Obsah (11)

§ 28§ 41§ 22§ 134§ 6§ 23§ 21§ 16§ 67§ 1321§ 64

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 11. detsember 2015, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-51918 Haldusasi M.S.

§ 28

lg 1, milles see keelab väljaspool vanglat järelevalveta kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamise, tühistada Tallinna Vangla 04.07.2014 käskkiri nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsus nr 515/14/20709-4 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – M.S. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus kõigis nõuetes rahuldamata. 2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata

§ 28

lg 1 osas, milles see keelab väljaspool vanglat järelevalveta viibival kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamise.

1. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
2. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. 01.09.2014 (koos 04.09.2014, 04.12.2014 ja 10.12.2014 kaebuse täpsustusega) esitas M.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 20.03.2014 käskkirja nr 166 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks so selle p 7 märgitud Lisa 1 p 2, 3 ja 13.3 seatud piirangute osas ja käskkirja nr 166 p 4 ja 5 osas, tuvastada Tõnis Sepa poolt 06.06.2014 kella 19:35 paiku Rocca al Mare kaubanduskeskuses antud suuliste korralduste õigusvastasus, tuvastada Tallinna Vangla 09.06.2014 käskkirja nr 743 ja 12.06.2014 käskkirja nr 774 õigusvastasus, tühistada Tallinna Vangla 01.07.2014 käskkiri nr 870 ja 01.08.2014 vaideotsus nr 5-15/14/19423-3 sh tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

§ 28

lg 1, milles see keelab väljaspool vanglat järelevalveta kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamise, tühistada Tallinna Vangla 04.07.2014 käskkiri nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsus nr 5-15/14/20709-4, kohustada Tallinna Vanglat paigutada kaebuse esitaja tagasi Maardu avavanglasse.

1. 11.12.2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 02.04.2015 esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse kaebuses esitatud kohustamisnõudest paigutada kaebuse esitaja tagasi Maardu avavanglasse loobumiseks haldusasjas nr 3-14-51918, kuna kaebuse esitaja on vanglast vabanenud. 09.09.2015 määrusega võttis kohus vastu M.S.i avalduse kaebusest loobumiseks nõudes kohustada Tallinna Vanglat paigutada kaebuse esitaja tagasi Maardu avavanglasse ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse. Muus osas jätkas kohus menetlust ja määras asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse, määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
2. Kaebaja palub oma kaebuse kõigis kohtule esitatud nõuetes rahuldada. Kaebaja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 3.
3. Esiteks palub kaebaja tuvastada Tallinna Vangla 20.03.2014 käskkirja nr 166 osaline õigusvastasus selle p 7 märgitud Lisa 1 punktidega 2, 3 ja 13.3 seatud piirangute osas ja käskkirja nr 166 punktide 4 ja 5 osas. 3.1.
4. Kaebaja selgitab, et 20.03.2014 käskkirjaga nr 166 anti kaebajale luba järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat ning ühtlasi seati piirangud, milliste kohaselt pidi kaebaja muu hulgas kindlal ajavahemikul viibima kindlal aadressil ja liikuma tööle ning töölt vanglasse teatud marsruudil. Käskkirjale oli lisatud Lisa 1, milles märgitud kaebaja õigused, kohustused ja keelud väljaspool vanglat töötamisel. 31.03.2014 käskkirjaga nr 227 muudeti 20.03.2014 käskkirja nr 166, mis on sõnastatud küll kui käskkirja nr 166 muutumine, kuid sisuliselt anti kaebajale uus luba järelevalveta töötamiseks ja väidetav muutmine seisnes selles, kuidas toimub kaebaja tööle ja töölt tagasi avavanglasse liikumine ehk see toimub tööandja sõidukiga. Käskkirja nr 166 punkti 5 sisu enam käskkirjas nr 227 ei kajastu ja selle asemele on märgitud käskkirja nr 166 punkt 6, millega on määratud kaupluse külastamise aeg. Punkt 7 on jäetud üldse muutmata. Edaspidi on 20.03.2014 käskkirja nr 166 muudetud järgmiste käskkirjadega: 01.04.2014 nr 252 p-i 5 osas; 04.04.2014 nr 276 p-i 5 ja 6 osas; 21.04.2014 nr 344 p-i 1 ja 5 osas; 30.04.2014 nr 386 p-i 2 osas; 08.05.2014 nr 763 p-i 4 ja 5 osas; 20.05.2014 nr 581 p-i 4 ja 5 osas; 22.05.2014 nr 595 p-i 2 osas; 28.05.2014 nr 650 p-i 4 ja 6 osas; 05.06.2014 nr 720 p-i 4 ja 5 osas. 21.07.2014 esitas kaebaja vaide 20.03.2014 käskkirjas nr 166 seotud piirangute kehtetuks tunnistamiseks ja ühtlasi taotles vaide esitamise tähtaja ennistamist. 11.08.2014 otsusega nr 52 15/14/20700-2 vaie tagastati HMS §79 lg 1 p-i 3 alusel, sest vaide esitamise tähtaega ei ennistatud. 3.1.
5. Kaebaja on seisukohal, et põhimõtteliselt on nii

§ 41

lg 1 kui ka § 22 lg 1 p 2 ja lg 3 diskretsiooninormid, mis tähendab, et väljaspool vanglat töötamise ning väljaspool vanglat järelevalveta liikumise loa andmist tuleb põhjendada, eriti põhjalik peab olema piirangute kohaldamise motiveering. Kaebaja toob välja, et käskkirjas on selle andmise õiguslike alustena märgitud

§ 22

ja § 41, kuid nende alusel seatud ulatuslikke piiranguid ei ole käskkirjas ega selle lisas mitte millegagi põhjendatud. Samas on 31.03.2014 käskkirjaga nr 227 sisuliselt antud kaebajale uus luba töötamiseks väljaspool vanglat, mis kaebaja hinnangul enam liikumismarsruudi piiranguid ei sisalda. Kaebaja leiab, et käskkirja nr 227 andmisega muutus käskkiri nr 166 kehtetuks ja edaspidised käskkirja nr 166 muutmised on tehtud kui kehtetu käskkirja suhtes. Kuigi kaebajat on 01.07.2014 käskkirjaga nr 870 karistatud käskkirja 166 nõuete rikkumise eest, mis sisaldab liikumispiiranguid, siis vaidlustab kaebaja käskkirja nr 166 piirangute seadmise osas vaidlustada. Kaebaja viitab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja 56 lg 3 ning leiab, et tema hinnangul on 20.03.2014 käskkiri nr 166 piirangute seadmise osas selgelt kaalutlusvigadega (diskretsioon on jäetud täielikult teostamata), põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Lisaks on vaidlustatav käskkiri ka segane (antakse luba töötamiseks järelevalveta, kuid samas sisaldub luba vanglast lahkumiseks, ent piirangute seadmine on vajalik järelevalve teostamiseks, mis selgub 01.07.2014 käskkirjast 870), mida on üsna lühikese ajavahemiku jooksul üheksa korda muudetud ja mõned muudatused ei ole olnud seotud üldse töötamisega väljaspool vanglat. 3.1.3. Kaebuse esitaja viitab seoses põhjendamiskohustusega Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-1400 ja 3-3-2-66-03 ning märgib, et

ega VSKE-st ei tulene kinnipeetavale automaatset liikumispiirangut väljaspool vanglat viibimisel soodustuse raames, sh seda et kinnipeetav ei tohi täita tööandja muid ülesandeid, mis on antud töölepingu alusel ja milliseid tuleb täita väljaspool töökohta. Käskkirjas nr 166 on kaebaja õigusi kitsendatud ebaseaduslikult, sh sellest kuidagi ei selgu, miks on erinevad piirangud seatud. Käskkiri on antud põhjalikult läbi mõtlemata. 3.

1. Teiseks palub kaebuse esitaja tuvastada Tõnis Sepa poolt 06.06.2014 kella 19:35 paiku Rocca al Mare kaubanduskeskuses antud suuliste korralduste õigusvastasus. 3.2.
2. Kaebaja märgib, et 06.06.2014 kella 19:35 paiku nägi Maardu üksuse juht Tõnis Sepp kaebajat Rocca al Mare kaubanduskeskuses koos viimase tööandjaga. Tõnis Sepp andis väidetavalt seaduslikke korraldusi, kutsus kohale saatemeeskonna ja andis suulise korralduse paigutada kaebaja Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Samal päeval kirjutas Tõnis Sepp ka ettekande. 3.2.
3. Kaebaja leiab, et kuivõrd Tõnis Sepa tööpäev algas kella 8:00 ja 9:00 vahel ning lõppes kell 17:32, siis viibis Tõnis Sepp Rocca al Mare kaubanduskeskuses kella 19:35 eraisikuna (ta ei kandnud ka vormiriietust vastavat

§ 134

) ja sellest tulenevalt puudus Tõnis Sepal õigus anda kaebajale seaduslikke korraldusi, kutsuda kohale saatemeeskonda ning anda suulist korraldust kaebaja paigutamiseks kinnisesse osakonda. 3.2.

1. Asjaolu, et eksisteerib vanglateenistuja eetikakoodeks, ei muuda töövälisel ajal viibivat teenistujat seaduslike korralduste andjaks vangistusseaduse mõttes. Asjaolu, et kaebaja viibis kaubanduskeskuses, ei tähenda automaatselt seda, et kaebaja pani toime õigusrikkumise. Kaebaja ei pannud toime ei väär- ega kuriteo tunnustele vastavat tegu. Eetikakoodeksis ei ole õigusrikkumiste all mõeldud distsiplinaarrikkumisi. Samuti on eetikakoodeks suunatud vanglateenistujatele, mis tähendab, et see ei peaks kuidagi mõju avaldama kinnipeetavatele, sh nendele, kes viibivad väljaspool vanglat. Antud juhul võis Tõnis Sepp täita teavitamiskohustust, 3 kuid õigust seada kaebajale liikumispiirangut ta kaebaja arvates ei omanud. Vanglateenistuja eetikakoodeks ei ole õigustloov akt, et see annaks teenistujale õiguse piirata teiste isikute vabadust ja õigusi. 3.
2. Kolmandaks palub kaebuse esitaja tuvastada Tallinna Vangla 09.06.2014 käskkirja nr 743 õigusvastasus. 3.3.
3. Kaebaja selgitab, et 09.06.2014 käskkirjaga nr 743 paigutati kaebaja ajutiselt ümber kinnisesse vanglasse täitmisplaani § 22 alusel. Nimetatud käskkirjale esitas kaebaja vaide, milles taotles vaide esitamise tähtaja ennistamist. 04.08.2014 otsusega nr 5-15/14/20712-3 tagastati vaie HMS §79 lg1 p-i 3 alusel, sest vaide esitamise tähtaega ei ennistatud. 3.3.
4. Vaidlustatavast käskkirjast võib järeldada, et kaebaja paigutati kinnisesse vanglasse ajutiselt täitmisplaani § 22 lg 1 alusel (käskkirjas on viidatud abstraktselt §-le 22.) Täitmisplaani § 22 lg 1 sisaldab endas diskretsiooninormi, mis on vastava otsuse tegijale järgimiseks kohustuslik. Käskkirjas on kirjeldatud mingit 06.06.2014 toimunud intsidenti, kuid ei ole selge, mis on selle intsidenti tulem ehk millise rikkumise toimepanemises kaebajat süüdistatakse ja miks sellise käitumise pärast tuleb kaebaja kinnisesse osakonda paigutada. Kaebaja hinnangul on vaidlustatav käskkiri kaalutlusvigadega ja põhjendamata. 3.
5. Neljandaks palub kaebuse esitaja tuvastada 12.06.2014 käskkirja nr 774 õigusvastasus. 3.4.
6. 12.06.2014 käskkirjaga nr 774 tunnistati tagasiulatuvalt alates 09.06.2014 kehtetuks 20.03.2014 käskkiri nr 166 HMS § 64 lg 2 alusel. Nimetatud käskkirjale esitas kaebaja vaide, milles taotles ka vaide esitamise tähtaja ennistamist. 04.08.2014 otsusega nr 5-15/14/20701-4 vaie tagastati HMS § 79 lg1 p-i 3 alusel, sest vaide esitamise tähtaega ei ennistatud. 3.4.
7. Vaidlustatava käskkirja õigusliku alusena on märgitud HMS § 64 lg 2, mis sätestab, kuidas toimub haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamine ehk see toimub kaalutlusõiguse alusel. 20.03.2014 käskkirjaga nr 166 anti kaebajale luba järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Otsuse tegi üksuse juht muu hulgas VKSE § 961 alusel, arvestades sama eeskirja 171 peatükis sätestatuga. Kaebaja leiab, et VKSE § 966 sätestab, kuidas toimub tööle lubamise käskkirja kehtetuks tunnistamine. Kui HMS § 64 lg 2 annab üksnes suunise, siis VSKE § 966 on loa kehtetuks tunnistamise vastavaks õiguslikuks aluseks. Vaidlustatavast käskkirjast seda ei nähtu ja peale selle sätestab VSKE § 966 lg 3, et loa kehtetuks tunnistamise käskkirja tuleb põhjendada. Käskkirjas toodud põhjendus, et kaebaja paigutati ajutiselt avavanglast kinnisesse vanglasse, ei tingi tööle lubamise käskkirja resoluutset kehtetuks tunnistamist. Selline põhjendus ei ole piisav, sest alati on võimalus, et tööle lubamise käskkiri on kehtetuks tunnistatud alates hetkest, mil kaebaja paigutati ajutiselt kinnisesse vanglasse väidetavalt tööle lubamise käskkirjas seatud piirangute rikkumiste tõttu, kus rikkumiste asjaolud ja nende tulemused ei olnud selgunud. Asjaolud selgusid alles distsiplinaarmenetluse protokolliga ja 01.07.2014 käskkirjaga nr
8. 3.
9. Viiendaks palub kaebuse esitaja tühistada Tallinna Vangla 01.07.2014 käskkirja nr 870 ja 01.08.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/19423-3 ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

§ 28

lg 1 osas, milles see keelab väljaspool vanglat järelevalveta liikuval ja töötaval kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamise. 3.5.

