Obsah (10)

§ 212§ 213§ 201§ 111§ 81§ 131§ 27§ 88§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Pokras esitas 25.03.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta soovis saada 3000 euro suurust hüvitist vanglaametnike tegevuse tõttu talle tekkinud mittevaralise kahju eest. A. Pokrase väitel võeti samal päeval temalt ära mitmed riietusesemed, lusikas, rätik, elastiksidemed ja ravimid ning lisaks ei viidud teda jalutama võimlemiskangi, rööbaspuude ja pingiga jalutusboksi, keelduti väljastamast apellatsioonkaebuse kirjutamiseks vajalikke kohtust saabunud kirja lisasid, mistõttu jäi ta ilma võimalusest kirjutada täpsustused haldusasjas nr 314-51882 esitatud apellatsioonkaebusele, ega kutsutud meditsiiniõde valuvaigistavat süsti tegema.
2. Viru Vangla jättis 29.06.2015 vastusega nr 6-16/43-4 A. Pokrase taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata. Vangla märkis, et 18.03.
3. a käskkirjaga nr 6-4/45 piirati kinnipeetaval isiklike riiete ja esemete kasutamist, kuna kinnipeetav ähvardas vanglaametnikku väljaheidetega visata ning tal võimaldati hoiule võetud medikamente ja muid esemeid järelevalve all kasutada, millest kinnipeetav oli teadlik. Vangla märkis, et ühest küljest on kinnipeetaval soov jalutuskäigul sportida, teisalt apelleerib ta enda halvale tervisele, et tema tervislik seisund ei võimalda tal pikalt seista ja jalutuskäigul on pink vajalik. Vangla leidis, et vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 1 ei tulene kinnipeetava õigust tegeleda kehakultuuriga just värskes õhus. Vangla tõdes, et tagantjärgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas kinnipeetav avaldas 25.03.2015 soovi saada meediku vastuvõtule, kuid vastava soovi korral teavitatakse sellest meditsiiniosakonda. Vangla märkis, et RVL nr 333 kandest ei nähtu, et kinnipeetaval olid kaebused juba 25.03.2015 ning erakorralisust ei tulene ka anamneesist. Vangla märkis, et vastavalt kinnipeetava kirjavahetuse kaardile andis ametnik T. Roosimägi kinnipeetavale 25.03.2015 kätte Tartu Ringkonnakohtust ja Tartu Halduskohtust saabunud kirjad, mida kinnipeetav on kinnitanud allkirjaga.
4. A. Pokras esitas 29.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 29.06.
5. a vastus nr 6-16/43-4 ja Viru Vangla ametnike tegevus ning mõista talle välja tekitatud mittevaraline kahju 3000 eurot. Kaebaja väitis, et ta on kohtueelses nõudes esitanud üksikasjalikult kõik oma põhjendused ega saa midagi lisada, kuna vangla vastust pole talle vene keelde tõlgitud, millega on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
7. Tartu Halduskohus jättis 12.11.
8. a otsusega A. Pokrase kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Vastustaja on kohaldanud kaebajale 15.07.
9. a käskkirjaga nr 6-1/1031-KP täiendavaid julgeolekuabinõusid ning neid järgnevate käskkirjadega pikendanud. Lisaks on 18.03.
10. a käskkirjaga nr 6-4/145 kaebajale täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud tema süstemaatiliste distsipliinirikkumiste ja vanglaametnikele suunatud agressiivse käitumise tõttu. Seega on kaebaja ise põhjustanud, et tal keelati isiklike riiete ja esemete kasutamine ega lubatud enam jalutada spordivahenditega varustatud jalutusboksis. Käskkiri oli kehtiv ja vastustaja tegutsemine selle alusel õiguspärane ega saanud kaasa tuua riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. 2) 24.03.2015 anti kaebajale üle apellatsioonkaebuse käiguta jätmise kohta Tartu Ringkonnakohtu 11.03.
11. a määruse tõlge. Kuna 27.03.2015 on kaebaja esitanud kaebetähtaja ennistamise taotluse, mis 17.04.
12. a määrusega on rahuldatud ja apellatsioonkaebus menetlusse võetud, siis ei ole talle mingit kahju tekkinud ka väidetava dokumentide edastamata jätmise tulemusel. 3) Puudub alus mitte uskuda vastustaja väidet, et kui kaebajal tekkis vajadus hoiule võetud ravimite ja muude esemete kasutamiseks, tuli valvureid sellest teavitada ja ta saanuks seda järelevalve all teha. Ka puudub alus mitte uskuda kohtule edastatud vanglaametnike seletusi, et nad ei mäleta, kas kaebaja soovis tema poolt nimetatud päeval tervishoiutöötaja kutsumist, kuid väidavad, et alati kui niisugust soovi avaldatakse, teavitatakse sellest meditsiiniosakonda. Kaebaja pole kahjunõudes täpsustanud, millega seoses ta sel kuupäeval arstiabi vajanuks ja vastavat kiireloomulist vältimatu abi vajadust ei nähtu ka arsti kandest 30.03.
13. a 2 tervisekaardil nr
14. VangS § 52 lg-st 1 ja § 53 lg-st 1 tulenevalt kehtivad ka vanglas ravijärjekorrad ja puudub õigus nõuda kohest arstile pääsemist. 4) Jõhvi valla kodulehe andmetel moodustasid vene rahvusest elanikud vähem kui pool omavalitsusüksuse rahvuslikust koosseisust. Seega ei olnud vastustajal kohustust vastata kaebaja kahjunõudele vene keeles ega eestikeelset vastust talle omal kulul tõlkida. See pole ka takistanud kaebajal kaebeõiguse teostamist ega saanud talle rahas hüvitatavat mittevaralist kahju tekitada, sest kohus on tema kaebuse kohtueelses menetluses esitatud nõude ulatuses menetlusse võtnud ja läbi vaadanud. 5) Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, on toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus, mille peale pole võimalik iseseisvat tuvastamisnõuet esitada, sest kaebaja on selle lubatavuse ainsaks võimalikuks eelduseks oleva hüvitamisnõude juba esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud. Sel põhjusel tuleb lugeda Viru Vangla 29.06.
15. a vastuse õigusvastaseks tunnistamise nõue hüvitamisnõude juurde kuuluvaks ega ole vaja seda eraldiseisva nõudena käsitleda. Kohtul ei ole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks mittevaralise ja varalise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
16. A. Pokras esitas 14.12.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 12.11.
17. a otsus ja tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et kohus hindas tõendeid ebaõigesti, mis on tinginud ebaõige otsuse tegemise.
18. A. Pokras esitas 19.01.2016 apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta märgib, et kohus lähtus otsuse tegemisel valvurite ütlustest, vangla vastusest ja vastuväidetest, mida kohus ei tõlkinud kaebajale vene keelde, seega võttis talt võimaluse esitada vastuväiteid, millega rikkus EIÕK artikleid 13 ja
19. Kaebaja väitel ei ole kohus erapooletu, sõltumatu ja õiglane, sest Eesti kohtud, vanglad ja prokuratuur kuuluvad Justiitsministeeriumi juurde. Veel leidis kaebaja, et kohus on rikkunud EIÕK art 6 lg-t
20. Kaebaja väitel on kõik otsuse põhjendustes märgitu vale ja moonutatud ning esitatud eesmärgil õigustada vangla õigusvastaseid tegusid. Kaebaja toob välja, et läbi ei viidud kohtuistungit, tema taotlused on jäetud rahuldamata, ka ei ole läbi viidud uurimist, mida kohus on kohustatud tegema, talle ei ole tutvustatud toimikut ja kogutud tõendeid, millega on rikutud halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 15 lg-t

