Obsah (9)

§ 212§ 213§ 47§ 151§ 201§ 41§ 108§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 25.08.2014 D. Sažini kahju hüvitamise taotluse, milles viimane palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju ja mõista välja õiglane kahjutasu. D. Sažini väitel viibis ta Tallinna Vanglas 22.12.2011-29.05.2012 ja 19.09.2013-29.07.2014, millise aja jooksul rikkus vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
2. D. Sažin märkis, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt tuleb kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast maha arvata mööbli alla jääva ala pindala ja ka tualetiala pindala ning olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m², on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. D. Sažin tõi lisaks välja kinnipidamistingimused, mis kogumis on inimväärikust alandavad: puudus privaatsus; puudus võimalus tegeleda spordiga; ööseks põlema jääv tuli segas magamist; raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine, seda olukorras, kus kambritesse kostus õues mängiv vali muusika; kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ja vähene valgus kurnas silmi; võimaldati ainult üks 10-minutiline dušikord nädalas olukorras, kus kambrites puudus soe vesi; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja paljude kambrite seintel esines hallitust, millest võib järeldada, et ventilatsioon oli puudulik; õhuakendele oli paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid õhuvahetust; kambrist väljaspool oli reeglina võimalik viibida vaid üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis, mille suurus on 2,7×2,4 m
4. Tallinna Vangla jättis 14.11.
5. a otsusega nr 5-18/14/22995-3 D. Sažini kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
6. D. Sažin esitas 20.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 27.04.2015 kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 12 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Kaebaja põhjendused: 1) Tallinna Vanglas viibis 22.12.2011-29.05.2012 ja 19.09.2013-29.07.2014, mil vangla rikkus EIÕK art-t
7. EIK praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata tualeti pindala ja ka mööbli alla jääva ala pindala. Vaba põrandapinda kambris oli umbes 6,5 m², millel ta viibis valdavalt viiekesi 23 tundi. Ta sai olla vaid üks tund kitsas jalutusboksis ööpäeva kohta. Kaebajal ei võimaldatud osaleda üheski huvialaringis ega spordiüritusel ning ta ei saanud külastada spordisaali. Sellistes tingimustes viibimise eest tuleb isikule maksta rahaline hüvitis. 2) Kaebajal puudus võimalus olla omaette, s.t privaatsus. Puudus võimalus tegeleda spordiga. Raadiosaated, mis jalutusboksides mängisid, oli kuulda ka kambrisse ja olid pealesunnitud. Kambri valgustus polnud piisav. Kambris polnud piisavalt õhku. Kambris oli pidevalt niiske, kuna riideid tuli kuivatada kambris. Kambris puudus soe vesi ja duši all sai käia ühe korra nädalas umbes 20 minutit. Jalutusboksis oli kitsas.
8. Tartu Halduskohus tagastas 09.06.
9. a määrusega kaebuse osas, milles D. Sažin nõudis mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et vangla ei võimaldanud tal osaleda üheski huviringis ja võttis kaebuse ülejäänud osas menetlusse.
