Obsah (4)

§ 63§ 31§ 64§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 64 lg 4 ja 63 lg 1 p 4, G. Shcherbakovi süüdi vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 64¹ p-s 10 ning Viru Vangla kodukorra (kodukord) p-des 7.1.32 ja 8.2.6 sätestatud nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 21 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pidi G. Shcherbakov olema teadlik, et mälukaardid ja mälukaardilugejad on vanglas keelatud ning ka on keelatud vangla poolt televiisorile paigaldatud turvakleebiste avamine. Vangla leidis, et turvakleebised olid rikutud ja avatud just USB avade kohtadelt ning need on vastupidavad, mistõttu on välistatud võimalus, kus kleebised on iseenesest lahti tulnud. Vangla kahtles kinnipeetava väites, et ta ei kasutanud mälukaarte televiisori USB avas, kuna televiisori turvakleebised on silmnähtavalt rikutud ja 22.10.

1. a menetlustoimingu protokollis kajastuva kohaselt iseseisvalt avatud. Vangla, arvestades, et toimepandud süütegu ei ole kerge, pidas eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega, kuna leitud esemega oleks võimalik otseselt või kaudselt seada ohtu vangla julgeolekut. Vangla arvestas, et G. Shcherbakovil on teo toimepanemise hetkel 6 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest enamus on määratud vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest; noomituse määramine antud teo puhul, mida käsitletakse raske rikkumisena, on liiga leebe, samuti isikliku elektriseadme keelamine ning lühi- ja pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamist ei saa kohaldada, kuna kinnipeetav ei tööta käesoleval hetkel.
2. Viru Vangla tunnistas 23.10.
3. a otsusega nr 6-9/23529-2 kehtetuks G. Shcherbakovile 04.07.2013 antud loa kasutada kambris televiisorit. Otsuse kohaselt määrati G. Shcherbakovile 23.10.2014 distsiplinaarkaristus käskkirjaga nr 6-3/1657-D, kuna ta hoidis kambris mälukaarte, mälukaardilugejat ja televiisoril olid USB avadele paigaldatud turvakleebised rikutud ning peeti tõenäoliseks, et kinnipeetav kasutas mälukaarte enda televiisori USB avades. Lisaks tõi vangla välja, et G. Shcherbakovile määrati distsiplinaarkaristus kodukorra p 8.2.6 keelu rikkumise eest, millest tulenevalt ei kasutanud G. Shcherbakov televiisorit sihtotstarbeliselt. Vanglal puudus veendumus, et televiisorit kasutades suudab kinnipeetav täita õigusaktidega pandud kohustusi.
4. Viru Vangla jättis 26.11.
5. a vaideotsusega nr 6-12/238-3 rahuldamata G. Shcherbakovi vaide Viru Vangla 23.10.
6. a käskkirja ja otsuse kehtetuks tunnistamiseks.
7. G. Shcherbakov esitas 17.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Viru Vangla 23.10.
8. a käskkiri ja otsus. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebajalt ei leitud mälukaardi lugejat, vaid micro SD-kaardi ja USB pesa vaheline pistik. Kuna tegemist oli ühenduspistikuga, mis ei ole keelatud ega kvalifitseeru VSkE § 64 1 p-s 10 nimetatu alla, siis on tegemist ebaõige karistamisega. Micro SD-kaart ei ole kvalifitseeritav VSkE § 641 p 10 alla, kuna mälukaart ei ole seade, millega oleks võimalik infot edastada või vastu võtta. SP-kaart ei olnud 23.09.2014 kaebaja valduses, vaid see võeti ära kinnisest kirjast, mis asus vangla kontrolli all. Sisuliselt kaebaja loobus keelatud esemest. 2) Oletuslikud on vangla väited, et kaebaja kasutas mälukaarti televiisoris. Vangla ei ole 2 kindlaks teinud, kas kaebaja teleril asuv USB on töökorras ja kas teler saab lugeda leitud mälukaarte. Kaebajat on alusetult karistatud selle eest, et televiisoril oli väidetavalt turvakleebis avatud/rikutud. Sellist keeldu kodukorra p 8.2.6 ei sätesta ning käskkirjas on lubamatult asutud normi iseseisvalt sisustama, laiendades ja täiendades sõnastust. 3) 23.10.
9. a otsus on kaalutlusvigane. Tagatud ei ole ärakuulamisõigust. Kaebaja juuresolekul 23.09.2014 veenduti, et kleebised olid terved. Mälukaardid ja lugeja ei puutu televiisori kasutamisloa otsusesse. Kaebaja on korduvalt distsiplinaarmenetluses öelnud, et ta ei ole mälukaarte teleris kasutanud, vaid soovis mõlemad kaardid vanglast kirjadega välja saata. Kaebajat on karistatud kaks korda rikkumiste eest.
10. Tartu Halduskohus rahuldas 30.09.
11. a otsusega kaebuse osaliselt; tühistas Viru Vangla 23.10.
12. a otsuse (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata kaebuse Viru Vangla 23.10.
13. a käskkirja tühistamiseks; mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 7,50 eurot ja jättis muus osas menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja on rikkunud VSkE § 64 1 p 10, kuna temalt leiti tehnilised sidepidamisvahendid, mille kaudu on võimalik infot vastu võtta. Kaebaja tõlgendab põhjendamatult seda sätet liiga kitsalt. SD mälukaart on andmekandja, mille kaudu ja abil on võimalik edastada erinevaid andmeid. Kinnipeeturegisti andmetel on kaebaja tutvunud vangistuse jooksul vangistust reguleerivate õigusaktidega (tl 33p). Seega pidi kaebaja olema teadlik, et mälukaardid kui andmekandjad ja mälukaardilugejad on vanglas keelatud. Samuti oli ta teadlik, et keelatud on vangla poolt televiisorile paigaldatud turvakleebiste avamine ja rikkumine. Kinnipeetava väidet, et ta on vaadanud kambris ainult kaabeltelevisiooni, ei saa lugeda tõeseks, kuna turvakleebised olid silmnähtavalt rikutud just USB avade kohtadelt. Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja sõnades, et elektriseadmetele paigaldatavad turvakleebised on vastupidavad, mistõttu on välistatud ka võimalus, kus turvakleebised iseenesest lahti tulevad. 2) Käskkiri on antud

§ 63lg 1 p-i 4, § 64 lg 4 alusel ja sellega kooskõlas.

Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav. Käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja selles märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kartserikaristuse määramist on põhjendatud teiste karistuste mitte-eesmärgipärasuse ja rikkumise raskusega. Vastustaja on karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega. Seetõttu on käskkiri ka karistuse määramise osas õiguspärane. 3) Vaidlusalusel juhtumil on vangla andnud kaebaja ühele teole korduva hinnangu. Nii käskkirja kui ka otsuse faktilised asjaolud on samad. Menetluse käigus selgus, et on tõenäoline, et kinnipeetav kasutas mälukaarte televiisori USB avades (tl 22, 33p). Lisaks nähtub käskkirjast, et vastustaja on karistuse valikul leidnud, et karistusena pole mõtet kohaldada isikliku elektriseadme (milleks on ka televiisor) keelamist, kuna see oleks liiga leebe karistus (tl 34). Veendumust, et kaebajat on karistatud distsipliinirikkumise eest kaks korda, süvendab vastustaja vastuses kaebusele märgitu, et kaebaja teleri kambris kasutamise luba on sõltuvuses distsiplinaarasjast ja selle kehtivusest (tl 44). Samuti on vangla vaideotsuses avaldanud, et televiisori kasutusloa kehtetuks tunnistamise otsuses tugineti eelkõige käskkirjaga tõendatud süülisele rikkumisele, millest tulenevalt puudus vanglal veendumus, et televiisorit kasutades suudab isik edaspidi täita õigusaktidega temale pandud kohustusi (tl 30p). Sisuliselt sama seiskohta on vangla väljendanud ka kaebaja selgitustaotlusele vastates (tl 24). Otsus on vastuolus

§ 63

lg 3 ls-ga 2, kuna sama distsipliinirikkumise eest on kohaldatud kahte distsiplinaarkaristust. Kuna otsus on õigusvastane topeltkaristamise keelu rikkumise tõttu, ei võtnud kohus seisukohta küsimuses, kas selle otsuse andmisel rikuti ka ärakuulamisõigust. 3 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Viru Vangla esitas 23.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.09.
2. a otsus p-i 2 osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta G. Shcherbakovi kaebus 23.10.
3. a otsuse nr 6-9/23529-2 tühistamiseks rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus pidas elektriseadme loa tühistamist ebaõigesti topeltkaristamise keelu rikkumiseks. Kinnipeetava kambris kasutada olev isiklik televiisor on kinnipeetavale tavapärasest soodsama tingimuse loomine. Seadusandja on

§ 31

lg-s 2 seadnud sellise soodsama olukorra tekkimise võimaluse sõltuvusse asjaoludest, mis peavad esinema üheaegselt: kinnipeetava soov elektriseadet kasutada, vanglaametniku luba ja distsipliinirikkumiste puudumine, mis oleksid seotud elektriseadme kasutamisega. Kui kinnipeetaval on kehtiv distsipliinirikkumine, ei ole tema suhtes soodsama olukorra kohaldamine ette nähtud. 2) Mitte iga eriõiguse kaotus ei ole rikkumise puhul käsitletav topeltkaristamisena. Näiteks vanglaväliselt relvaseaduse § 43 lg-s 1 nähakse ette mitmeid süütegusid, milles süüdimõistmisel kuulub relvaluba tühistamisele ning millist haldusmenetluse järelmit ei käsitleta isiku topeltkaristamisena. Sarnast paralleeli saab tõmmata kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetluse tulemina karistuse määramise ja järgneva haldusmenetluse läbiviimisel. Esmalt tuvastatakse süütegu (elektriseadmega seonduv distsipliinirikkumine) ja sellele järgneb eriõiguse (elektriseadme kasutamise loa) kehtetuks tunnistamine vastavalt

§ 31lg-le 2.

Kohus jättis ebaõigesti arvestamata

§ 31lg-s 2 sätestatud elektriseadme kasutamise loa kohustusliku alusega.

Kohus ei tuvastanud, et viidatud nõue oleks põhiseadusevastane. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine viis ebaõige kohtulahendini.

1. G. Shcherbakov esitas 29.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.09.
2. a otsus osas, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata ning teha uus otsus, millega tühistada Viru Vangla 23.10.
3. a käskkiri ja rahuldada kaebus tervikuna. Veel palub kaebaja mõista Viru Vanglalt välja menetluskulud 7,50 eurot (esimeses kohtuastmes) ja 15 eurot (apellatsiooniastmes). Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Otsuses puuduvad põhjendused, miks käskkirja osas kohus ei leidnud

§ 63lg 3 ls 2 rikkumist.

Mõlemad karistused on kantud ja määrati kaebajale sama rikkumise eest. Seega pidanuks kohus tühistama ka käskkirja. Kuna karistused (otsus ja käskkiri) määrati ühel päeval ja esitati kaebajale koos, siis ei saa kohus asuda ühte karistust eelistama teisele, öeldes, et otsus on

§ 63lg 3 ls 2 vastuolus, aga käskkiri mitte.

Tekib õiguslik küsimus, miks mitte tühistada käskkiri

§ 63

lg 3 ls 2 rikkumise tõttu ning lugeda otsust esimeseks karistuseks ja käskkirja teiseks. Teleri keeld hakkas varem peale, kui kartserikaristus. Sellises olukorras, kus isikule määratakse samal päeval kaks erinevat karistust sama rikkumise eest, tuleb mõlemad karistused tühistada vastavalt PS § 23 lg-le 3 ja EIÕK

1. protokolli art-le
2. 2) Kohus on teinud ebaõige järelduse, et kaebajalt leiti mälukaardilugeja. Selline seisukoht on käskkirjas märgitud meelevaldselt. Kaebajalt leiti vahepistik, mis ei ole mälukaardilugeja ega muu infokandja. Seega ei ole tegemist keelatud esemega VSkE § 64¹ p 10 ja kodukorra p 7.1.32 tähenduses ning kaebaja karistamine on õigusvastane. 3) Kohus ei võtnud seisukohta väite osas, et kaebajat on alusetult karistatud ühe mälukaardi (32 GB) omamise eest, mis ei olnud 23.09.2014 tema valduses, mistõttu kaebajal puudus selle üle võim ning ta loobus sellest sisuliselt 22.09.2014, kui selle kirjas vanglale üle andis postitamiseks. Järelikult on selles osas käskkiri kaalutlusvigane ning kaebaja ei ole rikkumist toime pannud VSkE § 64¹ p 10 ja kodukorra p 7.1.32 mõistes, mistõttu on karistus alusetu. 4) Vangla on tuginenud oletustele osas, kus leiti, et kaebaja kasutas mälukaarte oma televiisoris. Eiratud on uurimisprintsiipi, kuna ei ole kontrollitud kaebaja televiisorit, et USB ühendused on välja lülitatud ja need ei toimi. Vääralt on kohaldatud kodukorra p 8.2.
3. Antud 4 rikkumist kaebaja toime pannud ei ole. Kaebaja ei teadnud, et kleebised on lahti. 5) 21 ööpäeva kartserit on ebaproportsionaalne karistus. Mälukaardi omamine ei ole erandlik asjaolu ning see ei ole ka ohuks isikute elule ja tervisele.
4. G. Shcherbakov esitas 09.11.2015 vastuse Viru Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.09.
5. a otsus apelleeritud osas muutmata. Vastuse põhjendused: Vaidlus on selles, et vangla tühistas teleri kasutamise loa kaebajat haldusmenetlusse kaasamata ja eelnevat ära kuulamata, samuti ne bis in idem põhimõtte rikkumisega. Kaebaja ei ole televiisori vaatamisel korda rikkunud. Leitud keelatud mälukaart (leiti veekeedukannu seest) ei ole televiisoriga seotud ja kaebaja televiisoril on USB sisend välja lülitatud, mis tähendab, et televiisoris ei saa vaadata infot, mis on sisestatud mälukaardiga USB pessa.
6. Viru Vangla esitas 23.11.2015 vastuse G. Shcherbakovi apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuse põhjendused: 1) Ebatäpne on kaebaja väide, nagu oleks käskkiri ja otsus tehtud üheaegselt. Väljatrükkidest vangla dokumendihaldussüsteemi logist nähtuvalt on käskkiri registreeritud kell 14.30 ja otsus kell 17.
7. Vangla palub esitatud väljatrükid võtta asja juurde. 2) Ilma seadmeta, mida kaebaja nimetab vahepistikuks, on väline andmekandja (mälukaart) USB-pordi kaudu andmevahetust pidavale seadmele (teler, arvuti vms) kasutu. Mälukaardilugeja on tehniline seade, mitte ainult „vahepistik“, sisaldades iseseisvaid elektroonikakomponente, mis võimaldab andmevahetust erinevate seadmete vahel. Distsiplinaarkaristuse esemeteks olid keelatud esemete omamine ja rikutud turvakleebistega teleri kasutamine. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased kaebaja etteheited, et menetluses ei uuritud tema teleri USB-portide töötamist. 3) Distsiplinaarkorra rikkumisena on käsitletav keelatud eseme, milleks käesoleval juhul oli mälukaart, omamine. Vaidlus puudub asjaolu üle, et vangla avastas mälukaardi 23.09.
8. Kaebusest tuleneb, et vaidluse all ei ole küsimus, mille kohaselt sama mälukaart oli 22.09.2014 kaebaja valduses. Kuivõrd kaebaja ei andnud mälukaarti vanglale mitte üle, vaid üritas seda endale säilitada ning vanglast kirjaga välja saata, ei saa tõusetuda distsiplinaarkaristuse kergendamise küsimus. Kaebaja ei üritanud oma rikkumist heastada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse – ja kohtumenetluse norme ning õigesti hinnanud tõendeid. Ringkonnakohus vastab esmalt kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele, mis seonduvad Viru Vangla 23.10.
10. a käskkirja õiguspärasusega (I) ning seejärel vastustaja apellatsioonkaebuse väidetele, mis seonduvad Viru Vangla 23.10.
11. a otsuse õiguspärasusega (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste taotlused (III). I
12. Viru Vangla 23.10.
13. a käskkirjaga seonduvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (p-d 16-29) ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14. Kaebaja väitel ei leitud temalt mälukaardilugejat „Kingston“, nagu tuvastas halduskohus, vaid vahepistik „Kingston“, mis ei ole VSkE § 641 p 10 ja Viru Vangla kodukorra (kodukord) p 7.1.32 tähenduses keelatud ese, mistõttu on kaebaja karistamine sel alusel õigusvastane. 5 Kaebaja väitel kasutatakse vahepistikut mälukaardi seadmega (nt arvuti, printer, televiisor jne) ühendamiseks läbi USB pistikupesa, millesse mälukaart oma väiksuse tõttu ei sobitu (apellatsioonkaebuse p 3). Vastustaja selgitab, et ilma nimetatud seadmeta on väline andmekandja (mälukaart) USB-pordi kaudu andmevahetust pidavale seadmele (teler, arvuti vms) kasutu. Seade võimaldab andmevahetust erinevate seadmete vahel (vastustaja 23.11.
15. a apellatsioonkaebuse vastuse p 3.3). Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses ei oma tähtsust, milleks pooled seadet nimetavad, kui poolte vahel puudub vaidlus kaebaja poolt vahepistikuks ning vastustaja poolt mälukaardilugejaks nimetatud seadme faktilise kasutusvõimaluse üle. Sisuliselt võimaldas seade läbi televiisori mälukaardil olevaid andmeid lugeda. Ka kaebaja ei eita, et seadme „Kingston“ abil on võimalik andmevahetus mälukaardi ja teleri vahel. Seega liigitub seade VSkE § 641 p-s 10 märgitud tehnilise sidepidamisvahendi alla, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta, mistõttu oli tegemist keelatud esemega.
16. Ebaõige on kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei pannud ta toime VSkE § 641 p 10 ja kodukorra p 7.1.32 rikkumist, kuna 32 GB mahuga mälukaart ei olnud selle avastamise hetkel kaebaja valduses. Ringkonnakohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et mälukaart on eelviidatud sätete kohaselt vanglas keelatud ese ega ka selle üle, et vastav mälukaart oli enne vanglale postitamiseks üle andmist kaebaja valduses. Nii selgitab kaebaja ise apellatsioonkaebuses, et „sellest mälukaardist sisuliselt kaebaja loobus 22.09.14, kui selle kirjas vanglale üle andis postitamiseks“ (apellatsioonkaebuse p 4). Seega oli vahetult enne mälukaardi postitamiseks üle andmist kaebaja valduses vanglas keelatud ese. Ringkonnakohus on seisukohal, et VSkE-s ja kodukorras märgitud esemete omamise keelu rikkumise kindlakstegemisel ei oma tähtsust asjaolu, kas keelatud ese oli või ei olnud selle leidmisel isiku valduses. Seega saab keelatud eseme omamise eest distsiplinaarkaristuse määrata ka siis, kui ese on isiku valdusest välja läinud, eeldusel, et rikkumine tehakse kindlaks

§ 64lõikes 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja jooksul.

Käesoleval juhul ei ole vangla

§ 64lõikes 41 sätestatud tähtaega rikkunud.

1. Kaebaja arvates on vangla seisukoht, et kaebaja kasutas mälukaarte oma televiisoris, oletuslik, kuna vangla USB ühenduste funktsioneerimist ei kontrollinud. Ka leiab kaebaja, et ta ei pannud toime kodukorra p 8.2.6 rikkumist. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Julgeolekuosakonna spetsialist R. Rentniku ütluste kohaselt oli kaebajalt äravõetud mälukaarte võimalik kasutada televiisori USB avas (vt Viru Vangla 22.10.
2. a menetlustoimingu protokoll, tl 21). Ka ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja valduses olnud televiisorile paigaldatud turvakleebised olid rikutud (vt samas, tl 21). Kuna ei saa mõistlikult eeldada, et kaebaja pidas enda valduses mälukaarte ning mälukaardilugejat / vahepistikut „Kingston“ ilma igasuguse soovita mälukaartidel olevat informatsiooni kasutada ning vaidlust ei ole selle üle, et televiisori turvakleebised olid rikutud, on vangla järeldus (käskkirja lk 2) ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Samas nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga selles, et vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse aluseks ei olnud mälukaartide kasutamine televiisoris, vaid keelatud esemete omamine ning televiisori turvakleebiste rikkumine. Nii on kaebajale süüks pandud rikkumiste õiguslike alustena viidatud VSkE § 641 punktile 10 ja kodukorra punktile 7.1.32, mis sätestavad vanglas keelatud esemed ning kodukorra punktile 8.2.6, mis sätestab kinnipeetava kohustused elektriseadmete kasutamisel. Seega põhjendab vangla järeldus küll seda, miks võis võimalikuks saada televiisori turvakleebiste rikkumine, kuid mälukaartide võimalik kasutamine televiisoris ei olnud iseseisvaks distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Kodukorra p 8.2.6 rikkumise kindlakstegemiseks oli piisav, kui vangla tuvastas televiisori turvakleebiste rikkumise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vangla seisukohaga selles, 6 et välistatud on võimalus, et vastupidavad turvkleebised kaebaja televiisorilt iseenesest lahti tulid (vt halduskohtu otsuse p 23). Seega on ebausutav kaebaja väide, et tema turvakleebiste rikkumisest midagi ei teadnud.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga ka selles, nagu pidanuks halduskohus

§ 63

lg 3 teisele lausele tuginedes vaidlusaluse käskkirja tühistama.

§ 63

lg 3 teise lause järgi võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult ühte distsiplinaarkaristust. Eeltoodust järeldub, et kaebaja karistamine oleks

§ 63

lg 3 teise lausega vastuolus, kui kaebajat oleks eelnevalt juba sama rikkumise eest karistatud. Viru Vangla poolt ringkonnakohtule 23.11.2015 esitatud käskkirja metaandmetest nähtub, et vaidlustatud käskkiri on dokumendina loodud ja registreeritud 23.10.2014 kell 14:30, samas kui otsus kaebajale antud televiisori kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks on loodud ja registreeritud kell 17:

1. Seega ei olnud vastustaja kaebajat käskkirja koostamise ajaks sama distsipliinirikkumise eest karistanud. Ringkonnakohus võtab vastustaja poolt esitatud dokumendid asja materjalide juurde.
2. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks peatuda täiendavalt sellel, kas kaebaja karistamine 21 ööpäevaga kartseris oli proportsionaalne või mitte, kuna nõustub vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendustega (otsuse p-d 25-28) ega pea vajalikuks neid korrata. II
3. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et Viru Vangla 23.10.
4. a otsusega rikutakse kaebaja topeltkaristamise keeldu, kuna vaidlustatud otsusega antakse kaebaja distsipliinirikkumisele korduv hinnang. Vastustaja leiab, et halduskohus jättis otsuse tegemisel ebaõigesti arvestamata

§ 31

lõikes 2 sätestatud elektriseadme kasutamise loa kohustusliku alusega ega tuvastanud ka seda, et viidatud nõue oleks põhiseadusvastane. 19. Alates 01.01.2013 kehtib

§ 31

lg 2 järgmises sõnastuses: „Vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest.“ 01.01.2013 jõustus muudatus ka

§ 63

lõikes 1, mille p 11 järgi võib nüüdsest kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada ka isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist kuni 45 päevaks. Seadusandja on

§ 31

lõike 2 muutmist põhjendanud sooviga lisada normi nn motivatsiooniklausel, et loa saamise tingimuseks on kinnipeetava hea käitumine, mis siin tähendab, et kinnipeetaval ei ole isikliku elektriseadme kasutamise eest distsiplinaarkaristust. Samas märgitakse, et eelnevaid lube muudatusega kehtetuks ei tunnistata (SE 264 seletuskirja lk 5).

§ 63

lõike 1 täiendamist punktiga 11 selgitati seaduseelnõus järgmiselt: „Kuna praktika on näidanud, et ühe võimaliku distsiplinaarkaristusena kohaldatav kartserikaristus ei oma sageli kinnipeetavate jaoks piisavat mõju, siis kehtestatakse uus distsiplinaarkaristuse liik. Selleks on isikliku veekeeduseadme, raadio, televiisori või muu vaba aja veetmise eseme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks. Eesmärgiks on tagada seeläbi kinnipeetavate parem käitumine. Tähtaeg kuni 45 päeva on valitud analoogselt kartserikaristuste päevadega“ (SE 264 seletuskirja lk 7). 20. Vastustaja on kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistanud sisuliselt põhjusel, et vastustaja arvates langes kaebaja distsiplinaarkorras karistamisega ära üks

§ 31

lõikes 2 märgitud loa andmise obligatoorsetest eeldustest, millest tulenevalt 7 vanglal teistsugune käitumisvõimalus puudus. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et

§ 31

lg 2 iseenesest ei välista kinnipeetavale juba antud loa kehtetuks tunnistamist olukorras, kus loa andmise eeldused (ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda, ei häiri teisi isikuid, kinnipeetavat karistatakse distsiplinaarkorras isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest) ära langevad. Samas ei nõustu ringkonnakohus vangla seisukohaga, mille järgi on loa kehtetuks tunnistamine käesoleval juhul distsiplinaarkaristuse määramise paratamatu järelm. Riigikohus on leidnud, et

§ 31

lõike 2 alusel teostab vangla kaalutlusõigust, mille piirid on määratud sätte sõnastusega. Kuigi Riigikohtu lahendi tegemise ajal norm veel vaidlusaluses sõnastuses ei kehtinud, leidis Riigikohus järgnevat: „Isegi kui vangla võinuks loa andmise üle otsustamisel arvesse võtta distsiplinaarkaristusi, ei olnuks distsiplinaarkaristuse olemasolu automaatselt loa andmisest keeldumise aluseks, vaid tulnuks põhjendada, miks kehtiv distsiplinaarkaristus, arvestades toimepandud süüteo vormi ja raskust, toob kaasa

§ 31lg-s 2 nimetatud seadme kasutamiseks loa andmisest keeldumise“ (RKHK 09.06.2010.

a otsus asjas nr 3313210, p 19). Ringkonnakohus leiab, et samasugune põhjendamiskohustus kehtib vanglale ka siis, kui luba kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu kehtetuks tunnistatakse. Ühtlasi viitab ringkonnakohus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lõikele 2, mis sätestab andmise ajal õiguspärase haldusakti isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise alused. Nimetatud olukorras pidanuks vastustaja kaaluma ühelt poolt avalikku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ning teiselt poolt isiku usaldust haldusakti kehtima jäämise vastu. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja põhjendused kaalutlusõiguse teostamise kohta on eeltoodust tulenevalt haldusaktis puudulikud. Ka ei nähtu, et kaebaja oleks loa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus ära kuulatud. Seega on haldusakti andmisel rikutud nii menetlus- kui ka põhjendamisnõudeid. 21. Kuigi vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vangla oleks teadlikult soovinud kaebajat ühe ja sama distsipliinirikkumise eest topelt karistada, möönab ringkonnakohus, et haldusaktil on faktiliselt koosmõjus käskkirjaga ka võimalikust teadlikult määratud topeltkaristusest negatiivsem mõju kaebaja õigustele. Nimelt kaebaja täiendaval karistamisel

§ 63

lõike 1 punkti 11 alusel olnuks vanglal õigus keelata kaebajale televiisori vaatamise õigus vaid 45 päevaks, samas kui eelneva kehtiva distsiplinaarkaristuse põhjendusel kaebajalt varasema televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel kehtib televiisori vaatamise keeld kuni eelnevalt määratud distsiplinaarkaristuse kustumiseni ning kaebajal tekib uuesti õigus taotleda televiisori vaatamise loa väljastamist alles ühe aasta möödumisel distsiplinaarkaristuse määramisest (

§ 65lg 5).

Seetõttu võib nõustuda halduskohtu järeldusega selles, et üks ja sama süütegu on kaebaja puhul kaasa toonud sisuliselt topeltkaristusega võrreldava või sellest isegi negatiivsema tagajärje. Ringkonnakohus leiab, et ilmselt ei olnud sellise võimaliku tagajärje tekkimine seadusandja eesmärgiks seadusemuudatuste tegemisel. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu ka sellele, et seaduseelnõu seletuskirjas on

§ 31

lõike 2 muutmisel märgitud, et eelnevaid lube muudatusega kehtetuks ei tunnistata (vt käesoleva otsuse p 19), mis viitab sellele, et ka kinnipeetava kehtiv distsiplinaarkaristus elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest ei tekitanud pärast seaduse jõustumist vanglale kohustust kinnipeetavale juba väljastatud luba kehtetuks tunnistada. Seda enam pidanuks vangla vaidlustatud otsust põhjendama. III

1. Eeltoodud põhjendustel jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu 30.09.
2. a otsus muutmata. Viru Vangla apellatsioonkaebuse esitamisel menetluskulusid ei kandnud, kaebaja menetluskuluks oli riigilõiv 15 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna 8 apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad ka poolte võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel