S § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 03.11.04.11.2015.a, 15.12.-16.12.2015.a ning 23.03.2016.a., s.o 5 (viis) päeva vangistust, karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 3 kuud ja 25 päeva vangistust. Karistusaja algust hakati arvestama alates isiku kinnipidamisest, s.o alates 24.03.2016.a.
lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.
lg 3 teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut
lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. A. Avetjani kaitsja Merike Allikmäe taotles 07.09.2016. a maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt menetluskulude ajatamist 1 aasta peale. Maakohus rahuldaski taotluse ning andis võimaluse tasuda menetluskulud osamaksetena 12 kuu jooksul. Seega on maakohus arvestanud isiku varalist seisu ja resotsialiseerumisväljavaateid ning andud süüdimõistetule võimaluse tasuda ülejäänud menetluskulud aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu otsuses menetluskulude põhjendustest nähtub, et maakohus, mõistes sama otsusega A. Avetjanile vangistuse, arvestas ka sellega, et A. Avetjan viibib vangistuses, hetkel tal küll töökoht puudub, kuid ta on võimeline ka vangistuses töötama. Selliseid erakordsed asjaolud, mis tingiks täiendavalt A. Avetjanilt välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmise, maakohus ega ka kohtukolleegium, ei tuvastanud. Süüdimõistetul on võimalik vangistuses samuti töötada ning teenitud rahast tasuda temalt välja mõistetud rahalised nõuded. Vastavalt VangS § 37 lõikele 1 on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Erandid töökohustusest on sätestatud VangS § 37 lõikes 2 (pensioniealised, tervislikud põhjused, üldhariduskoolis õppimine jne). VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Seega on kinnipeetav Eesti Vabariigis kohustatud töötama, kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda talle füüsiliste ja vaimsete võimete poolest sobivat tööd ja seadus ei sätesta konkreetse isiku osas erandit. Süüdimõistetu ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta kuuluks VangS sätestatud erandite hulka ning seega puudub igasugune põhjendatud alus arvamuseks, et süüdimõistetu ei ole võimeline töötama ja menetluskulusid tasuma. Kuivõrd süüdimõistetul hetkel töökoht puudub, siis andiski kohus võimaluse tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul. Seega on maakohus
lg-st 3 tuleneva põhimõttega arvestanud Lisaks märgib kohtukolleegium, et määruskaebuses ei ole esitanud ühtegi sellist asjaolu, mida maakohus ei oleks arvestanud või mis käesoleva kaebuse arutamisel tingiks osaliselt menetluskulude riigi kanda jätmise. Kohtukolleegium juhib kaebaja tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Süüdimõistetu ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Ainuüksi väide, et süüdimõistetu ei oma käesoleval ajal sissetulekuid, ei tõenda veel tema maksejõuetest. 2
§-dest 180; 337 lg 1 p 1 ja 390, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 07.09.2016. a otsuse menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.