Tsiviilasi nr 2-15-1409 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 12.10.2016.a, Tallinn Tsiviila
) §
- Käenduslepingu kohaselt ei olnud enne nõude esitamist panga poolt käendajal üldse rahalist kohustust ja kohustuse tekkimisel ei saanud pank selle täitmist nõuda (hagi esitada) enne, kui nõude esitamisest käendajale on möödunud 14 päeva. Kohus leidis õigesti, et käenduslepingu p 2.1 ei pikenda aegumistähtaega ega peata aegumise kulgemist, seda hageja ka ei väitnud maakohtu menetluses. Hageja väitis hoopis seda, et p
- määratleb üldreeglist erinevalt üksnes selle, millal nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitas maakohtu menetluses tõendid, et kirjalik teatise käenduskohustuse täitmise kohta saadeti vastustajale 18.01.2012.a, mis käenduslepingu p 3.3 kohaselt loeti kätte saaduks viie päeva möödumisel ehk 23.01.2012.a. Kohus tuvastaski kaevatava otsuse p-s 37, et vastustajale edastati 18.01.2012.a teade käenduslepingu p-s 3.3 toodud viisil ja see tuleb lugeda kätte saaduks. Hageja nõustus sellega. Sellest tulenevalt saabus vastustaja käenduskohustuse täitmise tähtpäev 07.02.2012.a ja nõue ei saanud aeguda enne 07.02.2015.a. Hagi esitati aga 29.01.2015.a ehk aegumistähtaja sees. Kohtu seisukoht, et
§ 142
lg 6 kohaselt on käendaja kahjuks
-is sätestatust kõrvale kalduvad kokkulepped tühised, ei ole käenduslepingu p 2.1 kontekstis asjakohane. Käenduslepingu p 2.1 on käendaja
-ist tulenevate õiguste ja kohustuste tasandil täiesti neutraalne, kuivõrd see määratleb kohustuse sissenõutavuse aja ning on seaduses sätestatuga võrreldes käendaja suhtes isegi leebem. Kui üldjuhul tuleb käendajal täita täitmata kohustus samaaegselt põhivõlgnikuga, siis käenduslepingu p 2.1 mõjul ei teki see kohustus enne, kui võlausaldaja kohustuse täitmist nõuab ning selgi juhul annab selleks käendajale mõistliku 14 päevase tähtaja. Selles ei ole käendaja suhtes midagi kahjustavat. Ainuüksi asjaolu, et see ühtlasi lükkab edasi aegumistähtaja alguse, ei anna alust pidada tingimust käendajat kahjustavaks. Ka juhul, kui selline kokkulepe pikendaks mõne nädala võrra aegumistähtaega (nagu väidab kostja), ei oleks see vastuolus
§ 142
lg-st 5 tuleneva keeluga, kuna aegumistähtaega ja tähtaja kulgemist ei reguleeri
, vaid TsÜS.
§ 142lg 6 ei piira Ts
ÜS-i reguleerimisala puudutavaid kokkuleppeid. Samuti jättis kohus põhjendamatult tähelepanuta hageja ning kostja vahel peetud läbirääkimised ja asjaolu, et hageja määras kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, jättes selliselt ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 167 lg 1-2. Aegumine oli peatunud vähemalt 14 päevaks. Kohus tuvastas, et hageja toimetas käenduslepingus kokkulepitud viisil kostjale kätte 03.04.2012.a pankrotihoiatuse. Nimetatud pankrotihoiatusega andis hageja kostjale täiendava 14 päevase tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohus asus üllatuslikult seisukohale, et kui pankrotihoiatus ise on „põhjendamatu“, ei saa selle alusel nõude aegumine peatuda, analoogselt pankrotiavaldusega, mille menetlemiseks puuduvad alused. Hageja leidis, et selles osas on maakohus oluliselt rikkunud TsÜS § 167 lg-t 2, jättes selle praktiliselt kohaldamata meelevaldsel alusel. Aegumine peatub nii pankrotiavalduse esitamise korral kui ka pankrotihoiatuse tegemisega, ent kohtu poolt leitud analoogia nende juhtumite vahel on otsitud. Esiteks rajaneb kumbki aegumistähtaja peatumise alus erineval õigusnormil – pankrotiavalduse esitamise korral peatub aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgi, sest tegemist on avaldusega hagita asjas aga pankrotihoiatuse esitamise korral peatub nõude aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi, kuna pankrotihoiatuses sisaldub alati võlgnikule täiendav tähtaeg oma kohustuse täitmiseks. Tegemist on täiesti erinevate ja võrreldamatute instituutidega. Teiseks, pankrotihoiatuse esitamiseks ei pea esinema muud asjaolu, kui et võlasumma on olnud sissenõutav üle 30 päeva ja seda ei ole kohaselt täidetud. Sellises olukorras ei saa pankrotihoiatust pidada „põhjendatuks“ ega „põhjendamatuks“, vaid selle esitamine on pankrotimenetluse algatamise eeldus. Kas hoiatuses sisalduv nõue on piisavalt põhistatud ja selge või mitte, selgubki alles pankrotiavalduse läbivaatamise käigus. Kolmandaks, pankrotihoiatuse esitamisega ei peatu nõude aegumine TsÜS § 167 lg 2 mõjul mitte seetõttu, et tegemist on pankrotihoiatusega, vaid 5
(9)Tsiviilasi nr 2-15-1409 pankrotihoiatuses sisalduva täiendava tähtaja määramise tõttu. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt peatub aegumistähtaeg ka siis, kui võlausaldaja ei hoiata võlgnikku kavatsusest esitada täiendava tähtaja tulemusteta möödumisel pankrotiavaldus. Tähtsust omab üksnes täiendava tähtaja andmine iseenesest, kas koos pankrotihoiatusega või ilma. Neid asjaolusid ei ole kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 rikkumisega otsuses hinnanud, mis viis TsÜS § 167 lg 2 ebaõige kohaldamiseni ja lõppkokkuvõttes vastustaja osas ka ebaõige lahendini. Isegi, kui kohtu poolt rakendatud analoogia oleks põhjendatud, on samuti väär kohtu seisukoht, et aegumine „põhjendamatu pankrotiavalduse“ korral ei peatu. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei sõltu aegumist peatav toime sellest, kas pankrotiavaldus on põhjendatud või põhjendamatu, vaid sellest, kas esinevad selle menetlusse võtmise alused (RKTKm 3-2-1-4712, p 15). Riigikohus selgitas, et pankrotiavalduse esitamine ei peata TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgi aegumist siis, kui pankrotiavaldust ei oleks tohtinud pankrotiseaduse § 14 lg 1 alustel menetlusse võtta. Kui pankrotiavaldus menetlusse võetakse, peatab see aegumise menetluse ajaks ka juhul, kui pankrotiavaldus jäetakse rahuldamata ja pankrot välja kuulutamata. Kohus asus ka seisukohale, et täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes saab pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui isik ei olnud juba varem selgelt kohustuse täitmisest keeldunud (RKTKo 3-2-1-44-11) ning kostja ei ole hageja nõuetele ja pöördumistele reageerinud, kuigi hageja on saatnud kostjale vähemalt viis nõuet. Kohus ei ole välja toonud, millisele täiendavale tähtajale eelnes kostjapoolne kohustuse täitmisest keeldumine Riigikohtu lahendi 3-2-1-44-11 mõttes. Sellist avaldust ei ole kostja teinud ega kohus tuvastanud – kostja on alles kostja vastuses selgelt teatanud, et ta keeldub kohustuse täitmisest. Kohus tuvastas, et hageja saatis pärast nõude sissenõutavaks muutumist kostjale 03.04.2012.a dateeritud pankrotihoiatuse, mis tuli lugeda kättetoimetatuks käenduslepingu p 3.3 alusel. Selle kirjaga andis hageja kostjale 14 päevase täiendava tähtaja, mis samaks ajaks peatas aegumise. Kuna kohus ei ole tuvastanud, et sellele eelnevalt või ka järgnevalt oleks kostja kunagi keeldunud oma kohustuse täitmisest, ei ole Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-44-11 asjakohane. Kostja hoidis kõrvale kohustuse täitmisest ja hiljem ka igasugusest suhtlusest võlausaldajaga, tegeledes aktiivselt enda peitmisega isegi kirju kätte toimetada üritanud kohtutäituri eest. Seda ei saa pidada heauskseks käitumiseks. Kuna selleks, et nõue ei oleks aegunud, piisab aegumise peatumisest kolmeks päevaks, ei oma tähtsust, kas hageja esitas kostjale nõudeid korduvalt või mitte – tähtsust omab käesoleva asja kontekstis see, et aegumine peatus 14 päevaks vähemalt esimese 03.04.2012.a dateeritud pankrotihoiatusega. Kohus asus vastuolulisele ja sisuliselt motiveerimata seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei peetud läbirääkimisi. Kohus tuvastas, et 08.05.2012.a andis hageja kinnituskirja, mille kohaselt ta ei esita kostja vastu pankrotiavaldust, kui kostja täidab teatud tingimused ning samal päeval andis kostja korrespondeeriva kinnituskirja nende kohustuste täitmise kohta. Kohtuotsuses puudub TsMS § 442 lg 8 rikkumisega analüüs sellest, miks ei saa kinnituskirja andmise asjaolusid siduda läbirääkimistega nõude üle. Kokkuleppele eelnenud läbirääkimised said alguse 08.04.2012.a ning kestsid kuni 08.05.2012.a kokkuleppe sõlmimiseni ehk jällegi enam kui kolm päeva, mis on vajalik selleks, et nõude aegumine välistada. Kokkuleppe alusel loobus hageja pankrotiavalduse esitamisest käenduslepingust tuleneva nõude alusel, kui kostja loobub panga kasuks juhtivast rollist äriühingutes, mille aktsiad panditi apellandi kasuks Apollo kohustuse tagamiseks. Läbirääkimisi peeti käenduslepingust tuleneva nõude üle, kusjuures hageja kinnituskirjas on nõude alusena märgitud just vaidlusalust käenduslepingut. Läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku tingimustes, mis juhul hageja ühte õiguskaitsevahendit – pankrotiavaldust - ei kasuta. Seega pidasid pooled nõude üle läbirääkimisi, sellel ajal oli aegumine peatunud vastavalt TsÜS § 167 lg 1. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses neid 6
(9)Tsiviilasi nr 2-15-1409 tõendeid TsMS § 442 lg 8 rikkumisega sisuliselt arvestanud, analüüsinud ega hageja seisukohtadele vastanud, mis viis ebaõige lahendini. Vastustaja seisukoht
- Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jäetakse aegumine apellandi poolt vastustaja suhtes esitatud nõude osas kohaldamata ja tsiviilasi saadetakse edasiseks menetlemiseks Harju Maakohtule.
- Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et käendatud põhikohustus muutus sissenõutavaks 26.01.2012.a. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et käendajate suhtes esitatud nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema samast kuupäevast alates. Käendajal on lisaks käendussuhtes tulenevatele vastuväidetele õigus esitada ka põhivõlgnikuga samu vastuväiteid. Seadusest tulenevalt aegub nõue käendaja vastu käendatud nõudega samal ajal. Apellandi ja vastustaja vahelises käenduslepingus ei viita mitte miski sellele, et lepingu pooled oleksid soovinud reguleerida käendaja suhtes esitatava nõude aegumisega seonduvat seaduses sätestatust erinevalt. Vaidlusalune käenduslepingu p 2.
- reguleerib mitte seda, millal võis võlausaldaja käendajalt kohustuse täitmist nõuda, vaid seda, mida pidasid pooled rahalise kohustuse täitmise kohaseks ajaks.
- Kuna käendaja suhtes esitatud nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 26.01.2012.a ja kuna hagi esitati kohtusse 29.01.2015.a, oleks nõue aegunud, välja arvatud juhul, kui aegumine oli vähemalt kolme päeva vältel peatunud. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuleb lugeda tõendatuks, et apellant määras vastustajale vaidlusaluse kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja ja sellega seoses oli aegumine peatunud vähemalt kolme päeva vältel, mistõttu ei saa vaidlusalust nõuet aegunuks pidada. Tsiviilasja materjalidest (t I kd lk 88 ja lk 87) nähtuvalt saatis apellandi töötaja vastustajale 27.08.2012.a e- kirja, millest nähtub, et kirja manusena oli lisatud vastustaja käenduskohustuse täitmise nõudekiri. Vastava e- kirja kohta on vastustaja 08.10.2012.a e- kirja teel kinnitanud, et ta on kirjad kätte saanud. E- kirjale lisati apellandi 27.08.2012.a kiri, mis oli adresseeritud vastustajale ja milles viidati käesoleva vaidluse esemeks olevale käenduslepingule. Kirjas on selgelt, eristatavalt ja rõhutatult esile toodud, et apellant annab vastustajale käenduskohustuse täitmiseks täiendava 14 päevase tähtaja. Seejuures viidati
§-le
- Seega andis apellant vastustajale vaidlusaluse käenduskohustuse täitmiseks täiendava 14- päevase tähtaja ja selle perioodi jooksul oli käendatud nõude aegumine TsÜS § 167 lg 2 alusel peatunud.
- Kuigi apellant ja vastustaja olid vaidlusaluse käenduslepingu p-s 3.
- kokku leppinud, et apellandi teade loetakse vastustaja poolt kätte saaduks juhul, kui see on saadetud tähitud kirjaga või antud üle allkirja vastu, ei tähenda see, et eespool viidatud tähtaja andmist e- kirja teel ei saa arvestada. Käenduslepingu p-i 3.
- mõte ja eesmärk on anda käendajale kindlus selles, et teateid, mille kättesaamine ei ole tõendatud, ei saa kätte saaduks lugeda. Kokkuleppe sisu ja eesmärk ei saanud olla see, et käendaja saaks vabaneda nendest õiguslikest tagajärgedest, mis tulenesid apellandi teadetest, mille vastustaja on küll kätte saanud, kuid mille kokku lepitud vormikohast kätteandmist ei suuda apellant tõendada.
§ 13
lg 3 analoogiast tulenevalt võis apellant vastustaja käitumisest järeldada ja uskuda ning tugineda sellele, et vastustaja on kõnealuse e- kirja kätte saanud ja vastustaja teate saatmise vorminõuete rikkumisele ei tugine. 7
(9)Tsiviilasi nr 2-15-1409 Vastustaja kinnitas apellandile e- kirja teel, et on apellandi e- kirja kätte saanud. Juhul, kui vastustaja oleks soovinud jääda käenduslepingu p-s 3.
- määratletud teadete rangete saatmise reeglite juurde, oleks vastustaja pidanud apellandile teatama, et apellandil ei ole mõtet vastustajale e- kirju saata, sest sellisel viisil kirjade saatmist ei pea vastustaja aktsepteerima. Toimikus olevast vastustaja e- kirjast nähtub aga selgesti, et vastustaja sai apellandi e- kirja kätte, kinnitas kirja kättesaamist ja ei esitanud kirja saatmise viisi osas mitte mingisuguseid vastuväiteid. Kõnealuse e- kirja teel saadetud teate mittekättesaaduks lugemine põhjusel, et see ei vasta käenduslepingu p-s 3.
- sätestatud teadete saatmise nõuetele, oleks hea usu põhimõtte vastane ja konkreetseid asjaolusid arvestades tuleks sellisel juhul jätta käenduslepingu p 3.3.
§-st 6 tulenevalt kohaldamata. Vastustaja sai e- kirja kätte ja kinnitas selle kättesaamist. Vastustaja ei esitanud kirja kättesaamisel ja kättesaamiskinnituse andmisel mitte ühtegi pretensiooni ega etteheidet selle kohta, et kirja ei saadetud kokku lepitud vormis. Selliseid etteheiteid ei esitanud vastustaja ka mõistliku aja jooksul peale kirja saamist. Esmakordselt tugines vastustaja sellele, et vastava e- kirjaga saadetud kirja kättesaamist ei saa arvestada põhjusel, et kirja ei saadetud kokku lepitud formaalsusi järgides, alles käesoleva kohtumenetluse raames, st siis, kui vastustajale sai selgeks, et kirja kättesaamisest võib sõltuda vaidlusaluse nõude aegumine. Juhul, kui võlgnik saab õiguslikku tähendust omava teate kätte ja kinnitab teate kättesaamist ning ei tugine sellele, et poolte kokkuleppest tulenevalt tuli teated saata kindlaid formaalsusi järgides, annab võlgnik võlausaldajale oma käitumisega põhjuse uskuda, et võlausaldajal ei ole vaja teateid kokku lepitud formaalsusi järgides uuesti saata. Juhul, kui võlgnik hiljem, peale kirjade kätte saamist, pelgalt sellele tuginedes, et teate saatmisel ei ole järgitud kõiki kokku lepitud formaalsusi, soovib vabaneda teate saamisega kaasnevatest negatiivsetest õiguslikest tagajärgedest, oleks see hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu.
- Ringkonnakohus märgib, et kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtudokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut ei saa kohaldada kohtuvälisele, käibeosaliste vahelisele teadete edastamisele, sest tsiviilkohtumenetluses kehtivad reeglina rangemad kättetoimetamise reeglid, on ka TsMS-is säte, mille kohaselt loetakse kättetoimetamise korda rikkudes adressaadini jõudnud teade adressaadile kätte toimetatuks alates sellest, kui teade tegelikult adressaadini jõudis (TsMS § 307 lg 3).
- Ringkonnakohus leiab, et toimikus olevate tõendite (t I kd lk 88 ja 87) alusel saab lugeda tõendatuks, et vastustaja sai kätte just ülalviidatud kirja, millega apellant andis vastustajale täitmiseks täiendava 14- päevase tähtaja ning vastustaja vastuväited teistsuguse järelduse tegemiseks alust ei anna. Toimikust nähtuvalt kinnitas vastustaja e- kirja teel, et ta sai kätte apellandi poolt saadetud käenduskohustuse täitmise nõude (t I kd lk 88). Toimikust nähtuvalt (t I kd lk 87) kandis kiri pealkirja „Korduv nõue käenduskohustuse täitmiseks“. Kirja kuupäev kattub e- kirja saatmise ajaga. Vastustaja väitis, et temal ja tema äriühingutel oli tollel ajal apellandiga mitmeid erinevaid lepingulisi suhteid ja seetõttu ei saa tõendatuks lugeda, et talle just see kiri saadeti. Ringkonnakohus leiab, et selline vastustaja vastuväide ei saa tingida tõendite pinnalt teistsuguse järelduse tegemist. Vastustaja ei esitanud kohtule mitte ühtegi muud kirja, ega e- kirja, mida ta sellel ajal oleks apellandilt saanud. Vastustaja ka ei viidanud konkreetselt mitte ühelegi muule lepingule, mille täitmist oleks apellant just sellel ajal nõudnud. Vastustaja ei muutnud ka mitte ühelgi muul moel eluliselt usutavaks, et kiri, mille saatmist apellant toimikus olevate tõenditega (t I kd lk 88 ja lk 87) tõendada soovib, vastustajani tegelikult ei jõudnud. Seevastu toetavad apellandi väidet, et 27.08.2012.a saadeti vastustajale just see kiri, muud toimiku materjalid ja tõendid. Nimelt on apellant tõendanud, et tal oli kostjaga konkreetne käendussuhe, millest tulenev nõue oli muutunud sissenõutavaks ja millega 8
(9)Tsiviilasi nr 2-15-1409 seoses üritas apellant vastustajalt korduvalt kohustuse täitmist nõuda ja kohustuse täitmise nõudeid kätte toimetada.
- Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt vastustajale adresseeritud 27.08.2012.a kirja tuleb käsitleda täitmiseks täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 tähenduses ja see peatas 14ks päevaks aegumise, mistõttu ei ole vaidlusalune nõue aegunud.
- Eespool toodust tulenevalt tuleb vaidlustatud maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jäetakse aegumine kohaldamata. Tsiviilasi tuleb saata edasiseks menetlemiseks maakohtule.
- Menetluskulude jaotus tuleb otsustada vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele. Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)