← Eesti

3-15-2725/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-2725 Haldusasi J.M. kaebus Vabariigi V

) § 21 lg-t 3 ja munitsipaalüldhariduskoolide hoolekogude ettepanekuid. Vabariigi Valitsus keeldus 30.09.2015 korraldusega nr 408 “Haabersti Vene Gümnaasiumile venekeelseks õppeks loa andmisest keeldumine” ja korraldusega nr 411 “Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile venekeelseks õppeks loa andmisest keeldumine”, s.o vaidlusaluste korraldustega, andmast luba kasutada mõlema kooli gümnaasiumiastmes õppekeelena vene keelt. 2. J.M. ja M.S. esitasid 01.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlusaluste korralduste tühistamiseks. 1

(12)
  1. Kaebajate alaealised lapsed õpivad vastavalt Haabersti Vene Gümnaasiumi
  2. klassis ning Tallinna Tõnismäe Reaalkooli
  3. ja
  4. klassis. Laste õppekeeleks mõlemas koolis on nende emakeel – vene keel – ning kaebajad soovivad, et lapsed jätkaks gümnaasiumiastmes õpinguid samas koolis ja enda emakeeles. Kaebajad on seisukohal, et lapsed peavad saama keskhariduse, jätkamaks õpinguid kõrgkoolis. Kaebajate peredes ei ole koolide vahetamine vastuvõetav. Seejuures asub Haabersti Vene Gümnaasium kaebaja 1 kodu lähedal ning lapse jaoks on parim õppida kodulähedases koolis, kuna see säästab aega õppimiseks ja puhkamiseks. Arvestades, et Tallinna Tõnismäe Reaalkool on riigieksamite tulemuste põhjal parim vene kool Eestis, soovib kaebaja 2, et tema lapsed jätkaks seal kooliteed ka gümnaasiumis. Kaebajad valisid Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli veel põhjusel, et mõlemad koolid on kolm korda taotlenud luba vene õppekeele säilitamiseks gümnaasiumiastmes. Sellisena rikuvad vaidlusalused korraldused kaebajate alaealiste laste emakeelelist enesesäilitamist ja identiteeti, mis on põhiseaduslikud väärtused, õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele ja haridusele. Samuti rikutakse kaebajate otsustusõigust määrata oma alaealiste laste emakeelelist enesesäilitamist ja identiteeti.
  5. klassis õppiva lapse vanema kaebeõigust mööndi haldusasjas 3-12-
  7. Kaebajad on seisukohal, et

§ 21

lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 37 lg 4 teise lausega, kuivõrd esimese sätte kohaselt on gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel ja teise kohaselt valivad õppekeele rahvusvähemuse õppeasutuses õppeasutused. Põhiseaduse regulatsioon on ülimuslik. Arvestades, et üldine koolikohustus tagab ühiskonna homogeensuse miinimumi ning riik ei võimalda muukeelsetel elanikel valida õppekeeleks enda emakeelt, võib ühiskonna homogeensus kaduda: homogeensed on keskharidusega eestikeelsed elanikud, samas kui vene rahvusest isikud võivad jääda põhiharidusega. Samamoodi võib esineda vastuolu PS §-iga 49, kuna haridus on oluliseks vahendiks rahvusliku identiteedi säilitamisel. Rahvusvähemusele emakeelse keskhariduse mittevõimaldamisega loob riik võimaluse rahvusliku identiteedi kaotamiseks. Sellisena võib see endast kujutada sundassimileerimise vahendit. Kui eksisteerib piisav arv õpilasi, mis tagab kooli otstarbeka ülalpidamise, ja selline õppeasutus on otsustanud valida õppekeeleks muu keele peale riigikeele, on nii riigil kui kohalikul omavalitsusel kohustus seda valikut aktsepteerida ja kooli ülal pidada. Põhiseaduse kohaselt kuulub õppekeele valiku pädevus nii põhi- kui keskastmes õppeasutusele, mitte Vabariigi Valitsusele. Vähemusrahvuste õppeasutusteks ei saa olla ainult eraõiguslikud õppeasutused. Nii oleks 40% Tallinna elanikest keskharidus ette nähtud vaid tasulisena. 3. Haabersti Vene Gümnaasium ja Tallinna Tõnismäe Reaalkool on vähemusrahvuse õppeasutused, kuna mõlemas koolis õppivad mitte-eestlased on Eestis rahvusvähemus. Argument riigikeele kaitsevajaduse kohta ei ole põhjendatud, kuna munitsipaalkoolis kasutatav õppekeel ei sea kahtluse alla riigikeelt, eestikeelset asjaajamist ning õigust saada eestikeelset õpetust. PS § 37 lg 4 teises lauses sätestatud vähemusrahvuse õppeasutuse mõistet ei saa sisustada vähemusrahvuse kultuurautonoomia seadusega (VRKAS), kuna see on alama astme seadus ja võeti vastu oluliselt hiljem kui põhiseadus. Veelgi enam, põhiseadus ja VRKAS räägivad erinevatest õppeasutustest. Vähemusrahvuse kool PS § 37 lg 4 mõistes on iga kool, kus õpivad mitte-eestlased. 4.

§ 21

lg 3 ja PS § 37 lg 4 teise lause tõstatab küsimuse ka õigusselgusest, kuna ei selgu, mis kaalutlustel võib Vabariigi Valitsus loa anda.

