Obsah (12)

§ 144§ 138§ 218§ 175§ 172§ 1741§ 174§ 663§ 667§ 657§ 423§ 168

2-14-57071 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 7. november 2016. a, Tallinn Kohtuasja number 2-14-57071 Koht

)

§ 144

ja jättis põhjendamatult kohaldamata

§ 138, § 226 lg 1 ja § 218 lg 1.

Puudutatud isiku õigusabikulud ei ole käsitatavad kohtukuludena ega kohtuväliste kuludena

§ 138lg 1 ja § 144 mõttes.

Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et A. Jort oleks osalenud tsiviilasja menetluses puudutatud isiku esindajana – volikiri on esitatud alles

1. oktoobri
2. a menetlusdokumendiga, s.t ajal, kui tsiviilasja menetlus oli lõppenud. Toimikus puuduvad andmed, mille alusel oleks võimalik tuvastada, kas A. Jort vastab lepingulisele esindajale esitatud nõuetele

§ 218lg 1 mõttes.

3 Maakohus kohaldas vääralt

§ 175

lg-t 1 ning jättis põhjendamatult kohaldamata

§ 172lg 8.

Menetluskuludeks on need menetlusosaliste kulud, mis on seotud selles tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega. Kohus ei saa arvestada menetlustoiminguid, samuti hinnata menetlustoimingute vajadust ja põhjendatust, kui toimingute tegemine kohtutoimikust ei nähtu. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Võttes sisuliselt toimumata menetluses avalduse tagasi ning teades, et keegi menetlusosalistest ei ole jõudnud tsiviilasjas ühtegi menetlustoimingut teha, eeldas avaldaja, et tal ei teki avalduse tagasivõtmise tagajärjel menetluskulude hüvitamise kohustust. Sel põhjusel ei vaidlustanud avaldaja 2. oktoobri 2014. a määrust menetluskulude jaotuse osas, kuigi selles osas rikkus maakohus selgelt

§ 1741

lg-t 1, kui ka

§ 172

lg-t 7, mille kohaselt võis kohus tsiviilasja menetluskulud jätta avaldaja kanda üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et menetlus oli põhjendamatu ja põhjustati avaldaja poolt tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

1. septembri
2. a määruse kättetoimetamisest A. Jortile
3. septembril 2014 ei tekkinud puudutatud isikul mingit menetluslikku kohustust, sest
4. septembri
5. a seisuga puudusid kohtutoimikus andmed A. Jorti esindusõiguse kohta. Olukorras, kus kohtumaterjalid ei olnud puudutatud isikule kätte toimetatud, puudus viimasel õigusabi kulude tegemiseks vajadus, mh ei olnud puudutatud isikul vajadust kasutada professionaalset õigusabi seetõttu, et ta on ise õigusteadmisega isik. Õigusabile väidetavalt tehtud kulud on selgelt näilikud. Hagita menetluses kohaldub

§ 172

lg 8, mis võimaldab hüvitada hagita menetluses õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. Põhjendamata on õigusabi kulu nõudmine „vastuse projekti“ koostamise eest (300 eurot). Avaldajale ei ole „projekti“ kätte toimetatud, „projekt“ ei ole nähtav e-toimikust. Nimetatud põhjusel ei ole avaldajal võimalik „projekti“ koostamise eest nõutud õigusabi kulu põhjendatuse kohta seisukohta esitada. Põhjendamata on õigusabikulude hüvitamise nõue „kohtupraktika analüüsimise“ eest (75 eurot). Õigusabi osutamise korral eeldatakse, et õigusnõustaja on asjakohase kohtupraktikaga kursis. Põhjendamata on õigusabi kulu nõudmine „kliendi nõustamise“ eest (75 eurot). Kohtutoimikust ei nähtu, kuidas on nimetatud kulu seotud praeguse tsiviilasja menetlemisega. Maakohtu määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud.

§ 1741

lg 1 kohaselt tuli kohtul lisaks menetluskulude jaotusele määrata ka hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus, andes enne määruse tegemist menetlusosalistele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks.

§ 1741

lg 4 sätestas sõnaselgelt, et

§ 1741

lõigetes 1–3 nimetatud juhul ei või menetlusosaline nõuda kulude hüvitamist käesoleva seadustiku § 174 lõigetes 1–3 sätestatud korras. Puudutatud isiku avalduse menetlemiseks puudusid menetluslikud alused ka siis, kui menetluskulude kindlaksmääramise avalduse menetlemine oleks võimalik

§ 174lg 1 alusel.

Osundatud normi kohaselt võis menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

1. oktoobri
2. a kohtumäärus ei olnud
3. oktoobri
4. a seisuga jõustunud.
5. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Puudutatud isiku arvates on avaldaja väited põhjendamatud. 4
6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas puudutatud isiku menetluskulude hüvitamise avalduse 150 eurot ületavas osas ja kohustas selles osas avaldajat tasuma seadusjärgset viivist. Muus osas ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada, kuid selles osas tuleb

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muuta kohtumääruse põhjendusi.

10. Esmalt märgib kolleegium, et avaldaja väited selle kohta, et kohus ei oleks saanud puudutatud isiku menetluskulusid asjas üldse kindlaks määrata, ei ole põhjendatud. Avaldaja väitel ei ole puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramiseks alust, kuna puudutatud isik ei saanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ajal kehtinud

§174¹ lg-te 1 ja 4 järgi sellist avaldust kohtule esitada.

Iseenesest on õige avaldaja arusaam, et avalduse esitamise ja menetlust lõpetava kohtumääruse tegemise ajal kehtinud

§ 174

¹ lg 1 järgi pidi kohus hagist loobumise tõttu asja menetluse lõpetamise korral määrama menetluse lõpetamise määruses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse, sh andma enne määruse või otsuse tegemist menetlusosalistele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. Sellisel juhul ei võinud menetlusosaline

§ 174

¹ lg 4 järgi nõuda kulude hüvitamist

§ 174

lg-tes 1–3 sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui kohtulahend, milles menetluskulud kindlaks määrati või kindlaks määrata tuli, tühistati või tagaseljaotsuse puhul asja menetlus taastati. Praeguses asjas ei ole aga avaldaja avaldusest mitte loobunud, vaid ta võttis 1. oktoobril 2014 avalduse tagasi. Sellest tulenevalt ei lõpetanud Harju Maakohus 2. oktoobri 2014. a määrusega menetlust avaldusest loobumise tõttu, mis anduks alust kohaldada

§ 174

¹ lg-id 1 ja 4, vaid jättis avalduse

§ 423

lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata ning

§ 168lg 2 järgi menetluskulud avaldaja kanda.

Avaldaja ei ole nimetatud maakohtu määrust ka vaidlustanud.

1. Õige ei ole ka avaldaja käsitus, et puudutatud isiku avalduse menetlemiseks ei ole alust, kuna puudutatud isik esitas avalduse enne Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a määruse jõustumist, s.o eirates

§ 174lg-s 1 sätestatud avalduse esitamise tähtaega.

Kolleegium juhib tähelepanu, et

§ 174

lg 1 ei keela avalduse esitamist menetluskulude kindlaksmääramiseks enne menetluskulude jaotust määrava kohtulahendi jõustumist. Viidatud sätte mõtteks on sätestada tähtaeg, mille jooksul tuleb avaldus hiljemalt esitada, kuid see ei piira menetlusosalise võimalust esitada menetluskulude kindlaksmääramise taotlust enne kohtumääruse jõustumist. Mh on puudutatud isiku esindaja saanud Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a määruse kätte
3. oktoobril
4. Seega esitas puudutatud isik avalduse õigel ajal.
5. Eeltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku menetluskulud, s.o lepingulise esindaja kulud saab tema avalduse alusel kindlaks määrata. 5 Enne
6. jaanuari 2015 kehtinud

§ 174

lg 1 esimese lause järgi võis menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 175

lg 1 teise lausel järgi tuli kohtul menetluskulude kindlaksmääramisel juhul, kui avaldus oli selgelt põhjendamatu või vastaspool esitas sellele vastuväite, kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et kuna Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks

§ 175lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4.

septembri

1. a määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääradˮ (vt Riigikohtu üldkogu
2. juuni
3. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 70–76), tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel menetluskulude väljamõistmisele vastuväite esitamise korral kohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (

§ 175lg 1 teine lause).

Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul õige määruskaebuse väide, et kohus pidi lähtuma

§ 172

lg-st 8, s.o hüvitama menetluskulud hagita menetluses samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et ka hagita menetluses tuleb lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kohaldada üldnormina

§ 175

lg-d 1-3¹ ning põhiliseks kriteeriumiks on

§ 175

lg 1 järgi lähtuda esindajakulude väljamõistmisel nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Riigikohus on seda põhjendanud sellega, et

§ 172

lg 8 esimeses lauses sätestatu ei võimalda kohtul hagita asjade puhul (nt avalikult teelt kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatiste talumise asjades, mida iseloomustab sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel) arvestada nende erinevat iseloomu (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, p 13 ja
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14). Kolleegiumi hinnangul on ülalmärgitu kohaselt ka kaasomandi kasutuskorra määramine selline hagita asi, mille lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel saab lähtuda

§ 175

lg-test 1–3¹ ega tule juhinduda

§ 172lg-st 8.

