4-16-4625/17

(4)mootorsõidukit BMW 5181 (reg.märgiga xxxxxx), omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, millega menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1, 3 nõudeid ja pani toime LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteo. Kohtu hinnangul pani menetlusalune isik LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult ning süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel lähtus kohus karistusliigi valikul menetlusaluse isiku süü suurusest ja teda iseloomustavatest andmetest. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus 03.06.

1. a väljendatud kahetsust. Raskendavad asjaolud kohtu hinnangul puudusid. Kohus leidis, et arvestades I. Raspeli varasemaid väärtegusid, on rahatrahv menetlusaluse isiku suhtes end ammendanud, kuivõrd see ei ole taganud oodatud tulemust ning I. Raspel ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud. Samuti puuduvad I. Raspelil legaalsed sissetulekud, millest rahatrahvi tasuda. Kuivõrd viimati karistati I. Raspelit 15-päevase arestiga, mis asendati üldkasuliku tööga, kuid isik on jätkanud liiklusalaste väärtegude toimepanemist, siis on põhjendatud temale käesoleva rikkumise eest 20-päevase aresti määramine, mida kohus ei pidanud võimalikuks asendada üldkasuliku tööga, kuna üldkasulik töö asenduskaristusena ei suutnud menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekalt käituma.
2. 04.07.
3. a toimunud kohtuistungile I. Raspel ei ilmunud. 28.06.
4. a elektroonilise teavituse kohaselt sai I. Raspel 04.07.
5. a toimuvale kohtuistungile kohtukutse kätte. 03.07.
6. a edastas I. Raspel kohtule elektronkirja, milles teavitas, et tal ei ole võimalik seoses haigusega kohtuistungile ilmuda. Kohtuistungi edasilükkamist menetlusalune isik ei taotlenud. Kohus vaatas väärteoasja läbi menetlusaluse isiku osavõtuta.
7. Harju Maakohtu 04.07.
8. a otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja M. Saareväli, kes palub Harju Maakohtu 04.07.
9. a otsus tühistada ja saata väärteoasi uueks arutamiseks maakohtusse teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt palub kaitsja mõista menetlusalusele isikule karistus mitte üle LS § 201 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ning aresti mõistmise korral asendada see üldkasuliku tööga. Kui aresti asendamine ei ole võimalik, määrata mõistetud aresti kandmine osade kaupa puhkepäevadele. 3.1 Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette seda, et menetlusaluse isiku väärtegu arutas kohus ebaseaduslikult menetlusaluse isiku osavõtuta. Menetlusalune isik soovis kohtuistungist osa võtta ning just sellest tingitult edastas kohtule teate ilmumise takistuses, helistades hiljem kohtuistungi sekretärile üle. Teda ei informeeritud sellest, et istungi edasilükkamiseks tuleb esitada eraldi taotlus. Sellist hoiatust ei olnud ka kohtukutsel. Menetlusalune isik ei teadnud vajadusest taotleda asja arutamise edasilükkamist. Kohtuotsuses toodud põhjenduse, asja arutamiseks ilma menetlusaluse isiku osavõtuta, ei anna alust väärteo lahendamiseks menetlusaluse isiku osavõtuta. Apellatsiooni esitaja leiab, et selleks, et kohus saaks tugineda VTMS § 90 lg-s 1 sätestatule peab menetlusalune isik olema informeeritud vajadusest taotleda eraldi kohtuistungi edasi lükkamist. Selleks, et menetlusalune isik teaks vastavat taotlust esitada, peab ta olema taotluse esitamise vajadusest teadlik. Seega peaks olema ka kohtukutsel märgitud VTMS § 90 lg-s 1 ja 2 kirjeldatud asjaolud ehk kohtuistungi edasilükkamiseks on vajalik esitada põhjendatud taotlus. Ilma menetlusaluse isikuta väärteo asja arutamisega on rikutud tema menetlus- ja kaitseõigust, sh õigust osaleda oma süüteoasja arutamisel ning anda ütlusi ja esitada tõendeid. Nimetatu on väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 3 ja lg 2 tähenduses. 2

(4)3.2 Alternatiivse taotluse põhjendustes märgib apellant, et maakohus on mõistnud põhjendamatult raske karistuse. Kaitsja leiab, et arvestades kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust ning seda, et menetlusalune isik pani väärteo toime perekondliku sõltuvuse ja kohusetunde tõttu, ei ole õige mõista talle raskemat karistust kui sanktsiooni keskmine määr. Asjas puuduvad ka raskendavad asjaolud. Samuti märgib kaitsja, et menetlusalune isik ei saanud kohtuistungil mitteosalemise tõttu esitada ka oma seisukohta seoses karistuse kandmisega. Aresti reaalne kandmine raskendab isikul töökoha leidmist. Kuna isik püüab leida endale tööd ja hoolitseb oma abi vajava isa ja laste eest, palub kaitsja määrata aresti kandmine osade kaupa nädalalõppudel. Täiemahuline aresti kandmine võib kaasa tuua keerulise olukorra menetlusaluse isiku lähedastele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsusega, sellele esitatud apellatsioonkaebusega ning väärteo materjalidega, leiab, et maakohtu otsus väärteoasjas on seaduslik ja põhjendatud ning määruse tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu arvates ei anna kaebuses toodud asjaolud alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks. 4.1 Kohtukolleegium märgib, et apellandi väited väärteo arutamise ebaseaduslikkuse kohta seetõttu, et menetlusalune isik ei võtnud kohtuistungist osa, on alusetud. Vaidlust ei ole selles, et menetlusalune isik sai kohtukutse kätte ning oli varasemalt teadlik kohtuistungi toimumise ajast. Materjalidest nähtub, et maakohus edastas menetlusalusele isikule kutse seaduses sätestatud korras ning menetlusalune isik sai kohtukutse kätte 28.06.
2. a. Kohtukutsele oli märgitud ka see, et kohus võib asja lahendada ilma menetlusaluse isiku osavõtuta. VTMS § 90 lg 1 kohaselt on lubatud asja arutamine ilma menetlusaluse isiku osavõtuta, juhul kui menetlusalusele isikule on istungi aeg ja koht teatavaks tehtud, kuid ta ei ole kohale ilmunud ega taotlenud asja arutamise edasilükkamist ja kohtuistungi aja muutmist. Käesoleval juhul nähtub väärteo toimiku materjalides, et I. Raspel teatas küll kohtuistungile mitte ilmumisest, kuid 03.07.
3. a saadetud e-mailist ei nähtu, et ta oleks soovinud asja arutamise edasilükkamist, samuti ei nähtu 04.07.
4. a kohtuistungi sekretäri õiendist, et I. Raspel oleks kohtuistungi edasilükkamist taotlenud, kuigi helistas ja uuris kas kohus sai e-kirja kätte. Kohtukolleegium leiab, et selliselt saadetud e-kirjast ja eelnimetatud õiendis kirjapandust, ei ole alust järelduseks, et menetlusalune isik oleks soovinud kohtuistungist osa võtta ja ütlusi anda. Isegi kui lähtuda sellest, et menetlusaluse isiku eesmärgiks oli teavitades istungile ilmumata jätmist seoses haigestumisega, kohtu poolt kohtuistungi edasilükkamine, ei saanud menetlusalune isik eeldada, et sellise teavitusviis annaks kohtule aluse asja arutamise edasilükkamiseks. Menetlusalusele isikule kätte toimetatud kohtukutses on selgitatud VTMS §-s 42 sätestatut. Nimetatud sättes on loetletud mõjuvad põhjused ilmumata jäämiseks. Haigestumist otseselt seadus selliseks põhjuseks ei loe, kuid üldjuhul loetakse haigestumine muu mõjuva põhjusega hõlmatuks. Kohtupraktika kohaselt tuleb haigestumisel tõendada, et isik ei saanud seetõttu kohtuistungile ilmuda. Käesoleval juhul ei ole menetlusalune isik esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et haigus takistas tema ilmumist kohtuistungile. Seega ei olnud kohtul vähimatki alust kaaluda menetlusaluse isiku poolt esitatud teate alusel kohtuistungi edasilükkamist ka omal algatusel. Eeltoodust tulenevalt asub kohtukolleegium seisukohale, et maakohus ei ole rikkunud väärteomenetlusõigust ning maakohtu otsus seetõttu, et menetlusalune isik ei viibinud asja arutamisel, ei ole ebaseaduslik. 3

(4)4.2 Alternatiivselt on taotletud apellatsioonis karistuse kergendamist ja selle asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et maakohus on määranud I. Raspelile põhjendamatult raske karistuse. Kohtukolleegium kaitsja sellesisulise etteheitega ei nõustu. Karistuse kohaldamisel läbitakse kindlad etapid, milleks on karistusraamide kindlaks tegemine, süü piiride määratlemine ja karistuse eesmärgi püstitamine. Käesoleval juhul ei ole maakohus väljunud karistusraamidest, mille kohaselt võimaldab LS § 201 lg 2 karistada isikut rahatrahviga kuni 300 ühikut või arestiga. Kohus võib KarS § 48 kohaselt väärteo toimepanemise eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. Kuivõrd I. Raspel pani väärteo toime teadlikult ja tahtlikult (seda apellatsioonis ei vaidlustata), hindas maakohus isiku süü on suureks. Karistuse eesmärgi püstitamisel on maakohus arvestanud sellega, et I. Raspelit on viimati juba samalaadse väärteo eest 15 päevase arestiga karistatud, mis asendati üldkasuliku tööga. Nimetatud 15-päevane arest ja selle asendamine üldkasuliku tööga ei mõjutanud I. Raspelit käituma seaduskuulekalt ning seetõttu on põhjendatud temale varasemalt mõistetud karistusest rangema karistuse mõistmine. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus I. Raspelile põhjendatult käesoleval korral keskmisest sanktsioonimäärast rangema karistuse, milleks on 20-ne päevane arest. Maakohus põhjendas piisavalt ka seda, miks ei ole käesoleval juhul põhjendatud aresti asendamine üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Tähenduslikuks peab kohtukolleegium siiski asjaolu, et I. Raspelile eelmisel korral s.o 18.02.

1. a mõistetud karistus loeti täidetuks Karistusregistri andmetel 26.05.
2. a, kuid käesolevaga etteheidetava väärteo pani I. Raspel toime 20.05.
3. a. Nimetatu viitab aga sellele, et uue väärteo pani I. Raspel toime veel eelmise karistuse täitmise ajal, mistõttu on alust järelduseks, et üldkasuliku töö tegemine, kui asenduskaristus, ei mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma. 4.3 Kaitsja on alternatiivses taotluses märkinud, et kui kohus ei pea võimalikuks menetlusalusele isikule mõistetud aresti kandmist ositi, anda menetlusalusele isikule võimalus kanda aresti ositi nädalalõppudel. KarS § 66 lg 1 sätestab, et mõistes isikule rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Kuigi apellatsioonis märgitakse, et ositi kandmist taotletakse perekondlikel ja tööalastel põhjustel, ei ole nende tõendamiseks esitatud kohtule ühtegi arvestatavat tõendit. Asjaolu, et isikul on võimalik tööle asuda, jääb paraku paljasõnaliseks. Esitatud on küll perearsti tõend, et OR (ilmselt I. Raspeli isa) vajab ööpäevaringset järelvalvet ja hooldust, kuid see ei tõenda seda, et I. Raspel oleks ainsaks isikuks, kes seda teostab ning vastasel juhul jääks tema isa hooleta. Maakohus on I. Raspelile andnud ka piisavalt aega karistuse kandmisele asumiseks, et järjestada arestis viibimise ajaks oma lähedaste isikutega seonduvad vajadused. Seega ei peaks I. Rapseli aresti kandmine kaasa tooma tema lähedastele inimeste keerulist olukorda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud põhjendused aresti ositi kandmise vajadusest ei ole arvestatavad ega anna selleks alust. Täiendavalt märgib kohtukolleegium, et I. Raspel on korduvalt pannud toime liiklusalaseid väärtegusid ning temale mõistetud karistused ei ole motiveerinud teda õiguskuulekalt käituma. Liiklusalase õigusrikkumise põhjendamine perekondliku sõltuvusega ei ole kohtukolleegiumi 4

(4)hinnangul aktsepteeritav. Vastasel juhul peaks asuma seisukohale, et mistahes liiklusrikkumine (kaasaarvatud alkoholijoobes auto juhtimine) oleks õigustatav perekondliku vajadusega. 5. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastanud digitaalselt/ 5