← Eesti

2-14-61709/41

Obsah (6)§ 74§ 72§ 75§ 76§ 2§ 16

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. juuni 2016. a, Tallinn, kohtu kantsel

) § 72, § 74 lg 2 ja § 75 lg 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 koos § 127 jj normidega niivõrd, kui

ei sisalda nende suhtes erinorme. Kohaldada ei ole vaja

§ 74

lg 1, sest hageja ei tugine tahtlikule rikkumisele.

§ 72

sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada VÕS-s ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse

§-s16 sätestatust.

§ 74

lg 2 näeb ette, et kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra.

§ 75

lg 1 kohaselt võtab töötaja varalise vastutuse kokkuleppega sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Kui see säte ei kohaldu, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist üksnes juhul, kui kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust raske hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2 ja

§ 74lg 2, vt ka Riigikohtu 26.

novembri

  1. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 12 teine lõik). Vastavalt VÕS § 115 lg-le 1 võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
  2. Esmalt tuleb välja selgitada, kas hagejal on kahju tekkinud ja kas kostja vastutab selle eest. Kohus käsitleb poolte väiteid ja tuvastab vajadusel nende aluseks olevad asjaolud järgmises järjekorras: − esiteks kostja vastuväide, et hagejal ei ole üldse kahju tekkinud (järgnevas p 11); − teiseks hageja väide, et pooled on sõlminud varalise vastutuse kokkuleppe ja see on kehtiv (p 12); − kolmandaks hageja väide, et kostja on liiklusõnnetuse toimumises ja seega ka kahju põhjustamises süüdi (p-d 13–17); − neljandaks saab kohus vajadusel hinnata ülejäänud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üldisi eelduseid, st kas kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga, rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati raske hooletuse tõttu, samuti kas kostja väidetava rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (p 18).
  3. Kostja vastuväide hagejal kahju puudumise kohta ei ole edukas.

§ 76

lg 1 sätestab, et kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma. Vastava nõude on veoauto ja haagise omanik ka esitanud.

§ 76lg 2 järgi võib tööandja eelviidatud esimeses 5

(9)2-14-61709 lõikes nimetatud kahju hüvitamist töötajalt nõuda

§74alusel.

Seetõttu ei mõjuta asja lahendamist see, et hageja ei olnud veoauto, haagise ega kütuse omanik, sest ta pidanuks kostja vastutuse esinemise korral niikuinii kahju esmalt ise hüvitama. Samuti võis hageja kahju seisneda sündmuskohalt kannatada saanud sõidukite äraveo kulus. 12. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostjalt saab nõuda kahju hüvitamist varalise vastutuse kokkuleppe alusel, sest kohtu hinnangul ei ole kokkulepe kehtiv. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

§ 75

lg 2 sätestab, et varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kirjalikult (p 1); see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud (p 2); töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil (p 3); on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris (p 4); tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist (p 5). Poolte väidete järgi on eelnevast täidetud p-des 1 ja 4 märgitud tingimused. Kostja tugineb kokkuleppe kehtivuse vaidlustamisel esimese võimalusena eelviidatud p-le 5 ja leiab, et hüvitis 31,96 eurot kuus ei ole mõistlik võttes arvesse vastutuse ülempiiri 6 391,16 eurot. Neist summadest tuleneb, et töötajale makstakse igakuiselt 1/200 suurune osa ülempiiri summast ehk sellest 0,5%. Sellise varalise vastutuse ülempiiri summa katmiseks peaks töötaja sama tööandja juures töötama enam kui 16 aastat. Seega on töötaja ja tööandja küll sõlminud kokkuleppe töötaja varalise vastutuse kohta sõltumata süüst, kuid see kokkulepe ei vasta

§ 75

lg-s 2 toodud kohustuslikele nõuetele, on töötajale kahjulik ja on seetõttu

§ 2alusel tühine.

Samade summade puhul on varalise vastutuse kokkulepet pidanud tühiseks ka Tallinna Ringkonnakohus (

  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 214-51259, p 27). Kuna ebamõistlikult väike hüvitis välistab varalise vastutuse kokkuleppe kehtivuse, siis ei ole vaja kontrollida enam

§ 75lg 2 p-dega 2 ja 3 seonduvat.

  1. Eelmise punkti põhjal ei saa hageja edukalt tugineda varalise vastutuse kokkuleppe kehtivusele, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Järelikult vastutab kostja kahju eest ainult juhul, kui ta on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Poolte väiteid arvestades tuleb selles osas kõigepealt kontrollida, kas kostja põhjustas õnnetuse vähemalt hooletusest. VÕS § 104 lg 3 kohaselt hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine.
  2. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja süü ja sellel rajaneva vastutuse saaks tuvastada
  3. detsembri 2013 seletuskirjas (I kd tl 31) sisalduva süü tunnistamise avalduse põhjal. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesoleval juhul ei ole pooled kokku leppinud, et seletuskiri tõendab kostja süüd. Kuigi kostja on seletuskirja allkirjastanud (vt eespool p 7 teine lõik), tuleb siiski arvesse võtta, et see on selgelt vastuolus kostja enda varasemate ja hilisemate ütlustega samade asjaolude kohta. Õnnetusjuhtumi toimumise päeval andis kostja ütlused, et õnnetuse põhjustas teele jooksnud põder (I kd tl 70–71). Sama kinnitas kostja väärteoasja kohtulikul arutamisel (I kd tl 115–123, 183–192). Kostja keeldus allkirjastamast sündmuskohal dokumente, milles oli märgitud, et ta on valinud ebaõige sõidukiiruse (I kd tl 57–60). Kostja võis allkirjastada seletuskirja eelkõige sooviga jätkata tööd hageja juures, aga mitte tahtega võtta endale kahju hüvitamise kohustus. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas muud tõendid võimaldavad tuvastada vähemalt kostja hooletuse. 15.

§ 16

lg 1 näeb ette, et töötaja peab täitma töökohustusi lisaks oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse

§ 16lg 2 kohaselt tema töösuhte 6

(9)2-14-61709 järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Liikleja, sh mootorsõiduki juhi hoolsust võimaldavad sisustada liiklusseaduse (LS) asjakohased sätted. LS § 50 lg 1 kohustab juhti järgima suurimat lubatud sõidukiirust, aga LS § 50 lg 3 järgi tuleb sõiduki kiirust kohandada vajadusel sellest ka väiksemaks vastavalt olukorrale. Sõidukiiruse valikul tuleb mh arvestada teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi ja ilmastikutingimusi. LS § 45 lg 1 näeb ette, et teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita sõiduraja piirides ja teepeenrale võib LS § 45 lg 12 kohaselt mootorsõiduki suunata vaid erandjuhtudel.
  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas õnnetuse toimumisele eelnes kostja magamajäämine (nagu väidab hageja) või ootamatult teele ilmunud põder (nagu väidab kostja). Kohus tuvastab sellega seoses asjaolud järgmiselt: − sõidumeeriku ketta (I kd tl 32, juhend samas tl 33) põhjal liikus veoauto õnnetusjuhtumi eelsel ajal (kell 15 – 17:50) peamiselt kiirusega vahemikus 40–80 km/h. Seejärel sõidukiirus langes ja kell 18 paiku tegi veoauto lühikese peatuse. Uuesti liikuma hakates ei saavutanud veoauto enam kiirust üle 50 km/h ja pidurdas seejärel mõne minuti jooksul kuni peatumiseni; − sündmuskoha vaatlusprotokolli (I kd tl 57–63) järgi oli sõidutee korras, kuid märg; ilm oli pilvine ja sadas vihma; sündmuskohal puudus valgustus. Lisatud skeemi, fototabeli ja hageja esitatud kaardi (I kd tl 124) kohaselt oli tee paremal pool põld; − tunnistaja XXXXütlustest (II kd tl 145 pöördel) tuvastab kohus, et liiklusõnnetuse toimumise päeval ilm oli kehv, sadas lörtsi, tee oli niiske ja libe. Kostja juhitud veoauto liikus tunnistaja auto ees ja tunnistaja nägi, et veoauto pöördus järsku paremale ja läks ümber paremale teepoolele. Sel ajal oli juba pime ja tee oli sündmuskohas valgustamata. Enne õnnetust nägi tunnistaja mingi asja või kujutise liikumist veoauto ees, see võis olla metsloom. Samal teelõigul on tunnistaja ka muul ajal põtru näinud; − sama tunnistaja väärteoasjas nr 4–14-1695 antud ütlustest (I kd tl 67–69, I kd tl 115– 123, I kd tl 183–192) nähtub, et tunnistaja nägi looma, kes oli tumedat värvi, aga polnud kindel, mis loomaga tegu. Kohus ei nõustu hagejaga, et erinevused tunnistaja ees sõitnud veoauto tulede kirjeldamisel annaks alust pidada tunnistaja ütlusi teele ilmunud takistuse ning tee- ja ilmastikutingimuste kirjelduse osas ebausaldusväärseks; − kostja vande all antud seletuse (II kd tl 145) kohaselt ilmus vahetult liiklusõnnetuse eel vasakult veoauto ette põder. Et vältida otsasõitu pööras kostja paremale. Veoauto rattad vajusid teelt välja, tee äär oli pehme. Mootor jäi seisma ja auto vajus. Toimus koorma nihkumine paremale ja ette ning haagis läks ümber. Ilm oli õnnetuse juhtumise ajal väga kehv, nähtavus halb ja sadas lörtsi. Varem ei olnud kostja sellel teelõigul loomi näinud. Õnnetusjuhtumit ja selle toimumise olusid käsitlevas osas on kostja ja tunnistaja ütlused kokkulangevad, samuti haakuvad need teiste eelnevas viidatud tõenditega.
  2. Tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et kostja oleks veoautot juhtides jäänud magama või vähemalt olnud LS § 70 lg-ga 1 keelatud väsimusseisundis. Kiiruse muutumist võisid samavõrra põhjustada halb nähtavus ja keskmisest keerukamad teeolud. Kostja juhtis raske koorma ja haagisega veokit, mille puhul on tagasihoidliku kiiruse valik ja ohu kahtluse korral kiiruse vähendamine igati põhjendatud. Seda järeldust ei väära hageja väide sama teelõigu varasemalt läbimine muudel tingimustel. 7
(9)2-14-61709 Küll aga saab eelmises punktis tuvastatud asjaoludest järeldada, et teele ilmus ootamatu takistus, mis sundis kostjat alustama manöövrit takistuseks möödumiseks. Kuna oli pime, tee valgustamata ja nähtavus sademete tõttu halb, siis ei saanud kostja mõistlikult õnnetust vältida ka olukorras, kus paremal ei olnud tee ääres nähtavust takistavat metsa või põõsastikku. Kohtule ei ole siduv politseitöötaja järeldus, et kostja valitud kiirus ei olnud kohane (I kd tl 72–73), pealegi on väärteoasjas ebaõige kiiruse valiku eest määratud karistus kohtus tühistatud (I kd tl 218–220). Samuti ei nõustu kohus hagejaga, et niigi väikesel sõidukiirusel oleks kostja saanud veoauto ja haagise peatada ilma teelt kõrvale kaldumata. Kohus tuvastas, et tee oli märg ja nähtavus halb. Sellises olukorras ei saa välistada, et ootamatult teele ilmunud takistus põhjustab ka väikese kiiruse korral auto üle kontrolli kaotamise. Käesolevas ja eelmises punktis märgitu põhjal ei tuvasta kohus, et kostja oleks õnnetuse toimumisel jätnud järgimata käibes vajaliku hoole, st olnud hooletu. Kuna hooletus on kõige nõrgem süü vorm ja seda ei esine, siis ei ole enam vaja kontrollida muid vorme. 18. Hagi rahuldamise keskne eeldus on

§ 72järgi töötaja süü.

Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi, järelikult ei ole hagi edukas. Poolte muid väiteid kahju koosseisu ja hüvitamise ulatuse, sh sõidukite kindlustuse kohta ei ole vaja seetõttu hinnata.

  1. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata järgmised poolte esitatud tõendid: − hageja esitatud veoauto ja haagise turuhindasid ja taastamiskulusid (I kd tl 20, 23–23, I kd tl 145–146), veokulu ja selle tasumist (I kd tl 27, 28) ning kütuse hüvitamise ulatust (I kd tl 29, 30, 141 ja 206–208) tõendavad dokumendid, samuti fotod veoautost ja haagisest (I kd tl 18, 19, 21 ja 22) eelmises p-s 18 märgitud põhjusel; − hageja esitatud väidetavad GPS visualiseeringud (I kd tl 34–37 ja 142–144), sest neist ei ole piisavalt tuvastatav seos vaidlusaluse vahejuhtumiga; − kostja esitatud fotod veoautost ja haagisest (I kd tl 85–92) ja kütusest tingitud kahju käsitlevad dokumendid (I kd tl 97–99 ja 193–194), sõidukite kindlustuse ja seisukorraga seonduvad dokumendid (I kd tl 93–96) eelmises p-s 18 märgitud põhjusel; − kostja esitatud kinnitus väärteomenetluse toimikuga tutvumise kohta (I kd tl 56), arveldusarve väljavõtted ja palgatõendid (I kd tl 78–82, 166–182, II kt tl 17–19 ja 77– 78), sõidukite kindlustuse ja seisukorraga seonduvad dokumendid (I kd tl 93–96), töövaidluskomisjoni otsus (II kd tl 10–16), ADR-kaupade veo teostajate nimekiri (II kd tl 70–71) ja veoauto rendikuulutus (II kd tl 72–76), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud; − kostja esitatud omakäelise seletuskirja (I kd tl 83–84), sest hageja on eitanud kostjalt varem sellise seletuse saamist ja TsMS § 229 lg 2 mõtte kohaselt ei saa kostja tõendada oma väiteid enda kirjaliku seletusega; − kostja esitatud töövõimetuslehe (I kd tl 160) p 7 teises lõigus märgitud põhjustel; − kostja esitatud täiendavad fotod (I kd tl 163–165), sest need kordavad sisuliselt politsei fototabelit ja neile märgitud juurdekirjutused ei võimalda asjaolusid tuvastada.
  2. Lisaks esitas hageja kahel korral dokumentide originaale (I kd tl 106, 107 ja 202–205). Viidatud originaalid olid vajalikud allkirja ehtsuse ekspertiisi läbiviimiseks. TsMS § 277 lg 5 esimene lause sätestab, et dokumenti, mille ehtsus on vaidlustatud või mille sisu võib olla muudetud, hoitakse menetluse lõppemiseni toimikus, kui avaliku korra huvides ja dokumendi kaotsimineku vältimiseks ei ole vaja dokumenti üle anda mõnele teisele ametiasutusele. 8

(9)2-14-61709 Nii võltsituse kahtlusega seletuskirja kui ka allkirjade võrdlemiseks esitatud originaalid tuleb otsuse jõustumisel tagastada hagejale. Kohaldades TsMS § 8 lg 2 alusel analoogiat TsMS § 56 lg-ga 3 määrab kohus, et tagastatavate dokumentide elektroonilisi ärakirju säilitatakse kohtute infosüsteemis. Ka TsMS § 57 lg 2 teine lause sätestab, et kohtute infosüsteemi salvestatud dokumendid asendavad paberdokumente.
  1. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 alusel 52 950,40 eurot, sest TsMS § 123 kohaselt tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja on menetluse kestel oma nõuet vähendanud, aga see ei mõjuta asja hinda maakohtus.
  2. Hagi rahuldamata jätmisel peaks üldjuhul TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kandma kõik menetluskulud. Käesoleval juhul esineb siiski piisav põhjus jätta kulud TsMS § 162 lg 4 järgi käekirjaekspertiisikulu kostja kanda. Lisaks jäävad kostja kanda vastavalt TsMS § 169 lg-le 3 tema rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud. Selline kulude jaotus on käesoleval juhul põhjendatud, sest kostja esitas arvukalt taotlusi, millest ise loobus, mis ei olnud edukad või mis isegi rahuldamise korral ei andnud tulemuseks sellist tõendit, millega kohus saanuks otsuse tegemisel arvestada. Lähtudes TsMS § 177 lg 1 p-st 2 määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks edaspidi, sest kohtuistungil osalenud tunnistaja ei ole veel esitanud taotlust talle tasu maksmiseks ja kulude lõplik suurus ei ole otsuse tegemise ajal selge. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.