Obsah (7)

§ 113§ 1043§ 127§ 128§ 1045§ 82§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Iko Nõmm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2016. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-4078

) § 113 lg 1 järgses määras. Hageja esitas taotluse väljamakse tegemiseks

1. novembril
2. a. Kostjal oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 43 lg-st 1 tulenev kohustus kanda raha üle hiljemalt
3. novembril
4. a. Kuna sellele päevale järgnes nädalavahetus, siis arvestas hageja viivist alates
5. novembrist
6. a väljamaksmisele kuulunud summalt (989 636,52 eurot).
7. Kuna kostja ei ole hagiavalduse esitamise hetkeni hageja palutud väljamakset teinud ja kahju on jätkuv, siis palus hageja kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise kahju hüvitisena arvestatuna 989 636,52 eurolt alates
8. oktoobrist
9. a. 2
10. Kostja käitumise õigusvastasus on tuvastatud Riigikohtu
11. aprilli
12. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-
13. Õigusvastase tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kohtutäitur on olnud raskelt hooletu, sest tal ei olnud ühtegi seadusest tulenevat takistust väljamakse tegemiseks. Seega on kahju tekitatud süüliselt.
14. Alternatiivselt nõudis hageja alusetult saadud raha eest intressi 6% aastas, kokku 112 086,59 eurot arvestatuna alates
15. novembrist
16. a kuni
17. oktoobrini
18. a. Kuna hagejale tekib jätkuvalt kahju, sest kostja ei ole väljamakset teinud, siis palus hageja mõista välja ka intressi kuni kohustuse täitmiseni. Kostja vastuväited
19. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal puudub täitedokument, mida oleks saanud täita laeva suhtes toimunud täiteasjas, ning tema õiguste rikkumine täitemenetluses on välistatud. Viivise nõuet ei saa samastada kahju hüvitamise nõudega, kuna viivise nõude koosseis erineb kahju hüvitamise omast. Selleks, et hagejal tekkinuks kahju täitemenetlusest saadud tulemi väljamaksmisega viivitamise tõttu, pidanuks hageja tõendama, et selle tulemi võrra jäi hagejal puudu rahalisi vahendeid oma äritegevuse tarbeks. Sisuliselt nõuab hageja mitte kahju hüvitamist RVastS § 2 lg 1 p 5 alusel, vaid on esitanud

§ 113järgse viivise nõude, mida RVast

S § 2 ette ei näe.

1. Kostja tegevus ei ole olnud süüline. Kostja tegevus, mis küll tunnistati õigusvastaseks Riigikohtu määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12, vastas tegelikult enne seda kuupäeva eksisteerinud praktikale TMS rakendamisel samas küsimuses. Kostja võib olla tegutsenud õigusvastaselt, kuid sellest ei piisa süü tuvastamiseks. Asjaolust, et Harju Maakohus muutis varasemat määrust (kohustus laeva müügist saadud raha deponeerida), mida kostja kohtutäiturina täitis, sai kostja teada alles Riigikohtu
2. aprillil
3. a tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 tehtud määruse põhjendustega tutvudes, mistõttu on kahju arvutamise algusaeg määratud ebaõigesti. Hageja saaks kahju arvutamist alustada
4. aprillist
5. a.
6. Täiendavas vastuses leidis kostja, et tema käitumine ei olnud õigusvastane. Mitte ühegi jõustunud lahendiga (lahendi resolutsiooniga) ei ole kohustatud kostjat väljamakseid tegema ega ole tuvastatud kostja teo õigusvastasus. Menetluse käik
7. Harju Maakohus rahuldas hagi
8. mai
9. a otsusega, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis muutmata.
10. aprillil
11. a tegi Riigikohus tsiviilasjas nr 3-21-26-14 otsuse, millega tühistas maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule. Maakohtu otsuse põhjendused
12. Maakohus jättis
13. jaanuari
14. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
15. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja käitumine väljamakse tegemata jätmisel oli süüline, kas hagejale on kahju tekkinud ning kas väidetav kahju on põhjuslikus seoses kostja tegevusetusega väljamakse tegemisel.
16. Kostja vastutab hagejale väidetava kahju õigusvastase tekitamise eest

§ 1043jj alusel juhul, kui on täidetud järgmised eeldused (vt nt Riigikohtu 5.

juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13): kostja on pannud toime õigusvastase teo

§-de 10451049 mõttes, kostja on rikkumises süüdi (

§-d 1043 ja 1050), kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse eesmärgist (

§ 127

lg 4), hagejale on tekkinud varaline kahju (

§ 128

lg 1, 2 ja 4) ja õigusvastase teo ja hagejale tekkinud varalise 3 kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Hageja peab tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise.

