← Eesti

1-16-6257/6

Obsah (7)§ 386§ 3891§ 201§ 73§ 81§ 289§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 20. september 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-6257 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas

§ 386

lg 1),

§ 386

lg 1 (

§ 3891

lg 2) järgi ning karistati vangistusega 1 aasta ja 6 kuud, tingimisi katseajaga 3 aastat. Süüdistuses

§ 201lg 2 p 2 järgi lõpetati kriminaalmenetlus Kr

MS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu. Kohtuotsusega rahuldati osaliselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi, mõistes A. Jaansoolt Eesti Vabariigi kasuks välja 5772271 Eesti krooni.

  1. A. Jaansoo tunnistati süüdi seoses AS TTT (pankrotis) juhatuse liikmena aktsiaseltsi maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmete esitamisega maksustamisperioodidel juuni 2001 kuni aprill 2004 eesmärgiga jätta maksud maksmata. Valeandmete esitamisega jäeti käibedeklaratsioonis kajastamata osa AS TTT (pankrotis) tegelikust käibemaksuga maksustatavast käibest – kanamunade müük AS-le MMM . Valeandmete esitamise tagajärjel osutus AS TTT (pankrotis) deklareeritud tasumisele kuuluv käibemaksusumma 3 244 837 krooni võrra väiksemaks käibemaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast käibemaksusummast.
  2. A. Jaansoo esitas maksuhaldurile valeandmeid lisaks ka AS TTT (pankrotis)
  3. a. aprillikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis. Tuludeklaratsioonis jäeti kajastamata AS-lt MMM munade eest laekunud sularahas tehtud väljamaksed, mille kohta AS TTT (pankrotis) raamatupidamises puudusid nõuetekohased algdokumendid. Perioodil juuli 2001-aprill 2004 laekus AS-lt MMM munade eest sularaha 20 429 620 krooni 95 senti, millest 10 390 000 krooni maksti AS TTT (pankrotis) pangakontodele. Ülejäänud 10 039 620 krooni 95 senti sularaha kasutati igakuiselt AS TTT (pankrotis) töötajatele ümbrikupalga maksmiseks ja väljamakseteks A. Jaansoole endale. Kõigi nende väljamaksete kohta puuduvad algdokumendid. Kuna ei ole teada kuupäevaliselt, millal väljamakseid tehti, loeti väljamaksete tegemise ajaks aprill
  4. Valeandmete esitamise tõttu osutus AS TTT (pankrotis) deklareeritud tasumisele kuuluv tulumaksusumma 3 527 434 krooni võrra väiksemaks tulumaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast tulumaksusummast.
  5. Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi 2011.a. otsusega jäeti Viru Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  7. Riigikohtu
  8. augusti 2011.a. otsusega (kriminaalasi nr 3-1-1-57-11) tühistati Viru Maakohtu
  9. novembri otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
  10. märtsi
  11. a. otsus A. Jaansoole mõistetud karistust ja tsiviilhagi puudutavas osas. A. Jaansoole mõisteti karistuseks

§ 386lg 1 (Kr

K § 1481 lg-te 2, 10 ja

§ 3891

lg 2) järgi 6 kuud vangistust, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga.

Tsiviilhagi puudutavas osas saadeti kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks, muus osas jäeti Tartu Ringkonnakohtu

