) § 96 lg 1, § 40 lg 1 ja § 8 lg 1 alusel vastutusotsuse nr 13-7/187-8, millega kohustas Mart Ojasaart tasuma City Hotel OÜ maksuvõla summas 34822,43 eurot. Vastustusotsuses leidis maksuhaldur, et Mart Ojasaar on tahtlikult rikkunud juhatuse liikme
Maksuhaldur asus seisukohale, et Mart Ojasaar on juhatuse liikme kohustusi rikkunud tahtlusega, mis seisneb maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises ning maksude deklareerimata ja tasumata jätmises, sest võltsarvete kasutamine ettevõtluses saab oma olemuselt olla vaid tahtlik, seejuures on oluline, et Mart Ojasaar oli teadlik, et tegemist on võltsarvetega. Mart Ojasaar esitas 17.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas Mart Ojasaar ka esialgse õiguskaitse taotluse Maksuja Tolliameti 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 täitmise või kehtivuse peatamiseks kuni kohtulahendi jõustumiseni. 18.12.2014 kohtumäärusega rahuldas kohus Mart Ojasaare esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas MTA 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 täitmise kuni käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni selliselt, et MTA-l on lubatud maksuotsuse täitmise tagamiseks sooritada
lg-s 1 nimetatud täitetoiminguid (välja arvatud
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud vastustusotsus on õiguslikult ja sisuliselt põhjendamata ning kuulub kohtu poolt tühistamisele. MTA tegi 30.12.2011 OÜ-le City Hotel maksuotsuse summas 78 290, 16 eurot. MTA tegi 15.10.2012 OÜ-le Kadriorg maksuotsuse, millega tuvastati OÜ City Hotel 2 ettevõtte üleminek OÜ-sse Hotell Kadriorg. Seda, et mingisugune ettevõtte üleminek oleks toimunud kaebaja tegevusest sõltuvalt, ei kinnita ükski tõend. 07.09.2015 kohtuistungil kuulati tunnistajana üle Aleksandr Kovaltšuk- isik, kes ise oli vahetult seotud nii City Hotel OÜ kui Hotell Kadriorg OÜ tegevusega. Tunnistaja kohtus antud ütlused olid teatud küsimustes erinevad varasemalt MTA-le antud seletustest. Tunnistaja üritas ennast justkui distantseerida City Hotel OÜ tegevusest, samas aga joonistus ütlustest kindlalt välja fakt, et tunnistajal endal oli selge majandushuvi nii City Hotel OÜ tegevuse kui Hotell Kadriorg OÜ tegevusega seoses, mida ei saa kuidagi omistada M. Ojasaarele. Tunnistaja ütles, et MTA ei võimaldanud temal tutvuda City Hotel OÜ maksudeklaratsioonidega, aga tema arvates pidi M. Ojasaar tasuma talle 3 miljonit krooni. Millisel alusel või mille eest M. Ojasaar pidanuks selle summa tasuma jäi ütlustest selgusetuks. Sellist summat ei ole mainitud maksu- ega vastutusotsuses, mistõttu on see fakt üldse asjakohatu. Nagu tunnistaja ütlustest selgub, püüdis ta ise korduvalt saada OÜ City Hotel kohta teavet MTA-st ning pöördus ise maksuhalduri poole. Kuna tunnistaja arvas, et kaebaja on temale võlgu mingisuguse rahasumma, siis on mõistetav, et ta andis MTA-le meelepäraseid ütlusi, milliseid kohtus vande all ta siiski muutis. Tunnistaja kinnitas, et temal olid vaidlusalusel perioodil suured võlad erinevate isikute ees ning ta vajas abi. Väidet, et Grand Guest House OÜ pankrotimenetluse idee tuli M. Ojasaarelt on paljasõnaline ja ennastõigustav. Tegelikkuses kinnitas tunnistaja ise korduvalt oma ütlustes, et initsiatiiv abi saamiseks tuli tema enda poolt, kuna ta oli rahaliselt raskes seisus. Samuti kinnitas tunnistaja, et tema poolt juhitud OÜ-l Brassland olid maksuvõlad ja need likvideeriti. Kaebaja on järjepidevalt menetluses taotlenud, et MTA esitaks tõendid selle kohta, kuidas OÜ Brassland kajastas oma käibes 06.10.2009 arvet nr 381, mille käibemaksusumma tasumist vastutusotsusega nõutakse kaebajalt. Teadaolevalt on käibemaksu deklareerimise ja tasumise kohustus kauba või teenuse müüjal. Kohtuistungil tunnistaja tutuvus Brassland OÜ 06.10.2009 arvega nr 381. Tunnistaja kinnitas arve vastamist tegelikkusele ja seda, et kauba omand läks selle arvega üle. Tehingu toimumine on kohtuistungil uuritud tõenditega kinnitust leidnud. Seega on valed maksu- ja vastutusotsuse järeldused, et tehing oli fiktiivne. Tunnistaja kinnitas, et City Hotel ehitas ja sisustas hotelli ning OÜ Brassland müüs OÜ-le City Hotel arves nr 381 nimetatud kauba. MTA pidanuks vastava käibemaksu nõude esitama OÜ-le Brassland, mitte OÜ-le City Hotel ega Mart Ojasaarele. Tunnistaja hämas kohtuistungil väitega, et ta ei mäleta, kas kõnealune arve on