1. Kaebaja arvates on kohus jätnud pahatahtlikult talle võimaldamata kaebuse ja muude menetlusdokumentide koopiad eesmärgiga takistada tal esitada apellatsioonkaebus.
2. Viru Vangla esitas 25.02.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.11.
3. a otsus muutmata. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebusest ei tulene põhjendusi, mis tingiks halduskohtu otsuse muutmise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et A. Pokrase apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti. Halduskohus on uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja on kaebuses esitatud väidete osas võtnud seisukoha vaidlustatud otsuse pdes 6-
6. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu ei pea

§ 201lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Halduskohtu poolt on kaebaja väited põhjalikult käsitlemist leidnud ja ringkonnakohtul ei ole midagi täiendavalt lisada. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu 3 halduskohtu põhjendustega, ei ole otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses ette, et temalt on võetud võimalus esitada vastuväiteid, kuna kohus ei tõlkinud talle vene keelde valvurite ütluseid, vangla vastust ja vastuväiteid. Sisult analoogse väite on kaebaja esitanud ka enda kaebuses, kuid on selles nimetanud kohtu asemel vanglapoolset kahjunõudele esitatud vastuse tõlkimata jätmist. Veel on kaebaja kaebuses märkinud, et juhul kui kohtul on vaja kaebuse täpsustamist, siis palub ta anda endale riigi õigusabi kohtumääruse juriidiliste terminite dešifreerimiseks ja kaebuse täpsustamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on halduskohus kaebuse 07.08.
2. a määrusega (tl 21-22) menetlusse võtnud ja nimetatud määruse venekeelse tõlke on kaebaja kätte saanud 11.08.2015 (tl 26). Seega puudus halduskohtul vajadus kaebajale riigi õigusabi võimaldada. Dokumentide tõlkimist puudutavas osas leiab ringkonnakohus järgmist.
3. Riigikohus on 22.09.
4. a määruses nr 331-40-15, kus kaebajaks oli samuti A. Pokras, sedastanud, et kaebaja väitel oskab ta eesti keelt A1 tasemel. Tegemist on algtasemel keeleoskusega, mis jääb ilmselgelt napiks õigusalase teksti mõistmiseks. Kuigi vangla 02.02.
5. a vastus ei sisalda õiguslikku analüüsi, ei pruugi ka selle mõistmine algtasemel keeleoskaja jaoks olla lihtne (p 19). Ringkonnakohus möönab, et ka käesolevas haldusasjas esitatud vangla seletus, valvurite selgitused ja vangla vastus kahjunõudele ei pruukinud A. Pokrasele tõlkimata täiel määral arusaadavad olla. Samas ei nähtu ringkonnakohtule, et A. Pokras oleks halduskohtult sõnaselgelt vastustaja seletuse või muude asjas esitatud dokumentide tõlkimiseks menetlusabi taotlenud. Kui eeldada, et vastav taotlus sisaldus kaebuses väljendatud etteheites, mille kohaselt ei taganud Viru Vangla kaebajale oma vastuse tõlget vene keelde, märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 111

lg 4 näeb ette, et menetlusdokumendi ja kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi taotlemisel ei hinnata menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus kaebaja ei taotle menetlusabi võõrkeelse menetlusdokumendi tõlkimiseks eesti keelde (

§ 81

juhtum), tuleb menetlusabi andmise otsustamisel lähtuda

§ 111

lgst 1: menetlusabi antakse siis, kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja kaebaja jaoks oluline (RKHK 22.09.

1. a määruse nr 3-3-1-40-15, p 18). Kuigi käesolevat vaidlust võib kaebaja jaoks oluliseks pidada, puuduvad sellel ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt eduväljavaated. Seetõttu ka juhul, kui eeldada, et halduskohus pidanuks kaebaja kaebusest menetlusabi taotluse tuletama ja vastustaja seletuse, kahjunõudele esitatud vastuse ning vanglaametnike selgituste tõlkimiseks menetlusabi andmist kaaluma, jäänuks vastav taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatakse ka vanglaametnike ja vastustaja selgitusi. Sellest hoolimata ei pidanud kaebaja apellatsioonkaebuses vajalikuks neile sisulisi vastuväiteid esitada. Eelnevat arvestades puudub ringkonnakohtul alus uskuda, et kaebaja oleks seda teinud ka juhul, kui vastustaja eelviidatud dokumendid oleks kaebajale vene keelde tõlgitud. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited EIÕK artiklite 13 (õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks) ja 14 (diskrimineerimise keelamine) rikkumise kohta põhjendamatud. Kaebaja on saanud enda kaebeõigust realiseerida.
2. Seoses kaebaja etteheitega halduskohtule, et istungit läbi ei viidud, leiab ringkonnakohus järgmist.

§ 131

võimaldab teatud tingimuste esinemisel asja läbi vaadata kirjalikus menetluses hoolimata sellest, et mõni menetlusosaline on taotlenud asjas istungi korraldamist. Asja materjalidest nähtuvalt jättis halduskohus kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks 21.09.

1. a määrusega (tl 37-37p) rahuldamata ja määras täiendavate menetlusdokumentide 4 esitamise tähtajaks 22.10.
2. Halduskohus märkis nimetatud määruses, et menetlusosaliste väited ja taotlused ei viita ühelegi niisugusele asjaolule, mille väljaselgitamine on võimalik vaid kohtuistungil ning neile saab anda lisaaja täiendavate selgituste, tõendite või muude dokumentide esitamiseks, mistõttu kohus leidis, et kohtuistungi korraldamiseks ei ole vajadust ja jättis kaebaja vastava taotluse rahuldamata. Kaebaja on nimetatud kohtumääruse tõlke kätte saanud 23.09.2015 (tl 43), kuid ei esitanud sellele vastuväidet koos põhjendusega selle kohta, milliseid asjaolusid tuleks kohtuistungil täiendavalt uurida. Ka ei esitanud kaebaja halduskohtule täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajaks täiendavat uurimist vajavaid faktiväiteid, tõendeid ega muid sisulisi põhjendusi. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele ei ole asja kirjalikus menetluses läbivaatamine takistanud Halduskohus andis menetlusosalistele aega esitada vajadusel täiendavaid menetlusdokumente ja seisukohti, kuid kaebaja otsustas seda õigust mitte kasutada. Apellatsioonkaebuses oli kaebaja nõus asja kirjaliku läbivaatamisega.
3. EIÕK art 6 lg 1 sätestab, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud õigust ei ole kaebaja suhtes rikutud. Ringkonnakohtu hinnangul ei sea üksnes asjaolu, et kohtud, vanglad ja prokuratuur kuuluvad Justiitsministeeriumi valitsemisala asutuste hulka, kohtute erapooletust kuidagi kahtluse alla. Nimetatud asutuste tegevust reguleerivad erinevad seadused. Kohtuse seaduse § 2 lg 1 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Põhiseaduse §-st 4 tulenevalt on kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Seega on kaebaja väited kohtu erapoolikuse kohta põhjendamata ja paljasõnalised. Asjaolust, et halduskohus ei teinud otsust kaebaja kasuks, ei saa järeldada kohtuvõimu erapoolikust.
4. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et talle ei ole halduskohtus toimikut tutvustatud.

§ 27

lg 1 p 1 (kaebaja poolt viidatud

-i varasema redaktsiooni § 15 lg 1) sätestab, et menetlusosalisel on õigus tutvuda toimikuga ja saada sellest ärakirja. Täpsem regulatsioon sisaldub

§-s 88.

§ 88

lg 6 kohaselt toimikuga tutvuda võimaldatakse kolme tööpäeva jooksul sellekohast taotlust sisaldava avalduse kohtusse vastuvõtmisest arvates. Seega on toimikuga tutvumise eelduseks kaebaja sellekohane taotlus kohtule. Kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja halduskohtule toimikuga tutvumise taotlust esitanud, siis loeb ringkonnakohus kaebaja väite toimikuga tutvustamata jätmise kohta põhjendamatuks.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu kaebaja etteheide koopiate mittevõimaldamisega seonduvalt, kuivõrd see ei ole takistanud kaebajal asjas apellatsioonkaebust esitamast ja ka selles esinevaid puudusi kõrvaldamast. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida selgitavalt, et menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu 08.09.
2. a määrus nr 3-7-1-502-15).
3. Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et ükski kaebaja eelviidatud apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab A. Pokrase apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 5 12.11.
4. a otsuse muutmata.
5. Kaebaja oli halduskohtu poolt 07.08.
6. a määrusega (tl 21-22) riigilõivu (90 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel vabastatud.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tartu Ringkonnakohus jätkas 11.02.2016. a määrusega (tl 8485) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Halduskohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste osa p-s 11 märkinud, et jätab kaebaja riigilõivu halduskohtus Eesti Vabariigi kanda, kuid on jätnud otsuse resolutsioonis kaebaja menetluskulude jaotuse küsimuse lahendamata. Ringkonnakohus leiab, et esineva puuduse saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-ga 2, millega jätab kaebaja menetluskulud (riigilõiv) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad ka kaebaja menetluskulud (riigilõiv 90 eurot)

§ 118lg-st 3 lähtuvalt apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 12.01. 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel