KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. septembril 2016.a, Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtuasja number 4-16-6968 Kohtunik Leili Raedla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

) § 20 lg 4 punktis 3 sätestatud nõudeid. 15. augustil 2016 määras Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti menetlusosakonna vaneminspektor Anneli Laats mootorsõiduki registreerimismärgiga XXXXeest vastutavale isikule (Riho Liiva, isikukood: 37507040323 ) väärteomenetluse seadustiku (edaspidi ka VTMS) § 54" lg 1 p 2 ja

§ 262p 2 alusel hoiatustrahvi summas 20 (kakskümmend) eurot (trahviteade nrl54149).

17. augustil 2016 saatis mootorsõiduki registreerimismärgiga XXXXeest vastutav isik Riho Liiva (edaspidi ka kaebaja) Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile kaebuse kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud trahviteatclc nr 154149 ning palus trahviteate tühistada. Kaebaja oli seisukohal, et tema sõiduk oli pargitud eramaale, mida pole maaomaniku poolt antud avalikku kasutusse. Kaebaja selgitas, et

§ 2

p 81 defineerib tee mõiste lühidalt järgnevalt, et tee on jalakäijatele või sõidukitele liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala. Kuna kaebaja hinnangul pole antud asfaldiriba näol tegemist rajatisega ning ka maaomanik pole seda avalikku kasutuse andnud, siis ei saa seda käsitleda teena (sh kõnniteena). 22. augusti 2016 määrusega jättis Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti menetlusosakonna vaneminspektor Liina Marrak kaebaja kaebuse läbi vaatamata. Kohtuvälise menetleja ametnik põhjendas kaebuse läbi vaatamata jätmist asjaoluga, et kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi ei saa vaidlustada mistahes alusel. Hoiatustrahvi saab omanik või vastutav kasutaja vaidlustada üksnes väärteomenetluse seadustiku § 545 nimetatud kolmel seaduslikul alusel, s.o väitega, et mootorsõidukit juhtis teine isik (lg 3) või esitades ametliku kinnituse, et enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega on teatatud mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävimisest, või esitades tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta (lg 4). Kohtuvälise menetleja ametnik selgitas, et kaebaja on rikkunud liiklusseaduse § 20 lg 4 p 3 (parkida võib kõnniteel kohas, kus seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend) sätestatud nõudeid. Fotodega on tõendatud, et sõiduk oli pargitud kõnniteel Tedre tn 77 hoone juures ja sõiduki parkimise kohas puudus kõnniteele parkimist lubav liikluskorraldusvahend. Sõiduk asus vahetult kortermaja sisepääsu ees.

§ 2

p 25 järgi on kõnnitee jalakäijate liikumiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest eraldatud teeosa. Kõnnitee on antud kohas sõiduteest äärekiviga eraldatud teeosa, mis viib kortermaja välisukseni. Kõnniteele ei ole liikluskorralduslikult rajatud sõidukite parkimise kohti.

§ 20

lg 4 p 3 sätestab kõnniteel parkimise korra, mille järgi parkimiskorda täpsustava liikluskorraldusvahendi puudumisel kõnniteel parkimine ei ole lubatud. Parkimine kõnniteel reguleeritakse liikluskorraldusvahenditega nr 575a, 861b, 861c, 863a- 864b ja kuni selliseid paigaldatud ei ole, kõnniteele parkida ei tohi. Liiklusseadus kehtib kõikidel teedel olenemata sellest, kellele see kuulub. Kohtuvälise menetleja ametnik viitas Harju Maakohtu otsusele nr 412-222, milles kohus leidis järgmist: "

§ 2

p 25 defineerib kõnnitee järgmiselt: "kõnnitee on jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekatternärgistega." Sellest definitsioonist järeldub, et kõnnitee on teeosa, mis on äärekiviga või muul viisil sõiduteest (või jalgrattateest) eraldatud, mis võib või võib mitte olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega ning on mõeldud jalakäija või tasakaaluliikuriga liiklemiseks. Teiste sõnadega on kõnnitee ükskõik mis viisil sõiduteest (või jalgrattateest) arusaadaval viisil eraldatud osa, mis on mõeldud jalakäijate (ja tasakaaluliikuriga) liiklemiseks." Veel: „ Tähtsust ei oma, kes on sõiduki parkimise koha kinnistu omanik. Tähtsust omab see, kas see osa kinnistust on avatud liiklemiseks." Kohtuvälise menetleja ametnik juhtis kaebaja tähelepanu asjaolule, et tegemist on kõigile liiklemiseks avatud teega. Juurdepääs pole piiratud aia või muu takistusega. Lisaks peab kõnniteel parkimist lubav liikluskorraldus tagama jalakäijatele vähemalt 1,5 meetrit käiguriba. Küsimusi tekitab lisaks sõidukite parkimine vahetult kortermaja trepikoja ukse ette, kuna sellega on raskendatud tuleohutuse seaduse § 3 lg 1 p 6 nõue tagada ohutu evakuatsioon. Arvestades tee sihtotstarvet ja seda, et tee on mõeldud oma loomult avalikuks tegevuseks - liikluseks, tuleb seadusandja 2 tahte kohaselt igasuguse tee kasutamisel järgida liiklusseaduses sätestatut. Avalikult kasutataval teel, kohas kus puudub kõnniteele parkimist lubav liiklusmärk, parkida ei tohi.

1. Riho Liiva kaebus
2. septembril 2016 esitas Riho Liiva kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Kaebaja taotleb Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 22, augusti 2016 kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse ning kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud trahviteate nr 154149 tühistamist. Kaebaja selgitab, et kuna ta on juba ühe hoiatustrahvi (nr 154919) vaidlustanud ning käesoleva kaebuse sisu on oma olemuselt sama, siis ei hakka ta uuesti kordama kõiki eelmises kaebuses välja toodud argumente, vaid lisab täiendavat tema hinnangul VTMS § 545 lg 4 järgi õigusvastasust välistavat tõendusmaterjali, Esimese tõendusmaterjalina lisab kaebaja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
3. augustil 2008 väljastatud projekteerimistingimused „Tedre tn 77 kinnistul parkla ja heakorrastuse projekteerimine", mis selgelt ütlevad, et tegu on parkla projekteerimisega. Kaebaja andmetel ja olles vestelnud ka teiste majaelanikega, just selle parkla rajamisel tekkis äärekivi Tedre tänava linna maa ja Tedre 77 korteriühistu eramaa piirile. Kaebaja hinnangul peaks see selgelt näitama, et antud äärekivi eesmärk ei olnud rajada kõnniteed, vaid eramaa omaniku selge taotlus oli rajada parkla. Seetõttu on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et tema sõiduk ei seisnud kõnniteel

§ 2

lõige punkt 25 järgi, sest antud ala pole olnud maaomaniku poolt jalakäijatele ja tasakaaluliikuriga liiklejatele ette nähtud. Kaebaja hinnangul antud ala on olnud ette nähtud parklaks

§ 2punkt 50 -järgi.

Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametil puuduvad volitused muuta eramaa kasutusotstarvet, kuna põhiseaduse § 32 ütleb muu hulgas „Igaühel on õigus enda omandil vabalt vallata, kasutada ja käsutada". Parkla rajamist kinnitab kaebaja arvates jätkuvalt ka CAS 843:2016 alusel parkiva auto taga oleva äärekivi kõrgus, Teise tõendusmaterjalina lisab kaebaja Tedre 77 korteriühistu 30. aprilli 2015 üldkoosoleku protokolli. Koosoleku käigus arutati ka kõnnitee rekonstrueerimist. Kaebaja hinnangul see protokoll näitab selgelt, kus ühistu liikmete arvates asub erakinnistul kõnnitee. Väljavõte protokollist: „Arutati majaesise kõnnitee tegemist koos haljastusega, otsustati võtta veel hinnapakkumist hetkel olemas pakkumine 3500 ,- Võtame veel pakkumisi ja juhatus teeb otsuse, kes tööd teostab. Kõnnitee kivide värviks valiti punane." Kaebaja juhib tähelepanu, et antud otsus võeti vastu ühehäälselt, näidates kaebaja hinnangul selgelt, et kõnnitee asukoha osas pole mingit ebaselgust. Täiendava tõendusmaterjalina lisab kaebaja foto antud kõnniteest, kus punane kate on selgelt nähtav ning kus kaebaja parkiv auto ei takista jalakäijate liikumist kõnniteel. Kolmanda argumendina väidab kaebaja jätkuvalt, et olles antud majas aastakümneid elanud, pole kaebaja hinnangul tema auto parkimise koht kunagi olnud kasutusel kõnniteena. Kaasomandi väljakujunenud kasutuskorda saab käsitleda kaasomanike suulise kokkuleppena ning ka seetõttu on antud asfaldiriba näol tegemist parklaga

§ 2punkt 50 järgi.

Seda kasutuskorda saab Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet ka reaalselt maja ees jälgida, kuigi on võimalik, et hiljutised eramaal läbiviidud trahvimisaktsioonid on võinud senist kasutuskorda mõnevõrra muuta. Samuti on Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet seda kasutuskorda juba trahvide tegemise käigus oma silmaga näinud. 3.Kohtuvälise menetleja juhi seisukoht Kohtuvälise menetleja juht on oma 1, septembri 2016 määruses nr S-3/2209 - 2 "Kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine kirjalikus hoiatamismenetluses (trahvitcade nr 154191)" juba põhjalikult kaebajale avanud kõnnitee mõiste olemust ning asunud seisukohale, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti tegevus kirjaliku hoiatamismenetluse nr 154191 läbiviimisel oli õiguspärane. Kaebaja poolt

1. septembril 2016 samas kohas toime pandud parkimiskorra rikkumise peale esitatud kaebusele lisatud tõendusmaterjali ja argumentide kohta selgitab kohtuvälise menetleja juht järgmist: Kaebaja 3 viide Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
2. augustil 2008 väljastatud projekteerimistingimustele pole asjakohane, kuna tegemist on enne ehitusprojekti koostamist esitatavate nõuetega. Projekteerimistingimuste alusel koostatud projekti, millelt oleks näha, kas ja kuhu on parkimiskohad kavandatud, kaebaja esitanud ci ole. Samuti pole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, kas
3. aastal väljastatud projekteerimistingimuste alusel projekt üldse koostati, ehitusluba saadi ja see ka realiseeriti. Tõlgendus, mille kohaselt äärekivi paigaldamine muudab tee parklaks, on meelevaldne ja alusetu.

§ 2

p 50 tulenevalt on parkla sõidukitele parkimiseks ettenähtud ehituslikult või liikluskorralduslikult kujundatud ala, mille moodustavad parkimiskohad ja neid ühendavad teeosad. Tedre tn 77 kinnitu ees sellist ala ei ole. Parkimiskohad on ehituslikult ja liikluskorralduslikult moodustatud Tedre tn 77 hoonest üle sõidutee jäävale alale, Samuti ei ole tõendina arvesse võetav kaebaja poolt esitatud korteriühistu Üldkoosoleku protokoll, Ühistu liikmete ettekujutus kõnnitee piiridest ei oma mingisugust õiguslikku tähendust. Vastuseks kaebaja väitele, mille kohaselt antud ala pole olnud maaomaniku poolt jalakäijatele ja tasakaaluliikuriga liiklejatele ette nähtud, tuleb taaskord korrata, et liiklusseadus kehtestab liikluskorralduse kõigil Eesti teedel, olenemata tee omandivormist. Tähtsust ei oma, kes on sõiduki parkimise koha kinnistu omanik. Tähtsust omab see, kas see osa kinnistust on avatud liiklemiseks. Kui kinnistu omanik ci ole oma kinnistul liiklemist piiranud, tähendabki see, et maaomanik on selle ala avalikuks liiklemiseks ette näinud ning sellel maa-alal kehtivad liiklusseaduse sätted. Kaebaja argument, mille kohaselt tema auto parkimise koht pole kunagi olnud kasutusel kõnniteena, on kohatu. Tegemist on teega, mida mööda toimub pääs majja ning majast välja. Seega on ilmselgelt tegemist kõnniteena ning sõidukitega sellel teel liiklemine ohustab olulisel määral jalakäijaid (näiteks võib vahetult trepikoja ukse ette sõitva auto alla jääda majast välja jooksev laps). Kohtuvälise menetleja juhi määrus on vaidlustatav VtMS § 78 sätestatud korras. Nimetatud kohtuvälise menetleja juhi määrusele esitas Riho Liiva kaebuse Munitsipaalpolitsei ametile 12.september 2016.a ning

1. ja
2. septembril 2016.a edastati materjalid kahes osas Harju Maakohtule. Kohtunik Leili Raedla menetluses on kaebus alates
3. september 2016.a. Kaebaja oma kaebuses soovib juhtida kohtu tähelepanu faktile, et analoogse trahv tegi MuPo kaebajale ka 04.08.2016 kirjaliku hoiatamismenetluse number l54191 käigus ja kaebaja soovib selgitada kohtule kahe analoogse trahvi saamise asjaolusid. Olles saanud esimese nendest kahest trahvist 04.08.2016 pöördus kaebaja samal päeval selgituste saamiseks MuPo poole, sest kaebaja auto oli pargitud 100% eramaale ,kohta ,kuhu autod on parkinud aastakümneid ning seetõttu pidas kaebaja toiminut mingiks eksituseks. Seda eriti arvestades, et mingil põhjusel oli trahvitud vaid osasid väidetavale kõnniteele pargitud autosid ning osad jäetud trahvimata kuigi seaduse ees peaks kõik inimesed võrdsed olema. Paraku enne kui saabusid mingid adekvaatsed selgitused ,trahviti kaebajat uuesti 13.08.2016 kirjaliku hoiatamismenetluse käigus number
4. Kaebaja pöördus uuesti kohtuvälise menetleja poole selgituste saamiseks, kuid järjekordselt saamata soovitud seletusi ei jäänud muud üle kui trahvide saamise protsessi peatamiseks asuda saadud trahve vaidlustama. Kaebaja soovib samuti juhtida kohtu tähelepanu, et hoiatamismenetluse number 154191 vaidlustamise kohta on tehtud Harju Maakohtu määrus kohtuasjas number 4-16-6740 jätta kaebaja kaebus rahuldamata juhindudes VTMS §-st § 54s; § 546; §-st 79 ja 191 p
5. Antud määruse sisu on kaebaja arusaamist mööda see, et kirjalikku hoiatustrahvi ei olegi üldse sisuliselt õigusliku vaidluse korras võimalik vaidlustada ja kohus pole toonud välja ühtegi 4 soovitust kuidas tulevikus seda võiks saada teha viies näiteks kaasuse menetluse üle kiirmenetlusse või üldmenetlusse kui ei esine § 546 lõige 6 asjaolud, mida antud kaasuse puhul polnud. Seetõttu on kaebaja hinnangul vaatamata varasematele vastupidistele kohtuotsustele VTMS § 114 lõige 2 põhiseaduse vastane kuna välistab kirjaliku hoiatamismenetluse käigus tehtud trahviteate sisulise õigusliku arutamise kohtus ja annab kohtuvälise menetleja otsustele sisuliselt ilmeksimatuse. Vastavalt põhiseaduse § 15 võib ..Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist." Samuti antud kohtumäärus vaid soovitab kohtuvälise menetleja ametnikel kaaluda võimalusel teiste väärteomenetluse seadustikus ettenähtud menetlusliikide kasutamist. Kuna tegemist on vaid soovitusega, siis sisuliselt võimaldab see kaebaja hinnangul kasvõi igapäevaselt kirjaliku hoiatamismenetluse käigus jätkata põhiseaduse § 32 rikkumist eramaal parkimise võimaldamise kaudu ilma, et oleks võimalik asja kohtus sisuliselt arutada. Seetõttu ei saa kaebaja hinnangul lugeda antud juhtumi puhul kirjalikku hoiatamismenetluse vaidlustamise võimaluse puudumist mõistlikuks isegi vaatamata sellele, et seda ei kanta karistusregistrisse ja see ei too endaga kaasa õiguslikku tagajärge, sest see pole antud olukorras üldse primaarne. Primaarne on see, et 12-14 parkimiskoha äravõtmine niigi parkimisprobleemidega majalt võib viia majas paiknevate korteromandite hinna olulise languseni ja sellega võidakse märkimisväärses ulatuses karistada kõiki majaelanikke. Samuti ei aita kaebajat kohtulahendi number 4-16-6740 valguses kuidagi ka õigus kaevata VTMS § 76 alusel kohtuvälise menetleja tegevuse peale ja hiljem VTMS § 78 alusel maakohtule, sest sellega pole võimalik saavutada kaasuse õiguslikult sisulist arutamist. Seetõttu võiks seadust näiteks parkimistrahvide osas muuta selliselt, et kirjalikku hoiatamismenetlust ei ole võimalik rakendada eramaal tehtavale trahvide puhul, kuna nende puhul ei pruugi lihtsustatud menetlus ilmselgelt olla põhjendatud. Samuti on selle kohtu määrusega võetud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks Riigikohtu poole vastavalt VTMS § 132 ja § 155 lõige 1 punkt
6. Kaebaja hinnangul on seetõttu ka VTMS § 191 punkt 12 põhiseadusevastane, sest põhiseaduse § 24 ütleb muu hulgas, et „Igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule." Antud juhul on seadusega sisuliselt võetud võimalus kaevata kõrgemalseisvale kohtule ja põhiseaduse § 15 jällegi ütleb, et „Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhi seadusevastaseks tunnistamist." Tulles tagasi kirjaliku hoiatamismenetluse käigus tehtud trahviteate number 154149 juurde siis 05.09.2016 kaebaja esitas kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale VTMS § 76 alusel ning 12.09.2016 sai sellele kohtuvälise menetleja vastuse jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja soovib juhtida kohtu tähelepanu, et kohtul on ilmselt mõistlik asjast parema arusaamise huvides läbi lugeda ka kaebaja 29.08.2016 kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale kirjalikus hoiatamismenetluses number 154191, kuna see viitab lisale 13 ja 01.09.2016 saadud kohtuvälise menetleja vastus. Samuti lisab kaebaja kohtu töö hõlbustamiseks antud hoiatamismenetluse otsuse ja fotod. Vastavalt VTMS § 545 lõige 4 peab kaebaja esitama tõendeid õigusvastasust välistavate asjaolu esinemise kohta mida järgnevaga kaebaja ka teeb. Eelnevalt soovib kaebaja kohtule selgitada miks üldse on kohtusse kaebamine 20 euro suuruse hoiatustrahvi pärast ette võetud ning miks antud kohtuasi on kaebaja hinnangul oluline. Kaebaja ja teised majaelanikud on neile trahvi 5 toonud kohtadele oma mootorsõidukeid parkinud aastaid ning kaebajale teadaoleva info kohaselt ei ole kõnniteel parkimise kord muutunud vähemalt alates liiklusseaduse jõustumisest 01.07.2011 ehk siis rohkem kui 5 aastat. Seetõttu pöördus kaebaja koheselt emaili teel MuPo poole selgituste taotlemiseks, et kuidas on avastatud kõnniteel parkimine ning kus kohast MuPo hinnangul kõnnitee algab. Vastuse saamiseks saatis MuPole ka oma korteri aknast tehtud foto. 04.08.2016 sai kaebaja MuPo menetlusosakonna vaneminspektorilt Liina Marrakult emaili teel järgmise sisuga vastuse: ..Lugupeetud Riho Liiva, Teie poolt saadetud fotol saab kõnnitee alguse sõidutee ääres olevast äärekivist ja on kuni hooneni. Foto põhjal võib öelda, et ainsad kohad, kus saab parkida on teisel pool teed olevad teekattemärgisega tähistatud parkimiskohad." See vastus sisuliselt tähendas, et kas osaliselt või täielikult ühistu eramaal paiknevatest parkimiskohtadest kaotas Ühistu sõltuvalt parkivate mootorsõidukite suurusest hinnanguliselt 12-14 seaduslikku parkimiskohta ja 60-e korteriga majal jäi alles umbes 10 ka teiste majade elanikele avatud parkimiskohta teisel pool teed. Samas näiteks Tallinna Linnavolikogu aastateks 2006-2014 sätestatud parkimise korralduse arengukava nägi ette, et linnakeskuses/vahevööndis peab korrusmajadel olema vähemalt 1 parkimiskoht korteri kohta. Seega ei vasta kaebaja hinnangul parkimisvõimalused ühistu territooriumil kuidagi Tallinna linna enda poolt kehtivatele normidele ning olukorda kus 60-e parkimiskoha asemel jääb alles umbes 10 parkimiskohta ei saa lugeda kuidagi mõistlikuks. Isegi varem olemas olnud 24 parkimiskohta on alla poole nõutavast. Pidevat puudust parkimiskohtadest on kinnitatud ka MuPo ametnikud ametlikus kirjavahetuses. Seda seisukohta, et kõnniteel pargivad kõik ka osaliselt väidetaval kõnniteel parkivad mootorsõidukid, on kinnitanud ametlikus kirjavahetuses ka teised MuPo töötajad. Lisaks on kaebaja hinnangul antud kohtuasi oluline sellepärast, et on oluline mõista kellele siiski kuulub Eesti Vabariigis eramaa valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus. Ütleb ju Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 muu hulgas järgmist: „Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt." Praegu on kaebaja hinnangul avaliku võimu esindajad Tallinna Linnavalitsuse ametnike näol, kes ise suure tõenäosusega ei ela selles majas ega pea ka näiteks kannatama parkimiskohtade puudumisest tuleneva võimaliku korterite hinnalanguse käes, asunud liiklusseaduse jõustamise varjus muutma aastate ja aastate jooksul eraomanike käitumisest väljakujunenud kaasomandi kasutamise korda tuginedes terve rea ametnike seisukohtadele, et kaebaja mootorsõiduk on pargitud kõnniteele. Samas on eraomanduses oleva kaasomandi käesolev kasutuskord kujunenud välja mitmete aastate jooksul ning seda saab kaebaja hinnangul käsitleda kaasomanike suulise kokkuleppena kaasomandi kasutamise suhtes. Seda eriti arvestades, et elamu ees parkimine on maa väga loomulik ja vajalik kasutus. Käesolevaga kaebaja rõhutab eriti selgelt, et kaebaja ei vaidlusta praegusega liiklusseaduse kehtivust eramaal, vaid vaidlustab selle kellel on õigus otsustada milline osa eramaast on näiteks kõnnitee ja milline parkla ja milline sõidutee või milline on näiteks mõeldud grillimiseks või päevitamiseks. Defineerib ju liiklusseaduse § 2 punkt 25 kõnnitee järgnevalt: „ 25) kõnnitee on jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega;" Kaebaja hinnangul on antud kaasuse võtmeküsimuseks, et kuna kõnnitee peab muu hulgas olema jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud, siis kellele kuulub eramaal 6 otsustusõigus milline ala on kõnnitee ja milline on nähtud ette mingiks muuks kasutusotstarbeks. Näiteks on äärekiviga piiratud mitmed alad, mida ei saa lugeda kõnniteeks nagu näiteks sõidusuundade eraldussaared ning kaebaja ei näe enda mootorsõiduki ümbruses ühtegi muud arusaadavat viisi millega väidetav kõnnitee oleks sõiduteest või jalgrattateest eraldatud või oleks see tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistusega. Järgnevaga kaebaja esitab vastavail VTMS § 545 lõige 4 tõendusmaterjali, mis kaebaja hinnangul tõendavad õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise: 1) Tallinna Kommunaalameti teeregistri väljavõte 29.08.2016 number 5-1/1585 (lisa 24).Kaebaja mõistab, et vastavalt Tallina teeregistri põhimääruse § 24 järgi on teeregistriandmete Õiguslik tähendus informatiivne. Samas ütleb põhimääruse § 3 punkt 1, et üksregistri pidamise eesmärke on „koguda ja säilitada usaldusväärset teavet Tallinna linnaterritooriumi] asuvate teede ja nende lisavarustuse kohta". Ning teeregistri väljavõte ütleb selgelt: «Tallinna teeregistris puudub Tedre tänav 77 kinnistu ees avalikult kasutatav kõnnitee. Kuldnoka tänava munitsipaalkinnistu (katastritunnus 78407:701:0534) ja Tedretänav 77 erakinnistu piir kulgeb piki sõidutee äärekivi. Erakinnistul asub vahetult sõidutee kõrval sillutiskattega murukaitseriba". Ehk siis vähemalt Tallinna teeregistri andmetel ei ole Tedre 77 tänav kinnistu ees avalikult kasutatavat kõnniteed ja kaebaja ei oleks saanud teeregistrist infot, et antud alal ei tohi parkida ega pole ka eramaa omanik palunud antud ala teeregistris registreerida kui kõnniteed. 2) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 03.06.2008 väljastatud projekteerimistingimused (lisa 25), mis selgelt ütlevad, et projekteerimistingimused on väljastatud „Tedre tn 77 kinnistul parkla ja heakorrastuse projekteerimiseks". See näitab kaebaja hinnangul selgelt, et eramaa omaniku taotlus oli rajada parkla ja mitte kõnnitee. Kaebaja otsis läbi ka avalikud fotode andmebaasid nagu Fotis ja palus ka Eesti Arhitektuurimuuseumi andmebaasi abi, kuid kahjuks ei leidunud ühtegi fotot näitamaks kohtule, milline nägi majaesine välja enne selle parkla rajamist. Aga kaebaja mälu andmetel ja olles vestelnud ka teiste majaelanikega toimus selle parkla rajamise käigus see, et mulla peale laoti lisas 24 toodud kirjas mainitud sillutiskattega murukaitseriba ning pandi paika ühistu ning Tedre tänava avaliku tänava piiril olev äärekivi ja just põhiliselt selle äärekivi olemasolule tuginedes väidavad kohtuvälise menetleja esindajad, et kaebaja mootorsõiduk pargib kõnniteel. Nende tööde eesmärk oli kaebaja hinnangul see, et kui enne parkisid osad mootorsõidukid ühe rattaga mulla peal ning poriste ilmadega ei näinud majaesine esteetiline välja, siis peale murukaitseriba paigaldamist see probleem kadus. Samuti rõhutab kaebaja, et kaebaja andmetel parkisid mootorsõidukid enne parkla rajamist füüsiliselt samadel kohtadel ning parkimiskord oma olemuselt ei muutunud, sest parkla oli selle koha peal ka enne. Seetõttu eriti arvestades juba mainitud pidevat parkimiskohtade puudust oleks olnud ka üsna kummaline, kui ühistu oleks nende kohtade peale läinud rajama veel mitut lisakõnniteed. Siiski juhib kaebaja tähelepanu, et sellel kohal, kus pargib kaebaja mootorsõiduk mingeid ümberkorraldusi ei tehtud ning ainuke muudatus oli, et kaebaja parkiva mootorsõiduki taha ilmus selle parkla rajamise käigus 1-2 sentimeetrit kõrge äärekivi. See kõik näitab kaebaja hinnangul selgelt, et maaomaniku poolt pole see ala vaatamata äärekivi olemasolule olnud ette nähtud kõnniteeks ja jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ning antud ala on olnud eramaa omaniku poolt ette nähtud parklaks liiklusseaduse § 2 punkt 50 järgi, sest sellel alal on selgelt ja arusaadavalt võimalik parkida mis näitab ka, et ala ehituslikult või liikluskorralduslikult kujundatud sõidukite parkimiseks. Samuti ütleb linnatänavaid puudutav standard EAS 843:2016, et kõrvaltänaval peab olema sõiduteed kõnniteest eraldava äärekivi kõrgus olema vähemalt 8 sentimeetrit ning alla 5 sentimeetri võib selle lasta krundile sissesõidu kohal. Nagu juba mainitud on kaebaja parkiva mootorsõiduki 7 taga äärekivi 1-2 sentimeetrit kõrge võimaldamaks sissesõitu eramaal asuvale krundile ning ühtlasi võimaldab see osaliselt madaldatud äärekivi mootorsõidukitel sõita ühe rattaga parkima sillutiskattega murukaitseribale. Ühistu 30.04.2015 toimunud üldkoosoleku protokoll, mille käigus muu hulgas arutati ühistu eramaal asuva kõnnitee rekonstrueerimist. Väljavõte protokollist: „Arutati majaesise kõnnitee tegemist koos haljastusega, otsustati võtta veel hinnapakkumisi, hetkel olemas pakkumine 3500 ,- Võtame veel pakkumisi ja juhatus teeb otsuse, kes tööd teostab. Kõnnitee kivide värviks valiti punane." Kaebaja lisab ka enda poolt 05.09.2016 tehtud foto sellest kõnniteest, kus punane kivide värv on hästi näha ning kuskil mujal erakinnistul pole punaseid kive mis võiksid näidata, et kuskil on veel kõnniteid. Kuna selles küsimuses oli üldkoosoleku hääletustulemus ühehäälne, siis see näitab, et eraomandi omanike arvates pole mitte mingit kahtlust kus asub antud erakinnistul jalakäijate liikumiseks mõeldud ala ning kus asub punktis 2 toodud info põhjal mootorsõidukite parkimiseks mõeldud ala. Samuti on pildilt hästi näha, et kaebaja parkiv mootorsõiduk ega ka teine parkiv mootorsõiduk ei sega mitte kuidagi jalakäijate liikumist kõnniteel. 4) Kohtuväline menetleja tugineb oma otsuses Harju Maakohtu 27.04.2012 otsusele väärteosasjas number 4-12-
7. Kaebaja soovib vastu vaielda, kas käesolevas kaasuses on asjakohane viidata sellele kohtuotsusele. Esimese vähem olulise faktina toob kaebaja välja, et vahepeal on õigusjõu kaotanud selles kohtuasjas korduvalt viidatud teeseadus. Kuid kaebaja hinnangul on oluline, et antud kohtuotsus sisaldab kõnnitee määratlusel mõistet nagu „keskmise mõistliku inimese seisukoht". Kui lähtuda MuPo tõlgendusest, siis on avaliku võimu esindajad kuulutanud eramaal konsulteerimata eraomanikuga kõnniteeks 2 majaga paralleelselt kulgevat ala, mida omakord ühendavad 4 kõnniteed. Lisaks asub korralik kõnnitee ka teisel pool teed. Kui võtta arvesse kõiki neid väidetavaid kõnniteesid, siis on ühistu eramaal avaliku võimu poolt peale surutav kõnniteede võrgustik tihedam kui kõige elavama liiklusega kesklinna teedel, mis kaebaja hinnangul ei ole „keskmise mõistliku inimese seisukoht". Samuti nagu juba mainitud on mootorsõidukid nendel parkimiskohtadel parkinud aastakümneid ilma reaalseid probleeme tekitamata ning ka ühistu juhatuselt pole sellel teemal mingit kriitikat kuuldud ning kaebaja tahaks loota, et Tedre 77 majas elavate inimeste käitumine peegeldab «keskmiste mõistlike inimeste käitumist" kelle hinnangul ei pea erakinnistul olema tihedam kõnniteede võrgustik ,kui näiteks Narva maanteel. Eriti arvestades juba varasemalt mainitud tõsist parkimiskohtade puudust ümbruskonnas. Samuti toob kaebaja välja, et üsna sarnaselt pargivad autod ka mitme lähiümbruskonna maja ees ning see ainult lisab kahtlust, et kas sellel kohal keskmise mõistliku inimese arvates ikka on kõnnitee. 5) Viiendaks kordab kaebaja juba osaliselt ülalpool mainitud argumenti, et olles selles majas aastakümneid elanud pole kaebaja hinnangul antud ala vähemalt selle aja jooksul mitte kunagi olnud kasutuses kõnniteena, vaid sellel alal on kogu aeg parkinud mootorsõidukid. Kaasomandi väljakujunenud kasutuskorda saab kaebaja hinnangul käsitleda kaasomanike suulise kokkuleppena ning ka seetõttu on antud asfaldiriba näol tegemist parklaga liiklusseaduse § 2 punkt 50 järgi. Seda kasutuskorda saab MuPo ka reaalselt maja ees jälgida kuigi on võimalik, et hiljutised eramaal läbiviidud trahvimisaktsioonid on võinud senist kasutuskorda mõnevõrra muuta. Samuti on MuPo seda kasutuskorda juba trahvide tegemise käigus saanud juba korduvalt tunnistada. Kaebaja lisab olukorra arusaadavaks kirjeldamiseks kohtule mõned enda tehtud fotod mille pealt on muu hulgas näha, et kõik autojuhid mõistavad ja respekteerivad seda kus on eraomanike hinnangul kõnnitee ning mitte keegi pole sõitnud mootorsõiduki esimese või tagumise osaga kõnniteele (lisa 29). Lisa 30 näitab madaldatud äärekivi parkiva 8 sõiduki taga, lisa 31 on vaade parkivatele sõidukitele, lisa 32 on vaade Tedre tänavale ühistu ees ja lisa 33 on vaade äärekivi ehitusele, mis on kaebaja hinnangul selliseks rajatud parkla ehitamise käigus. Samuti soovib kaebaja kommenteerida kohtuvälise menetleja 12.09.2016 määruses number S-3/2297 - 2 toodud seisukohti. Kohtuväline meneltleja kirjutab: a) „ Kaebaja viide Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
8. augustil 2008 väljastatud projekteerimistingimustele pole asjakohane, kuna tegemist on enne ehitusprojekti koostamist esitatavate nõuetega. Projekteerimistingimuste alusel koostatud projekti, millelt oleks näha, kas ja kuhu on parkimiskohad kavandatud, kaebaja esitanud ei ole. Samuti pole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, kas
9. aastal väljastatud projekteerimistingimuste alusel projekt üldse koostati, ehitusluba saadi ja see ka realiseeriti. " Kaebaja vastab sellele, et on kaebaja hinnangul on väga kummaline, et kohtuväline menetleja nõuab projekti ja ehitusloa esitamist kaebajalt. Kaebaja soovib juhtida kohtu tähelepanu sellele, et võrreldes kohtuvälise menetlejaga on kaebaja selgelt nõrgem pool ning kohtuvälisel menetlejal on ka kaebaja maksurahast palka saavad ametnikud, kellele parkimistrahvide väljastamine peaks olema igapäevane töö ning kes enne ilma igasuguse provotseerimiseta ootamatult eramaale korduvalt trahvima tulemist peaksid ennast eriti põhjalikult viima kurssi juhtumi kõikide asjaoludega. Eriti arvestades, et antud kohtadel on autod parkinud aastakümneid ning antud juhul ei saanud kuidagi olla tegemist mingit kiiret reageerimist nõudva olukorraga. Seetõttu leiab kaebaja, et igasugune trahvimine oli antud olukorras üldse mõttetu ning MuPo ametnikel olid kõik võimalused astuda viisakasse kontakti nii ühistu kui majaelanikega kõikide asjaolude selgitamises ning antud olukord oleks kindlasti võinud saada lahendatud meeldivas koostöös. Samuti juhib kaebaja tähelepanu, et ei olnud isiklikult antud parkla ehitamise juures ning seda kummalisem on kohtuvälise menetleja seisukoht, et kaebaja peaks suutma esitada ka projekti ja ehitusloa. Samas kinnitab kaebaja, et on proovinud teha kohtuvälise menetleja tööd ning läbi otsinud kõik leitud kohtuvälise menetleja arhiivid, millele õnnestus ligipääs hankida ja osad ka korduvalt tuvastamaks dokumentide ahelat, mille alusel oleks võimalik aru saada kuidas protsessist, mis selgelt algas parkla ehitamisena, sai kohtuvälise menetleja arvates kõnnitee või parkla milles justkui polegi ühtegi parkimiskohta. Ja isegi kui selline äärmiselt kummaline sündmuste ahel on saanud kuidagi toimuda, siis ilmselgelt on see majaelanikele kommunikeerimata jäänud. Kogu sellele protsessile ja muude asjaoludega kurssi viimisele on kaebajal kulunud nii raha kuid eriti just märkimisväärselt aega ja energiat, mida kaebajale keegi ei hüvita. Samuti juhib kaebaja tähelepanu, et kohtuväline menetleja peaks oma enda arhiivisüsteemi kaebajast palju paremini tundma ning kaebaja lootis, et projekteerimistingimuste esitamine aitab kohtuvälise menetleja järje peale vajaliku dokumendiahela leidmisel mis tõestab kõnnitee rajamist, kuid paraku seda ei järgnenud. Kuigi VTMS § 54" lõige 4 järgi peab just kaebaja esitama õigusvastasust esitavaid asjaolusid, siis siiski ei saa seda viia ka peaaegu absurdini, et kaebaja peaaegu ise peaks tõestama enda süüd. Samuti toob kaebaja täiendava tõendusmaterjalina välja, et antud parkla oli kõige muu hulgas kaasrahastatud kohtuvälise menetlejaga endaga "Hoovid korda " projekti raames (lisa 35 on abilinnapea Denis Boroditsi allkirjastatud vastav määrus) ning selle määruse järgi oli kohtuvälisel menetlejal kohustus kokku koguda kuludeklaratsioonid ning muud Tallinna Linnavalitsuse
10. märtsi 2006 määrusega number 22 § 19 ettenähtud dokumendid. Seetõttu on kohtuvälisel menetlejal olnud kõik põhjendused vajalikud dokumendid kokku koguda ning on olnud võimalus need kohtuvälise menetluse käigus kaebajale esitada tõendamaks, et tegemist oli kõnnitee rajamisega. Lisa 36 näitab, et ka hinnapakkumisi tehti parkimisala projekteerimistöödele ning lisa 37 näitab, et hinnapakkumisi ka küsiti parkla rajamiseks. 9 b) "Tõlgendus, mille kohaselt äärekivi paigaldamine muudab tee parklaks, on meelevaldne ja alusetu." Kaebaja polegi kunagi enda arvates väitnud, et äärekivi paigaldamine muudab tee parklaks. Kaebaja on väitnud, et äärekivi teatud strateegilistel kohtadel madalamaks laskmine on tehtud just selleks, et autod saaksid sõita oma parkimiskohtadele. c) "Samuti ei ole tõendina arvesse võetav kaebaja poolt esitatud korteriühistu üldkoosoleku protokoll. Ühistu liikmete ettekujutus kõnnitee piiridest ei oma mingisugust õiguslikku tähendust. " Kaebajale jääb see seisukoht arusaamatuks ning näitab kaebaja hinnangul kohtuvälise menetleja suhtumist eraomandisse, sest vastavalt mittetulundusühingute seaduse § 18 on üldkoosolek mittetulundusühingu kõrgeimaks organiks. d) "Tähtsust ei oma, kes on sõiduki parkimise koha kinnistu omanik. Tähtsust omab see, kas see osa kinnistust on avatud liiklemiseks. Kui kinnistu omanik ei ole oma kinnistul liiklemist piiranud, tähendabki see, et maaomanik on selle ala avalikuks liiklemiseks ette näinud ning sellel maa-alal kehtivad liiklusseaduse sätted. " Kaebaja polegi kunagi võtnud seisukohta, et antud maa-alal ei kehti liiklusseaduse sätted. Sellest aga kaebaja hinnangul ei tulene kuidagi, et kaebaja auto pargib kõnniteel juba ülalpooltoodud argumentidele tuginedes. Kuigi see pole antud kaasuse puhul kõige tähtsam jääb siiski kaebajale ka natuke arusaamatuks mida kohtuväline menetleja peab konkreetselt silmas liikluseks avamisega, sest näiteks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lõige 1 ütleb:, "Teisel isiku omandis oleval maatükil võib olla üksnes omaniku loal". Sama paragrahvi lõige 2 ütleb: "Luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest". See kaebaja hinnangul tähendab, et võõrastel võidakse soovi korral nõuda võõralt maalt lahkumist. Lõige 21) ütleb: "Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loa olemasolu ei eeldata mootor- või maastikusõidukiga võõral maatükil viibimise puhul. Kuna vähemalt kaebajale teadaolevalt ja olles seda ka kontrollinud kohtuvälise menetleja enda vastavate osakondadega pole ühistu eramaale seatud ühtegi servituuti ega muud analoogset lepingut ei kohtuvälise menetleja ega ka ühegi kolmanda osapoole kasuks, siis näiteks antud ala ei ole võõrastele mootor-ja maastikusõidukitele liiklemiseks avatud ning vähemalt üks ühistu juhatuse liige on ka aktiivselt palunud ebaseaduslikult ühistu territooriumile sõitnud võõrastel sõidukitel ühistu territooriumilt lahkuda. Lisaks ütleb sama seaduse § 33 lõige 3, et "Omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee või raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti". Kaebaja soovib juhtida kohtu tähelepanu sellele, et parkimiskoht millele oli pargitud kaebaja sõiduk pole kaebaja hinnangul päris kindlasti vastavalt väljakujunenud tavale mõeldud liikumiseks jalgsi, jalgrattaga ega muul samasel viisil ning samuti oleks sellise tava olemasolu ühistule selgelt koormav, sest Tedre 77 majal on parkimiskohti niigi selgelt alla normi. Seetõttu on kaebaja hinnangul parkimiskoha puhul kuhu oli pargitud kaebaja sõiduk tegu kinnise eraparklaga. 10 e) "Kaebaja argument, mille kohaselt tema auto parkimise koht pole kunagi olnud kasutusel kõnniteena, on kohatu. Tegemist on teega, mida mööda toimub pääs majja ning majast välja. Seega on ilmselgelt tegemist kõnniteega ning sõidukitega sellel teel liiklemine ohustab olulisel määral jalakäijaid (näiteks võib vahetult trepikoja ukse ette sõitva auto alla jääda majast välja jooksev laps)." Olles antud majas aastakümneid elanud usub kaebaja teadvat kohtuvälisest menetlejast paremini millist teed mööda toimub antud kinnistul sissepääs majja ja väljapääs majast. Pilt sellest teest on toodud lisas
11. Samuti jääb täiesti arusaamatuks kuidas väga aeglasel kiirusel sellele parkimiskohale keerav auto saab kujutada lastele kuidagi suuremat ohtu kui auto liikluses tervikuna ja see pigem näitab kohtuvälise menetlejal sisuliste argumentide puudumist. Eriti kui arvestada, et trepikoja uks on praktiliselt koguaeg suletud ning läbi kinnise ukse on lapsel väga keeruline ootamatult välja joosta. Kui tegemist oleks reaalse ohuga, siis peaks MuPo ametnikud asuma trahvima enamike naabermajade elanikke, sest paljude majade juures ei pargita trepikoja uksest kaugemale. Tulenevalt eeltoodust on kaebaja seisukohal, et MuPo poolt temale hoiatustrahvi number 154149 tegemine pole põhjendatud ning see tuleb tühistada nagu ka Tallinna Linnavalitsuse määrus S-3/2297-
12. Kohtu põhjendused Maakohus, tutvunud esitatud kaebusega, vaidlustatud määrusega ning kohtule edastatud menetlusdokumentidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja määruse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puuduvad. Esmalt märgib kohus, et kuivõrd kaebaja on ka ise viidanud, et on juba samalaadse kaebuse Harju Maakohtule esitanud ning Harju Maakohus jättis tema kaebuse rahuldamata, siis korduvate samalaadsete kaebuste esitamine ei muuda kohtu seisukohta. Kohtu pädevuse kaebuse lahendamisel sätestab VTMS §
13. Nimetatud sätte kohaselt saab kohus lahendada vaid kohtuvälise menetleja tegevuses isiku õiguste ja vabaduste rikkumise osas tõstatatud asjaolusid, kuid VTMS § 79 ei anna kohtule võimalust asuda kaebuse alusel kohtuvälise menetleja koostatud hoiatustrahvi sisuliselt läbi vaatama ja otsustama VTMS § 108 märgitud küsimusi. Veel vähem saab kohus hakata tõendeid hindama. Kohus ei saa VTMS § 79 korras kaebust lahendades otsustada isiku süüküsimust, kuivõrd kohtul puudub selleks asjakohane pädevus. Kohtul puudub kirjalikus hoiatamismenetluses õigus teha mingitki lahendit, mistõttu puudub kohtul ka vaatamata kaebuse esitaja seisukohtadele õigus kirjalikus hoiatamismenetluses õigust mõista. Kohtul on VTMS § 79 lg-s 3 sätestatu kohaselt piiratud pädevus ja kaebust läbi vaadates saab kohus teha kolm erinevat lahendit: jätta kaebus rahuldamata (p 1), rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada isiku õiguste rikkumist (p 2) või tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Kohus, vaadates läbi Riho Liiva poolt 12.09.2016.a esitatud kaebust kohtuvälise menetleja juhi 12.09.2016.a määrusele ei saa anda sisulist hinnangut kas koht, kus kaebaja sõiduk oli hoiatustrahvi trahviteate koostamise ajal pargitud, on kõnnitee või mitte, kuna antud küsimus vajab täpsemat õiguslikku analüüsi, tõendite kogumist ja nende hindamist ning kohtule käesoleva menetluse käigus esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik sellist sisulist küsimust lahendada. Samuti ei võimalda kohtu hinnangul asja sisulist lahendamist maakohtu poolt ka 11 VTMS 10.peatüki 11 jao sätete ülesehitus ja loogika, mis ei näe ette võimalust vaidlustada kirjalikus hoiatusmenetluses tehtud trahvi põhjusel, et kohtuväline menetleja on kaebaja hinnangul vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohtuväline menetleja oma 22.08.2016.a määruses ja kohtuvälise menetleja juht oma 12.09.2016.a määruses on õigesti tõlgendanud kehtivat seadust jättes Riho Liiva kaebuse läbi vaatamata, kuna kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi ei saa vaidlustada põhjusel, et kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja poolt tehtud lahendi õiguslike põhjendustega. Vastavalt kehtiva seaduse regulatsioonile saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja hoiatustrahvi vaidlustada üksnes väga piiratud alustel, mis on sätestatud väärteomenetluse seadustiku §-s 545 . Kaebaja on seisukohal, et MuPo poolt temale hoiatustrahvi number 154149 tegemine pole põhjendatud ning see tuleb tühistada nagu ka Tallinna Linnavalitsuse määrus S-3/2297-
14. Kohus oma pädevuse väliselt ei saa lõpetada väärteomenetlust ega tühistada trahviteadet, vaid ainult tühistada kohtuvälise menetleja määrust. Kohtuvälise menetleja määruse tühistamiseks peab aga olema alus. Kohtule esitatud väärteoasja materjalidest ega kaebusest sellist alust ei ilmnenud. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 79 lõigetest 1, 2, 3 p 1 ja lõikest 5, asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus kohtuvälise menetleja juhi määrusele tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud määrus tühistamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Leili Raedla 12