lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus asus seisukohale, et kuigi kostja tegevuse (sh tegevusetuse) ja hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju vahel esines põhjuslik seos, ei vastuta kostja tekkinud kahju eest, kuna kostja tõendas, et ta ei olnud tööohutuse nõuete rikkumises süüdi ja tööohutuse nõuded olid kostja juures täidetud. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisanud tsiviilkoodeksi järgi ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Esmajoones oli tööandja käitumise õigusvastaseks lugemiseks vajalik, et ta oleks rikkunud töökaitse norme (Riigikohtu 16.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 20; Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 22). Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 07.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). Seega jagas maakohus õigesti tõendamiskoormuse, kohustades kostjat tõendama, et tema on tööohutuse nõuded täitnud. Maakohus möönis, et kutsehaigusega seoses tekkis hagejal kahju, kuna oli vähenenud tema töövõime, kuid konkreetset kostjapoolset rikkumist tuvastamata ei saa kostja süüdi olla hageja töövõime vähenemises kutsehaiguse tagajärjel. Hageja viitas erinevatele kostja rikkumistele tööohutuse tagamisel, kuid tõendamist ei leidnud ühtegi konkreetset tööohutuse nõude rikkumist. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud hageja poolt esile toodud võimalikke kostjapoolseid rikkumisi. Asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates, asub kolleegium 9 maakohtuga samale seisukohale, et asjas ei leidnud tõendamist kostja õigusvastast käitumist, sh seda, et kostja töökorraldus oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ega seda, et kostja eiras tööohutuse nõudeid. Ringkonnakohtu arvates on kostja esitatud tõendid piisavad selle kohta, et töötajale oli tagatud töökaitsenormidele vastav töökeskkond ja töötingimused ning kostja poolt olid tööohutusnormid järgitud. Kuigi apellant tugineb kaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist. Hageja paljasõnalise väite, et töökaitsealaseid dokumente töötajatele ei tutvustatud, lükkavad ümber tunnistajate NS ja LS ütlused, mille kohaselt käis tööohutuse insener iga 3-4 kuu tagant töölistega vestlemas (III kd, tl 13-15; IV kd, tl 51). Nimetatu kinnitab ka kostja väidet, et töötajate informeerimine ja instrueerimine toimus töötajaid esindavate ametiühingute kaudu. Ainuüksi kirjaliku eeskirja puudumine ei tähenda, et töötajaid ei juhendatud. Tunnistajate ütlused veenavad, et töötajatele tutvustati töökeskkonna ja töökaitsealaseid eeskirju regulaarselt ja kostjale ei saa ette heita tegevusetust hageja tööalasel instrueerimisel. Tunnistajate NS ja LS ütluste kohaselt väljastati töölistele ka ettenähtud kaitseriided ja vahendid ja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu. Hageja heidab ette, et maakohus ei pööranud otsuses tähelepanu kostja rikkumisele töö- ja puhkeajanormide kinnipidamisel. Maakohus on otsuse punktides 14 ja 15 andnud hinnangu nimetatud nõuete täitmisele. Esitatud tõenditega on tuvastatud, et vibraohtlike tööde tegemise kestvust mõõdeti ja summaarne tööaeg oli normikohane. Tööajarežiimist nähtub, kuidas oli korraldatud töötajate tööaeg ning puhkepausid (I kd, tl 158). Seega ei ole tõendatud, et töötajatel puudusid kehtivas seadusandluses ettenähtud puhkepausid või et vibratsiooni mõjukestus töövahetusel ületas sel ajal kehtestatud norme. Hageja rahulolematus kostjapoolse mõõtmise sageduse ja mõõtmistulemuste osas ei tähenda, et mõõtmisi ei teostatud vastavalt kehtinud nõuetele. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda mõõtmisi läbiviinud spetsialistide töö tulemustes. Kuivõrd hageja töökeskkonnas toimiv vibratsioon oli mõõtmiste ajal lubatust oluliselt madalam, siis puudub põhjendatud alus pidada nõuetele mittevastavaks ka mõõtmiste vahepealse aja vibratsiooni. Maakohtu otsuse ps 14 loetletud tõenditega tuvastas maakohus, et kostja lükkas ümber hagejapoolsed väited omaaegsetele tööohutuse normide rikkumisele kostja poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et töökeskkonnas esinev müra ja vibratsioon olid kooskõlas sellel ajal kehtinud normidega. Apellatsioonkaebuses asub hageja ka seisukohale, et kostja esitatud tervistõend (I kd, tl 197) on ilmselges vastuolus 11.10.2013 ekspertiisiakti ja Kutsehaiguste Kliiniku 24.03.2000 otsusega. Kolleegium on seisukohal, et maakohus arvestas õigesti kõigi hageja tervist puudutavate tõenditega ja nimetatud dokumentaalsete tõendite kogumiga leidis veenvalt tõendamist hagejal kutsehaiguse diagnoosimine pädevate asjatundjate poolt, mistõttu on apellandi seisukoht tõendite ebausaldusväärsuse kohta väär. Hageja ei saa kostjale panna vastutust töötervishoiuarsti väidetava ebapädevuse osas, kuna haiguse diagnoosimine ja kvalifitseerimine kutsehaigusena nõuab eriteadmisi. Vastuseks hageja etteheitele, miks väidetavat vastuolu tõendites ei kõrvaldatud, märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole menetluses varem esile toonud asjaolu, et nimetatud tervisetõend on vaid formaalne dokument ega kajasta tegelikkust. Tervisetõendist nähtuvalt külastas hageja nelja erinevat arsti, kelle arvamuste põhjal tunnistati ta praktiliselt terveks ja töövõimeliseks. Ka hageja ise ei esitanud 10 sel ajal kaebusi oma tervise osas. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et vaidluse all ei ole asjaolu, et hagejal diagnoositi 24.03.2000 kutsehaigus vibratsioontõbi ja maakohus tuvastas, et kahjulik tagajärg kutsehaiguse näol oli põhjuslikus seoses töötingimustega, milles hagejal tuli töötada. Maakohus jättis põhjendatult hüvitise suuruse otsuses käsitlemata, kuivõrd nõude kontrollimisel selgus, et kostja vastutuse eeldused jäid täitmata ja seega hüvitis välja mõistmata. Seega ei ole hageja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid hagi rahuldamist. Kostja on vastutusest vabanemiseks tõendanud, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud ning vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega ei tuvastatud. Maakohus andis tõenditele õige hinnangu ning hageja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohus oleks tõendite hindamisel diskretsiooni piire ületanud. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka muudest tsiviilasja materjalidest. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 9. Vastavalt
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Seoses maakohtu otsuse muutmata jätmisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad hageja maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud
Kostja menetluskulud apellatsiooniastmes koosnevad lepingulise esindaja kuludest 12 tunni eest summas 1200 eurot, millele lisandub käibemaks 240 eurot, kokku 1440 eurot. Õigusabi hõlmab maakohtu otsuse analüüsi 1 tunni ulatuses, apellatsioonkaebuse analüüsi 1 tunni ulatuses ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamist 10 tunni ulatuses. Kostja kinnitas, et on käibemaksukohuslane ja kõik kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud osaliselt, pidades mõistlikuks vastuse koostamise ajakuluks 4 tundi ja kogu põhjendatud ajakulu 6 tundi.
lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulu nimekirjas märgitud menetlustoimingud on vajalikud, kuid arvestades asja sisu, apellatsioonkaebuse ja kostja vastuse sisu ja mahtu, on ringkonnakohus seisukohal, et kostja lepingulise esindaja taotluses toodud ajakulu on vajalik ja põhjendatud osaliselt. Menetluskulu nimekirjas märgitud ulatuses saab põhjendatud ja vajalikuks esindaja kuluks lugeda kohtuotsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsi (kokku 2 tundi). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalik apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu, sest selles menetlusetapis on asjaolud selged ja peamiselt oli apellatsioonkaebuses korratud varasemaid seisukohti. Arvestades, et kostja esindaja oli eelnevalt otsust ja kaebust analüüsinud 2 tunni ulatuses, peab kolleegium vastuse koostamise põhjendatuks ajakuluks 6 tundi. Kostja esindaja tunnihind on 100 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist mõistliku õigusteenuse eest makstava tasuga. 11
lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuludele ei lisandu käibemaks, sest kostja on käibemaksukohustuslane. Seega on kostja esindaja kulud (8 x 100) 800 eurot. 20.04.2011 määrusega on hagejale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.
lg 1 kohaselt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused.
lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 800 eurot.
lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.