10. Tartu Halduskohus rahuldas 27.10.
11. a otsusega kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 240 eurot (resolutsiooni p 2); tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 53 päeva jooksul ajavahemikul 22.12.2011-29.05.2012 ja 19.09.-14.11.2013, kui põrandapinda oli inimese kohta 2 alla 3 m², kuid rohkem kui 2,5 m² (resolutsiooni p 3); mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 8,53 eurot (resolutsiooni p 4); kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis ja menetluskulud tuli kanda Rahandusministeeriumi kontole (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused: 1) Tualeti alune pind tuleb arvata kambri pinna hulgast välja. Oluline ei ole arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja viibis 22 päeva kambrites, kus põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m². Samas ei tulnud kaebajal sellistes tingimustes viibida korraga väga palju päevi (pikim ajavahemik 10 päeva). 151 päeva viibis kaebaja kambris, kus pinda isiku kohta oli 2,5-2,97 m². 15.11.2013-29.07.2014 viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli üle 3 m² (3,22-9,7 m²). Täiendava liikumisvõimalusena osales kaebaja 07.-25.11.2013 suitsetamisest loobumise nõustamisel, mis toimus viiel korral ja kestis umbes 2 tundi, valvurid saatsid kaebaja psühholoogide kabinetti (tl 45p, 54-54p). Täiendavaid liikumisvõimalusi andis kaebajale ka lühiajalistel kokkusaamistel käimine, sest need ruumid asuvad ca 100 m kaugusel ja selleks kõnnitakse läbi õue. Lühiajalised kokkusaamised on toimunud 19.09.2013, 30.09.2013, 14.10.2013, 21.10.2013, 04.11.2013, 05.11.2013, 08.11.2013, 15.11.2013, 04.12.2013, 17.12.2013, 14.01.2014, 15.01.2014, 28.01.2014, 10.02.2014, 10.02.2014, 12.02.2014, 25.02.2014, 26.02.2014, 05.03.2014, 11.03.2014, 18.03.2014, 26.03.2014, 12.04.2014, 23.04.2014, 29.04.2014, 30.04.2014, 03.05.2014, 13.05.2014, 12.06.2014, 25.06.2014, 01.07.2014 ja 23.07.2014 (tl 45p). 2) Kohus nõustus vastustaja seisukohtadega (tl 45-47) muude kinnipidamistingimuste (puudus võimalus olla omaette; puudus võimalus tegeleda spordiga; pealesunnitud olid raadiosaated, mis mängisid jalutusboksides; kambri valgustus polnud piisav; kambris polnud piisavalt õhku; kambris oli pidevalt niiske, kuna riideid tuli kuivatada kambris; kambris puudus soe vesi; duši all sai käia ühe korra nädalas, jalutusboksis oli kitsas) osas. Akna olemasolu üle asjas vaidlust ei ole. Pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades piisava valgustuse tagamisel. Asjaolu, et kaebaja pole selles küsimuses vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ja kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. Ei nähtu, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis suurendaksid ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju kaebajale. 3) Põhjendatud on hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas 22 päeva ulatuses, kui isiklikku ruumi oli alla 2,5 m² ning 98 päeva ulatuses, kus isiklikku ruumi oli täpselt 2,5 m². 53 päeva osas, mil kaebaja isiklik ruum oli 2,68-2,97 m², on piisav hüvitis kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Arvestades, millises suurusjärgus tuleb toime tulla paljudel ühiskonnaliikmetel, on ühiskonna õiglustundele ja heaolutasemele vastav hüvitis ühe õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibitud päeva eest 2-3 eurot. Põhjendatud on välja mõista 2 eurot iga päeva kohta, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla või täpselt 2,5 m². MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12. Tallinna Vangla esitas 26.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.10.
13. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt, mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise ja menetluskulud ning tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused 53 päeva vältel. Teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kambris, kus kaebaja viibis, asus WC kambris, oli seinte ja uksega eraldatud ruum. Vangla ei ole rikkunud siseriikliku õiguse norme kaebajale kambripinna tagamisel. 3 2) Kohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu 20.06.
14. a lahendi nr 3-4-1-9-14, milles ei tuvastatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. Sellele vaatamata leidis kohus, et VSkE § 6 lg 6 ei olnud kooskõlas EIÕK art-ga 3 ega VangS § 4¹ lg-ga
15. Kui ringkonnakohus leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 võib olla vastuolus mõne õigusnormiga, siis tuleb teha uus normikontroll ja võtta seisukoht normi põhiseaduspärasuse kohta. 3) Liikumispiirangud olid kehtestatud seaduslikul alusel ja piisav kambripind oli kaebajale tagatud, seega ei ole kaebaja õigusi rikutud. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eesti riik sai
16. aastal teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. 4) Üksnes fakt, et ruutmeetrid ei vastanud WC pindala kogupinnast välja arvestades kehtivale õigusele, ei õigusta 240 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Rahalise kompensatsiooni määramist õigustanuks üksnes oluliselt halvemad vangistustingimused, mida kohus tuvastanud ei ole. Vaid kambripinna suuruse alusel ei saa asuda seisukohale, et isiku inimväärikust on alandatud. Kaebaja heaolu ei oleks saanud olla 3 m² suuruse miinimumnõude täitmisel oluliselt suurem. Otsuses puuduvad põhjendused, mil moel tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks.
