← Eesti

3-15-1130/33

Obsah (4)§ 98§ 96§ 40§ 8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1130 Haldusasi R.N.i kaebus Maksu- ja

§ 98lg-s 1 lauses 1 ette nähtud kolmeaastast aegumistähtaega.

Seega on maksusumma määratud pärast aegumistähtaja möödumist ning maksusumma sissenõudmine on aegunud.

  1. Puudub põhjuslik seos deklaratsioonide ajaliselt hilisema esitamise ja tekkinud maksuvõla vahel. Maksudeklaratsioonide esitamine iseenesest ei tähenda automaatselt deklareeritud maksukohustuse täitmist. Isik võib maksudeklaratsiooni esitada õigeaegselt, kuid ikkagi jätta täitmata maksukohustuse. Seega ei ole maksudeklaratsiooni õigeaegne esitamine ja deklaratsiooni kohaselt tekkinud maksukohustuse tasumine omavahel otseses põhjuslikus seoses. Vastutusotsuses on erinevalt vastutusotsuse projektist muudetud põhjusliku seoses põhjendust. Põhjuslik seos ei saa olla pidevas muutumises. Kaebaja hinnangul omab olulist tähendust asjaolu, et 06.01.2011, mil MTA hinnangul läks OÜ Kodusepp juhtimine tervikuna üle J.G.ile, oli OÜ Kodusepp pangakontol rahalisi vahendeid, millest oleks saanud tasuda maksusummasid.
  2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 2

(8)
  1. MTA 20.11.2014 vastutusotsus nr 13-7/473-11 on õiguspärane ning kaebuses toodud seisukohad ei anna alust selle tühistamiseks.
  2. Süü tuvastamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 104 sätestatust, millest tulenevalt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kaebaja oli teadlik käibemaksu deklareerimise ja tasumise kohustusest, kuna on lisanud OÜ Kodusepp poolt vaidlusalustes tehingutes väljastatud arvetele käibemaksu ning kaebaja oli kontrollitaval perioodil ka ainus e-maksuameti kasutusõigust omav isik ja juhatuse liige. Kaebaja teadlikku tegevust - vaidlusalustelt tehingutelt käibemaksu deklareerimata jätmine ning deklaratsioonide nullidega esitamine – saab käsitleda üksnes tahtlusena. Eluliselt ei ole usutav kaebaja väide, et deklaratsioonide esitamine nullidega oli tingitud hooletusest, võttes arvesse kaebaja tegevust pärast maksumenetluse alustamist (osaühingu osade võõrandamine ning juhatuse töökorra ja ainuosaniku otsuse tagantjärele vormistamine). Kuna käesolevas asjas ei viita ükski asjas kogutud tõend sellele, et J.G. on saanud äriühingu juhatuse liikmeks juba 26.08.2010, on maksuhaldur põhjendatult pidanud seda dokumenti tagantjärele koostatuks. Kui J.G. oleks saanud juhatuse liikmeks juba 26.08.2010 ainuosaniku otsusega, puudunuks vajadus valida J.G. äriühingu uueks juhatuse liikmeks ainuosaniku 27.12.2010 koostatud ja äriregistrile 03.01.2011 esitatud otsusega. Samuti 29.12.2010 sõlmitud osaühingu osa müügilepingu punktist 1.1 nähtub, et OÜ Kodusepp juhatuse liikmeks on ainult kaebaja. Vastustaja rõhutab veel, et isegi juhul kui J.G. sai 26.08.2010 OÜ Kodusepp juhatuse liikmeks ning kohustused juhatuse liikmete vahel jagati ära, siis ei tähenda see automaatselt seda, et üks juhatuse liige ei vastuta teise juhatuse liikme tegemise eest. Kui üks juhatuse liige ei kontrolli, mida teine teeb, siis ka see juhatuse liige rikub juhatuse liikme kohustusi.
  3. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi tahtlikult ning seega kuulub kohaldamisele viieaastane aegumistähtaeg. Vastutusotsus on tehtud maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul.
  4. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega, mis puudutavad põhjuslikku seost deklaratsioonide esitamise ja maksuvõla vahel. Vastustaja hinnangul oli maksuvõla tekkimise põhjuseks asjaolu, et kaebaja jättis maksukohustused nõuetekohaselt deklareerimata – kaebaja deklareeris valeandmeid. Kui kaebaja oleks äriühingu maksukohustused deklareerinud nõuetekohaselt ja tähtaegselt, siis deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu äriühingul maksuvõlga tekkida poleks saanud. Nimetatud olukorras oleks maksuvõlg saanud tekkida juhul, kui äriühing oleks oma maksukohustused jätnud tähtaegselt tasumata. Isegi kui maksukohustuse tekkimise ajal äriühing omas maksuvõla tasumiseks vajaminevaid rahalisi vahendeid ning on tõenäoline, et äriühing oleks suutnud maksukohustused tasuda, siis käesoleva vastutusotsuse õiguspärasuse seisukohast ei oma nimetatud asjaolu tähtsust. Seda just seetõttu, et maksuvõla tekkimise põhjuseks oli deklareerimiskohustuse rikkumine, mitte tasumiskohustuse rikkumine. KOHTU PÕHJENDUSED 5.