1. Tallinna Vangla 01.07.2014 käskkirjaga nr 870 karistati kaebajat selle eest, et ta rikkus käskkirjaga nr 166 seatud piiranguid ehk ta viibis ajal ja kohas, kus tal ei olnud lubatud viibida ning kasutas helistamiseks tööandja mobiiltelefoni. Nimetatud käskkirjale esitas kaebaja vaide. Tallinna Vangla 01.08.2014 vaideotsusega nr 515/14/19423-3 jäeti vaie 01.07.2014 käskkirja nr 870 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. 4 3.5.
2. Kaebaja on seisukohal, et kuna kaebaja eelnevalt leidis, et 20.03.2014 käskkiri nr 166 on piirangute seadmise osas seadusvastane ja ka seda, et vastavat käskkirja on muudetud 31.03.2014 käskkirjaga nr 227, kus liikumismarsruudi piiranguid enam ei olnud, siis sellest tulenevalt leiab kaebaja, et õigusvastaste piirangute ja/või olematute (kehtetu haldusaktiga seatud) piirangute rikkumise tõttu ei olnud teda võimalik karistada. Järelikult tuleb vastav käskkiri tühistada. 3.5.
3. Kaebaja on seisukohal, et 01.07.2014 käskkirja nr 870 kehtetuks tunnistamise menetluses ei kontrollitud sisuliselt 20.03.2014 käskkirjaga nr 166 seatud piirangute õiguspärasust. On küll nenditud, et väljaspool vanglat liikumise lubamise näol on tegemist diskretsiooniotsusega, kuid üldsõnaliselt leitud, et piirangut ei oldud seatud ebaseaduslikult, kuigi käskkirjast nr 166 nähtub selgelt, et piirangute osas ei ole kaalutlust üldse läbi viidudki. Kui tunnistatakse õigusvastaste piirangute seaduslikkust, siis nende rikkumise tõttu määratud karistuse käskkirja ei olegi võimalik vaidemenetluses kehtetuks tunnistada. 3.5.
4. Lisaks viitab kaebaja HMS § 10 lg 1 p-le 4, mille kohaselt haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolust tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kaebaja distsiplinaarmenetluse viis läbi kontaktisik Gea Teas, kes enda ettepanekul määras ise karistuse ja sisuliselt viis läbi ka vaidemenetluse. Asjaolu, et vaideotsuse on allkirjastanud teine kontrollisik üksuse juhi ülesannetes, ei oma määravat tähtsust, sest allkirja andmine on üksnes formaalsus. Ei ole keeruline vastata küsimusele, et mis huvi tõttu peaks distsiplinaarmenetluse läbiviija, määraja ja vaide menetleja ühes isikus jätma vaidemenetluses koostamata enda poolt antud käskkirja kehtetuks tunnistamise vaideotsuse. Selline huvi selgelt puudub. Lisaks on nii Gea Teas kui ka Reelika Saaron kaebaja varasemate pöördumiste lahendamisel käitunud vastutustundetult oma teenistusülesandeid täites, kus Gea Teas on teadlikult koostanud õigusvastaseid vaiete tagastamisi, millistele Reelika Saaron on teadlikult alla kirjutanud oma pädevust ületades (nt 30.07.2014 otsus 5-15/14/20709-2; 31.07.2014 otsus 5-15/14/20854-2; 30.07.2014 otsus 5-15/14/20712-2; 30.07.2014 otsus 5-15/14/20701-3.) Ametnike selline teadlik õigusvastane tegevus annab alust kahelda nende erapooletuses kaebaja vaide lahendamisel. 3.5.5.

§ 28

lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Kaebajale seati mh piirang, et ta ei tohi väljaspool vanglat kasutada mobiiltelefoni ja et kaebaja on teadlik, et

§ 28

lg-s1 sätestatud telefoni kasutamise kord kehtib ka väljaspool vanglat töötamise puhul. Tegelikkuses ei ole kaebaja 20.03.2014 käskkirjas nr 166 märgitud teavitusele alla kirjutanud ja kuupäev on teavitusele kirjutatud kontaktisiku Gea Teas poolt, kuigi 01.07.2014 käskkirjas nr 870 on väidetud, et kaebaja siiski on sellele alla kirjutanud.

§ 22

lg 1 p-i 2 alusel võib vanglateenistus kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada soodustusena liikumist järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise või ravikuuri läbimisega, samuti perekondlikel põhjustel. Liikumine väljaspool vanglat järelevalveta tähendab seda, et väljaspool vanglat viibiva kinnipeetava üle järelevalvet ei teostata. Samas ei ole sellisel kinnipeetaval võimalik kasutada vanglas seatud korra kohaselt seal asuvat telefoni. On ju absurdne, et kui kinnipeetav soovib väljaspool vanglat viibides helistada, siis selleks peab ta naasma vanglasse, sest muul viisil ei ole tal võimalik täita vangla tahet. Kaebaja on seisukohal, et

§ 28

lg 1 on asjassepuutuv norm, sest vangla seisukoha kohaselt ei tohi kinnipeetav väljaspool vanglat mobiiltelefoni kasutada. 5 Kaebaja märgib, et põhiõiguste piiramine on lubatav, kui see on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Kui põhiõiguse piirang on kehtestatud Riigikogu poolt menetluskorda järgides, siis on see formaalselt õiguspärane. Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on riive legitiimne eesmärk ning PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte järgimine, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollitakse järjestikuselt kolmel astmel - kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral on proportsionaalsuse kontrollimine järgmistel andmetel tarbetu. Riigikohus on määratlenud sobiva meetmena abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Ebaproportsionaalne on abinõu mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Vajalikkuse kriteerium proportsionaalsuse hindamisel tähendab, et eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on eesmärgi saavutamiseks vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Mõõdukuse puhul on olulised põhiõiguste riive intensiivsus ja riivet õigustavate põhjuste kaalukus. Mida intensiivsem on riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (RKPJKo 06.03.2002 lahend nr 3-4-1-1-02 p 15). Kaebaja leiab, et sobiv on selline abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Antud juhul tuleks abinõu sobivuse kaalumisel hinnata, kas väljaspool vanglat viibival kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamise keelamine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele ja kinnipeetava resotsialiseerimisele. Kusjuures tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et sobivuse abinõu sisuks on isiku kaitsmine avaliku võimu tarbetu sekkumise eest.

§ 6

lg 1 sätestab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on leitud, et kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele on vangistuse täideviimise põhieesmärk ning tähendab karistuse sellist täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See tähendab karistatu resotsialiseerimist, tema taaslõimumist ühiskonda vähemalt sel määral, et ta ei pane toime uusi kuritegusid. Selliselt määratletud karistuse täideviimise eesmärk annab selgelt eelise võimaluste loomisele ning jätab tagaplaanile õigusriiklikult vastuvõetamatu parandamiseesmärgi. Seega ei tähenda süüdimõistetu suunamine õiguskuulekale käitumisele tema parandamist või ümberkasvatamist ega ka tema sundimist enda muutmisele, vaid eelkõige tingimuste loomist ning vajadusel ka sunnivahendite rakendamist. Viimases ei tule siiski näha kinnipeetava sundparandamist, vaid tema allutamist vanglas valitsevale korrale, mis omakorda kujutab endast raamistikku süüdi mõistetu suunamisele /…/ Õiguskorra kaitsmine on küll karistuse täideviimise eesmärk, kuid põhieesmärgiga võrreldes selles mõttes teisejärguline, et tuleneb otseselt vangistuse olemusest ning on realiseerunud juba karistuse mõistmisel. Vangistuse täideviimise eesmärgina tähendab õiguskorra kaitsmine pigem hoolitsemist selle eest, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu ning on selles mõttes vaadeldav karistuse täitmise miinimumülesandena. Kaebaja hinnangul näitab see seda, et igasuguste piirangute seadmine ei saa olla suvaline ja hüpoteetiline ning õigustatav sellega, et näiteks mobiiltelefoni kasutamine väljaspool vanglat kahjustab oluliselt vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Sellist kahjustamist on ka raske tuvastada, kui pole esitatud konkreetseid fakte, et kinnipeetava poolne mobiiltelefoni kasutamine väljaspool vanglat olukorras, kus taksofone riigis enam ei eksisteerigi, on mõju avaldanud. Mobiiltelefoni kasutamine ei ole ka selline tegu, mis on käsitletav kuriteona, et sellist tegevust peaks vahendeid valimata keelama. Ei ole tuvastatud seost, et väljaspool vanglat viibiva kinnipeetava poolt mobiiltelefoni kasutamine kahjustab vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist või ohustab vangla ja ühiskonna turvalisust ning soodustab õigusrikkumiste toimepanemist. Ei oleks mõeldav, et riik teeks kulutusi selleks, et väljaspool 6 vanglat viibivale kinnipeetavale tagada taksofoniteenus helistamisõiguse realiseerimiseks VSKE-s sätestatud korras. Seadusandja poolt valitud vahendi vajalikkuse hindamisel tuleb võrrelda teiste vahendite efektiivsusega eesmärgi saavutamisel. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutusteks. Nagu kaebaja eelnevalt mainis, on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamisel õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Samuti oleks mõeldamatu, et riik asuks tegema kulutusi selleks, et tagada väljaspool vanglat viibivatele kinnipeetavatele taksofoniteenus helistamisõiguse realiseerimiseks VSKE-s sätestatud korras. Selleks tuleks kohtadesse, kus kinnipeetavad liiguvad, paigutada taksofone, mis käesoleval ajal on kulukas ettevõtmine. Kaebajale teadaolevalt vähemalt Elioni taksofone riigi avalikus ruumis enam ei eksisteeri. Kaebajale ei ole tuntav, mis on tinginud vajaduse piirata mobiiltelefoni kasutamist väljaspool vanglat, kui kinnipeetav niigi viibib seal igapäevaselt seoses töötamisega või muul põhjusel. Kinnipeetaval puudub väljaspool vanglat viibides võimalus realiseerida helistamisõigust VSKE-s sätestatud korras nagu seadus- ja määrusandja ning vangla on ette näinud. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda mõjuvamad peavad olema õigustavad põhjused. Kinnipeetava vanglavälise suhtlemisõiguse (piirang avaldab mõju ka tööandja valikul, kes ei saa kinnipeetavale anda ülesandeid, mis eeldavad näiteks mobiiltelefoni kasutamist) piiramine on oma iseloomult suure ulatusega ning intensiivne.

§ 23

lg 1 sätestab, et kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Lõige 2 sätestab, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. On ilmselge, et kui kinnipeetav viibib väljaspool vanglat seoses töötamisega, kus on seatud nt liikumis-ja suhtlemispiirangud, siis tema vanglaväline suhtlemine on piiratum, kui sellel kinnipeetaval, kes ei liigu väljaspool vanglat. Piiratus on ka selles mõttes, et kinnipeetaval ei pruugi jääda aega isegi kirja kirjutamiseks. Mobiiltelefoni kasutamise piirang väljaspool vanglat viibival kinnipeetaval ei ole kaebaja hinnangul mõõdukas, sest selline piirang takistab vanglavälist suhtlemist ega ole seotud eesmärgiga suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ega tema resotsialiseerimisele. Kokkuvõtlikult on kaebaja seisukohal, et

§28

lg-st 1 tulenev piirang avavangla kinnipeetavale tema viibimisel väljaspool vanglat ei ole sobilik, vajalik ega mõõdukas seatud legitiimse eesmärgi suhtes ja võib seetõttu olla vastuolus põhiseadusega. 3.

1. Kuuendaks palub kaebuse esitaja tühistada Tallinna Vangla 04.07.2014 käskkiri nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/20709-
2. 3.6.
3. Tallinna Vangla 04.07.2014 käskkirjaga nr 964 paigutati kaebaja ümber kinnisesse vanglasse täitmisplaani § 17 lg 2 p-i 1 alusel. Nimetatud käskkirja peale esitas kaebaja vaide 21.07.
4. Tallinna Vangla 22.08.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/20709-4 jäeti vaie 04.07.2014 käskkirja nr 964 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. 3.6.
5. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 sätestab, millistele tingimustele peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav vastama. Nimetatud normi alusel ei ole võimalik ühtegi avavanglas viibivat kinnipeetavat ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kaebaja juba viibis avavanglas (ajutiselt paigutatuna kinnisesse osakonda), mis tähendab, et tema suhtes ei saa kohaldada täitmisplaani § 17 lg 2 p-i
6. Kaebaja leiab, et teda on õigusvastase käskkirja alusel ümber paigutatud. 7 3.6.
7. Kaebaja leiab, et vaideotsus on õigusvastane. HMS § 83 lg 1 sätestab, et vaiet läbi vaadates kontrollitakse haldusakti andmise õiguspärasust. HMS § 86 lg 2 sätestab, et vaideotsus peab olema põhjendatud. Vaideotsuses on jällegi selgitatud, millisele tingimustele peab avavanglasse paigutatav vastama täitmisplaani § 17 lg 2 p-i 1 kohaselt. Vaideotsuse on viidatud küll

§ 21

lg-le 1 ja leitud, et käskkirjas nr 964 on õige õiguslik alus jäänud märkimata, mida on käsitletud kui eksimust. Samas on leitud, et selline eksimus ei too kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kaebaja on seisukohal, et vaideotsus on selles osas põhjendamata. Kui on leitud, et tegemist oli eksimusega, mis ei too endaga kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist, siis pole sellist käiku mitte millegagi põhjendatud. Vaidemenetluses ei ole lubatud hakata vaidealust otsust õiguslike alustega täiendama. Vaidemenetluses saab kõrvaldada üksnes faktilisi asjaolusid. Kaebaja leiab, et vangla ei ole tegelikult kontrollinud haldusakti andmise õiguspärasust. 3.

1. Kaebuse esitaja esitab kohtule mh Tõnis Sepa 08.08.2014 vastuskirja nr 5-18/14/19434-2, Tõnis Sepa 25.08.2014 vastuskirja nr 5-18/14/19434-5, kus Tõnis Sepp selgitab, et kaebaja õigusi ei ole Maardu avavangla kodukorra p 16.4.6 ja 20.03.2014 käskkirja nr 166 lisa 1-ga riivanud, Tõnis Sepa 23.10.2014 vastuskirja nr 5-18/14/22768-4 ja Tõnis Sepa 25.11.2014 vastuskirja nr 5-18/14/22768-6 (vt tl 202-205 I kd), millega kaebuse esitaja soovib tõendada, et Tõnis Sepal on eriline arusaam kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti koostamisest ja põhimõtteliselt ilmneb see, et Tõnis Sepp peab (pidas) käskkirjas nr 166 seatud piiranguid soodustava haldusakti loomulikuks osaks, mida ei olegi vaja põhjendada. See aga omakorda kinnitab, et Tõnis Sepp ei olegi tahtnud täita seadusandja tahet teostada piirangute kohaldamisel diskretsiooni ega põhjendada nende seadmist. USIN-TR OÜ juhataja 09.06.2014 e-kirjale lisatud seletuskirjadega (tl 194-195, I kd) soovib kaebaja tõendada erilist asjaolu, miks tal tuli viibida Rocca al Mare kaubanduskeskuses. Telefoni kasutamise osas märgib kaebaja, et kõne tuli tööandja telefonile, milles sooviti teada (helistati töökohast), kus asusid kaebaja poolt järgmise päeva pidustuse tarvis valmis lõigatud lihatooted. Kuna tööandja ei teadnud lihatoodete täpsest asukohast, siis ta andis telefoni kaebajale. Kaebaja andis juhtnöörid ja sellega kõne lõppes. 3.
2. Tuvastamisnõuete osas selgitab kaebaja, et need on esitatud lähtudes preventiivsest huvist. 3.
3. Kaebuse esitaja esitab kohtule kaks koopiat väljasõidutunnistustest, millised on antud käskkirja nr 166 alusel. Koopiatest ei nähtu liikumispiiranguid ega muid seatud lisatingimusi (VSKE § 84 lg 2 p 8) (vt tl 62-63, II kd). Samuti esitab kaebaja kohtule kaks kirja Harku ja Murru vanglalt (31.12.2014 nr 2-3/14/2317-2 ja 03.02.2015 nr 2-3/15/2317-5 vt tl 65-66 II kd), millistest nähtub, et vangla on