§ 21

lg 3 kohaselt peab Vabariigi Valitsus andma loa, kaalumata vastupidist otsustust, kui kooli hoolekogu on teinud kooli arengukavast lähtudes vastava ettepaneku volikogule ning volikogu on esitanud Vabariigi Valitsusele vastava taotluse. Andmata luba kasutada Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes õppekeelena vene keelt, tegi Vabariigi Valitsus olulise kaalutlusvea: vaidlusalustes korraldustes keskendutakse eesti õppekeele kasutamise võimalikkusele ja ei kaaluta, mis asjaoludel lubada gümnaasiumiastmes vene õppekeelt. 5. Vaidlusalused korraldused on vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega. Nimelt rikub

§ 21

lg 3 vahekorda riigi ja KOV pädevuste vahel, sätestades volikogule üksnes võimaluse taotleda gümnaasiumiastmes muukeelseks õppeks luba Vabariigi Valitsuselt. Loa andmise otsustab Vabariigi Valitsus halduse üksikakti, mitte seaduse alusel. Arvestades, et Vabariigi Valitsus otsustuse eest vastutab KOV, sekkutakse KOV autonoomiasse ja rikutakse vastutuse põ2

(12)himõtet. Hariduse andmine on jagatud riigi ja KOV vahel. Munitsipaalkoolide õppekorraldus, sh õppekeele valik, on kohaliku elu küsimus, kuna see puudutab konkreetset kooli KOV haldusterritooriumil ning samal territooriumil elavat kohalikku kogukonda. Arvestades, et Eesti koolid jagunevad munitsipaalkoolideks, riigikoolideks ja erakoolideks, on munitsipaalkoole puudutavad küsimused kohaliku elu küsimused. Veelgi enam, KOV-id peavad munitsipaalkoole üleval, korraldavad seal õpet ning koolid alluvad KOV-ile, sh on KOV ülesandeks munitsipaalkoolis tasuta hariduse andmine. Tuleb tähele panna, et

§ 21asub peatükis „Õppekorraldus“.

Seejuures leidis Riigikohtu halduskolleegium asjas 3-3-1-52-13 põhjendamatult, et õppekeele valik munitsipaalgümnaasiumis on riigielu, mitte kohaliku elu küsimus. Arvestades, et otsust ei teinud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kui pädev institutsioon vaatama läbi avaldusi õigusaktide põhiseadusevastasusest, jäi

§ 21

lg 3 põhiseaduspärasus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga kohtulikult kontrollimata. Nimelt rikub

§ 21

lg 3 KOV autonoomia põhimõtet nii vormiliselt kui sisuliselt, kuivõrd kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) sätestatud kohaliku omavalitsuse mõiste kasutab sõnu „iseseisvalt“, „lõplikult“ ja „seaduse alusel“. PS § 37 lg 2 ja KOKS § 6 lg 2 alusel kuulub munitsipaalkoolide ülalpidamine KOV pädevusse ja seda ei tohi delegeerida valitsusasutustele. Veelgi enam, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 4 lg 3 sätestab, et pädevuste konfliktis riigielu ja kohaliku elu küsimuste vahel tuleb eelistada küsimuste lahendamist kodanikule kõige lähemal, s.o KOV-s. Vastuolu tõttu põhiseadusega, tuleb

§ 21lg 3 kohaldamata jätta ning vaidlusalused korraldused tühistada.

  1. Lisaks leiavad kaebajad, et vaidlusaluste korraldustega koheldakse erinevalt vene- ja saksakeelse gümnaasiumiosaga koole, soodustades edasiõppimist Saksamaal ja mitte Vene keelt kõnelevates maades. Riikidevaheline koostööleping ei saa sellist vahetegemist õigustada. Ühesuguse eesti keele nõude kehtestamine eesti ja vene õpilastele on diskrimineeriv, kuna vene lapsed valdavad eesti keelt halvemini kui eesti lapsed.
  2. Samuti on korraldused vastuolus rahvusvahelise õiguse lepingutega, nagu Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artikkel 4 p-iga 1 ja artikkel 12 p-iga 3, regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta artikliga 8 c, ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakti artikkel 13 lg-ga 2 b, ÜRO lapseõiguste konventsiooni artikkel 2 p-iga 1 ja artikkel 28 lg-ga 1 b, ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ja keelevähemuste deklaratsiooni artikliga 4, OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendi artikliga 34, Haagi soovituste p-dega 13–14 rahvusvähemuste õiguste kohta haridusele, UNESCO konventsiooni hariduses esineva diskrimineerimise vastu artikliga 1, 5 lg 1 c, 4 a, ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee lõppjäreldustega Eesti
  3. ja
  4. perioodilise aruande kohta, ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendiga asjas Küpros v. Türgi. Lisaks peavad Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise haridusalase koostöö kokkuleppe kohaselt lepingupooled looma isikutele, kelle etniline kodumaa asub teise riigi territooriumil, haridusalaste vajaduste rahuldamiseks vastavad tingimused.
  5. Uuringute kohaselt valmistab eestikeelsele aineõppele üleminek õpilastele suuri raskusi ning see probleem on olemas ka Haabersti Vene Gümnaasiumis ja Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis: ei ole piisavalt õpetajaid, kes valdaks eesti keelt C1 tasemel, ning õpilased ei valda eesti keelt B1 tasemel, kuigi eesti keeles õppimiseks peaksid nad valdama keelt vähemalt B2 tasemel. Eestikeelsele aineõppele üleminekut gümnaasiumiastmes vastustab ka avalik arvamus. Samuti kannatab ülemineku tõttu õpilaste akadeemiline võimekus ning koolidel kaob võimalus oma erisusi arendada, kuivõrd eesti keele omandamise eesmärgid ja kriteeriumid ei ole piisavalt selged ja konkreetsed.
  6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata.
  7. Vaidlusalused korraldused ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna kaebuse esitajad ja nende lapsed ei õpi kummagi kooli gümnaasiumiastmes. Kaebust tuleb seega vaadelda muude isikute õiguste kaitseks esitatud kaebusena. Kuivõrd kaebuse saab esitada üksnes oma õiguste kaitseks kaebuse esitamise hetke seisuga, ei ole kaebajatel halduskohtusse pöördumise õigust. Isegi kui kaebeõigust jaatada, on täna võimatu hinnata, kas kaebajate lapsed jätkavad tulevikus õpinguid sama kooli gümnaasiumiastmes, kuivõrd gümnaasiumiõppes õppimine eeldab eelnevalt seaduses 3