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest.

§ 40

lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 8

lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Nimetatud sätetest tulenevalt on maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemise aluseks olevaid tingimusi kohtupraktikas piiritletud järgmiselt (nt Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap-d „e“-„i“): 3

(8)1) kehtiva maksuvõla olemasolu ehk

§ 96

lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavate asjaolude (s.o maksuvõlga ei ole tekkinud; maksuvõla sissenõudmine on aegunud; maksuvõlg on kustutatud) puudumine; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest (s.o maksukohustuse tekkimise hetke arvestamine; isiku funktsioon ja pädevus äriühingus); 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg (

§ 98

) ei ole möödunud; 4)

§-des 38-40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt sissenõudmine; 5) vastutusotsus

§ 40

lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (vt ka Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28). Äriühingu seadusliku esindaja vastutust äriühingu maksukohustuse eest (

§ 40

lg 1) ja vastutusotsuse tegemist (

§ 96

) on põhjalikult käsitletud mitmetes Riigikohtu lahendites: nt 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 10; 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13 (p 12); 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13 (p-d 11-16); 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12 (p-d 10-11, 14 ja 20); 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05 (p-d 12, 13 ja 15). Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt äriühingu maksuvõla sissenõudmisel on Riigikohtu praktika kohaselt järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (s.o rikutud peab olema nimelt

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustusi – vt lahend nr 3-3-1-37-13, p 17); 3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi ning sellekohase sisulise motivatsiooni puudumise korral ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi.

§ 40

lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. Iga juhatuse liikme süü on individuaalne ja tuleb tuvastada eraldi, mistõttu on põhjendatud vastutusotsuse tegemine vaid selle juhatuse liikme osas, kelle käitumises on tuvastatud

§ 8

lg-s 1 nimetatud rikkumine, süü vastutuse kohaldamiseks nõutavas vormis ning põhjuslik seos selle teo ja tekkinud tagajärje (maksude maksmata jätmine) vahel (vt lahend nr 3-3-1-37-13, p 27). Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha (vt lahendid nr 3-3-1-37-13, p-d 20 ja 22; nr 3-3-117-13, p 18). Süü vormide („tahtlus“ ja „raske hooletus“) sisustamisel on Riigikohtu hinnangul (vt lahend nr 3-3-1-23-12, p 14; samuti Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 15) võimalik lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette

§ 40

lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine).

§ 40

lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub

§-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord isegi üksnes kaudsete tõendite) kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (vt lahendid nr 3-3-1-43-14, p 18; nr 3-3-1-37-13, p 24).

  1. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et OÜ-l Kodusepp on tasumata maksukohustus maksustamisperioodi
  2. a septembrist novembrini summas 48 495,78 eurot. Nimetatud maksukohustust on tekkinud Pajusaare tee 6 kinnistu võõrandamisest ja maksustamisest käibemaksuga. Maksukohustust ei deklareeritud
  3. aastal, vaid alles kontrollimenetluse käigus. 4

