Obsah (6)

§ 113§ 76§ 82§ 9§ 20§ 94

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Iko Nõmm, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2016. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-39

) § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Sama sätte lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud aja möödumisel.

1. Küsimuse osas, kas arve maksmiseks antud seitset päeva tuleb lugeda korrektse arve koostamise või selle kostjale edastamise ajast, pidas kohus mõistlikuks tõlgendust, mille kohaselt oli kostjal aega maksta arved 7 päeva jooksul alates korrektse arve saamisest. Vastasel juhul puuduks mõte arvele märgitud maksetähtajal 7 päeva ning vajalik olnuks märkida üksnes maksetähtpäev. Samuti ei oleks arve saatmise kiirus (kas koostamise päeval või hiljem) kostja kontrolli all ning tekkida võiks olukord, kus hageja saadab arve välja mitu päeva pärast koostamist ning kostjale jääb selle tasumiseks aega vähem kui seitse päeva. Maksetähtaeg 7 päeva viitab pigem kostjale antud reaalsele ajale arve tasumiseks, mille jooksul oli kostjal võimalik tutvuda arve sisuga ja sellele vajadusel vastuväiteid esitada. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus asjakohaseks kostja esitatud viivise ümberarvestust, mille järgi tekkis põhinõuete tasumisega viivitamisel kostjal hageja ees viivisevõlgnevus 1985 eurot.
2. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus 80% menetluskuludest kostja kanda ja 20% hageja kanda. Hageja taotles menetluskuluna hagimenetluses tasutud riigilõivu 60,88 3 eurot väljamõistmist kostjalt. Kuna kostja kanda jäi menetluskuludest 80%, tuli temalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 48,70 eurot. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ja palub tühistada maakohtu otsuse 1884,10 euro ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivis 100,90 eurot. Kostja palub muuta menetluskulude jaotust vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
4. Kaebuse kohalselt on kostja seisukohal, et kohus on lepingulises määras viivise väljamõistmisel kohaldanud ekslikult

§ 113lg-t 1.

Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks tuvastanud, millal, millistel asjaoludel ning kuidas saavutasid pooled kokkuleppe viivise määra osas. Kokkuleppe olemasolu viivise kohta oli aga hageja nõude rahuldamise vältimatu eeldus, kuivõrd

§ 113

lg 1 viimase lause kohaselt on võimalik seadusest kõrgemat intressimäära rakendada vaid juhul, kui selles on kokku lepitud.

1. Kohtumenetluses tuvastati, et arved edastati kostjale e-posti teel ning kirjalikku kokkulepet viivise kohta ei olnud. Maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks edastanud hagejale omapoolse tahteavalduse seoses arvetele märgitud viivisega, aktsepteerides seeläbi viivist. Eelkirjeldatud asjaoludel on Riigikohtu praktikas jäetud viivisnõue rahuldamata (vt Riigikohtu otsus
2. novembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). Kostjapoolset aktsepti viivisele ei saa tuvastada asjaolust, et ta ei esitanud arvel märgitud tingimustele pretensioone 5 päeva jooksul, nagu märgiti arvel olevas tekstis. Riigikohus on märkinud, et arve vastuvõtmine ja/või selle allkirjastamine ei tähenda üldreeglina, et arve vastuvõtja nõustub arvel märgitud tingimustega, milles varem ei ole kokku lepitud. Arve vastuvõtmine või selle allkirjastamine võib üksnes erandjuhtudel tähendada arvel märgitud tingimustega aktsepteerimist, näiteks juhul, kui vastuvõtja on varasema käitumisega näidanud, et ta aktsepteerib arvel näidatud tingimusi (vt Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Praeguses asjas ei ole kostja varasema käitumisega teada andnud, et tema poolt on viivisele antud aktsept.
6. Sellest, et kostja ei vaidlustanud viivisemäära, ei järeldu kostja omaksvõttu, kuna sellist kirjalikku avaldust ega protokollilist kannet omaksvõtu kohta ei ole tehtud. Lisaks on oluline, et omaks saab võtta üksnes faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 15; Riigikohtu
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas 32-1-129-11 p 12), kuid see, kas poolte vahel oli või ei olnud kokkulepe viivise kohta on õiguslik mitte faktiline asjaolu.
11. Riigikohus on
12. novembri
13. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 leidnud, et kui hageja on esitanud viivisnõude, kuid ei ole tõendanud kokkuleppelist viivist, tuleb tema nõuet käsitleda seadusjärgse viivise väljamõistmise nõudena. Kostja esitas arvestuse seadusjärgse viivise kohta, lähtudes teenuse osutamise ajal kehtinud määrast 7,05% aastas ning on nõus sellega, et temalt mõistetakse välja viivis seadusjärgses määras kokku 100,90 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
14. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
15. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kolleegium jagab kostja seisukohta, et pooltevaheline kokkulepe viiviste kohta on jäänud tõendamata ja seetõttu on kohus rajanud otsuse ebaõigele eeldusele. Kohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud asjaolude 4 tuvastamisel menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel otsuse tühistamise. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse.
16. Pooled vaidlevad küsimuse üle, kas hagejal on õigus kostjalt viivise tasumist nõuda ja kui on, siis millises määras. Kuigi maakohtus ei ole kostja otseselt viivise suurust eraldi vaidlustanud, vaid on vaielnud vastu viivisenõudele üldiselt, ei tähenda see, et kostja oleks lepingulise viivisemäära 0,38% kohaldatavuse asjaoluna omaks võtnud või et viivisemäära vaidlustamise näol ringkonnakohtus oleks tegemist TsMS § 652 lg 3 tähenduses uue asjaoluga.
17. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda transporditeenuse eest tähtaegselt tasumata jätmise tõttu viivist. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja vastuväited, et viivise nõudmine aasta lõpus on vastuolus hea usu põhimõttega, või et viivise nõudmine lisaks teenuse edasisest osutamisest keeldumisega tähendab lubamatut topeltsanktsiooni või et hageja on inkassoteenuse kasutamata jätmisega viivisest loobunud, on põhjendamatud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Sama paragrahvi lõike 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (

§ 82lg 1).

Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (

§ 82lg 7).

Vastavalt

§ 113

lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Maakohus tuvastas milliste arvete ja millise perioodi oli kostja viivituses rahalise kohustuse täitmisega, mis andis hagejale õiguse nõuda võla tasumist ning nõuda viiviseid. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi otsuse tegemisel selles osas aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud ning ei pea TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks maakohtu seisukohti korrata. 28. Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohti viivise arvestamisel rakenduva määra osas. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõuda kostjalt seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist üksnes juhul, kui pooltevaheline sellesisuline viivise kokkulepe on tuvastamist leidnud. Ringkonnakohtu arvates on kostja õigesti leidnud, et maakohtu lähtumine nõude esitamisel viivisemäärast 0,38% päevas ei ole põhjendatud. Seisukoht, et pooled on saavutanud viivise määra osas kokkuleppe, kuna kostja on arveid tasudes aktsepteerinud kõiki arvetel märgitud tingimusi, ei ole õige. Maakohus on tuvatanud, et arved edastati kostjale e-posti teel ning kirjalikku kokkulepet viivise kohta pooled sõlminud ei olnud.

§ 9

kohaselt loetakse leping sõlmituks vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kokkuleppe selgus tähendab seda, et poolte tahteavaldused peavad olema vastassuunalised ja üheselt mõistetavad. Kokkulepe peab sisaldama lepingu tingimusi niisuguses ulatuses, mis võimaldab järeldada tahet olla õiguslikult seotud. Vastavalt

§ 20

lg-le 1 on nõusolekut lepingu sõlmimiseks võimalik väljendada ka teoga, milleks muuhulgas võib olla, nagu ka käesoleval juhul, arves näidatud hinna tasumine. Nõustumisest maksta saadud teenuse eest hageja poolt küsitud hinda, ei saa aga teha kohest järeldust, et kostja on arve tasumisega andnud ühtlasi ka nõusoleku sõlmida kokkulepe arvel märgitud viivise tasumise kohustuse osas. Teenuse eest tasumisest saab teha järelduse lepingu olemuslike tingimuste (ese ja hind) osas kokkuleppe saavutamise kohta, kuid viivise kokkuleppe sõlmimist see ei kinnita. Põhivõlgnevuse tasumist ei saa pidada TsÜS § 68 lg 2 või 3 tähenduses otseseks või 5 kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua ka viivise osas kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumist arvel märgitud viivise ja selle määraga. Viivise kokkuleppega nõustumist saaks lugeda teoga aktsepteerituks näiteks siis, kui kostja oleks ka arvel näidatud viivise ära maksnud (vt nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11; Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05, p 14). Kuna hageja ei esitanud enne kohtusse pöördumist kordagi viivisenõuet, kostja arvel märgitud viivisemäära ei tunnistanud ega ole oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud viivise määra ning hageja ei ole pooltevahelise viivise kokkuleppe kohta muid tõendeid esitanud, puudub hagejal alus kostjalt lepingulise viivise tasumist nõuda.
5. Kuigi hagejal ei ole eeltoodu põhjal õigust nõuda kostjalt viivist kokkuleppelisel alusel, saab tema nõuet käsitleda seadusjärgse viivise väljamõistmise nõudena (vt Riigikohtu
6. novembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05, p 16). Kostja on nõustunud tasuma viivist seaduses märgitud ulatuses ja on esitanud apellatsioonkaebuses seadusjärgse viivise arvestuse, kuid on ekslikult arvestanud kogu perioodi viivisemääraks 7,05% aastas (II kd, tl 2-3 ja 6). Kuna kostja on vaatamata viivise ebakorrektsele arvutuskäigule siiski nõustunud seadusjärgse viivise väljamõistmisega, teeb ringkonnakohus alljärgnevalt ise uue ja õige seadusjärgse viivise arvestuse. Hageja võib

§ 113

lg 1 esimese ja teise lause järgi nõuda kostjalt viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni

§-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit (nn referentsintressimäär). Referentsintressimäär
3. jaanuar
4. a kuni
5. juuni
6. a oli Eesti Panga teatel 0,25% (aastas), st
7. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 + 8 = 8,25% aastas. Referentsintressimäär
8. juuli
9. a kuni
10. detsember
11. a oli Eesti Panga teatel 0,15% (aastas), st
12. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. Selliselt kujuneb kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele kuuluvaks seadusjärgseks viiviseks alljärgneva arvutuse kohaselt hageja taotletud perioodi eest kokku 117,42 eurot. Periood (makse tähtaeg/ laekumine) 09.03.2014-31.03.2014 24.03.2014-28.04.2014 08.04.2015-09.05.2014 24.04.2015-09.05.2014 09.05.2014-29.05.2014 23.05.2014-26.06.2014 09.06.2014-27.06.2014 23.06.2014-30.06.2014 / 01.07.2014-08.07.2014 12.07.2015-22.07.2014 24.07.2014-04.08.2014 08.08.2014-26.08.2014 23.08.2014-01.09.2014 08.09.2014-10.09.2014 võlasumma viivisemäär 1220,63 1399,46 1542,02 1779,22 1588,58 1800,02 1775,56 1526,38 8,25% 8,25% 8,25% 8,25% 8,25% 8,25% 8,25% 8,25% / 8,15% 8,15% 8,15% 8,15% 8,15% 8,15% 1288,51 1873,84 2084,20 1836,24 1644,67 viivituses oldud päevade arv 22 35 31 15 20 34 18 15 (7+8) 10 11 18 9 2 viivis 6,07 11,07 10,80 6,03 7,18 13,83 7,22 5,15 (2,42+2,73) 2,88 4,60 8,38 3,69 0,73 6 25.09.2014-07.10.2014 09.10.2014-24.10.2014 23.10.2014-29.10.2014 24.11.2014-18.12.2014 26.11.2014-18.12.2014 10.12.2014-18.12.2014 1701,65 1671,13 1665,82 1681,74 1355,16 966,16 8,15% 8,15% 8,15% 8,15% 8,15% 8,15% 12 15 6 24 22 8 4,56 5,60 2,23 9,01 6,66 1,73
13. Eeltoodu alusel on hageja nõue kostja vastu osaliselt põhjendatud ja hagi tuleb osaliselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 117,42 eurot.
14. Kuna hagi kuulub rahuldamisele maakohtu otsusega võrreldes väiksemas ulatuses, tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt kohtuotsust muuta ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 1 alusel tuleb võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega jätta menetluskuludest 5,1% kostja kanda ja 94,9% hageja kanda.
15. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt Riigikohtu
16. aprill
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Iko Nõmm Ulvi Loonurm 7