1. Õige ei ole ka määruskaebuse väide, et puudutatud isikul ei olnud kohtumenetluses lepingulist esindajat, mistõttu ei saanud tal hüvitatavaid menetluskulusid tekkida. Kolleegium jääb ringkonnakohtus menetluskulude kindlaksmääramise küsimuse eelmisel korral läbivaatamisel, s.o
2. mai
3. a määruses väljendatud seisukohale, et maakohus lähtus avaldust läbi vaadates sellest, et avaldaja oli avaldusele märkinud puudutatud isiku esindajaks A. Jorti, mistõttu oli maakohtule teada esindaja olemasolu. Samuti selgitas ringkonnakohus juba eelmisel korral välja A. Jorti esindusõiguse ning asus kogutud tõendeid hinnates seisukohale, et puudutatud isikul oli menetluses esindaja ja esindaja jõudis enne avalduse läbivaatamata jätmist koostada puudutatud isiku vastuse projekti, mistõttu olid puudutatud isikul tekkinud maakohtu menetluses lepingulise esindaja kulud hoolimata asjaolust, et esindaja ei jõudnud põhimenetluse ajal veel menetlustoiminguid teha, s.o vastust kohtule esitada. Nimetatud kohtumääruse peale esitas avaldaja Riigikohtule määruskaebuse, kuid Riigikohus jättis kaebuse
4. juuni
5. a määrusega menetlusse võtmata.
6. Õige on siiski avaldaja väide, et puudutatud isiku väidetud lepingulise esindaja kulud ei ole vähemalt osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Puudutatud isik palus avaldajalt menetluskuluna välja mõista lepingulise esindaja tasu 450 eurot, s.o tasu kuue töötunni eest, millest neli tundi kulus avaldusega tutvumiseks, selle 6 analüüsimiseks ja kirjaliku vastuse koostamiseks, üks tund kohtupraktika monitooringuks ja üks tund puudutatud isiku nõustamiseks. Kolleegium osundab, et lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Maakohtule esitatud avalduses palus avaldaja kindlaks määrata kaasomandi, Pae tn 68/78 elamu, esimesel korrusel ühiseks kasutamiseks ette nähtud ruumide, elamu katuse ja elamu seinte kasutuskorra. Maakohus toimetas esitatud avalduse koos lisadega puudutatud isiku esindajale kätte
7. septembril
8. Puudutatud isik on menetluskulude tekkimist tõendanud pärast avalduse saamist, kuid enne maakohtu
9. oktoobri
10. a menetlust lõpetava määruse tegemist ja selle
11. oktoobril 2014 kättesaamist koostatud vastuse projektiga (tl 27 pöördel–30, III kd). Kuigi puudutatud isiku esindaja ei jõudnud seda enne asjas menetlust lõpetava lahendi tegemist veel kohtule esitada, asus ringkonnakohus juba asja eelmisel korral läbi vaadates seisukohale, et praeguses asjas on tegemist erandliku olukorraga ning hoolimata sellest, et toimikust ei nähtunud enne asjas menetlust lõpetava määruse tegemist menetlustoiminute tegemine esindaja poolt, tuleb nendega siiski arvestada. Ülalmärgitut arvestades tuleb asjas hinnata, kas puudutatud isiku vastuse projekti koostamiseks väidetavalt kulunud aeg oli vajalik ja põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul see nii ei ole. Puudutatud isiku esindaja koostatud vastuse projektis (tl 27 pöördel–30, III kd) sisalduvad küll kopeeritud lõigud praeguses tsiviilasjas esitatud avaldusest (vastuse lk 1 ja 4– 6) koos esindaja kommentaaridega, kuid muu vastuse sisu ei haaku praeguses tsiviilasjas esitatud avalduse nõuetega. Nii nähtub projektist, nagu oleks küsimuse all olnud korteriomandite ümberehitus lodžade, vahekoridoride jne arvel, mille tõttu ei ole registrisse kantud andmed korteriomandite suuruse kohta vastavuses reaalse olukorraga jmt. Kolleegiumil on alust arvata, et need väited on esitatud mõnes teises tsiviilasjas, kus vaidlus võis toimuda korteriühistu ja puudutatud isiku vahel. Samuti on vastuse projektis taolised väited ja viited, mis seonduvad sama avaldaja teise avaldusega, mis lahendati tsiviilasja nr 2-10-15740 menetluses (parkla kasutuskord, vt vastuse lk 6). Et tegemist on üksnes vastuse projektiga, mis on koostatud samal kuupäeval, mil puudutatud isiku esindaja sai kohtult kätte avalduse koos selle lisadega, ei saagi eeldada, et projekt oleks koostatud põhjalikult ja valmis kohtule esitamiseks. Siiski leiab kolleegium, et puudutatud isiku esindajal, kes on ka varem puudutatud isikut korteriühistuga seotud vaidluses nõustanud ja esindanud, ei saanud avaldusega tutvumiseks ning kohtule esitatud vastuse projekti koostamiseks kuluda rohkem aega kui üks tund. Kuna vastuse projektist ei nähtu puudutatud isiku sisulisi vastuväiteid avaldusele ega viiteid kohtupraktikale, ei ole kolleegiumi hinnangul olnud vajalik ja põhjendatud ajakulu puudutatud isiku esindaja märgitud kohtupraktika monitooringule (üks tund). Küll aga on põhjendatud ja vajalik puudutatud isiku nõustamiseks kulunud aeg (üks tund), et arutada puudutatud isikuga esitatud avaldust ning kujundada edasine tegevusplaan.
12. Eeltoodud põhjendustel tuleb avaldajalt tuleb puudutatud isiku kasuks välja mõista põhjendatud ja vajaliku kuluna lepingulise esindaja tasu 150 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 7