17. D. Sažin esitas 26.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.10.
18. a otsus täielikult ja tema kaebus täies ulatuses rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei ole analüüsinud ega arvesse võtnud kaebaja argumente ja esitatud tõendeid. EIK rõhutab, et mitmeinimese kambrites jääb igale inimesele vähemalt 4 m² eluruumi, arvestamata kambrisiseste tualettide pindala. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. 22.12.2011-29.05.2012 ja 19.09.2013-29.07.2014 oli kaebaja kambrisisene vaba liikumine piiratud, sest reaalselt oli vaba põrandapinda 1,8 m². 473 päeva elas ta kambris, kus põrandapind oli väiksem kui 3 m². Vanglal oli võimalik pärast CPT Eesti külastust elutingimusi muuta, kuid vangla ignoreeris seda. Kaebaja suhtes kasutati vastuvõetamatuid ülalpidamistingimusi, ebapiisav isiklik ruum ja halb valgustus. 2) Põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, et piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 2 eurot ööpäeva eest. On arusaamatu, kuidas ja millisel alusel on kohus päevamäära arvestanud. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolude koosmõju, nt kambrite sisustus, hügieenilisus, isiku kinnipidamiskohta paigutamise kestus. Tingimuste kujundamisel võivad olulised olla ka kinnipeetu isiku sugu, vanus ja tervislik seisund. Isiku õiguste rikkumisega (inimväärikuse alandamisega) on tegemist ka juhul, kui kinnipidamistingimuste mõju on alandav. Inimväärikuse põhimõttel on väljund ka PS §-s
20. Tallinna Vangla esitas 16.12.2015 vastuse D. Sažini apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kohtu metoodika põrandapinna arvutamisel on olnud õiguspärane puudutavalt mööblialust pinda. Kohus on ebaõigesti arvestanud kambri üldpindalast WC aluse pinna välja. Kaebajale oli vähem kui 3 m² põrandapinda tagatud 162-l päeval, neist 42-l päeval jäi eelnimetatust puudu vaid 0,08 m². Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv inimesi, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Lisaks ei viibinud kaebaja Tallinna Vanglas järjest 473 päeva, vaid kahel erineval perioodil. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ning täiendava liikumisvõimalusena osales ta suitsetamisest loobumise nõustamisel ja käis lühiajalistel kokkusaamistel. 2) Kaebaja heaolu kambris ei oleks saanud 3 m² suuruse miinimumnõude täitmise korral olla oluliselt suurem. Seega kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne. 4 Ühestki õigusaktist ei tulene, et kinnipeetaval peaks olema kambrites põrandapinda 4 m². Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel. 3) D. Sažini kaebus tulnuks jätta rahuldamata ka põhjusel, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks, mistõttu tal puudub RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebajal olid tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks, kuid ta ei võtnud enam kui kahe aasta jooksul midagi ette, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja pärast seda, kui EIK tegi tema jaoks sobiva lahendi.
21. D. Sažin esitas 23.12.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. EIK on mööbli arvessevõtmist oluliseks pidanud, kui see takistab liikumist ja seda ei kompenseerita võimalusega veeta aega väljaspool kambrit. Kambrisisene liikumisvõimalus oli piiratud, sest ruumis oli ühe isiku kohta reaalselt 1,5 m² vaba pinda. 2) EIK on arvukates lahendites leidnud, et kinnipidamistingimuste puhul EIÕK art 3 rikkumise hindamisel võetakse arvesse kambri kitsaid olusid. EIK on rõhutanud, et kuigi kambrites, kus on mitu kinnipeetavat, on soovitav isiklik kambripind vähemalt 4 m², siis senise praktika kohaselt on EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks olukord, kus kinnipeetaval on vähem kui 3 m² põrandapinda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus leiab, et D. Sažini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
23. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli D. Sažini kaebus halduskohtule lubatav (I); hindab seejärel, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid õigusvastased (II); analüüsib kaebajale tekkinud võimaliku kahju suurust (III) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (IV). I
24. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 199 lg 2 p-st 3 ning lg-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus kohtulahendi apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata tühistada asja halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb osaliselt kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustest olenemata seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada, kuna see on kaebuse eseme piiritlemiseks vajalik. 13.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas 5 on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.

1. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.
2. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks.
3. D. Sažini kahju hüvitamise taotluse (tl 18-18p), halduskohtule esitatud kaebuse (tl 2-4) ning halduskohtu poolt 09.06.
4. a määrusega (tl 37-39) tagastatud kaebuse nõuete võrdlemisel selgub, et halduskohus on kaebaja kahju hüvitamise nõude menetlusse võtnud ka nendel alustel, mida kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses vanglale ei märkinud, nimelt et kaebajal ei võimaldatud osaleda ühelgi spordiüritusel ja et jalutusboks oli kitsas. Kuna eelmärgitud alustel ei olnud kaebaja vanglalt kahju hüvitamist taotlenud, tühistab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse ning jätab

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel D.

Sažini kaebuse kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata sel alusel, et kaebajal ei võimaldatud spordiüritustel osaleda ja et jalutusboks oli liiga kitsas. II 15. Seoses kaebaja kinnipidamistingimustega ei ole apellatsiooniastmes vaidlust muude olmetingimuste üle kambris, kui ainult isikliku põrandapinna suurus ja valgustuse piisavus. Valgustust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (otsuse p-d 25-26) ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

16. Kaebaja isikliku põrandapinna suurust ning sellest tulenevalt kinnipidamistingimuste õigusvastasust puudutavas osas tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi muuta. Asjas ei ole vaidlust selle üle D. Sažin viibis Tallinna Vanglas perioodidel 22.12.2011-29.05.2012 ja 19.09.2013-29.07.2014 (kokku 473 päeva) kambrites nr 73, 82, 324, 325, 328, 336, 347, 355 ja 430 koos erineva hulga kinnipeetavatega ning kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Halduskohus on otsuses (p 15) seisukohal, et juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 17) seisukohale, et kaebaja viibis 22 päeva kambrites, kus põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m²; 151 päeva viibis kaebaja kambris, kus pinda isiku kohta oli 2,5-2.97 m²; 15.11.2013-29.07.2014 viibis kaebaja kambrites, kus põrandapind isiku kohta oli üle 3 m². Vastustaja hinnangul on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel ebaõige välja arvata WC alla jääv pind, kuid kaebaja on seisukohal, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. 17. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, 6 ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. 18. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja kokku 162 päeva (22.12.2011, 06.-30.01.2012, 06.-22.02.2012, 01.03.-01.04.2012, 04.-15.04.2012, 23.04.-06.05.2012, 08.-09.05.2012, 11.-20.05.2012, 23.-29.05.2012, 03.-27.10.2013, 29.10.-14.11.2013) kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kuid kaebajale oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud vähemalt 2,5 m² (s.o 2,63-2,92 m²) isiklikku põrandapinda, ning 311 päeva viibis kaebaja kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m² (s.o 3,16-9,7 m²). Seega ei ole kaebaja viibinud olukorras, kus tal oleks olnud vähem kui 2,5 m² või täpselt 2,5 m² põrandapinda kambris. Eeltoodule tuginedes loeb ringkonnakohus asjas tuvastatuks, et vastustaja poolt ei ole rikutud kaebaja suhtes VSkE § 6 lg-st 6 tulenevaid nõudeid vaidlusalustel perioodidel, kuna kaebaja ei ole viibinud olukorras, kus talle ei olnud tagatud kambris põrandapinda vähemalt 2,5 m². Kuna ringkonnakohus VSkE § 6 lg 6 rikkumist asjas ei tuvasta, ei peatu ringkonnakohus täiendavalt viidatud sätte normikontrolli puudutavatel vastustaja väidetel. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 162 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 2,5 m², kuid alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks. 19. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). Ka on EIK selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p 38) ning inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim. 7 20. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 09.07.2015. a vastuses kaebusele (p-d 8.3-8.4, tl 47) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemispiirangute puudumisel suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised), võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga, toitlustati kolm korda päevas ja võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Käesolevas asjas ei ole muude kinnipidamistingimuste osas vangla poolseid rikkumisi tuvastatud. 21. Samas tuleb kaebaja kinnipidamistingimustel arvestada ka kaebaja staatust. Nii on oluline, kas isikule on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused, kusjuures hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas isik liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab (vt RKHK 27.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas määrava tähtsusega asjaolu, et vastustaja andmetel viibis kaebaja mõlemal vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatu staatuses (tl 6p). VangS § 90 lg 3 kohaselt vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. VangS § 93 lg 5 kohaselt vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Asjas puudub vaidlus, et kaebajale oli tagatud vahistatuna väljaspool kambrit liikumiseks ööpäevas vähemalt 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Ka ei ole asjas vaidlust selle üle, et kaebajale on võimaldatud täiendavaid liikumisvõimalusi, kuna ta on osalenud suitsetamisest loobumise nõustamisel (tl 54-54p) ja käinud lühiajalistel kokkusaamistel (vastus kaebusele, p 4b, tl 45p). Olukorras, kus kaebaja pidi küll viibima 162 päeva vältel peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu aeg, nõustamisel osalemine ja lühiajalistel kokkusaamistel viibimine) alla 3 m² suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased, tuleb kinnipidamistingimuste õigusvastasuse kindlakstegemiseks hinnata ka vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust. 22. Riigikohus on nimelt leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Vastustaja esitatud andmetest (tl 49-53) nähtuvalt ei viibinud kaebaja alla 3 m² suuruses kambris 162 päeva järjepanu, vaid vahelduvalt perioodidega, mil kambris oli põrandapinda isiku kohta üle 3 m². Kaebaja viibis alla 3 m² põrandapinnaga kambris järgmiste perioodide kaupa: 1 päev (22.12.2011), 25 päeva (06.-30.01.2012), 17 päeva (06.-22.02.2012), 32 päeva (01.03.-01.04.2012), 12 päeva (04.-15.04.2012), 14 päeva (23.04.-06.05.2012), 2 päeva (08.-09.05.2012), 10 päeva (11.-20.05.2012), 7 päeva (23.-29.05.2012), 25 päeva (03.-27.10.2013) ja 17 päeva (29.10.-14.11.2013), mille hulka jääb ka nõustamisel osalemise 8 periood 07.-14.11.2013 ning kokkusaamistel viibimised 14.10.2013, 21.10.2013, 04.11.2013, 05.11.2013 ja 08.11.2013. 23. Ringkonnakohus ei loe õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks kaebaja viibimist alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris 1-, 17-, 12-, 14-, 2-, 10- ja 7-päevaste perioodide kaupa, kuna nimetatud ajaperioodid olid liiga lühikesed, et kambri ebapiisav suurus saanuks kaebajale negatiivset mõju avaldada. Lisaks tasandasid ebapiisava isikliku pinna mõju viimase 17-päevase perioodi (29.10.-14.11.2013) jooksul ka kaebaja nõustamisel osalemine ja kolm kokkusaamist. Seega saab vaid 82 päeva (perioodid 06.-30.01.2012, 01.03.-01.04.2012 ja 03.-27.10.2013, vastavalt 25, 32 ja 25 päeva) vältel kaebaja kinnipidamistingimusi kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², kuid rohkem kui 2,5 m², õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks pidada. III 24. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eelduseks vastustaja süü ja viimasel lasub süü puudumise tõendamise koormis. Halduskohtul tulnuks eeltoodut otsuses ka hinnata, mistõttu selles osas ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-te 2-5 järgi on süü vormid hooletus ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus ehk õigusvastase tagajärje soovimine. Vastustaja ei ole käesolevas asjas süü puudumist tõendanud. Vastustaja on 14.11.2014. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele märkinud (tl 9), et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks ning kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Vastustaja väitel oli kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes, nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Vastustaja jäi halduskohtule esitatud vastuses kaebusele (p 3, tl 45) 14.11.2014. a vastuses toodud seisukohtade juurde ja palus kohtul nendega kaebuse lahendamisel arvestada. Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Vastustaja on kinnipidamistingimuste hindamisel lähtunud üksnes põrandapinna suurusest isiku kohta, kuid ei ole arvestanud muid kinnipidamistingimusi, s.h eelkõige kambris veedetud aega ja liikumisvõimalusi. Vastustaja on jätnud järgimata käibes vajaliku hoole. Seega oli vastustaja tegevus süüline hooletuse vormis. 25. Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus asjakohatuks vastustaja vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele (p 11, tl 114) väidetu, et kaebaja ei ole kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks 9 alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. 26. Halduskohus leidis otsuses (p 34), et 120 päeva osas, mil kaebaja isiklik ruum oli alla või täpselt 2,5 m², on põhjendatud hüvitada kaebaja mittevaraline kahju rahas ning 53 päeva osas, mil kaebaja isiklik ruum oli 2,68-2,97 m², on piisav hüvitis kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine, arvestades seejuures, et kõnealusel ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda ulatuses, mis vastas kehtivale siseriiklikule õigusele. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et kaebaja ei viibinud vaidlusalusel ajal kambris, kus tal oli isiklikku pinda 2,5 m2 või alla selle. Seega puudub alus lugeda kaebaja kinnipidamistingimusi halduskohtu poolt nimetatud 120 päeva osas kaebaja väärikust alandavateks ning puudub ka hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Veel on ringkonnakohus tuvastanud, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², kuid rohkem kui 2,5 m², olid 82 päeva vältel õigusvastased ja kaebaja õigusi rikkuvad. Kaebaja on seisukohal, et talle tuleb kahjuhüvitis välja mõista, kuid vangla on vastupidisel seisukohal. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus järgnevalt kahju hüvitamise nõude põhjendatust. 27. Ringkonnakohus leiab, et üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tekita alati rahaliselt hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele (20.10.2011. a otsus nr 3-3-1-43-11, p 18). Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006. a otsus nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka

§ 41lg 5 näeb sellise võimaluse ette (Riigikohtu 20.10.2011.

a määrus nr 3-3-1-43-11, p 18).

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas põhjendatud kaebajale kokku vaid 82 päeva vältel ebapiisava põrandapinna tagamise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas, vaid piisab selles osas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisest, kuivõrd kaebaja õiguste rikkumist saab ringkonnakohtu hinnangul pidada siiski väheintensiivseks. Seejuures arvestab ringkonnakohus, et kaebaja ei viibinud 82 päeva järjepanu alla 3 m² põrandapinnaga kambris, vaid vahelduvalt perioodidega, mil talle oli kambris tagatud üle 3 m² põrandapinna. Kaebaja viibis alla 3 m² põrandapinnaga kambris lühemate perioodide kaupa. Eelnevat arvestades loeb ringkonnakohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisega 82 päeva jooksul, mil kaebajale oli kambrites põrandapinda tagatud alla 3 m², kuid rohkem kui 2,5 m² (perioodid 06.-30.01.2012, 01.03.-01.04.2012 ja 03.-27.10.2013). IV
2. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus D. Sažini apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 27.10.
3. a otsuse resolutsiooni p-d 2-5 ning teeb tühistatud osas uue otsuse, 10 millega jätab läbi vaatamata D. Sažini kaebuse sel alusel, et ta ei saanud osaleda spordiüritustel ja et jalutusboks oli kitsas ning tuvastab kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse 82 päeva jooksul (perioodid 06.-30.01.2012, 01.03.-01.04.2012 ja 03.-27.10.2013), muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4. Kaebaja on apellatsioonkaebusele lisanud Tartu Halduskohtu 27.10.
5. a otsuse koopia. Kuna asja toimikus on halduskohtu otsus olemas (tl 66-71), siis tagastab ringkonnakohus kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud halduskohtu otsuse koopia. 31.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Esimese astme kohtus tasus kaebaja nõutud riigilõivuna 170,64 eurot (tl 35). Võttes arvesse seda, et kaebaja taotles kahjuhüvitist kokku 473 päeva eest, kuid ringkonnakohus rahuldab kaebuse vaid 82 päeva osas, tuvastades kambritingimuste õigusvastasuse ning jättes rahalise hüvitise välja mõistmata, loeb ringkonnakohus halduskohtusse esitatud kaebuse kokkuvõtlikult rahuldatuks 8% ulatuses. Arvestades kaebuse rahuldatud osa, mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja 13,65 eurot. 32. Kaebaja esindaja esitas 08.04.2016 ringkonnakohtule menetluskulude taotluse, milles ta palub õigusabikuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 650 eurot ja riigilõivu 163,44 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 12.01. 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel