3-15-598/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel 16.06.2016, Tartu 3-15-598 A.O. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.02.

1. a vastuse nr 1.9-9/161784-15 tühistamiseks ning varalise kahju hüvitamiseks summas 1270,80 eurot Tartu Halduskohtu 15.12.
2. a otsus A.O. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.O. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON
3. Tagastada A.O. le 18.05.
4. a menetlusdokumendi lisana esitatud Ida Prefektuuri töökord.
5. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.12.
6. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 18.07.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) viis 23.11.
8. a käskkirjaga nr 1.9-2/2141p A.O. ilma nõusolekuta Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri vanema ametikohale alates 08.12.
9. Jõhvi arestikambri vanema ülesandeid tuli täita aadressil Ülesõidu 1, Jõhvi. A.O. töötas kuni 07.12.2012 Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohal aadressil Rahu 38, Jõhvi.
10. Tartu Ringkonnakohus tühistas 18.03.
11. a otsusega haldusasjas nr 3-12-2481 PPA 23.11.
12. a käskkirja. Riigikohus jättis 17.06.
13. a määrusega nr 3-7-1-3-209-14 A.O. kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 17.06.
15. PPA määras 17.07.
16. a käskkirjaga nr 1.9-5/1016t A.O. Jõhvi arestikambri vanema ülesannetesse ajavahemikel 18.-31.07.2014 ja 18.08.-30.09.
18. A.O. esitas 11.12.2014 PPA-le taotluse Jõhvi arestikambri vanema ametikoha ülesannete täitmisel tekkinud sõidukulude hüvitamiseks. A.O. märkis, et ta oli ajavahemikul 10.12.201217.07.2014 sunnitud sõitma tööle ja töölt tagasi igal tööpäeval täiendavalt 9 km, millega tal tekkis otsene varaline kahju, s.t sõidukulud summas 1270,80 eurot.
19. PPA leidis 12.02.
20. a vastuses nr 1.9-9/161784-15, et kuivõrd A.O. ametikoha asukoht oli enne ja pärast nõusolekuta üleviimist Jõhvi linn, siis ei ole sõidukulude hüvitamine põhjendatud. PPA märkis, et ametikoha asukoha muutuseks ei saa lugeda seda, kui ametniku teenistusülesannete täitmise asukoht muutub ühe kohaliku omavalitsusüksuse piires, ning tööl käimisega seotud kulud on jäetud isiku enda kanda.
21. A.O. esitas 11.03.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 24.11.2015 vastuväite. Kaebaja palus tühistada PPA 12.02.
22. a vastus ja hüvitada varaline kahju summas 1270,80 eurot. Kaebaja põhjendused: 1) Alates 18.06.2014 tekkis kaebajal õigus asuda endisele ametikohale. PPA määras alles 17.07.
23. a käskkirjaga kaebaja Jõhvi arestikambri vanema ülesannetesse. Ajavahemikul 18.06.-17.07.2014 on tegemist haldusorgani tegevusetusega. Kui haldusorgan haldusakti väljaandmisel viivitab, on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 alusel. 2) Kui kaebaja oleks täitnud tööülesandeid liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohal, siis poleks täiendavat kulu tal tekkinud. Kaebaja esitas käskkirja vaidlustamisel ka esialgse õiguskaitse taotluse, kuid kohtud jätsid selle rahuldamata, leides, et kaebajal on võimalik taotleda tekitatud kahju, s.h ka üleviimisest tulenevate täiendavate sõidukuludega seotu, hüvitamist (Tartu Ringkonnakohtu 21.12.
24. a määrus nr 3-12-2481, p 7). Seega tegi kaebaja endast olenevalt kõik, et PPA õigusvastase tegevuse tagajärjel ei tekiks täiendavaid kulusid. Rahu 38 ja Ülesõidu 1 vaheline vahemaa on 4,5 km. Seega oli kaebaja 10.12.2012-17.07.2014 sunnitud sõitma tööle ja töölt tagasi igal tööpäeval täiendavalt 9 km, millega tekkis otsene varaline kahju. Arvestades sõiduki ülalpidamiskulusid (küte, kindlustus, hooldus jne) ja üldist amortatsiooni, on põhjendatud ühe kilomeetri hüvitis 0,40 eurot, seega täiendav kulu on 1270,80 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 kuulub kohaldamisele ka halduskohtumenetluses kahjunõuete lahendamisel ning kohus saab sõiduki kilomeetri hüvitise määramisel vajadusel antud normist lähtuda.
25. Tartu Halduskohus jättis 15.12.
26. a otsusega A.O. kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-12-2481 on kindlaks tehtud PPA 23.11.
27. a käskkirja õigusvastasus, millele ei saa käesolevas asjas anda teistsugust hinnangut. Seega on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes. 2) Lähtuvalt ATS § 26 lg 1 p-s 6 sätestatust ei saa lugeda ametikoha asukoha muutuseks seda, kui ametniku teenistusülesannete täitmise asukoht muutub ühe kohaliku omavalitsusüksuse piires. Kaebaja ametikoha asukoht oli nii enne kui ka pärast nõusolekuta üleviimist Jõhvi linn. Seega on nii kaebaja elukohaks kui ka ametikoha asukohaks Jõhvi ning kaebaja suhtes ei kohalduks politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) §-st 72 tulenev õigus sõidukulude kompenseerimiseks. Kulude kompenseerimise ning hüvitise maksmise eeldused ei ole täidetud. 2 Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, mistõttu puudub alus kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Kuna varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus on täitmata, jäeti tähelepanuta menetlusosaliste väited kahju tekitamise, põhjusliku seose ja esmaste õiguskaitsevahendite ammendatuse kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
28. A.O. esitas 30.12.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.12.
29. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada PPA 12.02.
30. a vastus ning mõista PPA-lt välja varaline kahju summas 1270,80 eurot ning menetluskulud jätta PPA kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja esitas käskkirja vaidlustamisel ka esialgse õiguskaitse taotluse, kuid kohtud jätsid selle rahuldamata. Seega kaebaja tegi endast olenevalt kõik, et PPA õigusvastase tegevuse tagajärjel ei tekiks täiendavaid kulusid. Kaebaja täitis tööülesandeid PPA õigusvastase tegevuse tagajärjel Jõhvi arestikambri vanema ametikohal. Seega PPVS § 72 lg 1 ei laiene kaebaja suhtes. Kaebajale on varasemalt hüvitatud isikliku sõiduki kasutamine Vabariigi Valitsuse 14.07.
31. a määruse nr 164 „Teenistus-, töö-või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord” (määrus nr 164) alusel. Antud õigusnormi saab rakendada ka juhul, kui avaliku võimu kandja on otsese varalise kahju tekitanud õigusvastase tegevuse tagajärjel. Õigusvastase tegevusega on võimalik tekitada isikule kahju ka juhul, kui ametikoha asukoht muutub kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil. Kaebaja subjektiivset õigust on rikutud, kuna täiendavaid sõidukulusid ei oleks tal tekkinud, kui PPA ei oleks tema suhtes õigusvastaselt käitunud. Ülesõidu 1 jõudmiseks puudus kergliiklustee ja ühistranspordi ajad ei ühtinud tööaegadega. PPA määras 17.07.
32. a käskkirjaga kaebaja Jõhvi arestikambri vanema ülesannetesse. Kui haldusorgan haldusakti väljaandmisel viivitab, on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 2 alusel. 2) Kaebaja oli ajavahemikul 10.12.2012-17.07.2014 sunnitud sõitma tööle ja töölt tagasi igal tööpäeval täiendavalt 9 km, millega tekkis otsene varaline kahju. Arvestades sõiduki ülalpidamiskulusid (küte, kindlustus, hooldus jne) ja üldist amortisatsiooni, on põhjendatud ühe kilomeetri hüvitis 0,40 eurot. Seega tekkis täiendav kulu kokku 1270,80 eurot. Sõiduki kilomeetri hüvitise määramisel saab kohus vajadusel lähtuda VÕS § 127 lg-st
34. PPA esitas 27.01.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta A.O. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.12.
35. a otsus muutmata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja tõlgendus kohtute põhjenduste kohta on ekslik ja kontekstist välja rebitud. Mõlemas kohtuastmes on juhitud tähelepanu asjaolule, et sama asula piires ei ole teenistuskoha muutumine ülemäära kulukas. 2) Haldusasjas nr 3-12-2481 on kohtud järeldanud, et Viru Vanglasse jõudmine ei saanud olla oluliselt keerukam ega ülemäära kulukam kui jõudmine oma elukohast endisesse teenistuskohta samas asulas. Mikrobuss nr 122 tagab otseühenduse Jõhvi arestimajaga ja selle sõidugraafik on planeeritud Viru Vanglasse jõudmiseks. Kaebaja viide määrusele nr 164 ei ole kohane. Nimetatud akt ei reguleeri kulude hüvitamist, mis on tekkinud tavapärasel sõitmisel elukoha ja töökoha vahel. Antud korra alusel hüvitatakse sõidukulud sõitmisel elukohast teenistuskohta ja tagasi vastavalt tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p-s 2¹ nimetatud tingimusel, s.o üksnes isikule, kellel on puue. Kaebajale viidatud kord ei laiene. Kui kaebajat ei oleks samas asulas asuvasse teise teenistuskohta üle viidud, oleks tema varaline olukord sama. Kaebaja ei saa väita, et töötades aadressil Rahu 38, ei oleks tal olnud vaja osta sõidukile kütust ega teha muid kulutusi. Pelgalt asjaolu, et haldusorgan on kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, ei anna alust kahjutasu nõuda. 3
36. A.O. esitas 18.05.2016 vastuväite vastustaja vastusele, milles ta märgib, et mikrobuss nr 122 sõidugraafik ei ühtinud tööajaga, kuivõrd töötaja pidanuks ootama kl 17.15 kuni kl 19.10 ühistransporti. Kaebaja toob välja, et siseministri 21.12.