1. Poolte vahel puudub vaidlus, et laev müüdi
2. aprillil
3. a kordusenampakkumisel 26 979 920 krooni (1 724 331,16 euro) eest. Hageja esitas kostjale tulemi väljamaksmise nõude. Kostja ei rahuldanud hageja taotlust raha välja maksta. Kostja
4. novembri
5. a otsus tühistati tsiviilasjas nr 2-10-
6. Kohtud leidsid, et hagejal kui ainsal sissenõudjal oli õigus nõuda väljamakse tegemist enampakkumise tulemi vaidlustamata osas ning kostjal ei olnud õiguslikku takistust keelduda selle osa väljamaksmisest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 märkis Riigikohus enda
7. aprilli
8. a otsuse p-s 17, et tsiviilasjas nr 2-10-60584 tehtud lahendite põhjal on tuvastatav kostja õigusvastane käitumine. Kostja kandis hagejale vaidlusaluse raha üle
9. märtsil
10. a. Eeltoodust tulenevalt rikkus kostja TMS § 43 lg 1, kui jättis täitemenetluse tulemist saadud rahast hagejale kümne päeva jooksul väljamakse tegemata. Seega on kostja pannud toime õigusvastase teo tulenevalt

§ 1045lg 1 p-st 7 ja TMS § 43 lg-st 1. 16. RVast

S § 13 lg 2 järgi avalik-õiguslikus suhtes tekitatud saamata jäänud tulus seisneva kahju korral peab kahju hüvitama kohustatud isik tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Sama tuleneb deliktilise vastutuse korral üldjuhul (sõltumata kahju liigist)