(12)
  7. sätestatud tingimuste täitmist ja konkreetse gümnaasiumi vastuvõtukonkursi edukat läbimist. Veelgi enam, Eestis on 187 kooli, kus on võimalik keskharidust omandada. Põhjendades eestikeelset üldkeskharidust, toetub vastustaja põhiseaduse kommenteeritud väljaandele.1 Vastustaja lisab, et PS § 37 lg-st 4 tuleneb avalikule võimule kohustus tagada üksnes eestikeelne õpetus. Vastava sätte kohaselt ei ole riigi- ja munitsipaalkoolidel õigust otsustada ise, millises keeles õppetööd korraldada. Sama sätte teist lauset tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt ei või avalik võim takistada vähemusrahvustel oma õppeasutusi moodustamast ning enda valitud keeles haridust korraldamast. Viimast tõlgendust toetavad PS § 6, § 21 ja § 52 lg
  8. Munitsipaalkool, kus õpilaste enamuse emakeeleks ei ole riigikeel ja rahvuskuuluvus ei ole eestlased, ei tähenda, et vastav kool oleks vähemusrahvuse õppeasutuseks. VRKAS § 25 sätestab sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Ei Haabersti Vene Gümnaasiumi ega Tallinna Tõnismäe Reaalkooli puhul pole tegemist vähemusrahvuse liikmete moodustatud ja peetava õppeasutusega, mille avamine ja töö toimub vastavalt erakooliseadusele. Riigikohus on leidnud, et

§ 21lg 3 ei ole vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomiaga.

Eesti Vabariigi territooriumil kasutatav keel on riigielu küsimus. Isegi kui käsitada õppekeele valiku küsimust kohaliku elu küsimusena, võib Vabariigi Valitsus selle üle otsustada, kuivõrd PS § 154 lg 1 allub lihtsale seadusereservatsioonile. Vastustaja nõustub siinkohal Riigikohtu sedastatuga asjas 3-3-1-52-13: munitsipaalkooli õppekeele määramine on riigielu küsimus. Kohaliku omavalitsusele ei ole õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega nõuda munitsipaalgümnaasiumis venekeelse õppe säilitamist. Luba kasutada gümnaasiumiastmes vene õppekeelt on erand, mille tegemiseks peavad olema kaalukad põhjused. Arvestades Riigikohtu lahendit asjas 3-3-1-52-13, oli Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsus oli õiguspärane. Erinev kohtlemine saksa- ja venekeelse gümnaasiumiosaga koolide vahel on õigustatud. Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas ei õpita saksa keeles emakeelena. Seega ei ole küsimuse all nende õpilaste integreerimine Eesti ühiskonda ega vajaduses tagada neile võimalus jätkata haridusteed Eesti kõrgkoolides. Kuna tegemist on võrreldamatute gruppidega, ei saa rääkida ebavõrdsest kohtlemisest. Samuti puudub saksa keele kontekstis vajadus kaitsta eesti keelt. Eesti ja Saksa valitsuste vahel on sõlmitud koostööleping, et luua eesti õpilastele soodsad võimalused haridustee jätkamiseks Saksamaa Liitvabariigi ülikoolides. Lepingu kohaselt on Eestil lausa kohustus luua ühes või kahes koolis saksa õppekeelega osakonnad. Vaidlusalused korraldused ei ole vastuolus rahvusvahelise õiguse normide või põhimõtetega. Võõrkeelte kasutamine munitsipaalkoolides on ammendavalt reguleeritud põhiseaduse ja teiste õigusaktidega, mistõttu puudub kaebajatel vajadus tugineda rahvusvahelisele õigusele. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei kätke õigus haridusele õigust nõuda haridust muus keeles peale riigikeele. Ka lapse õiguste konventsioon sätestab vaid õiguse haridusele. Riik pingutab, et anda samaväärne haridus nii eesti kui vene lastele. Haagi soovitused ei ole Eestile siduvad. Samas on nii Haabersti Vene Gümnaasiumi kui Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes kuni 40% ulatuses tagatud venekeelne aineõpe. Nõuded riigikeelsele haridusele on rangemad, kuna nii kõrgkooli kui tööle asudes nõutakse riigikeelt. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonis sätestatud õigused on nii Haabersti Vene Gümnaasiumis kui Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis tagatud. Rahvusvahelisest õigusest ei tulene kaebajatele õigust nõuda haridust muus keeles kui riigikeel kohustuslikku haridust ületavas osas riigi kulul. Kaebaja osutatud uuringud ei ole adekvaatsed, kuivõrd nendega ei ole kontrollitud Haabersti Vene Gümnaasiumis ja Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis õppivate õpilaste ning õpetajate valmisolekut õppida/õpetada eesti keeles. Uuringud on ka näidanud, et õpilaste eesti keele oskuse tase on eestikeelse aineõppe toel tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. Õpilaste eesti keele oskuse tase on tihti kõrgem kui miinimumnõue B1 tase. 55% vene õppekeelega põhi- 1 Ü. Madise jt. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 3. tr. Tallinn: Juura 2012, § 37, 10–10.2. Kättesaadav arvutivõrgus: http://pohiseadus.ee/ptk-2/pg-37/. 4