(8)Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et eelnevalt on nurjunud maksuvõla sissenõudmine Kodusepp OÜ-lt ning Kodusepp OÜ on jätkuvalt, kohtuotsuse tegemise seisuga õigusvõimeline. Poolte vahel on vaidlus sisuliselt kahe asjaolu üle: - kas kaebaja on rikkunud maksuseadustest tulenevat kohustust, mille tulemusel on tekkinud maksuvõlg. Vastutusotsuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb hinnata, millist kohustust on kaebaja vastutusotsuse kohaselt rikkunud, kas tegemist oli kaebaja kohustusega ja kas kohustuse rikkumise ja maksuvõla vahel on põhjuslik seos; - kas kaebaja tegevus oli tahtlik, millest sõltub lisaks juhatuse liikme süüle ka see, kas otsus on tehtud aegumistähtaja jooksul.
  1. Äriregistri kohaselt oli vaidlusalusel perioodil ainsaks Kodusepp OÜ juhatuse liikmeks ning ka ainuosanikuks kaebaja (tl 52-53). Äriregistri kohaselt on uueks osanikuks 29.12.2010 saanud J.G., kes on saanud 06.01.2011 ka juhatuse liikmeks, asendades sellega kaebaja. Kaebaja on maksumenetluses esitanud väited ja dokumendid, mille kohaselt oli J.G. OÜ Kodusepp juhatuse liikmeks juba alates 26.08.2010 (tl 77) ning juhatuse töökorra kohaselt oli J.G.i, mitte kaebaja ülesandeks tehingute raamatupidamises kajastamine ja deklaratsioonide esitamine (tl 78). Maksuhaldur on leidnud maksuotsuse lk-l 6, et 26.08.2010 vormistatud dokumendid on fiktiivsed ja on täiendavalt otsuse punktis 8 vastanud kaebaja vastuväidetele. Kohus nõustub vastustaja järeldustega. Kaebaja ja J.G.i ütlused on selles osas teineteisega vastuolus ja maksuhaldur on seetõttu õigesti lähtunud asjas kogutud muudest tõenditest ja nende vastastikest seostest. Kaebaja ei ole osanud maksumenetluses selgitada, miks 26.08.2010 vormistatud ainuosaniku otsust uue juhatuse liikme lisandumise kohta ei esitatud äriregistrile (tl 80). Istungil piirdusid kaebaja selgitused sellega, et ta ei osanud äriregistrile dokumente esitada (salvestiselt 11:21:09), sealjuures kui kohus selgitas tuginedes äriseadustiku §-le 184, et vastava avalduse sai esitada üksnes kaebaja. Samas jõudsid äriregistrisse
  2. aasta lõpus tehtud muudatused, kus kaebaja oli samuti osaline. Äriregistrisse andmete esitamata jätmine ei pruugiks omada õiguslikku tähendust juhatuse liikmete vahel vastutuse jagunemise suhtes siis, kui dokumendid oleksid reaalsed. Küll aga viitavad dokumentide esitamata jätmine ja maksuhalduri kogutud muud asjaolud sellele, et dokumendid on fiktiivsed, ning muu hulgas tõendab fiktiivsust ka äriregistrile esitamata jätmine. Samuti ei ole kaebaja osanud selgitada, kuidas sai J.G. esitada deklaratsioone, kui tal puudus juurdepääs e-maksuametisse. Kohus märgib, et käibemaksuseaduse § 27 lg 11 alusel on käibe deklaratsiooni elektroonilise esitamise kohustus kehtiv juba 01.01.
  3. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks esitanud motiveeritud taotluse paberkandjal käibedeklaratsiooni esitamiseks. Sellise taotluse rahuldamine on ka vähetõenäoline olukorras, kus kaebajal oli e-maksuametisse juurdepääs. Kohus nõustub maksuhalduriga, et ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus J.G.ile pandi kohustus esitada deklaratsioone, jäeti talle juurdepääs e-maksuametile tagamata. J.G. on ka ilmselgelt e-maksuameti kasutamise vastu huvi tundnud, kuna talle vormistati e-maksuameti juurdepääs kaks nädalat pärast äriregistris kande tegemist. Kohtu hinnangul nähtub maksuhalduri lõppjärelduse õigsus selles küsimuses ka järgmistest tõenditest: - OÜ Kodusepp osa notariaalse müügilepingu p 1.1 kohaselt (tl 45) on juhatuse liikmeks üksnes kaebaja; - sama müügilepingu punkti 2.1.4 kohaselt kinnitab müüja, s.o kaebaja, et Pajusaare 6 kinnistu võõrandamise tehingutest on osaühingul käibemaksu tasumise kohustus summas 899 167 eurot. Kaebaja ei osanud istungil sellise kinnituse vajadust selgitada (salvestisel 11:13:50). Kaebaja ühelt poolt väitis, et ei teadnud deklareerimisest midagi ega tegelenud sellega, samuti ei kontrollinud deklareerimist (salvestisel 11:15:56, 11:16:35 ja 11:27:58), samas oskas kaebaja selle de5
