← Eesti

2-12-39281/28

Tsiviilasi nr 2-12-39281 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-12-39281 Määruse tegemise aeg ja koht 07.09.2016, Tallinn Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Margo Klaar ja Iko Nõmm

§ 175lg 11 alusel.

Aruande kohaselt on võlgnik täitnud

§-st 173 tulenevaid kohustusi. Võlgnik on täitnud 03.04.2013 määrusega määratud kohustuse tasuda riigi tuludesse menetluskulud. Võlgnik täitis ka talle pandud kohustust teostada ülekandeid usaldusisiku arvelduskontole. Usaldusisik on kontrollinud võlgniku tulude laekumist ja tehtud kulutusi arvelduskonto väljavõtete alusel. Ajavahemikul mai 2015.a - aprill 2016.a on võlgnikul olnud osalise koormusega töötamise perioode. Võlgnik töötab S OÜ-s sisepuhastajana. Võlgnikule on enda kasutusse jäänud

  1. aastal 390 eurot ja ülejäänud tulust kuni 25%;
  2. aastal miinimumpalk 430 eurot ja ülejäänud tulust kuni 25%. Samal ajal saadav töötasu on jäänud eelmisest aruandeperioodist väikemaks, mille põhjuseks on võlgniku tervise halvenemine alates
  3. aasta oktoobrist. Võlgnikul on neuroloogilised probleemid seljaga, saab ravi süstide näol, võlgnik on käinud MRT uuringul ning on praegu järelravil. Töökohal on antud võimalus töötada osalise koormusega, s.o 80-90 tundi kuus. Võlausaldajate nõuete katteks on võlgnik tasunud
  4. aastal 200 eurot,
  5. aastal 1 611,23 eurot ja
  6. aastal 935,10 eurot, kokku 2 746,33 eurot, mis moodustab 41% võlausaldajate nõuetest kokku. Usaldusisik on seisukohal, et võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse kolme aasta jooksul nõuetekohaselt, töötanud vastavalt oma tervislikule seisundile ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses (41%).
  7. Võlausaldaja Swedbank AS leidis, võlgniku taotluse rahuldamiseks puudub alus, sest võlgnik ei ole rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Võlausaldaja palus jätkata kohustustest vabastamise menetlust.

§ 175

lg 11 puhul on tegemist erandliku olukorraga, mis sätestab üldisest tähtajast (5 aastat) lühema tähtaja väga erandlikeks juhtudeks. 6 720,60 euro suurune võlgnevus ei ole ebamõistlikult suur ning selle tasumine võlausaldajatele 5 aasta jooksul on teostatav. Võlgnikul tulekski tasuda 5 aasta jooksul võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses. Olukorda, kus võlausaldajate nõuded ei ole rahuldatud isegi mitte pooles ulatuses, ei saa pidada arvestatavaks ulatuses pankrotiseaduse tähenduses. Võlgniku kohustustest vabastamine kahjustaks ebamõistlikult võlausaldajaid, kelle nõuded on endiselt suures ulatuses rahuldamata. Maakohtu määrus 5. Maakohus tegi 19.05.2016 määruse, millega lõpetas ÕP pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas ÕP pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 19.05.2016 määruse ja 17.06.2016 vigade parandamise määruse 2

(5)Tsiviilasi nr 2-12-39281 kohaselt on võlausaldajate ees täitmata jäänud kohustused järgnevad: Raha24 OÜ/Inkassokeskus OÜ 379,77 eurot, BIGBANK AS 1 266,41 eurot, OÜ Koduliising 291,10 eurot, Tallinna kohtutäitur Hille Kudu 323,61 eurot, Swedbank AS 1 556,49 eurot ja JUEV Grupp OÜ 156,40 eurot. 6.

§ 175

lg 1 järgi pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise.

§ 175

lg 11 sätestab, et kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. 7. Maakohus põhjendas, et ÕP on täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ning arvestades igakuise töötasu suurust teinud proportsionaalseid makseid

§ 173lg 3 ja 6 sätestatud ulatuses usaldusisiku kontole (tl 96).

8. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja vastuväitega. Maakohus põhjendas, et kuivõrd võlgnikul puudub vara, on võlgnikul võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid üksnes igakuiselt saadava töötasu arvelt arvestades TMS § 132 lg 1 ja lg 2 sätestatut.

§ 175

lg 4 järgi võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Võlgnik on 04.05.2016 andnud kohtule vande kohustuste täitmise kohta. Kohtul puudub alus kahelda, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid sissetulekute ja kohustuste täitmise kohta. Eeltoodust tulenevalt kuulub ÕP taotlus rahuldamisele ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Määruskaebus 9. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Swedbank AS, kes palub maakohtu määruse tühistada, jätta taotlus ennetähtaegseks kohustustest vabastamiseks rahuldamata ja jätkata võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. 10. Võlausaldaja hinnangul ei ole kohus käesoleval juhul arvestanud

§ 175

lg 11 erandlikkust ega hinnanud, kas võlgnik on rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses või mitte. Maakohtu määrus on põhjendamata ning väga üldsõnaline. Kohus on asja lahendamisel märkinud vaid, et ei nõustu võlausaldaja vastuväitega ning et võlgnik on kohustusi kohaselt täitnud, tal puudub vara ja seetõttu saab ta nõudeid rahuldada vaid töötasu arvel.

  1. Arvestades asjaolu, et viie aasta jooksul on võlgnikul võimalik tasuda arvestatav osa võlgnevusest, on võlausaldaja seisukohal, et seda tulekski võlgnikul teha. Iga võlgniku huvi ning eesmärk peaks ka kohustustest vabastamise menetluses olema tasuda võlausaldajate nõuded võimalikult suures ulatuses, mistõttu on igati mõistlik ja põhjendatud, kui võlgnik tagastab võlausaldajatele võlgnevust ka järgmise kahe aasta jooksul. Võlgniku eesmärk peaks olema suunatud sellele, et võimalusel saaksid kõik võlgniku kohustused täidetud ning et ei toimuks võlausaldajate huvide põhjendamatut kahjustamist.
  2. Kolme aasta jooksul rahuldas võlgnik võlausaldajate nõuded 40,84% ulatuses, mida ei saa võlausaldaja hinnangul pidada arvestatavaks ulatuseks pankrotiseaduse tähenduses. Arvestatavaks ulatuseks saaks võlausaldaja hinnangul pidada nõuete rahuldamist vähemalt 80% ulatuses. Sellisel juhul saaks kõne alla tulla ennetähtaegne kohustustest vabastamine, mitte aga olukorras, kus võlausaldajate nõuded pole rahuldatud isegi mitte 3

(5)Tsiviilasi nr 2-12-39281 pooles ulatuses. Võlgniku kohustustest vabastamine käesoleval hetkel kahjustaks ebamõistlikult võlausaldajaid, kelle nõuded on endiselt suures ulatuses rahuldamata. Menetluse edasine käik
  1. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus puudutatud isikutel esitada seisukohad.
  2. Võlgnik palus jätta määruse muutmata. Võlgnik selgitas, et on oma kohustusi täitnud võimete kohaselt. Vara puudumise tõttu on võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada üksnes igakuiselt saadava töötasu arvelt. Alates
  3. aasta maist töötab võlgnik osalise koormusega, s.o 80-90 tundi kuus seoses seljas esinevate neuroloogiliste probleemidega.
  4. Usaldusisik HS vaidles määruskaebusele vastu. Usaldusisik selgitab, et võlgnik on kahel aastal loobunud 25% tulust saamise õigusest eesmärgiga suurendada väljamakseid võlausaldajale. Võlgnik on osaliselt töövõimetu. Võlausaldaja hinnang, et nõuete rahuldamise arvestatavaks ulatuseks pankrotiseaduse mõistes võiks olla vähemalt 80%, ei ole seadusega kooskõlas. Väide, et võlgniku kohustustest vabastamine kahjustaks võlausaldajaid, ei ole asjakohane, sest ülejäänud viis võlausaldajat ei ole määrust vaidlustanud.
  5. Maakohtu 17.06.2016 määrusega parandati maakohtu 19.05.2016 määruse resolutsiooni sõnastust. Määruskaebuse jättis maakohus rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
  6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2¹ ja §-le 659 tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata ning määruskaebuse rahuldamata, arvestades käesoleva kohtumääruse põhjendusi. Õige on võlausaldaja seisukoht, et maakohus ei ole määrust piisaval määral põhjendanud ega hinnanud seda, kas võlgnik on rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses

§ 175lg 11 mõttes.

Siiski on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu määruse lõppjäreldus õige ja määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse muutmiseks. 18.

§ 175

lg-s 11 alusel on kohtul kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses (Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 12). Ringkonnakohus leiab, et kuna

§ 175

lg-s 11 kohaldamise puhul on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, siis saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus ületanud

§ 175lg-ga 11 ette nähtud diskretsioonipiire.

19. Riigikohus on selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14. novembri 4

(5)Tsiviilasi nr 2-12-39281
  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid.
  2. Täienduseks maakohtu määrusele ringkonnakohus märgib, et võlgnik on tasunud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Senises kohtupraktikas on peetud arvestatavaks nõude rahuldamise ulatuseks

§ 175

lg 11 mõttes nt 60% nõuetest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2015 määrus tsiviilasjas nr 2-10-15313). Samuti on ringkonnakohus varasemalt leidnud, et 30-40% ulatusest väiksem nõude rahuldamise ulatus ei ole arvestatav

§ 175

lg 11 mõttes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2015 määrus tsiviilasjas nr 2-09-19810). Seega saab ca 41% ulatuses nõuete rahuldamist pidada kohtupraktikast lähtudes

§ 175lg 11 mõttes arvestatavaks ulatuseks.

Kolleegium ei nõustu võlausaldaja väitega, et arvestatavaks nõuete rahuldamise ulatuseks saaks

§ 175lg 11 mõttes pidada vähemalt 80%.

Sellise eelduse seadmine piiraks oluliselt

§ 175

lg 11 kohaldamist ega oleks kooskõlas eesmärgiga võimaldada menetluse ajal nõuetekohaselt kohustusi täitnud võlgnikul vabaneda kohustuste täitmisest enne seaduses sätestatud üldise 5-aastase perioodi möödumist. Seaduses sätestatud üldine kohustustest vabastamise kestus ei välista võlgniku võimalust vastavate asjaolude esinemisel vabaneda kohustustest

§ 175lg 11 alusel varem.

21. Võlgniku 50%-list töövõimetust saab kolleegiumi hinnangul pidada erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse

§ 175

lg 11 kohaldamiseks (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2015 määrus tsiviilasjas nr 2-10-15313, p 10). Senises menetluses on võlgnik ka nõuetekohaselt täitnud võlausaldajate nõudeid. Võlgniku selgituste kohaselt on alates maist

  1. aastal vähenenud tema töökoormus ja alates oktoobrist
  2. aastal halvenenud tema tervis. Sõltumata eeltoodust on võlgnik siiski jätkanud võlausaldajate nõuete katteks maksete tegemist, ehkki nimetatud asjaolud on vähendanud tema võimet täita võlausaldajate nõudeid. Perioodil maist kuni oktoobrini
  3. aastal tasus võlgnik oma võlgade katteks keskmiselt 90 eurot kuus, alates oktoobrist 2015 kuni aprillini 2016 on võlgnik tasunud keskmiselt 70 eurot kuus. Lisaks on võlgnik kahel aastal loobunud 25% tulust saamise õigusest eesmärgiga suurendada väljamakseid võlausaldajale. Kolleegiumi hinnangul saab eeltoodud asjaoludest järeldada, et võlgnik on teinud omapoolseid pingutusi, et rahuldada võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses. Arvestades täitmata jäänud nõuete summat ja võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutsete aluste puudumist, ei saa järeldada, et võlgniku kohustustest vabastamine käesoleval ajal kahjustaks võlausaldajate huve. Kokkuvõttes nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et võlgniku kohustustest vabastamine

§ 175lg 11 alusel on põhjendatud.

22. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. Kuna teistel menetlusosalistel ei ole menetluskulusid tekkinud, siis menetluskulude kindlaksmääramist ei toimu. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.