KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht
- jaanuar
- a, Tallinn Haldusasja number 3-15-961 Haldusasi H. I. K., S. A. H. ja A. R. H. kaebused Tallinna Linnavalitsuse 14.01.2015 korralduse nr 10-k tühistamiseks Menetlusosalised Kaebajad – H. I. K., S. A. H. ja A. R. H., volitatud esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge Lumiste Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Jätta kaebused rahuldamata.
- Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt
- veebruaril
- a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Linnavalitsuse 14.01.2014 korraldusega nr 10-k jäeti rahuldamata H. I. K., S. A. H. ja A. R. H. taotlus Tallinnas Pärnu mnt 26, endisel kinnistul nr 1262 asuva elamu ja garaaži ning maa suurusega 508 m2 tagastamiseks. Sama otsusega otsustati jätta vara kompenseerimise menetlus alustamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on Saksamaa Liitvabariigi Bayreuth’i Lastenausgleichsarchiv’is säilitatava toimiku ZLA1/0596794 materjalidega tõendatud, et vara endisele omanikule H. A. A.le on Pärnu mnt 26 asunud kinnisvara eest määratud hüvitis ja see välja makstud. Tagastamise ja keeldumise aluseks on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg
- H. I. K. esitas 14.04.2015 ning S. A. H. ja A. R. H. esitasid 30.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebused Tallinna Linnavalitsuse 14.01.2015 korralduse nr 10-k tühistamiseks. Põhjendused:
- Vaidlustatud korraldus ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga haldusasjas nr 3-3-1-84-
- Korraldusest ei selgu, millise riigi milline institutsioon on kompensatsiooni määranud ja miks vastustaja leiab, et tegemist on kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes. Korralduses on täpsustamata, millise riigi seadusega on tegemist ja millisele sättele on tuginetud. Korralduses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele tõendile, mis kinnitaks, et kompensatsioon on välja makstud.
- Vastustaja esitatud dokumendid ei tõenda kompensatsiooni saamist, kuna võimalikud kontoandmed on kinni kaetud ja tempel on loetamatu. Kaebajatel ei ole olnud võimalik saada pangast tõendeid hüvitise väljamaksmise kohta. Tõendamiskoormus selles osas on vastustajal. Käesolevaks ajaks on pöördunud ka pangas andmete säilitamise tähtaeg, mida vastustaja oleks varem menetluse algatamisega välistada saanud. 1
(4)- Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
- H. A. A. esitas taotluse Pärnu mnt 26 asuvate hoonete ja maa tagastamiseks. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 21.07.2011 otsusega nr 12380 tunnistati see vara omandireformi objektiks ja H. A. A. õigustatud subjektiks.
- Vastustajale sai seejärel teatavaks, et Saksamaa Liitvabariigi Bayreuth’i Lastenausgleichsarchiv’is säilitatava toimiku ZLA1/0596794 kohaselt on Saksamaa Liitvabariik maksnud H. A. A.le Pärnu mnt 26 kinnisasja eest hüvitist. See asjaolu on tõendatud järgmiselt: - H. A. A. esitas aprillis 1969 Saksamaa Liitvabariigile avalduse ümberasustamiskahjude – sõjakahjude – ida kahjude kindlakstegemiseks, sh Pärnu mnt 26 kinnisasjaga seotud kahju; - Stuttgardi Kompensatsiooniameti 15.05.1970 teate kohaselt hinnati kahju suuruseks 150 000 Saksa riigimarka; - Stuttgardi Kompensatsiooniameti 18.07.1970 teatega tunnustati põhihüvitist summas 32 940 DM; - Stuttgardi Kompensatsiooniameti 01.09.1970 teatest põhihüvitise nõude täitmise kohta väljamaksena nähtub, et H. A. A.le on täitmiseks eraldatud summa 54 882,60 DEM. Hüvitise väljamaksmist tõendab märge „Üksikülekanne nr 1/14/77 /…/ 54882,69 kuupäev 15.9.70 Allkiri“
- Vaidlustatud korraldus lähtub ORAS § 17 lg-st
- Vara eest hüvitise maksmine on tõendatud.
- Korraldus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Tallinna Ringkonnakohus on mitmes lahendis selgitanud, et Saksamaa Liitvabariigi poolt LAG alusel Eestisse jäänud vara eest makstud põhihüvitis on käsitletav ORAS § 17 lg 5 nimetatud kompensatsioonina, mis välistab isiku õiguse nõuda Eesti Vabariigilt vara tagastamist või kompenseerimist.
- Vaidlustatud korraldus sisaldab nii õiguslikku kui ka faktilist alust – viidet ORAS § 17 lg-le 5 ja asjaolu, et kinnisvara on hüvitatud. Samuti on viidatud toimiku ZLA1/0596794 materjalidele. ORAS § 17 lg 5 alusel tehtav otsus ei ole kaalutlusotsus. Seetõttu ei ole oluline, et korralduses ei ole märgitud andmeid hüvitise maksja, maksmise aja ega konkreetsete dokumentide kohta. Kaebajatel oli võimalik enne korralduse vastuvõtmist sellega tutvuda. Kaebajate esindaja tutvus põhihüvitise määramist ja maksmist puudutavate dokumentidega 04.12.2014, s.o enne korralduse andmist ega esitanud korraldusele sisulisi vastuväiteid. Seega ei ole põhjendamispuudus takistanud kaebajate õigust kohtulikule kaitsele. Olenemata põhjenduse põhjalikkusest ei oleks vastustaja saanud teha teistsugust otsust. KOHTU PÕHJENDUSED
- Kohus leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Haldusakti resolutsioon on kokkuvõttes õiguspärane ja haldusakti tühistamine menetlus- või vormivigade tõttu ei tooks uues haldusmenetluses kaasa teistsuguse haldusakti andmist.
- Asjas vaidluse all oleva õigusküsimuse kohta on kujunenud välja kindel kohtupraktika, millest tuleb ka käesolevas asjas juhinduda. Tallinna Ringkonnakohus on mitmes lahendis (haldusasjad nr 310-2818, 3-10-2838, 3-10-2885, 3-11-1613) selgitanud kokkuvõtlikult järgmist: ORAS § 17 lg 5 esimene lauseosa sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Selle normi kohaldamise osas asus Riigikohus asjas nr 3-3-1-84-09 seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamist ei takista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa; oluline on, et kompensatsioon oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest. Asjaolul, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest antud kompensat2
(4)sioon oli piisav, ei ole ORAS § 17 lg 5 mõttes tähendust, sest kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga. LAG alusel makstud põhihüvitis on käsitletav ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina. Ümberasustamiskahjuna maksti põhihüvitist üksnes neile isikutele, kes ümberasumise tõttu ümberasustamisalal asuvatest LAG-s nimetatud majanduslikest väärtustest ilma jäid ning põhihüvitise maksmise eesmärk oli kompenseerida vara kaotusest tekkinud kahju. Ümberasustamiskahju suuruse kindlakstegemisel ja põhihüvitise määramisel arvestati konkreetse kaotatud vara väärtust ning põhihüvitise suurus sõltus muu hulgas ka mahajäänud vara väärtusest. Kuigi LAG preambulist nähtuvalt ei välistanud Bundestag põhihüvitise maksmisest hoolimata ümberasustatute õigust mahajäänud vara tagastamisele, ei saa LAG sätteid pidada Eesti seadusandjale siduvaks ning LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul ega tema õigusjärglastel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvitise saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta kaotatud vara asukohas vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna. Kohus ei pea käesolevas asjas vajalikuks kalduda ringkonnakohtu kujundatud praktikast kõrvale ja nõustub vastustajaga, et LAG alusel H. A. A. makstud hüvitis välistab vara tagastamise ja kompenseerimise omandireformi menetluses. Kohus rõhutab, et viitas vastavale kohtupraktikale ka juba oma 28.05.2015 määruses ja soovitas kaebajatel edasiste seisukohtade esitamisel varasema kohtupraktikaga arvestada. Kohus ei nõustu ka sellega, et kaebajatele on teadmata, millise riigi milline institutsioon on kompensatsiooni määranud, millise riigi seadusega on tegemist ja millisele sättele on tuginetud. Nagu nähtub haldusmenetluse toimikust, on kaebaja esindaja 04.12.2015 käesolevas asjas taotlenud Saksamaalt saabunud dokumentidega tutvumist ja koopiate saamist (II kd II osa tl 503). Seega on kaebajad olnud sisuliselt korralduse aluseks olevate dokumendituga kursis. 6. Vaidlustatud korralduse põhjenduste kohaselt on Saksamaa Liitvabariigi Bayreuth’i Lastenausgleichsarchiv’is säilitatava toimiku ZLA1/0596794 materjalidega tõendatud, et vara endisele omanikule H. A. A. on Pärnu mnt 26 asunud kinnisvara eest määratud hüvitis ja see välja makstud. Pooled ei vaidle omandireformi menetluse käigus varasemate otsuse õiguspärasuse ega varasemas menetluses tuvastatu, sh pärimisõiguse üle. Vastustaja esitatud dokumentidest nähtub järgmist: - H. A. A. esitas aprillis 1969 Saksamaa Liitvabariigile avalduse ümberasustamiskahjude – kindlakstegemiseks (tl 40-45), lisalehe kohaselt on kahju tekkinud ka kinnistule asukohaga Pärnu mnt 26 (tl 46-49); - Stuttgardi Kompensatsiooniameti 15.05.1970 teate kohaselt hinnati maaomandile tekkinud kahju suuruseks 150 000 Saksa riigimarka, maaomand asub aadressil Pärnu mnt 26 (tl 50-55); - Stuttgardi Kompensatsiooniameti 18.07.1970 teatega tunnustati põhihüvitist summas 32 940 DM (tl 56-62), hüvitise arvutamise aluseks on võetud kahju suurusega 151 900 riigimarka (tl 57 ja 60); - Stuttgardi Kompensatsiooniameti 01.09.1970 teatest põhihüvitise nõude täitmise kohta väljamaksena nähtub, et H. A. A.le on täitmiseks eraldatud summa 54 882,60 DEM. Dokumendil on templijäljend „Üksikülekanne nr 1/14/77 /…/ 54882,69 kuupäev 15.9.70 Allkiri“ (tl 63-64). Kohus leiab, et nimetatud tõenditega on tõendatud see, et H. A. A.le on Pärnu mnt 26 asunud kinnisvara eest määratud hüvitis ja see välja makstud. Kaebajad ei ole kohtumenetluses tõendanud, et hüvitist ei ole saadud või see ei ole kaebajate õiguseellasele välja makstud. Kaebajad ei ole ka esitanud väiteid, mille alusel võiks eelviidatud toimiku ZLA1/0596794 materjalide lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seada. 3
(4)- Kohus ei nõustu kaebajatega, et hüvitise väljamaksmise kohta peaks vastustaja esitama ka pangatõendi hüvitise laekumise kohta. Hüvitise väljamaksmise kohta on piisav nii Saksamaa Liitvabariigi teatis hüvitise väljamaksmise kohta kui ka sellel olev märge, et ülekanne on tehtud. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida tõendite ebausaldusväärsuse. Sh ei ole Saksamaa Liitvabariik riigiks, mis oma haldusotsuseid järjekindlalt ei täidaks. Teatisele pandud templit üksikülekande kohta ei ole võimalik mõistlikult tõlgendada muul viisil kui raha välja maksmisena, kusjuures ei ole oluline viis, kuidas rahasumma välja maksti. Otsuses oleva viite tõttu pangakonto numbrile tuleb pidada aga usutavaks, et hüvitis kanti üle just pangakontole. Arhiivis säilitamise seisukohast on ka ilmselge, miks ei ole säilitatud kontonumbrit, kuid juba ainuüksi selle numbri varjamine viitab sellele, et vastavad andmed on Saksa võimudele esitatud. Seetõttu ei ole ka olulised, et täiendavalt oleks asjaolu tõendatud pangatõendiga, ega ka kaebajate väited vastustaja tegevusetuse kohta. Kohus ei nõustu ka sellega, et asjas tuleks tugineda Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele haldusasjades nr 3-10-2971 või 3-10-
- Neis kohtumenetlustes käsitletud asjaolud erinevad oluliselt käesolevast haldusasjast. Kummaski asjas oli tõendatud üksnes see, et õigustatud isik taotles Saksamaa Liitvabariigilt hüvitist ja arvutati välja tekkinud kahju suurus. Samas ei tunnustatud põhihüvitise summat ning puuduvad ka teatised hüvitise nõude täitmise kohta. Käesolevas asjas on olemas nii otsus põhihüvitise tunnustamise kui ka teatis hüvitise nõude täitmise kohta.
- Kohus möönab, et haldusakt on äärmiselt lakooniline. Nii faktiline kui ka õiguslik alus on määratletud minimaalses võimalikus ulatuses. Vastustaja on haldusaktis viidanud arhiividokumentidele ilma iga konkreetset dokumenti ja sellest järelduvat kirjeldamata. Kuna ORAS § 17 lg 5 alusel tehtav otsus ei ole kaalutlusotsus, ei saa lähtuda Riigikohtu praktikast kaalutlusotsuste motiveerimispuuduse kohta. Riigikohus on 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 leidnud, et põhjendamispuudustega haldusakti võib jätta tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Kohus nõustub vastustaja vastuses kaebusele esitatud tõendite analüüsiga. Ka on kohtupraktika LAG tõlgendamise ja selle alusel kahju hüvitamise tuvastamisel olnud järjekindel. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas ilmselge, et kaebajate taotlused tuleks ka haldusakti põhjendamispuuduse tõttu uuel läbivaatamisel rahuldamata jätta. Kohus märgib täiendavalt, et haldusakti põhjendamispuudused ei ole toonud kaasa ka seda, et kaebajatel ei oleks olnud võimalik kohtus oma õigusi kaitsta. Nagu nähtub haldusmenetluse toimikust, on kaebaja esindaja 04.12.2015 käesolevas asjas taotlenud Saksamaalt saabunud dokumentidega tutvumist ja koopiate saamist (II kd II osa tl 503), pärast mida oli kaebajail veel võimalik esitada vastuväiteid kuni 30.12.2014 (samas tl 509). Seega on kaebajad olnud sisuliselt kursis korralduses viidatud dokumentidega ja saanud neile vastuväiteid esitada.
- Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ORAS § 17 lg 5 alusel kaebajate taotluste rahuldamata jätmine nii tagastamise kui ka kompenseerimise osas. Kuna haldusakt on kokkuvõttes õiguspärane, jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 4
(4)