(8)tailselt müügilepingusse kirja panna. Sellise kinnituse lisamine lepingusse sai olla aga üksnes kaebaja huvides ning isegi kui kaebaja kasutas selle kinnituse lisamiseks nõustajat, pidi see teave ja info tulema kaebajalt endalt. Sellest tuleneb, et kaebaja ütlused, et ta ei teadnud deklareerimisest ega tasumise kohustusest midagi, ei ole usaldusväärsed. Sellega muutuvad ebausaldusväärsed ka muud kaebaja ütlused selle kohta, et ta ei teadnud äriühingu korralduse kohta midagi; - kui J.G. oli juba alates 26.08.2010 juhatuse liige, puudus vajadus nimetada ta 27.12.2010 otsuses uuesti juhatuse liikmeks, vaid oleks piisanud üksnes kaebaja tagasi kutsumisest (tl 135-137); - Kodusepp OÜ arvelduskontolt on tehtud pangaülekandeid (tl 107 jj) ning juurdepääs pangakontole oli ainult kaebajal. Kaebaja ka kinnitas, et kasutas pangakaarti (salvestisel 11:55:52 ja 11:58:39). Samas ei osanud kaebaja selgitada, kas ja kes tegi sellisel juhul pangaülekandeid ning kuidas oli see võimalik, kui kellelgi teisel pangakontole juurdepääsu ei olnud (salvestisel 12:02:34 ja 12:05:43). Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus, et kaebaja oli vaidlusalusel perioodil OÜ Kodusepp ainuke juhatuse liige ning dokumendid J.G.i juhatuse liikme volituste algamise kohta juba alates 26.08.2010 on fiktiivsed. Seega pidi kaebaja ainuisikuliselt täitma kõiki juhatuse liikmeks olekuga kaasnevaid kohustusi, sh ka kohustust tagada maksuseadustest tulenevate kohustuste õigeaegne täitmine.
  1. Vastutusotsuses on leitud, et kohustus, mida kaebaja rikkus, oli käibe deklareerimata jätmine (p 6.1). Kohustuse rikkumine on maksuvõla tekkimisega põhjuslikus seoses seetõttu, et kui kinnistute müük oleks nõuetekohaselt deklareeritud, oleks maksukohustus tekkinud ajal, mil äriühing omas kinnisvara müügist laekunud rahalisi vahendeid, mida oleks saanud kasutada maksukohustuse täitmiseks (p 6.3). Kohus leiab, et vastutusotsuse põhjendus on selles osas lünklik. Kohtule ei ole selgelt arusaadav, miks on vastutusotsuse punktis 5 tuginetud, et OÜ Kodusepp on esitanud ebaõigeid andmeid ja rikkunud seega tasumiskohustust, kuid kaebajale on expressis verbis heidetud ette üksnes deklareerimiskohustuse rikkumist. Põhjusliku seose tuvastamise osas nõustub kohus kaebajaga, et üksnes deklareerimiskohustuse täitmine ei pruugi tuua kaasa maksukohustuse täitmist, vaid ka käivet deklareerides võivad jääda maksud tasumata. Samas tuleb käesoleval juhul arvestada, et ka tasumiskohustuse rikkumisele tuginemisest üksi ei piisa, sest OÜ Kodusepp