-s sätestatud absoluutsest mobiiltelefoni kasutamise keelust hoolimata lubanud väljaspool vanglat liikuvatel kinnipeetavatel kasutada mobiiltelefoni. Samuti esitab kaebaja kohtule Tallinna Vangla 05.01.2015 kirja nr 518/14/33776-2 (tl 64 ja selle pöördel, II kd), millest nähtub, et vangla küll viitab

§ 28

lg-le 1, kuid samas selgitab, et sellest sätetest ei tulene kohustust tagada väljaspool vanglat liikuvale kinnipeetavale telefoni kasutamise õigust, kuna telefonikõne on selle sätte mõttes just vanglast teisaldatavalt või kohtkindlalt telefonilt helistamine. Kirjast nähtub ka see, et juhul, kui kinnipeetav töötab või õpib ja avaldab soovi kasutada väljaspool vanglat liikumisel mobiiltelefoni, menetletakse avaldust ning kaalutakse erandlikke asjaolusid ja vajadust individuaalselt. Käskkirja nr 870 õiguslikes alustes on selgelt märgitud, et

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus telefoni kasutamisele, kuid selleks ei tohi olla mobiiltelefon. Järgnevalt on viidatud ka VSKE § 641 p-le 10. Käskkirjas toodud selgitused ja põhjendused on selges vastuolus

§ 28

lg-ga 1, st väidete osas, kus kinnipeetaval on keelatud kasutada mobiiltelefoni vangla nõusolekuta. Kui

§ 28

lg 1 näeb ette absoluutse mobiiltelefoni kasutamise piirangu ja seda ka väljaspool vanglat liikuva kinnipeetava suhtes, siis ei saa vangla 8 sellise telefoni kasutamise osas teha mitte mingeid erandeid (ei kinnipeetava taotluse alusel individuaalselt ega ka tööandja taotluse alusel). Kui kinnipeetavale, kes liigub väljaspool vanglat, laienevat kõik

-st ja VSKE-st tulenevad keelud, siis käskkirjas nr 166 seatud piirang ainult telefoni kasutamise osas on ebavajalik. Õigusaktides seatud piirangud kehtivad hoolimata sellest, kas neid piiranguid haldusaktis nimetatakse või mitte. Nagu lisatud kirjadest nähtub, ei pea vanglateenistus

§ 28

lg-s 1 piirangut absoluutseks piiranguks, mis tähendab, et selline piirang ei kehti kõikidele kinnipeetavatele. Seega tuli kaebaja puhul käskkirjas nr 166 vastavat piirangut asjakohaselt põhjendada. Seda aga tehtud ei ole. Samuti puuduvad vastavad kaalutlused. 3.10. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustajaga selles, et käskkirjas nr 166 ja selle lisas 1 on toodud ettekirjutused soodustuse kohaldamiseks.

§ 16

lg 1 p 5 sätestab, et ITK-sse märgitakse kinnipeetavale kohaldatavad soodustused. Sama seaduse § 22 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Kaebaja leiab, et ettekirjutus(ed) ja sellis(t)e täitmise eest antav soodustav haldusakt ning haldusaktis seatud piirangud (keelud) on absoluutselt erinevate tähendustega mõisted. Soodustusi saav kinnipeetav peab vastama kehtestatud tingimustele. Käskkirjas nr 166 on märgitud, et kaebaja käitumine on olnud eeskujulik ja kooskõlas kehtivate õigusaktidega. ITK kohaselt on kaebajale tegevusena määratud tööhõive, kuid puudub märge selle kohta, et milliseid ettekirjutusi kaebaja soodustuse saamiseks järgis. Ettekirjutusi, mida kaebaja pidi soodustuse saamiseks järgima, kaebajale ei tehtud. Käskkirjast nr 166 ei nähtu, et soodustuse saamine ehk luba liikuda järelevalveta väljaspool vanglat oleks seotud ettekirjutustega või isegi seatud piirangutega. Käskkirjas nr 166 on seatud piirangud ja need ei ole ettekirjutused, mida tuli järgida soodustuse saamiseks. Soodustuse saamiseks piisas kaebajal korralik olla. Kaebaja esitab koopia A. E.le

1. aastal koostatud ITK-st (vt tl 67-68, II kd), millest nähtub selgelt, millised soodustusi talle kohaldatakse, kui ta järgib tehtud ettekirjutusi ehk ITK-s on selgelt kajastatud ettekirjutused soodustuste saamiseks. Tallinna Vanglal sellise sisuga ITK-d kaebaja kohta ei ole, mis tähendab, et kaebajale ei tehtud soodustuste kohaldamiseks mitte ühtegi ettekirjutust. Ebaõige on ka see vastustaja seisukoht, et ilma kõrvaltingimusteta ei oleks kaebajale saanud soodustusi kohaldada. VSKE § 964 lg 1 p-s 3 sätestatud võimalikud kinnipeetava asukohad märgitakse käskkirja siis, kui need peab vajalikuks märkida üksuse juht kaalutlusõiguse alusel. Justiitsminister ei saa oma määrusega otsustada seda, kuidas üksuse juht peab kaalutlusõigust teostama, kui vastavad nõuded on toodud HMS-s. VSKE § 964 lg 1 p 3 ei ole liikumispiirangu seadmise õiguslikuks aluseks, vaid on üksnes informatiivse sisuga. Juhul, kui nimetatud sättes esineb piirang liikumisele väljaspool vanglat ja esemete omamisele/kasutamisele, siis selline piirang on vastuolus PS §-ga 3 ja
2. 3.
3. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on hakanud vaidlusaluseid käskkirju tagantjärele põhjendama, et kohtule luua näilik olukord nagu käskkirjade andmisel oleks üksuse juht teostanud kaalutlusõigust seaduslikult ning põhjendanud seatud piiranguid. Tegelikkuses on üksuse juht aga jätkuvalt seisukohal, et kirjalikke soodustavaid haldusakte ei tule põhjendada. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas haldusaktide tagantjärele põhjendamine (seda ka kohtumenetluses), ei ole asjakohane, sest vastustaja tegevus on ilmselgelt suunatud sellele, et vaidlusalused haldusaktid jääksid igal juhul kehtima. 9 Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 05.11.2008 otsusele nr 3-3-1-49-08, kus kohus on leidnud, et: „Üldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (17.10.2007 otsus nr 3-3-1-39-07). Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (22.05.2000 otsus 33-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.“ Riigikohtu seisukohtadele tuginedes leiab kaebaja, et käskkirjas nr 166 seatud piirangud ning käskkirjad nr 743 ja 774 on õigusvastased. Kuna käskkirjas nr 166 seatud piirangud on õigusvastased, siis selliste piirangute rikkumise eest ei ole võimalik kedagi ka karistada distsiplinaarkorras. 3.
4. Kaebaja nõustub vastustaja seisukohaga selles, et VSKE § 964 lg 1 p-dest 5 ja 6 tuleneb, et luba järelevalveta väljaspool vanglat töötamiseks korraldatakse käskkirjana, kuhu mh märgitakse kinnipeetava väljaspool vanglat viibimise võimalikud asukohad ning muud tingimused. Samas on kaebaja seisukohal, et see ei tähenda, et võimalikud asukohad või muud tingimused oleksid automaatselt käsitletavad piirangutena töökohaväliste asukohtade suhtes. Seda eriti asukoha suhtes, kus viibimine on seotud tööülesannete täitmisega töölepingu kohaselt. Otsuses seatud keeld peab olema kaalutletud ja põhjendatud, sest tegemist on isiku õigusi ja vabadusi piirava otsusega. Käskkiri nr 166 on piirangute seadmise osas ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega ning selle otsuse andmisel tehtud menetlusnõuete rikkumised mõjutasid asja otsustamist. Seda enam olukorras, kus akti andja on peale selle andmist järjekindlalt seisukohal, et ta ei pidanudki käskkirjas seatud tingimusi põhjendama. Vastustaja etteheide, et kaebaja ei vaidlustanud 20.03.2014 käskkirjas nr 166 seatud piiranguid vaidemenetluses, on asjakohatu, kuna vaide esitamine on isiku õigus ja mitte kohustus. Kaebaja nõustub vastustajaga ka selles, et mobiiltelefon on kinnipeetavale keelatud vanglas. See aga ei tähenda kaebaja arvates, et sama ese oleks keelatud ka väljaspool vanglat. Kinnipeetava staatus väljaspool vanglat liikumise ajal ei oma vanglas keelatud esemete seisukohaselt tähtsust, sest „kinnipeetav“ on üksnes õigusmõiste ja selline staatus ei sea selle kandjale iseseisvalt mingeid täiendavaid piiranguid. Vastustaja loogika kohaselt, viitega VSKE-s sätestatud mobiiltelefoni keelatusele, peaks väljaspool vanglat töötaval/viibival kinnipeetaval olema keelatud mitte ainult mobiiltelefonid, vaid ka muud esemed. Näiteks ei oleks ma tohtinud töötada lihameistrina, kuna töös kasutatavad noad on VSKE § 641 p-i 1 kohaselt lõikerelvad ja seega keelatud. Samuti ei tohiks väljaspool vanglat töötav kinnipeetav kasutada tööriistu, kuna ka need on keelatud (p 8). Vastustaja loogika ei ole kooskõlas karistuse avatud täideviimisega ehk avavangla olemusega, kus on oluliseks põgenemisohu minimaalsus ja isiku efektiivne taasühiskonnastumine andes talle suurema vastutusvõime tulla iseseisvalt toime nii karistuse kandmise ajal, kui ka peale vabanemist. 10 Väljaspool vanglat töötavale kinnipeetavale ulatuslike piirangute seadmine peab olema põhjendatud ja eelnevalt kaalutletud, et nende abil saaks täita vangistuse täideviimise eesmärke, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kuidas käskkirjas nr 166 seatud piirangud nimetatud eesmärke saavutada aitasid, on ebaselge. Vastustaja ei saa edukalt väita sedagi, et piirangud oleksid seatud justkui parema järelevalve teostamise eesmärgil, kuivõrd luba liikumiseks väljaspool vanglat oli antud järelevalveta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 4.
6. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidlustatud 20.03.2014 käskkiri nr 166 ja selle punktis 7 märgitud Lisa 1 punktid 2, 3 ja 13.3 seatud piirangute osas ja käskkirja nr 166 p 4 ja 5 osas on õiguspärased ja kaebus eelviidatud punktide õigusvastasuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 20.03.2014 käskkirjaga nr 166 „Kinnipeetav M.S.ile loa andmine järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat“ andis Maardu üksuse juht M.S.ile alates 21.03.2014 tähtajaliselt kuni 14.07.2014 või kinnipeetava vabanemiseni loa järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat ettevõttes Usin-TR OÜ asukohaga Tehase 1, Keila linn. Käskkirjas nr 166 on määratud kohad, kus kaebuse esitajal oli lubatud väljaspool vanglat viibida ning ajad, mil ta käskkirjas määratud kohtades viibida tohtis. Samuti oli käskkirjaga nr 166 märgitud, et kinnipeetav M.S.il on lubatud liikuda üksnes marsruudil avavanglast tööle Tehase 1, Keila ja töölt tagasi Tallinna Vangla Maardu üksuse avavanglasse Vana-Narva mnt 17, Maardu sellest kõrvale kaldumata ja peatusi tegemata, kui vangla ei ole andnud teistsugust korraldust ning olema tööpäeva kestel kättesaadav käskkirjas märgitud sihtkohtades. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166 on õiguspärane, sh on õiguspärased vaidlusaluse käskkirjaga seatud piirangud. Tulenevalt

§ 22

võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada järgmisi soodustusi: 1) töötamine järelevalve all väljaspool vangla territooriumi; 2) liikumine järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise või ravikuuri läbimisega, samuti perekondlikel põhjustel. Lõige 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alus oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuse osas tehtud ettekirjutusi. Tulenevalt lõikest 3 võib avavanglas viibiva kinnipeetava lühiajaliselt lubada väljapoole vanglat käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhtudel, kui on täidetud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimused.

§ 41

kohaselt kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võimaldatakse tema nõusolekul töötada järelevalveta või järelevalve all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vangistuse täideviimise eesmärkide ja kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga. Sellisel juhul kohaldatakse vangistusseaduse § 22 sätteid. Kinnipeetava töötamist väljaspool vanglat reguleerib ka justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi ka VSKE) peatükk 171 - Kinnipeetava töötamine väljaspool vanglat. VSKE § 961 sätestab, et vangla direktor võib anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa järelevalve all või järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Avavanglas või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutatud kinnipeetavale loa andmise otsustab üksuse juht. VSKE § 964 sätestab, et luba vormistatakse käskkirjaga ja selles märgitakse: 1) kinnipeetava nimi; 2) loa kehtivusaeg; 3) väljaspool vanglat viibimise täpsed ajad; 4) tööandja andmed; 5) kinnipeetava väljaspool vanglat viibimise võimalikud asukohad; 6) muud tingimused. Lõige 2 sätestab, et luba antakse tähtajaliselt, või tähtajatult kuni kinnipeetava vabastamiseni. Loa tähtaja pikendamisele kohaldatakse loa 11 andmise kohta käivaid sätteid. Lõige 3 kohaselt tehakse loe andmise või sellest keeldumise põhjendatud otsus tehakse kinnipeetavale allkirja vastu teatavaks otsuse tegemisest kolme tööpäeva jooksul. Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166 on soodustav haldusakt, mille andmise otsustas vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Nimetatud haldusaktiga anti kaebuse esitajale alates 21.03.2014 tähtajaline luba väljaspool vanglat järelevalveta töötamiseks. Käskkirja punktis 4 on ära toodud marsruut liikumiseks väljaspool vanglat ning käskkirja punktist 5 tulenevalt on reguleeritud liikumine tööle. Käskkirja punkti 7 kohaselt on M.S.i õigused ja kohustused väljaspool vanglat töötamisel sätestatud käskkirja lisas 1. Vaidlustatud haldusakti kaalutlused on käskkirjas toodud, kaalutlused on asjakohased ja piisavad. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt, sh selle lisas 1 toodud kinnipeetava õigused ja kohustused, on antud õiguspäraselt. Sisuliselt on käskkirja nr 166 lisas 1 toodud väljaspool vanglat töötava kinnipeetava õigused, kohustused ja keelud käsitletavad käskkirja nr 166 kõrvaltingimustena. Tegemist on väljaspool vanglat töötavale kinnipeetavale laienevate kohustustega ja keeldudega, mis osaliselt täpsustavad ja osaliselt ka kordavad muudest õigusaktidest tulenevat regulatsiooni. Ka

§ 22

lg 2 märgib ühe tingimusena soodustuste andmisel selle, et vanglal on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Tulenevalt Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla kodukorra punktist 16.4.6 kehtestatakse tööl käimisega kaasnevad piirangud ja kohustused tööle lubamise käskkirjas. Käskkirja lisas 1 toodud kohustused ja keelud on vajalikud nii julgeoleku tagamiseks, järelevalve teostamiseks kui ka kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Ka avavanglas viibides ning väljaspool vanglat töötades kannab kinnipeetav jätkuvalt talle kohtu poolt määratud vanglakaristust ja allub vanglateenistuse poolsele järelevalvele. Vaidlusaluses käskkirja lisas 1 toodud kohustused ja keelud on lahutamatult seotud kinnipeetava töötamise ja liikumisega väljaspool vanglat. Kuna vastustajal oli kaalutlusõiguse alusel õigus otsustada kaebuse esitajale soodustusena väljaspool vanglat töötamiseks loa andmine, oli seega HMS § 53 lg-st 2 tulenevalt ka õigus seada sellega seotud kõrvaltingimusi. Ilma vastavate kõrvaltingimuste seadmiseta ei oleks vangla ka soodustusena saanud anda luba M.S.il töötada väljaspool vanglat järelevalveta. Tulenevalt VSKE § 964 lg 1 p-st 3 peab väljaspool vanglat töötamiseks antud loas märkima muuhulgas ka kinnipeetava väljaspool vanglat viibimise võimalikud asukohad. Eelnevast tulenevalt on vangla õiguspäraselt märkinud lisaks töökoha aadressile ka marsruudi, kuidas toimub liikumine avavanglast töökohale ja tagasi. Käskkirja Lisa 1 punkti 13.3 kohaselt on väljaspool vanglat töötaval kinnipeetaval keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel liikumisel järgmisi vanglas keelatud esemeid: informatsiooni digitaalsed vastuvõtjad ja edastajad ning teised elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid (sealhulgas mobiiltelefonid, raadiosaatjad) ning mistahes seadmed ja tarvikud, mis võimaldavad internetiühendust.