(12)kooli lõpetanud õpilastest jätkab õpinguid gümnaasiumis, kusjuures enamasti on need õpilased, kelle eesti keele oskuse tase on keskmisest kõrgem. Venekeelne kutseharidus pole keele tõttu muutunud noorte hulgas populaarsemaks. Haabersti Vene Gümnaasiumi põhikooliosa toetab eesti keele õppimist gümnaasiumis ning sama kooli gümnaasiumiastmes eesti keeles õpetatavate ainete arv on järjekindlalt suurenenud.
  1. Nii rahvusvaheliste kui Eesti-siseste uuringute tulemused näitavad, et õpilaste ainealased õpitulemused on võimetekohased ja vastavad riikliku õppekava õpieesmärkidele. Seejuures on riiklik õppekava piisavalt paindlik, et võimaldada koolidel piisaval arvul eesti keele tundide läbiviimine.
  2. Menetlusse kolmanda isikuna kaasatud Tallinna linn oma seisukohta ja vastuväiteid kohtule ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Poolte vahel on vaidlus selles, kas vaidlusalused korraldused, lubamata Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes kasutada õppekeelena vene keelt, rikuvad kaebajate kui koolides õppivate laste vanemate: 1) õigust laste emakeelelise enesesäilitamisele ja identiteedile, rahvuskuuluvuse säilitamisele ja haridusele ning vanemate õigust määrata oma laste enesesäilitamist ja identiteeti; 3) õigust võrdsele kohtlemisele vene keelt emakeelena kõnelevate õpilaste vahel; 4) õigust võrdsele kohtlemisele saksakeelse gümnaasiumiosaga koolide ja vene õppekeelega koolide vahel; 5) õigust kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusele munitsipaalkooli õppekeele valikul; 6) õigust, et koolid saaksid oma erisused välja arendada. Samuti leiavad kaebajad, et korraldused rikuvad avalikku huvi, kuivõrd eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes ei ole olnud tulemuslik ja seda vastustab avalik arvamus. Kohus märgib esmalt, et samalaadne vaidlus samalaadsete argumentidega on läbitud juba kohtuasjas nr 3-12-422, kus Riigikohus jättis 28.04.2014 otsusega nr 3-3-1-52-13 nii kohalike omavalitsuste kui ka lapsevanema kaebused rahuldamata. Kohus lähtub käesoleva asja lahendamisel juba väljakujunenud kohtupraktikast.
  4. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et vaidlustatud korraldused, võivad riivata nende laste vanemate, sh kaebajate õigust, kes soovivad, et laps jätkaks pärast põhikooli õpinguid samas koolis ja senises mahus oma emakeeles, s.o vene keeles, st PS § 37 lg-s 3 tagatud õigust otsustavale sõnale lapse hariduse valikul. Kaebajad on õigustatud ka nõudma, et nende lapsi haridusõiguse saamisel ega neid ennast PS § 37 lg-s 3 sätestatud õiguse realiseerimisel ei diskrimineeritaks rahvuse alusel. Seejuures ei välista õiguste riivet asjaolu, et kaebajate lapsed õpivad 1.,
  5. ja
  6. klassis ja mitte gümnaasiumiastmes. Kaebajad on koolid valinud teadlikult ja muutused õppekorralduses oleksid võinud nende otsustusi mõjutada. Ka haldusasjas 3-12-422 möönis Tallinna Ringkonnakohus kaebeõigust tulenevalt PS § 37 lg-st 3 ja PS §-ist 12, kui kaebaja laps õppis
  7. klassis. Samuti võib esineda riive PS §-iga 49.

§ 21lg 3 vastuolu PS § 37 lg-tega 3 ja 4 7.

Õigus haridusele, sh vanemate õigus otsustavale sõnale lapse hariduse valikul, on küll seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramist õigustab üksnes mõni teine põhiseaduslik väärtus, ent vanemate õigus nõuda riigilt enda soovide kohast haridust ei ole piiramatu. Vanemate „otsustav“ sõna kehtib põhiseaduse ja õigusaktidega sätestatud piirides. Nii tuleb vanematel arvestada PS § 37 lg 4 esimese lausega, mille kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. Viimasest tuleneb riigile omakorda kohustus tagada õpetus üksnes riigikeeles. Käesoleval juhul on riik pidanud kaalukamaks 5

(12)põhiseaduslikuks väärtuseks eesti keele ja kultuuri säilimist. Ülekaalukale huvile soodustada eesti keelt viitab ka põhiseaduse preambul ja PS § 6, mis tunnistab riigikeeleks eesti keele ja õigus eestikeelsele suhtlemisele riigiasutustes PS § 51 lg-s
  1. PS § 6 paneb riigile kohustuse edendada eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms, et tagada Eesti ühiskonna sotsiaalne sidusus ühise keele kasutamise kaudu. Sellise riigi ülesandega pole kooskõlas laialdane võõrkeelte kasutamine riigi- ja munitsipaalharidusasutuste õppekeelena. Eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise kõrval teenib riigikeel ka Eesti ühiskonna sidususe ja ühtsuse huve, milleks on vajalik suurendada eesti keelt oskavate ja rääkivate inimeste arvu vene keelt emakeelena rääkivate inimeste hulgas. Eeltoodust tuleneb, et vanematel on küll õigus otsustavale sõnale lapse hariduse valikul, kuid see ei tähenda, et riik või kohalik omavalitsus peab neid valikuid rahastama või tagama. Nimetatud norm välistab üksnes riigi omavolilise sekkumise (tõrjeõigus), mitte ei anna vanemale riigi suhtes nõudeõigust valikute (mh finantseerimise) tagamiseks (soorituspõhiõigus). Samuti märkis EIK asjas Belgian Linguistics case sõnaselgelt, et esimese lisaprotokolli artiklist 2 ei tulene, mis keeles peaks riik hariduse tagama. Esimese lisaprotokolli artikkel 2 kohaselt peavad riigid hariduse andmisel austama vanemate filosoofilisi ja religioosseid tõekspidamisi, mitte keelelisi eelistusi. Kohus leiab, et kui vanemad soovivad lapsele teistsugust haridust, kui pakutakse riigi või kohalike omavalitsuste haridusasutustes, on vanematel õigus panna laps erakooli. Vanematel ei ole õigus nõuda õpetamismeetodite muutmist. Seejuures ei või riik takistada vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel moodustamast vähemusrahvuse õppeasutusi erakooliseaduse alusel.
  2. Käesolevas asjas ei ole kaebajad ka väitnud, et neil oleks takistatud vähemusrahvuse õppeasutuste loomine. Kummagi vaidlustatud korraldusega puudutatud koolidest ei ole käsitatav vähemusrahvuse õppeasutusena. Asjaolu, et kooli õpilaste emakeel ei ole eesti keel või et õpilased ei ole rahvuskuuluvuselt eestlased, ei muuda munitsipaalkooli vähemusrahvuse õppeasutuseks. Põhiseadus ise vähemusrahvuse õppeasutuse ega ka vähemusrahvuse mõistet ei ava. Vähemusrahvuse legaaldefinitsioon sisaldub aga VRKAS §-s 1 ning vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduses, mille kohaselt käsitletakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. VRKAS §-s 4 on sätestatud vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigused, mille hulgas on esimesena nimetatud õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi. Emakeelse õppe korraldamine on VRKAS § 5 lg 1 kohaselt üheks vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks. Rahvuskeelsete või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutuste (koolieelsete lasteasutuste ja koolide) näol on VRKAS § 24 p 1 kohaselt tegemist kultuuriomavalitsusasutustega. VRKAS §-s 25 sätestatakse sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Kumbki vaidlusaluste korraldustega puudutatud koolidest sellele määratlusele ei vasta. Seega ei ole tegemist vähemusrahvuse õppeasutustega ning juba seetõttu ei saa PS § 37 lg 4 teisest lausest neile või neis õppivatele õpilastele või nende vanematele tuleneda mingisuguseid õigusi. Avalik võim on täitnud talle PS § 37 lg 4 teisest lausest tulenevad kohustused sellega, et on VRKAS-is sõnaselgelt sätestanud vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võimaluse moodustada koole, kus õpe toimub vähemusrahvuse keeles. Avalikul võimul ei ole aga kohustust selliseid koole ise moodustada ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda nõuda. Seega ei ole

§ 21

lg 3 vastuolus PS § 37 lg 4 teise lausega, vaid

§ 21

lõikes 3 sätestatud võimalus anda munitsipaalgümnaasiumile või selle üksikule klassile luba muus keeles toimuvaks õppeks, on põhiseaduses nõutuga võrreldes võõrkeelt emakeelena rääkivatele või muul põhjusel võõrkeeles hariduse omandamist soovivatele isikutele soodsam regulatsioon. 6

(12)

§ 21lg 3 vastuolu PS §-iga 12 9.

Võrduspõhiõigus sisaldab endas põhimõtet, et võrdseid koheldakse võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Vaidlust ei ole selles, et gümnaasiumiastmes tagatakse õpilastele õpe riigikeeles. Selles osas koheldakse õpilasi sõltumata emakeelselt võrdselt. Eesti- ja muukeelse emakeelega õpilasi koheldakse aga erinevalt sõltuvalt sellest, kas neile on tagatud gümnaasiumitasemel õpe täielikult või valdavas ulatuses emakeeles avalikest vahenditest finantseerituna. Kohus on kohtuotsuse punktis 7 käsitlenud seda, et eesti keelel on riigikeelena teiste riigis kasutatavate keelte ees eelis, mis tuleb ühelt poolt eesti keele staatusest riigikeelena, teisalt aga ka põhiseaduse preambulist, mille kohaselt on põhiseaduse ja Eesti riigi eesmärgiks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kuna keskharidus on vabatahtlik haridus, ei pea riik tagama keskhariduse kättesaadavust igas keeles, vaid eelkõige riigikeeles, et tagada põhiseaduse ja seega ka avalike huvide täitmine. 10. Ka osundatud Robert Alexy artiklist ei tulene, et riik peaks tagama igaühele võimaluse omandada gümnaasiumiharidust oma emakeeles. R. Alexy artiklis viidatud homogeenne miinimum viitab just standardile, mille kohaselt peavad inimeste teadmised ja oskused olema samaväärsed, sõltumata koolist, et jätkata õpinguid kutse- või kõrgkoolis või liikuda edukalt tööturule. Munitsipaalkoolides keskhariduse andmine eesti keeles tagab kõigile keskkoolilõpetajatele võimaluse saada haridust, mis annab eeldused õpingute jätkamiseks kõrgkoolis. Gümnaasiumihariduse puhul on oluline, et keskhariduse saanute teadmised ja oskused oleksid võimalikult samaväärsed, sõltumata konkreetsest koolist. Riik peab tagama gümnaasiumilõpetajatele võimaluse konkureerida võrdväärsetel tingimustel Eesti kõrgkoolidesse. Olukord, kus ulatusliku vene emakeelega elanikkonnaga kohalikus omavalitsuses on munitsipaalgümnaasiumides tagatud võimalus tasuta eestikeelse üldhariduse kõrval ka venekeelse tasuta üldkeskhariduse saamiseks, neid eesmärke sama efektiivselt saavutada ei võimalda. Homogeensuse ja võrdsete võimaluste saavutamiseks on seega oluline, et Eestis elavad inimesed oskaks vajalikul määral eesti keelt. Seda aitab

§ 21lg 3 tagada.

Eelnevalt viidatud EIKi lahendis leidis kohus, et haridusõiguse kontekstis tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine seda, et riik peab tagama õiguse haridusele ilma, et isikuid diskrimineeritaks muu hulgas keele alusel. Kui liikmesriik peaks tagama igaühele hariduse oma territooriumil selle isiku eelistatud keeles, viiks see aga absurdse olukorrani, kus igaühel oleks liikmesriigis õigus nõuda haridust mis tahes keeles. Keelenõude seadmine gümnaasiumiastmes ei ole võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, vaid aitab tagada sisulist võrdsust: lastele tagatakse võrdsed võimalused õppida edasi pärast gümnaasiumit või liikuda tööturule, s.o kindlustada konkurentsivõime. Seega ei ole ka EIK leidnud, et käesoleval juhul esineks võrdsuspõhiõiguse rikkumist. 11. Siinjuures märgib kohus, et võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus olukord, kus lubatakse saksakeelset õpet Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas. Esmalt selgitab kohus, et kaebajatel puudub kaebeõigus osas, et Tallinna Saksa Gümnaasiumil võetaks saksa keeles õpetamise luba ära, kuna selline abinõu ei kaitse kaebajate õiguseid. Tallinna Ringkonnakohus on asjas 3-12422 leidnud, et saksakeelse gümnaasiumiosa loomise kohustus 1–2 koolis tuleneb Vabariigi Valitsuse ja Saksamaa Liitvabariigi valitsuse vahelisest koostööleppest ja vajadusest kaitsta eesti keelt. Veelgi enam, vastustaja on toonud välja, et Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas õppivad õpilased on suutelised jätkama haridusteed ka Eestis: nende laste integreerimine ühiskonda pole probleem, kuna nende emakeeleks on eesti keel. Tegemist on seega võrreldamatute olukordadega. Kohus lisab, et kaebajate viidatud Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vaheline haridusalase koostöö kokkuleppest ei tulene Eesti riigile kohustust pakkuda haridust vene keeles. Ka Venemaa territooriumil ei ole tagatud eestlastele eestikeelne põhi- ja keskharidus. Koostöölepped on kohustuste sisult võrreldamatult erinevad. 7

(12)

§ 21lg 3 vastuolu PS §-iga 49 12.

