi ja määra põhiargument. VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 6.
8. Vastustaja märgib, et VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kodukorra p 4.1 paneb kinnipeetavale kohustuse vangla territooriumil liikumise ajal hoida käsi selja taga. Seega olukorras, kus kinnipeetava liigub vangla territooriumil, peab ta Kodukorrast tulenevalt hoidma käsi seljal ning vastavat kohustust vanglaametnik talle igakordselt meelde tuletama ei pea ega ka sellist korraldust andma. Jättes saatmise ajal käed seljale panemata, paneb kinnipeetav toime vangla sisekorraeeskirjade rikkumise. Vastustaja seletab, et antud juhul karistati A.E.ut distsiplinaarkorras põhjusel, et isegi vaatamata vanglaametniku korraldusele ei pannud ta käsi seljale. Asja materjalidest nähtuvalt ei esinenud kaebajal ühtegi takistustest käte selja taga hoidmiseks. Vanglaametnikul on kohustus järgida Tallinna Vangla kodukorra täitmist ning kuna kaebaja ei pannud ise liikumisel käsi selja taha, andis valvur selleks vastava korralduse. Seega antud juhul pani A.E. toime kaks distsipliinirikkumist – VangS § 67 p 1 sätestatud kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ehk Kodukorra punkti 4.1 ning VangS § 67 p 1, mis kohustab kinnipeetavat alluma vanglaametniku seaduslikele korraldustele. 6.
9. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal on kohatu väita, et käte vöö piirkonnas hoidmisega täitis ta ametniku korralduse. Nimetatud väitest jääb mulje nagu poleks kaebaja teadlik, kuidas ja kus saatmise ajal käsi hoida tuleb. Samas on A.E. vaidlustanud Kodukorda osas, mis nõuab kinnipeetavatelt vangla territooriumil liikumisel käte selja taga hoidmist. Tallinna Halduskohus 11.12.2012 otsusega haldusasjas 3-12-1898 jättis A.E.u kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus 24.04.
10. Arvestades, et kaebaja on eelnimetatud kohtuasja raames läbinud kõik kolm kohtuastet, on ilmselge, et kaebaja peab olema teadlik, kus tal vanglas saatmise ajal käsi hoida tuleb ning et käte vöö piirkonnas hoidmisega ta Kodukorras sätetatud kohustust ei täida. Vastustaja leiab ka, et kaebaja väited nagu oleks ametnik lugenud tema käitumisega korralduse täidetuks, on otsitud ja põhjendamatud. Kui käed asetatakse vöö piirkonda küljele, siis ei saa need ilmselgelt olla selja taga. Korraldust panna käed selja taha ei saa lugeda täidetuks, kui kinnipeetav ei aseta käsi selja taha, vaid paneb need vöö piirkonda külgedele. Lisaks juhib vastustaja tähelepanu, et Kodukorrast tuleneb kinnipeetavale kohustus hoida vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga. Kodukord on täitmiseks kohustuslik kõigile Tallinna Vangla territooriumil viibijatele, sh kinnipeetavatele ja vahistatutele, teenistujatele ning vanglat külastavatele isikutele (Kodukord p 1.2). Kodukorras sätestatud kohustuste täitmiseks ei pea vanglaametnik andma kinnipeetavale eraldi korraldust. Seega on ilmselgelt põhjendamatu eeldada, et vanglaametnik peaks andma korralduse rohkem kui ühe korra. 6.
11. Vastustaja toob välja, et vaidlustatud käskkirja kohaselt karistati A.E.ut VangS § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav pani toime raske režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetaval kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse VangS § 651 lg-s 4, mille kohaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §4 de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena. Vastustaja toob välja, et Riigikohus on oma 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Samuti on eelnimetatud lahendis asunud Riigikohus seisukohale, et hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest, ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Vastustaja on seisukohal, et nende piirangute äramärkimise korral käskkirjas ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristus kui kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest. Eeltoodust tuleneb, et kuna kaebuse esitajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka käskkirjaga nr 1272 seatud lisapiirangud. 6.
12. Vastustaja nõustub kaebajaga, et üksuse juhi 10.11.2014 vaideotsusest nr 5-115/14/274182 nähtub, et A.E. on esitanud koos vaidega taotluse, milles palub vaide- ja kohtumenetluse ajaks käskkirja täitmine peatada. Samas nähtub viidatud vaideotsusest ka, et HKMS § 249 lg 1 annab kohtule pädevuse igas menetlusstaadiumis kohaldada kaebaja õiguste kaitseks esialgset õiguskaitset ning haldusorgan ei saa seetõttu kohtumenetluse ajaks haldusakti täitmist peatada. Vastustaja hinnangul on tegemist ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta kuidagi haldusakti kehtivust ega riku kuidagi ka kaebaja õigusi. 6.
13. Vastustaja leiab, et haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt põhjendatud. Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. rikkus VangS § 67 punkti
14. Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks kinnipeetav õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinnipeetavate distsipliinirikkumistele kohene reageerimine aitab tagada vanglas üldist julgeolekut. 6.
15. Haldusakti täitmise peatamise algus on seotud haldusorganile vaide esitamisega.

§ 74tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile.

Seaduseandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist 5 lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda antud juhul tehti, seda siis kas eraldi otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb VangS § 65 lgst 1, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini tagamine vanglas ning õigust rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. pani toime distsipliinirikkumise, seega ei olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kuna haldusakti täitmise peatamist käsitlevas

§ 81

on kasutatud väljendit „võib“, pole tegemist mitte kohustusega, vaid kaalutlusõigusega, mis tähendab

§ 4

lg 1 kohaselt seda, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse ning kui jah, siis millise täpselt. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on olemas ka ülekaalukas avalik ja kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime pannud isik ei jääks karistamata. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks esinenud vajadus haldusakti täitmise peatamiseks. Distsiplinaarkaristuse kui haldusakti täitmise peatamisest ei sõltu kuidagi ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus. 6.7. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse. VSKE § 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Eelkirjeldatud distsiplinaarmenetluse läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis on aga üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid. VangS § 11 lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Vanglaametnike pädevusi täpsustab justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“, mille § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale.

§ 10

lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil huvitatud asja lahendist või muud asjaolud tekitavad kahtlusi tema erapooletuses. Vastustaja viitab siinkohal ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2012 otsuse nr 3-3-1-44-12, p 21. Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus vangistusseaduse § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega on inspektorkontaktisikul pädevus VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata. Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.10.2010 otsus nr 3-3-1-56-10, p 14). Vastavalt VSKE-le on üksuse juhi pädevuses inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigsus. Enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. Seega ei 6 ole üksuse juhi allkiri üksnes formaalsus, vaid allkirja andmisega vaideotsusele väljendab üksuse juht oma seisukohta antud küsimuses. Üksuse juhi poolt vaide lahendamine tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Seega tuleb vaidemenetluses hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust

§-s 54 sätestatule. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab

-is sätestatud nõuetele. Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (VangS § 64 lg 4, VSKE § 17 lg 1). Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses tõendeid. Ka ametikohustuste täitmise pinnalt tekkinud suhtlemiskonflikt ei pruugi veel tähendada, et ametnik on isiklikult häälestatud menetlusosalise vastu. (A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004, lk 57). 6.

1. Kokkuvõtvalt on vastustaja hinnangul vaidlustatav käskkiri õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla üksuse juhi 10.11.2014 vaideotsuse nr 515/14/27418-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt so vaidlustatud Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr. 1272 peatamise taotluse lahendamisega viivitamise ja selle alles vaideotsusega lahendamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Muus osas on kaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 7.
3. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud: 7.1.
4. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, 05.09.2014 kella 10:30 paiku andis selleks pädev vanglaametnik J. Solopov kinnipeetav A.E.ule saatmisel julgeolekuosakonda korralduse panna käed selja taha. Vaidlust ei ole ka selles, et A.E. asetas käed külgedele vöö piirkonda. Vaidlust ei ole, et J. Solopov ei andnud seejärel täiendavat korraldust täita korrektselt korraldus käte selja taha panemiseks ja saatis kaebaja vaatamata korralduse täitmata jätmisele julgeolekuosakonda. Eeltoodut on kinnitanud kaebaja ka kaebuses (vt tl 1 pöördel - 2). Samuti kinnitavad seda 05.09.2014 ettekanne nr 2142 (tl 32), M. Pendini koostatud õiend (tl 50) ning distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 34-35 pöördel) ja vaidlustatud Tallinna vangla 06.10.2014 käskkiri nr
5. Vaidlust ei ole, et kaebajal puudusid õigusaktides toodud põhjused käte selja taga hoidmisest keeldumiseks ja ta ei esitanud neid ka pärast käskluse saamist. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga eelpooltoodud tõendeid hinnates selles, et J. Solopovi ja R. Kalmuse poolt distsiplinaarmenetluse käigus 02.10.2014 õiendis fikseeritud seisukohti ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna nende poolt antud ütluste sõnastus on sarnane. Arvestades, et mõlemad isikud olid vaidlusaluse sündmuse juures ning andsid selle kohta sarnaseid ütlusi ei muuda ütlusi ebausaldusäärseteks. Kohus märgib, et sisuliselt on korralduse nõuetekohast täitmatajätmist (käte seljale asetamise asemel nende vöö juures külgedele asetamine) kinnitanud ka kaebaja oma kaebuses. Kohus loeb eeltooduga tõendatuks, et kaebaja rikkus VangS § 67 p 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, ja Kodukorra p 4.1 esimest lauset, mille kohaselt liiguvad kinnipeetavad vangla territooriumil saatmiskava, korrapidaja või 7 korrapidaja abi korralduse alusel koos vanglateenistujast saatjaga, hoides käed julgeoleku tagamiseks selja taga. 7.1.
6. Kohus loeb tõendatuks, et kaebajale olid teada tema kohustus täita vangla sisekorraeeskirju (allkirjastatud vangistusalaste õigusaktidega tutvustamise leht tl 33) ja talle oli tulenevalt osalemisest kaebajana haldusasjas nr. 3-12-1898 nii kohustus vanglas saatmise ajal käte hoidmiseks selja taga, kui ka see, kuidas seda teha tuleb. Kohus loeb kõik kaebaja väited, mille kohaselt ta täitis selle kohustuse käte vöö piirkonnas hoidmisega ennastõigustavaks ja kohut teadlikult eksitavaks. 7.1.
7. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et pärast kaebaja tagasijõudmist teavitas J. Solopov kaebajat ettekandest juhtumi kohta ja pakkus J. Solopov talle võimaluse kirjutada seletuskiri juhtumi kohta ja et kaebaja seda ei teinud (kaebus tl 2 ja J.Solopovi ettekanne 1242 tl 32). 7.1.
8. Vaidlust ei ole, et tulenevalt J. Solopovi 05.09.2014 ettekandest 1242 algatati juhtumi suhtes distsiplinaarmenetlus, mille viis läbi selleks pädev ametiisik neljanda üksuse inspektorkontaktisik M. Pendin ja kaebajat tutvustati selle protokolliga 02.10.2014 (distsiplinaarmenetluse protokoll tl 34-35). 7.1.
9. Vaidlust ei ole, et 06.10.2014 andis Tallina Vangla selleks pädev inspektor-kontaktisik M. Pendini käskkirja nr 1272 ja karistas sellega kaebajat distsiplinaarkaristuse vangistusseaduse § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav oli toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. 7.1.
10. Vaidlust ei ole, et kaebaja vaidlustas nimetatud käskkirja seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ja korras 8.10.2014 vaidega, milles lisaks käskkirja vaidlustamisele palus peatada vaidlustatava käskkirja täitmine vaidemenetluse ajaks (tl 31 pöördel). Vaidlust ei ole, et nimetatud vaide lahendas selleks pädev isik neljanda üksuse inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes Kristel Härm ja et vaidemenetluse viis läbi ja vaideotsuse valmistas ette M. Pendin. Samuti ei ole vaidlust, et käskkirja täitmise peatamise taotlust ei lahendanud vastustaja enne, kui 10.11.2014 vaideotsuses nr 5-15/14/27418-2 (tl 13-14).
11. Tulenevalt asjaolust, et kohus tuvastas kaebaja poolt VangS § 67 p 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, ja Kodukorra p 4.1 esimest lauset, mille kohaselt liiguvad kinnipeetavad vangla territooriumil saatmiskava, korrapidaja või korrapidaja abi korralduse alusel koos vanglateenistujast saatjaga, hoides käed julgeoleku tagamiseks selja taga, rikkumise ja see oli distsiplinaarkaristuse määramisel käskkirja nr 1272 aluseks, leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas on õigesti tuvastatud juhtumi faktilised asjaolud ja käskkiri on selles osas õiguspärane.
12. Kaebaja on tõstatanud seoses käskkirjaga küsimuse - kas käskkirjaga kohaldatud täiendavad piirangud olid kehtestatud õiguspäraselt. 9.
13. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et käskkirjas on täiendavate piirangute osas märgitud järgmist: „Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.“ (vt tl 12 ). Muid põhjendusi ja kaalutlusi käskkirjast täiendavate piirangute kohaldamise osas ei nähtu. 8 9.
14. VangS § 651 lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. 9.
15. Kohus nõustub siinkohal täielikult vastustaja seisukohtadega ja vastustaja poolt viidatud Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 avaldatud Riigikohtu seisukohtadega ning leiab, et vaidlusalused täiendavad piirangud on kehtestatud õiguspäraselt. Kaebaja seisukoht selles, et nimetatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav, ei ole põhjendatud. Kohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult korrata eelpool viidatud Riigikohtu lahendis märgitut. Riigikohus analüüsis selles põhjalikult kõikide (ka käesolevas asjas vaidluse all olevate) seadusjärgsete lisapiirangute kohaldamise õiguspärasust. Kohus selgitab eraldi, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel seadusest tulenevate lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik (vt ka Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 18). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 3). Kolleegium märkis veel, et kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 2). Käesoleval juhul piirati üksnes osaliselt VangS § 48 kohaldamist ehk kaebajal lubati soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid. Järelikult ei olnud ka vastava piirangu märkimine eraldi vajalik, millest tulenevalt ei pidanud vastustaja ka selles osas käskkirjas eraldi kaalutlusi välja tooma. 9.
16. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja väited käskkirja nr 1272 õigusvastasusest tulenevalt selles rakendatud lisapiirangutest ei ole leidnud tõendamist ja käskkiri on selles osas õiguspärane.
17. Kaebaja on tõstatanud seoses käskkirja nr 1272 ja selle suhtes tehtud vaideotsusega küsimuse, kas käesoleval juhul, kus inspektor-kontaktisik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras ise ka karistuse, samuti menetles enda poolt koostatud käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja kehtivuse peatamise taotlust, on rikutud

§ 10

lg 1 p 4 ning kas sellest tulenevalt tuleks vaidlusalune käskkiri ja vaideotsus tühistada. 10.1. Kohus märgib, et ta on juba tuvastanud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-kontaktisik Margus Pendin, (vt tl 35 pöördel) kes ühtlasi allkirjastas ka vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse käskkirja. Vaidlust ei ole ka selles, et vaideotsuse koostas Margus Pendin ja vaideotsuse allkirjastas neljanda üksuse inspektorkontaktisik üksuse juhi ülesannetes Kristel Härm (vt tl 14). 9 Küll aga on tekkinud vaidlus selle üle, kas eelpool kirjeldatud viisil haldusmenetluse läbiviimine on õiguspärane arvestades

§ 10

lg 1 p 4 sätestatud regulatsiooniga, mis ütleb, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. 10.

1. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17 lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse § 64 lõike 4 alusel. Teisisõnu on inspektor-kontaktisikul õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse (tl 51-52 pöördel). Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla ka vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühistamise aluseks. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et distsiplinaarmenetluse läbiviinud isikul oleks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja millest tulenevalt oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte alusel. Seejuures märgib kohus, et kaebaja ise ei ole vanglaametniku taandamist taotlenud. Järelikult on käskkiri nr 1272 ka selles osas õiguspärane. 10.
2. Mis puudutab vaideotsuse koostamist sama isiku poolt, kes distsiplinaarmenetluse ja määras karistuse, siis selles osas märgib kohus järgmist. viis läbi VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul, nagu kohus eelpool tuvastas, on vaideotsuse allkirjastanud inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitu suhtes või leiab, et vaie tuleks rahuldada, on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab

-is sätestatud nõuetele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi tõenditega põhjendamata ja selle rakendamist eraldi taotlemata ei anna see alust rakendada

§ 10lg 1 p 4 sätestatut.

Samas on kohus seisukohal, et halduse hea tavaga ja vaidemenetluse eesmärgiga oleks ilmselgelt paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti) suhtes vastav menetlus on algatatud. 10 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud

§ 10

lg 1 p 4 sätestatut ning vaidlustatud käskkirja nr 1272 ning selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamine viidatud alusel ei ole põhjendatud.

1. Kaebaja tõi viimase sisulise argumendina käskkirja nr 1272 õigusvastasuse kohalt oma kaebuse täienduses välja väite, et vaidlustatud distsiplinaarkäskkiri on ka oluliste motiveerimispuudustega karistuse mõistmise osas. Kohus kaebuse esitaja eelpool toodud seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et käskkirjas nr 1272 on piisavalt põhjendatud karistusliigi valikut ning süüteo raskust vastavalt karistuse liigile ja määrale. Asjaolu, et kaebuse esitaja vastavate põhjendustega ei nõustu ei tähenda, et otsus oleks motiveerimata.
2. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 1272 on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 p 1, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev vanglateenistuse ametnik, kelle suhtes ei esinenud

§ 10lg 1 p 4 sätestatud aluseid.

Seega on Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1272 õiguspärane ja kaebus jääb selles osas rahuldamata. Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri nr 1272 oli õiguspärane, siis puudub alus Tallinna Vangla üksuse juhi 10.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27418-2 tühistamiseks. Vaideotsuse tühistamist ei tingi ka kaebaja poolt väidetud

§ 10lg 1 p 4 rikkumine, millist kohus ei tuvastanud.

Kaebus jääb selles osas rahuldamata. 13. Seoses kaebaja poolt esitatud tuvastamisnõudega küsimuses, kas Tallinna Vangla toiming – vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine alles vaideotsuses – oli õiguspärane või mitte märgib kohus järgmist. 13.1.

§ 74

tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile.

§ 81

sätestab, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks.

§ 82

„Vaide läbivaatamise ettevalmistamine“ p 6 sätestab, et vaiet läbivaatav haldusorgan lahendab haldusakti täitmise peatamise küsimusi. 13.2. Kohus leiab, et vastustaja märgib õigesti, et seaduseandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Küll aga tuleneb eelpool viidatud

§ 82

p-st 6 üheselt, et haldusakti täitmise peatamise küsimus tuleb lahendada vaide läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte aga alles vaideotsuses. Samuti tuleb arvestada

§ 5

lg 4 sätestatud põhimõttega, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärki, oleks tulnud see lahendada viivitamatult, mitte alles vaideotsuses kuu aega hiljem vastava taotluse saamisest peale seda kui kaebuse esitaja oli talle määratud karistuse juba ära kandnud (kaebaja kandis kartserikaristuse ära 13.10.201420.10.2014 vt tl 49). 13.3. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kuivõrd

§ 81

on kasutatud väljendit „võib“ siis

§ 4

lg 1 kohaselt on haldusorganil võimalik muuhulgas otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse. Kohus on seisukohal, et kuigi vastava taotluse lahendamise puhul on tegemist kaalutlusotsusega, ei tähenda see, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsuse juhul, kui selle tegemiseks on taotlus esitatud. Kohus selgitab, et juhul, kui vastav taotlus on esitatud, siis tuleb haldusorganil taotlust igal juhul menetleda ja võtta arvesse taotluse eesmärki ja sisu ning see lahendada seaduses sätestatud korras. 11 13.

1. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla toiming vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamisega viivitamisel ja selle lahendamisel alles vaideotsuses, oli õigusvastane ning tuvastamiskaebuse kuulub rahuldamisele. 13.
2. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et vastustaja on vaideotsuses lahendades kaebuse esitaja taotlust vaidlustatud haldusakti täitmise peatamiseks märkinud ekslikult, et kaebaja on taotlenud käskkirja täitmise peatamist ka kohtumenetluses, siis leiab kohus, et see väide on õige. Samas - nagu märgib ka vastustaja - ei muuda see ilmselge ebatäpsus otsust ennast õigusvastaseks ega riku kuidagi ka kaebaja õigusi. 13.
3. Kohus ei tohi teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1). Lähtudes eelviidatud sättest jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited nagu oleks haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist ebapiisavalt põhjendatud. Nimelt ei ole Tallinna Vangla otsus, millega jäeti kaebaja taotlus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1272 täitmise peatamiseks rahuldamata käesolevas asjas vaidluse esemeks. Kaebaja on taotlenud üksnes distsiplinaarkaristuse käskkirja ja vaideotsuse tühistamist ja tuvastamist, kas Tallinna Vangla toiming vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine vaideotsuses - oli õiguspärane või mitte. Samas ei oma see käesoleval juhul kaebaja õiguste kaitsmise seisukohast olulist tähendust, sest sõltumata taotluse menetlemisega viivitamisest ja selle rahuldamata jätmisest, leidis kohus, et vastustaja tuvastas vaidemenetluses ning kohus käesoleva asja kohtumenetluses käskkirja nr 1272 õiguspärasuse, millest tulenes ka nende täitmise õiguspärasus. Sellele vaatamata märgib kohus, et kaebaja tuvastamistaotluse aluseks olev preventiivne huvi oli arvestades sarnaste situatsioonide kordumise võimalust piisav alus selleks, et kohus tuvastamiskaebuse menetlusse võttis ja selle lahendas.
4. HKMS § 108 lõike lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas asjas rahuldas kohus kaebuse osaliselt so õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata. Kaebuse esitaja oli 29.01.2015 määrusega vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebuse esitaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 12