1-15-10094/20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2016 Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-10094 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Vladimir Hitrovi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, lühimenetluses Harju Maakohtu
2. veebruari 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kriminaalasi Lea Pähkel Süüdistatav Vladimir Hitrov (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Advokaat Gennadi Kull Prokurör Lea Pähkel RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu otsus
3. veebruarist 2016 Vladimir Hitrovi õigeksmõistmises täielikult. Teha uus o t s u s, millega 1) Süüdi mõista Vladimir Hitrov KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistada 1 (ühe) aasta pikkuse vangistusega. 2) KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Vladimir Hitrovile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. 3) Vastavalt KarS § 73 lg-tele 1 ja 3 jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning mõistetud vangistust mitte pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu. 1 4) KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 180 lg 1 alusel välja mõista Vladimir Hitrovilt menetluskuluna riigituludesse: - sundraha 645 €; - ekspertiisikulu 84 €; - tasu riigi õigusabi eest 456 €, kokku 1185,13 €. 5) Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas
4. veebruari 2016 otsusega õigeks mõista Vladimir Hitrovi talle KarS prg 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses. Vladimir Hitrov oli antud kohtu alla KarS prg 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema Tallinnas, XXX asuvas korteris ajavahemikul 21.03 - 04.04.2015 eeluurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval tekitas tahtlikult võimlemise käigus elukaaslase 10-kuusele beebile GH-le (H) (sünd XX.XX.XXXX) löögi ja/või surve/painutuse mehhanismiga parema õlavarreluu ülemise kolmandiku murru ja jäseme ülepiirilise/- piiriliste passiivsete liigutuste sooritamisega (õlaliigese painutamine, sirutamine või vasaku õlavarrega pöördliigutuste sooritamisega) vasaku õlavarreluu ülaotsa seesmise serva killulise murru ning mõlema reieluu keskosade traumad, mille luuümbrise reaktsioon, ehk luupinna ebatassasus viitab luumurru või põrutuste tagajärjele, tekitades lapsele antud vigastustega füüsilist valu. Samuti süüdistatakse Vladimir Hitrovi selles, et tema ajavahemikul 10-18.04.2015, eeluurimisel täpselt tuvastamata päeval Tallinnas, XXX asuvas korteris tekitas tahtlikult võimlemise käigus 11-kuusele beebile GH-le jäsemete ülepiirilise/piiriliste passiivsete liigutuste sooritamisega (puusaliigeste painutamiste, sirutamiste või reite pöördliigutuste tegemisega) parema reieluu ülaotsa seesmise serva killulise murru, millega kaasnes füüsiline valu. Maakohtu otsuse põhjendused on lühidalt järgmised. Maakohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et 18.04.2015 hospitaliseeriti SA Tallinna Lastehaigla ortopeedia osakonda alaealine GH (isikukood: XXXXXXXXXX); lapse vanaema, tunnistaja AH kaebas, et laps ei toeta paremale jalale (vt siinkohal ka tunnistajate AH ütlused tlk 26-33, tõlge 34-37, tunnistaja RP ütlused tlk 24-25). 2 Samuti puudub kriminaalasjas vaidlus selles, et lastehaiglas tuvastati GH-l erinevas vanuses luumurde. Nimetatud asjaolu osas andis tunnistaja, SA Lastehaigla arst RP ütlusi (vt tlk 23-25), mille kohaselt tehti GH-le 18.04.2015 röntgenuuring, mille põhjal tekkis kahtlus, et lapsel on olnud erinevas vanuses luumurde. Tunnistaja sõnul tehti 20.04.2015 GH-le ka ultraheliuuring, mille tulemusel selgus, et on reieluu ülemise nurga murd; eelnev röntgenuuring näitas parema õlavarre luumurdu, mõlema reie keskosa luumurdu. Lapse vanaema sõnul käis tütar lapselapsega tal külas 13.04.2015, juba siis ei toetunud GH paremale jalale, lisaks oli vanaema näinud lapse valutava jala piirkonnas verevalumit. Eksperdi arvamusega 31.07.2015 isiku ekspertiisiaktis nr 15EPõI0091 (vt tlk 93-103) on tõendatud, et GH-l esinesid 18.04.2015 järgmised tervisekahjustused: parema reieluu ülaotsa seesmise serva killuline murd (vanusega orienteeruvalt kuni 1 nädal), parema õlavarreluu ülemise kolmandiku murd (vanusega orienteeruvalt kuni 1 kuu) ning vasaku õlavarreluu ülaotsa seesmise serva killuline