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Tulenevalt VSKE § 641 punktist 10 on kinnipeetavale vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Ka Ringkonnakohus on käesolevas haldusasjas 21.10.2014 tehtud kohtumääruses asunud seisukohale, et VSKE § 641 p 10 ei sätesta erandit mobiiltelefoni keelatuse osas avavanglas viibivate kinnipeetavate suhtes. Seega on vastustaja seisukohal, et kuivõrd keeld mobiiltelefoni osas tuleneb nii

-st kui ka VSKE-st, puudus vastustajal täiendav kohustus põhjendada vastava keelu seadmist vaidlusaluses haldusaktis. Tallinna Vangla on seisukohal, et käskkirja ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et lisaks töötamisele väljaspool vanglat on selles vähemalt osaliselt käsitletud ka muud liikumist 12 väljaspool vanglat. Nimelt on käskkirja õigusliku alusena toodud ka

§ 22

lg 2, milles reguleeritakse lisaks töötamisele ka muid väljaspool vanglat järelevalveta liikumisi. 4.2. Vastustaja on seisukohal, et Tõnis Sepa poolt Rocca al Mare kaubanduskeskuses 06.06.2014 antud suulised korraldused olid õiguspärased ja kaebus korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb eristada korraldusi, mille Tõnis Sepp andis 06.06.2014 teistele vanglaametnikele (suuline korraldus saatemeeskonna kohale tulekuks, korraldus saatemeeskonnale M.S.i paigutamiseks kinnisesse vanglasse) korraldustest, mis olid suunatud täitmiseks kaebuse esitajale (korraldus jääda paigale, korraldus lõpetada kõne). Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitajal on kaebeõigus vaid korralduste osas, mis olid suunatud täitmiseks kaebuse esitajale endale. Tulenevalt HKMS § 44 lõikest 1 võib isik kaebusega kohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Tõnis Sepa poolt 06.06.2014 antud suulised korraldused olid osaliselt suunatud täitmiseks mitte kaebuse esitajale, vaid teistele vanglaametnikele (korraldus vangla saatemeeskonna kohale tulemiseks). Samuti ei riivanud vastav korraldus kaebuse esitaja õigusi, mistõttu ei ole kaebuse esitajal võimalik ka esitada kaebust vastava korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Tulenevalt

§ 67

punktist 1 on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

§ 1321

sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus anda oma pädevuse piires teenistusülesannete täitmiseks suulisi ja kirjalikke korraldusi. Tulenevalt

§-st 133 on vanglaametnik kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kinnipeetava või vahistatu haigestumisest, vigastusest või mürgistusest on vanglaametnik kohustatud viivitamata informeerima arsti või õde. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et Tõnis Sepp on Tallinna Vangla Maardu üksuse juht. 06.06.2014 viibis Tõnis Sepp teenistuses, kuid ajal, mil ta viibis Rocca al Mare kaubanduskeskuses, oli tema tööpäev lõppenud. Vastustaja on seisukohal, et antud asjaolu ei tähenda aga seda, et Tõnis Sepa poolt 06.06.2014 antud korraldused oleksid olnud õigusvastased. Nii tööl olles kui ka töövälisel ajal on vanglaametnik vastavalt vangistusseaduse §-le 133 kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kinnipeetava või vahistatu haigestumisest, vigastusest või mürgistusest on vanglaametnik kohustatud viivitamata informeerima arsti või õde. Justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176 on kinnitatud „Vanglateenistuja eetikakoodeks“, mis on raamistik vanglateenistujatele käitumisotsuste tegemiseks nii teenistuses olles kui ka väljaspool seda. Vanglateenistuja eetikakoodeksi punktid 1.

1. ja 7.
2. kohustavad vanglateenistujat tegema kõik endast oleneva õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Seega olenemata sellest, kas vanglateenistuja on teenistuses või mitte, on tal õigusaktidest tulenev kohustus teavitada kõikidest olulistest juhtumitest ja võimalikest õigusrikkumistest ning võtta kasutusele abinõusid õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Seega oli Tõnis Sepal vanglaametnikuna mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus 06.06.2014 Rocca al Mare kaubanduskeskuses kella 19.35 paiku kinnipeetav M.S.i õigusrikkumise toimepanekut märgates võtta kasutusele abinõusid selle tõkestamiseks, sh anda kaebuse esitajale suulisi korraldusi, kutsuda kohale saatemeeskonda ning anda suulist korraldust isiku 13 paigutamiseks ajutiselt kinnisesse vanglasse. Tulenevalt justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaan“ § 22 lõikest 3 võib edasilükkamatul juhul kinnipeetava üle viia kinnise vangla avavanglaosakonnast sama vangla kinnisesse osakonda vangla direktori või tema määratud vanglateenistuse ametniku suulise korralduse alusel. Otsus vormistatakse kirjalikult hiljemalt suulise korralduse andmisele järgneval tööpäeval. Samuti oli Tõnis Sepal Tallinna Vangla Maardu üksuse juhina ka pädevus anda teenistusülesannete täitmiseks korraldusi, mida korralduse saajad olid kohustatud täitma. 4.
3. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidlustatud Tallinna Vangla 09.06.2014 käskkiri nr 743 „Kinnipeetav M.S.i ajutine paigutamine kinnisesse osakonda“, millega paigutati kinnipeetav M.S. ajutiselt avavanglast kinnisesse osakonda Täitmisplaani § 22 alusel, on õiguspärane ja kaebus selle õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendamatu. Tulenevalt

§-st 21 lõikest 1 juhul, kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnissesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Tulenevalt lõikest 2 kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse justiitsminister. Justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaan“ § 22 reguleerib kinnipeetava ajutist ümberpaigutamist avavanglast kinnisesse vanglasse. Täitmisplaani § 22 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava, kelle suhtes on alust arvata, et ta võib olla toime pannud õiguserikkumise, ajutiselt paigutada distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse ja kinnipeetava suhtes kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsuse tegemise ajaks kinnisesse osakonda. Kinnipeetava võib ajutiselt paigutada kinnisesse osakonda ka kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise ajaks. Tulenevalt lõikest 2 paigutatakse kinnipeetav ajutiselt sama vangla kinnisesse osakonda. Ajutise kinnisesse osakonda paigutamise otsustab vangla direktor või tema määratud vanglateenistuse ametnik. Lõikest 4 tulenevalt juhul, kui vangla leiab, et esinevad alused kinnipeetava ümberpaigutamiseks kinnisesse vanglasse, alustab vangla ümberpaigutamise menetlust, lähtudes ümberpaigutamise menetluse kohta sätestatust. Ümberpaigutamise menetluse ajal võib kinnipeetav olla paigutatud kinnisesse osakonda, kui see on vajalik. Lõike 5 kohaselt vormistatakse ajutise ümberpaigutamise otsus kirjalikult ja see peab olema põhjendatud. Tulenevalt lõikest 6 ei või ajutise ümberpaigutamise aeg ületada 30 päeva. Tallinna Vangla direktori 16.05.2014 käskkirja nr 84 „Tallinna vangla direktori

1. augusti käskkirja nr 129 „Tallinna Vangla asjaajamiskorra kinnitamine“ muutmine punkti 1 kohaselt oli Maardu üksuse juhil pädevus alla kirjutada ajutise kinnipeetava avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise käskkirjale ja korraldusele (tl 35-36 pöördel, II kd). Vaidlusaluse käskkirja kohaselt on M.S.i ajutise ümberpaigutamise vajaduse kinnisesse vanglasse tinginud 06.06.2014 kella 19.35 Rocca al Mare kaubanduskeskuses toimunu, kus vanglaametnik Tõnis Sepp märkas Rocca al Mare kassade juures kinnipeetav M.S.i ning tema tööandjat. Vaidlusaluses käskkirjas on üksikasjalikult kirjeldatud juhtunu asjaolusid, mis on ühtlasi ka fikseeritud Tõnis Sepa 06.06.2014 koostatud ettekandes nr 152-M. Nimetatud ettekandes fikseeritud asjaoludele tuginedes oli vanglal piisavalt alust arvata, et M.S. võib olla 06.06.2014 kella 19.35 ajal toime pannud õiguserikkumise, viibides kohas, kus tal ei olnud lubatud viibida ning rikkudes talle väljaspool vanglat töötamiseks antud loas toodud tingimusi. Vangistuse avatud täideviimisega eeldustega ei ole kooskõlas see, et kinnipeetav paneb toime õigusrikkumisi. Samuti oli M.S. Tõnis Sepa 06.06.2014 antud suulise korralduse alusel juba paigutatud kinnisesse osakonda. Tulenevalt Täitmisplaani § 22 lg-st 1 võib kinnipeetava, kelle suhtes on alust arvata, et ta võib olla toime pannud õiguserikkumise, ajutiselt paigutada distsiplinaarmenetluse ja kinnipeetava suhtes kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsuse tegemise ajaks kinnisesse osakonda. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on kaalutletud ja põhjendatud, haldusakti on andnud selleks pädev isik 14 talle antud volituste piires. Kuna haldusakt on vastustaja hinnangul õiguspärane, puudub alus selle õigusvastasuse tuvastamiseks. 4.
2. Tallinna Vangla 12.06.2014 käskkirjaga nr 774 „Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 20.03.2014 käskkirja nr 166 „Kinnipeetav M.S.ile loa andmine järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat“ kehtetuks tunnistamine tunnistati tagasiulatuvalt alates 09.06.2014 kehtetuks Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166 „Kinnipeetav M.S.ile loa andmine järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Tallinna Vangla on seisukohal, et Tallinna Vangla 12.06.2014 käskkiri nr 774 on õiguspärane ja kaebuse esitaja põhjendused ei anna alust käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. HMS § 64 lõike 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistama või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kinnipeetava töötamist väljaspool vanglat, selleks loa andmist ja loa kehtetuks tunnistamist reguleerib VSKE peatükk
3. Tulenevalt VSKE § 961 võib vangla direktor anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa järelevalve all või järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat (edaspidi luba). Avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutatud kinnipeetavale loa andmise otsustab üksuse juht. Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166, millega anti luba M.S.ile järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat, oli antud Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi poolt ajal, mil M.S. viibis avavanglaosakonnas. Alates 06.06.2014 ei viibinud M.S. enam avavanglaosakonnas ning oli esialgu ajutiselt paigutatud Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Seega ei saanud alates hetkest, mil kaebuse esitaja viibis kinnises vanglas, enam avavanglaosakonna juht otsustada kaebuse esitaja lubamist või tema jätkuvat töötamist väljapool vanglat. Vastav pädevus oli alates kaebuse esitaja kinnisesse vanglasse paigutamisest üksnes vangla direktoril. Seega oli käskkiri, millega tunnistati tagasiulatuvalt alates 09.06.2014 kehtetuks Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166, õiguspärane. Soodustusena väljaspool vanglat seoses töötamisega liikumine on käsitletav kõige ulatuslikuma soodustusena üldse. Ka erialalases kirjanduses on leitud, et üldjuhul kohaldatakse lg 1 punktis 2 toodud soodustust avavangla kinnipeetavatele, kuid seadus ei välista selle rakendamist ka kinnises vanglas. Viimane peaks siiski olema erandlik, kuivõrd lg 1 p-s 2 ette nähtud soodustuse ja

§-s 20 sätestatud avavanglasse ümberpaigutamise alused on sisuliselt kokkulangevad. Kuna kaebuse esitajale anti luba väljaspool vanglat liikumiseks soodustusena avavanglas viibides ning nimetatud soodustuse kohaldamine ei olnud enam võimalik ajal, mil kaebuse esitaja oli tagasi paigutatud kinnisesse osakonda, oli põhjendatud ka vastava loa kehtetuks tunnistamine. 4.

1. Tallinna Vangla on seisukohal, et Tallinna Vangla 01.07.2014 käskkiri nr 870 on õiguspärane. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitajat ei ole karistatud õigusvastaselt ning õiguspärane on ka karistamise aluseks olnud Tallinna Vangla 20.03.2014 käskkiri nr
2. Samuti on Tallinna Vangla seisukohal, et puudub alus Tallinna Vangla 01.08.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/19423-3 tühistamiseks. 4.5.
3. Kaebuse esitaja ei ole ei vaidemenetluse raames ega ka käesolevas kohtukaebuses eitanud fakti, et 06.06.2014 kella 19.35 paiku viibis ta Rocca al Mare keskuses Prisma kassade juures. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi Tõnis Sepa 06.06.2014 ettekandega nr 152-M. Ettekande kohaselt 06.06.2014 kella 19.35 paiku märkas Tõnis Sepp (Tallinna Vangla Maardu üksuse juht) Rocca al Mare keskuses Prisma kassade juurest mööda jalutamas kinnipeetav M.S.i. Üksuse juht andis kinnipeetav M.S.ile korralduse seista paigal ning oodata, kuid esmastele korraldustele kinnipeetav ei allunud. Lisaks sellele andis kodanik T. M. kinnipeetavale mobiiltelefoni, millega kinnipeetav helistas. Esmastele korraldustele kõne lõpetada kinnipeetav ei allunud, kinnipeetav allus korraldusele 15 alles peale seda, kui Maardu üksuse juht teavitas kinnipeetavat, et kui ta korraldustele ei allu, siis ta kutsub politsei. Tallinna Vangla direktori 21.02.2014 käskkirja nr 32 „Tallinna Vangla Maardu üksuse kodukord“ p 16.4.3 kohaselt lähevad väljaspool vanglat töötavad kinnipeetavad tööle ja tulevad töölt töögraafiku alusel. Kodukorra punkt 16.4.6 kohaselt kehtestatakse tööl käimisega kaasnevad piirangud ja kohustused tööle lubamise käskkirjas. Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 20.03.2014 käskkirjaga nr 166 anti luba kinnipeetav M.S.ile alates 21.03.2014 tähtajaliselt kuni 14.07.2014 või kinnipeetava vabanemiseni järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat ettevõttes Usin-TR OÜ asukohaga Tehase 1, Keila linn. Käskkirjas nr 166 on määratud kohad, kus kaebuse esitajal oli lubatud väljaspool vanglat viibida ning ajad, mil ta käskkirjas määratud kohtades viibida tohtis. Samuti oli käskkirjaga nr 166 märgitud, et kinnipeetav M.S.il on lubatud liikuda üksnes marsruudil avavanglast tööle Tehase 1, Keila ja töölt tagasi Tallinna Vangla Maardu üksuse avavanglasse Vana-Narva mnt 17, Maardu sellest kõrvale kaldumata ja peatusi tegemata, kui vangla ei ole andnud teistsugust korraldust ning olema tööpäeva kestel kättesaadav käskkirjas märgitud sihtkohtades. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166, millega anti M.S.ile soodustusena luba töötada väljaspool vanglat järelevalveta, ja selles seatud piirangud oli õiguspärased. Nimetatud ettekirjutuste seadmise aluseks on

§ 22

lg 2, millest tulenevalt võib

§ 22

lõikes 2 sätestatud soodustusi kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime õigusrikkumisi ning järgib talle soodustuse osas tehtud ettekirjutusi. Ka ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt muudeti käskkirja nr 166 31.03.2014 käskkirjaga nr 227, milles liikumismarsruudi piiranguid enam ei olnud. Vastustaja selgitab, et Tallinna Vangla 31.03.2014 käskkirjaga nr 227 ei tunnistatud käskkirja nr 166 kehtetuks, vaid sisuliselt muudeti sellega käskkirja nr 166 punkti 5 osas, mis puudutas M.S.i tööle liikumiseks ette nähtud sõidukit. Kui esialgse käskkirja kohaselt toimus M.S.i avavanglast tööle ja tagasi liikumine Detroit OÜ poolt antud sõiduautoga, siis alates 31.03.2014 muudeti käskkirja selliselt, et M.S.i tööle ja tagasi liikumine toimus Usin-TR OÜ sõidukiga. Vastustaja möönab, et 31.03.2014 käskkiri nr 227 ei ole normitehniliselt kõige paremini koostatud, kuid sellest on siiski võimalik üheselt aru saada, milliseid käskkirja nr 166 punkte muudetakse ja millises osas. Isegi kui lugeda, et 31.03.2014 käskkirjaga enam ei kehtinud piirangud liikumismarsruudi osas, mis olid seatud käskkirja nr 166 punktis 5, ei tähenda see, et kinnipeetav M.S.il oleks olnud luba viibida Rocca al Mare kaubanduskeskuses. Nimelt ei olnud Rocca al Mare kaubanduskeskus määratletud kohana, kus kaebuse esitajal oli väljaspool vanglat lubatud viibida. Samuti oli käskkirja nr 166 punktist 4 tulenevalt M.S.il lubatud liikuda üksnes marsruudil avavanglast tööle (Tehase 1, Keila) ja töölt tagasi Tallinna Vangla Maardu üksuse avavanglasse (Vana-Narva mnt 17, Maardu). Tulenevalt käskkirja nr 166 lisa 1 punktist 3 oli kinnipeetav kohustatud liikuma töökoha ja vangla vahel ettenähtud marsruudil sellest kõrvale kaldumata. Viibimine kaubanduskeskuses on ilmselgelt kõrvale kaldumine marsruudist töölt avavanglasse. Käskkirja nr 166 Lisa 1 kohaselt on väljaspool vanglat töötaval kinnipeetaval keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal või töökoha ja vangla vahel liikumisel punkti 13.3 kohaselt mobiiltelefoni. Kinnipeetavale tutvustati ja anti käskkiri allkirja vastu 20.03.2014. Seega pidi kaebuse esitaja olema teadlik, kus ja millistel aegadel tal on lubatud väljaspool vanglat viibida ning samuti sellest, et tal ei ole lubatud kasutada mobiiltelefoni. Viibimine ajal ja kohas, kus kinnipeetaval ei olnud lubatud viibida ning mis ei olnud kirjas talle väljaspool vanglat järelevalveta tööl käimiseks ettenähtud marsruudil ning kinnipeetavale keelatud eseme (mobiiltelefoni) kasutamine on vastuolus

§ 67

p-s 1,

§ 28lg 1 ning VSKE § 641 p 10 tulenevate nõuetega.

Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis vaide 16 esitajat karistada distsiplinaarkorras. Kaebuse esitaja distsiplinaarmenetluse käigus antud selgitused ei õigusta tema poolt distsipliinirikkumise toimepanekut. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus antud asjas on läbi viidud nõuetekohaselt. Käskkirjaga määratud karistus on kaalutletud, haldusakti on andnud pädev isik. Tallinna Ringkonnakohus on oma 21.10.2014 kohtumääruses, millega jäeti rahuldamata M.S.i määruskaebus ja kohus pidas põhjendatuks mitte rakendada M.S.i poolt taotletud esialgset õiguskaitset, märkinud, et kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada ülemäära suurteks. Samuti on kohus märkinud, et seda, kas kinnipeetava käitumine võis mingitel erandlikel põhjustel olla õigustatav, tuleb kontrollida asja sisulise läbivaatamise käigus. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei esinenud sellised erandlikke põhjuseid, mis õigustaksid kinnipeetava õigusvastast käitumist, mistõttu oli kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane. 4.5.2. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla 01.08.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/194233 tühistamise nõue on põhjendamatu. Vastustaja on seisukohal, et vaidemenetlus on asjas läbi viidud nõuetekohaselt ja kaebuse esitaja väited ei anna alust asjas koostatud vaideotsuse tühistamiseks. Tallinna Vangla on seisukohal, et asjaolu, et asjas on distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja karistuse käskkirja andnud sama isik ei tähenda, et rikutud oleks menetlusnõudeid. Samuti ei anna nimetatu alust kahelda menetleja erapooletuses. Tulenevalt VSKE § 17 lõikest 1 on inspektor-kontaktisiku pädevuses distsiplinaarkaristuse määramine. Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (

§ 64lg 4, VSKE § 17 lg 1).

Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses tõendeid. Ka ametikohustuste täitmise pinnalt tekkinud suhtlemiskonflikt ei pruugi veel tähendada, et ametnik on isiklikult häälestatud menetlusosalise vastu. (A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004, lk 57). Ka ei sea Tallinna Vangla hinnangul ametniku erapooletust kahtluse alla see, et ametnik on ka varasemalt lahendanud kaebuse esitaja pöördumisi ja kaebuse esitaja subjektiivse hinnangu kohaselt on teinud seda vastutustundetult oma teenistusülesandeid täites. Kinnipeetava pöördumiste lahendamine on inspektor-kontaktisiku teenistuskohustus. Asjaolu, et inspektorkontaktisik on isiku varasemad pöördumised lahendanud kaebuse esitajale ebasoodsalt, ei saa kuidagi seada kahtluse alla menetleja erapooletust. VSKE § 12 lg 21 sätestab, et üksuse juht vaatab läbi vaide, mis on esitatud inspektorikontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja arvamusega, et allkirja andmine on pelgalt formaalsus. Ehkki vaideotsuse alla on märgitud inspektor-kontaktisik Gea Tease nimi ning tema võis olla otsuse koostajaks, siis ei olnud tema see, kes vaidemenetluses lõpliku otsuse langetas ja otsusele alla kirjutas. Otsuse allkirjastas Maardu üksuse inspektor-kontaktisik Reelika Saaron, kes 01.08.2014 täitis üksuse juhi ülesandeid. Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Seega tuleb vaidemenetluses hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-is sätestatud nõuetele. Enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus 17 keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht vastavas asjas. Üksuse juhi allkiri ei ole üksnes formaalsus. 4.5.3. Tallinna Vangla on seisukohal, et

§ 28lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

4.6. Tallinna Vangla on seisukohal, et puudub alus Tallinna Vangla üksuse juhi 04.07.2014 käskkirja nr 964 tühistamiseks. Kinnipeetava ümberpaigutamist kinnisesse vanglasse reguleerib

§ 21

, mille lõike 1 kohaselt kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisest vanglast avavanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Lõige 2 sätestab, et kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse kinnitab justiitsminister. Erialases kirjanduses (vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014) on asutud seisukohale, et

§ 21

annab üldised alused kinnipeetava ümberpaigutamiseks avavanglast kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine § 21 lõike 1 esimese lause kohaselt peetakse silmas olukorda, kus vangistuse avatud täideviimise käigus selgub kinnipeetava sobimatus selleks avavanglasse ümberpaigutamise aluste äralangemise tõttu. Sisuliselt kujutab kinnipeetava ümberpaigutamine lg 1 esimese lause alusel

§-s 20 reguleeritud avavanglasse ümberpaigutamise pöördkülge, s.o avatud täideviimisele üleviimise otsustuse tagasivõtmist. … Kinnipeetava kinnisesse vanglasse tagasisuunamine lg 1 esimese lause mõttes tähendab üldises plaanis talle osutatud usalduse kuritarvitamist, mis võib väljenduda vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumises või uute õigusrikkumiste toimepanemises. Mõlemal juhul tingib kinnisesse vanglasse tagasisuunamise kinnipeetava käitumine avavanglas. Vastustaja möönab, et vaidlusaluses käskkirjas on küll jäänud märkimata õigusliku alusena

§ 21

lg 1, mis annab õiguse avavanglasse paigutatud ja õigusaktide nõudeid või õigusrikkumisi toime pannud kinnipeetava ümber paigutamiseks kinnisesse vanglasse. Tallinna Vangla on seisukohal, et antud juhul on tegemist haldusaktis esineva vormiveaga, mis ei tingi haldusakti tühistamist. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse §-st 58 ei saa haldusakti tühistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohus on oma 30.05.2013 otsuses nr 3-3-1-85-12 punktis 17 märkinud „Kolleegium on varem selgitanud (vt nt

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 14), et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtuasjas nr 3-3-1-33-07 leidis kolleegium, et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi siiski vältimatult kaasa tuua akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsuse p 16). Seetõttu peab kolleegium siiski võimalikuks kontrollida vaidlustatud maksuotsust ja kohtuotsuseid, lähtudes KMS § 16 lg 2 p-st
3. Käesoleval juhul on asjakohane regulatsioon olemas ja sätestatud

§ 21lõikes 1.

Vaidlusaluses käskkirjas on seejuures piisavalt põhjendatud ja välja toodud kaalutlused, millest lähtuvalt on vajalik kinnipeetav M.S. tagasi paigutada kinnisesse vanglasse. Nii avavanglasse paigutamine kui ka tagasi kinnisesse vanglasse paigutamine on seotud kinnipeetava suutlikkusega mitte toime panna uusi õigusrikkumisi. M.S. pani avavanglas viibides toime tõsised distsipliinirikkumised, kuritarvitades sellega talle osutatud usaldust. Avatud režiimi tingimustesse ei ole võimalik paigutada kinnipeetavat, kes liigselt ohustaks vangla julgeolekut ja väljaspool vanglat viibides ka ühiskonna julgeolekut ja 18 kaugeleulatuvamalt riigi sisemist rahu. Vanglateenistus vastutab kinnipeetava eest tema vanglas karistuse kandmise ajal. Seega on avatud režiimile paigutamise eelduseks eelkõige suutlikkus kanda karistust vähem rangel režiimil ilma õigusrikkumisi toime panemata. Käesoleval juhul on kinnipeetav M.S. pannud toime raske distsipliinirikkumise, kuritarvitades sellega talle antud usaldust, millest lähtuvalt on vangla õiguspäraselt vaidlustatud haldusaktis leidnud, et kinnipeetav M.S.il ei ole võimalik jätkata karistuse kandmist avavanglas. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidlustatud haldusakti tühistamiseks puudub alus. 4.

1. Kaebuse esitaja on esitanud ka nõude Tallinna Vangla 22.08.2014 vaideotsuse nr 515/14/20709-4 tühistamiseks, leides, et vaideotsus on põhjendamata. Tallinna Vangla antud seisukohaga ei nõustu ja on seisukohal, et kaebuse esitaja väited ei anna alust vaideotsuse tühistamiseks. 4.
2. Kaebajalt oli PS § 20 lõike 2 punkti 1 alusel vabadus võetud süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks raskeima võimaliku õigusrikkumise – kuriteo – toimepanemise tõttu. Eeldusel, et isiku vanglas karistusena kinnipidamise aluseks on jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas, on riigivõimul õiguslik alus isikut kinni pidada kuni karistusaja lõpuni, kui just seadus teisiti ei sätesta. Põhiseadus ei kirjuta kuigivõrd ette, mil moel peaks isiku vanglakaristuse täideviimine kulgema ja põhiseaduslikud piirid markeerivad vaid üldisi ja kõige kaalukamaid nõudeid isikute, kellelt vabadus on võetud, kohtlemisele (nt PS §-s 18 sisalduv piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keeld, PS §-st 12 lähtuv põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise keeld jne (P. Pikamäe. Kommentaarid §-le
3. - L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud trükk. Tallinn 2014, § 20, komm 6.) Kuigi vangistuse avatud täideviimisel on teatav eripära, on tegemist siiski karistusega, mis peab vastama selle mõistmise materiaalõiguslikele eesmärkidele. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. VSKE § 964 lg 1 p-dest 5 ja 6 tuleneb, et luba järelevalvega või järelevalveta väljaspool vanglat töötamiseks vormistatakse käskkirjana, kuhu märgitaks mh kinnipeetava väljaspool vanglat viibimise võimalikud asukohad ning muud tingimused. Kaebajale anti Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkirjaga nr 166 luba viibida kindlatel aegadel kindlaks määratud kohas töötamiseks. Seega määrati käskkirjaga kindlaks, millistel aegadel ja kus võib kaebaja väljaspool vanglat viibida ning millal peab ta viibima vanglas. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud soodustav haldusakt ja sellisena piisavalt motiveeritud. Vangla andis kaebajale loa järelevalveta töötamiseks vastavas käskkirjas toodud tingimustel. Kõnealuses käskkirjas on toodud selle vaidlustamisviide. M.S. ei ole Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkirja nr 166 ega selles toodud piiranguid vaidemenetluses vaidlustanud. Seega oli kaebaja töötamise ajal järelevalveta väljaspool vanglat tegemist kehtiva käskkirjaga. Isegi kui asuda seisukohale, et Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166 on vastuolus HMS § 56 lg-tes 1-3 sätestatud haldusakti vorminõuetega, tuleneks sellest käskkirja formaalne õigusvastasus. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Mobiiltelefon on kinnipeetavale vanglas keelatud VSKE § 641 p-i 10 alusel. Kuigi kaebaja viibis vastava käskkirja alusel järelevalveta tööl väljaspool vanglat, ei võta see temalt kinnipeetava staatust. 4.
4. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 19
5. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
6. Kohus leiab, et vastustaja 20.03.2014 käskkiri nr 166 ja selle punktis 7 märgitud Lisa 1 punktide 2, 3 ja 13.3 seatud piirangud ja käskkirja nr 166 p 4 ja 5 seatud piirangud on õiguspärased ja kaebus eelviidatud punktide õigusvastasuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. 6.
7. Käesoleval juhul leiab kohus, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et vaidlustatud käskkirja nr 166 on andnud selleks õigustatud isik ehk Tallinna Vangla Maardu üksuse juht Tõnis Sepp. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebajale on käskkirja ja selle lisa 1 kätte antud 20.03.2014 (I tl 17). Vaidlust ei ole ka selles, et käskkiri nr 166 on soodustav haldusakt, mille andmise otsustas vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Nähtuvalt käskkirjast anti kaebuse esitajale alates 21.03.2014 tähtajaline luba väljaspool vanglat järelevalveta täistööajaga töötamiseks ettevõttes Usin-TR OÜ asukohaga Tehase 1, Keila linn. Käskkirja punktis 4 on ära toodud marsruut liikumiseks väljaspool vanglat ning käskkirja punktist 5 tulenevalt on reguleeritud liikumist tööle. Käskkirja punkti 7 kohaselt on M.S.i õigused ja kohustused väljaspool vanglat töötamisel sätestatud käskkirja lisas
8. Poolte vahel puudub sisuline vaidlus, et kaebaja oli tutvunud nii käskkirja kui nende piirangutega ja ei vaielnud tööle asumisel ei käskkirjale ega piirangutele vastu. Kohus leiab, et kuigi käskkirja tutvustamise lehel on eraldi osana välja toodud kinnipeetava kinnitus viitena Vangistusseaduse § 28 lg 1 telefoni kasutamise tingimustest teadlik olemise kohta ja käesoleval juhul on see kinnipeetava poolt eraldi allkirjastamata, ei tähenda see, et kaebaja ei oleks olnud kursis käskkirja nr 166 lisas 1 punktis 13.
9. sätestatud piiranguga, mis muuhulgas keelab kasutada mobiiltelefoni. 6.
10. Kohus märgib, et nõustub põhimõttelises osas vastustaja seisukohtadega seoses käskkirja nr 166 õiguspärasusega. Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et käskkirjas on korrektselt viidatud selle andmise alustele ehk vangistusseaduse §-le 22 ja 41 ning vangla sisekorraeeskirja § 961 vastavatele lõigetele. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vaidlustatud haldusakti kaalutlused on käskkirjas toodud, kaalutlused on asjakohased ja piisavad. Kohus nõustub samuti vastustaja seisukohaga, et sisuliselt on käskkirja nr 166 lisas toodud väljaspool vanglat töötava kinnipeetava õigused, kohustused ja keelud käsitletavad käskkirja nr 166 kõrvaltingimustena. Tegemist on väljaspool vanglat töötavale kinnipeetavale laienevate kohustustega ja keeldudega, mis osaliselt täpsustavad ja osaliselt ka kordavad muudest õigusaktidest tulenevat regulatsiooni. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlusaluses käskkirja lisas 1 toodud kohustused ja keelud on lahutamatult seotud kinnipeetava töötamise ja liikumisega väljaspool vanglat. Kohus märgib, et sisulist vaidlust ei ole selles, et vastustajal oli kaalutlusõiguse alusel õigus otsustada kaebuse esitajale soodustusena väljaspool vanglat töötamiseks loa andmine

