3-14-52923/50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Madis Ernits ja Agu Timmi 05.05.2016, Tartu 3-14-52923 Igor Ginzburgi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 02.04.

1. a otsus Igor Ginzburgi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Igor Ginzburg Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
2. Igor Ginzburgi apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Tühistada Tartu Halduskohtu 02.04.
4. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta Igor Ginzburgi kaebus ajavahemikku 10.02.2010-04.09.2011 puudtavas osas läbi vaatamata. Välja mõista Tallinna Vanglalt Igor Gizburgi kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 260 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 06.06.
5. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Kinnipeetav Igor Ginzburg esitas Tallinna Vanglale seoses ebapiisava kambripinnaga kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 05.09.
7. a numbriga 5-18/14/24105-
9. Tallinna Vangla 29.10.
10. a otsusega nr 5-18/14/24105-5 tagastati I. Ginzburgi kahju hüvitamise taotlus perioodide 13.12.2005-10.07.2006, 10.08.2006-30.08.2006, 14.11.2006-23.02.2007, 11.05.200706.05.2008 ja 10.02.2010-04.09.2011 osas läbivaatamatult ning jäeti perioodide 05.09.2011-16.11.2012 ja 29.01.2013-27.05.2014 osas rahuldamata.
11. I. Ginzburg esitas 23.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt tagati kaebajale Tallinna Vanglas viibimise ajal 10.02.2010-16.11.2011 ja 29.01.201327.05.2014 ebapiisav elamispind ning kaebaja palus, et iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest mõistetaks talle välja 17,20 euro suurune hüvitis. Tuginedes Euroopa Vanglareeglistikule, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-le 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele rikkus Tallinna Vangla kaebaja õigusi alla 4 m2 suuruse mööblist vaba isikliku põrandapinna tagamisega. Samuti rikuti kaebaja õigusi omaette olemise ja spordiga tegelemise võimaluste, sooja vee, naril redeli ja piisava valguse mittetagamisel. Kambris oli vähe õhku, kaebajale võimaldati ainult üks dušikord nädalas ning riideid tuli pesta ja kuivatada kambris. Eelnimetatud tingimustes viibimine põhjustas kaebajale emotsionaalset pinget, närvilisust, ärritust, stressi, ängistust, seljavalu, meeleolu langust ja abitust. Kaebaja arvas kuni Tunis vs Eesti kohtulahendist teadasaamiseni, et talle osaks saanud kannatused ja ebameeldivused on vangistusega paratamatult kaasnevad. HALDUSKOHTU LAHEND
12. Tartu Halduskohtu 02.04.
13. a otsusega jäeti I. Ginzburgi kaebus põrandapinnale lisaks ka teistele kinnipidamistingimustele toetuva nõude osas läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 alusel ja muus osas rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi küll koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju lõplik suurus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi 10.02.2010 - 16.11.2012 osas on selleks kuupäevaks 16.11.
14. Kuna kohtueelse kahjunõude edastas kaebaja Tallinna Vanglale 05.09.2014, on kaebus mõlema kaebuses nimetatud perioodi osas tähtaegne ning lubatav. Vanglale esitatud taotluses soovis kaebaja rahalist hüvitist Tallinna Vanglas valitsenud tingimuste tõttu oma väärikusele tekitatud kahju eest ning nimetas seejuures ära üksnes kuni 1,5 m2 suuruse vaba kambripinna iga kinnipeetava kohta. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja ka kohtule, kuid seejuures tõi lisaks ruumipuudusele täiendavalt välja mitmeid vanglas valitsenud elamisja kinnipidamistingimustega seotud asjaolusid. Seega on kaebaja muutnud nõude ulatust. Kaebuse esitamine muudetud kujul ei ole lubatav, kuna kõigi täiendavalt esitatud asjaolude suhtes on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vabariigi Valitsuse 26.01.
15. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt ette nägi. Ka selgitustaotluse vastusest ning kaebaja paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta koostatud tabelist nähtuvad andmed kinnitavad, et kuni 31.12.2013 oli kaebajale tagatud vähemalt 2,5 m 2 ning alates 01.01.2014 vähemalt 3 m2 suurune isiklik põrandapind ning olid ka mõned perioodid, kus kambri suurus iga seal viibiva kinnipeetava kohta moodustas enam kui 4 m
16. Nähtuvalt Tallinna Vangla 29.10.
17. a otsusest kaebaja kahju hüvitamise taotluse kohta, õppis kaebaja perioodil 23.04.2012 - 16.11.2012 kutseharidusüsteemis ning sai sellega seoses viibida väljaspool kambrit. Osa Tallinna Vanglas viibimise ajast oli kaebaja süüdimõistetu seisuses ning võis vähemalt neli tundi päevas oma osakonnas vabalt ringi liikuda. Riigikohtu 20.06.
18. a kohtuotsuses nr 3-4-1-9-14 rõhutati, et 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks nimetatud Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta. Vähese vaba ruumiga kambris viibimine võib kinnipeetavale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski ei kinnita kohtule esitatust, et kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestvusele niivõrd olulist mõju, et peab kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise. Kaebajal jäi tähelepanuta, et Tunis vs Eesti lahendi seisukohad ei saa olla üheselt ülevõetavad, sest lisaks ruumipuudusele on EIK olulise asjaoluna ära märkinud ka raskused kinnipeetava terviserikke leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning selle, et kõik vastavad kaebused jäid 2 2 rahuldamata. Kaebaja midagi sarnast enda suhtes väitnud ega tõendanud pole. Tema tervisekaart sisaldab küll mitmeid kaebusi seljavalude üle, kuid 19.04.2011 kandesse on märgitud, et need on trauma tagajärg ja kestnud aastaid. 07.03.2013 on talle õpetatud ergonoomilisi asendeid ja füüsilisi harjutusi ning märgitud, et teeb neid iseseisvalt ette antud skeemi kohaselt. Seda, et harjutuste tegemine oleks ruumi puudusest tingituna raske või võimatu, tervisekaartist ei nähtu. Küll aga on 02.07.2013 ja 25.10.2013 kannetesse tehtud märge jalutusboksi lubatud pingi kohta, mis viitab vajadusele ja soovile liikumise asemel hoopis istuda. Kambrite suurusest lähtuva kaebuse osas puudub alus pidada Tallinna Vangla tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista rahalist hüvitist ja viivist. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 389,06 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kuna vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, jäävad võimalikud kulutused hüvitamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
19. I. Ginzburg esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus halduskohus menetlusnorme. Halduskohus ei vaadanud läbi asja sisu, milles kaebus seisnes, vaid vaatas läbi teisejärgulisi küsimusi nagu õhupuudus, halb ventilatsioon jne. Asja sisu seisneb ebapiisavas ruutmeetrite hulgas kambris ühe kinnipeetava kohta. Kaebaja viibis euronormidele ja -standarditele mittevastavates tingimustes. Tallinna Vangla hoidis kaebajat kitsastes tingimustes, teades, et rikub niimoodi kaebaja õigusi. Seega solvas vastustaja kaebaja inimväärikust. Tallinna Vangla teadis, et kambrite pindala ei vasta euronormidele ja rikkus seega teadlikult inimõigusi ning EIÕK art-t
20. Kaebaja palub tunnistada Tallinna Vangla kambrite suurus mittevastavaks euronormidele ja tema kinnipidamine sellistes kambrites kaebaja õiguste rikkumiseks ning Tallinna Vanglalt mõista kaebaja kasuks välja õiglane kompensatsioon.
21. Tallinna Vangla leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuse kohaselt tuvastas halduskohus, et vastustaja on taganud I. Ginzburgile siseriiklikust õigusaktist tuleneva nõuetekohase põrandapinna kambris. Seega ei saa halduskohtule ette heita, et ta ei ole kaebust lahendanud põhiküsimusest ehk ühele isikule kambris tagatud põrandapinnast lähtuvalt. Halduskohus on õigesti viidanud EIK-i praktikale, millest tulenevalt ei saa ruumi alla 3 m 2 automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks pidada, vaid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Vaadelda tuleb ka muid vangistustingimusi ja halduskohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oleks EIÕK art-t 3 rikkunud ja kaebaja inimväärikust alandavates vangistustingimustes hoidnud.
22. Ringkonnakohus uuendas 15.04.
23. a määrusega asja arutamise haldusasjas ja tegi kaebajale ettepaneku taotleda tähtaja ennistamist ajaperioodi 10.02.2010-04.09.2011 osas, kuna ringkonnakohtu arvates ei ole kaebus selle perioodi osas esitatud tähtaegselt.
24. Kaebaja palus kaebuse lugeda esitatuks tähtaegselt, kuna ta ei olnud enne
25. a aprilli teadlik sellest, et Tallinna Vangla hoidis teda kambris, mille põrandapind ei vastanud ei vastanud EIK lahendites toodud nõuetele.
26. Tallinna Vangla leiab, et kaebus esitamise tähtaeg ei kuulu ennistamisele, kuna kaebaja pidi juba Tallinna Vanglasse saabumisel aru saama, et tema õigusi on rikutud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3 3
27. Ringkonnakohus peab kõigepealt vajalikuks anda oma seiskoht selles osas, kas kaebus ajavahemiku 10.02.2010-16.11.2012 osas on täies ulatuses tähtaegne (I), lahendab kaebuse muude ajaperioodide osas (II) ja lahendab menetluskulude küsimuse (III). I
28. Halduskohus on otsuses leidnud, et kuna kaebaja esitas kahjunõude vastustajale 05.09.2014, siis on kaebus perioodi 10.02.2010-16.11.2012 osas tähtaegne ja lubatav. Ringkonnakohus kohtu taolise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et mida pikem on väidetav kahju tekitamise periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud teada saama kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist Vastasel juhul muutuks RVastS §-s 17 ettenähtud tähtaeg mõttetuks ja kahjunõude esitamisega viitamine võib tekitada kahju olulise kumuleerumise. Eluliselt usutavaks ei saa pidada, et kaebaja mõistis 10.02.2010-16.11.2012 põrandapinna vähesusest tulenevaid negatiivseid mõjusid ja kahju tekkimist alles septembris 2014, millal ta esitas kahju hüvitamise nõude vastustajale. Vastustaja on õigustatult viidanud ka sellele, et kaebaja oli viibinud ka teistes kinnipidamisasutustes peale Tallinna Vangla ja seega sinna uuesti paigutamisel pidi ta koheselt tajuma ruumipuudust. Kuna antud juhul puuduvad mõjuvad põhjused, mis annaksid aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, siis on võimalik tähtaegseks lugeda ainult kolme aasta ulatuses enne kahju hüvitamise taotluse esitamist vastustajale ja seega tuleb jätta läbi vaatamata kaebaja kaebus ajaperioodi 10.02.201-04.09.2011 osas. Muude perioodide osas on kaebuse esitamine lubatav. II
29. Kaebaja viibis ajavahemikul 05.09.2011-16.11.2011 Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses. Vaidlust ei ole selles, et olles süüdimõistetu staatuses, oli talle vanglas tagatud võimalus 4 tunni vältel viibida väljaspool oma kambrit eluosakonna piires ja samuti oli tal iganädalaselt võimalik kasutada spordisaali. Samuti õppis kaebaja 23.04.2012-16.11.2012 kutseharidussüsteemis, mis samuti lühendas tema kambris viibimise aega. EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vanglas või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamistingimuste üldine nõuetekohasus (asi nr 9967/06: Beljajev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12:Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršič/Horvaatia, p 56). Ringkonnakohus leiab, et antud EIK lahendite seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas haldusasjas ja kuna kaebajale oli tagatud võimalus viibida selles ajavahemikul, kui ta oli süüdimõistetu staatuses, väljaspool kambrit, siis on halduskohus õigustatult leidnud, et tegemist ei ole inimväärikuse alandamisega ja puudub alus mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks.
30. Kaebaja viibis ajavahemikul 29.01.2013-27.05.2014 Tallinna Vanglas vahistatud staatuses ning tal oli õigus viibida väljaspool kambrist ainult üks tund päevas vabas õhus. Halduskohus on oma otsuses leidnud, et vähese vaba ruumiga kambris viibimine võis kaebaja jaoks olla küll ebameeldiv ja talle füüsilisi ning vaimseid kannatusi põhjustada, kuid see ei too veel kaasa kaebajale mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Samuti ei tulene tema tervisekaardist, et kaebajale oleks selle tõttu tekkinud mingeid tervisekahjustusi. Ringkonnakohus halduskohtu taolise järeldusega ei nõustu.
31. EIK on kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on 4 4 vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananayev/Venemaa