37. a määrus nr 88 „Politseiametniku sõidukulude kompenseerimise tingimused, ulatus ja kord“ kehtis § 2 alusel ainult kordonis, piiripunktis ja laeval teenivatele politseiametnikele ning õhusõiduki meeskonnaliikmetele, seega vastustaja viidatud PPVS § 72 lg 1 ei laiene kaebajale ja viidatud õigusakt ei ole asjassepuutuv. Kaebaja arvates ei ole vastustaja tõlgendus määruse nr 164 osas õige, kuivõrd antud määrus kehtib ka ametnikele, kellel puudub puue. Kaebaja toob välja, et vastustaja ei ole kohtule esitanud ühtegi haldusakti ega tõendit selle kohta, et töötajatele oli korraldatud transport Rahu 38 juurest Jõhvi arestimajja. Kaebaja märgib, et halduskohtus ei olnud A. Niidole volituse andmine ameti esindamiseks õiguspärane, kuna volituse on andnud selleks ebapädev isik.
38. PPA esitas 06.06.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta märgib, et sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju (saamata jäänud töötasu jms) hüvitamise kohustus tekkis, ei olnud kaebaja isikliku sõiduauto haldus ja hoolduskulude ärahoidmine. PPA hinnangul kui kaebajat ei oleks tema nõusolekuta üle viidud ega juhul kui haldusasjas nr 3-14-2481 tühistatud haldusakt oleks olnud ilma kaalutlusveata ja vastanud HMS § 54 nõuetele, ei oleks kumbki olukord kätkenud PPVS §-s 72 sätestatud hüvitist isikliku mootorsõiduki kasutamise eest sõiduks elu- ja ametikoha asukoha vahel kaebaja suhtes. PPA on seisuskohal, et kaebaja suhtes ei ole tal kahju hüvitamise kohustust tekkinud.
39. A.O. esitas 07.06.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta leiab, et antud juhtumi puhul ei ole VÕS § 127 lg 2 kohaldatav ning see norm on kohaldatav, kui põimuvad era- ja avalikõiguslikud suhted (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-66-09, p 18). Kaebaja arvates tuleb lähtuda Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-18-06, kuna kaebaja taotleb otseselt tekitatud varalist kahju, mis oli haldusakti tühistamise ajaks juba tekkinud ning taoline kahju oli PPA-le ettenähtav, kuna kaebaja viitas sellele enda esialgse õiguskaitse taotluses. Kaebaja täpsustab, et Inchape Motors Estonias on teostanud järgmisi hooldus- ja remonttöid – 05.07.2015 (maksekorraldus 06.07.2013) iga-aastane hooldus, s.h õlivahetus; 09.11.2013 (maksekorraldus 10.11.2013) sildade reguleerimine ja klaasipuhastite vahetus; 06.06.2014 (maksekorraldus 07.06.2014) eesmiste ja tagumiste piduriketaste ja -klotside vahetus; 04.07.2014 (maksekorraldus 05.07.2014) iga-aastane hooldus, s.h õlivahetus ja parempoolse esimese amordi vahetus. Veel täpsustab kaebaja, et Möller Auto Virus on teostanud sõidukile veermiku remonttöid (summas 76,25 eurot ja 31,26 eurot) ja rehvide balansseerimist (summas 16,57 eurot). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
40. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
41. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas vastustaja pidanuks hüvitama kaebajale varalise kahju (isikliku auto kasutamise kulu kodust ametikoha asukohta ja tagasi sõiduks) ajal, mil kaebaja oli vastustaja õigusvastase käskkirja alusel teisele ametikohale üle viidud ning põhjusel, et teise ametikoha ülesannete täitmise asukoht asus kaardirakenduse Google Maps andmetel varasemast kaebaja kodule ca 4 km kaugemal.
42. Kaebuse lahendamisel on halduskohus asjakohaselt viidanud RVastS § 7 lõikele 1, mis on kaebaja nõudeõigust reguleeriv üldsäte. Varalise kahju hüvitamist reguleerib konkreetsemalt ka RVastS § 8 lg 1, mille järgi hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 7 lg 4 järgi tuleb silmas pidada ka seda, et kui see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on asjakohane viidata ka võlaõigusseaduses (VÕS) kahju hüvitamist reguleerivatele normidele. VÕS § 127 lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et nimetatud norm on kohaldatav vaid siis, kui omavahel põimuvad era- ja avalikõiguslikud suhted. Nimetatud normile on kohtud tuginenud ka muude varalise kahju nõuete lahendamisel (nt kahju seoses pensioni ümberarvutamisega, maade tagastamata jätmise ja saamata jäänud üürituluga, politseiametnike õigusvastase tegevusega tekitatud otsese varalise kahjuga jm).
43. Tsiviilkohtupraktikas on leitud, et puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt Riigikohtu 13.06.
44. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05; 30.11.
45. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05; 31.03.
46. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10). Samas on rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast juhindutud ka haldusasjades (vt Riigikohtu 04.04.
47. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-06; 22.10.
48. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-09; 11.03.
49. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-10; 27.10.
50. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, 03.03.
51. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-13).
52. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja üleviimisel ühelt ametikohalt teisele, millest mõlema asukohaks oli Jõhvi linn, ei saanud vastustajale olla kaebaja võimalik varaline kahju seoses isikliku sõiduauto kasutamisega teenistuskohta jõudmiseks mõistlikult ettenähtav. Halduskohus on asjakohaselt viidanud ATS § 26 lõike 1 punktile 6, millest tulenevalt määratakse isiku ametikoha asukoht kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi täpsusega. Seega puudus vastustajal alus eeldada, et ka kaebaja õigusvastase üleviimise korral teisele ametikohale kaasneks sellega lisaks võimalikule palganõudele hüvitamisele kuuluv varaline kahju seoses täiendava transpordikuluga. Tartu Ringkonnakohus tuvastas 18.03.
53. a otsuses haldusasjas nr 3-12-2481 vastustaja poolt kaalutlusõiguse ebaõige teostamise PPVS § 57 kohaldamisel, kuna leidis, et põhjendused ja kaalutlused normi kohaldamiseks ei vastanud normi mõttele ja eesmärgile (otsuse p 12). Ringkonnakohus märgib, et PPVS § 57 lg 1 üldnormina reguleerib politseiametniku tema nõusolekuta üleviimist samas asutuses sellisele ametikohale, mille üks teenistusastmetest vastab tema politseiametniku teenistusastmele, kui see ei too kaasa tema elukohavahetust. Seega ei saa järeldada, et rikutud normi eesmärgiks oleks isiku õiguste kaitsmine täiendavate transpordikulude eest olukorras, kus ühelt ametikohalt teisele üleviimine elukohavahetust kaasa ei too.
54. Seoses kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud sõiduki kuludokumentidega, mis seonduvad maksetega äriühingutele Inchape Motors Estonia ja Möller Auto Viru, maksekorraldusega tehnoülevaatuse eest ja sõiduki liikluskindlustuse arvetega (tl 47-57), märgib ringkonnakohus, et kohtupraktika järgi peab varalist kahju tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja (vt Riigikohtu 11.12.
55. a otsus asjas nr 3-3-1-64-14, p 18). Viidatud tõendid ei tõenda, et kaebaja kasutas vaidlusalusel perioodil igapäevaselt ametikoha asukohta ja koju sõiduks isiklikku autot; ka ei tõenda need autosse kütuse ostmist. Tõendid ei ole asjakohased ka põhjusel, et kaebaja ei ole väitnud, et ta soetas auto ning kasutas seda vaid tööl käimiseks. Seega on kaebaja väited kahju tekkimise ja suuruse osas ka piisaval määral tõendamata.
56. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei pea 5 ringkonnakohus vajalikuks asuda täiendavalt selgitama seda, kas kaebajal olnuks võimalik väidetavat kahju vältida, kasutades autotranspordi asemel jalgratast, PPA organiseeritud transporti või ühistransporti ning kas kaebaja väidetav varaline kahju jätkus ka pärast Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist kuni PPA 17.07.
57. a käskkirja andmiseni. Seetõttu tagastab ringkonnakohus kaebajale 18.05.
58. a menetlusdokumendi lisana esitatud Ida Prefektuuri töökorra.
59. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel