Obsah (23)

§ 212§ 213§ 157§ 199§ 200§ 37§ 120§ 2§ 41§ 45§ 49§ 161§ 164§ 122§ 162§ 27§ 50§ 55§ 51§ 62§ 201§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras esitas 01.06.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tõlge tl 37-37p), milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot seoses sellega, et kuigi meditsiinitöötaja oli väljastanud tõendi, et talle tuleb kartserisse väljastada päevaseks ajaks madrats, vanglaametnikud seda ei teinud. Taotluse kohaselt oli perearst väljastanud talle 13.03.2014 tõendi, et talle tuleb päevaseks ajaks väljastada kartserisse madrats. A. Pokrase väitel muutis perearst vanglaametnike survel 26.03.
2. a tõendit ja lubas talle kartserisse madratsi tunniks ajaks kell 14.00-15.
3. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt kuu aega madratsit ka selliselt väljastati 1 ja pärast seda enam mitte, mistõttu taotluse esitaja tervislik seisund halvenes tugeva seljavalu tõttu. A. Pokrase hinnangul ületasid vanglaametnikud oma ametialaseid volitusi, avaldasid ebaseaduslikult meditsiinisakonna arstidele survet ning hakkasid haiget kinnipeetavat mõnitama, kahjustades tema tervist ning alandades inimväärikust, andes korralduse talle madratsi mitteväljastamise kohta, teades, et on olemas kehtiv arsti ettekirjutus. A. Pokras väidab, et ta oli radikuliidi tõttu raskes seisundis, ei saanud normaalselt liikuda ja lamas kartseri põrandal.
4. A. Pokras esitas 08.06.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seoses sellega, et vanglaametnikud ületasid oma ametialaseid volitusi, jättes arvestamata vanglaarsti 24.04.
5. a tõendi, mille kohaselt tuli tema tervisliku seisundi tõttu kartserikaristuse kandmine katkestada kuni 05.05.
6. A. Pokrase väitel vangla kahjustas tema tervist ning alandas inimväärikust, mis seisnes korralduse andmises mitte väljastada kartserisse päevasel ajal madratsit ja kartserikaristuse kandmise katkestamata jätmises. A. Pokrase hinnangul oli vanglaametnike eesmärgiks sundida teda lõpetama kaebuste kirjutamine.
7. Viru Vangla jättis 19.08.
8. a vastusega (tl 30-31) A. Pokrase 01.06.
9. a taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata põhjendusega, et kui kaebuse esitaja leidis, et talle mingil põhjusel ei väljastata madratsit, milleks tal oli meditsiinitöötaja otsusest tulenev õigus, oleks ta saanud pöörduda taotlusega vangla poole probleemi lahendamiseks.
10. Viru Vangla jättis 26.08.
11. a vastusega (tl 33-34) A. Pokrase 08.06.
12. a kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata.
13. A. Pokras esitas 18.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 19.08.
14. a ja 26.08.
15. a vastused ning vanglaametnike toimingud ja hüvitada talle mittevaraline kahju summas 20 000 eurot seoses talle tervisekahju tekitamise ja inimväärikuse alandamisega, mis seisnes selles, et vanglaametnikud ei väljastanud talle kartserisse päevasel ajal madratsit, kuigi see oli talle arstitõendiga ette nähtud. Kaebuse kohaselt oli perearst kirjutanud 13.03.2014 kaebajale välja madratsi kartserisse ka päevaseks ajaks. 26.03.2014 oli perearst 13.03.
16. a tõendi tühistanud ja kirjutanud välja uue, millega tuli kaebajale väljastada madrats kella 14.00st kuni 15.00ni. 24.04.2014 kirjutas perearst kaebajale tõendi, mille kohaselt tuli kaebaja kartserikaristus kaebaja tervisliku seisundi tõttu kuni 05.05.2014 lõpetada. Vanglaametnikud ei lõpetanud kartserikaristust ning keeldusid ka päevasel ajal kaebajale madratsi väljastamisest. 16.06.2014 kirjutas neuroloog kaebajale välja lisamadratsi ja seljaharjutuste tegemiseks spetsiaalse kummimadratsi. Vanglaametnikud keeldusid kaebajale ka neuroloogi poolt välja kirjutatud täiendavat madratsit ja kummimatti andmast. Alates 01.07.2014 hakkasid valvurid jätma kaebajat ilma ka neuroloogi poolt välja kirjutatud valuvaigistitest ja rahustitest. Madratsit hakati kaebajale väljastama alles alates 01.08.
17. 04.08.2014 esitas kaebaja vangla meditsiiniosakonna juhatajale ja direktorile avalduse, milles märkis, et läheb uuringutele alles pärast kohtuistungit ning uurimist seoses Viru Vangla meditsiiniosakonna arstide õigusvastase tegevusega. 11.08.2014 väljastas vangla meditsiiniosakond tõendi, mille kohaselt tuli kaebaja päevaseks ajaks jätta ilma madratsita.
18. Tartu Halduskohus tegi 25.08.2015 otsuse resolutsiooni punktiga 2 kindlaks Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse alates 24.04.2014 – 08.06.2014, mil kaebajale ei võimaldatud madratsit kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kell 14.00-15.00 ja jätkati kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.
19. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.
20. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et kaebus ei kuulu madratsi päevasel ajal kartserikambrisse mittelubamise ja kartserikaristuse mittekatkestamise osas halduskohtu 2 pädevusse, sest tegemist on ravi kvaliteedi küsimusega. Halduskohus selgitas, et kaebaja ei ole vaidlustanud Viru Vangla tervishoiuteenuse osutamist, vaid Viru Vangla ametnike tegevust, kes vaatamata perearsti poolt välja kirjutatud tõendi olemasolule ei väljastanud kaebajale madratsit kartserikambrisse kell 14.00-15.00 ning ei katkestanud vaatamata arsti soovitusele kaebaja karistuse kandmist kartserikambris kuni 05.05.
21. Halduskohus märkis, et kaebaja on taotlenud Viru Vangla ametnike toimingute ning Viru Vangla 19.08.
22. a ja 26.08.
23. a vastuste õigusvastasuse kindlakstegemist ning talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot. Halduskohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vaidlus selles, et vaatamata perearsti tõendi olemasolule ei väljastanud vanglaametnikud kaebuse esitajale madratsit kartserikambrisse päeval üheks tunniks kell 14.00–15.00 vastavalt arsti otsusele ning kartserikaristuse täideviimist jätkati vaatamata perearsti tõendi olemasolule katkestada tervisliku seisundi tõttu kartserikaristus kuni 05.05.
24. Halduskohus tuvastas, et kaebuse esitaja keeldus 07.08.2014 MRT uuringutele minemast ning perearsti 11.08.
25. a tõendist nähtub, et sellisel juhul ei ole vajalik varasemalt lubatud madratsi kasutamine kartseris kell 14.00–15.00 alates 08.08.
26. Halduskohtu hinnangul on väheusutav, et kui kaebajal esinesid tõepoolest kaebuses väidetud terviseprobleemid, et siis ta oleks uuringust loobunud. Halduskohus ei nõustunud vastustaja väitega, et kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et vaidlusalusel perioodil oleks kinnipeetav oma arvukate meditsiiniosakonna visiitide käigus esitanud kaebusi puuduva madratsi osas. Halduskohtu hinnangul nähtub kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et kaebaja on meditsiinitöötajatele korduvalt kaevanud madratsi puudumist. Halduskohus möönis, et kuigi kaebaja on vaidlusalusel perioodil korduvalt pöördunud nii arsti kui ka spetsialist-õe vastuvõtule, ei nähtu tervisekaardi väljavõttest ajavahemikul 30.03.2014 – 01.07.2014, et kaebaja tervislik seisund oleks oluliselt halvenenud. Seetõttu nõustus kohus