Obsah (11)

§ 414§ 64§ 68§ 415§ 413§ 25§ 114§ 184§ 65§ 61§ 56

1-12-12366 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-12366 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, lii

§ 414

lg 2 p 2, § 415 lg 1, § 25 lg 1, 2 – § 114 p 2 ja 7 järgi ning Sergei Starõhhi süüdistuses

§ 414lg 2 p 2, § 415 lg 1, § 25 lg 1 ja 2 – § 114 p-de 2 ja 7 järgi 12.

jaanuar 2016 Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Tõlk Svetlana Talli Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsus, üldmenetluses Apellandid Prokurör, süüdistatav Ralf Miller ja tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Endla Ülviste Ralf Milleri kaitsjad vandeadvokaat Vladimir Sadekov ja Silvi Erro ning Sergei Starõhhi kaitsja Alik Karajev Kriminaalasi Prokurör Kaitsjad Süüdistatavad Ralf Miller (ik: 35203260240); varem kriminaalkorras karistamata, kahtlustatavana kinni peetud
3. juulil 2012, vahistatud alates
4. augustist 2012; Sergei Starõhh (ik: 37505220366); varem korduvalt kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud
5. juulil 2012, vahistatud
6. augustil 2012 Kannatanu IS 1 RESOLUTSIOON
7. Jätta kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata Ralf Milleri
8. jaanuaril 2016 toimunud ringkonnakohtu istungil esitatud apellatsioon.
9. Tühistada Harju Maakohtu
10. oktoobri
11. a otsus osaliselt, s.o Sergei Starõhhi õigeksmõistmises

§ 414

lg 2 p 2, § 415 lg 1 ning § 114 p-de 2 ja 7 ja § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, talle 8 280 euro õigusabikulude hüvitamises, kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud 134,4 euro suuruse tasu riigi kanda jätmises ning õigusvastaselt vabaduse võtmise tuvastamises.

1. Samuti tühistada Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsus osas, millega mõisteti Ralf Millerilt menetluskuluna välja ekspertiisitasu 13 617 eurot.
4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada Sergei Starõhh süüdi

§ 414

lg 2 p 2 järgi ja karistada teda 3 aasta vangistusega; § 415 lg 1 järgi ja karistada teda nelja aasta vangistusega ning § 25 lg 4 ja § 114 lg 1 p-de 2 ja 7 järgi ja karistada teda 9 aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 9 aastat vangistust.

Lugeda

§ 68lg 5 alusel karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 30.

juulist 2012 kuni

1. oktoobrini
2. Seega on ärakandmata karistuseks 5 aastat 9 kuud ja 21 päeva. Karistuse kandmise algusajaks lugeda karistuse kandmisele ilmumise päev.
3. Mõista Ralf Millerilt ekspertiisitasuna välja 6 808,5 eurot.
4. Mõista Sergei Starõhhilt KrMS § 180 lg-t 3 kohaldades ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest välja menetluskulud summas 8 017,9 eurot, mis koosneb alljärgnevatest komponentidest: 1) sundraha 2,5 palga alammäära, s.o 1 075 eurot; 2) määratud kaitsjale kohtueelses menetluses tasutud 134,4 eurot; 3) ekspertiisitasu 6 808,5 eurot.
5. Jätta Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsus muus osas muutmata.
8. Rahuldada prokuröri apellatsioon
9. Jätta Ralf Milleri kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekovi apellatsioon rahuldamata.
10. Jätta Ralf Milleri
11. detsembril 2015 esitatud apellatsioon rahuldamata.
12. Menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ühele alljärgnevaist Rahandusministeerimui arvetest: EE891010220034796011 SEB Pank; 2 EE932200221023778606 Swedbank; EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE701700017001577198 Swedbank. Menetluskulude viitenumber on
13. Selgitusse tuleb märkida kriminaalasja number, makse nimetus (menetluskulud) ja oma nimi. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1.
14. Ralf Millerile on esitatud süüdistus

§ 414

lg 2 p 2 järgi selles, et tema, omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt lõhkematerjaliseaduse (edaspidi ka LMS) § 14 lg 1 p-le 2 ning lg-le 1¹, soetas eeluurimisel tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata viisil LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes suures koguses lõhkeainet, s.o ühe 205,8 grammise trotüüliklotsi, mida kasutas koos Sergei Starõhhiga lõhkeseadeldise valmistamiseks. 1.1.2. Samuti on R. Millerile süüdistus esitatud

§ 415

lg 1 järgi selles, et tema, omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt LMS § 14 lg 1 p-dele 2 ja 4, soetas ebaseaduslikult kohtueelses menetluses tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata viisil ühe F1 käsigranaadi koos ühe UZRGM sütikuga ja ühe RG-42 käsigranaadi koos ühe UZRGM sütikuga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ning plahvatust esile kutsuvat mehhanismi, seega on liigitatavad

§ 413mõistes lõhkeseadeldisena.

Eelnimetatud sütikuga varustatud granaate ja trotüüliklotsi kasutas R. Miller ühiselt koos S. Starõhhiga lõhkeseadeldise valmistamiseks. Valmistatud lõhkeseadeldise paigutas ta aga ajavahemikus

1. mai
2. a õhtust kuni
3. mai
4. a hommikuni ühiselt ja kooskõlastatult koos S. Starõhhiga IS kasutuses olnud sõiduauto alla. 1.1.
5. Veel on R. Millerile esitatud süüdistus

§ 25

lg 1, 2 – § 114 p-de 2, 5 ja 7 järgi selles, et eelmises punktis nimetatud lõhkeseadeldise paigaldas ta ühiselt ja kooskõlastatult koos S. Starõhhiga IS auto alla tema omakasu motiivil tapmise eesmärgil. Lõhkeseadeldis oli seadistatud plahvatama sõiduki liikuma hakkamisel, kuid plahvatus jäi paigaldajate tahtest sõltumata põhjusel toimumata. R. Miller lootis IS tapmisega saavutada talle võla tasumise IS pereliikmete poolt. IS sõitis auto all asetseva lõhkeseadeldisega

1. mai
2. a hommikul vahepeatusi tehes läbi Tallinna kesklinna oma töökoha aadressile XXX, Tallinn, kus ta avastas mitteplahvatanud ohtlikus seisundis isevalmistatud lõhkeseadeldise kella 10.30 ajal. Päästeameti Demineerimiskeskuse Põhja-Eesti Pommigrupi demineerijad eemaldasid selle auto alt kell 17.
3. 3 1.1.
4. Harju Maakohtu
5. juuni
6. a otsusega mõisteti R. Miller õigeks

§ 414

lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuse kontekstis lõhkeaine (s.o trotüüliklotsi) ebaseaduslikus soetamises. Samas mõisteti ta

§ 414

lg 2 p 2 järgi süüdi sama trotüüliklotsi ebaseaduslikus kasutamises lõhkeseadeldise valmistamiseks. Samuti mõisteti R. Miller nimetatud kohtuotsusega õigeks

§ 114p 5 (omakasu motiivi) osas.

Süüdistuse ülejäänud osas mõistis Harju Maakohus R. Milleri süüdi. Riigikohtu

1. novembri
2. a otsusega süüdimõistmine osaliselt tühistati (Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsus jäi jõusse R. Milleri

§ 184

lg 1 järgi süüdimõistmise osas, aga ka eelnimetatud õigeksmõistmiste osas, mida praegu vaidlustatud Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a kohtuotsus seega ei puuduta. 1.2.
3. Sergei Starõhhile on esitatud süüdistus

§ 414

lg 2 p 2 järgi selles, et omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt LMS § 14 lg 1 p-le 2 ning lg-le 1¹, käitles ta ebaseaduslikult R. Milleri poolt eeluurimisel tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata viisil saadud LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet – suures koguses, s.o ühte 205,8 grammist trotüüliklotsi, mida kasutas koos R. Milleriga lõhkeseadeldise valmistamiseks. 1.2.2. Samuti on talle

§ 415

lg 1 järgi süüdistus esitatud selles, et omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt LMS § 14 lg 1 p-dele 2 ja 4, käitles ta ebaseaduslikult R. Milleri poolt kohtueelses menetluses tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata viisil saadud ühte F1 käsigranaati koos ühe UZRGM sütikuga ja ühte RG-42 käsigranaati koos ühe UZRGM sütikuga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ning plahvatust esile kutsuvat mehhanismi, seega on liigitatavad

§ 413mõistes lõhkeseadeldisena.

S. Starõhh valmistas ühiselt ja kooskõlastatult koos R. Milleriga neist sütikuga varustatud granaatidest ja trotüüliklotsist lõhkeseadeldise, mille nad paigutasid ajavahemikus

1. mai
2. a õhtust kuni
3. mai
4. a hommikuni ühiselt ja kooskõlastatult IS kasutuses olnud sõiduauto alla. 1.2.
5. Veel on S. Starõhhile esitatud süüdistus

§ 25

lg 1, 2 – § 114 p-de 2, 5 ja 7 järgi selles, et eelmises punktis nimetatud lõhkeseadeldise paigaldas ta ühiselt ja kooskõlastatult koos S. Starõhhiga IS auto alla tema omakasu motiivil tapmise eesmärgil. Lõhkeseadeldis oli seadistatud plahvatama sõiduki liikuma hakkamisel, kuid plahvatus jäi paigaldajate tahtest sõltumata põhjusel toimumata. R. Miller lootis IS tapmisega saavutada talle võla tasumise IS pereliikmete poolt. IS sõitis auto all asetseva lõhkeseadeldisega

1. mai
2. a hommikul vahepeatusi tehes läbi Tallinna kesklinna oma töökoha aadressile XXX, Tallinn, kus ta avastas mitteplahvatanud ohtlikus seisundis isevalmistatud lõhkeseadeldise kella 10.30 ajal. Päästeameti Demineerimiskeskuse Põhja-Eesti Pommigrupi demineerijad eemaldasid selle auto alt kell 17.
3. 1.2.
4. Harju Maakohtu
5. juuni
6. a otsusega mõisteti S. Starõhh õigeks

§ 114

p 5 (omakasu motiivi) osas, samuti temale

§ 184lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses.

