KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-435

poneeritud Hiiu staadioni talgutele ja avamisele kutsuvad reklaamid (edaspidi Hiiu staadioni reklaam). Plakatil oli kujutatud Jaanus Mutli, E. Savisaar ja Arvo Sarapuu ning tekstiosad „Hiiu staadioni avapidu ja avamäng“, „

1. september“, „kell 12.00“. Isikute fotode juurde olid paigutatud nende nimed ning pildi alumisse nurka Tallinna logo. Hiiu staadioni reklaami kogukulu oli 11 000 eurot, mis kaeti Tallinna linna Spordi- ja Noorsooameti eelarvest ning millest 1/3 (3667 eurot) on A. Sarapuu 09.07.2014 Tallinna linnale tagastanud.
2. a augustist kuni oktoobri lõpuni esitati erinevates tele- ja raadiokanalites kampaania „Tallinn liigub“ reklaame, milles kutsuti üles osalema Tallinna Maratonil ja ettevalmistavates treeningutes, reklaamis prevaleeris E. Savisaar (edaspidi Tallinn liigub reklaam). Reklaamklippide kogukulu oli 100 842,69 eurot, mis kaeti Tallinna linna Spordi- ja Noorsooameti eelarvest. 01.08-31.10.2013 esitati telekanalis PBK venekeelset reklaamiklippi, milles E. Savisaar kutsub inimesi osalema
3. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel (edaspidi PBK reklaam). PBK reklaami maksumus oli 8467 eurot ja 20 senti, mille eest tasus Tallinna Linnavalitsus. E. Savisaar kandideeris
4. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel Keskerakonna nimekirjas. Keskerakonna kohaliku omavalitsuse valimiste
5. a valimiskampaania aruandest ei nähtu, et reklaamide eest oleks tasunud erakond või E. Savisaar. Kui reklaam on suunatud eelkõige selles

poneeritud erakonna liikme reklaamimisele, mitte avalike huvide edendamisele, on selle reklaami kulude kandmine käsitatav annetusena erakonnaseaduse (

) § 123 lg 1 tähenduses.

§ 123

lg 2 p 2 kohaselt on juriidilise isiku annetused keelatud.

§ 124

lg 1 kohaselt tagastab erakond võimalusel keelatud annetuse viivitamata selle teinud isikule.

§ 1211

lg 1 p-dest 2 ja 4 tulenevalt peab erakonna nimekirjas kandideerinud isik keelatud annetuse tagastama. Käsitletud teavituskampaaniate puhul on tegemist pigem

poneeritud isiku (valimis)reklaamiga, teavituskampaania läbiviimise eesmärk on teisejärguline (reklaamiagentuur Zavod BBDO 11.11.2013 ja 19.11.2013

pertarvamused, Reklaaminõukoja 06.01.2014 ja 13.10.2014 arvamused ning Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi semiootikaosakonna 08.05.2014

pertiishinnang). Reklaami kulude kandmine Tallinna linna poolt on adressaadile tehtud juriidilise isiku annetus, mis on

§ 123lg 2 p 3 kohaselt keelatud.

Seetõttu tuleb annetus Tallinna linnale tagastada. Adressaat peab kõrvaldama puudused

1. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskampaania aruandes ning esitama ERJK-le tõendid kohustuste täitmise kohta.
2. Edgar Savisaar esitas 19.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt selle tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised. 1) ERJK-l polnud pädevust ettekirjutust teha, kuna puudub komisjoni moodustamise täpne regulatsioon, kontrolli- ja järelevalvefunktsioonid on ebaselged, ERJK liikmed ei vasta 2

§ 1210

lg 1 jj kohaselt on ERJK-l kontrollipädevus vaid erakonna, valimisliidu ja üksikkandidaadi üle. Ettekirjutuse põhistused on vastuolus resolutsiooniga ning ettekirjutus ei ole täidetav. Ettekirjutuse põhjendustes peetakse teavituskampaaniaid mitterahaliseks annetuseks, kuid resolutsioonis kohustatakse tagastama Tallinna linnale rahaline annetus. Seadus ei võimalda mitterahalise annetuse puhul raha tagastada annetuse tegijale, vaid nõuab imperatiivselt selle kandmist riigieelarvesse. 3) Tegemist ei ole keelatud annetusega. Hiiu staadioni ning Tallinn liigub reklaamide eesmärgiks oli elanike informeerimine linnas toimuvatest terviseliikumise üritustest, PBK kampaania eesmärgiks oli suurendada venekeelse elanikkonna teadlikkust lähenevatest kohaliku omavalitsuse valimistest. Meelevaldne on ERJK järeldus, et E. Savisaare isiku kasutamine reklaamis muudab selle tema valimisreklaamiks. ERJK on jätnud tähelepanuta teavituskampaaniate muud selgesti tuvastatavad eesmärgid: kaebajal Tallinna linnapeana on kohustus teavitada ja kaasata linnaelanikke mh aktiivse eluviisi üritustele, läbi tuntud linnaelanike seondub teavitus kõige äratuntavamalt Tallinna linnaga, linna enda ametnike kasutamine teavituskampaanias on otstarbekas (kulude kokkuhoid). Hiiu staadioni ja Tallinn liigub teavituste puhul on seos kohaliku omavalitsuse ülesandega (edendada ja propageerida sporti ja sportlikke eluviise) ning enesekorraldusõigusega kohaliku elu korraldamisel. Teavituskampaaniad moodustavad marginaalse osa kogu vastavast tegevusest, see on pikaajaline praktika ning kooskõlas linna eelarvestrateegiaga. ERJK on neid tegevusi valimistega sidudes nende olemust moonutanud. Tallinna linna järelevalvemenetluses on tuvastatud teavituste kooskõla linna eesmärkide ja kohustustega elanike teavitamisel ja linna maine kujundamisel. Kaebajal puudub isiklikest huvidest lähtuv seos teavitusega. Kampaania teostajate seletuste kohaselt oli eesmärk teavitada terviseüritustest ning kaebaja kasutamine reklaamis oli tootjate idee. Kohaliku omavalitsuse teavitusalane tegevus ei ole seaduses täpselt sätestatud, see on kohaliku elu küsimus. 4) Ühestki ERJK poolt arvesse võetud tõendist ei tulene tõsikindlalt, et kaebaja on teavituskampaaniaid kasutanud isikliku valimisreklaamina. TÜ

perthinnang, millel ERJK seisukoht peaasjalikult tugineb, on vastuoluline. Reklaamiagentuuri Zavod BBDO arvamuse kohaselt ei saa Hiiu staadioni reklaami üheselt käsitleda isiku valimisreklaamina, vaid selle eesmärk on viia tarbijani ka teave avatavast staadionist. Kuigi Reklaaminõukoja 06.01.2014 seisukohas on väidetud, et vaidlusalused reklaamid olid tajutavad reklaamis

poneeritud isikute reklaamimisena valijatele, ei tulene esitatud põhjendustest sellist ühest seisukohta, vaid vähemalt osaliselt olid need suunatud ka avalikkust sündmustest teavitama. Arvestada tulnuks ka Linnar Priimäe 29.05.2014

pertiisi lõppjäreldusega, mille kohaselt ei kujuta ükski ERJK poolt menetletud plakatist või videoklipist endast valimisreklaami. 5) Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 61 sisustab poliitilise välireklaami mõiste. Selle koosseisu täitmiseks peab reklaamimine olema ilmselge. Teavitustel ei ole kasutatud erakonna logo ega muud erakonnaga seostatavat märki, pole kajastatud erakonna programmi ega reklaamita toodet välireklaami abil nii, et oleks ühemõtteline seos valimistel kandideerijatega. 3

-st. Võrreldav organ on Vabariigi Valimiskomisjon, kes on registris märgitud samuti riigi muu institutsioonina, kelle koosseis ja pädevus tuleneb riigikogu valimise seadusest ning kellel on pädevus teha kohtulikult kontrollitavaid otsustusi. 2)

§ 124

lg-d 1 ja 2 nimetavad annetuse tagastamise kohustatud subjektina erakonda, kuid

§ 1211

, mis reguleerib ettekirjutuste tegemist, nimetab ettekirjutuse võimaliku adressaadina ka muid isikuid peale erakonna, sh erakonna nimekirjas kandideerinud isikut. Seaduse eesmärgipärasel tõlgendamisel ei saa tekkida kahtlust, et ERJK pädevusse kuulub mh kontrolli teostamine erakonna nimekirjas kandideerinud isikute üle. Annetuse tagastamisel tuleb lähtuda

§ 124lg-tes 1-3 nimetatud viisidest.

Alles juhul, kui annetust ei ole võimalik tagastada, tuleb rahaline annetus kanda riigieelarvesse. 3) Vastustaja on menetluse alustamise teates ja ettekirjutuse resolutsioonis viidanud

§ 123lg 2 p-le 2.

Ka ettekirjutuse põhjendava osa kohaselt käsitletakse annetusena Tallinna linna kui juriidilise isiku poolt reklaami kulude tasumist (rahalist hüve). Kaebajal ei saanud tekkida arusaama, et vastustaja käsitleb keelatud hüvena reklaamikampaaniat kui mitterahalist annetust. Riigikontrolli omavalitsuste teavitustegevuse auditi tulemustest nähtub, et lisaks reklaami sõnumites esinevatele valimisreklaami elementidele viitavad poliitilise mõju planeeritud taotlemisele ka arvandmed. Kuigi programm „Tallinn liigub!“ näeb ette tegevuskava kogu aastaks, on programmi peetud vajalikuks reklaamida just vahetult enne 2013. a kohaliku omavalitsuse valimisi. Reklaamide kulud ületavad tavapäraselt linna teavitustegevuseks kulutatavaid summasid. Valimistest ja valimisõigusest saanuks kodanikke teavitada neutraalsemalt ning ilma ühtegi kandidaati esile tõstmata. Vaidlusaluseid reklaame ei saa käsitada pelgalt linnapea ametiülesande täitmisena. Teavituskampaania ja (valimis)reklaami eristamiseks tuleb igal üksikjuhtumil tuvastada reklaami mõju konkreetses aegruumis. Kui reklaam on suunatud eelkõige reklaamis

poneeritud erakonna liikme reklaamimisele, mitte avalike huvide edendamisele, on selle reklaami kulude kandmine käsitatav annetusena

§ 123lg 1 tähenduses.

Keelatud annetuste kontekstis tuleb hinnata, kas reklaami esitamise aega, tonaalsust,

poneeritud isikut jms asjaolusid arvestades oli tegemist kohase vahendiga teavituskampaania läbiviimiseks või mõjus reklaam sihtauditooriumile pigem isikureklaamina. 4) Haldusmenetluses kogutud tõendeid on ettekirjutuses analüüsitud ning põhistatud, miks vastustaja asus seisukohale, et tegemist on keelatud annetusega. Väljaselgitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid arvestades on reklaamid esmalt käsitatavad kaebaja isikureklaamina ning ühemõtteliselt seostatavad tema kandideerimisega valimistel. Teavituskampaania läbiviimine on teisejärguline. 5) Vastustaja ei ole väitnud, et reklaam oleks käsitatav poliitilise välireklaamina, vaid keelatud annetusena erakonnaseaduse mõistes. 4. Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2015 otsusega E. Savisaare kaebuse rahuldamata. 1) Ettekirjutuse tegemise pädevus ei ole üksnes valitsusasutusel ja ametnikul. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg 1 kohaselt on haldusorgan seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. VVS § 75 enne 01.07.2014 kehtinud sõnastuses ei välistanud mõnele selles nimetamata haldusorganile järelevalvepädevuse panemist eriseadusega ning ka alates 01.07.2014 kehtiva korrakaitseseaduse § 6 lg 1 kannab loogikat, et seaduse või määrusega võib riikliku järelevalve ülesannet täitma volitada asutust, kogu või isikut. ERJK on volitatud täitma

-ga pandud ülesandeid.

§ 1210lg 1 kohaselt kontrollib ERJK, kas erakond, valimisliit ja üksikkandidaat 4

-s sätestatut.

§ 1211

lg 1 p 2 alusel teeb ERJK erakonnale, erakonna nimekirjas kandideerinud isikule, valimisliidule, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikule või üksikkandidaadile ettekirjutuse, kui ta on jätnud keelatud annetuse tagastamata. Erakonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (XI Riigikogu 655 SE) II lugemise seletuskirjas on märgitud, et ERJK on kontrollorgan, kes kontrollib erakonnaseaduses sätestatud nõuete järgimist (

§ 1210

lg 1) ning olemuselt haldusorgan, kellel on oma ülesannete täitmisel õigus teha ettekirjutusi (

§ 1211

). Seega oli vastustajal ettekirjutuse tegemiseks pädevus ja sellise pädevuse andmine oli seadusandja selge tahe, mistõttu ettekirjutus ei ole pädevuse puudumise põhjusel tühine. 2) Keelatud annetust tagastama saab kohustada ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikut (

§ 1211

lg 1 p 2) ning see tuleb esmajärjekorras tagastada annetuse teinud isikule (

§ 1211

lg 2 p 2 koostoimes selles viidatud

§ 124lg-ga 1), st praegusel juhul Tallinna linnale.