  1. märtsi
  2. a. otsus muutmata.
  3. Tartu Ringkonnakohus tegi
  4. detsembril
  5. a. otsuse, millega rahuldas Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) esitatud tsiviilhagi summas 432 827 eurot ja mõistis selle välja A. Jaansoolt.
  6. Riigikohtu
  7. mai
  8. a. otsusega (kriminaalasi nr 3-1-1-54-12) tühistati Tartu Ringkonnakohtu
  9. detsembri
  10. a. otsus ja saadeti kriminaalasi tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
  11. Viru Maakohtu
  12. septembri
  13. a. otsusega rahuldati tsiviilhagi täielikult summas 432 827 eurot ja mõisteti see A. Jaansoolt välja Eesti Vabariigi kasuks.
  14. Tartu Ringkonnakohtu
  15. detsembri
  16. a. otsusega tühistati Viru Maakohtu
  17. septembri
  18. aasta otsus tsiviilhagi täieliku rahuldamise osas ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) rahuldati osaliselt summas 368 915,36 eurot, mis mõisteti välja A. Jaansoolt.
  19. Otsus jõustus Riigikohtu määrusega
  20. märtsil
  21. a., millega Riigikohus ei võtnud A. Jaansoo esindaja kassatsiooni menetlusse.
  22. A. Jaansoo esitas
  23. aprillil
  24. a. taotluse Riigiprokuratuuri riigi peaprokurörile talle kriminaalmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks.
  25. aprillil
  26. aastal edastati taotlus lahendamiseks Viru Ringkonnaprokuratuuri. A. Jaansoo esitas tuginedes Tartu Ringkonnakohtu
  27. detsembri
  28. a. tehtud määrusele taotluse Justiitsministeeriumile (
  29. juunil
  30. a.), mis on edastatud kriminaalmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks prokuratuurile. A. Jaansoo leiab oma taotluses, et kriminaalasjas nr 1-09-5750 on talle kohtu poolt tekitatud otsene varaline kahju kogusummas 398 397, 87 eurot, mille hüvitamist ta nõuab RVastS 7 lg 1 ja § 8 lg 1 alusel riigilt.
  31. A. Jaansoo on seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu otsus
  32. detsembril
  33. aastal on seadusevastane Eesti Vabariigi kasuks kuriteoga tekitatud kahju välja mõistmine A. Jaansoolt summas 368 915,36 eurot. Lisaks on ebaseaduslikult taotleja hinnangul välja mõistetud kohtutäituri tasud summas 21 875, 82 eurot ja menetluskulud summas 7606,68 eurot.
  34. Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova koostas
  35. juunil 2016.a. A. Jaansoo taotluse alusel kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise määruse, milles märkis, et taotlus ei vasta Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses (SKHS) sätestatud nõuetele. Ringkonnaprokuröri määruse kohaselt on ilmselge, et taotlejal puudub taotluses esitatud asjaolude põhjal õigus nõuda kahju hüvitamist, mistõttu ei ole otstarbekas määrata tähtaega taotluse puuduste kõrvaldamiseks, vaid see tuleb SKHS § 13 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata. A. Jaansoo ei ole taotluses märkinud, millisele alusele SKHS-s ta kahju hüvitamise nõudmisel toetub. Antud juhul on isik süüdi mõistetud ning seetõttu saab kohalduda SKHS § 7 (ringkonnaprokuröri määruses ekslikult märgitud SKHS § 8), mille kohaselt saab kahju hüvitamist nõuda sõltumata süüasja lõpptulemusest juhul, kui menetleja on süüliselt rikkunud menetlusõigust ja põhjustanud seeläbi isikule kahju. A. Jaansoo taotluse kohaselt on temalt Eesti Vabariigi kasuks ebaseaduslikult välja mõistetud tsiviilhagi korras 368 915, 36 eurot. Isiku subjektiivne arvamus ei saa olla argumendiks, mille alusel kohtuotsuse õiguspärasust hinnata. A. Jaansool oli pärast teda mitterahuldava kohtuotsuse saamist ja riigisisese kaebeõiguse ammendumisel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks individuaalkaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Seda ei ole A. Jaansoo teinud, mistõttu tema suhtes langetatud kohtuotsus on jõus. Lisaks ei ole kriminaalmenetluse läbiviimisel tuvastatud ühtegi menetleja õigusvastast tegu või toimingut. Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnaprokurör, et kohtuotsusega tsiviilhagi väljamõistmine ja seejärel jõustunud ning seadusliku otsuse alusel summa võlgnikult sissenõudmine ei ole võimalik käsitleda SKHS mõttes kahju tekitamisena.
  36. Riigiprokuratuuris registreeriti
  37. juunil
  38. a. A. Jaansoo kaebus Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri R. Hlebnikova
  39. juunil
  40. a. koostatud määruse peale. Kaebaja palus määruse tühistamist ning A. Jaansoole välja mõista tema poolt edastatud taotluse alusel süüteomenetlusega tekitatud kahju. A. Jaansoo oma kaebuses ei nõustu ringkonnaprokuröri määruses toodud seisukohtadega, mille kohaselt ei saa tugineda kohtuotsuse õiguspärasuse hindamisel isiku subjektiivsele arvamusele. A. Jaansoo on oma taotluses tuginenud kriminaalmenetluses tuvastatule, seadusele, EIK juhistele, Riigikohtu juhistele ja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri R. Hlebnikova seisukohale. A. Jaansoo ei ole vaidlustanud kriminaalmenetluse läbiviimist, vaid selles tuvastamist. Kaebaja on seisukohal, et tsiviilhagi käsitleb kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat nõuet, mistõttu on nõue tsiviilhagi esitamise ajaks aegunud. A. Jaansoo ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu
  41. detsembri
  42. a. otsuses sätestatuga, mille kohaselt omas Eesti Vabariik kannatanuna kahju tekkimise infot alates
  43. aprillist 2007, mil käesolev kriminaalasi anti Maksu-ja Tolliameti menetlusse. Seega, arvestades, et kuriteo toimepanemise aeg oli vahemikus juuni 2001-aprill 2004, ei ole
  44. aprillil
  45. a. esitatud nõue TsÜS § 150 lg 1 alusel aegunud. Kaebaja ei ole antud seisukohaga nõus, viidates Tartu Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-09-11433, milles kohus on jätnud hagi rahuldamata seetõttu, et kahjunõude aegumise algust loetakse hetkest, mil hageja sai teada hüpoteetilise kahju tekkimisest. Seega leiab kaebaja, et analoogsetes kohtuasjades on õigust mõistetud põhjendamatult erinevalt. Seega on kaebaja veendunud, et esitatud taotlus on põhjendatud ja kahju hüvitamisel saab tugineda SKHS §-le
  47. Riigiprokurör Kadri Väling leidis oma
  48. juulil
  49. a. koostatud määruses, et kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsus on olnud seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Riigiprokurör nõustus täies ulatuses Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri
  50. juunil
  51. a. tehtud määruse seisukohtadega ning ei pidanud vajalikuks nende kordamist. Riigiprokurör selgitas määruses, et kriminaalasjas nr 1-09-5750 A. Jaansoo poolt täheldatav Maksu-ja Tolliameti poolt A. Jaansoo vastu TsÜS § 150 lg 1 mõttes aegunud hagiavalduse esitamine, sellise hagi kohtupoolne osaline rahuldamine, kohtuasja menetlemisega tekkinud menetluskulude väljamõistmine, kohtuotsusest lähtuva nõude täitmine ja sellega kaasnevate kulude sissenõudmine ei kvalifitseeru süüteomenetluses tekitatud kahjuks, mille osas SKHS alusel kahju hüvitist taotleda. Antud tsiviilhagis ei kohaldu TsÜS § 150 lg 1 kehtestatud aegumise reeglistik, vaid

