← Eesti

2-14-9038/73

Obsah (15)§ 654§ 238§ 230§ 652§ 329§ 331§ 236§ 442§ 386§ 171§ 174§ 175§ 178§ 184§ 190

Tsiviilasi nr: 2-14-9038 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Imbi Sidok-Toomsalu ja Margo Klaar Otsuse teg

) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

27. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud ja kogutud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud 6

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-9038 kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
  1. Kolleegium nõustub hageja käsitlusega, mille kohaselt on kinkijale VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, ning kingisaajale on antud prooviaeg, et tõestada kinkijale kingi vääriliseks olemist. Samas ei võimalda tuvastatud asjaolud praegusel juhul järeldada, et kinkelepingute sõlmimise eesmärgid oleksid täitmata või et kostja poleks osutunud kingi vääriliseks. Vaidlusalused kinkelepingud sõlmiti
  2. a-l ning hageja ei ole suutnud menetluses välja tuua ega tõendada, mis on alates
  3. aastast muutunud hageja ning kostja omavahelistes suhetes ja suhtluses. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludest ei ole võimalik kostja jämedat tänamatust järeldada. Hageja väited, et kostja on olnud ükskõikne ning pole oma käitumises lähtunud hageja vajadustest, ei ole menetluses tõendamist leidnud. Tunnistajate ütlustest võib pigem järeldada vastupidist. Kinkija subjektiivsed ootused, mida kingisaaja ei tea ega pea teadma, ei saa olla lepingust taganemise aluseks VÕS § 267 p 1 järgi. Iseenesest põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt ei välista õigust kinkelepingutest taganemiseks asjaolu, et kinkelepingutes puudus kokkulepe kingisaaja abistamise kohustusest kinkija suhtes. Samas ei ole maakohus käesolevas asjas ka teistsugusele seisukohale asunud.
  4. Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et alates kinkelepingute sõlmimisest ei ole kostja võimaldanud talle juurdepääsu Tallinnas YYY asuvasse korteriomandisse ning alles käesoleva kohtumenetluse ajal (s.o oktoobris 2015) nõustus kostja hagejale korteriomandi kasutamist võimaldama. Ka need hageja väited on tõendamata, mh puuduvad tõendid, et hageja oleks enne kohtumenetlust avaldanud soovi viidatud korteriomandit kasutada. Kõnealune hageja väide on kolleegiumi hinnangul ka väheveenev. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja elukoht oli (vaidlustatud otsuse tegemise hetkel) XXX, Maardu linn. 03.12.2013 tehtud taganemisavaldusest (I kd, tl-d 25-28) võib mõistlikult järeldada, et hageja ei ole soovinud (enne kohtumenetlust) YYY asuvat korterit kasutada (kuigi kostja on seda soovitanud). Viidatud dokumendi teisel lehel on hageja avaldanud: "Elan praegu eramajas, kuigi mul on õigus elada ka teises ärakingitud korteris (kuhu K soovitas mul minna, ei teagi miks)."
  5. Hageja hinnangul on maakohus VÕS § 267 p 2 kohaldamisel jätnud arvestamata hageja tervisliku seisundi. Kolleegiumi hinnangul on see etteheide põhjendamatu. Kinkija tervise oluline ja järsk halvenemine ning sellega seonduv ülalpidamisvajaduse tekkimine või suurenemine võiksid põhimõtteliselt anda aluse lepingust taganemiseks VÕS § 267 p 2 ja § 268 lg 1 järgi (arvestades ka VÕS § 270 lg-st 1 tulenevat piirangut). Praegusel juhul ei ole aga hageja esitanud tõendeid selle kohta, kas ja millisel määral on tema tervislik seisund pärast kinkelepingute sõlmimist halvenenud ning abivajadus suurenenud. Seetõttu ei saanud maakohus hageja tervisliku seisundiga seonduvat asja lahendamisel ka sisuliselt hinnata. 7
(10)Tsiviilasi nr: 2-14-9038 31. Hageja arvates on maakohus asja lahendamisel suuresti tuginenud kostja poolt kohtuistungile kustutud tunnistajate ütlustele ning kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärsete tunnistajate ütlustele on käsitletav menetlusõiguse olulise rikkumisena. Kindlasti tuli maakohtul ütluste hindamisel silmas pidada tunnistajate seotust menetlusosalistega (sugulus- ja sõprussidemeid jms), kuid kolleegiumi hinnangul ei olnud maakohtul alust jätta tunnistajate ütlusi tõenditena

§ 238lg 5 teise lause alusel (kui ebausaldusväärseid) tervikuna arvestamata.

Tõendamiskoormis kinkelepingutest taganemise aluseks olevate asjaolude osas lasub

§ 230lg 1 alusel hagejal.

Kostja võinuks kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud (vt nt Riigikohtu 06.02.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Seega, isegi kui jätta kostja taotlusel üle kuulatud tunnistajate ütlused asja lahendamisel (hüpoteetiliselt) arvestamata, ei annaks see veel alust lugeda hageja väiteid tõendatuks. 32. Kostja poolt taotletud tunnistajate ülekuulamise osas ei ole hageja maakohtu menetluses

§-s 333 sätestatud korras vastuväidet esitanud, mistõttu ei või ta apellatsiooniastmes enam tugineda väitele, et maakohus rikkus tunnistajaid üle kuulates menetlusõiguse normi (

§ 652lg 6).

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, jättes rahuldamata hageja taotluse temalt vande all seletuse võtmiseks. Toimikust nähtuvalt esitas hageja nimetatud taotluse esmakordselt alles 03.09.2015 istungil, pärast tunnistajate ülekuulamist (II kd, tl 82pöördel ja 83). Kolleegiumi hinnangul oli taotlus esitatud menetluses hilinenult

§ 329

lg 1 mõttes ning puudusid

§ 331lg-s 1 sätestatud alused hilinenult esitatu menetlemiseks.

Lisaks ei põhjendanud hageja

§ 236

lg 3 nõudeid eirates, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib vande all seletust anda. Vastavaid põhjendusi ei sisalda ka hageja poolt ringkonnakohtule esitatud samasisuline taotlus.

  1. Apellatsioonkaebuses viidatud Saksa õiguse sarnased normid ning Saksa kõrgema kohtu praktika ei võimalda asjakohaseid võlaõigusseaduse norme maakohtust erinevalt sisustada. Lisaks on vähemalt VÕS § 267 punkti 1 osas tekkinud arvestatav rakenduspraktika, mistõttu omab teiste riigi analoogne seadus ja praktika Eesti seaduse mõtte ning eesmärgi väljaselgitamisel selgelt teisejärgulist tähtsust.
  2. Maakohus on 28.02.2014 käesolevas asjas tehtud määrusega (parandatud sama kuupäeva määrusega) rahuldanud hageja avalduse hagi tagamiseks ning seadnud hagi tagamise abinõuna kostjale kuuluvale kinnistule, asukohaga XXX, Maardu (registriosa number XXXXXXX), ning korteriomandile, asukohaga YYY, Tallinn (registriosa number XXXXXXX) käsutamise keelumärked hageja kasuks (I kd, tl-d 54-55 ja 56). Keelumärked on kinnistusraamatusse kantud 17.03.
  3. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses lahendanud rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimusi, eksides sellega

§ 442lg 5 esimesest lausest tuleneva nõude vastu. 8

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-9038 Ringkonnakohtul on võimalik nimetatud viga kõrvaldada. Vastavalt

§ 386

lg-le 4 tühistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagi tagamise kohtuotsusega. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb maakohtu ülalviidatud määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 35. Ringkonnakohus ei muuda menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

36.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

  1. Kostja poolt 28.03.2016 istungil ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega kandnud selleks hetkeks õigusabikulusid kokku 570 eurot (koos käibemaksuga). Kostja esindaja Kerli Kase tunnitasu suuruseks on nimekirjast nähtuvalt olnud 120 eurot (koos käibemaksuga). Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebusega tutvumises ja sellele vastuse koostamises (4 tundi 15 minutit) ning ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises (30 minutit). 28.03.2016 istungil avaldas esindaja, et eelmärgitule lisandub ajakulu seoses istungil osalemisega mahus 1 tund 20 minutit. Kostja kinnitusel on kõik eeltoodud kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
  2. Hageja esindaja on ringkonnakohtu istungil avaldanud, et ei vaidle kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusele vastu.
  3. Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja poolt apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg (kokku 6 tundi 5 minutit) on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

Samuti on viidatud sätte mõttes põhjendatud ja vajalik kostja esindaja ühe tööühiku hind (tunnitasu). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu (120 eurot) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu 40. Lähtudes ülalmärgitust ja kostja esitatud menetluskulude nimekirjast, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 729 euro 60 sendi (570+(1,33*120)) ulatuses. 9

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-9038 41.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 42. Hageja on saanud menetluse käigus menetlusabi. Maakohtu 07.03.2014 määrusega (I kd, tl-d 57-60) vabastati hageja hagi esitamisel nõutava riigilõivu ja hagi tagamise riigilõivu tasumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 04.12.2015 määrusega (II kd, tl-d 183-185) otsustati jätkata hagejale menetlusabi andmist

§ 184

lg 4 alusel ja loeti ta vabastatuks riigilõivu 1100 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.

§ 190

lg-st 4 tuleneb, et kui hageja on saanud menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi ei rahuldata, tuleks hagejalt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest hageja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samas ei ole hageja majanduslik seisund ringkonnakohtule teadaolevalt praeguseks hetkeks paranenud, mistõttu peab kolleegium põhjendatuks kohaldada

§ 190

lg-s 7 sätestatut ning vabastada hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.