Süüdistuse ülejäänud osas mõistis maakohus eelnimetatud otsuses S. Starõhhi süüdi. Riigikohtu

1. novembri
2. a otsusega tühistati Harju Maaakohtu
3. juuni
4. a otsus S. Starõhhi süüdimõistmise osas, kuid jõusse jäi tema õigeksmõistmine

§ 184

lg 2 p 1 ja § 114 p 2 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas, mistõttu praegu vaidlustatud Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsus neid süüdistuse osi ei puuduta. 2.
3. Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsusega tunnistati R. Miller süüdi

§ 414lg 2 p 2 järgi ja karista vangistusega 3 aastat.

Samuti tunnistas maakohus R. Milleri süüdi

§ 415

lg 1 järgi ja karistas vangistusega 5 aastat ning

§ 25

lg-te 1 ja 2 – § 114 p-de 2 ja 7 järgi ning karistas vangistusega 10 aastat.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 11 aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 21.

Juuni

1. a otsusega mõistetud karistusega, s.o. 5-aastase vangistusega, lugedes kergema karistus kaetuks raskeimaga ja mõistes R. Millerile liitkaristuseks 11 aastat vangistust. Karistuse kandmise algust arvestati R. milleri kinnipidamisest
2. Juulil
3. Tõkendina kohaldatud vahistamine tühistati alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus mõistis R. Millerilt 12 kuu jooksul kriminaalmenetluse kuludena välja 975 eurot sundraha, 1074,60 eurot kaitsjatasu ja 13 617 eurot ekspertiisitasu. Ekspertiisikulu summas 513 eurot jättis kohus riigi kanda. 2.
4. S. Starõhhi mõistis Harju Maakohus
5. oktoobri
6. a otsusega

§ 414lg 2 p 2; § 415 lg 1 ja § 25 lg-te 1 ja 2 – § 114 p-de 2 ja 7 järgi õigeks.

Tema suhtes valitud tõkendi – vahistamine – maakohus tühistas ja vabastas S. Starõhhi vahi alt. Maakohus tuvastas S. Starõhhi alusetult vahi all viibitud ajana 3 aastat 2 kuud ja 9 päeva. Samuti määras maakohus, et riigil tuleb S. Starõhhile hüvitada õigusabikulud kokku 8 280 eurot (tema lepingulisele kaitsjale makstud kaitsjatasu). Riigi õigusabi korras osutatud kaitsjateenuse tasu 134,4 eurot jättis maakohus riigi kanda. 2.

1. Maakohus otsustas, et alljärgnevad kriminaalasja juures olevad asitõendid: plastmaterjalist torujupp, kaks granaadilinki, kaks lõhkeseadeldist auto all ümbritsenud traati, punast värvi teibitükk, nöör kardaani ümbert ja punast (lillat) värvi teibitükid, kaks splinti, musta värvi teibitükid, nöör Paljassaarest, neli mitmekordset raudtraati lõhkeseadeldise korpuse küljest, kaks montaažilinti, neli kruvi, musta värvi jalatsipaar „Ecco“, musta värvi vasaku ja parema käe kinnas, musta värvi kindapaar, DLK kiled kolm tükki jalatsijäljefragmentidega Rävala pst 19 parklast, musta värvi teibirull Tesa, musta värvi pealt nööritav kott, punast värvi käepidemetega näpitsad ja lõiketangid, üks minigrip kilekott, üks minigrip kilekott kirjetega „1275 ja 540 остаток“, musta värvi läikivast plastmassist kauss, kaheksa läbipaistvat minigrip kilekotti, kaheksa minigrip kilekotti, paberitükk kirjetega Easy Ryder Fem Joint Doctor, neli sinakat tooni läbipaistvat kilekotti, musta värvi kilekott (prügikott), halli tooni kilekott (prügikott), kaks musta värvi prügikotti, neli läbipaistvat kilekotti, läbipaistev kilekott pruuni tooni, ORBIT nätsupakk, metallist karp „Barcleys“, kilekott pruuni värvi, kaks minigrip kilekotti, nelikümmend kuus minigrip kilekotti, kaheksateist minigrip kilekotti, üheksa kiuteipi, sinist värvi silindrikujuline veski, purustaja, Elion kirjetega reklaamleht, kaalud (asuvad Kaitsepolitseiameti asitõendite hoidlas) tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Seejuures märkis maakohus, et osa neist asitõenditest võivad juba olla hävitatud Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsuse alusel, mis on osaliselt jõustunud. Samuti asitõendiks olevate IS ja R. Milleri vahelise laenulepingu uuendamise lepingu
4. novembrist 2009, IS-st tehtud väljaprinditud fotod ja trükiteksti „Kes on IS?“ ning toimikus olevad CD- ja DVD-plaatidel salvestised otsustas maakohus jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde. 5
5. Maakohus leidis, et R. Milleri süü talle etteheidetavates kuritegudes on tõendatud, kuid S. Starõhhi süü ei ole tõendatud. Oma seisukohti põhjendas maakohus alljärgnevalt. 3.
6. R. Miller pani talle süüksarvatud kuriteod toime kättemaksu motiivil, sest tema ammune tuttav IS ei tagastanud talle 1,56 miljoni euro suurust võlga ning vabanes võlast isikliku pankroti väljakuulutamisega. Maakohtu hinnangul, kuna IS võla tagastamise asemel käitus R. Milleri suhtes väljakutsuvalt, soovis R. Miller ta võimalikult demonstratiivselt tappa. Sellepärast ei nõustunud maakohus ka kaitsja väidetega, nagu oleks süüdistus ebaloogiline ainuüksi sellepärast, et IS saanuks tappa ka lihtsamalt kui süüdistuses kirjeldatud teoga. Kohus leidis, et R. Milleri versioon sellest, nagu oleks ta soovinud auto alla paigaldatud lõhkeseadeldisega IS üksnes hirmutada, on ebaõige. 3.
7. Kohus tuvastas, et
8. mail 2012 leiti IS auto alla kahe traadijupiga kinnitatult keerukas lõhkeseadeldis: plastiktoru, mille otstes olid käsigranaadid ja nende vahel trotüüliklots. Granaatide sütiksplindid tõmbas välja sõiduki pöörlev võll. Eelkäsitletud lõhkeseadeldis oli plahvatusvõimeline, paigaldatud käsigranaatide sütikud olid rakendunud ja granaadid (ning kogu seadeldis) ei plahvatanud tõenäoliselt üksnes põhjusel, et pikalt seisnud granaatide sütikud olid muutunud ebakvaliteetseks. Kohus asus ka seisukohale, et paigaldatud lõhkeseadeldises kasutatud komponendid oli piisavad autos viibivate isikute surma ja muude raskete tagajärgede põhjustamiseks. Sellel, kas lõhkeseadeldis plahvatas või mitte, ei ole

§ 413koosseisu rakendamise seisukohast tähtsust.

3.

1. Maakohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et R. Miller oli lõhkeseadeldise valmistamise ja IS auto alla paigutamise idee autor. Samas R. Milleri kaitseversioon, nagu olnuks auto alla paigaldatud seadeldis üksnes lõhkeseadeldise mulaaž, sest selles kasutati deaktiveeritud granaate, on asjas uuritud tõendite põhjal välistatud. Kohus leidis, et R. Milleri kirjeldatud viisil, millega kõnealused granaadid deaktiveeriti, s.o lühiajalise happesse asetamise teel, ei olnud neid lõhkekehi võimalik kasutuskõlbmatuks muuta. Samuti ei pidanud kohus usaldusväärseks R. Milleri ütlusi selle kohta, et ta veendus granaatide kasutuskõlbmatuses. Usaldusväärsed ei ole ka tunnistaja IS ütlused selle kohta, et ta viibis granaatide deaktiveerimise juures. Samuti ei saa usaldusväärseks pidada NK ütlusi selle kohta, et happega töötlemisel on võimalik käsigranaadi UZRGM sütikut kasutuskõlbmatuks muuta. Kohus märkis veel, et kummagi granaadi lingilt ei leitud väävelhappele viitavaid jälgi. Puutuvalt S. Starõhhi ütlustesse, et granaatide näol oli tegemist mulaažidega, osutas maakohus aga sellele, et S. Starõhhi niisugune väide põhines R. Milleri väitel, milles S. Starõhhil puudus alus kahelda. 3.
2. Kohus leidis, et on tõendatud nii R. Milleri kui ka S. Starõhhi kokkupuude lõhkeseadeldisega, sest ainult nii on võimalik seletada nende bioloogilise materjali leidmist lõhkeseadeldise korpuselt võetud montaažilindi ümber olnud teibikihilt ja selle alt. Samas märkis maakohus, et sellest tõendist nähtuvalt ei saa teha järeldust, nagu oleks S. Starõhh ja R. Miller konstrueerinud seadeldise koos. Maakohus pidas usaldusväärseks S. Starõhhi ütlusi selle kohta, et hoidis seadeldist ükskord paljakäsi R. Milleri palvel. Ka kannatanu auto põhja alt leitud nöörilt saadud S. Starõhhi bioloogiline materjal ei kinnita, nagu oleks tema kasutanud 6 seda lõhkeseadeldise auto alla paigutamisel. Samalt nöörilt leiti ka R. Milleri alaealise tütre bioloogilist materjali. Seega oli kohtu hinnangul tegemist nööriga, mida võisid katsuda erinevad R. Milleri kodus viibinud inimesed. Seetõttu ei saa välistada, et S. Starõhh puutuski nööriga kokku R. Milleri majapidamises, kus ta on viibinud. Ka mahajäetud garaažidest, kuhu R. Miller viskas lõhkeseadeldise valmistamisel kasutatud kindad, jalanõud ja tööriistad, leitud kindalt saadud S. Starõhhi bioloogiline materjal ei kinnita, et S. Starõhh oleks osalenud lõhkeseadeldise konstrueerimisel, vaid näitab üksnes, et ta on selle kindaga kokku puutunud. See on seletatav asjaoluga, et S. Starõhh aitas R. Millerit töödel, mille puhul oli tarvis kanda kindaid (auto remontimine). Seda kohtu järeldust ei muutnud ka asjaolu, et kinnaste küljes olnud musta värvi ringikujulisi osakesi leiti ka lõhkeseadeldise ümbert. Kohus märkis, et kinnaste näol oli tegemist masstoodanguga, mistõttu ei kinnitagi nende osakeste leidmine tõsikindlalt, et seadeldise ehitamisel osales ka S. Starõhh. Kokkuvõttes märkiski kohus, et asjas esineb kõrvaldamata kahtlus selles, et S. Starõhh osales lõhkeseadeldise konstrueerimisel. See kahtlus tuleb tõlgendada tema kasuks. Kohtu hinnangul ei ole arutatavas asjas kogutud kaudsed tõendid ja kaassüüdistatava ütlused piisavad, välistamaks võimalust, et S. Starõhh ei ole talle süüks arvatud tegusid toime pannud. 3.
3. Süüdistuse versiooniga, et lõhkeaine ekspertiisiaktist nr 12E-AL0023 nähtuvalt mahajäetud garaažidest ära võetud üksikult parema käe kindalt leitud trotüüli jäljed seovad S. Starõhhi lõhkeseadeldise valmistamisega, maakohus ei nõustunud. Nimetatud tõend kinnitab vaid seda, et S. Starõhh võis lõhkeseadeldist hoida kinnastatud käes. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et trotüüli jälgedega kindalt (parema käe kindalt) ei leitud S. Starõhhi bioloogilist materjali – seda leiti üksnes vasaku käe kindalt. Pole ka tõendatud, et tegemist oli samast paarist kinnastega, samuti, et kuriteole viitavad jäljed oleks jäetud parema käe kindale samal ajal kui S. Starõhhi DNA sattus vasakule kindale. Tähelepanuväärne on ka kaitsja poolt tõstatatud kahtlus, mille kohaselt oli trotüüliklots tehase pakendis ega saanud kinnastele jälgi jätta. 3.
4. Maakohus leidis, et puudub alus kahelda kirjalike tõendite usaldusväärsuses ja R. Milleri kaitsja etteheited ekspertiisiaktide usaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. 3.
5. Kuigi pole välistatud, et S. Starõhh aitas R. Millerit mingisuguste toimingute juures lõhkeseadeldise konstrueerimisel või viibis mingil hetkel selle objekti konstrueerimise juures, ei tähenda see. Et tal olnud tahtlus IS tappa, hirmutada või isiku surma põhjustamiseks piisavat eset valmistada. Edasi märkis maakohus, et kaudsed tõendid, millest küll ükski eraldivõetuna ei kinnita, et S. Starõhh oli lõhkeseadeldise valmistamisega seotud kas idee või teostuse tasandil, võimaldavad kogumis hüpoteesi tasemel väita, et ta osales seadeldise valmistamises vähemalt mingis faasis. Ent ei oleks alust omistada isikule tapmistahtlust olukorras, kus granaatide (mulaažide) omanik palub tal need mingisuguse toru külge kinnitada ja seejärel teibiga katta. Ka see, kui S. Starõhh osales seadeldise kannatanu auto alla paigutamises, ei tähenda veel, et tal olnuks tapmistahtlus, sest maakohtu veendumuse kohaselt arvas S. Starõhh, et granaadid ei ole kasutuskõlblikud. Samuti ei ole tõendatud, et ta teadnuks, et konstruktsioonis sisaldus lisaks (tema teada kasutuskõlbmatutele granaatidele) veel ka trotüüliklotsi. 7 3.
6. Kaitsjate poolt kirjalike tõendite aadressil esitatud kriitika kohta märkis maakohus, et ekspert GT ütlustega on kummutatud kahtlused ekspertiisiaktis 12E-GE0571 kajastuva, esmapilgul segadusse ajava detailiga, nagu oleks S. Starõhhi lõhkeseadeldisega siduva bioloogilise materjali puhul tuvastatud üksnes X-kromosoom (s.o. naissoost isikule viitav tunnus). Ekspert põhjendas Y-kromosoomi puudumist kõnealuse ekspertiisiakti kõnealuses lahtris sellega, et Y ei ole ilmsiks tulnud, kuna DNA kogus on olnud liiga väike. 3.
7. Kohus ei nõustunud ekspertiisiaktis 12E-PL0020 märgitu: „paksuseinalise korpuse tõttu ei kandu granaadi plahvatusel detonatsioon üle teisel granaadile ja tõenäoliselt ka brisantlõhkeainetele“ põhjal tehtud kaitsja järeldusega, et mõrvakatse oleks seeläbi kõlbmatu. Kohus märkis, et kaitsja on ekspertiisiakti tsiteeritud valikuliselt, kuivõrd seadeldises oli ka teine granaat (RG-42), mille mõju teisele granaadile ja brisantlõhkeainele ei ole kahtluse alla seatud. 3.
8. Maakohus leidis, et R. Milleri ütlused on S. Starõhhi süüstavas osas vastuolulised ja tuleb seetõttu tõendite kogumist kõrvale jätta. Samas puudub alus kahelda R. Milleri ütlustes, mis puudutavad tema füüsilist kokkupuudet granaatidega ja osavõttu lõhkeseadeldise kokkupanekust, kuivõrd puudub eluline ja tõendatud alus arvata, et R. Miller annaks valeütlusi asjaolude kohta, mis teda ennast vahetult kuritegudega seovad. 3.
9. Maakohus märkis, et kuna lõhkeseadeldis ei plahvatanud ja IS surma ei saanud, jäi tapmine katse staadiumisse.

§ 25

lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Siit tuleneb, et süüteokatse on alanud, kui vastavalt isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalse süüteokoosseisule vastava teo vahele enam ühtegi olulist käitumisakti. R. Miller tegi kõik endast oleneva

§ 114realiseerimiseks.

Asjaolu, et lõhkesealdis ei plahvatanud – tulenes see siis sütikute niiskuskahjustusest või sellest, et lõhkeseadeldis oli kokku pandud oskamatult – ei ole kvalifitseerimise seisukohast oluline. Valitud teoviisi – lõhkeseadeldise paigaldamisega auto alla 110 korteri ja 7 äripinnaga maja all asuvas parklas – seadis R. Miller otsese tahtlusega ohtu ka kolmandad isikud. Seega tuleb tapmiskatset hinnata üldohtlikul viisil toimepanduks. Tapmiskatset ennast pidas maakohus toime panduks kavatsetult. 3.12. Maakohus leidis, et on tõendatud, et R. Miller omandas IS auto alla paigaldatud lõhkeseadelise koostises olnud granaadid F-1 ja RG-42 koos sütikutega ning valmistas neist ja trotüüliklotsist lõhkeseadeldise. Nii trotüüliklotsi kui granaatide käitlemiseks puudus tal luba, mistõttu nende käitlemine oli ebaseaduslik. Need teod pani ta toime kavatsetult, sest tema eesmärk oli valmistada lõhkeseadeldis. Trotüüliklotsi ebaseaduslik käitlemine on õigesti kvalifitseeritud

§ 414

lg 2 p 2 järgi ja granaatide ebaseaduslik käitlemine on õigesti kvalifitseeritud

§ 415lg 1 järgi.

Seejuures märkis maakohus seoses kaitsjate väidetega, justkui oleks kriminaalasjas käsitletud kahte erinevat trotüüliklotsi, märkis maakohus, et see pole nii ja kaitsjad on üksnes püüdnud vastuolu tekitada sellest, et standardse trotüüliklotsi nimikaal on 200 g, kuid ekspertiisi käigus kaalutud konkreetne trotüüliklotsi kaalus 205,8 g. Samuti on kohtu hinnangul ekspertiisiaktiga kummutatud kaitsja etteheide, nagu poleks 8 tõendatud, et äravõetud trotüüliklotsi olnuks plahvatusohtlik. Ka kaitsja kolmanda etteheite trotüüliklotsi kohta – puutuvalt detonaatoriava kirjeldusse – luges maakohus kummutatuks. 3.13. Maakohus märkis, et seda, millal on tegemist lõhkematerjali suure kogusega

§ 414lg 2 p 2 tähenduses, ei ole üheski õigustloovas aktis kindlaks määratud.

Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis tuleb sisustada kohtupraktikas lähtuvalt konkreetse lõhkematerjali füüsikalistest omadustest ja üldisest ohtlikkusest. Seejuures tuleb arvesse võtta ka käitlemisel tekkida võiva õnnetuse laadi ja tagajärje raskust ning käitleja poolt lõhkematerjaliga ümberkäimise üldohtlikkuse määra. Arutataval juhul käideldud lõhkeaine koguseks oli 205,8 grammi trotüüli, mis on ilmselgelt suur kogus. Trotüül on normaalvõimsusega tugevajõuline brisantlõhkeaine, mille detonatsioonikiirus on umbes 7000 m/s. Sellise koguse lõhkamisel oleks purustusjõud tugev. 3.14. Maakohus ei tuvastanud R. Milleri tegude õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.15. R. Millerile karistust mõistes märkis maakohus järgmist. Kohus ei tuvastanud ühegi etteheidetava teo puhul R. Milleri karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid.

§ 414lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos pidas maakohus R.

Milleri süüd alla keskmise jäävaks, sest talle on omistatav vaid üks lõhkeaine käitlemise viis. Samuti ei olnud käideldud lõhkeaine kogus väga suur, mistõttu on põhjendatud R. Milleri karistamine selle kuriteo eest alla sanktsiooni keskmist jääva karistuse, s.o kolme aasta vangistusega.

§ 415lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul märkis kohus esmalt, et R.

Milleri karistamine rahalise karistusega ei ole põhjendatud, sest pikemat aega kinnipeetava isikuna ei ole tal kohtu hinnangul võimalik rahalist karistust kanda. Samuti arvestas maakohus prokuröri taotlust rakendada R. Millerile mõistetavate karistuste liitmisel

§ 61lg-t 1.