§-s 81 kirjeldatud süüteo aegumise tähtajad. Riigiprokurör märkis, et A. Jaansoo ei ole SKHS § 5 lg 1 mõttes kahju hüvitisnõude õigustatud isikuks. A. Jaansood ei ole mõistetud kriminaalasjas 1-09-5750 õigeks ega lõpetatud menetlust KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel. Seetõttu ei ole täidetud SKHS § 5 lg 1 eeldused. Samuti ei kvalifitseeru A. Jaansoo nõude alusel õigustatud isikuks SKHS § 7 lg 1 alusel, kuna ei ole tuvastatud ametniku süülist menetlusõiguse rikkumist. Tartu Ringkonnakohus on

  1. detsembri
  2. a. otsusega osaliselt rahuldanud Eesti Vabariigi tsiviilhagi ning A. Jaansoolt välja mõistnud summas 368 915, 36 eurot. Kohtuotsus on jõustunud ning Riigiprokuratuuril puudub võimalus esitatud seisukohti ümber hinnata. Samuti ei kohaldu A. Jaansoole SKHS § 6 lg-s 1 toodud võimalus kahju hüvitamiseks seoses teistmisega. Teistmist esinevaid asjaolusid ei ole A. Jaansoo poolt esitatud, lisaks ei esine SKHS § 8 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, kuivõrd kriminaalasjas nr 1-09-5750 ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mille puhul saaks § 8 lg 1 punktides 1-3 kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid eirata ja kui kahju hüvitamata jätmine oleks isikule ülemäära koormav. Seega jättis Riigiprokuratuur A. Jaansoo kaebuse rahuldamata.
  3. A. Jaansoo esitas kaebuse maakohtule
  4. juulil
  5. a. Maakohus leidis oma
  6. augusti
  7. a. määruses, et A. Jaansoo kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur oma
  8. juuli
  9. a. määruses piisava põhjalikkusega selgitanud A. Jaansoo esitatud kaebuse rahuldamata jätmist. Kaebusest tulenevalt seisneb kahju tekitamise aluseks olev menetlusõiguslik rikkumine selles, et A. Jaansoolt on tsiviilhagiga välja mõistetud summa olukorras, kui nõue oleks pidanud olema aegunud. A. Jaansoo ei ole vaidlustanud kriminaalmenetluse läbiviimist, vaid selles tuvastatut. Seega ei ole maakohtu hinnangul menetlusõiguse rikkumist menetleja poolt tuvastatud, mistõttu ei saa isikul tekkida kahju hüvitamise nõuet. Seega on küsimus kohtu vastutusest, kuna kaebuse esitaja hinnangul on jõustunud kohtuotsusega temalt välja mõistetud tsiviilhagi, mis oleks pidanud olema aegunud. SKHS § 7 lg 3 välistab kohtu vastutuse SKHS alusel. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise alused sätestab riigivastutuse seadus (RVastS). RVastS § 15 lg 1 kohaselt vastutab riik kohtumenetluses tekitatud kahju eest üksnes siis, kui kohtunik on menetluse käigus toime pannud kuriteo. Antud kriminaalasjas ei ole kõrgemalseisvad kohtud tuvastanud kriminaalmenetluse rikkumist. Maakohtu hinnangul on Tartu Ringkonnakohus oma
  10. detsembri
  11. a. otsuses põhjendatud, miks algas nõude aegumine
  12. aprillil 2007 ning kuna tsiviilhagi esitati
  13. aprillil 2009, siis ei olnud nõue TsÜS § 150 lg 1 alusel aegunud. Teise astme kuriteo aegumistähtaeg on kümme aastat

§ 81kohaselt, mistõttu ei ole kohtud ka siinkohal eksinud.

See küsimus ei puuduta aga tsiviilhagi aegumise küsimust. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et riigiprokuratuuri

  1. juuli
  2. a. määrus on seaduslik, igati põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jättis maakohus A. Jaansoo kaebuse rahuldamata. Määruskaebus
  3. A. Jaansoo esitas
  4. septembril
  5. a. Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
  6. augusti
  7. a. määrusele kohtuasjas nr 1-16-6257 (kriminaalasi nr 1-09-5750) määruskaebuse ning taotleb selles Viru Maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist.
  8. Viru Maakohus on jätnud tähelepanuta kaebaja poolt
  9. juunil
  10. a. määruskaebuses välja toodud asjaolud, Riigikohtu, Riigikohtu erikogu juhised ja EIK seisukohad. Kaebaja toob välja seisukohad, mille kohaselt oli tsiviilhagi A. Jaansoo vastu aegunud. TsÜS § 150 lg 3 kohaselt aegub kahjunõue õigusvastasest tekitamisest 10 aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest. Kaebaja on seisukohal, et A. Jaansoo kahju tekitamine leidis aset mitmel kuul, mistõttu möödub 10-aastane aegumistähtaeg erineval ajal. Tsiviilõiguses ei kehti erinevalt kriminaalõigusest jätkuva kuriteo kohta sätestatud põhimõtet, mille kohaselt hakatakse aegumist arvutama viimase teo toimepanemisest.
  11. Kaebaja seisukohalt on ekslik kohtute seisukoht, mille kohaselt hakkab 3-aastane aegumistähtaeg kulgema hetkest, mil kahjust sai teada Maksu-ja Tolliamet. A. Jaansoo arvates sai või pidi teada saama kahjust
  12. aprillil
  13. a., mil AS TTT pankrotihaldur U.U. esitas politseile kuriteokaebuse. Seega leiab kaebaja, et tsiviilnõue aegus TsÜS § 150 lg 1 kohaselt hiljemalt
  14. aprillil 2008.a.
  15. Kaebaja leiab, et kohtumenetluse pikaajaline kestvus rikkus mõistliku tähtaja piire. Kaebaja viitab Riigikohtu
  16. augusti
  17. a. otsusele nr 3-1-1-57-11, milles kohus on selgitanud menetlusaja kulgemise algust. Seega on leidnud Riigikohus, et kriminaalmenetlus tuleb lugeda A. Jaansoo suhtes alanuks hiljemalt
  18. novembril
  19. a., mil Viru Ringkonnaprokuratuur alustas A. Jaansoo suhtes esitatud kuriteokaebuse kontrollimiseks kriminaalmenetlust

§ 289alusel.

Riigikohus leidis, et kriminaalasja menetlejate tegevus on olnud väheaktiivne ja see on kriminaalkolleegiumi hinnangul menetluse pikaajalisuse peamiseks põhjuseks. Seega leiab kaebaja, et vastavalt Riigikohtu seisukohale sai Eesti Vabariik teada hiljemalt

  1. novembril 2005 ning vastav tsiviilnõue aegus hiljemalt
  2. novembril
  3. a. Tsiviilhagi esitati kohtusse
  4. aprillil
  5. a.
  6. Tuginedes SKHS § 7 lg-le 1, mille kohaselt peab olema menetlusõiguse rikkumine süüline, leiab kaebaja, et see väljendub teo etteheidetavuses prokuratuurile või uurimisasutusele. Kaebaja viitab taaskord Riigikohtu
  7. augustil
  8. a. tehtud otsusele, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetlust lugeda A. Jaansoo suhtes alanuks hiljemalt
  9. novembrist
  10. a. isegi juhul, kui pankrotihalduri kuriteokaebuses poleks maksukuriteo kahtlusele osutatud, pidanuks menetleja mõistlikult tegutsedes aru saama, et kui kuriteokaebuse keskne faktiväide AS TTT kanamunade müügikäibe osalise varjamise kohta osutub tõeseks, on A. Jaansoo käitumises tõenäoliselt ka maksukuriteo tunnused. Seega hakkas menetleja kuriteokaebuses esitatud faktiliste asjaolude uurimisel uurima ka neid samu faktilisi asjaolusid, millest sõltus see, kas A. Jaansoo käitumises on maksukuriteo tunnuseid või mitte.
  11. Kaebaja leiab, et tema mittenõustumine Tartu Ringkonnakohtu
  12. detsembri
  13. a. sisuliste argumentidega ei ole subjektiivne, vaid toetub objektiivselt Riigikohtu otsusele 3-1-1-43-10, otsusele 3-1-1-57-11, mille kohaselt loetakse kriminaalmenetlus A. Jaansoo suhtes alanuks hiljemalt
  14. novembrist
  15. a. ning Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri
  16. veebruari
  17. a. kassatsioonivastusele, mille kohaselt sai kannatanu võimalikust kahjust ja selle põhjustanud isikust teada 08.11.2005, samuti toetub ta riigikohtu erikogu otsusele nr 3-11-106-12 punktile 40 ning Tartu Ringkonnakohtu
  18. märtsi
  19. a. otsusele tsiviilasjas 2-09- 11433, mille kohaselt algab aegumine hetkest, mil hageja sai teada hüpoteetilise kahju tekkimisest.
  20. Seega leiab kaebaja, et tsiviilhagi, mis esitati A. Jaansoo vastu
  21. aprillil
  22. a. on aegunud TsÜS § 150 lg 1 kohaselt hiljemalt
  23. novembril
  24. a. Seetõttu tuleb tühistada Viru Maakohtu
  25. augusti
  26. a. määrus. Ringkonnakohtu järeldused
  27. Ringkonnakohus, hinnanud määruskaebuses esitatud seisukohti, jätab Viru Maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata, juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st
  28. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada Viru Maakohtu määrusele järgmiseid selgitusi.
  29. Kuigi ringkonnakohus ei ole antud määruskaebuse puhul kohustatud andma hinnanguid juba jõustunud kohtuotsusele, soovib ta selgitada määruskaebuses esitatud väiteid aegumise kohta järgnevat. Ringkonnakohus jääb
  30. detsembri
  31. a. tehtud kohtuotsuses toodud seisukohale, mille kohaselt algas kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõude aegumine
  32. aprillil
  33. a. Kuna tsiviilhagi esitati
  34. aprillil
  35. a., ei olnud nõue selleks hetkeks aegunud TsÜS § 150 lg 1 järgi. Riigikohtu kohtuasja 3-1-1-106-12 nr punkti 39 kohaselt ei eelda kahjust teadasaamine täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. See oli Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt
  36. a., mil kriminaalasi anti Maksuja Tolliameti menetlusse.
  37. Kaebaja on kaebuses toonud välja seisukoha, mille kohaselt on Eesti Vabariigi tsiviilhagi A. Jaansoo vastu aegunud. Kaebaja leiab, et TsÜS § 150 lg 3 kohaselt kahjunõue õigusvastasest tekitamisest on aegunud 10 aasta möödumisel põhjustatud teo tegemisest. Kaebaja arvates on Tartu Ringkonnakohtu
  38. detsembri
  39. a. otsuse tegemise ajaks
  40. a. aprilli kuni
  41. a. veebruari vahemikus esitamata jäetud käibemaksudeklaratsioonidega kahju tekitamise nõue aegunud. Antud otsus A. Jaansoo vastu jõustus
  42. märtsil
  43. a. seoses Riigikohtu määrusega menetlusse mittevõtmisega. Ringkonnakohus peab oluliseks selgitada, et nõude aegumine peatub hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 1 kohaselt. Tsiviilhagi esitati A. Jaansoo vastu
  44. aprillil
  45. a. TsÜS § 160 lg 3 kohaselt lõpeb aegumise peatumine jõustunud lahendiga. Nagu eelnevalt välja toodud, jõustus kohtuotsus
  46. märtsil
  47. aastal, millega mõisteti kahju A. Jaansoolt välja ning seega kohtumenetluse toimumise ajal oli nõude aegumine peatatud ja seetõttu nõue ei olnud kohtuotsuse jõustumise hetkeks aegunud.
  48. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga seisukohas, mille kohaselt ei ole kohtud kuriteo hindamisel ületanud ka

§ 81

-s toodud piire, mille kohaselt on maksimaalne aegumistähtaeg teise astme kuritegude puhul kümme aastat. Samuti peab oluliseks selgitada, et tsiviilhagi esitamine on kriminaalmenetluses kriminaalasjast eraldiseisev menetlus, mistõttu ei ole kahju hüvitamise nõude aegumine seotud kuriteo aegumistähtaegadega.

  1. Lisaks peab ringkonnakohus oluliseks selgitada SKHS-i regulatsiooni ning selle kohaldumist A. Jaansoo määruskaebuses toodud väidetele. Nagu tulenes ka riigiprokuröri
  2. juuli
  3. a. määrusest, kohaldub SKHS regulatsioon kahte suurde gruppi kuuluvatele juhtumitele. Esmalt SKHS §5 lg-s 1 toodud juhud, mil isik on õigeks mõistetud või kriminaalmenetlus lõpetatud aluse puudumise tõttu. Antud juhul mõisteti A. Jaansoo süüdi, mistõttu SKHS § 5 lg-s 1 toodud alused ei kohaldu. Teise grupi moodustavad juhtumid, mil menetleja on süüliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja sellega põhjustanud isikule kahju sõltumata sellest, milline on süüasja menetluse lõpptulemus (SKHS § 7 lg 1). Antud juhul on kaebaja välja toonud mitmeid asjaolusid, mille tõttu leiab, et talle on kahju tekitatud. Esmalt viitab A. Jaansoo oma kaebuses menetlejate tegevusele, mis kohtueelses menetluses oli väheaktiivne ja teatud perioodidel tegevus puudus. Kaebaja viitab Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-57-11 (punktid 16.1 ja 16.2), mis on seotud käesoleva kriminaalasjaga, mille kohaselt kriminaalkolleegium leidis, et A. Jaansoo õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud määral, mida ei saa pidada tähtsusetuks, ent samas ka mitte väga intensiivseks. A. Jaansoo ei ole viibinud vahi all, mistõttu vähendab see rikkumise raskust veelgi. Kolleegium ei jätnud ka tähelepanuta, et ehkki A. Jaansoo süüküsimuse menetlemine jõuab käesoleva Riigikohtu otsusega lõpule, tuleb kannatanu tsiviilhagi saata otsuse punktis 18 jj märgitud põhjustel ringkonnakohtule uueks arutamiseks. See tähendab paratamatult ka mõistliku menetlusaja riive mõningast süvenemist. Neid asjaolusid silmas pidades mõistis riigikohus süüdistatavale A. Jaansoole kergema karistuse, lähtudes

§ 386

lg 1 sanktsioonist, sest see on

§ 5lg-te 2 ja 3 mõttes kõige kergem.

Seetõttu vähenes A. Jaansoole mõistetud vangistus pikkuses 1 aastalt ja 6 kuult 6 kuule. Seega on Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-57-11 punktis 16.1 arvesse võtnud seda, et tsiviilhagi uuel arutamisel ringkonnakohtus süveneb mõningal määral mõistliku menetlusaja riive, mistõttu on Riigikohus oma otsusega määranud A. Jaansoole kergema karistuse.

  1. Kaebaja ei ole sisuliselt nõus Tartu Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. aasta otsusega, viidates Eesti Vabariigi tsiviilhagis A. Jaansoo vastu toodud nõuete aegumisele. Selline kohtupoolne tegevus ei ole aga kohaldatav SKHS regulatsiooni puhul, mille SKHS § 7 lg 1 kohaselt peab olema menetleja tegevus sõltumata süüasja lõpptulemusest süüline ning mille tagajärjel on isikule tekkinud kahju. Õigusemõistmisel tekitatud kahju puhul kohaldub üldjuhul RVastS § 15 lg 1, mille kohaselt võib nõuda kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Antud juhul seda kohtumenetluse käigus tuvastatud ei ole ning kaebaja ei ole esitanud ka vastavasisulisi tõendeid. Ka SKHS § 7 lg 3 välistab kohtutegevuse vastutuse SKHS regulatsiooni järgi, riik vastutab kohtupoolse kahju tekitamise puhul riigivastutuse seaduse alusel. Seadusandja on viidanud SKHS eelnõu koostamisel küll ka sellele, et kuigi kohtu tegevuse puhul kohaldub üldiselt riigivastutuse seadus, siis süüteomenetluse ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamine toimub SKHS-i alusel ning sõltumata sellest, kas menetluse venimise põhjustab kohtueelne või kohtumenetlus. Seega on selline nõue SKHS regulatsiooni alusel võimalik, kuid käesolevas asjas ei leia ringkonnakohus, et A. Jaansoole on tekkinud kahju pika menetlusaja tõttu. Arvestades asjaolusid, mille kohaselt Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-57-11 punktis 16.1 arvesse võtnud menetlusaja võimalikku pikenemist ja selle alusel isiku karistust vähendanud, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjust välja mõista kahjuhüvitist.
  4. Kaebaja tugineb SKHS § 7 lg-le 1, mille kohaselt peab menetlusõiguse rikkumine olema süüline, viidates prokuratuuri ja uurimisasutuse tegevusetusele või väheaktiivsusele kohtueelses menetluses. Avaliku teenistuse seaduse § 74 lõike 2 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole järgimata jätmine. Raske hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Tahtlus aga on teenistuskohustuse rikkumise teadlik soovimine. Antud asjas on tuvastatud kohtumenetluse käigus Riigikohtu poolt asjas nr 3-1-157-11, et kohtueelses menetluses on menetlejatel esinenud tegevusetuse ning väheaktiivseid perioode, punktis 15.
  5. nimetab Riigikohus kohtumenetlusele kulunud aja mõistlikkust hinnates süüdistusakti kohtusse saabumise ja eelistungi vahele jäänud enam kui 13- kuulist perioodi kriitiliseks. Küll aga ei ole kohus tuvastanud süülist tegevust. Vastavalt käesoleva määruse punktile 28 on A. Jaansoole menetlusaja pikkusega tulenevat riivet kompenseeritud karistuse vähendamisega Riigikohtu poolt. Seega on kohus heastanud võimaliku varalise kahju tekkimist seonduvalt ebamõistlikult pika menetlusajaga muu vahendiga, mitte rahalise hüvitisega.
  6. Kahju ulatus SKHS-i kohaselt ei saa seisneda kohtuotsuses A. Jaansoolt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud kogusummas 398 397, 87 eurot (välja toodud kaebaja avalduses, Riigiprokuratuuri 13.07.2016 määruse p 3.2). Kaebuse kohaselt on tegemist A. Jaansoole tekitatud otsese varalise kahjuga. Tsiviilhagis väljamõistetud summa ei ole varaline kahju, vaid õiguspärane karistuslik vahend Eesti Vabariigile tekitatud kahju eest tulenevalt A. Jaansoo poolt saamata jäänud maksudelaekumisest. A. Jaansoo ei ole menetluse käigus põhjendanud, kohtud ja kõrgemalseisvad kohtud ei ole toonud välja asjaolusid, mille kohaselt on menetlejad või kohus rikkunud A. Jaansoo õigusi süüliselt ja millises suuruses on A. Jaansoole kahju tekitatud ning milles kahju tekkimine seisneb. A. Jaansoo kassatsiooni ei võetud Riigikohtus menetlusse, sellega jõustus Tartu Ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a. otsus. Nagu ringkonnaprokurör R. Hlebnikova
  9. juuni
  10. a. määruses õigesti märkis, ei ole A. Jaansoo pöördunud siseriikliku kaebeõiguse ammendumisel oma õiguste kaitseks individuaalkaebusega Euroopa Inimõiguste kohtusse, seega on sisuline arutamine lõppenud. Samuti puuduvad kriminaalasjas teistmisalused, mis annaksid aluse SKHS § 6 kahju hüvitamise kohaldamiseks.
  11. Üldjuhul määratakse kahju hüvitamise ulatus SKHS § 9 lg 1 kohaselt riigivastutuse seaduse § 13 lõikest 1, arvestades süüteomenetluse erisusi. Kahju hüvitamine jaguneb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks (vastavalt SKHS § 10 ja § 11). Käesolevas asjas saaks kõne alla tulla vaid mittevaraline kahju seoses mõistliku menetlusaja rikkumisega, mille kohaselt hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju käesoleva seaduse § 5 või § 6 alusel. A. Jaansoo mõisteti kohtuotsusega süüdi ning puuduvad teistmisalused, mistõttu antud alus ei kohaldu. SKHS § 11 lg 2 alusel hüvitatakse SKHS § 7 alusel füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Seega ei ole mõistliku menetlusaja rikkumine SKHS § 11 lg-s 2 toodud nimekirjas, mille puhul saaks kohaldada SKHS § 7 juhtu, mil menetleja tegevus oli süüline.
  12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Aarne Sarjas

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.