Obsah (4)

§ 6§ 5§ 3§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) §-i 6. Kaebaja on seisukohal, et vanglal oli tulenevalt

§st 6 kohustus kaaskinnipeetav üle kuulata ning seda ei muuda asjaolu, et kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kaaskinnipeetava ülekuulamist taotlenud. Kaebaja arvates ei ole distsiplinaarmenetlus läbi viidud erapooletult, sest talle ei antud võimalust esitada kirjalikke märkusi protokolli kohta. Vastustaja väide, et valveruumis käidi vaatamas, kas kaebaja on vastuväiteid esitanud, ei ole kaebaja arvates usutav ning tegemist on otsitud põhjustega. Samuti ei vasta kaebaja väitel tõele vangla väide, et kaebaja ei andnud märkusi menetlejale üle, kui talle käskkirja tutvustati. Kaebaja soovis neid üle anda, aga neid ei võetud vastu põhjusel, et käskkiri oli juba antud. Kuna ka vaidemenetluses kaebaja esitatud märkustega ei tutvutud, siis esitas kaebaja need halduskohtule kaebuse lisana. Kaebaja arvates on vaideotsuses asjakohatu väide, et kaebaja asub K-3 eluosakonnas teisel korrusel ja tema kontaktisik asub K-5 eluosakonnas kolmandal korrusel. Inspektor-kontaktisik on ise kinnitanud, et ta käis korduvalt teise korruse valveruumis. Kaebaja on lisaks ka seisukohal, et distsiplinaarmenetlust ei viidud läbi tähtaegselt ning seetõttu oli distsiplinaarsüütegu karistuse määramise hetkeks aegunud. Kaebaja väidetav rikkumine leidis aset 17.03.2015 ning seega oleks tulenevalt kohtupraktikast saanud karistuse määramise viimaseks päevaks olla 16.04.2015, aga mitte 17.04.

2. Tartu Halduskohus jättis 12.11.
3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane. Halduskohus märkis, et kohtule esitatud AS Eesti Vanglatööstuse (AS EVT) Viru osakonna juhataja 15.04.
4. a kirjalikest ütlustest nähtub, et pesukottide tampimine jalgadega ja administraatori peale karjumine ei ole üks tööülesannete täitmise viisidest. Samuti märkis halduskohus, et videosalvestise 16.04.
5. a protokollist tulenevalt lõi kinnipeetav R. Vainik pesukotte jalaga nii, et need lendasid eemale, edasi lükkas kaebaja pesukotid jalaga ruumi. Halduskohus nõustus vastustajaga, et distsiplinaarkaristus on määratud seaduses sätestatud tähtaja piires. Halduskohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramisel on järgitud kõiki vangistusseaduse (VangS) § 64 lg-tes 1, 2, 3, 4 ja 4¹ kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et käesolevas asjas on ainult suulises menetluses võimalik kõikide faktide tuvastamine. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja kaebuses ega ka 04.10.
6. a taotluses välja toonud, milliseid konkreetseid asjaolusid ja fakte on võimalik tuvastada vaid suulises menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7. Kaebaja esitas 13.12.2015 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 12.11.
8. a otsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks, millega tema kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule tagasi selle uueks lahendamiseks. 2 Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et jääb kõigi asjas esitatud varasemate seisukohtade juurde ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada. Kaebaja märgib, et ta on endiselt seisukohal, et vastustaja on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud VSKE § 97 lg 2 p-i 6, § 98 lg-t 1 ja

-i § 6. Kuna tunnistaja olemasolu oli vastustajale teada, siis tema üle kuulatamata jätmine viitab selgelt asjaolule, et vastustaja ei soovinud kõiki asjaolusid välja selgitada.

§ 6kohaselt ei pidanud kaebaja eraldi taotlema tunnistaja ülekuulamist.

Vastustaja on tuginenud vaid pesumaja administraatori ettekandele. Kaebaja on esitanud dokumendid, mis näitavad, et pesumaja administraatori ütlused on vastuolulised ning tõele mittevastavad. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti tuginenud VangS § 31 lg 1 p-le 1, sest see säte antud asjas ei kohaldu. Pesumaja administraator on kinnitanud, et kaebaja on ka varem samamoodi käitunud. Kaebaja on seisukohal, et kuna varem ei ole sellise käitumise osas pretensioone esitatud, siis kinnitab see kaebaja väidet, et mustade pesukottide jalaga lükkamine on tavapärane töökohustuse täitmise viis. Kaebajale on esitatud ka lisasüüdistus karjumises, mida ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kaebajale ette heidetud. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et distsiplinaarkaristus on määratud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

1. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.11.
2. a otsus muutmata. Vastustaja selgitab, et ei pidanud vajalikuks tunnistaja ülekuulamist ja ei rikkunud sellega uurimiskohustust. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse ajal esitanud taotlust tunnistaja ülekuulamiseks. Tõendite uurimise ja kogumise vajaduse üle otsustab siiski menetleja. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei teinud distsiplinaarmenetluse protokollile märkusi, kuigi tal oli selleks korduvalt võimalus. Halduskohtu otsuses olev viide VangS § 31 lg 1 p-le 1 on ebaõige, kuid vastustaja arvates on tegemist ilmselge ebatäpsusega. Halduskohtu poolt märgitud sõnastusest saab järeldada, et viidatud on VangS § 63 lg 1 p
3. Vastustaja rõhutab, et kui varem pole kaebaja ebakohase käitumise suhtes menetlust läbi viidud, siis ei tähenda see seda, et tegemist on aktsepteeritava käitumisega. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et puudus vajadus kohtuistungi läbiviimiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning Tartu Halduskohtu 12.11.
5. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Viru Vangla 17.04.
6. a käskkiri nr 6.-3/485 on õiguspärane. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7. Viru Vangla 17.04.
8. a käskkirjaga nr 6.-3/485 karistati kaebajat ebaviisaka käitumise eest distsiplinaarkorras noomitusega. Käskkirja kohaselt toimus kaebaja ja pesumaja administraatori vahel intsident, kus kaebaja käitus ebaviisakalt. Viru Vangla direktori 23.01.
9. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 kohaselt on kinnipeetaval keelatud käituda ebaviisakalt ja kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid ja žargooni. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.
10. Kuigi vaidlusalusest käskkirjast ei selgu üheselt, kas intsident toimus 16.03.2015 või 17.03.2015, pani vastustaja poolt apellatsioonimenetluses antud selgituse kohaselt kaebaja 3 rikkumise toime 16.03.
11. Vastustaja hinnangul on osades tõendites märgitud rikkumise toimepanemise aeg 17.03.2015 ilmne ebatäpsus, mille võis põhjustada rikkumise kohta ettekande koostamine 17.03.2015, sest tavaliselt koostatakse ettekanne kinnipeetava rikkumise kohta rikkumisega samal päeval. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et käskkirjas kohati rikkumise kuupäevana märgitud 17.03.2015 puhul on tegemist ilmse ebatäpsusega, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kaebajat on distsiplinaarmenetluse algatamisel informeeritud distsipliinirikkumisest ning kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus eitanud pesukoti jalaga löömist. Vastustaja poolt ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses esitatud turvasalvestiselt on näha, kuidas kinnipeetav 16.03.2015 kinnipeetava ja pesumaja administraatori vahel toimuva vestluse ajal ägestub, vehib kätega ja lööb pesukotti jalaga nii, et see lendab koos sisuga eemale. Ringkonnakohtu hinnangul on distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kaebaja ebaviisakas käitumine pesumaja administraatoriga tõendatud ning seega on kaebaja Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise toime pannud. Ka Riigikohus on vanglas viisakusreeglite rikkumise eest distsiplinaarkaristuse määramist võimalikuks pidanud, sest sotsiaalsete käitumisreeglite eiramine võib raskendada vanglas distsipliini tagamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.04.
12. a otsus asjas nr 3-3-1-3-15, p 24).
13. Viidetega haldusasjadele nr 3-07-230, 3-06-1415 ja 3-07-84 leiab kaebaja apellatsioonkaebuses, et distsiplinaarkaristus on määratud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. VangS § 64 lg 4¹ kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Viidatud säte kehtib alates 01.02.
14. Kaebaja viidatud lahendites asjades nr 3-07-230, 3-06-1415 ja 3-07-84 on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirju, mis olid antud enne VangS § 64 lg 4¹ jõustumist, mil vangistusseaduses ei olnud sätestatud regulatsiooni, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata. Sellisel juhul kohaldasid kohtud analoogia korras vaidemenetluse regulatsiooni ning leidsid, et ka distsiplinaarmenetlus tuleks läbi viia 30-päevase tähtaja jooksul. Kuna käesolevas asjas vaidlustatud käskkiri on antud VangS § 64 lg 4¹ kehtivuse ajal, siis puudub vajadus analoogia kohaldamiseks vaidemenetluse läbiviimise tähtajaga. Seetõttu ei ole kaebaja poolt viidatud kohtuasjades esitatud seisukohad distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaja osas käesolevas asjas asjakohased. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 136 lg-s 3 on sätestatud, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. VangS § 64 lg 4¹ sõnastuse kohaselt tuleb ühekuulist tähtaega distsiplinaarkaristuse määramiseks hakata arvestama rikkumise teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vangla sai rikkumisest teada 17.03.2015, mil pesumaja administraator tegi Viru Vangla direktorile ettekande. Kuna pesumaja administraator ei ole mitte Viru Vangla, vaid AS-i Eesti Vanglatööstus töötaja, siis ei saa tema poolt rikkumisest 16.03.2015 teadasaamist omistada koheselt ka vanglale. Samas, kuna AS-i Eesti Vanglatööstus pesumaja paikneb vangla territooriumil, siis säilib vanglal ka pesumajas töö tegemise ajaks kinnipeetava üle üldine vangistusalane järelevalvekohustus ning kinnipeetaval on kohustus järgida vangla kodukorrast tulenevaid nõudeid. Sellest tulenevalt oli Viru Vanglal õigus karistada kinnipeetavat pesumajas toime pandud distsiplinaarsüüteo eest. TsÜS § 135 lg 1 ja § 136 lg 3 alusel algas distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine 4 18.03.2015 ning viimane päev distsiplinaarkaristuse määramiseks oli 17.04.
15. Vaidlustatud käskkiri on koostatud ning kaebajale kätte toimetatud 17.04.2015, seega VangS § 64 lg-s 4¹ sätestatud tähtaega järgides.
16. Kaebaja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et vangla rikkus distsiplinaarmenetluse läbiviimisel

§-st 6 tulenevat uurimiskohustust, kuna ei ole tunnistajana üle kuulanud vahejuhtumi juures viibinud kaaskinnipeetavat. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. VangS § 1¹ lg 1 kohaselt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi.

§ 6

kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on vangla kaebaja ebaviisaka käitumise pesumaja administraatoriga teinud kindlaks tuginedes AS Eesti Vanglatööstuse pesumaja administraatori 17.03.

1. a ettekandele, 20.03.
2. a kaebaja poolt antud kirjalikule selgitusele, AS Eesti Vanglatööstuse pesumaja administraatori ja AS Eesti Vanglatööstuse juhataja täiendavatele ütlustele ning videosalvestise protokollile. Seetõttu ei ole õige ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et vastustaja on distsiplinaarsüüteo kindlakstegemisel tuginenud vaid pesumaja administraatori ütlustele. 13.

§-st 6 haldusorganile tulenev kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ei tähenda haldusorgani kohustust koguda kõiki tõendeid, mis võivad asjas olulise tähendusega asjaolusid tõendada. Kui mingi asjaolu esinemine on haldusorgani hinnangul juba usaldusväärsete tõenditega tõendatud, siis puudub vajadus sama asjaolu tõendamiseks veel täiendavalt tõendeid koguda.

§ 5

lg-st 2 tulenevalt peab tõendite kogumine olema eesmärgipärane ja efektiivne, kasutades ära võimalikult lihtsaid ja kiireid kogumismeetmeid.

§ 3

lg-st 2 tulenevalt peab andmete kogumise viis olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja asjas kogunud piisavalt tõendeid, et lugeda

§-st 6 tulenev uurimiskohustus täidetuks ning kaebaja väide kaaskinnipeetava üle kuulamata jätmise kohta ei anna alust distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. 14.