Kuna R. Miller käitles kahte käsigranaati ning valmistas neid ja trotüüliklotsi kasutades ise lõhkeseadeldise, siis pidas kohus põhjendatuks karistada R. Millerit selle eest viie aasta vangistusega. Mõrvakatse eest pidas maakohus põhjendatuks karistada R. Millerit

§ 114sanktsiooni alammääras.

3.

1. Menetluskulude osas märkis maakohus, et kuna S. Starõhh tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, siis tuleb temal tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda ja hüvitada talle valitud kaitsjale makstud tasu kokku 8 280 eurot. R. Millerilt kriminaalasjas määratud täiendavate ekspertiiside (aktid nr 15E-GE0028 ja 15E-GE0027) eest tasu väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuivõrd asjaolu, et esmased ekspertiisiaktid tingisid vajaduse määrata täiendav ekspertiis, ei tulenenud otseselt süüdimõistetust. Seetõttu jättis maakohus täiendavate ekspertiiside maksumuse 513 eurot riigi kanda. Seoses kriminaalasjas tehtud DNAekspertiisidega märkis kohus, et DNA ekspertiisi maksumusest kuulub väljamõistmisele summa, mis on saadud ühe ekspertiisiobjekti maksumuse (57 eurot) korrutamisel objektide arvuga. Kohus leidis, et R. Millerilt tuleb välja mõista ka sundraha esimese astme kuriteo eest, määratud kaitsjale makstud tasu ja eelkäsitletud ulatuses ka ekspertiisitasu. Kokku mõistis maakohus R. Millerilt menetluskuludena välja 15 666,6 eurot, määrates, et kulud tuleb kanda ositi 12 kuu jooksul. 9 3.
2. Maakohus otsustas ka asitõenditega seonduvad küsimused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Miller, tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov ja prokurör. 4.
4. R. Miller märgib oma apellatsioonis, et ta ei ole nõus enda süüditunnistamisega

§ 414

lg 2 p 2 järgi, sest tema arvates on tõendatud, kellelt ja millal ta käsigranaadid omandas, samuti see, et granaadid olid muudetud happe abil kasutamiskõlbmatuks. Ta on kohtult taotlenud, et selles osas kuulataks kohtuistungil üle isik, kellelt ta granaadid omandas – RB. Samas ei oska ta kohtule öelda selle isiku praeguseid kontaktandmeid, kuid leiab, et on omalt poolt teinud kõik, et võimaldada kontrollida enda ütluste tõepärasust. R. Miller leiab, et isegi kui granaatide kahjutukstegemine ei olnud õnnestunud, siis tema seda ei teadnud, mistõttu ei ole ta ikkagi talle süüksarvatud kuritegusid toime pannud. Ta leiab, et kohus on alusetult ja oma niisugust seisukohta ka kuidagi põhjendamata jätnud tähelepanuta NK ütlused. Seevastu on alusetult arvestatud LB ütlustega, kes kuulmise järgi eristas, mis laadi plahvatustega oli käsigranaatide lõhkamisel tegu (kas lõhkes üksnes detonaator või ka sütik; samuti, kas granaadi ja trotüüli kombineeritud lõhkamisel lõhkesid mõlemad lõhkekehad või üksnes emb-kumb neist). Apellandi arvates viitavad ka ekspert HP ekspertiisiaktis tehtud tähelepanekud sellele, et granaat võidi kahjutustada happega. Tema enda teistsugused järeldused on aga põhjendamatud. Asjas on selgusetu, millisele granaadilingile on tehtud ekspertiis. Kuna granaadilingid leiti välitingimustest, siis selgitab see, miks neilt ei leitud jälgi väävelhappest – väävelhape lahustub nimelt vees väga hästi. Samuti märgib R. Miller, et granaadi sütikusse valatud happest reaktsiooni käigus tekkinud segu voolas välja granaadi korpusele, mitte aga granaadi lingile. 4.

1. V. Sadekov taotleb R. Milleri õigeksmõistmist talle esitatud süüdistustes või alternatiivselt talle mõistetud karistuse kergendamist. Kaitsja leiab, et maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et granaadid ei olnud kahjutuks muudetud ning et R. Miller oli sellest ka teadlik. Maakohus on põhjendamatult jätnud kõrvale asjatundjast tunnistaja NK ütlused selle kohta, et happe mõjul on võimalik granaadi sütik kasutamiskõlbmatuks muuta. Samas ei nähtu maakohtu otsusest tõsiseltvõetavat analüüsi selle kohta, miks maakohus nii arvab. Kohus on rikkunud ka R. Milleri kaitseõigust, sest läbi ei ole viidud uurimiseksperimenti, kontrollimaks sellisel viisil granaadisütiku kahjutuks muutmise võimalikkust. Kaitsja arvates ei lõhkenud IS auto alla paigaldatud seadeldis põhjusel, et kasutatud granaadid olid deaktiveeritud. Kaitsja arvates ei ole võimalik pelgalt plahvatuse heli põhjal teha järeldust, et lõhkamisel plahvatasid nii granaadi RG 42 sütik kui ka elektridetonaator, mitte aga üksnes detonaator. Selle asjaolu kohta kuulati kohtuistungil tunnistajana üle LB. Kuid tunnistaja ei saa selliste asjaolude kohta ütlusi anda. Samuti vastustab kaitsja maakohtu järeldusi granaadi ja trotüüli kombineeritud lõhkamise kohta – leides, et lõhkamise järgselt ei ole võimalik enam öelda, mis plahvatas ja mis mitte. Kohus on põhjendamatult eelistanud arutatavas asjas ekspertiisiakti teistele tõenditele, jättes seetõttu arvestamata selle, et ekspertiisi järeldused ei selgita, miks olid granaadid enne IS auto alla paigaldamist avatud ja nende sisu kahjustatud. Kuidas on maha 10 saetud granaatide lingid, miks granaadid ei plahvatanud. Kokkuvõttes ei ole maakohus kaitsja arvates piisavalt põhjendanud oma järeldusi. Kaitsja juhib tähelepanu, et kohtu viide happe lühiajalisele mõjule granaatidele on asjakohatu, sest deaktiveerimisel granaati kallatud happe mõju kestis kogu granaatide edasise eksisteerimise aja, s.o üle 20 aasta. Ka osutus sellele, et lööknõelalt ja granaadi väliskorpuselt happejälgi ei leitud, on asjakohatu, sest granaati ei kastetudki üleni happesse. Kaitsja osutab, et NK ütluste kohaselt loodusel ei ole granaadi sütikule praktiliselt mingit mõju. Edasi väidab apellant, et R. Milleril ei olnud tahet IS tappa. See oleks ka ebaloogiline, sest ta soovis hoopis võlga tagasi saada ja tema ses osas kiiremale tegutsemisele sundimiseks IS hirmutada. Kaitsja arvates on maakohus kohelnud S. Starõhhi ja R. Millerit põhjendamatult erinevalt, tõlgendades kahtlusi küll S. Starõhhi, kuid mitte samal viisil ka R. Milleri kasuks. Maakohus on versiooni IS hirmutamisest kahtluse alla seadnud kui ebaloogiliselt komplitseeritu. Samas on R. Miller selgitanud, miks oli vaja tegutseda nõnda keeruliselt – vastasel korral ei oleks IS võtnud ähvardust piisavalt tõsiselt. Lõpetuseks märgib kaitsja, et R. Millerile mõistetud karistus on äärmiselt range, sest ta on juba eakas inimene, kes põeb rasket haigust. 4.
2. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist S. Starõhhi õigeksmõistmises süüdistuses

§ 414

lg 2 p 2; § 415 lg 1 ja § 25 lg-te 1 ja 2 – § 114 p 2 ja 7 järgi ning uue otsusega tema süüdi tunnistamist ja karistamist nendes kuritegudes. Prokuröri hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, nagu ei oleks S. Starõhhi lõhkekeha valmistamise ja selle IS auto alla paigaldamisega siduvad tõendid tema süüd talle süüksarvatud kuritegudes tõendanud. Prokurör märgib, et maakohus on tuvastanud, et lõhkeseadeldise keerulisuse tõttu ei saanud R. Milleri selle valmistamise ja paigaldamisega üksi hakkama. Seetõttu on maakohus lugenud tõendatuks ka asjaolu, et R. Miller valmistas lõhkeseadeldise ja paigaldas selle IS sõiduki all koos teise isikuga. Kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega ei leidnud tuvastamist, et lõhkeseadeldisega omaks puutumust veel keegi peale R. Milleri ja S. Starõhhi. Samas on kohus meelevaldselt järeldanud, et tõendid, mis ometi seovad S. Starõhhi nii valmistatud lõhkeseadme kui ka selle IS auto alla paigutamisega, ei tõenda ikkagi, et ta on lõhkeseadme valmistamisel ja selle auto alla paigutamisel osalenud. Selline meelevaldne järeldus põhineb üksnes S. Starõhhi ütluste põhjendamatul usaldusväärseks tunnistamisel. Apellant juhib tähelepanu, et nii R. Milleri kui ka S. Starõhhi bioloogilist materjali leiti lõhkekehal nii teibilindi alt, teibikihist kui ka selle pealt. Kuna teibilint ei ole korduvkasutatav sai Ralf Milleri ja Sergei Starõhhi bioloogiline materjal sattuda teibikihile, teibikihti ja teibikihi alla ainult lõhkeseadeldise kinniteipimise, s.o konstrueerimise, käigus, mingi muu elukondliku tegevuse käigus ei ole see teibilindi eripära arvestades võimalik. Lisaks leiti S. Starõhhi bioloogilist materjali veel nöörilt, millega olid granaatide splindid kinnitatud auto kardaani külge ja kindalt, mis oli koos muude lõhkeseadeldise valmistamiseks kasutatud vahenditega kõrvalisse kohta ära visatud. Kinnastel olevate plastiknupukestega sarnased nupukesed leiti ka lõhkekeha ümbritsenud teibikihist. Prokurör nõustub, et eelnimetatud tõend eraldivõetuna ei ole piisavad, et siduda S. Starõhhi lõhkekeha valmistamise ja selle paigaldamisega, kuid kogumis ja koosmõjus DNA ekspertiisiaktidega on need sellisteks järeldusteks piisavad. Kohus on põhjendamatult tunnistanud ebausaldusväärseks R. Milleri ütlused seoses S. Starõhhi osalusega kuritegudes, kuna kohtu poolt viidatud vastuolud on selles osa tähtsusetud ning detailides, mis ei ole seotud S. Starõhhi osaga lõhkesedeldise valmistamisel ning kannatanu sõiduki alla paigutamisel. 11 Samuti on R. Milleri ütlused S. Starõhhi osaluse kohta leidnud kinnitust ka objektiivsete tõenditega.