Kui annetuse tagastamine annetuse tegijale ei ole võimalik, tuleb see kanda riigieelarvesse. ERJK on märkinud need normid vaidlustatud ettekirjutuse õigusliku alusena ning neist ka lähtunud (ettekirjutuse p-d 3.15, 3.16, 4). Asjas pole ilmnenud, et annetuse tagastamine linnale poleks võimalik.

-st tuleneb üheselt, et erakonna nimekirjas kandideerinud isik ei tohi keelatud annetust saada (

§ 123

lg-d 1 ja 2) ning talle saab teha ettekirjutuse, kui ta on jätnud keelatud annetuse tagastamata (

§ 1211lg 1 p 2).

Seadusandja pole küll otsesõnu nimetanud erakonna nimekirjas kandideerinud isiku kohustust tagastada keelatud annetus selle tegijale, ent kuivõrd

§ 124

lg 1 kohaselt on keelatud annetuse vastuvõtmise tagajärjeks ennekõike selle viivitamatu tagastamine annetuse teinud isikule ning alles selle võimatuse puhul riigieelarvesse, peab ka erakonna nimekirjas kandideerinud isiku puhul kehtima samasugune eelistus. Regulatsioon, mis võimaldaks küll ettekirjutuse tegemist, kuid mitte keelatud annetuse tagastamiseks kohustamist selle teinud isikule, oleks eesmärgipäratu ja ebamõistlik. 3)

§ 123

lg 1 tähenduses on annetus füüsilisest isikust annetaja poolt vabatahtlikult oma vara arvelt erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatav rahaliselt hinnatav hüve, välja arvatud vabatahtlik töö.

§ 123

lg 2 kohaselt on neile tingimustele mittevastav annetus keelatud, eelkõige on keelatud juriidilise isiku annetus (

§ 123lg 2 p 2).

Seega ei tohi juriidiline isik anda erakonnale või selle liikmele oma vara arvelt sellist rahaliselt hinnatavat eelist, mis toetab erakonna tegevust. Keelatud annetuse mõiste on jäetud ERJK sisustada, kes vastavalt

§ 1210

lg-le 1 kontrollib, kas erakond, valimisliit ja üksikkandidaat järgivad

-s sätestatud nõudeid. Praegusel juhul on reklaami eest tasudes loodud rahaliselt hinnatav hüve, seega ei ole tegu mitterahalise annetusega. Valimiskampaania tegemine, sh valimiskampaaniat toetava reklaami tellimine ja

poneerimine, on erakonna tegevuse osa (

§-d 1 ja 2). Niisuguse tegevuse finantseerimine teise isiku poolt on erakonnale (sh tema liikmetele) varalise hüve loomine. 4) Reklaamitootjate seletusi reklaamide sisu initsiatiivi osas ei saa pidada asjassepuutuvateks tõenditeks. Kaebaja on pikaajalise poliitikakogemusega ning tajus eelduslikult ka reklaamides osalemise võimalikke tagajärgi. Samuti on tal võimalus saada meediasuhetes nõu Linnakantselei eraldi struktuuriüksuselt. Seega pole usutav, et kaebaja on pahaaimamatult reklaamitootjate ettepanekul nõustunud reklaamides osalemisega, hindamata nende tähendust ja mõju valimiseelses situatsioonis või kasutamata sellise hinnangu saamiseks vastavaid asjatundjaid. ERJK on reklaamide hindamisel tuginenud tõenditele kogumis, sh erinevate

perthinnangute järeldustele ning tähelepanuta pole jäetud ka L. Priimäe

pertarvamuse olemasolu (ettekirjutuse p 3.3). 5) Spordi ning tervislike eluviiside edendamine ja propageerimine on kohaliku omavalitsuse ülesandeks, mille näol pole siiski tegemist kohaliku omavalitsuse nn tuumikülesannetega KOKS § 6 tähenduses, vaid n-ö vabatahtlike omavalitsuslike ülesannetega (Eesti Vabariigi 5

poneeritud peamiselt Nõmme linnaosas 2013. a augustis ja septembris. Zavod BBDO hinnangu kohaselt oli reklaami eesmärk ühelt poolt reklaamitarbija informeerimine Hiiu staadioni avamisest, samas aga ka Tallinna Linnavalitsuse liikmete

poneerimine eesmärgiga mõjutada valimistulemusi neile isikutele soodsamas suunas. Puudub igasugune avalikust huvist kantud vajadus kasutada jalgpalliväljaku avamisreklaamis modellidena linnavalitsuse liikmeid. Pole võimalik mõista, kuidas erinevate muusikainstrumentidega varustatud Tallinna Linnavalitsuse liikmete kujutis on seotud avalikkuse informeerimisega jalgpallistaadioni võimalustest. Reklaam esindab võrdselt nii avalikke huve kui ka neis osalenud ametnike isiklikke huve. Reklaami tekstiline pool informeerib avalikkust staadioni avamisest, visuaalse poole eesmärk on

poneerida valimistel kandideerivaid poliitikuid. Reklaami üheks eesmärgiks on valimistulemuste mõjutamine. Sellega on loodud nendele isikutele põhjendamatu eelis teiste kandidaatidega. Reklaaminõukoja

pertarvamuses Hiiu staadioni kohta leiti, et eesmärgini saanuks jõuda ka kõnealuseid isikuid

poneerimata. Reklaam on tajutav valimiste konteksti arvestades isikute või erakonna reklaamina valijatele ning seeläbi on loodud ebavõrdne või põhjendamatu eelis teiste kandidaatide ees. TÜ 08.05.2014

pertarvamuses leiti, et plakat ei informeeri piisavalt tarbijat sündmusest, selle toimumiskohast ega viita ka Hiiu staadioni funktsioonile, mis ilmselgelt peab olema seotud spordi ja sportimisega. Spordiga pole seotud ei verbaalne sõnum ega ole atleetlikkuse või sportimisega seotud fotol kujutatud ametnikud. Nii muutub isegi plakati formaalne sõnum tinglikuks ning sunnib ja suunab adressaati otsima selle tegelikku ehk varjatud ehk konnotatiivset tähendust ja sõnumit. Seos Tallinna linnaga jääb plakatil väga nõrgaks, kui mitte olematuks. Tallinna logo, mis on paigutatud keskerakondlikusse visuaalsesse diskursusesse, seondub kolme linnaametnikuga, sidudes neid ning nende kui ametnike kaudu ka Tallinna linna Keskerakonnaga.