  2. aastal esitatud deklaratsioonide kohaselt puudus maksukohustus, mida tulnuks täita. Kohus leiab, et korrektne ning ammendav oleks olnud vastutusotsuses tugineda nii deklareerimiskohustuse kui ka tasumiskohustuse rikkumisele, kuna need mõlemad rikkumised jadas on põhjuslikus seoses maksuvõla tekkimisega. Kumbki iseseisvalt, teist rikkumist arvestamata ei ole maksuvõla tekkimisega põhjuslikus seoses. Samas on vastutusotsuse punkti 6.1 viimases lõigus (lk 7) toodud välja maksuhalduri seisukoht, et kaebaja on jätnud tehingud deklareerimata eesmärgiga hoida kõrvale maksude tasumise kohustusest ning rikastuda klientide poolt tehingute käigus tasutud käibemaksu arvelt, mille tulemusel tekkis OÜ-l Kodusepp maksuvõlg. Selle seisukohaga on maksuhaldur sisustanud nii deklareerimiskohustuse rikkumise kui ka tahtlikult maksude tasumata jätmise (deklareerimiskohustuse rikkumise eesmärgina), mille tulemusel tekkis maksuvõlg. Kuigi tegemist on vaid lühikese põhjendusega, on see piisav, et näidata ära mõlema rikkumise seos omavahel ja maksuvõla tekkimisega. Kohus leiab, et vastutusotsuse ja vastutusotsuse projektis (tl 95) sisalduv põhjusliku seose põhjendused ei ole sedavõrd erinevad, et see tooks kaasa vastutusotsuse tühistamise. Projektis on tuginetud lisaks kinnistu võõrandamisele ka ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetele, mille väljanõudmisest 6
(8)kaebajalt on hiljem vastutusotsuses loobutud. Vastutusotsuse põhjendus on küll mõne fraasi võrra pikem, kuid selles ei sisaldu uusi ja kaebajale tundmatuid asjaolusid, mille kohta oleks pidanud kaebaja täiendavalt ära kuulama. Kui haldusorgan leiab pärast menetlusosalise ärakuulamist, et haldusakti põhjendus on osaliselt puudulik või liialt lakooniline, võib ta seda täiendada ilma menetlusosalist täiendavalt ära kuulamata. Asjas ei ole ka oluline see, et kas ka pärast kaebaja poolt OÜ Kodusepp võõrandamist oli maksukohustuse täitmine võimalik. Kinnistu võõrandamisega seotud tehingute käibe deklareerimise ja käibemaksu tasumise kohustus tekkis ajal, kui kaebaja oli ainuisikuliselt OÜ Kodusepp juhatuse liikmeks. Seega tõi kaebaja poolt kohustuste rikkumine kaasa maksuvõla tekkimise.
  1. Järgnevalt käsitleb kohus kaebaja tahtlust, kuna see on oluline nii kaebaja süü tuvastamisel kui ka kontrollimisel, kas vastutusotsus on tehtud enne aegumistähtaega. Vastutusotsuses on leitud, et kaebaja tegutses tahtlikult, mistõttu puudub vajadus kontrollida raske hooletuse koosseisu. Raske hooletuse korral oleks ka vastutusotsuse tegemise ajaks maksu määramise tähtaeg möödunud. Kohus kordab, et eelnevalt viidatud Riigikohtu praktika kohaselt võib süü hindamisel lähtuda kaudsetest tõenditest ja elulise usutavuse kriteeriumist. Kohus nõustub vastustajaga, et tegeledes Pajusaare tee 6 kinnistute võõrandamisega, sh arvete koostamise ja lepingute sõlmimisega ja omades e-maksuameti kasutusõigust, sai maksukohustuse deklareerimata ja seetõttu ka täitmata jätmine olla üksnes tahtlik ja teadlik tegevus. Seega teades käibemaksu tasumise kohustust, sest need olid ka tehingute rahalistest andmetes välja toodud ja saades vastavad laekumised, pidi kaebaja ka teadma, et tal tuleb käibemaks nii deklareerida kui ka tasuda. Kohus märgib, et maksuhalduri poolt tuvastatud kohaselt ei jäetud vaidlusaluste kuude osas deklaratsioonid esitamata, vaid esitati deklaratsioonid valeandmetega ehk näidates, et käivet ja käibemaksu tasumise kohustust ei olegi. Seda ülesannet ei olnud kaebaja reaalselt ja kehtivalt kellelegi teisele ilma endal kontrollifunktsiooni säilitamata delegeerinud. Kohus nõustub maksuhalduriga, et lühikese aja jooksul pärast neid tehinguid äriühingu võõrandamine ja maksumenetluses juhatuse liikmete ja nende vastutuse jagunemise kohta fiktiivsete andmete esitamine kinnitab samuti kaudsete asjaoludena kaebaja tahtlust. Kaebaja on esitanud väite, et ta on keskhariduseta ettevõtja, kel puudusid vaidlusalusel ajal igasugused teadmised raamatupidamisest ja äriühingu juhtimisest, alles kohtumenetluses. Vastutusotsuse projektile esitatud vastuväidetest sellist seisukohta ei nähtu, vaid kaebaja on olulises osas tuginenud sellele, et J.G. vastutas kaebaja esitatud dokumentide alusel deklareerimise ja maksude tasumise eest. Seetõttu ei ole vastustajal olnud ka varem võimalust kaebaja sellistele väidetele vastata. Kaebaja istungil antud ütluste sisuks on see, et kaebaja ei osanud ega teadnud tol ajal midagi. Samas peab kohus kaebaja ütluseid ebausaldusväärseks, sest need on eluliselt ebausutavad ja vastuolulised. Kaebaja ei osanud kohtule usutavalt selgitada, kuidas ta julges enda väidete kohaselt kaasata J.G.i juhatuse liikmeks olukorras, kus ta isiku tausta ei uurinud ja teadis teda üksnes tuttava kaudu (salvestisel 11:10:59). Kaebaja ei osanud usutavalt selgitada seda, kuidas on 29.12.2010 osaühingu müügilepingusse saanud käibemaksukohustusele viitav klausel ja miks see on vajalik (salvestisel 11:13:50). Kaebaja ei osanud ka istungil selgitada seda, kes tegeles deklaratsioonide ja ka majandusaasta aruande esitamisega ajal, kui kaebaja väidete kohaselt oli tema ainuosanik ja juhatuse liige ning kuidas ta julges võtta juhatuse liikme vastutuse, teades sellega kaasnevaid kohustusi (
  2. aasta juuni algusest augusti lõpuni, salvestisel 11:16:35 ja 11:18:51). Kaebaja selgitus selle kohta, et ta lihtsalt oli teadmatuses ja tal oli usaldus, on seetõttu paljasõnaline, et kaebaja ei suutnud kohtule selgitada, keda ta nende ülesannete täitmisel usaldas. Majandusaasta aruande esitamisel ei saanud kaebaja tugineda ka J.G.ile, sest majandusaasta aruanne tuli esitada esimese poolaasta lõpus, kuid kaebaja esitatud dokumentide kohaselt kaasati J.G. alles 26.08.
  3. Kaebaja väited, et ta ei teadnud deklareerimisest midagi, on vastuolus kaebaja 25.01.2011 e-kirjaga (tl 100), kus kaebaja küsib J.G.ilt teavet, kas deklaratsioonid on esitatud. Kaebaja ei osanud istungil selgitada, kuidas ta sai 7
(8)vahepeal deklareerimise ja maksude tasumise kohustusest teadlikuks (salvestisel 11:24:29). Sealjuures ei ole juhatuse liikme vastutuse tuvastamisel oluline, kas juhatuse liige teab, kuidas tehniliselt deklaratsioone esitada, vaid deklaratsioonide esitamise kohustust on juba rikutud siis, kui isik seda kohustust teab, aga jätab selle sisuliselt täitmata. Kohustuse täitmiseks vajaliku oskusteabe puudumine (kuidas mingisse keskkonda siseneda) vms ei vabasta isikut vastutusest. Kohus ei pea ka usutavaks kaebaja väiteid, et ta ei oska ID-kaarti kasutada (salvestisel 11:27:58). Kaebaja on ise 08.03.2011 protokollis viidanud võimalusele oma vastus digiallkirjastada (tl 83). Kohtule on kaebaja esitanud ise digiallkirjastatud kaebuse ja taotluseid, kuigi tal on füüsilise isikuna õigus esitada kaebus ka paberkandjal. Kaebaja on kinnitanud kohtule kohtu poolt digiallkirjastatud määruste saamist ega ole viidanud nende avamise probleemidele. Ka ei osanud kaebaja selgitada, kes tegi pangakontolt ülekandeid, kui kellelgi teisel OÜ Kodusepp pangakontole juurdepääsu ei olnud (salvestisel 12:02:34 ja 12:05:43). Kõik need ütlused kogumis koos väljatoodud vastuoludega viitavad sellele, et kaebaja ütlused on ebausaldusväärsed ja need on kantud soovist luua kaebajat soodustavat tõendit. Kaebaja maksumenetluses esitatud ütlused ja dokumendid kaebaja teadmiste puudumisele ei viita ning seetõttu tuleb lugeda, et kaebaja väide on tõendamata ja kaebaja tegevus OÜ Kodusepp juhatuse liikmena oli teadlik ja tahtlik. 10. Eeltoodust tulenevalt on vastutusotsus kokkuvõttes õiguspärane ja kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.