murd (vanusega orienteeruvalt 2 nädalat kuni 1 kuu). Lisaks esines reieluude keskosas traumale iseloomulik luuümbrise reaktsioon (vanusega kuni 1 kuu) (vt siinkohal eksperdi arvamuse p 2, tlk 102). Maakohtus uuritud tõendite pinnalt nõustus kohus süüdistuse versiooniga selles, et süüdistuses märgitud ajavahemikel GH-l SA Lastehaiglas tuvastatud, erineva vanuseastmega luumurrud on V. Hitrovi eestvedamisel sooritatud võimlemisharjutuste tagajärg. Maakohtu hinnangul on V. Hitrovi tegevus õigesti kvalifitseeritud. KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivne koosseis kätkeb endas lähi- või sõltuvussuhtes teise inimese korduvat tervise kahjustamist, samuti korduvat valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse V. Hitrovile ette elukaaslase beebile GH-le korduvalt vigastuste tekitamist ja valu põhjustamist. Kriminaalasjas on tunnistajate AH, JH, Lasnamäe LOV lastekaitsjate ning V. Hitrovi enda ütlustega tõendatud, et JH ja V. Hitrov elasid püsivas kooselus, tunnistaja JH selgitas, et V. Hitrov tegeles väga palju lapsega. Eksperdi arvamusest ja lapse raviarsti ütlustest nähtuvalt tuvastati GH-l erinevas vanuses luumurde, seega tuleb nentida, et V. Hitrovi tegevus oli korduva iseloomuga. Enesest mõistetavalt ei ole GH vanune laps oma ea tõttu võimeline andma ütlusi selle kohta, kas võimlemisharjutused põhjustasid talle valu või mitte, kuid JH andis ütlusi selle kohta, et laps nuttis, kui V. Hitrov temaga võimles, ta ei suutnud seetõttu harjutuste tegemist pealt vaadata; samuti on ekspert andnud arvamuse selle kohta, et luumurdude korral tekib reeglina valu koheselt murru tekitamise protsessi käigus, põhjustades seetõttu lapse rahutust ja nuttu. Kohus leidis, et KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse teokoosseisu elemendid on antud juhul täidetud. Kohus nõustus pooltega selles, et käesoleval juhul tuleb piiritleda, kas V. Hitrov tegutses kaudse tahtlusega või oli tegemist ettevaatamatusega. Kriminaalasjas esitatud tõendeid kogumis hinnates tuleb kohtu arvates nentida, et käesoleval juhul ei ole alust rääkida ettevaatamatuse nõrgemast vormist – hooletusest. Kohus leidis, et tunnistajate JH ja AH ütlustega on tõendatud fakt, et kõrvalvaatajale tundusid harjutused ebaloomulikud, JH on andnud ütlusi selle kohta, et laps nuttis harjutuste tegemise ajal, samuti lükkavad JH ütlused ümber V. Hitrovi väite selles, et tegemist oli taastusravis ette näidatud harjutustega. Kohus märkis, et kõrvalseisjas ei tohiks tekitada hirmuaistingut olukord, kus lapsega sooritatakse tavalisi võimlemisharjutusi. Lisaks on ekspert märkinud, et lapsel tuvastatud kehavigastuste 3 tekitamine on tõenäoline juhul, kui harjutuste tegemisel kasutati jõudu ning suruti maha lapse instinktiivset vastupanu harjutustele. Kohus leidis, et olukorras, kus täisealine isik teeb beebiga intensiivselt harjutusi, mis lapse ema sõnul ei ole lapse arengut ja individuaalseid eripärasid silmas pidades erialaspetsialisti poolt n.ö ette kirjutatud, tuleb pidada võimalikuks, et lapsel võivad võimlemise käigus tekkida tervisekahjustused ning laps võib tunda füüsilist valu. Seega tuleb analüüsida, kas V. Hitrov pani talle süüksarvatava kuriteo toime kaudse tahtlusega või on antud juhul tegemist kergemeelsusega KarS § 18 lg 2 mõttes. RKKKo on oma erinevates lahendites korduvalt rõhutanud asjaolu, et kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust – kergemeelsust – on võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda voluntatiivse elemendi kaudu (vt lahendid nr 3-1-1-12403, 3-1-1-4-08, 3-1-1-50-13), s.o kas isik möönab lisaks tagajärje ettenägemisele ka selle saabumist või loodab seda vältida. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-142-05 märkinud, et ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele, kuid see peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes; lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, s.o see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, s.o soostub sellega. Kohtu arvates ei saa käesoleval juhul rääkida sellest, et V. Hitrov tegutses kaudse tahtlusega, kohus ei saa kõiki asjaolusid arvesse võttes tõsikindlalt väita, et V. Hitrov soostus võimaliku tagajärjega. Kohus lähtus KrMS § 7 lg-st 3 ja tõlgendas kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtluse süüdistatava süüdiolekus viimase kasuks. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokurör. Prokurör nõustus kohtu järeldustega selles osas, et süüdistuses märgitud ajavahemikel GH-l SA Lastehaiglas tuvastatud ja erineva vanuseastmega luumurrud on V. Hitrovi eestvedamisel sooritatud võimlemisharjutuste tagajärg ja et KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse teokoosseisu elemendid on antud juhul täidetud. Kohus on otsuses õigesti märkinud, et antud kaasuses on keskseks küsimuseks kas V. Hitrov pani talle süüks arvatava teo toime tahtlikult või mitte. Kohus on hinnanud JH, AH ja V. Hitrovi ütlusi ning jõudnud järeldusele, et V. Hitrov pidi aru saama sellest, et tema tegevus võib kujutada ohtu lapse tervisele, kuid ei saa antud asjas rääkida sellest, et V. Hitrov oleks arvestanud tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Seega asus kohus seisukohale, et V. Hitrov on temale etteheidetava teo toimepannud kergemeelselt. Prokurör ei nõustu kohtu sellekohase järeldusega, sest see ei vasta tõendamiseseme asjaoludele. V. Hitrovile on esitatud süüdistus selles, et ta tekitas korduvalt tahtlikult GH-le luumurde, millega kaasnes füüsiline valu. Kohus on jätnud subjektiivse külje hindamisel tähelepanuta kohtuarst AA ütlused, millest nähtub, et reeglina kaasneb murdude tekkega valureaktsioon, mis võib lapsel väljenduda nutmises või rahutuses. Ekspert märgib, et vigastuste tõenäoliseks tekkemehhanismiks on jäsemete ülepiiriliste/piiriliste passiivsete liigutuste sooritamine – painutamine, sirutamine, pöördliigutuste sooritamine (tl 106). Samuti nähtub eksperdi ülekuulamise protokolli lisast, et vigastused on tekitatud erinevatel aegadel (tl 107). 4 Eksperdi arvamuse p-st 12 nähtub, et lapse puhul luumurdude tekkimine ja paranemine ilma nututa ei ole tõenäoline (tl 103). Tunnistajate AH ja JH ütlustest nähtub, et nii lapse vanaema kui ema pidasid V. Hitrovi harjutusi ebanormaalseteks. Vanaema sõnul laps reaalselt nuttis harjutuste tegemise ajal. JH on ülekuulatud kahel korral. Mõlemal korral on ta selgitanud, et laps nuttis võimlemisharjutuste ajal. JH selgitab, et laps karjus sellel ajal kõvasti. Tema hinnangul oli lapsel valus. Lõpuks leppis ta V. Hitroviga kokku, et mees teeb neid harjutusi lapsega siis, kui teda kodus ei ole, sest ta ei suutnud lapse nuttu pealt vaadata, sest ta kas sekkuks vahele või ei lubaks teha. (tl 121). Seega on nii eksperdiarvamuse, -ütluste kui ka AH ja JH ütlustega tõendatud, et V. Hitrovi poolt GH-le tehtavad võimlemisharjutused tekitasid lapsele valu. On üldteada asjaolu, et 11 kuune beebi ei räägi (aju areng ei võimalda seda), kui ta suhtleb ümbritsevatega erinevate häälitsuste abil olenevalt tema vajadustest. Samuti on üldteada asjaolu, et lapse nutt ei ole ühtlane jorin nt tühja kõhu, märgade mähkmete, valu pärast. Keskmine tavaline inimene on võimeline eristama beebi valukarjeid muudest rahuldamata vajadustest tulenevatest häälitsustest. Kogutud tõenditest võib järeldada, et JH ja V. Hitrov hakkasid koos elama kui GH oli umbes pooleaastane. 5 kuu jooksul tegeles enamasti lapsega V. Hitrov, mis mh tähendab beebiga suhtlemist ja tema baasvajadustest arusaamist ja –rahuldamist. Seega pidi V. Hitrov beebi emotsioonidest aru saama, sh valust. JH korduvalt juhtis V. Hitrovi tähelepanu sellele, et lapsel on valus võimlemise ajal, neil oli sellel teemal korduvalt jutuajamisi (JH toob ülekuulamisel erinevaid näiteid). V. Hitrov kõrgharidusega inimesena, kes ei ole õppinud laste füsioloogiat, pidi elukogemusele tuginedes möönma, et väljaõpet saamata, tehes beebile ekstreemseid harjutusi (nt spagaati), mille käigus laps kõvasti karjub valust, siis selle ignoreerimine ja harjutuste jätkamine võib põhjustada tervisekahjustuse. V. Hitrov eiras elukaaslase märkusi antud teemal teadlikult. Kogutud tõenditest nähtub, et selline V. Hitrovi tegevus ei olnud ühekordne (jäsemete ülepiiriliste/piiriliste passiivsete liigutuste sooritamine – painutamine, sirutamine, pöördliigutuste sooritamine), vaid korduv ja intensiivne. Eksperdi poolt tuvastatud 5 erinevat luumurdu, mis on tekitatud vähemalt kahel erineval ajavahemikul kuu aja jooksul, millest esimesed - õlavarreluu murrud ei olnud paranenud selleks ajaks kui V. Hitrov tekitas lapsele parema reieluu ülaotsa killulise murru. Seega pidi laps peale esimest traumat, teise trauma ajal – ehk siis võimlemise käigus - kogema suurt füüsilist valu, mille ignoreerimine päädis uue trauma tekitamisega. Seega prokurör leiab, et V. Hitrov, tehes GH-le võimlemisharjutusi (mis seisnesid jäsemete ülepiiriliste/piiriliste passiivsete liigutuste sooritamises – painutamises, sirutamises, pöördliigutuste sooritamises), mis kolmandale isikutele tundusid julmad, vastuvõetamatud, ohtlikud, mille käigus laps kõvasti karjus ja millele juhtis korduvalt tähelepanu JH, pidi möönma, et lapse valu nuttu ignoreerides ja harjutuste tegemist jätkates võib ta põhjustada tervisekahjustuse. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-158-13, 3-1-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta 5 karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. V. Hitrov on toimepannud II astme kuriteo kaudse tahtlusega ealistest iseärasustest tulenevalt abitusseisundis inimese suhtes. Kehtivad süüteokaristused puuduvad. Menetluse käigus on tuvastatud, et tavaliselt hoolitses lapse eest V. Hitrov ja tegi seda hästi, lähedastel talle etteheiteid ei olnud. Seega leiab prokurör, et V. Hitrovit on võimalik karistada tingimusliku vangistusega, mis jääb alla sanktsiooni keskmise. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS §-dest 318 lg 1, 337 lg 1 p 4, 338 p 3, 339 lg 1 p 8, 340 lg 4 p-d 2 ja 3 taotleb prokurör vaidlustatava Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja uue, süüdimõistva otsuse tegemist, millega karistada V. Hitrovi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 1-aastase vangistusega. Vastavalt KarS § 73 lg-tele 1 ja 3 jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning mõistetud vangistust mitte pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu. Tallinna Ringkonnakohtu
5. märtsi 2016 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
6. märtsini
7. Oma seisukohad ringkonnakohtule esitas kaitsja. Kaitsja ei saa nõustuda sõnastusega, et lapsel olid luumurrud. Lapsele kutsuti 23.09.2014 kiirabi. Toimikus on olemas Ambulatoorne ekspertiis nr 1122581, millest nähtub, et rahutus on pigem hooti, iste korras, pole oksendanud. Toimimiku lk 75 on tervisekaart haigusjuhuga A 126494 2014, milles on märgitud, et vaatamata sellele, et lapsele määrati vereanalüüs, lahkus ema haiglast personali teavitamata. Toimiku lk 2 on SA Tallinna Lastehaigla teatis 21.04.2015 nr 11-26/2015/
8. Mainitud teatise eelviimases lauses on kirjas: „Vanaemalt saadud info kohaselt armastavat lapse ema alkoholi ja võimalusel jätvat last vanaema hoole alla“.“ Toimiku lk 3 on tunnistaja NR (Töökoht Lasnamäe LOV, SH) 22.07.2015 aasta antud ütlused. Ütluste kohaselt hakati juba maikuust ette valmistama dokumente lapse perest eemaldamiseks, kuid siis soovis J (lapse ema) teha koostööd ning küsimus langes päevakorrast. Tunnistaja ütluste kohaselt J kokkuleppest kinni ei pidanud. Lubadus seisnes selles, et J pidi minema Psühhiaatriahaiglasse oma vaimse tervise kontrolliks ning Wismari Haiglasse, et välja selgitada alko- ja narkosõltuvus. Toimikus on Harju Maakohtu kohtumäärus 09.07.2015 tsiviilasjas nr 2-15-10081, mille kohaselt määrati GH eestkostjaks Tallinna linn Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu. Toimiku lk 79 on väljavõte haigusloost nr S37612015, mille eelviimase lõigu viimases lauses on kirjas: „Kuna rö-lt kahtlus ka õlavarreluude osas kahtlus bilateraalsele luumurrule, siis jääb kahtlus lapse väärkohtlemisele.“ Prokurör kirjutab: „Ekspert märgib, et vigastuste tõenäoliseks tekkemehhanismiks on jäsemete ülepiiriliste/piiriliste passiivsete liigutuste sooritamine – painutamine, sirutamine, pöördliigutuste sooritamine. Samuti nähtub eksperdi ülekuulamisprotokolli lisast, et vigastused on tekitatud erinevatel aegadel. Eksperdi arvamuse p-st 12 nähtub, et lapse puhul luumurdude tekkimine ja paranemine ilma nututa ei ole tõenäoline.“ Toimiku lk 107 on joonis, millel on märgitud vigastuste tekkimise koht ja ligikaudne aeg. 6 Eksperdi arvates on vigastused tekkinud eri aegadel, vahemikus 1 kuu kuni nädal. Toimiku lk 83 on tervisekaart, millest nähtub, et lapsele oli määratud ning tehti seoses tervise probleemidega massaaži alates 17.02.
9. Kohtuistungil süüdistatav selgitas, et tal on kogemused ja vastavad teadmised massaaži tegemiseks. Kohtuistungil uuriti ka videot, milles süüdistatav demonstreeris, kuidas ta lapsega võimles. Videost oli näha, et süüdistatav ei teinud midagi sellist, mis erineks inimese tavapäraste jäsemete liigutuste raamest. Süüdistatav selgitas ka seda, et laps hakkas jonnima teda nähes, siis kui ema ja vanaema olid toas, kuid kui teisi isikuid toas ei olnud, siis oli laps jälle rahulik ja lõbus. Eeltoodut kinnitab ka tervisekaardis märgitu, et lapsel esineb jonni hooti, eriti siis, kui näeb võõraid. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul ei ole üheselt selge, kas traumad olid tekitatud süüdistatava poolt massaaži tegemisest või tömbi esemega löömisest või nagu tervisekaardis märgitud, lapse väärkohtlemisest. Toimikus olevatest materjalidest nähtub, et lapse ema eriti ei hoolinud oma lapsest. Lapse ema oli alkoholilembene, mis on leidnud tõendamist tunnistajate ütlustest. Selgusetuks jääb olukord, kui lapsel esines luumurd üks kuu enne selle sedastust, siis kuidas jäi see märkamata nii lapse emale kui vanaemale. Eksperdi selgituse kohaselt pidi nimetatud trauma tekitama lapsele valu, mistõttu laps pidi karjuma. Iga lapsevanem, pannes tähele, et laps karjub, püüab välja selgitada põhjuse, mis karjumist põhjustab. Antud kaasuses ei teinud lapsevanem kuu aja jooksul midagi, et välja selgitada karjumise põhjust. Kohtutoimikus olevatest materjalidest nähtub, et V. Hitrov on eelnevalt kohtu poolt karistamata isik. Puuduvad ka tõendid asjaolust, et V Hitrovil esineksid sadistlikud kalduvused lapsele haiget tegemise näol. Tõendatud on ainult see, et V. Hitrov jätkas massaaži tegemist, millega tehti algust 10.09.
10. Kaitsja selgitas kohtuistungil, et V. Hitrovil ei olnud mingit tahtlust teha lapsele haiget, vaid kogu tema tegevus massaaži näol oli suunatud lapse lihaste tugevdamisele. Kaitsja leiab, et kohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja kaitsja seisukohaga, leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad tähelepanu ning maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb tühistada. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud järeldustega selles, et süüdistuses märgitud ajavahemikel GH-l SA Lastehaiglas tuvastatud, erineva vanuseastmega luumurrud on V. Hitrovi eestvedamisel sooritatud võimlemisharjutuste tagajärg ja et KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse teokoosseisu elemendid on antud juhul täidetud. Maakohus on oma sellekohast seisukohta põhjendanud ja maakohtu järeldus rajaneb kõigi tõendite põhjalikul analüüsil. Maakohus välistas vigastuste tekkemehhanismi muul viisil. Kaitsja on oma vastuses märkinud, et ta ei nõustu sellega, et lapsel on tuvastatud luumurrud. Samas on kaitsja ise ümber kirjutanud enne oma sellekohast järeldust eksperdi arvamuse, mis viitab üheselt lapsel esinenud luumurdudele. Ka ei lükka kaitsja poolt esitatud lapse ema iseloomustavad andmed ümber maakohtu põhjendusi objektiivse teokoosseisu ja põhjusliku seose osas. 7 Kohtukolleegiumi hinnangul on seega apellatsioonimenetluses vaidluse esemeks jätkuvalt teokoosseisu subjektiivne element - kas kaudne tahtlus või kergemeelsus. Maakohus on vaidlustatud otsuses selles osas ühelt poolt jõudnud selleni, et tunnistajate JH ja AH ütlustega on tõendatud fakt, et kõrvaltvaatajale tundusid harjutused ebaloomulikud. JH on andnud ütlusi selle kohta, et laps nuttis harjutuste tegemise ajal, samuti lükkavad JH ütlused ümber V. Hitrovi väite selles, et tegemist oli taastusravis ette näidatud harjutustega. Kohus märkis, et kõrvalseisjas ei tohiks tekitada hirmuaistingut olukord, kus lapsega sooritatakse tavalisi võimlemisharjutusi. Lisaks on ekspert märkinud, et lapsel tuvastatud kehavigastuste tekitamine on tõenäoline juhul, kui harjutuste tegemisel kasutati jõudu ning suruti maha lapse instinktiivset vastupanu harjutustele. Kohus leidis ka, et olukorras, kus täisealine isik teeb beebiga intensiivselt harjutusi, mis lapse ema sõnul ei ole lapse arengut ja individuaalseid eripärasid silmas pidades erialaspetsialisti poolt n.ö ette kirjutatud, tuleb pidada võimalikuks, et lapsel võivad võimlemise käigus tekkida tervisekahjustused ning laps võib tunda füüsilist valu. Seega tuleb analüüsida, kas V. Hitrov pani talle süüksarvatava kuriteo toime kaudse tahtlusega või on antud juhul tegemist kergemeelsusega KarS § 18 lg 2 mõttes. Kergemeelsuse kasuks kallutas maakohut otsustama aga asjaolu, et kogutud materjalidest ei saa kuidagi järeldada seda, et V. Hitrov oleks GH-sse halvasti suhtunud. JH ütluste kohaselt suhtus V. Hitrov GH-sse hästi – nagu oma lapsesse, tegeles temaga ning harjutuste eesmärgiks oli lapse treenimine, so et laps hakkaks varakult (9-kuuselt) kõndima. Kohus küll nõustus prokuröri seisukohaga selles, et GH vanused lapsed reeglina ei jonni vaid avaldavad oma negatiivseid emotsioone ja soove/tahtmisi kõneoskuse puudumise tõttu võrdlemisi hääleka nutuga, kuid kahtlemata ei saa laiendada teadmisi ja oskusi lapse nutu tõlgendamisel automaatselt kõikidele inimestele, kirjeldatu võib valmistada siiski raskusi ka nt lapse lihastele vanematele. Kohus leidis, et enam tõendeid viitab asjas sellele, et V. Hitrov tegutses oma teada parima äranägemise kohaselt ja uskus tõsimeeli, et tema poolt läbi viidav võimlemine on last arendav, mitte kahjustav; kohus ei saa tunnistaja JH poolt antud süüdistatava iseloomustust arvesse võttes välistada, et V. Hitrov pidaski lapse nuttu sisimas jonniks ning välistas enda jaoks seetõttu juba eos võimaluse, et tema tegevus võib olla lapsele valus ja vigastusi tekitav. Kohtu hinnangul on tahtluse astme hindamisel oluline ka V. Hitrovi teojärgne käitumine. Kuigi V. Hitrovi ütlustest võib järeldada, et isik asus aktiivselt ka ennast õigustama (vt V. Hitrovi ütlused selle kohta, et laps tegelikult ei nutnud, vigastused võis tekitada vanaema jne) on käesolevas asjas tõendatud, et kohe, kui V. Hitrov sai aru, et GH-l võivad olla vigastused ning lapse ema/vanaema seostasid neid võimlemisega, loobus isik harjutuste tegemisest ning samuti üritas sarnaselt vanaemale abi otsida. Eeltoodu alusel leidis kohus, et V. Hitrov küll pidi aru saama sellest, et tema tegevus võib kujutada ohtu lapse tervisele, kuid kohtu hinnangul ei saa antud asjas rääkida sellest, et V. Hitrov oleks arvestanud tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Seetõttu leidis kohus, et V. Hitrov tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks mõista. Kohtukolleegiumi hinnangul on seega määrava tähtsusega küsimus sellest, kas beebi käitumine võimlemise ajal e. nutt, mis kõrvaltvaatajatele oli talumatu e. sedavõrd kõva ja kestev ning mitte ka ühekordne, on piisav, et V. Hitrovile saaks ette heita kaudse 8 tahtlusega lapse väärkohtlemist, mille tagajärjeks olid nii vigastused kui nendest tingitud valu. Kohtukolleegium jaatab siinjuures, et üldiselt on lapsega võimlemine ja temale massaaži tegemine alates imikueast aktsepteeritav tegevus, seda propageeritakse ja õpetatakse, eksisteerivad võimlemisrühmad, viiakse läbi koolitusi vanematele, arvutivõrgust on leida selle kohta arvamusi, õpetusi, videoid jne ning ilmselge on ka nende eesmärk – lapse areng, et laps õpiks paremini oma keha tunnetama jne. Täiskasvanud inimesel, kellel on lugemise, nägemise ja mõtlemise võime, on olemasoleva informatsiooni põhjal piisavalt võimalusi saada teadmisi sellest, et beebide massaaži tehakse silitamise, hõõrumise ja kergelt naha nö mudimisega ja võimlemine kujutab endast nö kiigutamist, kerget hüpitamist ja käte-jalgade liigutamist, maksimaalselt kuni lapse instinktiivse vastupanuni. Kõige selle informatsiooni ja õpetuste läbivaks jooneks on aga fakt, et ei massaaži ega võimlemist ei tohi teha nutuga e. beebi peab olema sellega, mis temaga tehakse, nõus. Nutt on beebi ainuke väljendusvõimalus – sellega väljendatakse näljatunnet, külmatunnet, lähedusvajadust, ebamugavust ja valu. Nutu kaudu väljendavad beebid ka oma tundeid e. jonnivad, kui miskit ei meeldi, kui tuju halb, kui seatakse mingeid piiranguid vms. Kui täiskasvanu väänab ja surub väikest last lapsele ebaloomulikesse asenditesse, nimetagu ta seda tegevust ise kas võimlemiseks, massaažiks vms, ja olgu tema eesmärgid ka helgeimad e. lapse füüsilise arengu huvides, siis lapse nutt on sellise tegevuse juures piisav märk sellest, et lapsel on valus ja et lapsele on haiget tehtud. Nähes üheaegselt lapsega tehtavat e. lapse suhtes toimepandavat tema iga ja füüsilisi eeldusi arvestades ebaloomulikku füüsilist kohtlemist ning kuuldes samal ajal lapse karjuvat nuttu, ei saa kohtukolleegiumi arvates enam öelda, et väga raske on tõlgendada, mida laps nutuga väljendada tahab. Kohtukolleegiumi seisukohast on esimene ja ainuke pähe tulev tõlgendus lapse poolt valu väljendamine ja signaal sellest, et selline võimlemine, mis kõrvaltvaatajale ei saa tunduda millegi vähemana, kui seda on kehaline väärkohtlemine, tuleb lõpetada. Ehk siis tegemist oli olukorraga, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast oli valu selle tegevuse tüüpiline tagajärg. Kohtukolleegiumi hinnangul on objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav, et olukorras, kus täiskasvanud meesterahvas surub beebit ebaloomulikesse asenditesse – spagaati, rist-istes surus põlvi vastu põrandat, õlaliigeseid selja taha jne - ja laps seejuures nutab ning see toimub korduvalt, et lapsel on valus neid harjutusi täiskasvanu tahte järgi teha ja harjutuste iseloom oli selline, et võimalik on vigastuste teke. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud, et kõrvalseisjatele oli süüdistatava tegevus lapse suhtes ebaloomulik ja laps nuttis valust. Lapse ema ja vanaema ei suutnud olukorda taluda ja toimuvat pealt vaadata. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-50-13 selgitanud, et valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisele eripärale ja valu kui löömise, peksmise või muu kehalise väärkohtlemise tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei saaks valu pidada süüdistatava teo tüüpiliseks tagajärjeks, ei või valu koosseisupärase tagajärjena täideviijale omistada isegi juhul, kui selline aisting kannatanule põhjustati. 9 Vastupidi võimaldab see aga tuvastada koosseisupärase tagajärje saabumise juhul, kui kannatanu ei saa või ei taha ütlusi anda – näiteks keeldub kehaliselt väärkoheldud naine oma mehe vastu ütluse andmisest kriminaalmenetluse seadustiku § 71 alusel. Sellisel juhul on valu kui tagajärje saabumine võimalik tuvastada muu olemasoleva tõendusliku materjali, näiteks meditsiiniasutuses fikseeritud vigastuste kaudu. Objektiveeritud valumõistele tugineti näiteks kohtuasjas, kus kannatanu oli süüdistatavate teo tulemusel tapetud; üheks kuriteoks, mis tema suhtes enne tapmistegu toime pandi, oli aga süüdistuse kohaselt kehaline väärkohtlemine, mis seisnes valu põhjustamises. Selles kaasuses leidiski kaitsja, et kaitsealusele ei saa omistada valuaistingu tekitamist, sest valu tundmist saaks tunnistada ainult kannatanu, kes aga on surnud, mistõttu rajaneb kohtuotsus selles osas oletustel. Kohus sellise käsitusega ei nõustunud ning märkis, et tõenduslikust küljest ei eelda KarS § 121 tuvastamine kindlasti mitte seda, et just kannatanu peaks kinnitama endal valuaistingu tekkimist; selline käsitus kitsendaks selle sätte toimeala põhjendamatult, jättes õiguskaitseta näiteks kõne- ning väljendusvõimeta isikud (nt lapsed enne kõneoskuse omandamist). Viitega Riigikohtu otsusele asjas 3-1-1-50-13 sedastas kohus edasi, et valu põhjustanud kehalisest väärkohtlemisest on alust rääkida ka siis, kui sellise tagajärje saabumine täideviija teo toimel on arusaadav/usutav ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Tõenduslikult on selline olukord võimalik lahendada ka täideviija teo tagajärjel kehale salvestunud märkide kaudu. Olukorras, kus kannatanut on kistud kaela ümber pandud nööriga maast lahti ning seejärel poodud toas sedavõrd tugevalt, et kaela sooninud nööri jälg on nähtav veel mitu päeva hiljem, on väljaspool igasuguseid mõistlikke kahtlusi alust rääkida valu põhjustamisest kehalise väärkohtlemise koosseisu mõttes. (Paavo Randma, Kehaline väärkohtlemine karistusseadustiku uues redaktsioonis. Juridica. 2015, III, 211-218). Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemisel tuleb esmajoones tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel; seejärel tuleb vastata küsimusele, kas toimepanija kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Oma otsuses 3-1-1-142-06 on Riigikohus avanud ka individualiseerituse sisu, märkides, et see tähendab kõigi tuvastatud objektiivsete ja subjektiivsete asjaolude arvestamist üldhinnangu andmisel, kusjuures ühe olulise tunnusena tuleb silmas pidada ka toimepanija isikut ning tema võimalikku emotsionaalset seisundit teo ajal. Arvestades asjaolu, et süüdistatav võimles lapsega pikema aja kestel, tegi seda järjepidevalt ja laps nuttis võimlemise ajal, ei saa seda enam tõlgendada jonnina. Süüdistatav on ise väitnud, et ta oli oma kahe lapsega ka võimelnud ning midagi sellist ei juhtunud. Seega oli tal olemas ka elukogemus ja teadmine, milline on lapse loomulik reageerimine võimlemisele ja seega möönis ta iga korraga üha enam lapsele vigastuste ja valu tekitamist. Isik, kes kordab oma tegevust ja seda olenemata selles, et selle füüsilise väärkohtlemise ajal laps pidevalt nutab, ei looda kuidagi vältida lapsele vigastuste ja valu tekitamist. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatava käitumises tuvastatav kaudne tahtlus ning järelikult on ka KarS prg 121 lg 2 p-des 2 ja 3 esitatud süüdistus põhjendatud. Karistuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Apellatsioonikohus on prokuröri taotlusega seotud e. ei saa mõista prokuröri poolt taotletud karistusest rangemat karistust. Põhimõtteliselt nõustub kohtukolleegium 10 prokuröri poolt taotletud karistusega, kuid apellatsioonis ei ole arvestatud asjaoluga, et kriminaalasi lahendati kohtus lühimenetluse sätete alusel ning mõistetud karistust tuleb sellisel juhul vähendada 1/3 võrra. Kõiki võimalikke karistust kergendavaid faktoreid on prokurör juba kaalunud oma apellatsioonis. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et karistus peab olema sanktsioonis ettenähtud raskemas liigis e. vangistus. Eelkõige arvestab kohtukolleegium siinjuures kannatanu isikut e. tegemist on alla aastase lapsega, kellel puudus igasugune võimalus vastuhakuks tema suhtes toimepandule. Ka esineb kaks kvalifitseerivat asjaolu. Vangistuse määr jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära. Ka on prokuröri poolt taotletud katseaja pikkus seaduses ettenähtud minimaalseim. Maakohus jättis kõik menetluskulud KrMS prg 181 lg 1 alusel riigi kanda. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse, tuleb KrMS prg 180 lg 1 kohaselt süüdistataval hüvitada süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud. Käesoleva kriminaalasja menetluskulu kohtueelses menetluses ja maakohtus on kokku
11. - eurot – kriminaalasjas viidi läbi kohtuarstlik ekspertiis, mille maksumus oli 84.- eurot; V. Hitrovile määrati kaitsja riigi õigusabi korras, kaitsja esitas kohtueelses menetluses taotluse 72.- euro riigi õigusabi tasu hüvitamises ning kohtumenetluses 384.- euro riigi õigusabi tasu hüvitamises, kaitsja taotlused on rahuldatud. Ekspertiisija riigi õigusabi tasu näol on tegemist menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p-de 3 ja 4 mõttes. Menetluskuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2 kohaselt ka sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega, so 645 eurot. Maakohtus taotles prokurör menetluskulude väljamõistmist. Asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse jätta osa menetluskuludest riigi kanda, ei esine. Apellatsioonimenetluse kuluks on kaitsjatasu apellatsioonimenetluses. Süüdistatava kaitsja adv. G. Kull on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 96 eurot, mis moodustuvad apellatsioonikohtule esitatud vastuse koostamiseks kulunud ajakulust. Kohtukolleegium peab ajakulu põhjendatuks ning KrMS prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 4; prg 338 p-st 2 ja prg 340 lg 4 p-st 2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse täies ulatuses ja teeb uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt Parandatud 18.03.2016 määrusega Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tuvastas, et kolleegiumi 17.märtsi
12. kohtuotsuses kriminaalasjas nr. 1-15-10094 on süüdistatavale Vladimir Hitrovile mõistetud karistuse vähendamisel 1/3 võrra arvutusviga. Valesti on arvutatud 12 kuust 1/3 osa. Kohtuotsuse kohaselt on selleks 3 kuud, tegelikult aga 4 kuud, mis omakorda tähendab seda, et lõplik karistus ei ole mitte 9 kuud, vaid 8 kuud. 11 Eeltoodud põhjusel ja juhindudes KrMS § 306 lg-st 5, Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium määrab:
13. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17.märtsi
14. a kriminaalasjas 1-15- 10094 tehtud otsuse resolutiivosa p-s 2 teha parandus ja lugeda õigeks, et KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Vladimir Hitrovile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust.
15. Määrus ei ole eraldi edasikaevatav. 12