pertiisis märgitakse ära ka Keskerakonna värvide olulisust plakatil, samuti on suur osa (u 73%) plakati pinnast hõivatud neil kujutatud muusikainstrumente käes hoidvate poliitikutest linnaametnike kujutistega. Halduskohus leidis, et plakatil kujutatud poliitikutest isikute riietuses, käitumises ega tegevuses ei viita miski üleskutsele tegelda spordi või liikumisega ning osaleda vastavatel üritustel. Ülikonda riietatud ning muusikainstrumente mängivad isikud seonduvad tervise edendamisest või sporditegevusest teavitamisega üksnes seeläbi, et nad on staadioni taustal. Staadionirajatised ise jäävad plakatil

poneeritud isikute ning teksti taustal vähemärgatavaks. Erialaasjatundjate analüüsi seisukohast on kasutatud värvilahendused reklaami hindamisel küll olulised, kuid valitud ürituse konteksti arvestades ei ole põhjust omistada ülemäärast tähendust värvi seosele erakonnaga, kui reklaami taustaks on ainuvõimalikult rohelist värvi staadionimuru. Samas ei välista üksnes värvilahenduse seose puudumine erakonnaga reklaami käsitamist valimisreklaamina, kui muud kriteeriumid seda kinnitavad. Ka reklaami ajaline taust 6

poneerimine (valimisreklaam). 7) Tallinn liigub kahe reklaamklipi osas, mida esitati alates 2013. a augustist kuni oktoobri lõpuni erinevates tele- ja raadiokanalites, leidis Zavod BBDO 19.11.2013 arvamuses, et reklaamis modellina esinedes ja oma ametikohta rõhutades sai E. Savisaar eelise, võrreldes teiste valimistel kandideerinud isikutega, kellel puudus võimalus avalikest vahenditest rahastatavas kampaanias end

poneerida. Reklaaminõukoja

pertarvamuses leiti, et isiku reklaamimist tele-eetris vahetult enne valimisi saab käsitada isikureklaamina, sh valimisreklaamina. Reklaaminõukoda selgitas, et kui reklaamis osalev isik ei soovi omaenda isikule tähelepanu tõmmata, siis ta ei peaks reklaamis esinema, seda enam, et kõnealuseid üritusi oleks saanud edukalt reklaamida ka ilma sellesse poliitikuid kaasamata ja konkreetset kandidaati esile tõstmata. TÜ

perdid märkisid, et videotes kasutatud kaadrites esineb ülekaalukalt Keskerakonna värvi-identiteet, videot raamib alguses visuaalselt ja lõpus verbaalselt E. Savisaar. Samas leidsid

perdid, et kuna E. Savisaar esineb videos harrastussportlasena ning video verbaalses osas pole ühtegi seost Keskerakonnaga, pole võimalik seda reklaami erakonnaga sõnumiliselt ega otseselt siduda. L. Priimägi (Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooniinstituudi reklaami ning imagoloogia osakonna dotsent) märkis, et Tallinna maratoni võib korraldada ka valimistevälisel ajal ning poliitilisel põhjusel (valimised) rahvaspordiürituste korraldamise keelamine oleks seadusevastane. Halduskohus märkis, et Tallinn liigub reklaami videolõikudel on mõnes episoodis

poneeritud kaebajat liikumistreeningul (kepikõnd) ning koos kaebajaga näidatakse kepikõndi tegemas veel teisigi inimesi. Osaliselt näidatakse videolõigus treenimas jooksvaid inimesi. Videolõigud ei sisalda infot, mis võimaldaks neid isikuid identifitseerida, sh järeldada nende erakondlikku kuuluvust või seost poliitilise tegevusega. Videolõikude miljöö on liikumistreeningu kutsele sobivalt iseloomulik (terviserajad looduskeskkonnas) ning seal osalevad isikud treeningule sobivalt riides ning aktiivsed. Ka kaebaja on riietatud sportlikult ning osaleb videolõigu kepikõndi kajastavas osas treeningus. Videolõigu maratonile ja treeningutele kutsuvat teksti ei esita valdavalt kaebaja, küll on talle ette nähtud eraldi lõik, milles ta esitab kutse “Tulge osalema! Tallinn liigub.“ Kaebajat näidatakse seejuures üksinda suures plaanis ning ekraanil on tekst „Edgar Savisaar. Tallinna linnapea“. Ka videolõigu alguses näidatakse kaebajat suures plaanis. Reklaami üldine tonaalsus on seega sportlikule tegevusele kutsuv. Samas on kaebajat ning tema ametikohta ja poliitilist positsiooni silmatorkavalt

poneeritud. Reklaami hindamisel tuleb oluliseks pidada ka ajalist mõõdet. Raadio- ja telereklaamis esitatud kutse osavõtuks liikumistreeningutest ja maratonist eelnes ajaliselt kohalikele valimistele, mis on mõistetav, arvestades maratoni toimumise aega (08.09.2013) ning ka Eesti ilmastikus sobivat perioodi liikumisüritusteks. Hoolimata märkimisväärses mahus teavitustegevusele iseloomulikest joontest, on reklaam oma olemuselt siiski valimisreklaam, kuna selles on kaebajale antud silmatorkav võimalus oma isiku

poneerimiseks, eriti arvestades lähenevate valimiste konteksti. 8) 01.08-31.10.2013 esitati PBK reklaami. Reklaaminõukoja

pertarvamuse kohaselt saab seda vahetult enne valimisi käsitleda isikureklaamina, sh valimisreklaamina. Üritust saanuks reklaamida ka konkreetset poliitikut kaasamata ja talle tähelepanu tõmbamata. Kui isik on seotud kindla parteiga, eriti olles selle juht või pikaajaline kõneisik, kandub talle osaks saav tähelepanu ka erakonnale, erakonnad reklaamivadki end oma liikmete kaudu. TÜ

perdid märkisid, et videotekst on raamitud Keskerakonna visuaalsesse identiteeti kuuluva värvitooniga (roheline) ning sisustatud Keskerakonna esindajaga (E. Savisaar). Kutset on kahtlemata 7

poneerimine valimiseelselt, on selleks olemas oluliselt isiku- ja parteineutraalsemaid võimalusi (sh impersonaalsed trükised vms, mis ei keskendu sõnumi edastaja isikule, vaid valimisõiguse ja -võimaluse selgitamisele). Kaebaja isik ning tema seos oma erakonnaga on Eesti ühiskonnas üldtuntud ning valimistele kutsuvad videolõigud ei võimalda kutset valimistel osalemiseks vaadelda lahus selle esitaja isikust, tema erakondlikust taustast ja positsioonist, seda eriti olukorras, kus ka kutse esitaja ise neil valimistel kandideeris. Reklaami näitamine valimiseelsel perioodil on põhjendatud, kuna valimistest teavitamine pikka aega enne valimisi ei avaldaks soovitud mõju. Samas on kaebaja isikut videolõigus

poneeritud sedavõrd jõuliselt ja domineerivalt, et võimalik valimistel osalemisest teavitamise eesmärk jääb tahaplaanile, seejuures ka põhjusel, et kaebaja suuline sõnum on taustaks kogu videolõigule, sh ka osale, kus teda visuaalselt ei näidata. 9) Ajalise dimensiooni olulisusele kõigi reklaamide hindamisel viitavad ka Riigikontrolli 13.01.2015 „Reklaami ja kommunikatsiooniraha kasutamine valdades ja linnades“ auditi järeldused, mille kohaselt oli Tallinna linna kulude jaotus teavituse edastamisele televisioonis, raadios ja välimeediakandjatel

1. a ja
2. a aastasiseselt küllaltki erinev ning
3. a kulutati põhiosa rahast perioodil augustist oktoobrini ehk vahetult kohalike valimiste eelsel ajal. Auditist nähtub, et ka absoluutsummades oli vahe tähelepanuväärne:
4. a augustist oktoobrini kulus teavitustele eeltoodud kanalitüüpides ca 260 000 eurot, samal perioodil aasta varem aga ca 70 000 eurot. 10) Praegusel juhul puudub vajadus hinnata Hiiu staadioni reklaami vastavust KOVVS sätestatud välireklaami tingimustele, kuna ettekirjutuses ei käsitata seda poliitilise välireklaamina, vaid keelatud annetusena. 11) Vaidlustatud ettekirjutuse tühisuse aluseid ei esine, samuti pole ilmnenud asjaolusid, mis annaks aluse rahuldada alternatiivse taotluse, st vaidlustatud ettekirjutuse tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5. Edgar Savisaar palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 1) Halduskohus leidis valesti, et ERJK-l oli pädevus ettekirjutuse tegemiseks. Järelevalve teostamine ja ettekirjutuse tegemine eeldab, et tegemist on valitsusasutusega ning ametikohale valitud või nimetatud ametnikuga. ERJK-l kui riigi muul institutsioonil ei ole õigust täidesaatvat riigivõimu teostada ning ERJK esimehel ei ole vastavalt VVS § 75 lg-le 1 ettekirjutuse tegemise õigust.

-s puuduvad selged sätted ERJK moodustamise kohta ning sõnaselgelt ei ole sätestatud järelevalve algatamise ja teostamise pädevust. 2) Halduskohus leidis valesti, et

kohaselt on võimalik kohustada kandidaati tagastama keelatud annetus selle tegijale. ERJK tugines

§ 123lg 2 p-le 3, mis käsitleb keelatud mitterahalise annetuse vastu võtmist.

Keelatud annetuse vastuvõtmisel näeb seadus ette vaid erakonna, mitte erakonna nimekirjas kandideerinud isiku kohustuse selle tagastamiseks. Seadus ei võimalda ERJK-l erakonna nimekirjas kandideerinud isiku üle ka kontrolli teostada. Seega on menetluse läbiviimine toimunud pädevust ületades ja ebaseaduslikult. Ettekirjutuse põhistuste osa on resolutsiooniga vastuolus. ERJK on kogu menetluse vältel keelatud annetusena käsitanud teavituskampaaniaid, ettekirjutuse resolutsioonis aga vastuolus ettekirjutuse muu osaga kohustanud kaebajat tagastama Tallinna linnale rahaline annetus. 8

§ 123lg 2 p 2 tähenduses.

Seaduslikul alusel läbiviidud teavituskampaaniat ei saa samaaegselt lugeda keelatud annetuseks. Tallinna linn ei loovutanud kaebajale vabatahtlikult rahalist hüve, vaid tema tegevuseks esines seaduslik alus KOKS § 2 lg 1 ja § 3 p 1 näol. ERJK ja halduskohtu käsitlus võib viia olukorrani, kus enne valimisi tuleks valimistel kandideerivatel ametnikel avalikke esinemisi vältida, sest need oleksid vaadeldavad valimisreklaamina ja alati saab väita, et teavitustegevuse läbiviimine on võimalik ka ametnike osavõtuta. Linnapeal on kohustus tagada linnaelanike teadlikkus neile suunatud üritustest ning võimalustest aktiivseks eluviisiks. Kõigi ülesastumiste isikukeskse teavitamise ja valimisreklaamina käsitamine pärsib ametnike poolt valimiseelsel perioodil oma kohustuste täitmist. Meediaekspert Janek Mäggi arvamuse kohaselt on võimatu eristada kohaliku omavalitsuse teavitustegevust valimisreklaamist. Kuna seaduses eristuskriteeriume pole, on vastav hinnang subjektiivne.

§ 123

lg 1 kohaldamisel tuleb arvesse võtta ka KOVVS § 61, mis defineerib reklaami, mida võib pidada seotuks kandidaadi tegevusega kohalike omavalitsuste valimistel kandideerimisel, kuid mille teokoosseisu eeldus – kandidaadi reklaamimise ilmselgus – on praegusel juhul täitmata. Plakatite ja videoklipi puhul esineb märkimisväärses ulatuses teavitustegevusele viitavaid tunnuseid, mitte ei reklaamita ilmselgelt erakonda või selle nimekirjas kandideerivat isikut. Puudub ka erakonna logo kasutamine, programmi kajastamine ning ühemõtteline seos teabe esitamise viisi ning valimistel kandideerija vahel. ERJK ja halduskohus on omaalgatuslikult loonud aluseid keelatud annetuse vastuvõtmise tuvastamiseks. 4) Halduskohtu tõlgendus, mille kohaselt tuleb reklaame hinnata nende valdavast sisust ja eesmärgist lähtuvalt, ei ole ettenähtav ega tulene seadusest. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna arvamuse ning Riigikontrolli auditi kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse ametnikel keelatud teavituskampaaniates osaleda, mistõttu ei ole vastupidine järeldus mõistlikult ettenähtav. Riigikontrolli auditist johtub lisaks, et piir lubatud ja lubamatu teavitustegevuse vahel on ebamäärane ning õigusselguse tagamiseks peaks

-i lisama reeglid keelatud reklaami tunnuste kohta. Kui reklaami pole võimalik osadeks jagada, nagu ka halduskohus leidis, ei saanud kaebaja mõistlikult ette näha, et teavituskampaania hinnatakse osaliselt valimisreklaamiks. Halduskohtu tõlgendus

§ 123lg 1 osas on ka vastuoluline.

Halduskohus nimetab annetust iseloomustavateks omadusteks majandusliku või muu eelise andmist, ent reklaame sisuliselt analüüsides hindas kohus üksnes nende valdavat sisu ja eesmärki, mitte majandusliku eelise saamist. Majandusliku või muu eelise puhul tuleb võrrelda selle kättesaadavust teistele kandidaatidele, mitte hinnata reklaami sisu ja eesmärke. 5) Halduskohus hindas tõendeid valesti, ei analüüsinud kaebaja poolt esitatud tõendeid ega võtnud arvesse kaebaja seisukohti seoses

perthinnangutega. TÜ

perthinnang on vastuoluline ning sellest ei tulene järeldust, et teavituste puhul võiks olla tegemist valimisreklaamiga. Sealne seisukoht, et Hiiu staadioni reklaamil jääb seos Tallinna linnaga nõrgaks, on ebaloogiline, sest linn tegutsebki läbi ametnike ning linnaametnike tegevus on üheselt linnaga seostatav. Informatsiooni vähesust ei saa taolisele, enamasti mööduvast sõidukist vaadeldavale reklaamplakatile ette heita ning plakati roheline tonaalsus on sealset taustobjekti arvestades loogiline. Videofaili „Kutse valimistele“ analüüsimisel leidis TÜ

pert, et pole objektiivselt tõestatav, et tegu oleks Keskerakonna valimisreklaamiga, ning Tallinna maratonile kutsuvate videote puhul, et seda pole võimalik sõnumiliselt ega otse erakonnaga siduda. Seega ei tulene

pertiisist hinnangut, et reklaamide puhul oli tegu isiku 9

perthinnangust ega Reklaaminõukoja arvamusest ei tulene samuti ühest ja põhjendatud järeldust, et Hiiu staadioni reklaami näol olnuks tegu isiku valimisreklaamiga. Seega ei ole üheski ERJK poolt arvesse võetud tõendis tõsikindlalt tuvastatud, et kaebaja oleks teavituskampaaniaid kasutanud isikliku valimisreklaamina. ERJK ja halduskohus oleksid pidanud arvestama ka L. Priimäe

pertarvamusega, mille kohaselt ei kujuta ükski plakat ega videoklipp endast valimisreklaami. 6) Halduskohus hindas tõendeid valesti ka reklaamide tegeliku sisu ja eesmärgi tuvastamisel, jättes kõrvale tõendid, millest nähtub reklaamide eesmärk. Tallinna Spordi- ja Noorsooameti juhataja asetäitja juhataja ülesannetes Ain Kivi selgitustest nähtub, et spordiürituste korraldamisel ning nende toimumisest teavitamisel on Tallinna linnal märkimisväärne ajalugu ja korrapärane praktika, mille hulka kuuluvad ka vaidlusalused teavituskampaaniad. Kampaaniad on ERJK poolt kontekstiväliselt teiste seast välja toodud ning see moonutab nende tegelikke tagamaid. Tallinna linn on läbi viinud järelevalvemenetluse kampaaniate tellimise asjaolude selgitamiseks ning selle raames tehti kindlaks, et nende korraldamisel on lähtutud linna ülesannete täitmisest. Teavituskampaaniate tootjad on kinnitanud, et nende poole pöörduti just üritustest või valimisõigusest teavitamise eesmärgil ning kampaaniad on välja töötatud reklaamifirmade endi poolt. 6. ERJK vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. 1) Vastustajal on pädevus teostada riiklikku järelevalvet ja teha ettekirjutusi. Seadusandja tahe on olnud ERJK näol erapooletu haldusorgani moodustamine. Seda seisukohta kinnitavad ka VVS § 75, mille kohaselt teostatakse riiklikku järelevalvet lisaks korrakaitseseadusele ka teistes seadustes sätestatud alusel ja korras, HMS § 8 lg 1, mis määratleb haldusorgani, ning asjaolu, et ERJK ettekirjutused on halduskohtus vaidlustatavad ja tema koosseisu moodustamine selgelt määratletav. 2)

§ 1211

, mis reguleerib ettekirjutuse tegemist ning nimetab ettekirjutuse võimaliku adressaadina ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikut, võimaldab ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikule panna kohustuse keelatud annetuse tagastamiseks. Ehkki

§ 1210

lg 1 kohaselt kontrollib ERJK erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide tegevust, on seaduse eesmärgipärasel tõlgendamisel ning eriti

§ 1211

arvestades ERJK pädevuses kahtlemata ka kontrolli teostamine erakonna nimekirjas kandideerinud isikute üle. Kaebajal ei saanud tekkida arusaama, et vastustaja käsitleb annetusena teavituskampaaniaid kui mitterahalist annetust, sest vastustaja tugines ettekirjutuse p-s 3.13 sellele, et annetusena

§ 123lg 1 tähenduses on käsitatav reklaami eest tasumine Tallinna linna poolt.

3) Kaebaja viidatud KOKS § 2 lg-st 1 ning § 3 p-st 1, mida kaebaja peab reklaami eest tasumise seaduslikuks aluseks, ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustust

poneerida erakonnaliikmeid reklaamis selliselt, et reklaam oleks suunatud eelkõige isikute reklaamimisele, või üleüldse kasutada reklaamis konkreetseid isikuid. Teavitustegevuse puhul ei ole avaliku huvi seisukohast põhjendatud ega õiguspärane omavalitsuse kulutus, millega seatakse avaliku tähelepanu keskmesse mõni erakond või poliitik nende poliitilisi huve teenival eesmärgil. Tegu on keelatud annetusega reklaamis

poneeritud isikutele, sest Tallinna linn tekitas kaebaja eest reklaami kulude tasumisega oma vara arvelt erakonna liikmele rahaliselt hinnatava hüve. Kui linn maksab erakonna huvides tehtud poliitilise reklaami kinni,

ib linn KOKS § 2 lg-s 1 sätestatud kohustuse vastu lähtuda oma tegevuses linnaelanike huvidest. Tegu ei olnud kaebaja õiguspärase osalemisega teavituskampaanias. Avalikud ülesastumised seoses teenistuskohustuste täitmisega ei ole samastatavad telemeedias levitatava reklaamiga. Reklaame ei saa käsitada pelgalt linnapea ametiülesannete täitmisena, milles osalemata jätmine 10

poneeritud isiku (valimis)reklaamiga. Kaebaja poolt viidatud Janek Mäggi arvamuses ei sisaldunud ühest lõppjäreldust, vaid leiti, et tegu oli nii kohaliku omavalitsuse ülesande täitmisega kui ka valimisreklaamiga. Oluline on välja selgitada, kas reklaami näol oli tegu kohase ja proportsionaalse vahendiga teavituskampaania läbiviimiseks või mõjus reklaam sihtauditooriumile pigem valimisreklaamina. Reklaamid on ühemõtteliselt seostatavad kaebaja kandideerimisega valimistel. 4)

-s sisalduv annetuse definitsioon ning keelatud annetuste loetelu on piisavalt selged. Kaebaja poolt viidatud Riigikontrolli auditi kohaselt on ka praegu võimalik poliitikuid toetavaid sõnumeid sisaldavate teavituste õigusvastasuse tuvastamine. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna arvamuses selgitati lisaks, et vastamaks küsimusele, kas reklaame saab valimisreklaamina käsitada sellest hoolimata, et otsesed valimisreklaamile viitavad tunnused reklaamil puuduvad, tuleks kasutada õigusteadusest erinevaid erialateadmisi. Kaebajale ei saanud jääda selgusetuks, et juriidiliselt isikult rahaliselt hinnatava hüve saamine ei ole lubatud. Halduskohus on põhjalikult käsitlenud keelatud annetuse olemust

§ 123

mõttes, leides, et kuivõrd annetus on rahaliselt hinnatav hüve, ei tohi juriidiline isik anda erakonnale või selle liikmele sellist rahaliselt hinnatavat hüve, mis toetaks erakonna tegevust. Valimiskampaania tegemine on aga erakonna tegevuse osa ning reklaami finantseerimine ongi sellise rahalise hüve andmine. Seejärel hindas halduskohus, kas reklaami näol oli tegu valimistel osaleva kandidaadi

poneerimisega ja seeläbi rahaliselt hinnatava hüve saamisega. Isikureklaam ongi hüve, mis annab kandidaadile valimistel eelise ning suurendab tema võimalusi valituks osutuda, vähendades seejuures vajadust teha kampaaniale kulutusi. Seega, kui tuvastada, et tegu on isikureklaamiga, tähendab see ühtlasi, et tegu on rahaliselt hinnatava hüvega. 5) Vastustaja hindas ettekirjutust tehes kõiki haldusmenetluses kogutud tõendeid kogumis, sh kaebaja poolt esitatud tõendeid. Ka kohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud ja nende põhjal järeldused teinud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu tõenditele antud hinnanguga, ei tähenda menetlusõiguse rikkumist. L. Priimäe arvamust on ettekirjutuse p-des 3.3 ja 3.9 käsitletud ja põhjendatud, miks ERJK selles tooduga ei nõustu. Lisaks ei olnud selles arvamuses analüüsitud, kas teavitustes oli erahuvi toetavat infot. 6) Ettekirjutuse tegemise kontekstis pole oluline, kelle algatusel või teadmisel vastav annetus tehti. Seega on asjassepuutumatud kaebaja väited, et ta ei osalenud reklaamide väljatöötamisel, ega ka reklaamitootjate seletused, mis peaksid aitama kaebaja tahet välja selgitada. Riigikontrolli aruandest nähtub, et Tallinna linna kulud teavituste edastamisele televisioonis, raadios ja välimeediakandjatel on aastasiseselt erinevad. 2013 kulutati põhiosa rahast perioodil vahetult kohalike omavalitsuste valimiste eelsel ajal ning ka absoluutsummades on vahed väga suured, ületades tavapäraselt linna teavitustegevuseks kulutatavaid summasid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Kaebaja seab jätkuvalt kahtluse alla ERJK pädevuse vaidlustatud ettekirjutuse tegemiseks, leides, et ettekirjutus on pädevuse puudumise tõttu tühine. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et ettekirjutuse tegemise pädevus saab olla üksnes valitsusasutusel või selle ametnikul. Halduskohus on õigesti märkinud, et nii

sätetest (

§ 1210

lg 1 ja § 1211) kui ka erakonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (XI Riigikogu 655 SE) II lugemise seletuskirjast nähtuvalt on ERJK haldusorgan, mis on seadusega 11

nõuete järgimist ning millel on oma ülesannete täitmisel õigus teha ettekirjutusi. HMS § 63 lg 2 p 3 alusel on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kuna vastustajal oli ettekirjutuse tegemise pädevus ja sellise pädevuse andmine oli seadusandja selge tahe, siis ei ole ettekirjutus tühine. 9. Kaebaja hinnangul on ettekirjutuse täitmine võimatu, sest

mitte üksnes ei võimalda ERJK-l erakonna liikme üle kontrolli teostada, vaid ei näe erakonna liikmele ette ka kohustust keelatud annetuse tagastamiseks. Lisaks märgib kaebaja, et ettekirjutuses käsitletud teavituskampaaniaid kui mitterahalist annetust pole võimalik Tallinna linnale tagastada, eriti kuivõrd mitterahalise annetuse võõrandamisest saadud tulu tuleb seaduse kohaselt imperatiivselt kanda riigieelarvesse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja seisukoht, justkui ei saaks erakonna liige olla keelatud annetuse tagastamiseks kohustatud isikuks, on

lik.

sätete koostoimes tõlgendamise pinnalt on põhjendatud järeldus, et keelatud annetuse tagastamise ettekirjutuse saab teha ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikule (

§ 1211

lg 1 p 2) ning keelatud annetus tuleb esmajärjekorras tagastada annetuse teinud isikule (

§ 1211

lg 2 p 2 koostoimes selles viidatud

§ 124

lg-ga 1), või kui annetuse tagastamine annetuse tegijale ei ole võimalik, siis kanda riigieelarvesse (

§ 1211

lg 2 p 2 koostoimes selles viidatud

§ 124lg-ga 2).

Halduskohus on õigesti märkinud, et ehkki seadusandja pole otsesõnu nimetanud erakonna nimekirjas kandideerinud isiku kohustust tagastada keelatud annetus selle tegijale, tuleb

sätteid koostoimes ning nende eesmärgist lähtuvalt tõlgendada nii, et ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikut saab kohustada keelatud annetuse tagastamiseks selle tegijale. Regulatsioon, mis keelab erakonna nimekirjas kandideerinud isikul seaduse järgi keelatud annetust saada (

§ 123

lg-d 1 ja 2) ja võimaldab talle annetuse tagastamata jätmise korral teha ettekirjutuse (

§ 1211

lg 1 p 2), kuid ei võimalda kohustada isikut keelatud annetuse tagastamiseks või võimaldaks teda kohustada üksnes annetuse tagastamiseks riigieelarvesse, oleks eesmärgipäratu ja ebamõistlik. Asjaoludest ei nähtu, et annetuse tagastamine Tallinna linnale oleks võimatu. Kaebaja väite osas teavituskampaaniast kui olemuselt mitterahalisest annetusest, mida pole võimalik tagastada, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et reklaami eest tasumine kui rahaliselt hinnatava hüve loomine ei ole vaadeldav mitterahalise annetusena. Vastustaja märgib seejuures õigesti, et ettekirjutuse põhjal ei saanud kaebajal tekkida arusaama, et annetusena peeti silmas reklaamikampaaniaid, mitte aga nende eest tasutud summasid.

1. Asjas vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kaebaja sai Tallinna linnalt keelatud annetuse. Seejuures heidab kaebaja halduskohtule ette keelatud annetuse mõiste vale ja ettenähtamatut sisustamist ning keelatud annetuse vastuvõtmise tuvastamiseks omaalgatuslike aluste loomist, tuues välja, et Tallinna linnal esines kulutuste tegemiseks seaduslik alus KOKS § 2 lg 1 ja § 3 p 1 näol ning linnaametnikel on kohustus täita oma teenistusülesandeid, mis hõlmavad mh avalikke ülesastumisi ning linnaelanike teavitamist eelseisvatest üritustest, ka valimiseelsel perioodil, kartmata, et need võidaks ümber hinnata valimisreklaamiks. Kaebaja viitab ka, et valimisreklaami ning teavitustegevuse eristuskriteeriume seadusest ei tulene ning neid polegi võimalik objektiivselt eristada.
2. Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohus ei ole keelatud annetuse mõiste sisustamisel

inud. Halduskohus on õigesti välja toonud, et

alusel on keelatud juriidilise isiku poolt erakonnale või selle liikmele oma vara arvelt sellise rahaliselt hinnatava eelise andmine, mis toetab erakonna tegevust, mille hulka kuulub

§-de 1 ja 2 alusel ka valimiskampaania tegemine. Seega juhul, kui vaidlusalused reklaamid olid suunatud kaebaja kui erakonna liikme reklaamimisele, mitte avalike huvide edendamisele või teavitustegevusele, on nende kulude katmine Tallinna linna poolt käsitatav keelatud annetusena. Ettekirjutuses ning halduskohtu otsuses on

pertide hinnangutele tuginedes kindlaks tehtud, et vaidlusaluste reklaamide puhul oli tegu pigem neil kujutatud isiku reklaamimisega ning nende peamine 12

§ 123lg 1 seadusevastasest, mitte-ettenähtavast ning vastuolulisest tõlgendamisest.

Kaebajal kui poliitikas kogenud isikul on võimalik enne kampaaniates osalemist nende mõju mõistlikult hinnates piisava selgusega ette näha, kas ülesastumine mõjub oma sisu ning ajalise konteksti poolest valimisreklaamina või jääb kampaania teavitustegevuse piiresse. Ringkonnakohus möönab, et keelatud annetust puudutav regulatsioon võiks

-s olla täpsem, kuid ka praegusel kujul on määratlemata õigusmõiste regulatsiooni eesmärgist lähtudes piisavalt täpselt sisustatav. Seoses kaebaja poolt välja toodud vajadusega hinnata välireklaami vastavust KOVVS §-le 61, märgib ringkonnakohus, et kuivõrd praegusel juhul oli ettekirjutuse esemeks keelatud annetus

tähenduses, mitte keelatud poliitiline välireklaam, ei oma vaidlusaluse välireklaami vastavus KOVVS §-le 61 asja lahendamisel tähendust. 13. Kaebaja hinnangul ei tulene Reklaaminõukoja, Zavod BBDO ega TÜ

pertarvamusest ühest järeldust, et tegu oli valimisreklaamiga, seevastu L. Priimäe arvamusest nähtub, et ükski plakat ega videoklipp endast valimisreklaami ei kujutanud. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Reklaaminõukoja arvamustest tuleneb selgelt järeldus, et kõigi kolme reklaami puhul oli tegu isikureklaamiga. Reklaamiagentuuri Zavod BBDO arvamustes, mis käsitlesid Hiiu staadioni ning Tallinn liigub reklaame, selgitati, et reklaamides olid esindatud ka kaebaja isiklikud huvid ning neis osalemisega sai kaebaja eelise, võrreldes teiste kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerinud isikutega. TÜ

perthinnangus nähti Hiiu staadioni reklaami selgelt valimisreklaamina, Tallinn liigub reklaami ning PBK reklaami puhul toodi välja silmatorkav Keskerakonnale viitavate sümbolite kasutamine, mööndes siiski võimatust reklaame Keskerakonnaga otseselt siduda. Ettekirjutuse p-s 3.9 on selgitatud, miks L. Priimäe arvamus ERJK arvates teiste asjatundjate seisukohti ümber ei lükka. ERJK on tema arvamuse hindamisel arvestanud, et tegu on reklaamiteoreetilise argumentatsiooniga, milles ei tuvastatud reklaamide tegelikku mõju sihtauditooriumile.

1. Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud valesti kõrvale tõendid, millest nähtub reklaamide eesmärk – Tallinna Spordi- ja Noorsooameti juhataja asetäitja juhataja ülesannetes A. Kivi ning reklaamitootjate selgitused ja Tallinna linna läbiviidud järelevalvemenetlus kampaaniate tellimise asjaolude selgitamiseks. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ettekirjutuse õiguspärasuse hindamise kontekstis pole oluline, kelle algatusel või teadmisel keelatud annetus tehti. Seega ei oma need tõendid asja lahendamisel tähtsust. Halduskohus on põhjendatult arvestanud ka Riigikontrolli 13.01.2015 auditist nähtuvat reklaamikampaaniatele tehtud kulutuste ajalist jaotust, mille kohaselt kulutati peamine osa teavitustegevusele läinud Tallinna linna rahalistest vahenditest
2. a valimiseelsel perioodil.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. ERJK palub kaebajalt välja mõista menetluskulu 1053 eurot (II kd, tl 113). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei kuulu vastustaja kulud kaebajalt väljamõistmisele. Haldusmenetluse läbiviimisega kaasneb vältimatult ka vajadus võimalikes õigusvaidlustes osaleda. Olukorras, 13