1. Ringkonnakohtu istungil
2. jaanuaril 2016 jäid apellandid oma apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada, R. Miller toetas oma kaitsja V. Sadekovi apellatsiooni, R. Milleri kaitsja S. Erro toetas oma kaitsealuse ja kaaskaitsja V. Sadekovi apellatsioone ja taotles nende rahuldamist. Kohtuistungil taotles R. Miller, et kohus võtaks vastu ja käsitleks sisuliselt tema terviklikku apellatsiooni, sest apellatsiooni tähtaja jooksul esitas ta kohtule üksnes osalise apellatsiooni. Prokurör taotles süüdistatava ja kaitsja V. Sadekovi apellatsioonide rahuldamata jätmist. Süüdistatav S. Starõhh taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad tähelepanu, kuid süüdistatava R. Milleri ja tema kaitsja V. Sadekovi apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
4. Enne apellatsioonides esitatud väidete käsitlemise juurde asumist selgitab kohtukolleegium veel järgnevat. Ringkonnakohtu istungil
5. jaanuaril 2016 soovis R. Miller kohtule üle anda enda apellatsiooni terviklikku teksti, väites, et tegemist on varem ringkonnakohtule edastatud apellatsiooni juurde kuuluva materjaliga. Süüdistatav ei selgitanud, mis põhjusel ei edastanud ta ise või kaitsja vahendusel apellatsiooni terviklikku teksti kohtule apellatsioonitähtaja jooksul või isegi hilinemisega, vaid miks esitab ta selle alles kohtuistungil. Seejuures ei taotlenud süüdistatav ka kohtuistungil apellatsiooni terviklikku teksti kohtule edastades apellatsiooni tähtaja ennistamist. Kuna kohtuistungil esitatud apellatsioon (alates selle lk-st 5) on esitatud kaebetähtaja rikkumisega, kaebetähtaja möödalaskmiseks ei ole välja toodud ühtki põhjust ning taotletud ei ole ka tähtaja ennistamist, jätab kolleegium R. Milleri apellatsiooni hilinemisega esitatud osas KrMS § 319 lg-le 4 tuginedes läbi vaatamata.
6. Arutatavas kriminaalasjas üheks keskseks vaidlusküsimuseks kujunenud see, kas IS auto alla paigaldatud lõhkeseadeldises kasutatud käsigranaadid RG-42 ja F1 olid deaktiveeritud või mitte. Selles osas on maakohus kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatult välistanud variandi, et kannatanu auto alla paigaldatud seadeldises kasutati üksnes granaatide mulaaže. Kolleegium nõustub nende põhjendustega üldjoontes, kuid osutab täiendavalt veel alljärgnevale. 8.
7. Granaatide deaktiveerimisest on rääkinud tunnistaja IS. Seda tunnistajat ei ole üle kuulatud asja esmakordsel arutamisel maakohtus, vaid see tunnistaja on R. Millerile meenunud alles pärast seda, kui kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks.
8. augustil 2015 toimunud kohtuistungil on R. Miller kinnitanud, et kohtus IS-ga viimati umbes aastal 2009 Jurmalas. Samas on prokuröri taotlusel kriminaalasja materjalidele lisatud Tallinna Vangla teatise kohaselt IS ja R. Miller 2013-
9. aastal kohtunud kolmel korral, lisaks on R. Miller soovinud temaga kohtuda veel kolmel korral, kuid IS ei ole neile kohtumistele ilmunud. Samuti 12 on R. Miller ainuüksi
10. a helistanud IS-le 42 korral. R. Miller on
11. septembril 2015 saatnud maakohtule kirja, milles selgitab, et närvitsemise tõttu ta unustas, et on IS-ga pärast
12. aastat kohtunud. Ka tunnistaja IS on kohtuistungil ütlusi andes mäletanud detailselt sündmusi, mis toimusid
13. aastal, kuid ei mäleta sündmusi, mis toimusid üksnes mõnda aega enne kohtuistungit. Sarnaselt süüdistatavale on ka tunnistaja eitanud kohtuistungil kohtumisi ja kontakte nende vahel pärast
14. aastat. Kolleegiumi hinnangul nähtub eelnevast kahtlusteta, et R. Miller ja IS valetavad. Võimalus, et nii IS kui ka R. Miller võinuks mõlemad unustada omavahelised kohtumised, hoolimata sellest, et nendevaheline kontakt on olnud väga tihe, on olematu – see on eluliselt ebausutav. Siinjuures tuleb osutada, et muudel juhtudel ei ole R. Miller kriminaalmenetluses kehvale mälule viidanud. Variant, et mälu vedas teda alt just ja ainult seoses IS-ga, on ebaloogiline. R. Miller on värskeid kontakte IS-ga eitanud põhjusel, et mitte seada kahtluse alla oma värske (täiendava) kaitseversiooni usaldusväärsust. Kui siiski temale ootamatult selgitati välja R. Milleri ja IS omavaheline sidepidamine, püüdis ta olukorda päästa kohtule saadetud avaldusega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et IS on valetunnistaja, kelle menetlusse kaasamise eesmärk on kinnitada R. Milleri olematut alibit. 8.
15. R. Miller on oma apellatsioonis heitnud ette, et ta soovis kohtuistungil tunnistajana RB ülekuulamist ja tegi omalt poolt kõik võimaliku, et seda tunnistajat saaks üle kuulata, kuid ometi ei ole nimetatud tunnistajat kriminaalmenetluse raames üle kuulatud. Kolleegium osutab, et nimetatud apellatsiooni väited on eksitavad. Asja esmakordsel arutamisel maakohtus on R. Milleri kaitsja A. Küünemäe
16. jaanuaril 2013 esitatud kaitseaktist nähtuvalt tõepoolest esitatud taotlus RB ülekuulamiseks. Kohus on selle taotluse ka
17. jaanuari
18. a eelistungil rahuldanud. Samas on kaitsja hiljem nimetatud tunnistaja ülekuulamise soovist loobunud (vt
19. aprilli
20. a kohtuistungi protokoll). Asja uuel arutamisel maakohtus ei ole kaitseaktist nähtuvalt RB ülekuulamist taotletud. Sellist taotlust ei ole esitatud ka hiljem. Seega on R. Milleri etteheide ainetu. 8.
22. augusti
23. a kohtuistungil kuulati asjatundjana üle NK, kes andis ütlusi selle kohta, et põhimõtteliselt on võimalik UZRGM tüüpi sütikut happega töödeldes deaktiveerida ning arutataval juhul ongi mõlemad asjassepuutuvad sütikud sellisel viisil deaktiveeritud. Samuti andis NK ütlusi selle kohta, et granaadilingi lühikeseks saagimine on küll teoreetiliselt võimalik, aga praktiliselt teostamatu. Väited granaadilinkide lühikeseks saagimise võimatuse kohta on ebausaldusväärsed. Ekspertiisiaktis 12E-PL0020 (tl 58, kd V) on ekspert selgitanud, et sütikuhoova lühendamine pöörderuumi vähendamiseks on tavapärane. Kolleegiumi hinnangul ei ole tarvis rakendada mingeid eriteadmisi, mõistmaks, et splindiga granaadi külge fikseeritud sütikuhoova lühendamine ei kätke endas mingit ohtu. Kolleegium osutab siinkohal veel sellele, et R. Miller on kohtuistungil ise andnud ütlusi, et granaadilingid saeti lühikeseks tema garaažis tl-d 124-125, kd I). Sestap NK väited selle kohta, et see pole praktikas võimalik, on asjakohatud. 8.
24. Lisaks IS ja asjatundja NK eelkäsitletud ütlustele ei ole ühtki objektiivset tõendit, mis kinnitaks seda, et kannatanu auto alla paigaldatud käsigranaatide sütikud olid deaktiveeritud. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda NK ütlustes selle kohta, et teoreetiliselt on võimalik granaadisütikut happega mõjutades rikkuda. Kohus ei pea aga usaldusväärseks tema ütlusi selle 13 kohta, et arutataval juhul ongi sütikud happega töödeldes rikutud. Asjatundja sellekohased väited tuginevad üksnes vaidlusalustest granaatidest ja nende osistest tehtud fototabelite vaatlusel (ekspertiisiaktide 12E-PL0038 ja 12E-PL0020 juures; vastavalt tl 69 ja tl 61-63, kd V). Asjatundja ei ole reaalselt vaadelnud ühtki kõnealust granaati. Väited, mida asjatundja kohtuistungil ses küsimuses esitanud on, kolleegiumit ei veena. Nii on NK väitnud, nagu nähtuks fotolt nr 2 sütiku detonaatoriosa paisumise tõttu korpuse pragunemine. Samas on foto põhjal ilmne, et mingit paisumisjälge ega pragu sealt ei paista. Ka ei vasta NK kirjeldus sütiku keemilisest deaktiveerimisest sellele, milline näeb eeltoodud ekspertiisiaktidele lisatud fotodel välja uuritud UZRGM sütik. Nimelt ei paista uuritud sütikul olevat kahjustusi, mille tekkimisele happega mõjutamise käigus on NK oma ütlustes viidanud. Samavõrd ebausaldusväärseks tuleb lugeda NK ütlusi selle kohta, nagu ei omaks loodus granaadisütikutele mingit mõju. Ekspertiisiaktis 12E-PL0020 on ekspert märkinud, et „kauavõi ebakohastes tingimustes säilitatud universaalsütikute tõrgete kõige levinum põhjus on hõõgumisprotsessi katkemine viitekanalis
25. Niiskuse poolt mõjutatud püssirohuga viitekanalite ebakvaliteetsus oli suure tõenäosusega ka käesoleva juhtumi puhul UZRGM-de mittetoimimise põhjus.“ Sütikute korpused – nagu selgitatud nimetatud tunnistaja enesegi poolt – on valmistatud tavalistest metallidest: alumiiniumist, vasest ja terasest. Kõik need metallid üldteadaolevalt korrodeeruvad aja jooksul ja seega ei ole kohtu hinnangul välistatud, et enam kui 20 aastat säilitatud sütikud võisid olla ebakohaste hoiutingimuste tõttu kahjustatud. R. Milleri apellatsioonis esitatud väited, nagu viitaksid muu hulgas ka ekspert HP tähelepanekud ekspertiisiaktides sellele, et granaadid võisid olla happega kahjutustatud, on asjakohatud, sest ekspertiisiaktidest nr 12E-PL0020 ja 12E-PL0038 midagi niisugust ei nähtu. Seetõttu on maakohus NK ütlused põhjendatult kõrvale jätnud. 8.
26. Veel märgib kolleegium, et isegi juhul, kui granaate oleks tõepoolest IS kirjeldatud viisil deaktiveeritud (s.t sütikusse hapet valatud), siis arvestades UZRGM sütiku ehitust, olnuks vältimatu, et hapet oleks valades ja reaktsiooni käigus läinud ka granaadilingile, mis on otsa pidi sütiku avast sees. Seega pidanuks leiduma happega reageerimise jälgi paratamatult ka granaadilingil. Kahele granaadilingile (üks, mis leiti IS auto parkimiskohal Tallinnas Rävala pst 19 maja all ja teine, mis leiti Pärnu mnt 25 ja 27 majade ees olevalt sõiduteelt) tehtud metalliekspertiisiga selgus, et kummalgi granaadilingil ei ole happega töötlemisele viitavaid jälgi (ekspertiisiakt 12E-AR014; tl 113-114, kd II). Kuigi süüdistatava R. Milleri väitel võisid väävelhappega töötlemise jäljed granaadilinkidelt olla veega kokkupuutel minema uhutud, on selline võimalus kolleegiumi hinnangul ühe granaadilingi puhul välistatud. Nimelt leiti üks granaadilinkidest kinnisest parklast, kus selle kokkupuutumine veega ei olnud võimalik. Teine granaadilink leiti küll tänavalt veeloigust, kuid selle puhul viitab kolleegium EKEI uuringule 12U-AL0002 (tl 123, kd 4), milles jõutakse järeldusele, et kumbagi granaadilinki (sh tänavalt leitut) ei ole väävelhappega töödeldud. Nende tõendite alusel on kummutatud versioon sellest, et granaadid võisid olla väävelhappega töödeldes deaktiveeritud ning väävelhappe toime jäljed veega kokkupuutel kadunud. 8.
27. Siinkohal on asjakohane osutada R. Miller apellatsioonile, milles väidetu kohaselt ei leitud granaadilingilt väävelhappe jälgi, sest lingid olid pärast granaatide küljest ära lendamist välistingimustes. Seetõttu ei saanudki väga reaktiivne väävelhape sinna alles jääda. Kolleegium 14 juhib tähelepanu sellele, et R. Milleri väited, nagu ei oleks granaadilingile granaadi deaktiveerimisel hapet sattunud ja nagu kadunuks granaadilingil olnud hape sealt väliskeskkonna mõjul pärast seda kui link oli granaadist eraldunud, on teineteist välistavad. 8.
28. R. Miller on apellatsioonis avaldanud seisukohta, et isegi kui granaatide sütikud ei olnud tegelikkuses deaktiveeritud, siis ta tõsimeeli uskus seda. Kolleegiumi hinnangul on ka see versioon välistatud. Sellise väite seab kahtluse alla juba pelgalt R. Milleri tegutsemine lõhkeseadeldise ehitamisel ja paigaldamisel. Samuti tuleb tähelepanu juhtida sellele, et ükski usaldusväärne tõend ei kinnita, nagu oleks kõnealuste granaatide sütikuid kunagi deaktiveerida püütud. IS sellekohased ütlused on ebausaldusväärsed eelpool toodud põhjustel. Isikut, kes väidetavalt sütikud deaktiveeris (RB) ei ole asjas üle kuulatud. Tema ülekuulamist kaitsja algselt küll taotles, kuid siis loobus sellest. Ühelt granaadilt eemaldatud sütiku ja granaadi sütikuhoobade (linkide) uurimisel ekspertiisiasutuses ei ole tuvastatud mingeid jälgi sellest, et neid oleks happega töödeldud. Seega on paljasõnaline R. Milleri väide, nagu ta tõsimeeli uskunuks sütikute deaktiveerimist. 8.
29. Eeltoodu valguses ei ole mingit sisulist tähtsust arutlustel selle üle, kui pikka aega avaldas hape sütikutele mõju ja kas uurimiseksperiment kinnitaks või välistaks kaitseversiooni sellest, et granaadi sütikut saab happega deaktiveerida. Neid väiteid kolleegium seetõttu pikemalt ka ei käsitle. Samuti on asjakohatu kaitsja apellatsioonis sisalduv kriitika, nagu oleks maakohtule ette heidetav, et selgitamata on jäetud, miks olid granaadid enne IS auto alla paigaldamist avatud ja nende sisu kahjustatud. Esiteks on apellatsioonis esitatud versioon granaatide avamisest vastuolus varasemalt kaitsja ja R. Milleri püstitatud versiooniga, et granaatide sütikud deaktiveeriti neisse hapet kallates – granaatide avamisest ei ole juttu olnud. Teiseks on maakohus põhjendatult tuvastanud, et granaatide sisu ei ole enne IS auto alla paigutamist kahjustatud.
30. R. Milleri kaitsja V. Sadekovi hinnangul ei saa tunnistaja LB ütluste põhjal tuvastada seda, kas lõhkamisel plahvatas koos elektridetonaatoriga ka sütik. Tema arvates ei saa niisuguseid asjaolusid tunnistaja ütlustele tuginedes tuvastada, sest tunnistaja saab ütlusi anda üksnes enda vahetult tajutud asjaolude kohta. Kolleegium juhib eeltooduga seoses kaitsja tähelepanu esmalt sellele, et LB ongi ütlusi andnud muu hulgas enda vahetult tajutu kohta. Nimelt on ta andnud ütlusi selle kohta, mida lõhkamisel kuulis (plahvatuste tugevus). Kolleegium juhib tähelepanu veel sellelegi, et LB on üle kuulatud asjatundjana. Juba süüdistusaktis on LB kohta märgitud, et tegemist on asjatundjast tunnistajaga. Kohtuistungil
31. aprillil 2013 on ülekuulamise käigust selge, et LB käsitletakse mitte üksnes tunnistajana, vaid ka asjatundjana, sest kõige esimesed talle esitatud küsimused on suuantud just selleks, et välja selgitada tema pädevust lõhkeainete ja lõhkeseadeldiste alal (tl 151-151 prd-l, kd III). KrMS § 1091 lg 5 kohaselt olukorras, kus ilmneb, et asjatundja teab KrMS §-s 66 nimetatud asjaolusid, kuulatakse ta nende kohta üle tunnistajana. Sama isiku võib tunnistajana ja asjatundjana üle kuulata ühe menetlustoimingu käigus. Seega on LB ülekuulamine olnud tõendina lubatav, sest menetlustoimingu käigust on selge, kellena LB on käsitletud. Lisaks tuleb osutada, et LB ülekuulamise vastu ei olnud ükski kaitsja, mistõttu on menetluse praeguses faasis 15 sellekohaste etteheidete tegemine ilmselgelt hilinenud ja tuleb juba üksnes seetõttu tähelepanuta jätta.
32. Veel on kaitsja V. Sadekov vastustanud maakohtu järeldusi granaadi ja trotüüli kombineeritud lõhkamise kohta – leides, et lõhkamise järgselt ei ole võimalik enam öelda, mis plahvatas ja mis mitte. Kolleegium ei nõustu ka sellekohase kriitikaga. Nimetatud asjaolude kohta tehtud maakohtu järeldused rajanevad põhjendatult ekspertiisiaktis 12E-PL0020 märgitud uuringule ja arvamusele. Ekspertiisiaktis kirjeldatu on loonud maakohtule õigustatult veendumuse selles, et nii granaat RG-42 kui ka sellega kokku paigutatud trotüülipakk detoneerusid mõlemad täielikult. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtu niisuguse veendumuse kujunemine on jälgitav ja puuduvad igasugused alused kahelda selle järelduse paikapidavuses. Apellatsioonis esitatud väide, nagu ei saaks lõhkamise järgselt enam öelda, mis plahvatas ja mis mitte, on paljasõnaline ning vastuolus elementaarse loogikaga. Kui plahvatuse käigus mingi ese ei plahvata, siis võib see saada küll kahjustusi, kui ta ei hävi täielikult, seevastu granaat ja sellega ühendatud trotüülipakk hävisid plahvatuse käigus täielikult.
33. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et võimaluse , et IS auto alla paigaldati teadvalt üksnes lõhkeseadeldise mulaaž, välistavad toimepandu tehiolud. Lõhkeseadeldis oli keeruka ehitusega ja koosnes tegelikult kolmest eraldiseisvast lõhkeseadmest, mis olid omavahel ühendatud. Seejuures olid granaadid ja trotüülipakk ühendatud just viisil, et tagada kõigi kolme lõhkeseadme plahvatus. Tehtud oli eraldi jõupingutusi selleks, et granaatide päästehoovad sütiku lööknõela vabastaksid (lühendatud hoovad, splintide nööriga kannatanu auto kardaani külge ühendamine). Versiooni pelgalt kannatanu hirmutamise soovist välistab seejuures juba asjaolu, et lõhkeseadeldis paigaldati just varjatult – auto põhja alla. Kui R. Miller soovinuks kannatanut kõigest ehmatada, siis pidanuks ta tegutsema viisil, et kannatanu lõhkeseadeldist kindlasti märkaks. Praegusel juhul on ta aga püüdnud, vastupidi, pommi paigaldada nii, et seda ei oleks märgata. Sellega on kolleegiumi silmis kummutatud ka R. Milleri kaitsja V. Sadekovi väide, et lõhkeseadeldise valmistamise ja paigaldamise jaoks tehtud pingutused olid vajalikud tulenevalt IS isikust, kes ei lase end kergelt hirmutada. Kui pomm oleks valmistatud ja paigaldatud hirmutamise pelgalt eesmärgil, siis olnukski vajalik see paigaldada nii, et IS seda kindlasti märkaks. Praegusel juhul see nii ei olnud ja kannatanu jõudis autoga enne tükk aega ringi liikuda, kui ta kõrvaliste isikute abiga aru sai, et sõiduki alla on paigaldatud lõhkeseadeldis.
34. Eelmises punktis märgitu kontekstis jääb paljasõnaliseks ja asjakohatuks R. Milleri kaitsja väide, nagu poleks loogiline R. Milleri motiiv IS tappa, saamaks kätte võlgu olevat raha. Isegi kui objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tunduks ebaloogiline plaan saada võlglaselt võlga tagasi teda surmates, siis asjas kogutud tõendite valguses ei muuda see ometi üheselt tuvastatut, et R. Miller siiski üritas IS tappa. Samuti juhib kolleegium tähelepanu sellele, et versioon võla tagasisaamisest on tänaseks eeskätt süüdistatava kaitseversioon. R. Millerit ei süüdistata IS tapmise katses omakasu motiivil – selles osas on ta õigeks mõistetud.
35. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus teinud uuritud tõenditest ebaõiged järeldused puutuvalt S. Starõhhi tegevusse ja ses osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Maakohtu 16 järeldused S. Starõhhiga seoses on omavahel vastuolulised, samuti vastuolus asjas kogutud ja maakohtus uuritud tõenditega. 13.
36. Maakohtus on uuritud tervet rida ekspertiisiakte, millest nähtub vaieldamatult, et S. Starõhh on füüsiliselt kokku puutunud valmistatud lõhkeseadeldise algdetailidega (trotüüliklotsiga), selle konstrueerimisega (tema DNA jäljed lõhkeseadeldise monteerimisel kasutatud teibivöö all, liimipinnal ja teibivöö peal), samuti lõhkeseadeldise paigaldamisega (S. Starõhhi DNA jäljed nööril, millega olid lõhkeseadeldises kasutatud granaatide splindid ühendatud kannatanu auto kardaani külge. Lisaks on S. Staõhhi DNA-d leitud ära visatud töökindalt, millele sarnanevat lõhkeseadeldise konstrueerimisel kasutati. Maakohtu järeldus, nagu võiks nimetatud tõendite põhjal jääda siiski õhku kahtlus, et S. Starõhh puutus lõhkeseadme ja kõigi muude detailidega kokku mingil muul viisil, on välistatud. Kui tõepoolest on mõeldav, et eeltoodud tõenditest vaid ühe üksiku esinemisel saaks jääda õhku kahtlusi S. Starõhhi rolli osas, siis kaudsete tõendite kogum on juba iseenesest arutatavas asjas sellise kvaliteediga, et välistab igasugused mõistlikud kahtlused selles, kas S. Starõhh on kokku puutunud lõhkeseadeldise konstrueerimise ja paigaldamisega. Iseäranis kõnekas on aga siinjuures asjaolu, et S. Starõhhi DNA-d on leitud lõhkeseadeldise montaažis kasutatud teibivöö alt, selle seest ja pealt. Samuti juhib kolleegium tähelepanu sellele, et lõhkeseadeldise sütikuhoobade splintide rakendamiseks kasutatud nöörilt leitud proovist tuvastati S. Starõhhi DNA profiiliga täielikult kokku langev profiil, mis viitab üheselt tema kokkupuutele selle nööriga (vt DNA ekspertiisi akt 15E-GE0027, tl-d 48-49, kd I). 13.
37. Lisaks ekspertiisiaktidele kinnitavad S. Starõhhi osalust lõhkeseadeldise konstrueerimisel ja selle paigaldamisel ka R. Milleri ütlused. Kuigi R. Milleri ütlused on olnud mitmetes aspektides menetluse kestel muutlikud ja ebausaldusväärsed, ei ole põhjust neid ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks lugeda, sest teatud asjaolude kohta on ta läbivalt andnud samasisulisi ja muude tõenditega kinnitamist leidnud ütlusi. Nii on R. Miller kogu menetluse vältel andnud ühetaolisi ütlusi mh selle kohta, et S. Starõhh osales lõhkeseadeldise valmistamisel ning paigutamisel IS sõiduki alla. Asjaolu, et tema ütlused on ajas muutunud ebaolulistes detailides ning ta ei täpsusta konkreetselt, kes millise osa lõhkeseadeldisse paigutas või kasutab ütluste andmisel meie vormi, ei muuda neid ütlusi diametraalselt vastuoluliseks lõhkeseadeldise valmistamise ja kannatanu sõiduki alla paigutamise asjaoludega seoses. Vastuolud, mis R. Milleri jutus puudutavad S. Starõhhi ja tema rolli, ei puuduta ühelgi juhul küsimusi sellest, kelle idee oli lõhkeseadeldise ehitamine, kas S. Starõhh osales selle konstrueerimisel, samuti selles, kes paigutas lõhkeseadeldise kannatanu auto alla. Seega kõik vastuolud, millele kaitsja A. Karajev ja maakohus on viidanud, puudutavad süüdistuse eseme suhtes kõrvalisi detaile. 13.
38. Maakohtu seisukoht, et R. Miller oli S. Starõhhile kinnitanud, et tegemist on deaktiveeritud granaatidega, on ebaloogiline. Maakohus on ju eelnevalt jõudnud järeldusele, et R. Miller mõtles versiooni granaatide deaktiveerimisest välja alles hiljem. Seega, kuidas saanuks ta sellest S. Starõhhile varem kõnelda? Ka see, et S. Starõhh osales kogu lõhkeseadeldise konstrueerimise ja paigaldamise protsessis tervikuna, annab tunnistust sellest, et ta sai aru, et tegemist on lõhkeseadeldisega, mis paigutati kannatanu auto alla eesmärgiga 17 põhjustada tema surm. Muu hulgas tuleb tähele panna, et lisaks granaatidele oli lõhkeseadeldisse paigutatud trotüülipakk. 13.
39. Maakohtu hinnangul pole välistatud, et isegi kui S. Starõhh aitas R. Millerit mingisuguste toimingute juures lõhkeseadeldise konstrueerimisel või viibis mingil hetkel selle objekti konstrueerimise juures, ei tähenda see, et tal olnud tahtlus IS tappa, hirmutada või isiku surma põhjustamiseks piisavat eset valmistada. See kohtu seisukoht on vastuolus kohtu varasemate järeldustega, mille kohaselt ei saa üldse väita, et S. Starõhh teadnuks midagi lõhkeseadeldise konstrueerimisest. Ka maakohtu järeldus selle kohta, et isik, kes ehitab pommi kellegi tapmiseks, võiks seda teisele asjasse puutumatule isikule lihtsalt niisama näidata, on ebareaalne. Iseäranis kummastav on selline järeldus arvestades seda, et muus osas on pommi ehitamisel käitutud konspireeritult – nt selleks kasutatud tööriistad ja töövahendid on kõrvalisse kohta ära visatud. Maakohus on ühelt poolt tuvastanud, et R. Miller ei saanud lõhkeseadeldise konstrueerimise ja paigaldamisega üksi hakkama ja selle juures osales veel teine isik. Ainsa teise isikuna on üheselt tuvastamist leidnud just S. Starõhhi kokkupuude lõhkeseadeldisega, ometi on maakohus teinud vastuolulise ja ebaloogilise järelduse, et selle isiku puhul ei ole kokkupuude lõhkseadeldisega kahtlusteta tõendatud. Kolleegiumi hinnangul on eelkäsitletu valguses maakohtu niisugune järeldus kummutamist leidnud.
40. Eeltoodu valguses tuleb kolleegiumi hinnangul järeldada, et S. Starõhh osales lõhkeaine ja lõhkematerjali käitlemises. Samuti, kuna ta paigutas isevalmistatud lõhkeseadeldise kannatanu auto alla ja ühendas selle sütikmehhanismid auto kardaaniga nii, et kardaani pöörlema hakkamisel sütikmehhanismid rakenduksid, siis osales ta ka tapmiskatse toimepanemises. Asjas kogutud tõendite valguses ei ole võimalik tagantjärgi täpselt eristada rollijaotust lõhkeseadme konstrueerimisel, kuid on kahtlusteta tõendamist leidnud, et lõhkeseadme konstrueerimisel osales ka S. Starõhh. Seega on ta käsitatav isikuna, kes käitles lõhkeainet ja lõhkeseadet. Kuna S. Starõhhil puudus vastav luba, pani ta kaastäideviijana toime talle süüdistusaktis etteheidetud

§ 414lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Kuivõrd S. Starõhh paigutas lõhkeseadme IS auto alla ja tegi kõik endast oleneva, et see auto liikuma hakkamisel initsieeruks ja plahvataks, siis pani ta toime kvalifitseeritud tapmiskatse, mis tuleb subsumeerida

§ 25lg 4 ning § 114 lg 1 p-de 2 ja 7 järgi.

1. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks R. Millerile mõistetud karistus ülemäära range. Maakohus on mõistetud üksikkaristusi nõuetekohaselt põhistanud, karistused jäävad sanktsiooni piiridesse ja kõikide üksikkuritegude puhul tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Seejuures ka raskeima kuriteo – mõrva katse eest mõisteti talle karistus pigem sanktsiooni alammäärale lähedases määras. Mõistetud liitkaristus ületab raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristust vaid ühe aasta võrra. R. Miller on kokku süüdi tunnistatud neljas raskes kuriteos. Sestap on ainetu kaitsja väide, nagu oleks nende kuritegude eest mõistetud liitkaristus, mis jääb alla ühe kolmandiku võimalikust tähtajalise vangistuse ülemmäärast, hinnatav üleliia rangena.
2. S. Starõhhile karistusi mõistes lähtub kolleegium esmajärjekorras talle inkrimineeritud kuritegude puhul ette nähtud karistusraamidest ja hindab nendes piirides tema süüd, karistus 18 kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võttes arvesse ka süüdimõistetu isikust ja õiguskorra kaitse huvidest tulenevaid kaalutlusi. 16.
3. Karistades S. Starõhhi

§ 414

lg 2 p 2 järgi, hindab kolleegium tema süü inkrimineeritud kuriteos väikseks, sest S. Starõhh mõistetakse süüdi vaid ühes võimalikus lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise viisis. Samuti ei ole käideldud lõhkeaine kogus suur ja käitlemine toimus lühikese ajaperioodi jooksul. Karistus kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kolleegium selle kuriteoga seoses tuvastanud ei ole. Kolleegium ei tuvastanud ka ühtki süüdistatava isikust ega õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvat asjaolu, mille tõttu tuleks isiku süüst lähtuvat karistusmäära korrigeerida. Neil kaalutlustel karistab kolleegium S. Starõhhi

§ 414lg 2 järgi 3 aasta vangistusega.

16.2.

§ 415

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on võimalik karistada nii rahalise karistuse kui ka vangistusega. Tulenevalt

§ 56

lg-st 2 tuleb seetõttu kõigepealt hinnata, kas süüdistatavale on võimalik kohaldada kergema liigilist karistust. Kolleegiumi hinnangul ei ole kergema karistusliigi mõistmine S. Starõhhile põhjendatud. S. Starõhh valmistas koos R. Milleriga keerulise lõhkeseadeldise, mis hõlmas nii lahinggranaatide kui ka trotüüliklotsi kasutamist ja soovis seda seadeldist kasutada teise isiku üldohtlikul viisil tapmiseks. Sellise võimsusega lõhkeseadeldise valmistamise puhul tuleb hinnata isiku süüd sedavõrd suureks, et juba olemuslikult on välistatud võimalus karistada isikut pelgalt rahalise karistusega. Ka tuleb isiku süü suuruse hindamisel arvestada, et erinevate lõhkeseadeldiste ja lõhkeaine kombineerimisel uue iseseisvas kvaliteedis lõhkeseadeldise valmistamise korral on kahtlemata tegemist väga taunimisväärse lõhkeseadeldise käitlemisviisiga. Sestap on ainus mõeldav karistusliik sellise teo toimepanemise eest vangistus. Samuti on S. Starõhhi varem kahel korral rahalise karistusega karistatud, kuid selline karistusliik ei ole mõjutanud teda hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Teisalt jällegi tuleb vangistuse määra üle otsustades tõdeda, et S. Starõhhi süüd lõhkeseadeldise valmistamises ei saa pidada sedavõrd suureks, et selle eest mõistetav karistus võiks küündida võimaliku vangistuse keskmise määra ligidale. S. Starõhh ei olnud lõhkeseadeldise valmistamise initsiaator. Tema süü on kergem R. Milleri süüst, kes hankis lahinggranaadid, hoidis neid teadmata ajavahemiku kestel, initsieeris lõhkeseadeldise valmistamise. R. Millerit karistas maakohus selle kõige eest 5 aasta vangistusega. Seetõttu, pidades silmas ka seda, et sellegi kuriteo puhul puuduvad S. Starõhhi süüd kergendavad või raskendavad asjaolud ning isikulised või õiguskorra kaitse vajadusest tulenevad spetsiifilised asjaolud, tuleb S. Starõhhi

§ 415lg 1 järgi karistada 4 aasta vangistusega.

16.3.

§ 114järgi S.

Starõhhile karistust mõistes hindab kolleegium S. Starõhhi süü samuti väikseks, sest kuritegu jäi lõpetamata katse staadiumisse, kannatanu pääses vigastusteta ja mingit kahju ei tekitatud. Samas tuleb arvestada, et kuriteokatse vastab kahele mõrva kvalifitseerivale tunnusele – teo üldohtlikule viisile ja lõhkeseadeldise kasutamisele. Süüd kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kuna S. Starõhh ei olnud ka selle kuriteo puhul eestvõtjaks, vaid osales R. Milleri kuritegeliku plaani realiseerimises, siis tuleb teda karistada R. Milleriga võrreldes kergema karistusega. Sellegi kuriteo puhul ei nähtu eriega üldpreventiivseid kaalutlusi, mis mõjutaksid mõistetavat karistust. Eelnevat silmas pidades karistab kolleegium S. Starõhhi

§ 114lg 1 p-de 2 ja 7 järgi 9 aasta vangistusega.

19 16.4. Liitkaristuse mõistmisel S. Starõhhile peab kolleegium võimalikuks lugeda kergemad karistused kaetuks raskeimaga, sest toimepandud kuriteod olid omavahel seotud – lõhkeaine ja lõhkeseadeldise käitlemine pandi toime ISi tapmise eesmärgil. Sestap mõistab kolleegium S. Starõhhile

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 9 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 30.

juulist 2012 kuni

1. oktoobrini 2015 karistusaja hulka.
2. Kuivõrd kriminaalkolleegium tunnistab süüdi ka S. Starõhhi, siis ei ole põhjendatud ekspertiisitasude väljamõistmine üksnes R. Millerilt. KrMS § 180 lg 2 kohaselt kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kulude jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Arvestades seda, et kõik kuriteod, mille asjaolude tuvastamiseks ekspertiise oli vaja korraldada, on toime pandud R. Milleri ja S. Starõhhi poolt ühiselt ning kooskõlastatult ning samuti arvestades seda, et kohtul puuduvad andmed, millest nähtuks kummagi süüdistatava varalist seisundit iseloomustavad märkimisväärsed erisused, peab kolleegium põhjendatuks seda, et kummaltki süüdistatavalt tuleb välja mõista poolt ekspertiisitasude summast. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega ekspertiisitasud on välja mõistetud ainuisikuliselt R. Millerilt summas 13 617 eurot. Nimetatud menetluskulu sisaldab alljärgnevate ekspertiiside maksumust: DNA ekspertiisi eest (akt nr 12E-GE0571; akt nr 12E-GE08278; akt 12E-0826): 10 431 eurot; Lõhkeaineekspertiiside eest (ekspertiisiaktid nr 12E-AL0017, nr. 12E-AL0018, nr 12EAL0023)kokku 486 eurot; Lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiiside eest: (ekspertiisiaktid nr. 12E-PL0020, nr. 12E-PL0038) kokku 860 eurot; Jäljeekspertiiside eest (ekspertiisiaktid nr.12E-TJ0047, nr. 12E-TR0040, nr. 12E-TR0039) kokku 942 eurot; Kiuekspertiiside eest (ekspertiisiaktid nr. 12E-AK0018, nr. 12E-AK0012) kokku 638 eurot; Värvkatteekspertiisi eest (ekspertiisiakt nr. 12E-AV0022 ): 160 eurot; Metalliekspertiisi eest (ekspertiisiakt nr. 12EAR0144): 100 eurot. Ekspertiisikulu (aktid nr 15E-GE0028 ja 15E-GE0027) summas 513 eurot jättis maakohus riigi kanda. R. Milleri kanda jääb pool eeltoodud ekspertiiside maksumusest, mille maakohus süüdistatavalt välja mõistis. Seega tuleb R. Millerilt ekspertiisitasudena välja mõista 6 808,5 eurot.
3. Kuna ringkonnakohus tunnistab S. Starõhhi süüdi, kuuluvad temalt riigituludesse välja mõistmisele menetluskulud ja seda alljärgnevalt: 1) KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha – 2,5 palga alammäära 1075 eurot; 2) KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale kohtueelses menetluses tasutud – 134,4 eurot; 3) KrMS § 175 lg 1 p 3 ja § 180 lg 2 alusel pool p-s 17 märgitud ekspertiiside maksumusest, s.o 6808,5 eurot.
4. Kuna S. Starõhh tunnistatakse selle otsusega süüdi, tuleb maakohtu vaidlustatud otsus tühistada ka osas, millega tuvastati, et S. Starõhh on viibinud alusetult vahi all, samuti talle kaitsjatasu hüvitamise osas ja riigi õigusabi eest tasutu riigi kanda jätmises. 20
5. Kolleegium märgib, et kuna kohtukulud on märkimisväärselt suured ja S. Starõhhile on mõistetud pikaajaline vangistus, on põhjendatud võimaldada süüdistataval KrMS § 180 lg 3 alusel hüvitada menetluskulud ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
6. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium Harju Maakohtu
7. oktoobri
8. a otsuse osaliselt, s.o S. Starõhhi õigeksmõistmises, tema alusetult vahi all viibitud aja tuvastamises ja talle menetluskulude hüvitamise osas. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, tunnistades S. Starõhhi süüdi

§ 414

lg 2 p 2 järgi ja karistab teda 3 aasta vangistusega; § 415 lg 1 järgi ja karistab teda selle kuriteo eest 4 aasta vangistusega; ning § 25 lg 4 ja § 114 p-de 2 ja 7 järgi, karistades teda selle kuriteo eest 9 aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõistab kolleegium S.

Starõhhile liitkaristuseks 9 aastat vangistust. S. Starõhhilt kuuluvad väljamõistmisele menetluskuludena sundraha esimese astme kuriteos süüditunnistamise eest 1 075 eurot, kohtueelses menetluses riigi õigusabi eest kaitsjale tasutud 134,4 eurot ja ekspertiisikulu 6 808,5 eurot. R. Millerilt kuulub ekspertiisikuluna väljamõistmisele samuti 6 808,5 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ 21