Kohus ei nõustu kaebajatega, nagu võiks eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes seada ohtu kaebajate ja nende laste õiguse rahvuskuuluvuse säilitamisele. On tõsi, et haridus on võtmetähtsusega ühtsustunde loomisel, kuivõrd kujundab õpilastes sarnase arusaamise ühiskondlikest protsessidest ja ajaloolistest sündmustest, mis on omakorda olulised rahvusliku identiteedi kujundamisel. Siiski ei saa eestikeelset aineõpet pidada sundassimileerimise vahendiks. Asjas Lautsi ja teised v. Itaalia, kus oli küsimuse all klassiruumis oleva krutsifiksi kooskõla lapsevanema filosoofiliste ja usuliste tõekspidamistega, märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et lubades klassiruumi seinale krutsifiksid, jääb lapsevanemale võimalus harida ja nõustada oma lapsi viisil, mis vastab tema enda usulistele ja filosoofilistele tõekspidamistele.2 Kohtu hinnangul on sama loogika analoogia korras kohaldatav ka käesolevas asjas. Kaebajatel on lapsevanematena õigus ja samas ka kohustus õpetada oma lapsi ning edasi anda teadmisi, mida nad peavad lapse rahvuskuuluvuse säilitamise seisukohalt oluliseks. Ei tasu ka unustada, et kodus veedetakse oluliselt suurem osa ajast kui koolis, seega vanemate roll laste harimisel ei ole kadunud. Kohus märgib, et ka Riigikohus selgitas 28.04.2014 otsuses nr 3-3-1-52-13, et gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele ei tähenda, et venekeelset õpet nendes koolides enam ei toimu.

§ 21lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses.

Selline korraldus tagab ka munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. Siinjuures on oluline, et

§ 21lg 2 loob võimaluse säilitada põhikoolis vene õppekeel.

Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaalja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada. Vene õppekeelega gümnaasiumid saavad tegutseda erakoolina. Kooskõla rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga

  1. Eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes ei ole vastuolus rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Kohus märgib, et vastavalt Riigikohtu lahendile asjas 3-3-1-58-02 kohaldatakse välislepingu sätteid üksnes juhul, kui riigisisene õigus on rahvusvahelise õigusega vastuolus, kui Eesti õiguses ei ole vastavasisulist normi või kui välisleping on üksikküsimuses Eesti õigusest konkreetsem. Enne välislepingu vahetut kohaldamist tuleb otsida asjassepuutuvaid sätteid põhiseadusest ja teistest Eesti õigusaktidest. Kohus lisab, et eelistada tuleb põhiseaduskonformset tõlgendust. Kohtud on varasemalt haldusasjas nr 3-12-422 käsitlenud kaebajate väljatoodud rahvusvahelisi lepinguid ja leidnud, et need ei kinnita kaebajate väiteid: - ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise paktist ei tulene riigile kohustust tagada keskhariduse andmine muus keeles peale riigikeele (halduskohtu otsuse p 42); - ÜRO lapse õiguste konventsiooni viidatud normid sätestavad vaid õiguse haridusele ning riik teeb pingutusi andmaks vene keelt emakeelena kõnelevatele noortele sama kvaliteetne ja konkurentsivõimeline keskharidus kui eesti keelt kõnelevatele noortele. Vaidluse all ei ole kellegi keskharidusest ilma jätmine (halduskohtu otsuse p 43); - Haagi soovitus rahvusvähemuse õiguste kohta haridusele ei ole Eestile õiguslikult siduv, samuti on ka keskkoolis kuni 40 % ulatuses venekeelse aineõppe võimalus vaidlusalustele koolidele tagatud (halduskohtu otsuse p 44); - ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsioonist, vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonist, OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendist ega UNESCO konventsioonist hariduses esineva diskrimineerimise vastu ei tulene kaebajatele õi2 EIKo 18.03.2011, 30814/06, Lautsi ja teised v. Itaalia, §
  2. 8

(12)gust nõuda muu kui riigikeelse hariduse võimaldamist kohustuslikku haridust ületavas osas riigi kulul (halduskohtu otsuse p 45). Kohus jääb nende põhjenduste juurde ega korda neid täies mahus. Samuti puudub vastuolu Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta art 8 punktiga c, kuna koolides, kus kaebajate lapsed käivad, on venekeelne õpe gümnaasiumi astmes 40% ulatuses osa õppekavast, mistõttu vastab õpe harta art 8 punkti c alapunktile iii.
  1. Ebaõige on kaebajate seisukoht, nagu oleks Vabariigi Valitsuse korraldused vastuolus Euroopa Inimõiguste kohtu praktikaga. Kaebajate viidatud lahendist Küpros v. Türgi ei tulene kaebajatele õigust venekeelse õppe säilitamisele gümnaasiumiastmes. Kõnealuses lahendi asjaolude kohaselt ei taganud Türgi võimud Küprose põhjaosas kreeka taustaga lastele võimalust omandada keskastme haridust kreeka keeles. Kohus märkis sõnaselgelt, et esimese lisaprotokolli artiklist 2 ei tulene, et vanemate filosoofiliste ja usuliste tõekspidamiste austamisel peaks liikmesriik tagama hariduse vanemate eelistatud keeles. Konventsiooni rikkumisele osutas asjaolu, et Türgi võimud olid kreekakeelse hariduse teinud kättesaadavaks küll algastmes, ent mitte keskastmes. Haridusõigust ei aidanud tagada võimalus omandada kreekakeelne keskharidus Küprose kreekakeelses lõunaosas, kuivõrd see oli vastuolus haridusõiguse olemusega ja õigusega perekonnaelu austamisele.3 Kohus on seisukohal, et kaasuste asjaolud ei ole võrreldavad. Vene vähemust Tallinnas ja mujal Eestis ei saa samastada kreekakeelse enklaaviga Küprose põhjaosas. Õpilased, kes olid Türgi võimude otsusest mõjutatud, olid 12- aastased ja vanemad ehk tegemist polnud keskhariduse kui sellise vaid keskastme haridusega. Lisaks on Eestis keskharidus endiselt vähemalt osaliselt kättesaadav vene keeles, s.o 40% ulatuses, mis on piisav, et soodustada rahvuskuuluvuse säilitamist. Samuti õpitakse eesti keelt alg- ja põhikoolis, mis teeb keskhariduse põhikooli lõpetanud isikutele kättesaadavaks. Vanematel on õigus enda rahvuskultuuriliste vaadete osas lapsi harida. Ei tasu unustada, et munitsipaalkoolid asuvad kodu lähedal (näiteks on kaebaja 1 viidanud, et valis Haabersti Vene Gümnaasiumi põhjusel, et see asub kodule lähedal), mistõttu ei riivata õigust perekonnaelu austamisele. Kaalutlusõiguse teostamine
  2. Kohus ei nõustu ka osas, et korralduste andmisel on tehtud kaalutlusvigu. Riigikohus leidis 28.04.2014 otsuses nr 3-3-1-52-13, et Vabariigi Valitsus saab loa andmise otsustamisel lähtuda õiguspäraselt eesti keele kui põhiseaduses sätestatud riigikeele staatusest ja kaitsmise vajadusest, aga ka gümnaasiumiõpetuse põhitaotlusest, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda oma edasine haridustee.

§ 5

lg 2 järgi on gümnaasiumi ülesanne luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või kutseõppeasutuses. Ülekaalukas avalik huvi eestikeelsele õppele ülemineku vastu on kinnistatud

§ 21lg 3 esimeses lauses, mille kohaselt on gümnaasiumi õppekeel eesti keel.

Seega saab Vabariigi Valitsus erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Samuti võib mõista emakeelena muud keelt kui eesti keelt kasutavate õpilaste huvi jätkata hariduse omandamist oma emakeeles. Samas tuleb rõhutada, et nende huvide kaalukusele, aga ka realiseerimise võimalustele on hinnangu andnud siiski seadusandja. Uurimispõhimõttest tulenevalt on haldusorgani kohustuseks välja selgitada erandi tegemise kasuks rääkivad olulised ja kaalukad asjaolud. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan käsitletavas diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus (p 30). Samuti on haldusorgani ülesandeks tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguva3 EIKo 10.05.2001, 25781/94, Küpros v. Türgi, § 273–280. 9

(12)jaduste ja -suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. Tasakaalustamise põhimõttest kantuna ongi Vabariigi Valitsusele antud õigus lubada gümnaasiumis erandkorras kasutada eesti keelest erinevat õppekeelt või kakskeelset õpet. Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole aga õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. Vene keele säilitamise ja selle mõju kaalumisel ei oleks Vabariigi Valitsus kasutanud diskretsiooni eesmärgipäraselt, vaid oleks eiranud HMS § 4 lg 2 nõudeid ja väljunud ka diskretsiooni piiridest (p 31). Kohus leiab, et käesoleval juhul on vaidlustatud korraldused on põhjendatud HMS § 56 lg 3 nõuete kohaselt. Vabariigi Valitsus on analüüsinud õpilaste ja vanemate põhiõigusi ja huve, asjassepuutuvatele koolidele rahalise abi osutamist, õpilaste ja õpetajate eestikeelseks aineõppeks valmisolekut, õppevahendite olemasolu jm eesti õppekeelele üleminekuga seotud asjaolusid. Korralduste põhjendustest tuleneb Vabariigi Valitsuse hinnang, et taotlustes nimetatud koolide eestikeelsele õppele üleminekuks ei ole objektiivseid takistusi. Samas Riigikohtu lahendis leidis kolleegium, et

§ 21

lg 3 kohaselt peab kooli hoolekogu vallavõi linnavolikogule ettepaneku tegemisel lähtuma kooli arengukavast. Asjassepuutuvate koolide arengukavad on orienteeritud eestikeelsele õppele üleminekule, mida on arvestatud ka vaidlustatud korralduste põhistamisel. Samuti ei tingi uuringutest nähtuv korralduste sisu ümberhindamist. Uuringud on läbi viidud enne vastavate korralduste vastuvõtmisega päädinud haldusmenetluse algust ega ole koolispetsiifilised. Korralduses nr 408 märgitakse, et põhikooli lõpus sooritatud keskmine eksamitulemus eesti keeles teise keelena on olnud keskmisest kõrgem ning õpilaste eesti keele oskuse tase on tänu eestikeelsele aineõppele tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. Sarnaselt märgitakse korralduses nr 411, et põhikooli lõpus sooritatud keskmine eksamitulemus eesti keeles teise keelena on olnud aastatel 2011–2014 väga kõrge ning et eesti keele oskuse tase on tänu eestikeelsele aineõppele tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis on õpilaste riigieksamitulemused näiteks ajaloos ja eesti keeles teise keelena tõusnud. Eeltooduga on tõendatud, et eestikeelne aineõpe ei ole tekitanud probleeme määral, mida väidavad kaebajad ja mida võiks uuringutest järeldada. Kaebajad ei ole korraldusest nähtuvaid asjaolusid vastastanud ega ümber lükanud. Kaebeõiguse puudumine 16. Muus osas ei ole kaebajate õigusi rikutud ning kaebus on esitatud kaebajatele mittekuuluva õiguse kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib isik muul eesmärgil, sh teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kaebajatele ei ole seadusega antud õigust pöörduda kohaliku omavalitsuse kaitseks kohtusse. Põhiseadusega tagatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei kätke endas indiviidi õigust pöörduda kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust puudutavas küsimustes kohtusse. KOV enesekorraldusõigus kuulub eranditult KOV-ile, mitte selle territooriumil elavatele isikutele. KOV autonoomia põhimõtte seisukohalt tuleb kohalikku omavalitsust avalik-õigusliku juriidilise isikuna lausa eristada selle territooriumil elavatest inimestest. Õigusliku positsiooni erinevusele viitab ka tõsiasi, et kohalikku omavalitsust puudutav peatükk asub põhiseaduses eraldi XIV. peatükis, mitte üksikisiku põhiõigusi ja -vabadusi sätestavas II. peatükis. Vaidluse all ei ole, et kaebajad kuuluvad rahvusvähemusse, elavad Tallinna linna haldusterritooriumil ja võivad sellisena olla huvitatud, et gümnaasiumiastmes oleks tagatud venekeelne aineõpe. Kuivõrd munitsipaalkoolide ülalpidamine on seadusega pandud KOV ülesandeks, mitte selle territooriumil elavate inimeste ülesandeks, ei saa kaebajad tugineda sellele, et raskendatud on neile seatud ülesande 10