§ 22

lg 1 p 2 ja § 41 alusel ning

§ 22lg 2 alusel talle soodustuste osas tehtud ettekirjutuste tegemine.

Kohus on seisukohal, et nii käskkirjas, kui selle lisas tehtavad ettekirjutused on sisuliselt HMS § 53 ettenähtud haldusakti kõrvaltingimused ja käesoleval juhul HKMS § 53 lg 1 p 2 sätestatud haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustused. 6.

1. Kohus märgib kõrvalkohustuste seadmise seaduslikkust selgitades kõigepealt, et kaebaja on oma kaebust põhjendades asunud kohtu hinnangul põhimõtteliselt ekslikule positsioonile, et vangistusseaduse § 22 lg 1 p 2 sätestatud soodustus liikuda järelevalveta seoses töötamisega tähendab kinnipeetavale automaatselt vabaduses viibiva isikuga sarnaste õiguste omandamist. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole kinnipeetava õigusliku seisundi muutumisega, vaid ainult kinnipidamisasutusest erinevas kohas töötamist võimaldava soodustuse andmisega. Sellest tulenevalt ei ole võimalik õiguslikult käsitleda soodustuse andmisel sätestatavaid ettekirjutusi vaba inimese põhiseadusega tagatud õiguste piiramisega samasuguses õiguslikus 20 režiimis. Olemuslikult on need ettekirjutused soodustuse lahutamatu osa ja seda eriti selles osas, mis on seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga (VSKE) kinnipeetavale tema õiguslikust seisundist tulenevalt ette nähtud piirangud. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti märkinud, et tulenevalt VSKE § 964 lg 1 p-st 3 peab väljaspool vanglat töötamiseks antud loas märkima muuhulgas ka kinnipeetava väljaspool vanglat viibimise võimalikud asukohad. Eelnevast tulenevalt on vangla õiguspäraselt märkinud lisaks töökoha aadressile ka marsruudi, kuidas toimub liikumine avavanglast töökohale ja tagasi. Kohus märgib, et tulenevalt asjaolust, et kaebajale anti võimalus töötada, mitte elada või vabalt aega veeta ja ükskõik kellega ja kus omal valikul suhelda, väljaspool vanglat, ei tule vastustajal eraldi põhjendada, miks ta seadis kaebajale käskkirja nr 166 punktides 4 ja 5 ning selle lisa 1 punktides 2 ja 3 sätestatud piirangud. Kohus leiab, et need piirangud on seatud seaduse alusel ja õiguspäraselt ja on sisuliselt lahutamatu osa kaebajale antud soodustusest. 6.
2. Kohus märgib, et põhimõtteliselt samal alusel on õiguspärane ka käskkirja nr 166 Lisa 1 punktis 13.3 sätestatud piirang omada ja kasutada vangla nõusolekuta töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel liikumisel järgmisi vanglas keelatud esemeid: informatsiooni digitaalsed vastuvõtjad ja edastajad ning teised elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid (sealhulgas mobiiltelefonid, raadiosaatjad) ning mistahes seadmed ja tarvikud, mis võimaldavad internetiühendust. Kohus nõustub kaebajaga selles, et

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vangla sisekorraeeskirjade § 51 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ja täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kohus märgib jälle, et kaebaja on ilmselgelt ekslikul arusaamal, et tema soodustusena järelevalveta väljapoole vanglat tööle lubamisel laienevad talle kõik vabale inimesele kuuluvad põhiseaduslikud õigused, mille hulka kuulub ka sidevahendite vaba kasutamise õigus. Vastustaja on õigesti märkinud, et nii

(§ 28) kui VSKE (§ 641 p 10) näevad ette, et kinnipeetaval on keelatud mobiiltelefonid. Kohus märgib, et ka Tallinna Ringkonnakohus käesolevas haldusasjas 21.10.2014 tehtud kohtumääruses asunud seisukohale, et VSKE § 641 p 10 ei sätesta erandit mobiiltelefoni keelatuse osas avavanglas viibivate kinnipeetavate suhtes. Kohus on seisukohal, et kuivõrd keeld mobiiltelefoni osas tuleneb nii

-st kui ka VSKE-st, puudus vastustajal täiendav kohustus põhjendada vastava keelu seadmist vaidlusaluses haldusaktis. Ühtlasi märgib kohus, et käesoleva kaebuse esitamisel ei ole kaebaja väitnud, et talle ei oleks olnud tagatud võimalus kasutada vanglas viibides telefoni kasutamise võimalust seaduses sätestatud ulatuses. Mis puutub küsimusse, kas vastustaja on mõnikord kaalutlusotsuse alusel lubanud vastuolus

sätetega mõnel vanglast väljas viibinud kinnipeetaval kasutada mobiiltelefoni ja mis tingimustel, siis see ei ole käesoleva kohtuasja esemeks. 6.5. Kohus märgib käskkirja nr 166 õiguspärasuse kontrollimisel veel, et ta nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et käskkirja ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et lisaks töötamisele väljaspool vanglat on selles vähemalt osaliselt käsitletud ka muud liikumist väljaspool vanglat. Kohus märgib, et käskkirja punktis 6 toodud liikumine on olemuselt samuti kaebajat soodustav ja käskkirja õigusliku alusena on toodud ka

§ 22

lg 2, milles reguleeritakse lisaks töötamisele ka muid väljaspool vanglat järelevalveta liikumisi. Samuti on nimetatud punkt vähemalt ajaliselt seostatud töötamisega väljaspool vanglat. 21

1. Kohus leiab, et Tõnis Sepa poolt 06.06.2014 kella 19:35 paiku Rocca al Mare kaubanduskeskuses kinnipeetavale antud suulised korraldused olid õiguspärased ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 7.
2. Tõnis Sepa korraldusi käsitledes märgib kohus, et käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Tõnis Sepp märkas 06.06.2014 pärast seda, kui ta oli tööpäeva lõpul töölt lahkunud, Rocca al Mare kaubanduskeskuses Prisma kassade juures kella 19.35 ajal mööda jalutamas kaebajat. Samuti ei ole vaidlust, et Tõnis Sepp teavitas sellest Maardu üksuse vanemvalvurit, Tallinna Vangla korrapidajat, julgeolekuosakonna peaspetsialisti ja juhatajat. Samuti pole vaidlust, et Tõnis Sepp andis kaebajale korralduse seista paigal ja oodata. Samuti pole vaidlust selle üle, et kaebaja tööandja esindaja andis sel ajal kaebajale mobiiltelefoni, millega kinnipeetav rääkis ja mille peale andis Tõnis Sepp talle korralduse kõne lõpetada. Vaidlust ei ole asjaolu üle kaebaja täitis lõpuks korraldused ja kella 20.30 paiku saabusid Rocca al Mare keskuse juurde valvurid, kellele Tõnis Sepp andis kaebaja üle. Vaidlust ei ole ka selles, et Tõnis Sepa andis neile suulise korralduse alusel paigutati kaebaja samal õhtul ümber Tallinna Vangla Magasini tänava kinnisesse osakonda. 7.
3. Kohus märgib toimunut hinnates, et ta nõustub vastustajaga selles, et kaebajal puudub kaebeõigus vaidlustada neid suulisi korraldusi, mida Tõnis Sepp andis 06.06.2014 Rocca al Mare kaubanduskeskuses teistele vanglaametnikele (suuline korraldus saatemeeskonna kohale tulekuks, korraldus saatemeeskonnale M.S.i paigutamiseks kinnisesse vanglasse). Kohus nõustub vastustajaga, et tulenevalt HKMS § 44 lõikest 1 võib isik kaebusega kohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Tõnis Sepa poolt 06.06.2014 antud suulised korraldused olid osaliselt suunatud täitmiseks mitte kaebuse esitajale, vaid teistele vanglaametnikele (korraldus vangla saatemeeskonna kohale tulemiseks ja M.S.i paigutamiseks kinnisesse vanglasse). Samuti ei riivanud vastav korraldus kaebuse esitaja õigusi, mistõttu ei ole kaebuse esitajal võimalik ka esitada kaebust vastava korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. 7.3.

§ 1321

sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus anda oma pädevuse piires teenistusülesannete täitmiseks suulisi ja kirjalikke korraldusi. Tulenevalt

§-st 133 on vanglaametnik kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohal viibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kinnipeetava või vahistatu haigestumisest, vigastusest või mürgistusest on vanglaametnik kohustatud viivitamata informeerima arsti või õde. 7.

1. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et Tõnis Sepp on Tallinna Vangla Maardu üksuse juht ja kaebaja seal vanglas kinnipeetav. 06.06.2014 viibis Tõnis Sepp teenistuses, kuid ajal, mil ta viibis Rocca al Mare kaubanduskeskuses, oli tema tööpäev lõppenud. Vastustaja on seisukohal, et antud asjaolu ei tähenda aga seda, et Tõnis Sepa poolt 06.06.2014 antud korraldused oleksid olnud õigusvastased. Nii tööl olles kui ka töövälisel ajal on vanglaametnik vastavalt vangistusseaduse §-le 133 kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kinnipeetava või vahistatu haigestumisest, vigastusest või mürgistusest on vanglaametnik kohustatud viivitamata informeerima arsti või õde. Justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176 on kinnitatud „Vanglateenistuja eetikakoodeks“, mis on raamistik vanglateenistujatele käitumisotsuste tegemiseks nii teenistuses olles kui ka väljaspool seda. Vanglateenistuja eetikakoodeksi punktid 22 1.
2. ja 7.
3. kohustavad vanglateenistujat tegema kõik endast oleneva õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Seega olenemata sellest, kas vanglateenistuja on teenistuses või mitte, on tal õigusaktidest tulenev kohustus teavitada kõikidest olulistest juhtumitest ja võimalikest õigusrikkumistest ning võtta kasutusele abinõusid õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Tulenevalt justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaan“ § 22 lõikest 3, võib edasilükkamatul juhul kinnipeetava üle viia kinnise vangla avavanglaosakonnast sama vangla kinnisesse osakonda vangla direktori või tema määratud vanglateenistuse ametniku suulise korralduse alusel. Otsus vormistatakse kirjalikult hiljemalt suulise korralduse andmisele järgneval tööpäeval. Samuti oli Tõnis Sepal Tallinna Vangla Maardu üksuse juhina ka pädevus anda teenistusülesannete täitmiseks korraldusi, mida korralduse saajad olid kohustatud täitma. Seega oli Tõnis Sepal vanglaametnikuna mitte üksnes õigus, vaid ka seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenev kohustus 06.06.2014 Rocca al Mare kaubanduskeskuses kella 19.35 paiku kinnipeetav M.S.i õigusrikkumise toimepanekut märgates võtta kasutusele abinõusid selle tõkestamiseks, sh anda kaebuse esitajale suulisi korraldusi, kutsuda kohale saatemeeskonda ning anda sellele suuline korraldus isiku paigutamiseks ajutiselt kinnisesse vanglasse. Kohus leiab, et kõik kaebaja vastuväited on otsistud ja tuginevad õiguse ebatäpsel ja asjakohatul tõlgendamisel.
4. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 09.06.2014 käskkiri nr 743 on õiguspärane. Kohus nõustub käskkirja nr 743 õiguspärasuse hindamisel käskkirjas ja hiljem kohtumenetluses toodud vastustaja seisukohtadega ja põhjendustega ja peab vajalikuks kohtuotsuses märkida järgmist: 8.
5. Vaidlusaluse käskkirjas nr 743 on kõigepealt selgitatud, et M.S.i ajutise ümberpaigutamise vajaduse kinnisesse vanglasse tingis 06.06.2014 kella 19.35 Rocca al Mare kaubanduskeskuses toimunud vahejuhtum, kus vanglaametnik Tõnis Sepp märkas Rocca al Mare kassade juures kinnipeetav M.S.i ning tema tööandjat. Vaidlusaluses käskkirjas on üksikasjalikult kirjeldatud juhtunu asjaolusid, mis fikseeriti ka 06.06.2014 koostatud ettekandes nr 152-M (I tl 192). Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et nimetatud ettekandes fikseeritud asjaoludele tuginedes oli vanglal piisavalt alust arvata, et M.S. võib olla 06.06.2014 kella 19.35 ajal toime pannud õiguserikkumise, viibides kohas, kus tal ei olnud lubatud viibida ning rikkudes talle väljaspool vanglat töötamiseks antud loas toodud tingimusi ehk on toime pannud õigusrikkumise. Samuti nähtub seletusest ja käesolevas asjas kogutud tõenditest, et M.S. oli käskkirja nr 743 andmise ajaks paigutatud Tõnis Sepa 06.06.2014 antud suulise korralduse alusel Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Nende asjaolude äratoomisega on vastustaja kohtu arvates piisavalt selgesti ja üheselt arusaadavalt põhjendanud faktilisi asjaolusid, millele tugineti käskkirja andmisel. Kaebaja vastupidine väide, et talle ei ole arusaadav, mis oli käskkirja aluseks olnud 06.06.2014 intsident ja selle tulem ei ole kooskõlas käskkirjas tooduga ja on ilmselgelt ennastõigustav ja otsistud. 8.2.

§ 21

lg 1 sätestab, et juhul, kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnissesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Tulenevalt selle sätte lõikest 2 kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse justiitsminister. Justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaani“ § 22 reguleerib kinnipeetava ajutist ümberpaigutamist avavanglast kinnisesse vanglasse. Täitmisplaani § 22 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava, kelle suhtes on alust arvata, et ta võib olla toime pannud 23 õiguserikkumise, ajutiselt paigutada distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse ja kinnipeetava suhtes kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsuse tegemise ajaks kinnisesse osakonda. Täitmisplaani § 22 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ajutiselt sama vangla kinnisesse osakonda. Ajutise kinnisesse osakonda paigutamise otsustab vangla direktor või tema määratud vanglateenistuse ametnik. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt vormistatakse ajutise ümberpaigutamise otsus kirjalikult ja see peab olema põhjendatud. Tulenevalt Täitmisplaani § 22 lg-st 6 ei või ajutise ümberpaigutamise aeg ületada 30 päeva. Kohus leiab, et vastustaja on eelpoolnimetatud õigusnormidele vaidlustatud käskkirja nr 743 põhjendades viidanud õigesti, tuginenud neile selle andmisel ning paigutanud kaebaja ajutiselt avavangla kinnisesse osakonda. 8.

1. Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinna Vangla direktori 16.05.2014 käskkirja nr 84 „Tallinna vangla direktori
2. augusti käskkirja nr 129 „Tallinna Vangla asjaajamiskorra kinnitamine“ muutmine punkti 1 kohaselt oli Maardu üksuse juhil Tõnis Sepal pädevus alla kirjutada ajutise kinnipeetava avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise käskkirjale ja korraldusele (tl 3536 pöördel, II kd). seega on vaidlustatud käskkiri nr 743 antud selleks pädeva isiku poolt, see vastab vormi ja sisu osas seaduses sätestatud nõuetele ning on õiguspärane.
3. Kohus leiab, et kaebaja poolt vaidlustatud Tallinna Vangla 12.06.2014 käskkiri nr 774 on õiguspärane, ja põhjendab seda alljärgnevaga. 9.
4. Tallinna Vangla Üksuse juhu 12.06.2014 käskkirjaga tunnistati tagasiulatavalt alates 09.06.2014 kehtetuks Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166 anti kaebajale luba järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Vaidlust ei ole, et nimetatud käskkirja andis selleks pädev isik. 9.
5. Kaebaja leiab, et käskkirjas toodud põhjendus, et kaebaja paigutati ajutiselt avavanglast kinnisesse vanglasse, ei ole piisav, sest alati on võimalus, et tööle lubamise käskkiri on kehtetuks tunnistatud alates hetkest, mil kaebaja paigutati ajutiselt kinnisesse vanglasse väidetavalt tööle lubamise käskkirjas seatud piirangute rikkumiste tõttu, kus rikkumiste asjaolud ja nende tulemused ei olnud selgunud. Kaebaja selgitab, et asjaolud selgusid alles distsiplinaarmenetluse protokolliga ja 01.07.2014 käskkirjaga nr
6. Seetõtu peab kaebaja käskkirja põhjendusi mittepiisavaks. Kohus märgib, et kaebaja vastav seisukoht ei ole põhjendatud. 9.
7. Haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustab haldusorgan vastavalt HMS § 64 lõikele 2 kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistama või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kinnipeetava töötamist väljaspool vanglat, selleks loa andmist ja loa kehtetuks tunnistamist reguleerib VSKE peatükk
8. VSKE § 961 kohaselt võib vangla direktor anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa järelevalve all või järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat ja § 966 lg 1 p 2 tuleb luba kehtetuks tunnistada juhul, kui kinnipeetav paigutatakse ümber teise vanglasse. Vaidlust ei ole ja käesolevas asjas esitatud tõenditega on tõendatud, et Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166, millega anti luba M.S.ile järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat, anti Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi poolt ajal, mil M.S. viibis avavanglaosakonnas. 24 Vaidlust ei ole ja kohus on tuvastanud, et alates 06.06.2014 ei viibinud M.S. enam Tallinna Vangla Maardu avavanglaosakonnas ning oli esialgu õiguspäraselt ajutiselt paigutatud Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Vastustaja on kohtu arvates õigesti leidnud, et seetõttu ei saanud alates hetkest, mil kaebuse esitaja viibis kinnises vanglas, enam avavanglaosakonna juht otsustada kaebuse esitaja lubamist või tema jätkuvat töötamist väljapool vanglat. Vastav pädevus oli alates kaebuse esitaja kinnisesse vanglasse paigutamisest üksnes vangla direktoril. Seega on käskkiri, millega tunnistati tagasiulatuvalt alates 09.06.2014 kehtetuks Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 20.03.2014 käskkiri nr 166, õiguspärane. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et vastustaja ei ole viidanud käskkirjas nr 774 selle õigusliku alusena lisaks HMS § 64 lg 2 muule õigusnormile (VSKE § 961 ja § 966 lg 1 p 2 ), ei põhjusta see puudus käesoleval juhul käskkirja nr 774 kehtetuks tunnistamist. Käskkirjas on toodud selgesõnaliselt põhjenduseks asjaolu, et M.S. on paigutatud 06.06.2014 avavanglast ajutiselt kinnisesse osakonda 09.06.2014 käskkirja nr 734 alusel. Kohus märgib, et kaebajale oli põhjenduses nimetatud käskkiri nr 734 ja selle sisu ning selle andmiseni viinud asjaolud väga hästi teada. Kohus leiab, et asjaolu, et käskkirjas puudub konkreetne viide VSKE § 961 ja ei too kaasa haldusakti tühistamist, sest tegemist on HMS § 58 sätestatud vorminõude rikkumisega, mis ei mõjuta asja otsustamist. Nähtuvalt käskkirja seletusest on arusaadav, et varasema loa tühistamine oli seotud vangistusrežiimi muutusega. Kohus leiab, et asjaolu, et distsiplinaarmenetlus alles käis ja selle tulemus selgus hiljem, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna töötamisloa tühistamise aluseks oli asjaolu, et kinnipeetav oli paigutatud kinnisesse osakonda ja sellisel režiimil ei omanud varasema loa andja enam õigust töötamist väljaspool vanglat reguleerida ja vastav luba oli sisuliselt kehtivuse kaotanud.
9. Kohus leiab, et tal puudub alus tühistada Tallinna Vangla 01.07.2014 käskkiri nr 870 ja 01.08.2014 vaideotsus nr 5-15/14/19423-3 ja põhjendab seda järgmiselt. 10.
10. Tallinna Vangla 01.07.2014 käskkirjaga nr 870 määrati kaebajale 06.06.2014 toimunud intsidendi käigus toime pandud distsipliinirikkumiste eest distsiplinaarkaristus. 10.
11. Kaebaja vaidlustab nimetatud käskkirja, leides et 20.03.2014 käskkiri nr 166 on selles sätestatud piirangute seadmise osas seadusvastane ja kuna 31.03.2014 käskkirjaga nr 227 ei näinud käskkirja nr 166 muutes enam liikumismarsruudi piiranguid, siis sellest tulenevalt ei ole teda võimalik karistada õigusvastaste ja/või olematute (kehtetu haldusakti) piirangute rikkumise tõttu. Lisaks viitab kaebaja HMS § 10 lg 1 p-le 4, mille kohaselt haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolust tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kaebaja distsiplinaarmenetluse viis läbi kontaktisik Gea Teas, kes kaebaja väitel enda ettepanekul määras ise karistuse ja sisuliselt viis läbi ka vaidemenetluse. Asjaolu, et vaideotsuse on allkirjastanud teine kontrollisik üksuse juhi ülesannetes, ei oma määravat tähtsust, sest allkirja andmine on üksnes formaalsus. Lisaks eeltoodule leiab kaebaja, et ta ei ole tegelikkuses 20.03.2014 käskkirjas nr 166 märgitud teavitusele telefoni kasutamise korrast, millega tal keelati mobiiltelefoni kasutamine, alla kirjutanud ja kuupäev on teavitusele kirjutatud kontaktisiku Gea Teas poolt, kuigi 01.07.2014 käskkirjas nr 870 on väidetud, et kaebaja siiski on sellele alla kirjutanud. Kaebaja on ka seisukohal, et

§28

lg-st 1 tulenev piirang avavangla kinnipeetavale tema viibimisel väljaspool vanglat mobiiltelefoni kasutamise osas ei ole sobilik, vajalik ega mõõdukas seatud legitiimse eesmärgi suhtes ja võib seetõttu olla vastuolus põhiseadusega ning palub tulenevalt

§ 28

lg 1 asjakohasusest käskkirja nr 870 tühistamise kaebuse lahendamisel kontrollida selle põhiseaduspärasust. 25 10.

1. Kohus märgib käskkirja nr 870 tühistamise nõuet lahendama asudes kõigepealt ära asjaolu, et erinevalt kaebaja seisukohast on kohus juba eelnevalt tuvastanud, et käskkiri nr 166 oli õiguspärane haldusakt ja selles olid õiguspäraselt seatud piirangud kaebaja liikumisvabadusele ja sidepidamise võimalustele. 10.
2. Käskkirja nr 166 ja 227 võrreldes leiab kohus, et õige ei ole kaebaja väide, et vastustaja ei näinud 31.03.2014 käskkirjaga nr 227 käskkirja nr 166 muutes enam liikumismarsruudi piiranguid ette ja sellest tulenevalt ei ole teda võimalik karistada õigusvastaste ja/või olematute (kehtetu haldusakti) piirangute rikkumise tõttu. Kohus nõustub siinkohas vastustajaga, et Tallinna Vangla 31.03.2014 käskkirjaga nr 227 ei tunnistatud käskkirja nr 166 kehtetuks nagu püüab väita kaebaja. Vastustaja soov lihtsalt muuta käskkirja nr 166 nähtub selgelt käskkirja nr 227 pealkirjast - „Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 20.03.2014 käskkirja nr 166 “Kinnipeetav M.S.ile loa andmine järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat“ muutmine“. Sisuliselt muudeti selle punktiga 6 käskkirja nr 166 punkti 5 osas, mis puudutas M.S.i tööle liikumiseks ette nähtud sõidukit. Vastavate punktide võrdlusest tuleneb selgesti asjaolu, et kui esialgse käskkirja kohaselt toimus M.S.i avavanglast tööle ja tagasi liikumine Detroit OÜ poolt antud sõiduautoga, siis alates 31.03.2014 muudeti käskkirja selliselt, et M.S.i tööle ja tagasi liikumine toimus Usin-TR OÜ sõidukiga. Kohus nõustub vastustajaga, et isegi kui lugeda, et käskkirja nr 227 kehtestamise järeldusena ei kehtinud enam need täpsed ettekirjutused liikumismarsruudi osas, mis olid seatud käskkirja nr 166 punktis 5 tööle ja töölt tagasi sõitmiseks, ei tähenda see, et kinnipeetav M.S.il oleks olnud luba viibida Rocca al Mare kaubanduskeskuses. Käskkirjade nr 166 ja ka nr 227 kehtivast punktist 4 tulenevalt oli M.S.il lubatud liikuda üksnes marsruudil avavanglast tööle (Tehase 1, Keila) ja töölt tagasi Tallinna Vangla Maardu üksuse avavanglasse (Vana-Narva mnt 17, Maardu). Kaupluse külastamine oli kaebajale ette nähtud käskkirjade punktides 6 ja 5, milles lubati kaebajal neljapäeviti külastada Maxima XX kauplust aadressil Ümera 3 Tallinn. Seega ei olnud Rocca al Mare kaubanduskeskus määratletud kauplusena, mida kaebuse esitajal oli õigus külastada vanglast väljaspool viibides. Kohus märgib täiendavalt, et kaebajal on õigused ja kohustused väljaspool vanglat töötades on sätestatud käskkirja lisas
3. Käskkirja nr 166 lisa 1 punktist 3 tulenevalt oli kaebaja kohustatud liikuma töökoha ja vangla vahel ettenähtud marsruudil sellest kõrvale kaldumata ja punktist 2 tulenevalt on ta kohustatud viibima väljaspool vanglat territooriumil, ms on talle määratud tööülesannete täitmiseks, milleks on vastavalt mõlema käskkirja punktile 3 aadress Tehase 1, Keila. Viibimine Rocca al Mare kaubanduskeskuses on ilmselgelt kõrvale kaldumine marsruudist töölt avavanglasse ja viibimine kohas, mis ei ole käskkirjades määratud töötamise koht. Kohus märgib, et kaebaja 30.06.2014 seletuskirjast 06.06.2014 intsidendile, nähtub üheselt, et ta sai väga hästi aru, et Rocca al Mare keskusse minemine on kõrvalekaldumine lubatud marsruudist, kuid ta arvas, et kui tööandja tema eest vastutab, siis ei tule sellest probleemi. Kohus ei pea sellist kaebaja seisukohta erakorraliseks asjaoluks, mis võiks kaebaja käitumist õigustada. Kohus märgib siinkohas seda, et kaebaja töötas firmas lihameistrina (I tl 51), mitte transporditöölisena ja kauplusse minek transporditöölisena ei kuulunud kindlasti kaebaja tööülesannete hulka. Kohus ei ole põhimõtteliselt vastu seisukohale, et inimlikust seisukohast võib soovi aidata oma tööandjat pidada positiivseks, kuid kaebaja ja ka tööandja teadsid väga hästi, et kaebaja ei ole vabaduses viibiv isik ja et tema töötamiskoha ja viibimiskoha suhtes kehtivad piirangud. Kohtule jääb ka arusaamatuks, mis takistas kaebajal paluda erakorralise vajaduse tekkimisel tööandjat helistada vanglasse ja paluda eriluba tuua ära vajalikud esemed. 26 Lisaks leiab kohus, et asjakohatud on kaebaja viited olukordadele, kus väljaspool vanglat viibivatele vangidele on antud kaalutlusõiguse alusel antud õigus kasutada mobiiltelefoni. Käesoleval juhul ei olnud mobiiltelefoni kasutamine töölepingus tööülesannete täimiseks kaebajale vajalik ja kaebaja ei olnud enne intsidenti taotlenud mobiiltelefoni kasutamise õigust tööülesannete täitmiseks. Seega oli keeld selle kasutamiseks kehtiv. Nähtuvalt T. M. seletusest põhjustas mobiiltelefoni kasutamise tegelikult asjaolu, et ta ei suutnud ise kliendile selgitada ettevalmistatud liha asukohta. Kohus on seisukohal, et ka käesoleval juhul oleks kaebaja pidanud arvestades vanglaametniku juuresviibimist kindlasti küsima temalt luba mobiiltelefoni kasutamiseks selgitades toimunut ja vajadust selleks. Vanglaametniku juuresviibimise esialgse ignoreerimisega näitas kaebaja kohtu arvates selgelt, et ta õiguskuulekuses tuleb tõsiselt kahelda. Kohus leiab, kõike eeltoodut arvestades on kaebaja eelpool käsitletud argumendid otsitud, ei tugine õiguslikult pädevale olukorra hinnangule ja on ennast õigustavad ning ei too kaasa vaidlustatud käskkirja õigusvastasust. 10.
4. Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, et nii distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse läbi viinud isikust tulenevalt on rikutud õigusnorme ja eelkõige HMS § 10 lg 1 p-le 4, mille kohaselt haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolust tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Vaidlust, ei ole, et kaebaja distsiplinaarmenetluse viis läbi Tallinna Vangla Maardu üksuse inspektor-kontaktisik Gea Teas ja seda tõendab ka distsiplinaarmenetluse protokoll (I tl 198) . Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja ei ole käskkirja nr 870 väljaandmisele eelnenud distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal esitanud vastustajale HMS § 10 lg 4 ettenähtud taotlust menetluse läbiviija taandamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastavalt VSKE § 17 lõikele 1 on inspektor-kontaktisiku pädevuses distsiplinaarkaristuse määramine. Samuti ei ole tulenevalt

§ 64

lg 4 ja VSKE § 17 lg 1 ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust, keelatud karistust määrata ehk kaevatava käskkirja on allkirjastanud ametnik, kes oli selleks pädev. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et automaatselt ei sea menetluse läbiviija erapooletust kahtluse alla see, et ametnik on ka varasemalt lahendanud kaebuse esitaja pöördumisi ja kaebuse esitaja subjektiivse hinnangu kohaselt on teinud seda vastutustundetult oma teenistusülesandeid täites. Kohus märgib, et kaebaja ei ole tõendanud siinkohal, et menetluse läbiviija oleks varasematel juhtudel lahendanud asju tahtlikult õigusvastaselt. Kinnipeetava pöördumiste lahendamine on inspektor-kontaktisiku teenistuskohustus. Asjaolu, et inspektor-kontaktisik on isiku varasemad pöördumised lahendanud kaebuse esitajale ebasoodsalt, ei sea kohtu arvates automaatselt kahtluse alla menetleja erapooletust ja ei tähenda, et menetleja peab algatama enda taandamise HMS § 10 lg 1 p 4 ja § 10 lg 4 alusel. Kohtu arvates näitab asjaolu, et kaebaja tuli vastava väitega välja alles kohtumenetluses üheselt, et tegemist on otsitud argumendiga ning see ei anna alust tunnistada vaidlustatud haldusakt õigusvastaseks. 10.6. Kaebaja on leidnud käskkirja nr 870 vaidlustamisel, et selle õiguspärasuse kontrollimisel on asjakohane

§ 28

lg 1 osas, mis puudutab mobiiltelefoni kasutamise keeldu kinnipeetava puhul nii vangistusasutuses kui ka väljaspool seda viibides. Kohus märgib, et nimetatud säte on asjakohane, sest vaidlustatud haldusakti õiguspärasus sõltub mobiiltelefoni kasutamise eest määratud karistuse määramise osas vastava seadusesätte põhiseaduspärasusest. 27 Juhul, kui vastav säte oleks vastuolus põhiseadusega, tuleks kohtul õigusvastaseks tunnistada ka käskkirjaga määratud karistus mobiiltelefoni kasutamise eest. Kohus leiab, et oma põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse põhjendustes on kaebaja üldises plaanis ekslikult ületähtsustanud karistuse täideviimise eesmärgina seaduses sätestatud resotsialiseerimist ja mobiiltelefoni osa selles ning jätnud sisuliselt kõrvale mobiiltelefoni kasutamiskeelu sisseseadmise tegeliku eesmärgi, milleks on õiguskorra ja vangla julgeoleku kaitse. Kinnipeetavate sidevõimaluste erinevate meetmetega ja oma ulatuselt oluline piiramine on kogu maailmas tunnustatud meetod tagamaks vanglasisest ja ka ühiskonna julgeolekut ja õiguskorra kaitset, et näiteks muuhulgas ära hoida kinnipeetavate põgenemisi vanglast või kuritegeliku tegevuse üle kontrolli teostamist süüdimõistetud kinnipeetavate puhul. On üldteada tõsiasi, et vanglate julgeoleku ja laiemalt õiguskorra tagamiseks on oluline piirata ja kontrollida kinnipeetavate teabevahetust väljaspool vanglat viibivate isikutega. Kohtu hinnangul ei ole õiguskorra kaitse eesmärgist tulenevalt olulist vahet, kas kontrollimatu teabevahetus toimub vangla sees või väljaspool vanglat. Mõlemal juhul oleks selle võimalikkus väga oluliseks ohuteguriks õiguskorrale. Mobiiltelefonid on oma olemuselt teabe edastamise ja vastuvõtmise vahend, mis võimaldab kogu nende side tehnilises levialas igal ajahetkel ühendust võtta ükskõik millise tehniliselt ühilduva teabevahendiga ja edastada ning saada sisuliselt piiramatult teavet ja isiku tahteavaldusi millegi saamiseks, tegemiseks, korraldamiseks jne. Mobiiltelefonide kasutamise ja nendega vahetatava teabe üle on tulenevalt nende kasutamisvõimalustest väga keeruline teostada jooksvalt ja vajaliku efektiivsusega järelevalvet. Seetõttu on nende kasutamise keelamine kinnipeetavate poolt nii vanglasiseselt kui vanglaväliselt kohtu arvates igati vajalik ja sobilik meetod õiguskorra kaitseks. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et mobiiltelefonide keelustamisel väljaspool vanglat viibivatele kinnipeetavatele on piiratud nende seadusega tagatud võimalus helistada. Kohus märgib, et kaebajal on ilmselgelt vale arusaam kinnipeetavatele võimaldatavast helistamisõigusest. Kinnipeetavate helistamisõigust reguleerib kõigepealt

§ 21

lg 1, mis selgitab, et kinnipeetava poolt telefoni kasutamine toimub tehnilistele võimalustele vastavalt VSKE-s ettenähtud korras. VSKE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Kohus märgib, et vanglal ei ole kohustust tagada vanglast väljas viibivale kinnipeetavale igal ajal helistamise võimalust. Juhul, kui helistamise võimalus on kinnipeetavale tagatud vanglas, ei ole võimalik rääkida talle helistamisõiguse tagamata jätmisest. Kohus märgib ka, et juhul, kui kinnipeetav on vanglast väljas töötamise eesmärgil, ei ole ta vanglast väljas helistamisõiguse tagamise eesmärgil ja vanglal ei ole kohustust tagada kinnipeetavale tavatelefoni kasutamise võimalust töötamiskohal. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et mobiiltelefonide keelamine kinnipeetavatel ei ole mõõdukas piirang. Kohus märgib, et mobiiltelefoni kasutamise keelamine kahandab kaheldamatult kinnipeetava vanglavälist suhtlemisõigust. Samas on sellise piirangu mõju arvestades kinnipeetava muid seadusega tagatud suhtlemisvõimalusi ja suhtlemisvahendeid kohtu arvates väheintensiivne. Samuti on sellel piirangul selged ja väga mõjuvad põhjused ehk eelkõige õiguskorra ja vangla sisejulgeoleku tagamine. Seetõttu loeb kohus mobiiltelefoni kasutamise keelu kinnipeetavale ka mõõdukaks ning leiab, et kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et mobiiltelefoni kasutamise keelamine oleks vastuolus Põhiseadusega. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata

§ 28

lg 1, osas, milles see keelab väljaspool vanglat järelevalveta kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamise. 10.

1. Kohus leiab, et põhjendamata on kaebaja taotlus tunnistada kehtetuks 01.08.2014 vaideotsus nr.5-15/14/19423-3 ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. 28 10.7.
2. Kohus leiab kõigepealt, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et vaidemenetluse võis viia ja vaideotsuse projekti koostada nähtuvalt vaideotsusele lisatud nimest läbi Gea Teas, kes oli eelnevalt läbi viinud ka distsiplinaarmenetluse ja määranud kaebajale käskkirjaga nr 870 distsiplinaarkaristuse. 10.7.
3. Vaiete läbivaatamise korda reguleerib VSKE, mille § 12 lg 21 sätestab, et üksuse juht vaatab läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et vaideotsuse allkirjastas selleks pädevust omav ametiisik Reelika Saaron, kes vaideotse allkirjastamise ajal täitis üksuse juhi ülesandeid. 10.7.
4. Kohus nõustub vastustajaga, et allkirja andmine vaideotsusele ei ole pelgalt formaalsus. Ehkki vaideotsuse alla on märgitud ka inspektor-kontaktisik Gea Tease nimi ning tema võis olla otsuse koostajaks, ei olnud tema see, kes vaidemenetluses lõpliku otsuse langetas ja otsusele alla kirjutas. Otsuse allkirjastas Maardu üksuse inspektor-kontaktisik Reelika Saaron, kes 01.08.2014 täitis üksuse juhi ülesandeid. Kohus on sarnaselt vastustajaga seisukohal, et allkirjastades vaideotsust kinnitab allkirjastaja oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab muuhulgas HMS-is sätestatud nõuetele ja võtab sellega endale ka vastutuse otsuse õiguspärasuse eest. Kohtul ei ole kahtlust, et enne allkirjastamist tutvus Reelika Saaron vaideotsuse eelnõuga ja et tal oli võimalus ja õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Juhul, kui ta oleks leidnud, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või et vaie tuleks rahuldada, oli tal õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal oli õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mis on allkirjastatud, väljendab allkirjastaja, mitte vaideotsuse võimaliku koostaja, seisukohta vastavas asjas. Seega ei ole vaideotsuse allkirjastaja allkiri üksnes formaalsus ja kaebaja ei ole oma otsitud ja tõendamata väidetega suutnud kohut vastupidises veenda. 10.7.
5. Kohus on ka seisukohal, et vaideotsus on ka sisuliselt õige. Oma vaides ja käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebaja eitanud, et ta viibis 06.06.2015 õhtul kell 19.35 Rocca al Mare keskuses ja rääkis seal vanglaametnik Tõnis Sepa juuresolekul ilma loata mobiiltelefoniga. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja oli teadlik, et mõlemad vastavad tegevused olid talle keelatud. Kohus on juba tuvastanud eelnevalt, et kõik käskkirjad ja neis sätestatud piirangud, millega kaebajale vastavas kohas viibimine ja mobiiltelefoniga rääkimine oli keelatud, on seaduspärased. Samuti on kohus tuvastanud, et käskkiri nr 870, millele kaebaja vaide esitas on õiguspärane ja kehtiv. Kohus nõustub nii käskkirja nr 870 kui ka vaideotsuses toodud põhjendustega käskkirja nr 870 õiguspärasuse osas ning ei hakka neid siinkohal täiendavalt kordama. Kohus leiab, et vaideotsuse koostamisel pole rikutud menetlusnorme, see põhjendatud ja sisuliselt õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.
6. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tühistada Tallinna Vangla üksuse juhi 04.07.2014 käskkiri nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsus nr 5-15/14/20709-
7. 11.
8. Tallinna Vangla üksuse juhi 04.07.2014 käskkirjaga nr 964 paigutati kaebaja Täitmisplaani § 17 lg 2 punkti 1 alusel ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. 11.
9. Vastustaja nõustus menetluse käigus kaebaja väitega, et käskkirjas nr 964 on kaebaja ümberpaigutamise õigusliku alusena toodud ainult Täitmisplaani § 17 lg 2 punkt
10. Vastustaja möönab, et vaidlusaluses käskkirjas on ümberpaigutamise alusena jäänud välja toomata

29 § 21 lg 1, kuid on erinevalt kaebajast seisukohal, et tegemist on haldusaktis esineva vormiveaga, mis HMS § 58 toodut arvestades ei anna alust haldusakti tühistamiseks, sest see ei vinud mõjutada asja otsustamist. 11.

1. Kohus nõustub eelmises punktis toodud vastustaja seisukohaga, et õigusnormile viite puudumine ei põhjusta käesoleval juhul lähtudes ka Riigikohtu praktikast (haldusasjad nr 3-31-85-12, 3-3-1-46-11, 3-3-1-33-07). Kohus märgib kõigepealt, et ka Täitmisplaani § 17 lg 2.
2. ei ole käesoleval juhul täielikult asjassepuutumatu norm, kuna fikseerib positiivses mõttes soodustuse saamise eeldused. Juhul, kui need eeldused enam täidetud ei ole, siis ei vasta isik enam soodustuse saamiseks vajalikele tingimustele. Ja sel juhul tuleb asuda otsima normi, mis kehtestab sellises olukorras käitumisjuhised. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul eksisteerib asjakohane õiguslik regulatsioon (

§ 21

lg 1) ja haldusaktis on välja toodud piisavad põhjendused ja kaalutlused, miks oli vaja kaebaja paigutada kinnisesse vanglasse. Kohus märgib, et ta on juba käesolevas otsuses tuvastanud kaebaja suhtes seoses 06.06.2014 toimunud intsidendiga läbi viidud distsiplinaarmenetluse ja kaebajale käskkirjaga nr 870 määratud distsiplinaarkaristuse seaduspärasuse, millest tulenevalt on ka käskkirjas nr 964 toodud põhjendused ja kaalutlused objektiivsed ja õiguspärased. 11.

1. Vaidlust ei ole, et 01.07.2014 tutvustati kaebajat ümberpaigutamise menetluse alustamisest, et ta kuulati menetluse käigus ära, et käskkiri sisaldab selle vaidlustamise korda ning on kaebajale seaduses sätestatud korras teatavaks tehtud. 11.
2. Käesoleval juhul ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja esitas seaduses sätestatud tähtajal 21.07.2014 käskkirjale nr 964 vaide nr 5-15/14/20709-
3. Kaebaja on oma vaides taotlenud käskkirja nr 964 tühistamist, sest selles viidatud ja ümberpaigutamise aluseks olev õigusnorm ei kehti kinnipeetavale, kes on juba avavanglasse ümber paigutatud. 11.
4. Kohus selgitas juba käeoleva otsuse punktides 11.
5. ja 11.3., et õige õigusnormi märkimata jätmine ei too käesoleval juhul kaasa käskkirja nr 964 tühistamist tulenevalt HMS § 58 regulatsioonist. Vastustaja on vaides tehtud vea parandanud ja teinud kaebajale asjakohase õigusnormi teatavaks. Muus osas ei ole kaebaja vaides käskkirja sisuliselt vaidlustanud. 11.
6. Kohtul puudub eelpooltoodut kokku võttes alus vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ta jätab kaebuse ka selles osas, kui põhjendamatu, rahuldamata.
7. Kohus märgib selguse mõttes, et kaebaja on läbivalt esitanud tuvastamiskaebuse põhjendusena preventiivse eesmärgi. Kuna kaebaja on käesoleval hetkel vanglast vabastatud, siis oli kohtul võimalik ka kaebus vastavate nõuete osas läbi vaatamata jätta. Kohus ei pidanud seda otstarbekaks seoses menetluse käigus tõstatud õiguslikes küsimustes selguse loomise olulisusega igapäevapraktikas.
8. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv 30 Kohtunik 31