§ 38

lg 3 kohaselt on ka menetlusosalisel endal kohustus esitada või teha haldusorganile teatavaks talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Seda eesmärki teenib lisaks ärakuulamisõiguse tagamisele ka VangS § 64 lg-s 2 sätestatud haldusorgani kohustus informeerida kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetava õigus anda selgitusi. Käesolevas asjas on kaebajat distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitatud (tl 42) ning kaebajal on olnud võimalik distsiplinaarmenetluses selgitusi anda (tl 40-40p). 18.03.

1. a distsiplinaarmenetluse algatamise teatises on muuhulgas ka selgitatud, et kaebajal on õigus esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid või taotleda vangla poolt tõendi kogumist. Eeltoodust tulenevalt on kaebajal olnud võimalik distsiplinaarmenetluses omapoolseid seisukohti esitada, sh teha haldusorganile teatavaks asjaolud ja tõendid, mis omavad tema arvates menetluses tähtsust. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kaaskinnipeetava tunnistajana ülekuulamist taotlenud. Ka kaebusele lisatud distsiplinaarmenetluse protokolli kohta tehtud märkustes on kinnipeetav taotlenud üksnes videosalvestiste kontrollimist. Videosalvestisi on vangla asjaolude kindlakstegemisel ka kontrollinud. Kuna kaebaja 5 distsiplinaarmenetluses kaaskinnipeetava tunnistajana ülekuulamist ei taotlenud ning kohtu hinnangul ei olnud käesoleva asja asjaolusid arvestades kaebaja poolt taotletud tõendi kogumine vanglateenistuse enda initsiatiivil vajalik ega proportsionaalne, siis ei ole vastustaja distsiplinaarmenetluse läbiviimisel uurimiskohustust rikkunud.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna vaidlustatud käskkirja tühistamiseks alust ka kaebaja väide, et tal ei võimaldatud esitada distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub, et see on kaebajale 17.04.2015 kätte toimetatud ning sellele on märgitud, et kaebajal on võimalik esitada omapoolseid vastuväiteid ja arvamusi (tl 39p). Samuti nähtub toimiku materjalidest, et vastustaja oli kaebajale andnud tähtaja distsiplinaarmenetluse protokolli kohta vastuväidete ja arvamuse esitamiseks ning kaebaja oli sellest tähtajast teadlik (tl 22). Asjaolud, et kaebaja arvas, et inspektor-kontaktisik tuleb ise kaebaja juurde vastuväidetele järgi ning vastustaja arvates oleks kaebaja pidanud ise oma vastuväited valvurite kätte andma, mis viis selleni, et kaebaja vastuväited distsiplinaarmenetluse protokolli kohta ei jõudnud enne distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja koostamist vastustajani, ei anna veel alust distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Kaebajale oli ärakuulamisõigus distsiplinaarmenetluses tagatud, sest ta oli distsiplinaarmenetluse algatamisest teadlik ning tal oli võimalik selgitusi anda. Samuti oli tal võimalik distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid esitada. Asjaolu, et tema vastuväited ei jõudnud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja koostamise ajaks vastustajani, ei anna alust käskkirja tühistamiseks, sest toimiku materjalide kohaselt oli kaebaja teadlik tähtajast, mille vastustaja oli talle vastuväidete esitamiseks andnud ning kaebaja ei esitanud vastuväiteid kokkulepitud tähtaja jooksul.
3. Kaebaja on apellatsioonkaebuse kohaselt seisukohal, et pesumaja administraatori ütlused on vastuolulised ning tõele mittevastavad ja palub ringkonnakohtul tutvuda kaebusele lisatud distsiplinaarmenetluse protokolli kohta tehtud märkustega. Nimetatud dokumendis on kaebaja osutanud sellele, et tema arvates on pesumaja administraatori ütlused pesu laadimise aja kohta ekslikud. Ringkonnakohus jätab nimetatud kaebaja väite tähelepanuta, sest pesu laadimise kohta käivad väited puudutavad töökohustuste täitmist. Kuna distsiplinaarmenetluse käskkirjaga ei määratud kaebajale karistust mitte töökohustuste täitmata jätmise eest, vaid ebaviisaka käitumise eest, siis kaebaja need väited ei ole käesolevas asjas asjakohased.
4. Kaebaja on apellatsioonkaebuse kohaselt jätkuvalt seisukohal, et musta pesu kottide jalaga lükkamine on tavapärane töökohustuste täitmise viis ning kuna varem ei ole kaebajale pesukottide jalaga lükkamist ette heidetud, siis ei oleks tohtinud talle selle eest karistust määrata. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja poolt varem pesukottide jalaga lükkamisele mittereageerimine ei tähenda, et tegemist ei ole rikkumisega. Vastustajal on distsiplinaarmenetluse algatamisel kaalutlusõigus, mis tähendab, et haldusorganil tuleb igal konkreetselt juhul otsustada, kas algatada distsiplinaarmenetlus või mitte. Vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud turvasalvestise videol nähtu põhjal ei olnud antud juhul aga tegemist üksnes musta pesu koti jalaga lükkamisega, vaid pesukoti löömisega nii, et pesukott tõusis maast õhku ja lendas koos sisuga eemale. Seda ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada lihtsalt pesukoti jalaga lükkamiseks ning tavapäraseks töökohustuste täitmise viisiks. Videolt nähtu põhjal on selgelt aru saada, et pesukoti jalaga löömine oli tingitud sellest, et kinnipeetav oli vestlusest pesumaja administraatoriga ägestunud. Seepärast ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et distsiplinaarmenetluse materjalidest ei selgu üheselt, milles teda süüdistatakse. Distsiplinaarmenetluse algatamise teates on märgitud, et pesumaja administraatori ettekande kohaselt ei kontrollinud kinnipeetav oma käitumist, käitus 6 ebaviisakalt ning ei allunud korraldustele. Kuna distsiplinaarmenetluse eesmärk on välja selgitada distsipliinirikkumise asjaolud (VangS § 64 lg 1), siis ei pea iga distsiplinaarmenetluse algatamine päädima distsiplinaarkaristuse määramisega. Distsiplinaarkaristuse saab määrata vaid juhul, kui distsiplinaarmenetluse käigus leiab tõendamist, et distsipliinirikkumine on toime pandud. Käesoleval juhul on distsiplinaarmenetlus algatatud ka korraldusele mitteallumise kahtlustuses, kuid distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt kaebajat selle eest karistatud ei ole. Distsiplinaarmenetluse protokollis leiti, et tõendatud on kaebaja ebaviisakas käitumine pesumaja administraatoriga. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt on kaebajat karistatud üksnes ebaviisaka käitumise eest.
5. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väite osas, et halduskohus on faktidega eksinud, kuna on otsuse punktis 12 märkinud, et tugineb VangS § 31 lg 1 p-le 1, mida vangistusseaduses ei eksisteeri ning VangS § 31 reguleerib muid küsimusi, märgib ringkonnakohus, et halduskohtu otsuses tehtud viite puhul VangS § 31 lg 1 p-le 1 on tegemist ebatäpsusega, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist ning seega ei anna see väide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Lähtudes halduskohtu poolt otsuses märgitud sõnastusest, soovis kohus ilmselt viidata VangS § 63 lg 1 p-le
7. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata tema taotluse lahendada asi suulises menetluses. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. HKMS § 2 lg 2 kohaselt peab kohus haldusasja läbi vaatama mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, samas on HKMS § 2 lg 4 kohaselt kohtul kohustus tagada kõigi asjas oluliste asjaolude väljaselgitamine omal algatusel. Seega ei jää asja kirjalikus menetluses läbivaatamise korral menetlusosaliste õigused kaitseta. Eeltoodust tulenevalt ei ole menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus. Kui juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, võimaldab asja lahendamine kirjalikus menetluses lahendada asja märksa kiiremini ning väiksemate ressurssidega, mis omakorda kaalub üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Antud vaidluses on küsimus õigusliku hinnangu andmises Viru Vangla 17.04.
8. a otsuse õiguspärasusele. Kaebaja esitatud väidete kohaselt on vaidlustatud haldusakt distsiplinaarmenetluse normide rikkumise tõttu õigusvastane. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas vaidluse all üksnes õigusküsimused ning järelikult ei olnud halduskohtul kohustust vaadata asi läbi kohtuistungil, vaid seda võis teha ka kirjalikus menetluses.
9. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.11.
10. a otsus muutmata.
11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 8