← Eesti

2-16-105416/5

Obsah (12)§ 142§ 187§ 178§ 407§ 444§ 436§ 438§ 367§ 468§ 163§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Heiki Kolk Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 05.oktoober 2016 Võru kohtumaja Hagi ese Exp

§ 142lg 2).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (

§ 187lg 6).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (

§ 178lg 1, 2).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED

  1. Express Credit AS esitas Tartu Maakohtusse hagi J. K. vastu, milles esitatud asjaolude kohaselt sõlmis kostja hagejaga 12.09.2015 laenulepingu nr 20150912010, 230 euro saamiseks. Laenu tagastamise tingimused on sätestatud laenulepingus ning selle Üldtingimustes. Kostja kohustus saadud laenu tagastama ühekordse maksena hiljemalt 12.10.
  2. Kokku kohustus kostja tasuma 241, 27 eurot, sh laenu põhiosa 230 eurot ja intressid 11, 27 eurot. Kostja jättis saadud laenu täies ulatuses tähtaegselt tasumata. Hageja arvestab viiviseid lepingujärgses määras 0,16 % päevas alates 23.10.2015 kuni 28.06.2016 summas 92 eurot. Hageja taotleb välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 230 eurot; intressid 11, 27 eurot; võla sissenõudmiskulude kulud 20 eurot; seisuga 28.06.2016 sissenõutavaks muutunud viivis 92 eurot ning alates 29.06.2016 viivis põhinõudelt, so 230 eurolt kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 0,16% päevas, kuid mitte rohkem kui 230 eurot.
  3. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale avalikult kätte toimetatud avaldamisega väljaandes Avalikud Teadaanded 05.07.
  4. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles 2

(6)hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks. 3.

§ 407

lg 1, 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et ei esine ka teisi

§ 407lg-s 5 märgitud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid.

Neil asjaoludel lahendab kohus

§ 407lgtes 1, 3, 5 ja 51 sätestatut arvestades asja tagaseljaotsusega.

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407

lg 6 alusel rahuldamata.

§ 444

lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa, põhjendab hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulude kindlaksmääramist. 4. Hageja on kostjale laenu andes tegutsenud oma majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 436

lg 7 ja

§ 438

lg 1 on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. Vaidlust ei ole selles, et hageja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli hagejaga lepingut sõlmides tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel 12.09.2015 sõlmitud laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Samuti on viidatud laenulepingu üldtingimuste näol tegemist tüüptingimustega. 5. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimiseviisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. 5.1 Hagiavalduse kohaselt on võla sissenõudmisega seotud kulu 20 eurot vastavalt Üldtingimuste p 9.7, mis on hageja poolt kostjale saadetud meeldetuletuskirja ja ülesütlemise teatise (meeldetuletuse) kulu (2x10 eurot). Üldtingimuste p 9.7 järgi laenuandja poolt laenusaajale saadetud (liht-, või tähitud kirjaga või elektrooniliselt) ühe meeldetuletuskirja hind on vastavalt kehtivale hinnakirjale lepingu sõlmimise kuupäevaga: meeldetuletuse eest 10 eurot. Seoses kostjapoolse laenu tasumata 3

(6)jätmisega saatis hageja hagiavalduse kohaselt kostjale vastavad meeldetuletuskirjad 06.11.2015 ja 23.11.
  1. Kohus leiab, et hageja poolt üldtingimustes kindlaksmääratud meeldetuletuskirjade maksumus 10 eurot on ebamõistlikult suur, seejuures arvestades kulu tööjõule ja tööajale ning asjaolu, et meeldetuletuskirjade näol on tegemist sisuliselt tüüpkirjadega. Kohtu hinnangul on sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Seega on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, millega laenuandjal on õigus nõuda laenusaajale saadetud kirjaliku teadetega seotud kulutuste hüvitamist laenuandja üldtingimuste järgi. Kohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud võla sissenõudmiskulu suuruseks 10 eurot meeldetuletuskirjade saatmise eest (2x5 eurot), millega on võimalik ära katta ka võimalikud postikulud. Seega tuleb kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulude katteks meeldetuletuskirjade kulu 10 eurot; ülejäänud 10 euro osas jätab kohus nõude rahuldamata.
  2. Hageja arvestab viiviseid lepingujärgses määras 0,16 % päevas iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest alates 23.10.2015 kuni 28.06.2016 summas 92 eurot. Riigikohus on 10.05.2016 määruse p 3-2-1-25-16 p 13 leidnud, et hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Hagiavalduse kohaselt on pooled laenulepingus kokku leppinud viivise määras 0,16% päevas iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Viivisemäär 0,16 % päevas ehk 57,60 % aastas on ligikaudu kuus korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis viivise arvestamise ajal olnud 8 % kuni 8,05 % aastas. Kohus leiab, et kuivõrd lepinguline viivisemäär ületab seitsmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on see tühine ning hagejal ei ole seega õigus nõuda lepingus sätestatud määras viivist. Riigikohus on 10.05.2016 määruse p 3-2-1-25-16 p 13 märkinud, et VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. 6.1 Kuivõrd lepingujärgne viivisemäär on tühine tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras tulenevalt VÕS §-dest 113 lg 1, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viiviseid alates 23.10.2015 põhiosa võlgnevuselt 230 eurolt kuni 28.06.2016 (k.a) eest. Kohtu arvutuste kohaselt nimetatud perioodi seadusjärgseks viiviseks esitatud võlgnetavalt summalt on 12,66 eurot. 4
(6)7. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus VÕS §-de 8 lg 2; 76 lg 1; 82 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1; 397 lg 1;

§ 367

alusel hageja nõude osaliselt 263, 93 euro ulatuses; millest põhivõlgnevus on 230 eurot; võla sissenõudmise kulu 10 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 12,66 eurot ajavahemiku 23.10.2015 kuni 28.06.2016 eest, millele lisanduvad

§ 367

alusel viivis 0,02 % päevas tasumata põhinõudelt alates 29.06.2016 kuni põhinõude, so 230 euro täitmiseni, kusjuures viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega 12, 66 eurot ei tohi ületada põhinõude 230 euro suurust. Viivise 79, 34 euro ja võla sissenõudmise kulu 10 euro väljamõistmise osas tuleb jätta hagi rahuldamata. 8.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 9.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 485,75 eurot, aga kohus rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 282,33 eurot, jätab kohus menetluskulud 58 % ulatuses kostja ning 42 % ulatuses hageja kanda. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 256 eurot, millest riigilõiv hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale 100 eurot, esindajale makstud tasu õigusabi eest 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot) ja kohtutäituri tasu 36 eurot ( sh käibemaks 6 eurot). Seega taotleb hageja mõista kostjalt välja menetluskulud koos käibemaksuga. Hageja avaldab, et ta on käibemaksukohuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-65-13 p 16 leidnud, et menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuivõrd hageja kinnitab, et saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta.

§-dest 139 lg-st 2 , 144 p 51 , 172 lg 9 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 100 eurot ja kohtutäiturile tasutud menetlusdokumentide kätte toimetamise tasu 30 eurot. Kohtuväline kulu on

§ 144p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Antud hagi näol on tegemist hagiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Arvestades hagihinda, avalduse vormi, tõendeid ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, poolte vahel ei olnud õiguslikku vaidlust, asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 80 eurot. Seega on hageja menetluskulude suuruseks kokku 210 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 121, 80 eurot. Hageja taotlusel tuleb välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 121,80 eurot. 5

(6)/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.