deklareeritud. Väide, et M. Ojasaar tegi ka OÜ-le Brassland dokumendid on paljasõnaline ja sellist väidet ei ole tunnistaja esitanud varasemalt MTA-s ega pole kajastamist leidnud ka maksuotsuses. Vale on ka tunnistaja väide, et M. Ojasaar asutas Hotell Kadriorg OÜ City Hotell OÜ asemel. Tunnistaja ise kinnitas temale näidatud äriregistri väljavõtte alusel, et Hotell Kadriorg OÜ asutaja oli Endel Jõgiaas, mitte Mart Ojasaar. OÜ Brassland oli tunnistaja sõnul tema põhifirma ja sellel olid maksuvõlad, ettevõte oli registreeritud tunnistaja kodusele aadressile. Tunnistaja kinnitas seda, et OÜ Brassland tegeles hotelli sisustuse finantseerimisega. Samas väitis tunnistaja, et OÜ Brassland ei esitanud käibedeklaratsioone, kuna raha ei olnud. Selline põhjendus ei ole eluliselt usutav ega ka loogiline isiku poolt, kes igapäevaselt juhib mitmeid äriühinguid ja tegeleb ettevõtlusega. Tunnistaja kinnitas, et tema juhtimisel on olnud ligikaudu 50 ettevõtet ja ta on teadlik, kuidas ettevõte juhtimine toimib. Tunnistaja kinnitas korduvalt, et M. Ojasaar soetas sisustust ja tegi hotellis Kreutzwaldi 2 ehitustöid. Kohtule esitatud materjali pinnalt on selgelt tuvastatav, et tunnistaja oli tihedalt ja järjepidevalt kontaktis Kreutzwaldi 2 kinnistu omandanud OÜ-ga Lugosta. OÜ Lugosta sai vaidlusaluse kinnistu omanikuks ja tunnistaja ütlustest joonistub selgelt välja tema huvi, et OÜ Lugosta ostaks ära kinnistu. Samuti kinnitas tunnistaja, et temale kuuluv äriühing Grand Guest House oli enne võõrandamist kinnistu omanik. Tunnistaja ütles, et ta oli OÜ Hotell Kadriorg nõustajaks, olles samal ajal ka juhatuse liige. Vaidlus puudub selles, et tunnistaja oli OÜ Hotell Kadriorg juhatuse liige, ükskõik kas ta ise nimetab siis ennast nõustajaks vms. Tunnistaja huvi oli müüa hotell ära võimalikult kallilt, samuti kinnitas tunnistaja oma huvi, et Hotell Kadriorg OÜ toimiks. Väide, et hotellil oli väga tähtis saada hotelli nimi ja broneerimissüsteem, ei ole aga eluliselt usustav. Hotelli nimi ei olnud kusagil registreeritud ning selle kasutamiseks ei olnud vaja kelleltki luba küsida. Tunnistaja kinnitas 3 ka seda, et temal oli endal kabinet hotelli hoones aadressil Kreutzwaldi 2 ja ta oli väga hästi kursis nii City Hotel OÜ kui ka Hotell Kadriorg OÜ tegemistega. Seoses Hotell Kadriorg OÜ maksuotsuse kättesaamise ja vaidlustamisega ei ole eluliselt usutav ega ka õiguslikult võimalik, et Hotell Kadriorg OÜ-d esindav advokaadibüroo esindas üksnes osaühingu omanikku. Hotell Kadriorg OÜ maksuotsusest endast on näha, et esindusõigus hõlmas siiski osaühingut, mille juhatuse liige oli A. Kovaltšuk. Kõigist tõenditest kogumis nähtubki selgelt, et A. Kovaltšuk oli isikuks, kes oli väga hästi kursis OÜ City Hotel tegevusega ja sellest huvitatud. Samuti oli ta isikuks, kes oli huvitatud ettevõtte üleminekust OÜ-sse Hotell Kadriorg ja nii selle tegevusega kui ka koostatud maksuotsusega väga detailselt kursis. Tunnistaja kinnitas, et arutas nii ettevõtte üleminekut kui ka maksuprobleeme oma advokaatidega. Veelgi enam, tõendamist on leidnud, et tunnistaja oli kursis nii Hotell Kadriorg OÜ maksuotsusega kui korraldusega tasuda maksuvõlg. Sellest johtuvalt on selge, et A. Kovaltšuk oli kursis ja teadlik ka OÜ City Hotel maksuotsusest, millel OÜ Hotell Kadriorg maksuotsus rajaneb. Tunnistaja kinnitas, et ta on maksuotsuste teemal suhelnud maksuametiga, pidanud nõu advokaatidega ja näinud MTA poolt saadetud kirju hotellile. Tunnistaja kinnitas, et kirjad temale tulid läbi advokaadibüroo. Tunnistaja kinnitas, et M. Ojasaar remontis hotellis ruumid ja teenis raha. Põhiküsimusena tunnistaja “viskas õhku” väite, et käibemaksu raha on kadunud. Väide, et mingisugune käibemaksu raha oli M. Ojasaare käes, on arusaamatu. Millisest käibemaksu summast – väidetavalt 3 miljonit krooni – tunnistaja rääkis kaebaja kuidagi aru saada ei suutnud. Puhtobjektiivselt ei saanud M. Ojasaare käes olla mingisugust käibemaksu raha. Tunnistaja kinnitas, et teda kutsuti maksuametisse ja ta suhtles maksuhalduriga ka omal initsiatiivil, et “teada saada, kus raha on”. Tunnistaja soovis tutvuda OÜ City Hotel KMD-ga, sest väidetavalt pidi City Hotel OÜ-le riik tagastama 3 miljonit krooni. Mingit konkreetset maksustamisperioodi, arvet ega tehingut ei osanud tunnistaja välja tuua. Maksu- ega vastutusotsuses ühtegi sellist summat arutluse all ei ole olnud. Küll aga tuli tunnistaja ütlustest välja see, et temal oli väga selge isiklik huvi saada varalist kasu OÜ City Hotel võimalikust käibemaksutagastusest. Tunnistaja kinnitas, et ta soovis teenida hotelli müügist suurt raha. Analüüsides kogumina tunnistaja seletusi ja teisi kogutud tõendeid, sh OÜ Hotell Kardiorg maksuotsust, saab asuda seisukohale, et A. Kovaltšuk oli isikuks, kes koordineeris ettevõtte üleminekut just lähtuvalt sellest, et OÜ-le City Hotel oli koostatud maksuotsus. Tunnistaja kinnitas, et oli juhatuse liige-nõustaja ning ta oli otseselt huvitatud nii hotelli toimimisest kui sellest, et ka Hotell Kadriorg OÜ juhatuse liikmena jätkuvalt huvi müüa kinnistu 15 miljonit krooni eest. Juhatuse liikmena oli tema ülesandeks ka lõpetada suhted M. Ojasaarega ja anda tagasi ning kontrollida dokumente jms. Tunnistaja oli kursis – võib öelda, et tema juhtimisel – toimus Kreutzwaldi 2 kinnistu müügi ja opereerimistehingute jada kavandamine, planeerimine, kontrollimine ja lõpuleviimine. Asjakohane ei ole arutelu kinnistu rendilepingu lõpetamise osas, kuna rendileping OÜ-ga City Hotel lõpetati notari tehinguga ja seda tunnistaja kohtule selgelt kinnitas. Tunnistaja kinnitas kohtule ka seda, et ehitus- ja remonditöid hotellis teostati. Tunnistaja väited selle kohta, et M. Ojasaar koostas mingisuguseid dokumente, ei ole usaldusväärsed ja on ümber lükatud tunnistaja enda ütlustega. Tunnistaja rõhutas korduvalt, et tal oli M. Ojasaarega tekkinud lahkarvamus seoses rendilepingu lõpetamisega ning ta oli sunnitud kasutama advokaadi abi probleemi lahendamisel. Seejuures rõhutab kaebaja, et kohtutoimikusse lisatud pankrotimenetluse dokumentidega on veenvalt tõendatud see, et tunnistaja ise oli pankrotimenetlusest huvitatud, sellest oli huvitatud ka OÜ Lugosta ning tunnistajal oli otsene rahaline huvi, et tema võlad ei kahjustaks kinnistu võimalikult kallilt müüki OÜ-le Lugosta. Paljasõnaliseks jääb ka MTA väide, et antud juhul võib maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks, lisaks maksukohustuslastele (OÜ City Hotel ja OÜ Hotell Kadriorg) maksunõude, esitada ka enda teadliku tegevusega maksuvõla põhjustanud maksukohustuslase (OÜ City Hotel) juhatuse liikmele. MTA asus seisukohale, et City Hotel OÜ maksuotsusega määratud maksuvõlg läks üle OÜ-le Hotell Kadriorg. Maksuvõla tasumise korralduse jättis Hotell Kadriorg OÜ aga täitmata. Ettevõtte üleandmise kui ka omandamise eest saab antud juhul vastutavaks pidada üksnes A. Kovaltšukki. Ühtegi viidet vastavatele VÕS normidele kaebaja vastutusotsusest ei leia, mille järgi peaks OÜ City Hotel või M. Ojasaar vastutama OÜ Hotell Kadriorg maksuvõla eest. Kaebaja on seisukohal, et ei ole 4 sisuliselt ega õiguslikult motiveeritud OÜ Hotell Kadriorg väidetava maksuvõla üleminek kaebajale, seda ka mitte MTA vastuse ja tunnistaja ütluste pinnalt. Tunnistaja kinnitas, et hotelli tegevus toimis ka pärast ettevõtte üleminekut. Väide, et tunnistaja ei teadnud OÜ Hotell Kadriorg koostatud maksuotsusest ja maksuvõla tasumise korraldusest ei ole eluliselt usutav. Esiteks, advokaat ei saa äriühingut esindada ilma, et tal oleks äriühingu seadusliku esindaja volitus selleks, seaduslik esindaja aga oli A. Kovaltšuk. Tunnistaja kinnitas ka seda, et tema ise kohtus advokaadiga ja andis üle dokumendid, oli teadlik, et juttu oli maksuameti nõudest, andis juhiseid advokaadile, seega oli A.Kovaltšuk väga hästi teadlik nii ettevõtte üleminekust kui esitatud maksunõuetest. Tunnistaja ise kinnitas, et oli sellega kursis, millest saab teha ainuvõimaliku järelduse, et A. Kovaltšuki tegevuse kavatsetus ja varaline huvi oligi välistada City Hotel OÜ maksuvõla tasumine ja saada ise võimalikult suurt kasu kinnistu müügist. Kõik need asjaolud kogumis välistavad M. Ojasaare tahtluse ja süü. Juhatuse liikmelt maksuvõla sissenõudmise eeldustena on MTA viidanud
§-dele 96 lg 1, § 40 lg 1 ja § 8 lg 1 ja loetlenud seaduses nimetatud eeldused. Paragrahvide sisu ja põhjuslikku seost maksukahju ja kaebaja tegevuse või tegevusetusega ei ole vastuses välja toodud. Kaebaja on jätkuvalt arvamusel, et vastutusotsuses selliseid põhjendusi ja motiveeritud seoseid esitatud ei ole. Vastutusotsuse p 2 loetleb küll vastutusotsuse õiguslikud alused, aga ei anna vastust küsimusele, millisel alusel määrati OÜ-ga Hotell Kadriorg solidaarselt maksuvõlg kaebajale.
lg 1 ja § 40 lg 1 koostoimes kohaldamise eelduseks on süü tahtluse või raske hooletuse vormis, mistõttu on oluline hinnata ka süü vormi - tahtlus või raske hooletus (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-37-13). Kohtupraktika kohaselt peab juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks olema maksuvõlg tekkinud tema kohustuste tahtliku või raske hooletusega rikkumise tulemusena (Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-37-13; nr 3-3-1-41-05; nr 3-3-1-23-12). Eristada tuleb äriühingu kui maksukohustuslase tahtlust seoses maksuotsusega ja äriühingu juhatuse liikme kui seadusliku esindaja vastutuse käsitlemisel tema tahtlust seoses vastutusotsusega. Süü olemasolu ja vormi ei ole vastutusotsusega tuvastatud. Mart Ojasaare tahtlust ega süüd ei kinnita ükski kohtus uuritud tõend. Vastupidi, 07.09.2015 toimunud kohtuistungil on tunnistaja A. Kovaltšuk kinnitanud oma selget huvi seoses kinnistu müügiga mingisuguse käibemaksu tagastusnõude omandamiseks, ettevõtte tegevuse üleminekuks ning OÜ Hotell Kadriorg tegevuse jätkamiseks.. Kuidagi ei ole võimalik kogutud tõendite pinnalt asuda järeldusele, et OÜ City Hotel maksuvõla tekkimises on süüdi M. Ojasaar, kes võis tegutseda vastava eesmärgi saavutamiseks. MTA on märkinud, et OÜ City Hotel maksuotsusest nähtub, et tulumaks, mis algselt määrati OÜ-le City Hotel ja mida vastustusotsusega Mart Ojasaarelt nõutakse, on tekkinud väljamaksetest, mis on olemuslikult seotud kontrollitaval perioodil tehtud tehingutega. Kaebaja selle käsitlusega ei nõustu. Täiendavalt saab juurde määrata maksu ikkagi perioodi eest, mida maksuhaldur on igakülgselt kontrollinud. Detsembri 2009 ja juuni 2010 maksukontrolli ei ole MTA läbi viinud City Hotel OÜ ega Mart Ojasaare osas. Juba sellel põhjusel, et puudub õiguslik alus, kuulub vastutusotsus tulumaksu juurdemääramise osas tühistamisele. Tulumaksu juurdemääramise õigusliku alusena on vastutusotsuses märgitud TuMS § 51 lg 2 p
Kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja tõstatas kaebuses põhimõttelised küsimused: 1) kas MTA peab vastutusotsuses nimetatud tehinguid teeseldud või varjatud tehinguteks; 2) kas MTA tugineb maksustamisel
lg 4 ja § 84 sätestatule; 3) miks MTA ei ole neid õiguslikke aluseid maksuja vastutusotsuses märkinud hoolimata sellest, et väidab, et tegemist on “võltsarvetega”. Vähemalt OÜ Brassland 06.10.2009 arve nr 381 osas on kohtumenetluse käigus kinnitust leidnud, et tegemist ei olnud võltsarvega.
ja 84 osas on maksustamise seisukohast määrava tähendusega kohasele volitusnormile viitamine. MTA arvates ei saa
Kaebaja arvates ei ole see seisukoht asjakohane ega korrektne. Probleem on antud kaasuse puhul selles, et MTA on tehingud ümber kvalifitseerinud, aga jätnud nii maksu- kui vastutusotsuses ümberkvalifitseerimist võimaldavale õigusnormile ning selle kohaldamise eeldustele viitamata. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-67-09 p 18 selgelt väljendanud, et maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb ka maksu määramise õiguslikule alusele. Vastutusotsuses on kasutatud juba uue kohtupraktika kohaselt sõnastust “võltsarved”. Just sellistel puhkudel kuulub Riigikohtu praktika (asi nr 3-3-1-23-13 p 17) kohaselt kohaldamisele
. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-83-13 punktis 18 märkinud järgmist: “Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kui näilik tehing on tehtud teise tehingu varjamiseks, tuleb seda näidata juba maksuotsuses (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 16), hinnates ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-3-09, p 17). Riigikohus ei ole öelnud, et kui MTA tugineb maksu- või vastutusotsuses sellele, et tehingut ei tehtudki (teeseldi tehingu olemasolu), siis ei ole vajalik eraldiseisev õiguslikule alusele, s.o
Vastutusotsuses on MTA sedastanud (lk 18), et OÜ Balticum Invest Estonia kontrolli käigus MTA möönab, et 117 012, 70 krooni võivad olla seotud hotelli remonttöödega. Järelikult ei ole MTA tuvastanud tõsikindlalt, et see kulu ei ole hotelli remondiga seotud ning vastutusotsusest peaks nähtuma ka jälgitav arvestus selle summa arvesse võtmisest maksustamisel. Tunnistaja kinnitas, et remondi- ja ehitustöid M. Ojasaar hotellis teostas. Veelgi enam, vastutusotsuse lk 18 juhib MTA tähelepanu asjaolule, et kõik OÜ-d Balticum Invest Estonia puudutavad asjaolud on maksuotsuses välja toodud taustainfona, mis iseloomustab City Hotel OÜ poolt väidetud tehingupartnerid, mitte kui otsesed tõendid, millel tuginevad maksuhalduri järeldused. Nagu eelpool juba viidatud, siis vastutusotsusest nähtub, et City Hotel OÜ on 2009 oktoobri KMD-l deklareerinud hotelli sisustuse soetamise OÜ-lt Brassland arve nr 381 lisa nr 1 alusel summas 121 713, 34 EUR (1 904 400 EEK), s.h k/m 20 285,56 EUR. Maksuhaldur ei ole kontrollinud kas ja kuidas nimetatud arve kajastati OÜ Brassland käibemaksuarvestuses ning kas tegelikkuses arvelt käibemaks arvestati ja riigile tasuti. Vähemalt ei selgu selline arvestus City Hotel OÜ maksuotsusest ega ka vastutusotsusest. Nagu tunnistaja ütlustest selgus, siis MTA oli siiski teadlik, et OÜ Brassland ei täida riigi eest maksukohustusi. Tunnistajal oli väideavalt mingi alus arvata, et OÜ-le City Hotel ei tagastata käibemaksu ning tema tehing nurjub. Selles süüdistas ta mingil põhjusel M. Ojasaart. Need faktid selgitavad ennastõigustavate ja M. Ojasaart alusetult süüstavate seletuste andmist maksumentluses. Praegusel juhul ei ole mingisugust põhjust väita ka seda, et OÜ Brassland ei oleks tehingult arvestanud ja riigile tasunud käibemaksu. Eelkõige peaks maksuhaldur kontrollima tehingu kajastamist müüja raamatupidamises ning põhistama, miks käibemaks ei kuulu tasumisele müüja poolt. Tehingu toimumist on tunnistaja kohtus vande all kinnitanud. MTA vastusele ei ole lisatud tõendeid selle kohta, kuidas kajastas vastutusotsuses märgitud arvet nr 381 summas 121 713, 34 EUR oma käibemaksuarvestuses OÜ Brassland. Kui OÜ Brassland arvestas ja tasus tehingult käibemaksu, ei saa seda käibemaksu sisse nõuda OÜ-lt City Hotel ega selle juhatuse liikmelt. Pankrotimenetluse tõendid, mis on kaebaja valduses ja näitavad tehingu toimumist, on lisatud 6 kaebusele. Lisaks kinnitavad tehingu toimumist tunnistaja ütlused. Vastustuotsuse lk 11 on sedastus, et MTA arvates on tuvastatud, et tehingute näol OÜ Tian Holding ja City Hotel OÜ, OÜ Balticum Invest Estonia ja City Hotel OÜ ning OÜ Brassland ja City Hotel OÜ vahel ei ole tegemist reaalselt toimunud majandustehingutega. Vastutusotsuses ei ole esitatud analüüsi ja hinnangut, mis kinnitaks M. Ojasaare tahtlust iga konkreetse tehinguga suurendada City Hotel OÜ sisendkäibemaksu ja viia ettevõttest rahalisi vahendeid välja. Rahaliste vahendite väljaviimise väide on paljasõnaline ja ei tugine ühelegi tõendile. Asjas ei ole esitatud ega uuritud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid rahaliste vahendite väljaviimist M. Ojasaare poolt. Kaebaja arvates ei ole M. Ojasaare süüline tegevus vastutusotsuses tuvastamist leidnud. Nagu eelpool märgitud, tuleb juhatuse liikme süü tuvastada iga tehingu puhul eraldi. Sellisest tuvastamisest ei saa vaidlustatud vastutusotsuse puhul üldse rääkida, sest süü küsimuse lahendamine on äärmiselt pealiskaudne ja eri tehingute lõikes sisustamata. Konkreetselt OÜ-ga Brassland seotud tehingu puhul on kohtumenetluses täielikult tuvastamist leidnud A. Kovaltšuki poolne initsiatiiv hotelli tegevusest, sh väidetavast OÜ City Hotel käibemaksutagastusest, varalist kasu saada. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-43-14 leidnud järgmist: “Juhatuse liikme süü on individuaalne, s.t et iga juhatuse liikme süü tuleb tuvastada eraldi. On võimalik, et mõni juhatuse liige erinevalt teistest pole süüdi või et juhatuse liikmete süü vorm on erinev (31.10.2005 otsus asjas nr 3-3-1-41-05, p 13). Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine.
lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud kohustusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-17-13, p 14). Riigikohus märgib, et
lg-s 1 nimetatud tahtlus eeldab ka seadusliku esindaja soovi eelnimetatud kohustusi rikkuda (p 16). Kõik need Riigikohtu poolt osundatud asjaolud on vastutusotsuses Mart Ojasaare käitumise sisustamisel jäänud välja selgitamata, hindamata ja kajastamata. See on oluline ka aegumise kohaldamise kontekstis, kuna kaebaja on kaebuses taotlenud kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamist kogu vastutusotsuse ulatuses. Lahendis nr 3-3-1-17-13 on Riigikohus märkinud muuhulgas järgmist: “Vastutusotsuse saab seaduslikule esindajale teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu, milline põhjuslik seos tuleb tuvastada. Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha”. Kaebaja on järjepidevalt rõhutanud, et põhjuslik seos kaebaja käitumise ja maksuvõla tekkimise vahel puudub. Seda enam, et ka tunnistaja kinnitas, et ettevõtte üleminekujärgselt Hotell Kadriorg OÜ toimis, ettevõttel olid kliendid ja käive. MTA-l oli võimalus saada maksuvõlg kätte OÜ-lt Hotell Kadriorg, selleks aga tegi takistusi A. Kovaltšuk, keda huvitas kinnistu müük OÜ-le Lugosta võimalikult kalli hinnaga. Vastutusotsuses ei ole esitatud analüüsi ja hinnangut, mis kinnitaks M. Ojasaare tahtlust iga konkreetse tehinguga suurendada City Hotel OÜ sisendkäibemaksu ja viia ettevõttest välja rahalisi vahendeid. Rahaliste vahendiste väljaviimise kohta puuduvad tõendid. Vastutusotsuses puudub teave, kes koostas ja esitas OÜ-s City Hotel maksudeklaratsioone. Tahtluse tuvastamata jätmise tõttu ei kuulu kohaldamisele viieaastane aegumistähtaeg. Samuti väärib üle rõhutamist kaebuse väide, et vastutusotsusest ei selgu see, millisel õiguslikul alusel saaks kaebaja vastutada Hotell Kadriorg OÜ maksuvõla eest. MTA viitab vastutusotsuses küll VÕS § 104 lg-le 5, aga ei kirjuta lahti, milles seisnes kaebaja teadlikkus ja tahtlus oma käitumise õigusvastasuses ja sellise tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel ja lõpetamisel. Need on olulised puudujäägid vastutusotsuses süü põhjendamisel, rääkimata sellest, et selliseid asjaolusid ei ole põhjendatult käistletud iga tehingu lõikes eraldi, arusaadavalt ja seostatult. Sellest johtuvalt saakski Hotell Kadriorg OÜ maksuvõla tasumise eest vastutavaks isikuks pidada A. Kovaltšukki, kes tegelikkuses oli teadlik ettevõtte üleminekust ning vastutas OÜ Hotell Kadriorg käekäigu eest. 22.05.2015 toimunud kohtuistungil esitas kaebaja kohtule MTA kirjaliku kinnituse sellest, et vastutusotsusega Mart Ojasaarelt intresse ei nõuta. Vastustaja ei ole sellele kohtus vastu vaielnud. Seega, hoolimata sellest, millise seisukoha võtab halduskohus põhinõude osas, ei kuulu käesolevas vaidluses juurdemääramisele intresse. 7 Vastustaja: Maksuhaldur tegi 30.12.2011 OÜ-le City Hotel maksuotsuse nr 12.2-3/2372-29 summas 78 290,16 eurot. OÜ City Hotel maksustamise aluseks olevad asjaolud nähtuvad vastutusotsuse p-dest 4 ja 5. Maksuhaldur tegi 15.10.2012 OÜ-le Hotell Kadriorg maksuotsuse nr 12.2-3/6069-35, millega tuvastati OÜ City Hotel ettevõtte üleminek OÜ-sse Hotell Kadriorg.
sätestab, et ettevõtte või selle osa ülemineku korral lähevad üle ka maksuseadustest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused. Vaidluse kontekstis on oluline viidata
§-le 38, mida tuleb vaadata koos
§-ga 37.
38 kohaselt vastustab ettevõtte või selle osa üleandnud isik maksuvõla eest solidaarselt ettevõtte omandajaga. Seega tekkis peale ettevõtte ülemineku tuvastamist õiguslik olukord, kus OÜ City Hotel maksuvõla tasumise eest vastustasid korraga solidaarselt kaks maksukohustuslast – nii OÜ City Hotel kui ka OÜ Hotell Kadriorg. Maksuhalduril kummaltki äriühingult maksuvõlga sisse nõuda ei õnnestunud.
lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest
§-s 8 nimetatud kohustusi, vastustab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Seega võib maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks, lisaks maksukohustuslastele (OÜ City Hotel ja OÜ-le Hotell Kadriorg), maksunõude esitada ka enda teadliku tegevusega maksuvõla põhjustanud maksukohustuslase (OÜ City Hotel) juhatuse liikmele (Mart Ojasaar). Eelnevast tulenevalt on Mart Ojasaare näol tegemist ühe solidaarvõlgnikuga kolmest (OÜ City Hotel, OÜ Hotell Kadriorg ja Mart Ojasaar), kellelt saab teatud kindlate eelduste täidetuse korral OÜ City Hotel maksuvõla sisse nõuda. Kaebaja on solidaarvastutusega seonduvas keskendunud pigem ettevõtte üleminekule ning leidnud, et maksuvõla põhjustanud juhatuse liikme vastustuse osas jääb maksuhalduri seisukoht paljasõnaliseks (06.03.2015 seisukoht, p I). Seda, miks peaksid Mart Ojasaare solidaarvastutust puudutavas ettevõtte üleminekuga seonduvad asjaolud olulised olema või miks maksuhalduri poolt välja toodud õiguslik konstruktsioon paljasõnaline on kaebaja ei põhjenda. Maksuhaldur juba selgitas eespool, et Mart Ojasaare vastutus tuleneb
lg-st 1 ja isik vastutab üksnes OÜ City Hotel maksuvõla eest, kus ta maksukohustuse tekkimise hetkel juhatuse liikmeks oli. OÜ Hotell Kadriorg on asjaga seotud üksnes seetõttu, et ka tema vastutab solidaarselt koos Mart Ojasaarega OÜ City Hotel maksuvõla eest. Seda asjaolu ei ole kaebaja ümber lükanud.
lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised: juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; rikutud on kohustust tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.
lg 5 kohaselt võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (
) jooksul.
§-des 38–40 nimetatud isikutele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 130 lõike 1 punktis 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Maksuhaldur on seisukohal, et vastutusotsuse p-dest 3, 6 ja 7 nähtuvalt on loetletud tingimused ammendavalt täidetud. Vastutusotsuse p-s 3 kirjeldab maksuhaldur OÜ-lt City Hotel ja OÜ-lt Hotell Kadriorg maksuvõla sissenõudmiseks tehtud toiminguid. Vastutusotsuse p-s 6 analüüsib maksuhaldur Mart Ojasaare tegevust juhatuse liikmena, sealhulgas nii konkreetsete kohustuste rikkumist, süüd kui ka põhjuslikku seost. Vastutusotsuse p-s 7 käsitleb maksuhaldur aegumisega seonduvat. Seega, vastupidi kaebaja väidetele (06.03.2015 seisukoht, p II), on vastutusotsusega tuvastatud nii süü olemasolu kui ka vorm, milleks on tahtlus. Täiendavalt, kaebaja eksib, väites, et eristada tuleb äriühingu kui maksukohutuslase tahtlust ja äriühingu juhatuse liikme tahtlust. Vastupidi kaebaja seisukohale on kohtupraktikas selgelt välja öeldud, et olukorras, kus äriühingul on vaid üks vastutav seaduslik esindaja, on äriühingu tahtluse ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad (RK lahend asjas nr 3-3-1-23-12, p 15). Ka selles asjas oli kaebaja 8 äriühingu ainus vastutav seaduslik esindaja. Seega Mart Ojasaar mitte üksnes ei taganud OÜ City Hotel kohustuste nõuetekohast täitmist, vaid täitis neid kohustusi ise. Kaebaja tugineb ekslikult
lg-le 4 ja §-ile 84 ning saab vääralt aru näiliku tehingu mõistega seotud kohtupraktikast.
Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Seega saab
lg-t 4 kohaldada ja näilikust tehingust rääkida olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või tehingut pole toimunud ning soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust. Kohtuasjas nr 3-3-1-67-09 p-s 18 leidis Riigikohus, et
Kohtulahendis nr 3-3-1-4611 p-s 19 selgitas Riigikohus, et maksueelis on vaja tuvastada, kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks. Kui tehingut pole üldse toimunud, siis jääb see sõltumata maksueelisest arvesse võtmata. Viimati viidatud lahendi asjaoludest ilmneb, et maksuhaldur leidis sarnaselt käesolevale vaidlusele, et arvel näidatud tehingut ei ole üldse toimunud. Seejuures selgitas Riigikohus otsuse p-s 17, et ringkonnakohus heitis maksuhaldurile ekslikult ette maksueelise tuvastamata jätmist olukorras, kus maksusumma määramisel
Ülaltoodust nähtub, et näiliku tehingu puhul tuleb selgelt eristada olukorda, kus tehingut ei ole üldse toimunud olukorrast, kus tehing on tehtud teise tehingu varjamiseks. Seejuures ei ole esimesel juhul, kus tuvastatakse, et tehingut ei ole üldse toimunud, eraldiseisev
Täiendavalt selgitab MTA, et analüüsides õigusliku alusega ehk
lg 4 ja § 84 seonduvat tuleb mõista, et mõlema majandusliku tõlgendamise põhimõtet edasi kandva sätte näol on tegemist volitusnormidega, mis annavad maksuhaldurile õiguse tsiviilõiguslikesse tehingutesse sekkumiseks. Samas ei ole viidatud sätete näol tegemist maksustamise aluseks olevate normidega ja maksusumma määramise materiaalõiguslik alus tuleb konkreetsest maksuseadusest (KMS, TuMS, SMS jne). Maksustamise seisukohast ei ole seega määrava tähtsusega kohasele volitusnormile viitamine, vaid maksustamise sisuline põhjendamine. Seega on pädevus, mille annavad
Seega ei saa
Maksuhalduri loogikat toetab ka Riigikohus, kes on selgitanud (3-3-1-33-12, p 14), et olukorras, kus maksuhaldur korrektselt õiguslikule alusele ei viita, kuid faktilistest asjaoludest nähtuvalt on tehingute ümberkvalifitseerimine põhjendatud, on tegemist üksnes vormiveaga, mis maksuotsuse sisulist õiguspärasust ei mõjuta ning seetõttu ka selle tühistamist kaasa ei too (HMS § 58). Maksuhaldur ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt sõltub
Kaebaja ei ole kahjuks selgitanud, miks tuleks sõnastuse „võltsarved“ kasutamise korral kirjeldatud õigusnormidele viidata. Kirjeldatud õigusnormid kannavad endas seadusandja poolt maksuhaldurile antud volitust tehingutele teistsuguse maksuõiguslik kvalifikatsioon andmiseks ehk võimaldavad kohaldada maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule (RK lahend asjas nr 3-3-1-67-09, p 18). Kaebaja väidab justkui oleks maksuhaldur OÜ City Hotel tehingud ümber kvalifitseerinud, kuid ei selgita, milles tema hinnangul ümberkvalifitseerimine seisneb. Käesoleval juhul leidis maksuhaldur, et kajastatud tehinguid ei ole üldse toimunud, mistõttu ei saanud nendelt tehingutelt ka käivet KMS § 4 lg 1 mõistes tekkida. Sellises olukorras tekib küsimus - millise tegeliku tehingu tingimusi saab kohaldada tehingule, mida ei ole üldse toimunudki. Püstitatud küsimusele on vastus ühene – mida ei ole toimunud, sellele ei saa ka mingit teist sisu anda. Seega puudub sisuline vajadus
lg 4 ning
07.09.2015 toimunud istungil kuulati tunnistaja üle Aleksandr Kovaltšuk. Maksuhalduri hinnangul isik sisuliselt midagi uut ei öelnud ning kõlama jäi juba varem maksumenetluse kestel isiku poolt väljendatu. Maksuhaldur peab isiku tunnistust usutavaks, kuna see kattub varem öelduga ning on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Eraldiseisvalt soovib maksuhaldur istungilt välja tuua järgmised Aleksandr Kovaltšuki seisukohad:
) § 37 kohaselt ettevõtte või selle osa ülemineku korral lähevad üle ka maksuseadustest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused.
38 sätestab, et ettevõtte või selle osa üle andnud isik vastustab maksuvõla eest solidaarselt ettevõtte omandajaga.
§-i 37 ja §-i 38 tuleb vaadelda koostoimes. Antud juhul peale ettevõtte üleminekut tekkis õiguslik olukord, kus OÜ City Hotel maksuvõla tasumise eest vastustasid korraga solidaarselt kaks maksukohustuslast – nii OÜ City Hotel kui ka OÜ Hotell Kadriorg. Maksuhalduril ei õnnestunud nimetatud äriühingutelt maksuvõlga sisse nõuda.
lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest
§-s 8 nimetatud kohustusi, vastustab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Maksuhaldur asus seisukohale, et maksuvõla sissenõudmiseks lisaks maksukohustuslastele (OÜ City Hotel ja OÜ Hotell Kadriorg), võib maksunõude esitada ka enda teadliku tegevusega maksuvõla põhjustanud maksukohustuslase (OÜ City Hotel) juhatuse liikmele (Mart Ojasaar). Maksuhalduri väitel on Mart Ojasaare näol tegemist ühe solidaarvõlgnikuga kolmest (OÜ City Hotel, OÜ Hotell Kadriorg, Mart Ojasaar), kellelt saab teatud kindlate eelduste täidetuse korral OÜ City Hotel maksuvõla sisse nõuda. Maksuhaldur väidab, et Mart Ojasaare vastutus tuleneb
(seadusliku esindaja, vara valitseja ja maksuesindaja vastutus) lg-st 1 ning isik vastutab 10 üksnes OÜ City Hotel maksuvõla eest, kus ta maksukohustuse tekkimise hetkel juhatuse liikmeks oli, millega nõustub ka kohus. Vastutusotsuse p-s 3 kirjeldab maksuhaldur OÜ-lt City Hotel ja OÜ-lt Hotell Kadriorg maksuvõla sissenõudmiseks tehtud toiminguid. Vastutusotsuse p-s 6 analüüsib maksuhaldur Mart Ojasaare tegevust juhatuse liikmena, sealhulgas nii konkreetsete kohustuste rikkumist, süüd kui ka põhjuslikku seost. Vastutusotsuse p-s 7 käsitleb maksuhaldur aegumisega seonduvat. Vastutusotsusega on tuvastatud nii süü olemasolu kui ka vorm, milleks vastustaja arvates on tahtlus. Vastustaja viitab kohtupraktikale, kus on selgelt välja öeldud, et olukorras, kus äriühingul on vaid üks vastutav seaduslik esindaja, on äriühingu tahtluse ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad (RK lahend asjas nr 3-3-1-23-12, p 15). Antud juhul oli kontrolli ajal Mart Ojasaar OÜ City Hotel ainus vastutav seaduslik esindaja (ainus juhatuse liige). Maksuhaldur väidab, et Mart Ojasaar mitte üksnes ei taganud OÜ City Hotel kohustuste nõuetekohast täitmist, vaid täitis neid kohustusi ka ise. Kohus nõustub maksuhalduri põhjendustega, mis on kohtu hinnangul piisavalt selged ja arusaadavad. Maksuhaldur väidab vastutusotsuses, et
lg-t 4 saab kohaldada ja näilikust tehingust rääkida olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või tehingut pole toimunud ning soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust. Seejuures maksuhaldur viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 33-1-67-09 (p 18), kus kohus leidis, et
lg 4 kohaldamisel on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist ning kohtulahendis nr 3-3-1-46-11 (p 19) selgitas Riigikohus, et maksueelis on vaja tuvastada, kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks. Kui aga tehingut pole üldse toimunud, siis jääb see sõltumata maksueelisest arvesse võtmata. Viimases kohtulahendis maksuhaldur leidis, et arvel näidatud tehingut ei ole üldse toimunud, mida kinnitab käesolevas kohtuvaidluses ka vastustaja. Riigikohus leidis (otsuse p 17), et ringkonnakohus heitis maksuhaldurile ekslikult ette maksueelise tuvastamata jätmist olukorras, kus maksusumma määramisel
Eeltoodust järeldub, et näiliku tehingu puhul tuleb selgelt eristada olukorda, kus tehingut ei ole üldse toimunud, olukorrast, kus tehing on tehtud teise tehingu varjamiseks, seejuures ei ole esimesel juhul, kus tuvastatakse, et tehingut ei ole üldse toimunud,
Seega ei saa
Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-33-12 (p 14) selgitanud, et olukorras, kus maksuhaldur korrektselt õiguslikule alusele ei viita, kuid faktilistest asjaoludest nähtuvalt on tehingute ümberkvalifitseerimine põhjendatud, on tegemist üksnes vormiveaga, mis maksuotsuse sisulist õiguspärasust ei mõjuta ning seetõttu ka selle tühistamist kaasa ei too (HMS § 58). Kohus nõustub vastustaja poolt väidetuga. Kohus märgib, et kuna käesoleval juhul leidis maksuhaldur, et kajastatud tehinguid ei ole üldse toimunud, siis ei saanud nendelt tehingutelt ka käivet Käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 mõistes tekkida ning seega puudus vajadus
lg 4 ja
Kohus nõustub selles vastustajaga. Maksu-ja Tolliameti (MTA) väitel kaebaja seisukohad kordavad valdavas osas maksumenetluses esitatud eriarvamust. Kohtu hinnangul vaieldavas vastutusotsuses on kaebaja eriarvamust piisavalt põhjalikult analüüsitud ja kõigile kaebaja väidetele on maksuhaldur otsuses vastanud. Kohtus tunnistajana (kaebaja poole tunnistaja) vande all üle kuulatud Aleksandr Kovaltšuk (07.09.2015 kohtuistungil) andis järgmised ütlused: tunnistaja oli Grand Quest House OÜ juhatuse liige aastatel 2008-
lg-s 1 (
ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine) sätestatud kohustuse tahtliku rikkumise, siis sellest tulenevalt rakendub käesoleval juhul viieaastane aegumistähtaeg. Äriregistri andmetel oli kontrollitaval perioodil august 2009, oktoober 2009, detsember 2009 ning aprill-juuni 2010 Mart Ojasaar ainus OÜ City Hotel juhatuse liige ja vastutav äriühingu seaduslik esindaja (alates 06.11.2006 kuni 21.06.2010). Maksumenetluses tuvastati, et M. Ojasaar OÜ City Hotel juhatuse liikmena rikkus tahtlikult äriühingu juhatuse liikme kohustusi, mis seisnes maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises ning maksude deklareerimata ja tasumata jätmises (deklareerimiskohustuse ja tasumiskohustuse rikkumine). Kohtu arvates Mart Ojasaarelt OÜ City Hotel maksuvõla summas 34 822,43 eurot sissenõudmine on tähtaegne. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastutusotsus on õiguslikult ja sisuliselt põhjendamata. Kohus on seisukohal, et vastutusotsuses on maksuhaldur piisava põhjalikkusega kirjeldanud OÜ City Hotel maksuvõla tekkimist, OÜ City Hotel maksuvõla sissenõudmiseks sooritatud toiminguid, tehinguid osaühingutega Balticum Invest Estonia, Brassland ja Tian Holding, samuti M. Ojasaare tegevust OÜ City Holding juhatuse liikmena, sh kohustuste rikkumist, süü tuvastamist ja põhjuslikku seost, samuti on maksuhaldur vastutusotsuses välja toonud ka M. Ojasaare ärakuulamisõiguse tagamise. 13 Vastutusotsuses on toodud õiguslikud alused ning maksusumma arvestuse metoodika. Vastutusotsuses on käsitletud ka aegumise teemat. Kohus ei hakka küllaltki mahukat vastutusotsuse sisu üle kordama, kuna selleks vajadus puudub. Kohus vaid märgib kokkuvõtvalt, et nõustub maksuhalduri poolt tuvastatuga ning leiab, et vastustaja poolt tehtud järeldused on õiged. Kohus asub eeltoodut kokku võttes seisukohale, et kaevatav vastutusotsus on õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud ning puudub alus õiguspärase haldusakti tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.