vastustaja seisukohaga, et puuduvad tõendid kaebajale tervisekahju tekitamise kohta. Halduskohus märkis, et toimiku materjalidest ei nähtu ka kaebaja tervise väidetav halvenemine ja inimväärikuse alandamine. Eeltoodust tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et kaebus Viru Vangla ametnike tegevuse osas perioodil 24.04.2014 – 08.06.2014, mil kaebajale ei võimaldatud madratsit kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kell 14.00-15.00 ja jätkati kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.
27. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.2014, õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes tuleb rahuldada ja kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot tuleb jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
28. Kaebaja esitas 23.09.2015 Tartu Halduskohtu 25.08.
29. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tervikuna tühistamist ja kaebuse täies ulatuses rahuldamist. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, mis on tinginud ebaõige otsuse tegemise. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on õigustanud vaid vastustaja tegevust ning on jätnud kaebaja esitatud tõendid, väited ja faktid tähelepanuta. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks halduskohus ei ole arvestanud sellega, et arst-spetsialist-neuroloog tuvastas 16.06.
30. a röntgenpiltide alusel, et kaebajal on seljaga probleeme ja et talle on välja kirjutatud täiendav madrats ja kummist vaibake harjutuste jaoks, ravimid, võimlemine ja ravi. Kaebaja arvates saab tugineda vaid arst-spetsialist-neuroloog arvamusele, sest vangla perearst allub vanglaametnike käsklustele moonutada ja võltsida uuringute tulemusi, et varjata vanglaametnike kuritegusid. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks halduskohus ei arvestanud kaebaja esitatud kaaskinnipeetava ütlusi. Tema viibis ka
31. a märtsis kartseris, kuid talle 3 kirjutatud arstitõendit ei muudetud. Kaebaja väitel vangla provotseeris ja tekitas kaebajale tervisekahju, andes arstile ja valvuritele õigusvastase käsu kaebajale madratsit mitte anda, tekitades tõsist kahju tema füüsilisele ja psüühilisele tervisele ning alandades kaebaja ebainimliku kohtlemisega ja piinamisega kaebaja inimväärikust tema kirjutatud kaebuste eest. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei nimetanud sihilikult oma otsuses vanglaametnike nimesid, kes õigusvastaselt käitusid ning jättis õigusvastaselt kaebaja esitatud kaebuse ja taotlused rahuldamata, jättes välja nõudmata tõendid, ei korraldanud kohtuistungit, jättis tunnistajad üle kuulamata, ei esitanud talle tutvumiseks asja materjale, ei rahuldanud kaebaja taotlust koopia saamiseks kaebusest ning ei tõlkinud vangla vastuväiteid talle arusaadavasse keelde, mistõttu kaebaja ei saanud nendele vastata. Kaebaja märgib, et ajavahemiku 08.06.2014 – 01.08.2015 ja perioodi eest pärast 08.08.2015 esitab kaebaja vanglale eraldi mittevaralise kahju hüvitamise nõuded.
32. Vastustaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 25.08.
33. a otsuse resolutsiooni punkti 2 tühistada osas, millega tuvastati vanglaametnike tegevuse õigusvastasus. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus väljus nimetatud osas kaebuse piiridest. Halduskohus ei ole menetlusse võtnud vanglaametnike tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Vastustaja on seisukohal, et lahendades otsuse resolutsiooniga nõude, mida eelnevalt ei olnud menetlusse võetud, rikkus halduskohus

§ 157lg-s 1 sätestatud otsuse seaduslikkuse nõuet.

1. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastustaja hinnangul taotleb kaebaja, et ringkonnakohus annaks halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludele uue hinnangu. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on otsuse tegemisel arvestanud kõigi oluliste tõenditega. Vastustaja märgib, et ta jääb kõigi asjas varem esitatud seisukohtade juurde, kuid vastuseks apellatsioonkaebusele märgib siiski, et tema hinnangul on kaebaja valinud oma õiguste kaitseks vähetõhusa kaebeviisi. Kaebaja oleks pidanud koheselt, kui sai aru, et talle soodsamaid tingimusi ei kohaldata, esitama kohustamisnõuded (kartserikaristuse kandmise peatamise ning madratsi andmise nõue). Vastustaja on seisukohal, et mitte igasugune õigusvastane tegu ei pruugi kaasa tuua kahju, seda enam mittevaralist kahju, mida peaks hüvitama rahas. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kaebajale ei ole tekkinud vangla tegevuse tulemina kahju, mille hüvitamist kaebaja saaks nõuda. Kuigi halduskohus tuvastas vanglaametnike tegevuse õigusvastasuse, tuvastas halduskohus õigesti, et see ei toonud kaasa kaebajale tema tervise halvenemist, samuti ei olnud vangla tegevus inimväärikust alandav.
2. Kaebaja palub vastuses vastuapellatsioonkaebusele jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et hüvitamisnõude lahendamisel tuleb esmalt tuvastada, kas vanglaametnike tegevus oli õigusvastane ning alles pärast seda saab välja mõista kahjuhüvitise. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses palunud kohtul tuvastada vanglaametnike tegevuse õigusvastasus. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse täies ulatuses.
3. Kaebaja leiab vastuses vangla vastusele, et vangla ei ole kuritahtlikult esitanud kohtule tõendina kaebaja küsitud käsklusi, millega vanglaametnikud keelasid valvuritel kaebajale madratsi andmise ning lõpetada kartserikaristuse kandmine kuni 05.05.
4. Kaebaja on seisukohal, et seoses õigusvastase madratsi mitteandmisega halvenes kaebaja seisund järsult ja just seetõttu arst nägigi ette kartserikaristuse katkestamise. Kaebaja on seisukohal, et vangla ja halduskohus jätsid kuritahtlikult kaebaja esitatud tõendid kogumata. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus ja vastustaja vastuapellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Tartu Halduskohtu 25.08.
6. a otsus tuleb tühistada resolutsiooni punktide 2 ja 3 osas ning ka vastavate otsuse põhjenduste osas, millega halduskohus tuvastas Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse, jättis kaebuse muus osas rahuldamata ja otsustas menetluskulude kandmise. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse nimetatud osas

§ 199

lg 2 p 3 alusel olulise menetlusnormi rikkumise tõttu ja saadab asja

§ 200p 2 alusel samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

1. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid ning rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Vastustaja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus resolutsiooni punkti 2 osas, millega tuvastati vanglaametnike tegevuse õigusvastasus. Vastustaja leiab, et selles osas otsust tehes väljus halduskohus kaebuse piiridest ja tegi otsuse nõudes, mida ei olnud menetlusse võetud.
2. Ringkonnakohus nõustub kaebaja ja vastustajaga, et halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, kuid ringkonnakohtu hinnangul seisneb menetlusnormi oluline rikkumine selles, et halduskohus ei ole kõigepealt õigesti kindlaks teinud vaidluse eset ning on teinud otsuse ka nõude osas, mida ei ole menetlusse võetud.
3. Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 19.08.
4. a vastus nr 6-16/165-4 ja 26.08.
5. a vastus nr 6-16/174-4, tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ametnike toimingud ning mõista kaebajale välja mittevaraline kahju summas 20 000 eurot. Viru Vangla 19.08.
6. a vastusega nr 6-16/165-4 jättis vangla rahuldamata A. Pokrase 01.06.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse. Viru Vangla 26.08.
7. a vastusega nr 6-16/174-4 jättis Viru Vangla A. Pokrase 08.06.
8. a kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata.
9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2 kohaselt, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

§ 37

lg 2 p 4 kohaselt, kui kaebusega nõutakse avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, on tegemist hüvitamiskaebusega. Seega tuleb RVastS § 18 lg 2 alusel kohtuvälises menetluses kahjunõude rahuldamata jätmise korral kohtule esitada hüvitamiskaebus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 04.06.

1. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 10).
2. Halduskohus on kaebuse menetlusse võtmisel 22.10.
3. a määruses sõnastanud vaidluse eseme A. Pokrase kaebusena Viru Vangla 19.08.
4. a vastuse nr 6-16/165-4 ja Viru Vangla 26.08.
5. a vastuse nr 6-16/174-4 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot. 06.11.
6. a määrusega parandas halduskohus 22.10.
7. a määruses oleva ebatäpsuse ning märkis, et õige on „kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot“.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt on kaebuse saamisel kohtu esmane ülesanne teha kindlaks vaidluse ese.

§ 2

lg 4 viimase lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Vaidluse eseme piiritlemisel, samuti muude avalduste lahendamisel ei ole määrav mitte nende keeleline sõnastus, vaid menetlusosalise tegelik tahe. Kaebuse nõude ümbersõnastamine selle sisu muutmata ei kujuta 5 endast kaebuse muutmist ega kaebuse piiridest väljumist. Menetlusosalised ei pea kaebuse nõuete sõnastamisel kasutama täpselt seaduses sätestatud termineid (R. Narits, I. Pilving. Halduskohtumenetlus. – Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 30). Seega tuleb kohtul vajaduse korral kaebaja nõue lähtuvalt kaebaja tegelikust tahtest ümber sõnastada. Vaidluse eseme korrektne määratlemine on oluline, sest

§ 2

lg 3 esimese lause kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses ning

§ 41

lg 1 teise lause kohaselt ei või kohus teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire.

1. Kaebuse kohaselt on vangla tekitanud kaebajale mittevaralist kahju seoses sellega, et vangla ei väljastanud kaebajale kartserikaristuse kandmise ajal päevasel ajal tunniks ajaks madratsit ning ei peatanud 24.04.2015 kartserikaristuse kandmist kuni 05.05.2014, kuigi kaebajal olid vastavad arsti ettekirjutused. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja esitanud ka nõude samade vanglaametnike toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Vanglaametnike tegevuse õigusvastasus on RVastS § 7 lg 1 kohaselt ka kahju hüvitamise kaebuse puhul üheks nõude koosseisuliseks tingimuseks. Seega tuleb väidetavalt õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel tuvastada samuti kahju hüvitamise aluseks oleva tegevuse õigusvastasus. Järelikult on kaebaja esitatud hüvitamisnõudega hõlmatud ka õigusvastasuse tuvastamise nõue ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebust tõlgendada nii, et selle esemeks on üksnes hüvitamisnõue (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-77-09, p 10). 19.

§ 37

lg 2 p 6 kohaselt võib kaebusega nõuda küll ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist (tuvastamiskaebus), kuid

§ 45

lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Käesolevas asjas on halduskohus sõnastanud vaidluse eseme tuvastamis- ja hüvitamisnõuetena. Samas ei ole halduskohus kaebuse menetlusse võtmise määruses põhjendanud, miks ta leiab, et tuvastamisnõude esitamine on käesoleval juhul lubatud.

§ 45

lg 2 teisest lausest tulenevalt võib tuvastamiskaebuse esitamise õiguse anda ka hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuid kaebaja on koos tuvastamisnõuetega esitanud juba ka hüvitamisnõude. Kaebustest ei nähtu, et kaebajal oleks vanglaametnike toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks mingit muud põhjendatud huvi peale soovi saada sellega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist. Kuna kaebaja esitatud hüvitamiskaebuse aluseks on sama vanglaametnike tegevus, mille õigusvastasuse tuvastamise nõude kaebaja on esitanud, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitse seisukohalt käesolevas asjas

§ 45lg 2 kohaselt lubatav.

Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei ole eraldi tuvastamisnõuet vaja menetleda, kui asjas on eraldi tuvastamisnõudega vaidlustatud üksnes kahjunõude aluseks olevate toimingute õiguspärasust, millele kohus annab kahjunõude lahendamisel niikuinii hinnangu (Riigikohtu üldkogu 11.12.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-75-11, p 24; Riigikohtu halduskolleegiumi 05.10.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 22).
3. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja tegelik tahe on olnud esitada hüvitamiskaebus ning kuigi kaebaja on sõnastanud selle tuvastamis- ja hüvitamisnõuetena, ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine antud juhul põhjendatud ning halduskohus oleks pidanud vaidluse eseme tulenevalt kaebaja tegelikust tahtes ümber sõnastama.
4. Kui kaebuse menetlusse võtmisel on halduskohus oma 22.10.
5. a määruses sõnastanud vaidluse eseme vangla kahe vastuse õigusvastasuse kindlakstegemise ning kahju 6 hüvitamise nõuetena, siis 25.08.
6. a otsuses on halduskohus otsuse sissejuhatuses vaidluse eseme kirjeldusena märkinud lisaks nendele nõuetele veel ka Viru Vangla ametnike toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõude. Samas ei nähtu kohtuasja materjalidest, et kaebaja oleks vahepeal taotlenud kaebuse muutmist või halduskohus oleks

§ 49lg 1 alusel seda lubanud.

Halduskohtu 25.08.

1. a otsuse kirjeldavas osas on halduskohus kaebuse nõuetena märkinud jällegi vaid Viru Vangla 19.08.
2. a ja 26.08.
3. a vastuste õigusvastasuse kindlakstegemise ning kahju hüvitamise. Kohtuotsuse põhjendavas osas on halduskohus leidnud, et kaebaja taotleb lisaks vangla vastustele ka Viru Vangla ametnike toimingute õigusvastasuse tuvastamist ja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot.

§ 161

p 6 kohaselt märgitakse otsuse sissejuhatuses vaidluse eseme üldine kirjeldus ning

§ 164kohaselt otsuse kirjeldavasse ossa muuhulgas ka kaebuses esitatud nõuded.

Seega on halduskohus ka menetluse käigus olnud ebajärjepidev küsimuses, millised nõuded kaebaja esitanud on ning otsuses märkinud vaidluse esemeks lisaks ka nõude (Viru Vangla ametnike toimingute õigusvastasuse tuvastamine), mida ta kaebuse menetlusse võtmisel menetletava nõudena märkinud ei ole.

1. Halduskohus tegi 25.08.
2. a otsuse resolutsiooni p-ga 2 kindlaks Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse perioodil 24.04.2014 – 08.06.2014, mil kaebajale ei võimaldatud madratsit kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kell 14.00–15.00 ja jätkati kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.
3. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.
4. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on halduskohus kontrollinud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi ning leidnud, et kaebajale ei ole tervisekahju tekitatud ega tema inimväärikust alandatud. Seega halduskohtu hinnangul ei ole mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks seaduses sätestatud eeldused täidetud ning sellest tulenevalt jättis halduskohus hüvitamiskaebuse rahuldamata. Samas on halduskohus leidnud, et kaebus tuleb Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes rahuldada. Seda, milliste õigusnormide vastu on vanglaametnikud vaidlustatud toimingute puhul eksinud, halduskohus aga vaidlustatud otsuses märkinud ei ole.
5. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja eraldiseisvat Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet esitanud, vaid see oli hõlmatud kaebaja esitatud hüvitamisnõudega, samuti ei ole halduskohus sellist nõuet menetlusse võtnud ega kontrollinud selle lubatavuse eeldusi, siis on halduskohus õigusvastasuse tuvastamise nõuet lahendades väljunud kaebuse piiridest, rikkudes sellega

§ 41

lg-t 1, § 157 lg-t 1 ja § 162 lg-t 1.

§ 41

lg 5 kohaselt on küll juhul, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, kohtul õigus teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasus, kuid käesoleval juhul tegi halduskohus kindlaks, et seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks ei olnud täidetud. Seega ei saanud halduskohus vanglaametnike tegevuse õigusvastasust tuvastada ka

§ 41lg 5 alusel.

1. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on määratlenud vaidluse eseme ebaõigesti ning on otsust tehes ületanud kaebuse piire. Kaebuse piiridest väljumine on kohtumenetluse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.02.
2. a otsuse asjas nr 3-3-1-91-04 p-i 11). Kuna

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt on kaebuse saanud kohtul kohustus selgitada asjas välja vaidluse ese ning

§ 122

lg 2 p 1 kohaselt peab kohus eelmenetluses kontrollima, kas vaidluse ese on õigesti välja selgitatud, siis on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu poolt vaidluse eseme ebaõige kindlaksmääramise korral ei ole ringkonnakohtul võimalik nimetatud rikkumist 7 apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Vaidluse esemest tulenevalt määratakse piirid, mille raames kohus peab tagama

§ 2

lg 4 teise lause kohaselt asjaolude väljaselgitamise ja

§ 162lg 1 kohaselt tegema lahendi.

Kui asuda vaidluse eset kindlaks määrama alles apellatsiooniastmes, siis asuks ringkonnakohus sellega kaebust lahendama esimese astme kohtuna. Sellisel juhul ei eksisteeriks kolmeastmelist kohtusüsteemi, mis omakorda piiraks oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.04.

1. a otsus asjas nr 3-10-541, p 13 ja 07.02.
2. a otsus asjas nr 3-08-2411, p 12).
3. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel järgmist. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on õigusvastaselt jätnud rahuldamata kaebaja esitatud taotlused, st ei ole vanglalt välja nõudnud elektroonilist kirjavahetust, ei korraldanud kohtuistungit, ei kutsunud välja ega kuulanud üle kaebaja poolt taotletud tunnistajaid, ei esitanud talle tutvumiseks haldusasja materjale, ei rahuldanud 18.09.
4. a esitatud kaebuses toodud taotlusi ega teinud kaebajale taotletud koopiat kaebusest, samuti ei tõlkinud vangla vastuväiteid kaebajale arusaadavasse keelde.
5. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud kaaskinnipeetava ütluste asja juurde tõendina võtmist, Viru Vanglalt kaebaja meditsiinikaardi, hoonete ülemuste poolt valvuritele saadetud käskkirjade ja vanglaametniku poolt meditsiinitöötajale saadetud järelepärimise väljanõudmist, kohtuistungile vanglaametniku ja meditsiinitöötaja tunnistajana kutsumist ning asja läbivaatamist kohtuistungil. 19.10.2014 on kaebaja esitanud täiendava avalduse ning palunud sellest teha endale koopia. 02.11.2014 esitas kaebaja täiendava taotluse, milles kordab kaebuses esitatud taotlusi ning täiendavalt palub kohtul esitada talle kõik haldusasja dokumendid ning kohustada vanglat andma talle tõlk, et ta saaks tutvuda asja materjalidega. Kaebaja on 02.11.
6. a taotlusele märkinud lisaks, et soovib saada nende taotluste koopiat ja neile kirjalikku vastust. 02.11.2014 on kaebaja esitanud ka avaldusena pealkirjastatud dokumendi, milles palub kohtul parandada halduskohtu 22.10.
7. a määruses ebaõigesti märgitud kahjuhüvitise summa, mida kaebaja nõuab. Samuti palub kaebaja nimetatud avalduses, et halduskohus osutaks, mille alusel ta on jätnud rahuldamata kaebuses esitatud taotlused. Kaebaja palub saata endale veel kaebuse koopia ja vastata kirjalikult. 15.01.2015 halduskohtule esitatud taotluses palub kaebaja saata talle 08.01.
8. a määrus venekeelsena ning anda talle tõlk või kohustada Viru Vanglat andma tõlki, et tõlkida vangla vastuväited ja toimiku materjalid vene keelde. Taaskord palub kaebaja ka 15.01.
9. a taotlusest teha koopia ja vastata kirjalikult. 22.04.2015 saatis kaebaja halduskohtule päringu, milles palus kohtul selgitada, millises seisus haldusasi hetkel on. Ühtlasi on kaebaja palunud ka selle dokumendi koopiat. 24.06.
10. a taotluses soovis kaebaja talle 17.06.
11. a määruse venekeelsena saatmist ning palus taaskord koopiat ja kirjalikku vastust. Halduskohus on asja materjalidest nähtuvalt 06.11.
12. a määrusega parandanud 22.10.
13. a määruses esinenud ebatäpsuse seoses kahjunõude suurusega ning 06.02.
14. a määrusega jätnud rahuldamata kaebaja 15.01.
15. a taotluse menetlusabi võimaldamiseks 08.01.
16. a määruse ja Viru Vangla vastuse vene keelde tõlkimise kuludest vabastamiseks. 27.04.2015 on halduskohus vastanud kaebaja 22.04.
17. a esitatud päringule. 25.08.
18. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 on halduskohus jätnud rahuldamata kaebaja 24.06.
19. a taotluse menetlusabi saamiseks 17.06.
20. a kohtumääruse tõlkimiseks vene keelde. Ülejäänud kaebaja taotlused on halduskohus toimiku materjalide kohaselt jätnud tähelepanuta ja ka lahendamata. 27.

§ 27

lg 1 p 4 kohaselt on menetlusosalisel muuhulgas õigus esitada taotlusi.

§ 162

lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ning menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Seega on halduskohtul 8 kohustus hiljemalt kohtuotsuses lahendada kõik kaebaja esitatud taotlused. Taotlused tuleb lahendada ka juhul, kui need jäävad rahuldamata.

§ 50

lg 1 kohaselt loetakse ka kohtule esitatav taotlus avalduseks.

§ 55

lg 3 kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette teisiti. Käesolevas asjas ei olnud korduvalt esitatud taotluste puhul tegemist korduvate taotlusega

§ 55

lg 3 mõttes, sest halduskohus ei olnud eelnevalt samade taotluste osas veel seisukohta võtnud, ning toimiku materjalidest nähtuvalt ongi kaebaja esitanud osasid taotlusi korduvalt selleks, et juhtida halduskohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja on esitanud taotlusi, kuid halduskohus on jätnud need lahendamata. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks esitanud taotlused hilinemisega, mis võiks teatud juhtudel

§ 51lg 4 alusel anda kohtule õiguse keelduda nende menetlemisest.

28. Käesoleval juhul on halduskohus lahendanud vaid neli kaebaja esitatud taotlust ning jätnud ülejäänud tähelepanuta. Viis kaebaja esitatud taotlust puudutasid tõendi vastuvõtmist ja tõendite kogumist.

§ 62

lg 5 kohaselt teeb kohus tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse. Ka tõendi vastuvõtmist ja tõendite kogumist käsitlevad kaebaja taotlused on halduskohus jätnud täielikult tähelepanuta ja lahendamata. Samuti ei ole halduskohus oma 08.01.

1. a ja 17.06.
2. a määrustes, millega määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, võtnud sisulist seisukohta kaebaja taotluse osas arutada asja kohtuistungil.
3. Kaebaja on apellatsioonkaebuses palunud ringkonnakohtul rahuldada halduskohtule 18.09.2014 ja 02.11.2014 esitatud taotlused.

§ 201

lg-s 2 on sätestatud, et kui ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja ei saada asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tal uue lahendi tegemisel võtta seisukoht kõikide väidete ja vastuväidete ning menetlusküsimuste kohta, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja saadab käesoleva asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse, rahuldada kaebaja poolt halduskohtule 18.09.2014 ja 02.11.2014 esitatud taotlused, läbi vaatamata põhjusel, et tulenevalt

§ 201

lg-st 2 ei pea ringkonnakohus sellisel juhul ise eelnevalt ära lahendama kõiki neid menetlusküsimusi, s. h kaebaja poolt juba halduskohtule esitatud taotlusi, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus. Halduskohtul tuleb seega endal asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka kõigi kaebaja poolt esitatud ja asjas seni veel lahendamata taotluste kohta. 30. Kuna asja menetlus jätkub, siis ei jaota ringkonnakohus menetluskulusid (

§ 109lg 4).

Apellatsiooniastmes ei ole pooled kohtule kuludokumente esitanud. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja Tartu Ringkonnakohtu 09.10.2015. a määruse alusel ning vastustaja

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/