§-st

1. Kostja peab tõendama süü puudumise.
2. Riigikohus märkis
3. aprillil
4. a tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 tehtud otsuse p-s 19, et kui kostja käitumise õigusvastasus põhineb TMS § 43 rikkumisel, tuleb süü küsimuse üle otsustamisel analüüsida seda, kas kostja oli TMS §-st 43 tuleneva kohustuse rikkumises süüdi ning millisest ajast kostja tegevusetus süüliseks muutus. Sellele küsimusele vastamisel tuleb kolleegiumi arvates esmalt selgitada, millal sai kostja teada või pidi teada saama, et väljamakse tegemiseks puuduvad takistused. Takistuseks saab kõigepealt lugeda Harju Maakohtu
5. augusti
6. a määrust, mille kohaselt ei võinud kostja teha väljamakset, vaid pidi tulemi deponeerima. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et kostja käitumine väljamakse tegemata jätmisel ei saanud olla süüline enne seda, mil ta sai või pidi teada saama deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest. Samuti märkis, et selle küsimuse otsustamisel võib olla määrav see, kas ja millal sai kostja kätte hageja ja/või kohtu poolt talle edastatud hageja
7. juuni
8. a kirja. Kuigi kirjas ei mainita deponeerimise tühistamist, tuleb kolleegiumi sõnul analüüsida, kas selle kirja põhjal tekkis kostjal kui kohtutäituril TMS § 8 alusel kohustus selgitada välja, kas pärast algse sissenõudja loobumist (kes Harju Maakohtu
9. augusti
10. a määruse kohaselt oli taotlenud nii laeva müümist kui ka müügist saadud tulemi hoiustamist; seda määrust täitis samuti kostja) ja ainult ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib selline keeld jätkuvalt edasi.
11. Toimikust nähtub, et hageja edastas kostja ametialasele e-postiaadressile
12. juuni
13. a kell 16.30 e-kirja manusega „Peterburi Pank Teade 28-06-2011 final.ddoc“. Vastava kirja manuseks oleva
14. juuni
15. a kirjaga teatas hageja kostjale, et pärast teise sissenõudja hagist loobumist on tema jäänud ainsaks sissenõudjaks ja hageja palus täitemenetlusega jätkata. Kostja kohustus oli tõendada, et kostja nimetatud kirja kätte ei saanud, st et esinesid mingisugused tõrked kostja e-posti serveris. Kostja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud. Kuivõrd nimetatud kiri on saadetud kostja ametialasele e-postiaadressile, tuleb eeldada, et kostja pidi nimetatud kirja kätte saama samal päeval või hiljemalt järgmisel.
16. Hageja
17. juuni
18. a kirjas ei mainita deponeerimise tühistamist ning selle kirja alusel ei saanud kostjal tekkida teadmist, et raha väljamaksmise takistus on ära langenud. Täitemenetlust viiakse läbi vastavalt täitedokumentidele, mitte 4 menetlusosaliste kirjadele (TMS § 23 lg 1). Kohtulahendi resolutsiooni muudatusest saab kohtutäiturit teavitada vaid uue kohtulahendi esitamisega. Asjas ei ole tõendatud, et kostjale edastati hageja või kohtu poolt deponeerimiskohustust tühistav
19. juuni
20. a määrus. Hageja
21. juuni
22. a kirjast on põhiliselt arusaadav, et hageja teatab kostjale, et Bergen Bunkers AS loobus hagist, mistõttu on hageja täiteasjas ainuke sissenõudja ja hageja ei loobu täitemenetlusest. TMS § 8 alusel ei saa eeldada, et kostja pidi seejärel asuma välja selgitama deponeerimiskohustuse kehtimist või selle äralangemist. Kuivõrd deponeerimiskohustuse olemasolu ja selle tühistamine nähti ette täitedokumentidega ja täitedokumente esitavad menetlusosalised (TMS § 23 lg 4), siis ei saa samaaegselt kohustada kohtutäiturit ise välja selgitama, kas täitedokumenti vahepeal muudetud ei ole. TMS § 8 järgne teabe kogumine hõlmab võlgnikku iseloomustava teabe kogumist, mis on vajalik täitemenetluse läbiviimiseks, kuid ei saa kohustada täiturit ise koguma tõendeid selle kohta, kas täitedokument on kehtiv. Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda tõendatuks, et kostja sai
23. juuni
24. a deponeerimiskohustust tühistavast määrusest teada
25. aprilli
26. a, s.o Riigikohtu
27. aprilli
28. a määruse tegemisega tsiviilasjas nr 3-2-1-38-
29. Seega muutus kostja tegevusetus väljamakse tegemata jätmisel süüliseks Riigikohtu määruse avaldamise järgnevast päevast, s.o alates
30. aprillist
31. a. Kostja ei ole tõendanud süüd välistavaid asjaolusid.
32. Riigikohus märkis
33. aprillil
34. a tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 tehtud otsuse p-s 14, et saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb hagejal mh tõendada, et kostja käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4,

§ 127lg 4).

Riigikohus märkis, et hagejal tuleb tõendada, et temal kui pangal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata) ja seega tulu saamata just kostja tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel.

1. Puudub vaidlus ning on üldteada, et pangad teenivad tulu laenuintresside, investeerimise ja finantsteenuse osutamise eest võetava tasu pealt. Seega puudub kahtlus, et hagejal kui pangal oli kavatsus tulu saada. Hageja ei ole tõendanud, et talle tekkis kahju, st et hagejal jäi tulu saamata seetõttu, et kostja ei teinud hagejale õigeaegselt ülekannet. Raha ei ole liigitunnusega asi ning tõendada ei ole võimalik, et hageja oleks laenanud just selle raha kolmandatele isikutele, mille kostja pidi hagejale üle kandma. Küll aga oli hagejal võimalik tõendada, et tal jäid laenutehingud tegemata, kuivõrd hagejal ei olnud laenudeks mõeldud vahendite arvelt, s.o raha puudumise tõttu rohkem võimalusi laenu andmiseks, mistõttu jäi tal täiendav tulu saamata. Kostja poolt ülekande tegemine õigeaegselt ei oleks iseenesest toonud kaasa tagajärge, et hagejal oleks olnud võimalus sooritada täiendavaid laenutehinguid. Vastav käsitlus on hüpoteetiline ega arvesta ka tavapäraseid laenuriske. Hagejale oleks saanud kahju tekkida üksnes siis, kui hagejal ei oleks olnud rohkem vabasid vahendeid laenulepingute sõlmimiseks. Sellist olukorda ei ole hageja tõendanud. Et hagejal ei tekkinud kostja poolt ülekande tegemata jätmisest nn rahakriisi ilmestavad ka kostja poolt viidatud hageja kodulehel (https://www.bspb.ru/en/investors/annual-reports) avaldatud andmed selle kohta, et 2011.a oli hagejale edukas, laenuportfell kasvas 231,3 miljardi rublani, so ligikaudu 4,9 miljardit eurot. Iga rikkumine ei too kaasa kahju hüvitamise kohustust. Eesti õigusnormid ei võimalda välja mõista karistuslikke kahjuhüvitisi. Kahju hüvitamise eelduseks on kahju tekkimine. Käesoleval juhul hagi rahuldamine võiks viia olukorrani, kus hageja rikastub kahjuhüvitise arvelt. Samuti tuleneb Riigikohtu
2. novembri
3. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05 ja Riigikohtu
4. juuni
5. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, et saamata jäänud tulu kui puhtmajandusliku kahju hüvitamist ei saa reeglina nõuda lepinguvälise vastutuse korral. Eelnevast 5 tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et tal oleks kahju tekkinud ning et see oleks tekkinud kostja tegevusetuse tulemusel. Apellatsioonkaebus
6. Hageja palub
7. veebruaril
8. a esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda.
9. augustil
10. a esitatud nõude täpsustuses palub hageja kostjalt välja mõista viivis 131 465,76 eurot ning alternatiivselt välja mõista intress alusetult saadud raha eest 186 508,53 eurot.
11. Riigikohus tegi
12. märtsil
13. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 hageja ja kostja vahelises samasisulises vaidluses. Riigikohus asus nimetatud otsuse p-des 17-21 teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu
14. aprilli 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2614 ning on erinevalt varasemast otsusest jaatanud viivisenõude olemasolu avalikõigusliku kohustusega viivitamise korral.
15. Riigikohtu
16. märtsi
17. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 tulenevalt lähtub hageja oma esialgsest nõudest ning palub põhinõudena kahju hüvitamist viivise alusel ja alternatiivselt kahju hüvitamist saamata jäänud tulu näol. Hagejal on õigus nõuda viivist riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, kohtutäituri seaduse § 9 lg 1 ja võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 113 lg 1 alusel, kui kohtutäitur on talle süüliselt tekitanud kahju, milleks käesoleval juhul on seadusest tulenev minimaalne kahjuhüvitis kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kostja tegevus oli süüline alates

1. augustist
2. a (vt Riigikohtu
3. märtsi 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, p 7 kolmas lõik).
4. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on rikkunud TMS § 43 lg 1 sätestatud kohustust, kuid kohaldas ebaõigesti TMS § 43 lg 1 ja

§ 1045lg 3 kui leidis, et saamata jäänud tulu ei ole õigust nõuda.

Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Saamata jäänud tulu regulatsiooni eesmärk on kergendada kahjustatud isikul tulu ulatuse tõendamist. Saamata jäänud tulu tõendamiseks on vajalik tõendada tulu saamise kavatsust ning võimalikkust. Hageja on tõendanud tulu saamise kavatsust ja võimalikkust.

1. Kahjuhüvitist ei tohi jätta välja mõistmata üksnes seetõttu, et saamata jäänud tulu suurust on keeruline või võimatu tuvastada. Õiguskirjandusest, Saksa kohtupraktikast ning Riigikohtu juhisest on võimalik järeldada, et tulu saamise tõenäosuse tõendamiseks piisab, kui hageja tõendab, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Eeltoodust tulenevalt ei ole pangal vaja kirjeldada ega tõendada seda, kuidas ta oleks võlgnetava raha õigeaegse väljamaksmise korral seda raha mujale investeerinud. Hageja oleks rahasummat kasutanud oma äritegevuse käigus kasumlikult, sõlmides uued laenulepingud teiste laenuvõtjatega vaidlusalusel perioodil turul tavapäraste intressidega. Laenuintressid, mille hageja oleks sel viisil saanud, kui kohtutäitur oleks õigeaegselt täitemenetluse tulemi välja maksnud, mis tal aga hilinemise tõttu saamata jäävad, peab kohtutäitur saamata jäänud tuluna hüvitama.
2. Riigikohtu praktika kohaselt võib kohus lugeda üldiselt teadaolevaks ka asjaolu, mis tegelikkuses ei ole kõigile teada, kuid mis kohtu arvates võiks olla üldteada. Kohus peab protsessi käigus teatama pooltele võimalusest lugeda mingi asjaolu üldiselt teadaolevaks. Poolte väidetele lugeda või mitte lugeda asjaolu üldiselt teadaolevaks peab kohus vastama ning nendega mittenõustumist põhjendama. Vaidlust ei saa olla selles, et hageja tavapärane majandustegevus seisneb laenu andmises, mistõttu saab eeldada, et pangal oli kavatsus ja võimalus õigeaegselt saamata jäänud summa investeerida (laenu anda). Sellest tulenevalt ei ole hagejal kohustust tõendada, et ta oleks kohtutäituri õigeaegselt välja maksmata täitemenetluse tulemiga sõlminud 6 laenulepinguid. Hageja on tõendanud, et on tal oli vaidlusalusel perioodil majanduslik võimekus laenu anda.
3. Lähtudes

§ 128

lg 4 eesmärgist, kohtupraktikast ja õigusteooriast ei ole mõistlik saamata jäänud tulu tõendamiseks pangalt nõuda seda, et ta oleks teatanud laenusoovijatele, et ta ei saa laenu anda, sest kostjalt on raha saamata. Ebamõistlik on nõuda pangalt laenutaotlejate teavitamist sellest, millistest rahalistest vahenditest laenatav raha tuleb.

1. Lisaks ei nõudnud kohus hagejalt mingeid täiendavaid tõendeid tulu saamise kavatsuse ja võimalikkuse tõendamiseks. Kohtuotsus on selles osas hageja jaoks üllatuslik, kuivõrd hageja andis selgelt märku, et ta on valmis esitama täiendavaid tõendeid tulu saamise võimalikkuse ja kavatsuse tõendamiseks, kui kohus peab seda vajalikuks (s.t kui kohus leiab, et kahju tekkimine ei ole tõendatud).
2. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtutäitur on süüliselt viivitanud väljamakse tegemisega alates
3. aprillist
4. a. Kohtutäituri käitumine väljamaksete tegemata jätmisel muutus süüliseks pärast hageja
5. juunil
6. a esitatud teate kättesaamist.
7. Maakohus leidis ekslikult, et TMS § 8 alusel ei saa eeldada, et kostja pidi välja selgitama täitemenetluse tulemi väljamaksmise takistuse kehtivust või selle äralangemist. TMS §st 8 tuleneb kohtutäituril kohustus koguda teavet ja selgitada asjaolusid, mis võivad oma olemuselt mõjutada täitemenetlust. Samuti on kohtutäituril kohustus teavitada sissenõudjat täitemenetlusega seonduvatest takistustest ning vastata põhistatult sissenõudja taotlustele. Kohtutäitur täidab avalik-õiguslikke ülesandeid, mistõttu peab ta järgima uurimisprintsiipi ning teavitamiskohustust. Puudub vaidlus, et kohtutäitur ei ole midagi teinud pärast
8. juuni
9. a kirja saamist. TMS-i mõte ei ole see, et sissenõudja peab arvama, milliseid dokumente kohtutäituril vaja läheb, vaid kohtutäitur peab ise täitemenetluse läbi viima. Kohtutäituril on kohustus kontrollida menetluse alustamiseks ja läbiviimiseks vajalike vormiliste aluste olemasolu. Kui kohtutäitur saab teate, et täitemenetluse algatanud sissenõudja (AS Bergen Bunkers), kelle kasuks tehtud hagi tagamise määrust kohtutäitur täitis, on hagist loobunud ja teine sissenõudja palub täitemenetlusega jätkata tema täitedokumendi alusel, siis peab kohtutäitur kontrollima täitemenetluse jätkamise eeldusi ega saa lihtsalt ignoreerida teadet. Kohtutäitur ei tohi keelduda täitetoimingu tegemisest seaduses sätestatud põhjuseta.
10. Maakohus tühistas deponeerimiskohustuse
11. juuni
12. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-
13. Hageja teavitas kostjat
14. juunil
15. a, et kohus lõpetas menetluse tsiviilasjas 2-08-84087 ehk samas tsiviilasjas, milles kohtutäitur arestis laeva, müüs selle ning hoiustas müügist saadud raha. Kostja oleks pidanud kontrollima, kas tsiviilasjas nr 2-08-84087 on lõpetatud menetlus, kas esinevad takistused täitemenetluse jätkamiseks ning võimalike takistuste esinemise korral teavitama apellanti.
16. Ebaõige on väide, et formaliseerituse printsiibist tulenevalt ei pidanud kostja uurima, kas deponeerimist kohustav määrus kehtib. Formaliseerituse printsiibi kohaselt ei pea kohtutäitur kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid ehk kohtutäituril ei ole õigust kontrollida kohtulahendi või muu täitedokumendi sisu õiguspärasust. Kohtutäitur peab kontrollima täitedokumendi kehtivust ning seda ka juhul, kui täituril tuleb otsustada täitemenetluse jätkamise üle.
17. Eeltoodust tulenevalt tuleb esiteks kohtutäituri tegevusele hinnangu andmisel eeldada, et ta sai aru sissenõudja esitatud
18. juuni
19. a teatest, kuid jättis selle tahtlikult täitmata. Teiseks tekkis kohtutäituril pärast
20. juuni
21. a kirja saamist igal juhul kohustus välja selgitada muutunud olukord täitemenetluse edasisel korraldamisel.
22. Järelikult kostja sai või pidi saama teada mõistliku aja jooksul pärast
23. juuni
24. a kirja saamist, et väljamakse tegemiseks puuduvad takistused. Kohtutäituril oleks kulunud hinnanguliselt 15 päeva asjaolude väljaselgitamiseks ja maksimaalselt 10 7 päeva väljamakse tegemiseks (TMS § 43 lg 1). Sellest tulenevalt oleks väljamakse tähtaeg olnud hiljemalt
25. august
26. a.
27. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja süülisus ei tekkinud hiljemalt
28. augustil
29. a, siis muutus kostja tegevus süüliseks alates
30. novembril
31. a tehtud lahendi talle kättetoimetamisest.
33. augusti
34. a nõude täpsustuses esitas hageja viivise arvestuskäigud.
35. Juhul, kui kohus leiab, et kostja tegevus muutus süüliseks alates 1.08.2011, siis palub hageja kohtul välja mõista viivise summas 131 465,76 eurot. 1.08.2011 31.12.2011 8,25% 153 989 636,52 34 223,80 1.01.2012 31.12.2012 8,00% 366 989 636,52 79 170,92 1.01.2013 27.03.2013 7,75% 86 989 636,52 18 071,03 131 465,76
36. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja tegevus muutus süüliseks alates
37. novembril
38. a, palub hageja kohtul välja mõista viivise summas 106 413,04 eurot. 21.11.2011 31.12.2011 8,25% 41 9171,08 989 636,52 1.01.2012 31.12.2012 8,00% 366 989 636,52 79 170,92 1.01.2013 27.03.2013 7,75% 86 989 636,52 18 071,03 106 413,04
39. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja tegevus muutus süüliseks alates
40. aprillil
41. a, palub hageja kohtul välja mõista viivise summas 73 663,73 eurot. 19.04.2012 31.12.2012 8,00% 257 989 636,52 55 592,70 1.01.2013 27.03.2013 7,75% 86 989 636,52 18 071,03 736 63,73 Vastus apellatsioonkaebusele
42. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus
43. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ning samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb hageja viimaseid seisukohti arvestades (III kd, tl 136-137) rahuldada.
44. Maakohus on jätnud hageja nõude saamata jäänud tulu hüvitamiseks õigesti rahuldamata. Maakohus on põhjendatult leidnud, et saamata jäänud tulu hüvitamise nõude puhul ei piisa põhjuslikku seose tõendamiseks üksnes sellest, et hageja on esitanud andmed selle kohta, millise intressiga oleks ta vaidlusalusel perioodil saanud välja laenata raha, mida kohtutäitur talle enampakkumise tulemist õigel ajal välja ei maksnud. Maakohtu selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu poolt käesolevas tsiviilasjas
45. aprillil
46. a tehtud otsuse (nr 3-2-1-26-14) p-s 14 kui ka
47. märtsil
48. a tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 tehtud otsuse p-s 13 väljendud seisukohaga, mille järgi ei ole avalik-õiguslikus suhtes kohtutäituri tekitatud kahju üle peetavas vaidluses piisav tõendada saamata jäänud tulu üksnes abstraktselt, st hageja kui krediidiasutuse tavalise laenutegevuse jätkamise eeldamise kaudu (RVastS § 7 lg 4,

§ 127lg 4).

Riigikohtu selgituste kohaselt on

§ 128

lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema 8 tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). Seega oleks hagejal tulnud tõendada, et temal kui pangal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata) ja seega tulu saamata just kohtutäituri tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel (viidatud otsuse p 14). See tähendab, et hageja pidanuks hagi rahuldamiseks tõendama, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kohtutäiturilt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid (Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-157-15, p 13).
5. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei suutnud kostja poolt enampakkumise tulemi kinnipidamise tõttu teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust ja maakohus on jätnud hagi selle nõude osas õigesti rahuldamata.
6. Maakohtu otsus ei ole siiski õige osas, mis puudutab hageja alternatiivselt esitatud viivise nõude rahuldamata jätmist. Maakohus on selles osas otsust tehes juhindunud Riigikohtu
7. aprilli
8. a otsusest käesolevas tsiviilasjas (nr 3-2-1-26-14), milles p-s 13 on tsiviilkolleegium leidnud, et asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus. Seega ei saavat kohaldada ka

§ 113

, mis reguleerib seadusjärgse viivise maksmist ainult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Riigikohus on seda seisukohta

1. märtsil
2. a tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 tehtud otsusega muutnud ning asunud seisukohale, mille järgi on asja müügist saadud raha TMS § 43 lg 1 järgne sissenõudjale ülekandmise kohustus küll haldustoimingu tegemise kohustus, kuid samal ajal on see ka kohtutäituri avalik-õiguslik rahaline kohustus sissenõudja vastu. Riigikohus on seejuures täiendavalt selgitanud, et avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist ning et seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine hüvitise maksmisega viivitamisest tingitud kahju tõendamist. See seisukoht vastab ka

§ 113

järgse viivise loogikale, mille kohaselt on viivisenõude mõte esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse rikkumise korral ei ole viivisenõue praegusel juhul vastuolus selle kohustuse olemusega, samuti ei välista kohtutäiturilt viivise nõudmist KTS § 9, mis reguleerib üksnes kohtutäituri vastutust ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest, viitega riigivastutuse seadusele. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (võib olla ka lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige

§ 82

lg-d 3 ja 7 või avalik-õigusliku erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (

§ 103

lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene teisiti). Kohtutäituri vastu esitatud viivisenõude korral tuleb lähtuda sellest, et KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel üksnes süüliselt (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 p-d 17 ja 18).
3. Kuigi Riigikohtu õiguslikud seisukohad on TsMS § 693 lg 2 järgi kitsamas tähenduses kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, mitte aga kohtutele teistes tsiviilasjades, peab ringkonnakohus siiski õigeks juhinduda käesolevas tsiviilasjas Riigikohtu
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 p-des 17 ja 18 väljendatud seisukohtadest. Seda põhjusel, et Riigikohus on nimetatud seisukohti esitades sõnaselgelt 9 öelnud, et kolleegium muudab käesolevas tsiviilasjas
6. aprilli
7. a tehtud otsuse (nr 3-2-1-26-14) p-s 13 varem esitatud seisukohti.
8. Küsimuse osas, kas ja kui, siis millisest ajast saab kostja käitumist rahalise kohustuse täitmisel lugeda süüliseks, lähtub ringkonnakohus Riigikohtu poolt käesolevas tsiviilasjas
9. aprilli
10. a tehtud otsuse (nr 3-2-1-26-14) p-s 19 antud selgitusest, mille järgi tuleb juhul, kui kostja käitumise õigusvastasus põhineb TMS § 43 rikkumisel, süü küsimuse üle otsustamisel mh analüüsida, millisest ajast muutus kostja tegevusetus süüliseks, st millal ta sai teada või pidi teada saama, et väljamakse tegemiseks puuduvad takistused, st et Harju Maakohtu
11. augusti
12. a määrus, mille kohaselt ei võinud kostja teha väljamakset, vaid pidi tulemi deponeerima, on tühistatud.
13. Hageja
14. juuni
15. a teatega (I kd, tl 142) on tõendatud, et hageja informeeris kostjat sellest, et pärast teise sissenõudja hagist loobumist on tema jäänud ainsaks sissenõudjaks, ja palus täitemenetlust jätkata. Kuna hageja saatis teate kostjale samal kuupäeval ametialasele e-posti aadressile saadetud e-kirjaga ning kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis seaksid kahtluse teate kostjani jõudmise, on põhjendatud eeldada, et kostja on teate ekirja saatmise päeval või sellele järgnenud tööpäeval kätte saanud. Lisaks nähtub Tallinna Ringkonnakohtu
16. novembri
17. a lahendist tsiviilasjas nr 2-10-60584 (I kd, tl 12-28), et kostja pidi olema saanud ka nimetatud tsiviilasja menetluses läbi hageja
18. juunil
19. esitatud avalduse teada, et tsiviilasja nr 2-08-84087 menetlus on sissenõudja Bergen Bunkers AS-i hagist loobumise tõttu lõpetatud (I kd, tl 22). Sama nähtub samas asjas maakohtu tehtud
20. juuni
21. a määrusest (II kd, tl 137-142), mille põhjenduste p-st 5 on näha, et hageja, kes oli selles asjas avaldaja, oli samadest asjaoludest kostjale, kes oli asjas puudutatud isikuks, teada andnud (II kd, tl 140).
22. Kostja ei ole lükanud ümber hageja väidet, et kostja saadud teabele ei reageerinud. Selline käitumine on vastuolus TMS §-s 8 sätestatud kohtutäituri kohustusega võtta viivitamatult tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguda vajalikku teavet ning selgitada täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kuna kostjal pidi hageja e-kirja alusel tekkima arusaam, et täitemenetluse ajal võivad asjaolud olla oluliselt muutunud, oli ta TMS § 8 alusel kohustatud aktiivselt välja selgitama, kas pärast algse sissenõudja loobumist ja ainult ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib keeld välja makseid teha edasi. Kostjal oli TMS §-st 8 tulenev kohustus selgitada hagejale, mis põhjusel tema arvates siiski väljamakset teha ei saa, misjärel oleks hagejal olnud põhjust maakohtult uurida tsiviilasjas nr 2-08-84087 hoiustamise kohustuse kehtestanud
23. augusti
24. a määruse saatuse kohta ning saanud teavet
25. juuni
26. a määruse kohta, millega hoiustamise kohustus tühistati. Samuti oli kostjal endal õigus teha järelepärimine maakohtule, et sel viisil saada mõistliku aja jooksul pärast hagejalt
27. juuni
28. a e-kirja saamist ja maakohtu
29. juuni
30. a määrust teavet tsiviilasjas nr 2-08-84087 tehtud lahendite/toimingute kohta. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei anna kohtutäiturile õigust olla täitemenetluses passiivne, seda enam, et konkreetsel juhul ei olnud hageja tsiviilasjas nr 2-08-84087 menetlusosaline, mistõttu temale maakohus eelduslikult
31. juuni
32. a määrust ei oleks väljastanud. Seega pidi kostja mõistliku aja jooksul, milleks saab lugeda 1 kuu, saama teada, et täitemenetluses on asjaolud oluliselt muutunud ja raha väljamaksmise takistus on tühistatud. Kostja süü tuvastamise eeltoodud käsitlusega on Riigikohus soostunud
33. märtsil
34. a tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15 tehtud otsuse p-s
36. Eelöeldud arvestades nõustub kolleegium hageja seisukohaga, et kostja viivitas süüliselt ja õigusvastaselt hagejale tulemi osa väljamaksmisega alates
37. augustist
38. a ning hagi tuleb rahuldada perioodil
39. augustist
40. a kuni
41. aprillini
42. a kogunenud viivise väljamõistmiseks. Kokku viivitas kostja toimingu tegemisega 1168 päeva ja seda arvestades kuulub kostjalt hageja kasuks viivisena välja mõistmisele 131 465,76 eurot. 10 1.08.2011 1.01.2012 1.01.2013 31.12.2011 31.12.2012 27.03.2013 8,25% 8,00% 7,75% 153 366 86 989 636,52 989 636,52 989 636,52 34 223,80 79 170,92 18 071,03 131 465,76
43. Hageja alternatiivse nõude rahuldamise tõttu tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lgs 4 sätestatu kohaselt. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 11