← Eesti

2-14-61955/58

Obsah (10)§ 116§ 124§ 134§ 171§ 173§ 176§ 135§ 140§ 1231§ 174

Tsiviilasi nr 2-14-61955 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-14-61955 Määruse tegemise aeg ja koht 06.04.2016, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed E

) § 123 lõike 1 kohaselt teeb kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

§ 116

lõike 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.

§ 124

lõike 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.

§ 134lõike 1 kohaselt kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, 3

(9)Tsiviilasi nr 2-14-61955 vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid.

135 lõike 1 kohaselt kohus võib lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega.

  1. Laps TCK sündis XX.XX.XXXX, tema ema on LK, isa kohta lapse sünniakti kannet ei ole tehtud. Laps viibib XXX. LK kannab vanglakaristust Portugali Vabariigis YYY. Koos temaga viibib vanglas lastega isikute üksuses tema XX.XX.XXXX sündinud poeg. LK elas peres, kus emalt võeti ära hooldusõigus ja LK elas alates 13-aastaseks saamisest kuni täisealiseks saamiseni lastekodus. Ellu astudes ja lapse sündides puudusid tal lapse kasvatamiseks vajalikud sotsiaalsed oskused.
  2. Maakohus põhjendas, et erinevate omavalitsuste (Hummuli Vallavalitsuse, Valga Linnavalitsuse, Tartu Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse) lastekaitsetöötajad on LKga tegelenud alates lapse sünnist XX.XX.XXXX kuni LK vangistamiseni novembris
  3. LK-le ja lapsele on võimaldatud igakülgset toetust ja abi – makstud rahalisi toetusi, abistatud toidu ja lapse riietega, nõustatud igal viisil teenuste ja lapse kasvatamise kohta, teostatud kodukülastusi, lisaks eraldati talle peale lapse sündi Hummuli Vallavalitsuse poolt eluruum koos sisustusega. Vaatamata sellele ei hoolitsenud lapsevanem lapse eest vastutustundlikult. LK on vahetanud pidevalt elukohti ja lapsel ei ole olnud võimalik kohaneda ja ühte kohta oma koduks pidada. Laps sündis mais 2010 ja juba sama aasta suvel lahkus LK koos lapsega Hummuli vallast temale eraldatud sotsiaaleluruumist Tartu linna juhusliku elukaaslase juurde. 2011 veebruaris paigutati LK kainenema ning seoses sellega paigutati laps Tartu Ülikooli Kliinikumi. Seoses lapse mähkmepiirkonna haudumusega tekkis kliinikumis kahtlus, et laps on alahooldatud. Edasi jäid ema ja laps Tartu linna lastekaitsetöötajate järelevalve alla. Augustis 2011 lahkus LK koos lapsega Valga linna. 2011 detsembris jättis LK Valga linnas 1-aastase lapse oma tuttava hoida ja ise lahkus. Tuttav teatas lapsest lastekaitsetöötajale ja laps paigutati turvakodusse. 2011 ja 2012 elasid LK ja laps teadaolevalt Valga linnas. 2013 augustis saabus LK koos lapsega Tallinnasse sugulase juurde. Mustamäe Linnaosa Valitsus nõustas LK sotsiaaleluruumi teemal, samuti anti erinevate turvakodude kontaktid, kuid LK elamispinda ei taotlenud. LK jättis 2013 novembris Valga linnas lapse pooleteiseks kuuks oma ema MK hoida ja elas ise mujal. Samas on MK isik, kellelt on varem tema enda laste suhtes hooldusõigus ära võetud. 2014 novembris LK vahistati ja laps paigutati turvakodusse.
  4. Maakohus asus seisukohale, et LK-lt tuleb lapse suhtes hooldusõigus ära võtta ka põhjusel, et ta põhjustas teadlikult olukorra, kus laps jäi aastateks ema hoolitsusest ilma. Iga teovõimeline täisealine isik saab aru, et asudes narkootikume vedama, on olemas suur oht, et võidakse aastateks vangi minna.
  5. LK ei ole oluliseks pidanud lasteaia haridust. Emaga elatud aja jooksul oli laps lasteaia nimekirjas pool aastat ja reaalselt käis lasteaias vaid 18 päeva, kusjuures ema ei teatanud lapse lasteaiast lahkumisest ega lõpetanud lepingut. Lapse LK-le peale vanglast vabanemist kasvatada andmine oleks lapsele ohtlik, kuna ema on teda korduvalt hooletusse jätnud. Vaieldamatult on last kahjustav, kui LK omab õigust tema eluliste küsimuste üle otsustamiseks.
  6. Kohus jätab taotluse SR ärakuulamiseks rahuldamata. LK avaldas kohtule, et plaanib peale vanglast vabanemist koos mõlema lapse SR juurde elama asuda, SR olevat sellega nõus. 4

(9)Tsiviilasi nr 2-14-61955 Rahvastikuregistri andmetel puudub LK-l ja SR-l igasugune seos, registri andmetel ei ole SR LK noorema lapse isa. SR ei kuulu TsMS §-des 558 ja 560 nimetatud isikute ringi, keda lapse hooldusõiguse asjas ära kuulatakse. Samuti märgib kohus, et SR on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kes ei ole sobiv isik temale võõra lapse kasvatamiseks. Kohus ei pidanud vajalikuks ka LK menetluskonverentsi korras ärakuulamist, sest kohus on LK kirjalikult ära kuulanud. 14. Maakohus märkis, et 5-aastase lapse neljaks aastaks asenduskodu teenusele jätmine ema vabanemist ootama ei ole mingil juhul lapse huvides. Kohtul puudub igasugune alus arvata, et LK-st saab vanglast vabanemisel vastutustundlik ja hoolitsev lapsevanem. Lapse eestkosteasutus on rõhutanud, et avaldust hooldusõiguse äravõtmiseks ei esitatud seoses ema vangistusega, vaid seoses lapse hooletusse jätmisega. Kohus nõustus eestkosteasutuse seisukohaga, et aluseid vanema hooldusõiguse peatamiseks seoses vanema vanglas viibimisega ei esine. 15.

§ 171

lõike 1 kohaselt kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha, määratakse talle eestkostja. Lapse emalt võetakse käesoleva määrusega ära hooldusõigus ja isa kohta ei ole tema sünniakti kannet tehtud. Tulenevalt

§ 173

lõikest 1 otsustab kohus eestkoste seadmise omal algatusel või valla- või linnavalitsuse või huvitatud isiku avalduse alusel.

§ 176

lõike 2 kohaselt kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita, määratakse eestkostjaks lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus. TCK rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgne kohalik omavalitsus on Tallinna Linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsus on viimase aasta jooksul alates LK kinnipidamisest täitnud lapse eestkostja ülesandeid.

  1. TsMS § 557 lõike 21 kohaselt märgitakse eestkoste seadmise määruses, et eestkoste seatakse alaealisele täisealiseks saamiseni, kui kohus ei määra eestkostjat lühemaks ajaks. Eestkoste tuleb seada kuni lapse täisealiseks saamiseni.
  2. TsMS § 557 lõike 2 punkti 4 kohaselt tuleb kohtumääruses märkida tehingud, mida alaealine võib ilma eestkostja nõusolekuta teha juhul, kui kohus seda lubab. Laps on 5aastane ja kohus ei määranud talle iseseisvat tehingu tegemise õigust.
  3. TsMS § 172 lõike 3 kohaselt jättis kohus menetluskulud riigi kanda. Määruskaebus
  4. LK-le riigi õigusabi korras määratud esindaja v/adv Anna Solomko esitas 16.12.2015 määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega peatada hooldusõigus tema lapse suhtes kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni kohus on tuvastanud lapse hooldusõiguse peatamise aluse äralangemise. Samuti palus esindaja jätta rahuldamata taotlus Tallinna linna määramiseks TCK eestkostjaks. Esindaja palus võtta tõendina vastu 07.12.2015 LK kiri ja rahuldada LK taotlus tema isiklikuks ärakuulamiseks menetluskonverentsi vormis TsMS § 477 lõike 4 ja § 350 lõike 1 järgi.
  5. Esindaja põhjendas, et puudus alus hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-121-12 järgi asjaolu, et vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, 5

(9)Tsiviilasi nr 2-14-61955 ei anna iseenesest veel alust vanematelt laste suhtes isikuhooldusõigust täielikult ära võtta ega lapsi perest eraldada.
  1. Harju Maakohtu 15.06.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1790, kus vanema olukord oli veel raskem võrreldes praeguse juhtumiga, hooldusõiguse täieliku äravõtmise asemel kohaldas meetmena hooldusõiguse peatamise kuni laste täisealiseks saamiseni või kuni kohus on tuvastanud ema hooldusõiguse peatamise aluse äralangemise. Kohtupraktikas on leitud, et hooldusõiguse täielik äravõtmine on õigustatud eeskätt juhul, kui lapse tervist ohustatakse, nt süstemaatilise vägivalla korral. LK ega teised lähedased ei ole kunagi kahjustanud lapse tervist. Kohtupraktikas on leitud ka seda, et hooldusõiguse peatamist tuleb kohaldada siis, kui vanema narkomaania või alkoholi kuritarvitamine on põhjustanud ohu lapse tervisele ja heaolule. Kohtupraktikas on leitud, et hooldusõigust saab peatada isegi tähtajatult (tsiviilasi nr 2-11-32650).
  2. Kohtulahendit tehes tuleb võtta arvesse lapse hingelist sidet vanemaga. Käesoleval juhul ei ole laps oma tegude ja käitumisega kunagi avaldanud pahameelt oma ema vastu. LK on korduvalt võtnud telefoni teel ühendust oma esindajaga ning tundnud huvi lapse käekäigu vastu, mis nähtub ka LK 07.12.2015 kirjast esindajale. Lapsel on ka head suhted LK elukaaslasega. Nende vahel ei ole kunagi olnud mingeid konflikte ega arusaamatusi. LK kahetseb, et tema käitumine lapse suhtes ei olnud alati hoolitsev ning lapse huvidega arvestatav. Kohus ei ole seletanud (selgituskohustuse rikkumine), mille põhjal ta otsustas, et korduvkaristuste olemasolu ema elukaaslasel saab olla otseseks aluseks hooldusõiguse äravõtmiseks lapse emalt. Lapsele oleks 3-toalises korteris koos ema ja tema elukaaslasega elades tagatud kõik vajalikud tingimused. LK on olnud võimeline hoolitsema tema ja SR ühise lapse eest. Elukaaslasel on olemas kindel igakuine sissetulek.
  3. LK on seisukohal, et kuna tema suhtes ei ole kunagi varem kohaldatud hooldusõiguse peatamist, siis nimetatud abinõu rakendamine oleks praegusel juhul kõige mõistlikum ja eesmärgipärasem vahend, mis kõrvaldab ohu ka pikemas perspektiivis lapse tervisele ja arengule.
  4. LK teatas, et ta soovib isiklikku suulist ärakuulamist kohtu poolt TsMS § 477 lõike 4 mõttes. Kuna ta viibib Portugalis vanglas, ei ole tal võimalust isiklikult istungilt osa võtta. Kuna vaidlus puudutab lapse heaolu ning tema ema õigusi ja kohustusi lapse suhtes, palub LK korraldada kohtuistung LK juuresolekul menetluskonverentsi teel (videokonverents). LK sõnul võib Portugali vangla korraldada videokonverentsi vastava kohtuliku päringu alusel. Kohus peab argumenteerima, miks tema arvates piisab vaid isiku ärakuulamisest kirjalikul teel. Antud juhul võttis kohus LK-lt ära võimaluse kaitsta oma õigusi ja huve menetluskonverentsil, põhistamata seda. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et nimetatud taotlust tuli rahuldada, kuna praegusel juhul videokonverentsi korraldamine on ainus vahend, mis võimaldab näha ja hinnata seda, mida LK ise ütleb oma vanema õiguste kaitseks, et temalt ei võetaks täielikult hooldusõigust ära. Videokonverentsi läbiviimine aitab paremini mõista, mida LK on tegelikult valmis ette võtma oma lapse huvide kaitseks, arengu ja heaolu tagamiseks. Käesoleval juhul on LK-lt võetud ära võimalus tõendada, et ta on valmis ette võtma meetmed tekkinud olukorra parandamiseks ja et ta kahetseb toimepandut. Kohus ei arvestanud, et LK ei ole füüsiliselt võimeline tulema Eestisse kohtuistungile. Kohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust (TsMS § 631 lõige 1).
  5. Pärast määruskaebuse esitamist LK esindaja teatas kohtule, et LK lapse eestkostjaks soovib saada ATJ. 6
(9)Tsiviilasi nr 2-14-61955 Menetluse edasine käik
  1. Tallinna linn ja TCK vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
  2. ATJ avaldas kohtule, et on AM ema. TCK võib olla sündinud AM ja LK suhtest, kuigi AM ei lisatud sünnitunnistusele. Käesolevaks ajaks on AM surnud. AM ja ATJ on last korduvalt hoidnud alates lapse esimestest elukuudest. AM soovis ka saada lapse eestkostjaks, kui sai teada LK kinnipidamisest. ATJ avaldas soovi hakata TCK eestkostjaks, et laps saaks kasvada vanaema juures, mitte lastekodus.
  3. LK esitas kohtule avalduse, mille kohaselt on ta nõus, et ATJ hakkab lapse eestkostjaks, kuna ta on eelnevalt osalenud TC elus nagu pereliige.
  4. Vastuseks, kas ATJ on sobiv eestkostja TCK-le, Tallinna linn märkis, et ATJ on juba kolmandaks eestkostjakandidaadiks, kelle LK on kohtumenetluse ajal nimetanud. Avaldajale ei ole teada, et ATJ oleks lapse isapoolne vanaema. Samas on ATJ korduvalt pöördunud linna poole, soovides teha lapse suhtes põlvnemise tuvastamiseks ekspertiis. Tallinna linna hinnangul ei ole ATJ-l tegelikku valmisolekut TCK võtmiseks perekonda. ATJ ei ole ka käinud Mustamäe Linnaosa Valitsuses, et arutada eestkoste määramist.
  5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Maakohus märkis, toetudes eestkosteasutuse arvamusele, et ATJ ei ole sobiv kandidaat lapse eestkostjaks. Määruse põhjendused
  6. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 30.11.2015 määrus tuleb tühistada LK-lt TCK hooldusõiguse äravõtmise osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha ise uue määruse, millega peatab LK hooldusõiguse TCK suhtes kuni peatamise aluse äralangemiseni. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti

§ 135lõiget 2 ning rikkunud osaliselt määruse põhjendamiskohustust.

Ülejäänud vaidlustatud osas kaebuse väited maakohtu määruse tühistamiseks alust ei anna. LK määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

  1. Esmalt selgitab kolleegium, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi (TsMS § 558 lõiget 1), jättes LK isiklikult ära kuulamata. Siiski ei anna eeltoodud rikkumine käesoleval juhul alust maakohtu määruse tühistamiseks hooldusõiguse äravõtmise osas ega tingi asja maakohtule saatmist uueks läbivaatamiseks. LK on andnud kirjalikke selgitusi mh asjaolude kohta, mille alusel avaldaja väidab, et LK jättis lapse juba enne kinnipidamisasutusse sattumist vajaliku hooleta (t lk 196-198). Lisaks on LK kaebuses nõustunud lapse suhtes hooldusõiguse peatamisega. Kuna alljärgnevalt peab ringkonnakohus ema vastavaid väiteid põhjendatuks, ei pea kolleegium vajalikuks kuulata LK videokonverentsi teel ära.
  2. Maakohus on hooldusõiguse äravõtmist põhjendanud sellega, et lapse ema on pidevalt vahetanud elukohti, mistõttu ei ole laps saanud kohaneda ega pidada ühte kohta oma koduks, lisaks on ema viidud kainenema, ta jättis lapse korduvalt tuttavate hooldada, kelleks oli mh tema oma ema, kellelt oli LK enda suhtes hooldusõigus ära võetud. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et eestkosteasutus pöördus nendel asjaoludel kohtu poole alles siis, kui lapse ema oli kohtuotsuse alusel paigutatud kinnipidamisasutusse. Kolleegium nõustub lapse ema esindajaga, et muutunud faktilises olukorras ei saa asuda 7

(9)Tsiviilasi nr 2-14-61955 tõsikindlalt seisukohale, et emalt lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmine kui kõige äärmuslikuma abinõu rakendamine oleks käesolevaks ajaks ainus eesmärgipärane ja proportsionaalne vahend lapse heaolu ja huvide tagamiseks. Maakohtu määrusest ei nähtu, milline on praegusel ajal see emast tulenev last ähvardav oht, mis tingib emalt hooldusõiguse äravõtmise. 34.

§ 135

lõige 2 ette, et hooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik hoida ohtu lapsele ära teiste abinõudega. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (RKTKm 3-2-1-78-15, punkt 14).

  1. Olukorras, kus vanem kannab karistust kinnipidamisasutuses, viibides seal koos TC poolvennaga, on korduvalt kinnitanud, et soovib last (lapsi) ise kasvatada, tunneb huvi lapse käekäigu vastu, on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma, tuleb vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist anda reaalne võimalus oma tahte tegelikuks elluviimiseks. Vastava võimaluse saab talle anda aga alles peale vanglast vabanemist. Riigikohus on selgitanud, et enne hooldusõiguse lõplikku äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada (RKTKm 3-2-1-78-15, punkt 18). Käesoleval juhul on hooldusõiguse äravõtmist kohtult taotletud alles siis, kui LK peeti kinni seoses kuriteo toimepanemisega. Seega ei ole kohtul olnud võimalust enne hooldusõiguse äravõtmist hinnata, kas muud abinõud võiksid ohtu lapsele ära hoida. Hooldusõiguse äravõtmist tuleb pidada ennatlikuks olukorras, kus LK-le ei ole kohtu poolt antud võimalust näidata oma võimet tagada lapsele turvaline keskkond ja teda kasvatada.
  2. Riigikohus on ka selgitanud, et ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Vanema kuritegelik eluviis võib koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse

§-de 134-135 alusel ära võtta. Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust mõttes ja vanema ülalpidamiskohustust) ning ta ei soovi seda olukorda muuta (RKTKm 32-1-142-13, punkt 18). Käesoleval juhul ei saa kindlalt väita, et LKl ei ole pärast vanglast vabanemist võimalik täita hooldusõigust TCK suhtes. Kolleegiumi hinnangul saab LK-lt hooldusõiguse äravõtmist hakata kaaluma alles pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta siiski ei ole võimeline lapse huve tagama. 37. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul käesoleval juhul sobivaks hooldusõiguse piiramise viisiks hooldusõiguse peatamine.

§ 140

lõike 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Riigikohtu kolleegiumi hinnangul tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud (RKTKm 3-2-1-121-12). Käesoleval juhul langeb põhiline takistus hooldusõiguse teostamiseks emal eelduslikult ära vanglast vabanemisega. Vastavalt

§ 1231lõikele 2 taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui lapse huvid ei ole enam ohus. 8

(9)Tsiviilasi nr 2-14-61955 38.

§ 171

lõike 1 kohaselt kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha, määratakse talle eestkostja. Kuna hooldusõigus peatatakse, tuleb TCK-le määrata eestkostja. Järelikult ei ole seadusega kooskõlas määruskaebuses esitatud nõue jätta rahuldamata avaldus lapsele eestkostja määramiseks.

  1. Maakohus määras eestkostjaks lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse. 28.01.2016 avalduses palub lapse ema, et TCK-le määrataks eestkostjaks ATJ. Maakohus on määruskaebuse edastamisel ringkonnakohtule 19.02.2016 kirjas märkinud, et maakohtu hinnangul ei ole LK pakutud eestkostja kandidaat sobiv olema lapsele eestkostjaks.
  2. Kolleegium on seisukohal, et tsiviilasja materjalid ei anna alust käesolevas määruskaebuse menetluses lapsele määratud eestkostjat vahetada. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab

§ 174

lõike 1, § 175 lõike 1 ja § 176 lõike 2 järgi määrata lapse eestkostjaks kas täisealise füüsilise isiku, juriidilise isiku või lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse. Seejuures tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele. Füüsilisest isikust eestkostja valib ja määrab kohus, arvestades

§-s 174 sätestatud nõuetega. Kohus saab

§ 174

lõigete 1 ja 2 järgi määrata eestkostjaks üksnes täisealise teovõimelise isiku, kelle hooldusõigust ei ole piiratud ja kes ei ole varem eestkostja kohustusi rikkunud. Kui isik vastab neile nõuetele, tuleb eestkostjat valides arvestada

§ 174

lõike 3 järgi ka tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu (RKTKm 32-1-98-11, punkt 24).

  1. Ringkonnakohus leiab, et kuigi käesolevaks ajaks on ilmnenud füüsilisest isikust eestkostja kandidaat, keda tema sobivuse korral tuleks eestkostjana eelistada eestkosteasutusele, ei anna maakohtu ja eestkosteasutuse poolt kogutud materjalid vajalikku kindlust ATJ sobivuse kohta olema TCK eestkostjaks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et ATJ ei ole lapsega pikka aega kohtunud ja laps ei pruugi teda mäletadagi. ATJ-l on sõltumata käesolevast kohtulahendist võimalik ka edaspidi taotleda kohtult enda eestkostjaks määramist eestkosteasutuse asemel TsMS §-des 554 ja 502jj sätestatud korras.
  2. Ringkonnakohus peab vajalikuks sarnaselt maakohtule jätta menetlemisega seotud kulud TsMS § 172 lõike 3 alusel riigi kanda. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ määruskaebuse Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.