(12)täitmine. Sarnaselt ei saa ka KOV asuda kaitsma tema territooriumil elavate isikute subjektiivseid õiguseid, nt laste valikuõigust või õigust identiteedi säilitamisele (vt Riigikohtu 19.01.2010 otsuse nr 3-4-1-13-09 p 18). Kohaliku omavalitsuse kaebeõigus on tagatud HKMS § 44 lg 5 alusel. Kohtute infosüsteemi kohaselt ei ole Tallinna linn vaidlusaluseid korraldusi vaidlustanud. Kohus märgib täiendavalt, et nii Tallinna Ringkonnakohus on asjas 3-12-422 kui Riigikohus asjas 33-1-52-13 põhjapanevalt leidnud, et munitsipaalkooli õppekeele valik on riigielu küsimus ning

§ 21lg 3 kohaselt on gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel.

Regulatsioon on ühemõtteline ja selge, kuivõrd põhiseaduse kohaselt on igaühele tagatud eestikeelne haridus. Võimalus taotleda üldiselt reeglist erandi tegemist ei tee õppekeele valikut kohaliku elu küsimuseks. Võimalus anda luba muukeelseks õppeks on diskretsiooniotsus ja seda on Vabariigi Valitsus korralduste andmisel ka õiguspäraselt teostanud. Seejuures ei ole munitsipaalkoolid vähemusrahvuse õppeasutused ei põhiseaduse ega VRKAS tähenduses, kuna neid ei ole moodustanud vähemusrahvuse liikmed ning neid ei korraldata erakooliseaduse alusel. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive on proportsionaalne. Kohus märgib täiendavalt, et

§ 21

lg 3 põhiseaduspärasust PS § 154 lg-ga 1 kontrollis Riigikohtu halduskolleegium asjas 3-3-1-52-

  1. Põhiseaduse § 152 lg 1 kohaselt on iga kohtu kohustuseks jätta põhiseadusvastane norm kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega. Seega ei ole õige kaebajate seisukoht, nagu oleks ainukeses pädevaks institutsiooniks normi põhiseaduspärase kontrollimisel Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Niisamuti ei riku kaebajate õigusi olukord, kus koolid ei saa eestikeelse aineõppe tõttu oma erisusi välja arendada. Tegemist on eranditult kohalikule omavalitsusele, mitte lapsevanemale kuuluva õigusega. Kohus siiski märgib, et korralduse nr 408 kohaselt pakutakse Haabersti Vene Gümnaasiumis eesti keeles erisuguseid aineid, nagu arvutiõpetus, 3D modelleerimine ja veebidisain. Aastatega on mõlemas koolis suurenenud eestikeelsete ainete arv, seega jääb koolidele võimalus oma erisused välja arendada. Kohus ei nõustu kaebajatega ka osas, et nende õigusi on rikutud, kuna põhiseadus ei anna kooli õppekeele valiku küsimuses otsustamisõigust Vabariigi Valitsusele. Õppeasutuse otsustusõigus tähendab õppeasutuse pidaja (käesoleval juhul KOVi), mitte koolipere otsustusõigust. Õppeasutus ei ole ise juriidiline isik, vaid tema teod ja ülesanded omistatakse kooli pidajale, kelleks käesoleval juhul on Tallinna linn. Vastupidise tõlgenduse korral võiks koolipere ühiselt otsustada, et edaspidi toimub õpe raskesti kättesaadavas keeles või vormis, kohustades samas sellega kooli pidajat koolipere valikut rahastama. Seega ei saa otsustusõiguse Vabariigi Valitsusele delegeerimine riivata kaebajate õiguseid.
  2. Kaebajad ei saa kaebust esitada ka avaliku huvi kaitseks (HKMS § 44 lg 2). Viidatud uuringute kohaselt ei ole eestikeelne aineõpe olnud tulemuslik. Veelgi enam, eestikeelset aineõpet gümnaasiumis vastustab avalik arvamus. On tõsi, et kaebajad kuuluvad muusse rahvusrühma, võrreldes enamusrahvusega, ja nende lapsed õpivad koolides, kus gümnaasiumiastmes korraldatakse eestikeelset aineõpet. Sestap ei ole imekspandav, et kaebajad leiavad, et nende koolis võiksid esineda sarnased probleemid uuringutes väljatooduga. Kuna kaebuses viidatud uuringud on üldistatud ega osunda konkreetsetele Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli probleemidele, ei saa kaebajad avaliku huvi kaitseks kohtusse pöörduda. Konkreetsete koolide suhtes korraldustes toodud põhjendusi ei ole kaebajad ümber lükanud. Kaebuste lahendamine ja menetluskulud
  3. Kokkuvõttes jätab kohus kaebused rahuldamata. Kuna kohus ei sedastanud kaebajate väljatoodud normide osas põhiseaduse rikkumist, sh ka põhjusel, et kaebajatel puudub esitatud põhjenduste osas vähemalt osaliselt kaebeõigus, jätab kohus ka rahuldamata taotlused põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus 11

(12)tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.