← Eesti

3-14-51197/47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi 31.05.2016, Tartu 3-14-51197 Denis Gussevi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 15.05.

  1. a otsus Denis Gussevi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Denis Gussev Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada, Denis Gussevi vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  3. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.
  4. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Denis Gussevi kasuks välja mittevaralise hüvitise summas 765 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega jätta Denis Gussevi kaebus rahuldamata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  5. Jätta Denis Gussevi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 30.06.
  6. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Kinnipeetav Denis Gussev esitas Tallinna Vanglale seoses ebapiisava kambripinnaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 14.01.2014 numbriga 5-18/14/1333-
  9. Tallinna Vangla andis 06.03.
  10. a kirjaga nr 5-18/14/1333-2 D. Gussevile 10-päevase tähtaja kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 27.03.2014 registreeriti Tallinna Vanglas D. Gussevi kahju hüvitamise nõudest puuduste kõrvaldamise kiri ja ning 31.03.2014 puuduste kõrvaldamise kirja täiendus. Tallinna Vangla tagastas 02.07.
  11. a otsusega nr 5-18/14/1333-12 kahju hüvitamise nõue D. Gussevile perioodide 26.10.2007-26.10.2009 ja 21.12.2009-05.05.2010 osas kui mittetähtaegse nõude ning perioodi 01.11.201228.08.2013 osas jäeti mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
  12. D. Gussev esitas 17.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikel 26.10.2007-26.10.2009, 21.12.2009-05.05.2010 ja 01.11.2012-28.08.2013 inimväärikust alandavates tingimustes. Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda umbes 2,5 m2 kuni 4 m2 ühe kinnipeetava kohta. Päevas on ette nähtud üks ühetunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. Riideid tuleb pesta ja kuivatada kambris, mistõttu on seal pidevalt niiske ja rõske. Paljude kambrite seintel võib kohata hallitust, millest järeldub, et ka ventilatsioon on puudulik. Kambrite kunstlik vähene valgustatus kurnab silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldatakse ühte 20-minutilist dušikorda nädalas ja seda olukorras, kus kambris on tagatud vaid külma vee kasutus. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind kambris on 4 m 2 ühe kinnipeetava kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. HALDUSKOHTU LAHEND
  13. Tartu Halduskohtu 15.05.
  14. a otsusega rahuldati D. Gussevi kaebus ja mõisteti Tallinna Vanglalt D. Gussevi kasuks välja 765 eurot mittevaralise kahju hüvitist seonduvalt mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas 255 kalendripäeva eest. Kohtuotsuse kohaselt lahendab kohus kaebaja taotluse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodil 01.11.2012-28.08.2013 seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga Tallinna Vangla kambrites. Muude kaebaja poolt väljatoodud kinnipidamistingimuste osas kohus seisukohta ei võta, kuna nende osas on nõuded tagastatud 04.09.
  15. a määrusega. Seoses vangla väitega, et kaebaja ei ole varasemalt pöördunud vangla poole seonduvalt vähese kambri pinnaga, tuleb asuda seisukohale, et kui kaebaja olekski esitanud vanglale taotluse paigutada ta kambrisse, kus isiku kohta on põrandapinda 3 m2, ei oleks saanud kaebaja soovitud tulemust. Vangla on arvamusel, et vaidlusalusel perioodil võis põrandapinda ühe kinnipeetava kohta olla 2,5 m
  16. Kaebaja viibis mitmetes kambrites, kus enamus veedetud päevadest oli kambrites põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m
  17. Vangla esitatud materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2 kokku 255 kalendripäeva, mida saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning seega määrata kaebajale selle aja eest rahalist kompensatsiooni. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m
  18. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 kohaselt on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvaks. EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Ka tavaelus ei arvestata mööbliesemete alla jäävat põrandapinda elamispinna ruutmeetrite hulgast välja. Mööbliesemed, mis kaebajal kambris on, on tema jaoks eluliselt vajalikud ning ei võta ära põhjendamatult kambripinda. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna suletud sektsioonis. Väljaspool kambrit oli kaebajal võimalik viibida üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09). Puudub põhjus kahelda vastustaja poolt kambrite tegeliku pindala kohta ja muude esitatud andmete õigsuses. Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal perioodil 01.11.2012-28.08.2013 seonduvalt isikliku ruumi vähesusega tekkinud mittevaralise kahju vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le
  19. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas üsna pikka aega tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m
  20. Kaebajale võimaldati üks tund päevas värskes 2 2 õhus viibimist. Samuti tuleb kohtul hüvitise suuruse arvestamisel lähtuda oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (RKHKo 17.12.2014 3-3-1-70-14). Tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid ja rikkumise raskusastet. Eeltoodule tuginedes on põhjendatud välja mõista Tallinna Vanglalt D. Gussevi kasuks iga päeva eest, mil ta viibis Tallinna Vangla kambris, kus oli alla 3 m 2 põrandapinda isiku kohta, kolm eurot päeva kohta, see on kokku 765 eurot (3 eurot x 255 kalendripäeva). Tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 118 lg-le 2 ja § 109 lg-le 6, ei ole mõistlik ja põhjendatud Tallinna Vanglalt kui riigiasutuselt riigituludesse riigilõivu väljamõistmine. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  21. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus mõistis Tallinna Vanglalt D. Gussevi kasuks välja hüvitise summas 765 eurot ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt arvestas halduskohtus ebaõigesti põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast WC aluse pindala välja. VSkE § 7 lg 1 ütleb, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Kambris asuvat WC-d tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. WC pakub võimalust kinnipeetaval olla mõne hetke privaatselt ja omaette ruumis, kui ta tunneb kambris olles, et ta seda vajab. Seega suurendab kambris olev WC kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Vabariigi Valitsuse 26.01.
  22. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest. Seega ei tähenda põrandapind ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas D. Gussevile vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast maha. Halduskohtule esitatud tabelist nähtuvalt on WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral D. Gussevile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m
  23. D. Gussev oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Halduskohus arvestas EIK-i praktikat valikuliselt ja jättis olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks, arvestamata (EIK 06.02.2014 otsus asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa; 12.03.2015 otsus asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia). EIKi seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud niivõrd järjepidevad, et vastustaja pidanuks neid siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Halduskohus jättis tuvastatud asjaolud kogumis hindamata ja põhjendamata, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri ega tasakaalusta vähest põrandapinda. Halduskohus rikkus ka põhjendamiskohustust. Isegi kui kohus kaalumise tulemusel oleks leidnud, et ühel asjaolul on teistega võrreldes olulisem kaal, pidanuks kohus seda hindama ja põhjendama. Halduskohtu otsuses puuduvad asjakohased põhjendused, mis võimaldaksid mõista, miks kohus võttis kambris põrandapinna küsimuse lahendamisel aluseks just 3 m2 ning kuidas viis aeg, millal kinnipeetavale oli tagatud vähem pinda, kogumis rikkumise tuvastamiseni. Halduskohus ei ole põhjendanud, mismoodi tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks. Seetõttu ei ole ka kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingimusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Eesti riik sai
  24. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued Tartu Vangla ja Viru Vangla. Planeeritakse uue Tallinna Vangla ehitust. Ajal, mil D. Gussev viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Tegelikkuses vabu kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute või vangla julgeolek, vanglates praktiliselt ei ole. Tallinna Vanglas vähendati aastal 2013 kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra tulenevalt 3 m 2 kambripinna 3 3 suurusele üleminekuga. Halduskohus ei ole Eesti riigi tegevuse osas kohtuotsuses seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks need asjaolud arvestatavad ei ole. Halduskohus ei ole põhjendanud välja mõistetud hüvitise suurust. Halduskohus oleks pidanud arvestama Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga 15.04.2015 kohtuotsuses nr 3-13-1610, milles ringkonnakohus pidas õiglase hüvitise päevamääraks 2 eurot.
  25. D. Gussev esitas halduskohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus ja mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus HKMS § 157 lg-t 1, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni. Halduskohus tegi hüvitise suuruse põhjendamisel abstraktseid viiteid varasemale kohtupraktikale, kuigi Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-7-14 selgitanud, et abstraktne viide kohtupraktikale ei asenda põhjendamiskohustust. Lisaks peaks olema kohtuniku siseveendumuse tekkimine jälgitav. Samuti on Riigikohus otsuses nr 3-3-1-10-14 nõustunud, et õiglane hüvitis inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste eest võiks olla vahemikus 7-14 eurot ühe päeva eest. Vastustaja tegevuse hindamisel ei andnud halduskohus õiguslikku hinnangut kaebuses viidatud 05.03.2004 Eesti Valitsusele esitatud Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) raporti tungivate soovituste eiramisele Tallinna Vangla poolt. Kambri sisustust vastavalt ümber kujundamata ei leevenda kambrisse paigutatud isikute arvu vähendamine oluliselt isikliku ruumi vähesust.
  26. Tallinna Vangla leiab vastuses D. Gussevi vastuapellatsioonkaebusele, et D. Gussevi vastuapellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole D. Gussevile rahalise hüvitise väljamõistmine õiguspärane, mistõttu ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et välja mõistetud hüvitise suurus on liiga väike.
  27. D. Gussev leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt tuvastas halduskohus õigesti EIÕK art 3 rikkumise. Arusaamatuks jääb, kuidas saab vastustaja eitada EIK lahendis Tunis vs Eesti samade Tallinna Vangla kambrite osas tuvastatud asjaolusid. Vastustaja loogikat järgides tuleks kinnipeetava isiklikule ruumile lisada ka koridor, mida mööda kinnipeetav jalutab. Vastustaja jättis tähelepanuta CPT
  28. a Eesti kohta koostatud raporti, kus on esitatud tungiv soovitus Tallinna Vangla kuuekohalised kambrid muuta neljakohalisteks. Ebausutav on, et ükskõik milline kaebaja tegevus oleks võinud muuta kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas, kui isegi CPT soovitust vastustaja ei järginud. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ja hindamisel tuleks arvestada Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-10-
  29. Halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitis on ilmselgelt liiga väike. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  30. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja D. Gussevi vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  31. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööblialust pinda. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 11), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Vastustaja halduskohtu taolise otsusega ei nõustu. EIK on kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et 4 4 vaadeldav isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla 4 m
  32. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik sellele rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.
  33. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et tualettruumi alune pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse. Olukorras, kus erinevalt halduskohtust ringkonnakohus arvestab kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, saab tõdeda, et kaebaja viibis 151 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumis alla 3 m 2, kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, so vähemalt 2,5 m
  34. Ülejäänud aja viibis ta kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli üle 3 m
  36. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m 2 kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi. EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks olema põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (asi nr 2689/12: Semikhostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui on rikutud kasvõi ühte järgnevatest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetavatel mööbliesemete vahel vabalt liikuda (asjad nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev/Venemaa, p 148). Tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sellel perioodil.
  37. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses leidnud, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (p38). Ka EIK on leidnud, et ka alla 3 m 2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ja kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asi 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36). Seega on vajalik anda hinnang sellele, millised oli kaebaja muud kinnipidamistingimused vaidlusalusel perioodil.
  38. Kaebaja viibis antud perioodil Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Sellest tulenevalt oli tal võimalus viibida üks tund päevas värskes õhus. Arvestada tuleb ka vastustaja vastuse p-11 nimetatud vangla tingimusi (tl 52), mille kohaselt oli kambris osaliselt avatav aken, mis tagas hea ventilatsiooni ja loomuliku valgustuse, kambris oli kunstlik valgustus ja sundventilatsioon, keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud WC, milles oli ka kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma voodi ja voodipesu, mida vahetati reeglina kord kuus, veel oli tagatud meelelahutus ja suhtlemisvõimalus, võimalus saada pakke ja sooritada sisseoste kauplusest reeglina kaks korda kuus, samuti võis usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda vangla kaplaniga. Seega ei ole tuvastatud antud juhul muude kinnipidamistingimuste rikkumist.
  39. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et kaebaja viibis põrandapinnaga alla 3 m 2 kambris 151 päeval ja tal puudus peale jalutuskäigu võimalus liikuda vangla ja osakonna piires, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust. Riigikohus on leidnud, ei kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (09.12.
  40. a otsus 5 5 nr 3-3-12-42-15, p 21). Vastustaja poolt esitatud andmetel (tl 54-57) ei viibinud kaebaja alla 3 m2 suuruses kambris järjepanu, vaid vahelduvalt perioodidega, millal põrandapinda oli rohkem. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et sellest suurema aja 127 päeva viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda oli 2,98 m 2 kinnipeetava kohta, mis erineb EIK lahendites toodust 0,02 m2, milline erinevus ei ole tajutav. 2,8 m2-ses kambris viibis kaebaja perioodidel, mis olid 4, 3 ja 7 päeva. 2,73 m 2-ses kambris viibis kaebaja 10 päeva. Neid perioodide pikkusi arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et kambri isikliku pinna mõju kaebaja õigustele tuleb pidada sedavõrd väheseks, et sellest ei saa tuletada kaebaja suhtes inimväärikust alandavat kohtlemist. Ringkonnakohtu arvates kinnitab inimväärikust alandava kohtlemise puudumist ka see, et kuigi kaebaja viibis enda väidetel sellistes tingimustes perioodil 01.11.2012-28.08.2013, siis kahju hüvitamise taotlusega pöördus ta vangla poole alles 31.03.2014, so ca 7 kuud pärast väidetava õiguste rikkumise lõppemist. Pigem on mittevaralise kahju hüvitamise taotluse esitamine tingitud EIK lahendist Tunis/Eesti, kus kinnipeetava kasuks mõisteti hüvitis välja ja kaebaja arvas, et ka temal on õigus saada hüvitist. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus tuvastada kaebaja mittevaraliste õiguste sellist rikkumist, mis tingiks selle hüvitamise.
  41. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 15.05.
  42. a otsuse, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt D. Gussevi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 765 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab D. Gussevi kaebuse rahuldamata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  43. Kuna kaebaja vastuapellatsioon jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.