Obsah (6)

§ 180§ 114§ 182§ 41§ 108§ 118

3-15-1527 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1527 Haldusasi J.D.i kaebus Tallinn

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

30 päeva jooksul tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse 1 ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

I ASJAOLUD

1. J.D. esitas Tallinna Vanglale 04.05.2015 kahju hüvitamise taotluse seoses tema ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega perioodidel 27.09.2011-01.11.2011, 28.02.201220.03.2012, 17.10.2012-23.10.2012, 30.04.2013-14.11.2013 ja 18.11.2013-31.12.
2. Taotluse kohaselt hoiti teda kambrites, kus viibis korraga 4-6 kinnipeetavat ning reaalselt oli iga kinnipeetava kohta 1-2 m² vaba põrandapinda. Lisaks pidi ta pesema oma riideid külma veega ja kuivatama neid samas ruumis, kus ta elas. Kambris oli seetõttu alati niiske. Kambri kunstlik valgustus ei olnud piisavalt tugev lugemiseks, kirjutamiseks ja rõivahoolduse tegemiseks. Selliste tegevuste jaoks on vajalik valgus 400 luksi.
3. Tallinna Vangla tagastas 10.06.2015 vastusega nr 5-37/15/133-2 J.D.i kahju hüvitamise taotluse perioodide 27.09.2011-01.11.2011 ja 28.02.2012-20.03.2012 osas ning jättis taotluse perioodide 17.10.2012-23.10.2012, 30.04.2013-14.11.2013 ja 18.11.2013-31.12.2013 osas rahuldamata. Taotlejale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind oli kooskõlas kehtiva õigusega. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kui taotleja tundis, et kambris pesu pesemisest tekib niiskus, oli tal võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest hoolitseb vangla. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Tallinna Vanglas on kaks laepirni võimsusega 75 W, tualetis üks lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Määrus nr 38 selles osas täpseid norme ei kehtesta. Lisaks tagas akna olemasolu kambri loomuliku valgustatuse. Vanglas viibivatel isikutel oli tugevama kunstliku valgustuse saamiseks võimalik soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp.
4. J.D. esitas 15.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 8882,55 eurot.
5. Tallinna Halduskohus võttis 29.12.2015 määrusega kaebuse menetlusse osas, mis puudutab ajavahemikke 17.10.2012-23.10.2012, 30.04.2013-14.11.2013 ja 18.11.2013-31.12.
6. Kohus tagastas kaebuse varasemate perioodide osas. II KAEBUSE PÕHJENDUSED
7. Kaebajat hoiti kambrites, kus viibis 4-6 kinnipeetavat ning igal kinnipeetaval oli 1-2 m² vaba põrandapinda. Vaba põrandapinna arvutamisel on aluseks võetud Tallinna Vangla väljastatud andmed kambrite pindalade kohta ja kohtulahend Tunis vs. Eesti, kus on eraldi välja toodud, et kaks pinki, laud, kolm nari ja kapid võtavad ruumi 6,906 m². Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on olukorras, kus kinnipeetaval on isiklikku põrandapinda vähem kui 3 m², juba iseenesest tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega. EIK-i kohtupraktika on otsekohaldatav. Tallinna Vangla suhtes on EIK seisukoha võtnud 19.12.2013 ühehäälselt otsustatud kohtulahendis Tunis vs. Eesti, tuvastades art 3 2 rikkumise. Lisaks on Tartu Halduskohus asjas nr 3-13-1885 leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala. Kohtuasjas Ciolan vs. Rumeenia oli kaebaja isiklik ruum vahemikus 1,73-2,37 m², kuhu oli arvestatud ka mööbli alla jääv pind, mis vähendas isiklikku ruumi. Lähtudes eelmainitust tuleb arvestada ainult reaalselt vaba põrandapinda, mida kinnipeetav saab liikumiseks kasutada. Tallinna Vangla kambrites oli ühel kinnipeetaval vaba põrandapinda reaalselt vaid 1-2 m². Kuna tegu oli kinnise osakonnaga, tuli seal viibida pidevalt koos 3-5 kambrikaaslasega. Kinnipidamistingimustes esinesid ka teised puudused. Riideid tuli pesta külma veega ning neid tuli kuivatada samas kambris, kus kinnipeetavad elavad, mistõttu oli seal alati niiske ja rõske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele. Vähene valgus kurnas silmi. Kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kaht 75 W hõõgniidiga lampi. Arvestades seda, et kinnipeetavad peavad kambris lugema, kirjutama ja tegema rõivahooldust, siis on vajalik valgus 400 luksi (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-06-294). Tallinna Vanglas kasutatavad pirnid ei anna vajalikku 400 luksi. Võttes arvesse ka neid elamistingimuste puudusi, pole oluline kui lühikest või pikka aega kaebajat sellistes kambrites hoiti ning arvestada tuleb kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, et mõista ebainimlikku ja alandavat kohtlemist pika aja jooksul, mil kaebajat seal hoiti. Kuna Tallinna Vangla on rikkunud EIÕK art-t 3, taotleb kaebaja õiglast kahjutasu tema alandamise ja ebainimliku kohtlemise eest, mis oleks proportsioonis EIK-i poolt määratud kahjutasudega. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Samuti palub Tallinna Vangla võtta arvesse kohtueelses menetluses toodud põhjendusi. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebajale oli tagatud enamusel vaidlusalusest ajast lukustatud kambrites vähemalt 3,85 m² põrandapinda ja avatud kambrites, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks, vähemalt 2,6 m² põrandapinda. Lukustatud kambritesse nr 121 ja 452, kuhu kaebaja oli paigutatud vahistatuna ja kus talle oli tagatud igapäevane jalutuskäik värskes õhus, oli kaebaja paigutatud 7 päeva ning neis oli kaebajal põrandapinda koos WC-aluse pinnaga 3,85-5,43 m². Kambrites 126 ja 232 viibis kaebaja kokku 69 päeva. Nimetatud kambrites oli kaebajale tagatud koos WC-aluse pinnaga 2,8-4,03 m² põrandapinda. Lisaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus oli kambrites 126 ja 232 paiknemise ajal tagatud igapäevaselt vähemalt neli tundi vaba aega oma eluosakonnas liikumiseks ning iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Kambris 12 viibis kaebaja 174 päeva ning seal oli talle tagatud põrandapinda 2,6-4,16 m². Kambris 12 WC-d ei asu, vaid see on koridoris. Samas paikneb kamber 12 avatud eluosakonnas, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes 22.00-06.
9. Muul ajal saavad kinnipeetavad vabalt eluosakonna piires liikuda ning iganädalaselt spordisaali kasutada. 15.11.2013-17.11.2013 oli kaebaja paigutatud kartserikambrisse, kus tal oli põrandapinda 7 m². Liikumisvõimalusi on täiendavalt suurendanud riigikeele õppes osalemine 3 korda nädalas 45 minutit (04.01.2013-19.04.2013, 05.08.2013-29.11.2013) ja kutseharidussüsteemis õppimine (04.11.2013-28.11.2014). Ka lähedaste ning ametiisikutega kokkusaamist võib pidada täiendavaks liikumisvõimaluseks. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Liikumispiirangud perioodil 16.10.2012-23.10.2012 olid tingitud kaebaja vahistatu staatusest. Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida. Lisaks oli kambrites sundventilatsioon. Akna olemasolu tagas kambris piisava valgustatuse. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Kell 22.00-06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et isik sai korralikult välja 3 puhata. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. Arvestades perioodide lühiajalisust ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m² ning täiendavaid liikumisvõimalusi, ei ole Tallinna Vangla hinnangul kaasnenud kaebajale kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebus põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi enne, kui EIK tegi 19.12.2013 T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise. Alles pärast seda nõudis kaebaja Tallinna Vanglalt infot selle kohta, millistesse kambritesse, mis mõõtudega ja mitme kinnipeetavaga ta oli paigutatud ning esitas seejärel kahju hüvitamise taotluse. Samas oli kaebajal võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi näiteks teise vanglasse üleviimiseks või teise kambrisse paigutamiseks, mille rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse ja nõuda muuhulgas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist vastava regulatsiooni suhtes. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitsmiseks olemas. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude alles pärast temale sobivat EIK-i lahendit, lasi ta sisuliselt endale tekitatud kahjul suureneda. Kaebaja kaalus oma õiguste väidetavat rikkumist ligi 8 kuud. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette. Küsimus, kas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse tulemuseni, ei ole oluline, kuna RVastS § 7 lg 1 ei eelda, et õiguskaitsevahendite kasutamine peaks lõppema positiivselt. Eeltoodust tulenevalt kuulub nõue rahuldamata jätmisele ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. IV KOHTU PÕHJENDUSED
10. Kaebus on menetlusse võetud osas, mis puudutab ajavahemikke 17.10.2012-23.10.2012, 30.04.2013-14.11.2013 ja 18.11.2013-31.12.
12. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebuse saab rahuldada osaliselt.
13. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui täidetud on järgnevad eeldused: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt avalikõiguslikus suhtes, isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, isikule on kahju tekitatud, avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud ning avaliku võimu kandja on tegutsenud süüliselt. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest.
14. Kaebaja väidab, et tema inimväärikust alandati sellega, et temale ei tagatud Tallinna Vangla kambrites vähemalt 3 m² isiklikku põrandapinda. Lisaks ei olnud kambrite kunstlik valgustus piisavalt tugev, kaebaja pidi oma riideid pesema külma veega ning kuivatama riideid samas kambris, kus ta elas, mistõttu oli kambri õhk niiske.
15. Vaidlusalustel perioodidel kehtinud VangS § 45 lg 1 kohaselt pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ sätestab täpsemad nõuded eluruumi valgustatusele, ventilatsioonile ja õhu niiskusele: 4 1) Eluruumil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:
16. (Eluruumidele esitatavate nõuete p.5); 2) Eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele ( Eluruumidele esitatavate nõuete p.6); 3) Õhu niiskus eluruumis peab olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40-60 protsenti ( Eluruumidele esitatavate nõuete p.8). Vaidlusalustel perioodidel kehtinud Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda.
17. Inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda muuhulgas EIK-i seisukohtadest, kuna RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel võib hüvitamisele kuuluda ka kahju, mis on tekitatud EIÕK rikkumise tagajärjel. Ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse (edaspidi PS) § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Lisaks sätestab PS § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise nõude. EIK leidis 19.12.2013 lahendi nr 429/12 (kohtuasi Tunis vs. Eesti) p-s 44, et kui kaebajate käsutuses on alla 3 m² põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist. Vabadusevõtmise kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, et selleks, et kannatused ja alandus kuuluks art 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest (p 41). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nii nende tingimuste kumulatiivset mõju kui ka kaebaja esitatud konkreetseid väiteid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti (p 42).
18. Esmalt selgitab kohus isikliku põrandapinna suuruse arvestamise põhimõtteid. Riigikohtu halduskolleegium märkis 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 punktis 17 järgnevat: „EIK-i praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sealhulgas välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.“ Tuginedes olemasolevale EIK-i ja Riigikohtu praktikale, ei arva kohus kambripinnast maha WC-alust ega mööblialust pinda. Kaebaja viide Tartu Halduskohtu 11.03.2014 otsusele haldusasjas nr 3-131885 ei muuda kohtu seisukohta mööblialuse pinna arvestamata jätmise osas.
19. Kaebaja Tallinna Vanglas paigutamise tabelist (tl 55-57) nähtub, et tal oli isiklikku põrandapinda 2,60-2,97 m² kokku 130 päeva. Tegemist ei olnud 130 järjestikuse päevaga, vaid vahelduvate perioodidega: 30.04.2013-01.05.2013, 06.05.2013-07.05.2013, 14.05.201323.05.2013, 27.06.2013-01.07.2013, 05.07.2013-21.07.2013, 23.07.2013-05.08.2013, 07.08.2013-21.08.2013, 23.08.2013-30.09.2013, 24.10.2013-28.10.2013, 30.10.201313.11.2013, 18.11.2013-20.11.2013, 22.11.2013-24.11.
20. Iseenesest oli kaebajale tagatud 5 isiklik põrandapind nimetatud ajavahemikel EIÕK art-ga 3 vastuolus, kuna see jäi allapoole EIK-i kohtupraktikas sätestatud standardit. Ajavahemikus juuli 2013 kuni november 2013 oli kambris sageli 7 kinnipeetavat korraga. 13.08.2013-20.08.2013 oli kambris 8 kinnipeetavat. Kohus leiab, et kuigi kaebaja ei viibinud ülerahvastatud kambrites 130 järjestikusel päeval, ei välista see ruumipuudusest tingitud ebamugavusi.
21. Lisaks isiklikule põrandapinnale kambris, tuleb arvesse võtta kaebaja liikumisvõimalusi väljaspool kambrit. EIK-i praktikas on leitud, et laialdane liikumisvõimalus võib kompenseerida ruumipuudust kambris (nt 24.07.2001 lahend nr 44558/98 Valašinas vs. Leedu), võttes arvesse liikumisvõimaluste kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning vangla üleüldisi tingimusi (28.02.2012 lahend nr 11463/09 Samaras jt vs. Kreeka). Kaebaja on viidanud kohtuasjale Tunis vs. Eesti, kuid oluline erisus nimetatud kohtuasja ja käesoleva asja vahel on see, et T. Tunis viibis Tallinna Vanglas vahi all. Vahistatu võimalused väljaspool kambrit viibida on piiratud 1-tunnise vabas õhus viibimisega päevas (VangS § 93 lg 5). Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahi all 17.10.2012-23.10.
22. Sellel perioodil oli talle kambris tagatud üle 3 m² isiklikku põrandapinda. Hilisematel perioodidel viibis kaebaja Tallinna Vanglas kinnipeetavana, mis tähendab, et talle oli tagatud võimalus rohkem kui 1 tund päevas väljaspool kambrit viibida. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil VSkE-s ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt 1 tund päevas. Ka vastustaja on oma seisukohas välja toonud, et kaebajal oli avatud osakonnas viibides võimalik kambrist väljaspool liikuda. Lisaks osales kaebaja 6 kuud riigikeele õppes ning 1 aasta kutseõppes, mis kinnitab täiendavalt, et kaebaja ei viibinud kambris pidevalt (tl 58). Kohus leiab vangistuse kestust arvestades, et täiendavad liikumisvõimalused leevendavad olulisel määral kambri ülerahvastatusest tingitud ebamugavusi, kuid ei kompenseeri neid täielikult.
23. Lisaks ruumipuudusele on kaebaja viidanud ebapiisavale kunstlikule valgustusele, pesu pesemisele külma veega ning pesu kuivatamisele oma kambris, mis muutis õhu niiskeks.
24. Valgustuse osas väidab kaebaja, et kambris peaks valgustustihedus olema vähemalt 400 luksi, et võimaldada mugavat lugemist, kirjutamist ja rõivahoolduse tegemist. Vaidlus puudub selles, et kambris oli kaks laepirni võimsusega 75 W. Kaebaja pole esitanud etteheiteid aknast paistvale loomulikule valgusele. Vastustaja väitel oli ukse kohal ka öövalgusti ja teatud kambrites WCvalgusti. Kuna vastustaja on soovitanud kaebajal lisavalgustuse saamiseks näpitslambi soetada, võib eeldada, et kambrites ei olnud valgustustihedus 400 luksi. Küsimus on aga selles, kas vanglal on kohustus tagada kambrites valgustustihedus vähemalt 400 luksi. Kohus märgib esmalt, et Tallinna Halduskohtu 20.11.2007 otsuses nr 3-06-294 toodud seisukohad ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel kohtule siduvad. Elamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisel lähtub kohus asjakohastest õigusaktidest ning võtab arvesse kõrgemate kohtute uuemat praktikat. Vangistusalastes õigusaktides (VangS, VSkE) ega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruses nr 38 pole sätestatud minimaalset valgustustiheduse taset, millele ruumi valgustus vastama peab. Eesti standard töökohavalgustusele sisetöökohtades näeb bürooruumides lugemiseks ja kirjutamiseks ette valgustustiheduse taseme 500 luksi (EVS-EN 12464-1:2011 tabel 5.26) ning õmblemiseks 750 luksi (tabel 5.23). Samas ei saa nimetatud nõudeid laiendada kinnipeetavatele, kuna kamber ei ole töökoht ning kinnipeetavate tegevus kambris ei ole nimetatud töödega võrreldav. Seega ei saaks kohtu hinnangul pidada valgustustiheduse taset alla 400 luksi iseenesest õigusvastaseks. Vastustaja on kohtueelses menetluses välja toonud, et kinnipeetavatel on võimalik lisavalgustuse saamiseks soetada vangla kauplusest näpitslamp (tl 8). Tallinna Ringkonnakohus on aga 22.01.2016 määruse nr 3-15-530 p-s 6 leidnud järgnevat: „Kinnipeetavalt ei saa eeldada kunstliku valguse puudujääkide kompenseerimist, ostes vangla kauplusest näpitslambi. Kambri valgustus 6 peab olema nõuetekohane ilma lisavalgusallikateta. Isikul on õigus nõuda, et kambris olev valgus vastaks sellisele kvaliteedile, mis ei ole tervist kahjustav.“ Sellest võib järeldada, et kambrite valgustatust saab pidada õigusvastaseks, kui see on nii nõrk, et see on kinnipeetavate tervist kahjustav. Käesoleval juhul on kaebaja väitnud, et vähene valgus kurnas tema silmi, kuid ei ole märkinud, et see oleks tema silmanägemist otseselt kahjustanud. Samuti pole kaebaja täpsustanud, kui tihti ta kambrites lugemise, kirjutamise ja rõivahooldusega tegeles. Eeltoodu põhjal puudub kohtu hinnangul alus arvata, et kambrite kunstlik valgustus oli õigusvastane.
25. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 eluruumidele esitatavate nõuete kohta ei näe ette sooja vee olemasolu eluruumides. Pesu pesemine külma veega on ebamugav, kuid seda on võimalik vältida. Kinnipeetavad tohivad vee keetmiseks kasutada elektrilist veekeedukannu. Isegi, kui kaebajal polnud veekeedukannu ostmiseks rahalisi vahendeid ega ühtegi kambrikaaslast, kes nõustus oma veekeedukannu laenama, oleks kaebaja saanud kasutada veekeedukannu, mille valvurid pärast sööki nõudepesuvee soojendamiseks annavad. Seega puudub alus väita, et kinnipeetavatel pole võimalik sooja veega pesu pesta. Riiete kuivatamisest tekkivat niisket õhku saab vangla eluosakonnas vähendada kambri ust lahti hoides, kuna uksed lukustatakse ainult öörahu ajaks. Lisaks saab kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu.
26. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebajale vähem kui 3 m² isikliku ruumi tagamine ajavahemikel 30.04.2013-01.05.2013, 06.05.2013-07.05.2013, 14.05.2013-23.05.2013, 27.06.201301.07.2013, 05.07.2013-21.07.2013, 23.07.2013-05.08.2013, 07.08.2013-21.08.2013, 23.08.2013-30.09.2013, 24.10.2013-28.10.2013, 30.10.2013-13.11.2013, 18.11.201320.11.2013, 22.11.2013-24.11.2013 ehk kokku 130 päeval oli EIÕK art-ga 3 vastuolus. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Vastustaja on välja toonud, et kaebaja jättis kasutamata esmased õiguskaitsevahendid, mis peaks välistama vastutuse õigusvastaste elamistingimuste eest Tallinna Vanglas. Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015 lahend 3-3-1-42-15, p 24). Kuna kaebaja inimväärikuse riivet leevendas täiendav liikumisvõimalus väljaspool kambrit ja muude kaebuses nimetatud elamistingimuste õiguspärasus, peab kohus

§ 41

lg 5 alusel piisavaks hüvitiseks ülerahvastatud kambrites viibimise õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja inimväärikuse riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et mõista välja rahaline hüvitis. 20.

§ 108

lg 3 sätestab, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt, mõistab kohus välja menetluskulu proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja kantud menetluskulu on riigilõiv summas 25 eurot (tl 25). Ülejäänud riigilõivust vabastati kaebaja menetlusabi korras. Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 15 eurot, kuna see vastab tuvastamisnõude esitamisel tasutava riigilõivu suurusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik 7