KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2015 Tallinn Haldusasja number 3-15-1473 Haldusasi A.B.´i kaebus Tallinna

) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega, lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt nimetatud haldusakt või toiming (s. h ka tegevusetus), millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos väidetavalt tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti (toimingu) vahel. Samuti peab olema selge, et kaebaja esialgsed õiguskaitsevõimalused on ammendatud. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Seejuures võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

§ 9

lg-st 1 tulenevalt süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

1. Kaebaja väitel on talle tekitatud mittevaraline kahju seoses tervise kahjustamisega, mis sai võimalikuks vastustaja poolt kaebaja julgeoleku tagamata jätmise tõttu. Vanglale esitatud taotluses ja kaebuses on kaebaja kirjeldanud, et kaaskinnipeetava V.N.´i poolt toime pandud ründe tagajärjel ei tunne ta oma jalga väljastpoolt, kuna närv lõigati läbi. Samuti ei tunne kaebaja vigastuste tõttu sõrmi oma käel, nimetissõrm ei paindu ja käsi on kaotanud tundlikkuse, kuna kõõlused lõigati läbi.
2. Kohtuinfosüsteemi andmetel on 24.08.2015 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-15-4818 tunnistatud V.N. süüdi selles, et ta lõi 25.04.2013 kella 16:55 paiku Tallinna Vangla III üksuse kambris nr 20 kaaskinnipeetav A.B.´it kahel korral noaga vasaku reie piirkonda, tabades teisel löögil ka A.B.´i vasakut kätt, millega põhjustas A.B.´ile füüsilist valu ja tervisekahjustusi, mis kestsid vähemalt neli nädalat, nimelt: vasakut reit läbistava torke-lõikehaava (haava reie sisepinnal ja ülemise välimise haava reie välispinnal) koos lihastesisese arteri ja reienahanärvi vigastusega ning torke-lõikehaava vasaku reie välisküljel, samuti lõikehaava vasaku käe II sõrme alumises kolmandikus koos painutajakõõluse ja närvi vigastusega. Antud juhul puudub kirjeldatud sündmuse toimumise osas ka vaidlus. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses kirjeldatud sündmuse käigus tekitatud kehavigastustega ning vastustaja ei ole sündmuste sellist käiku ka vaidlustanud.
3. Riigikohus on 2.10.2014 otsuse nr 3-3-1-47-14 p-s 20 leidnud, et

§ 9

lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vt ka halduskolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13). Vanglale esitatud taotluses on kaebaja väitnud, et kahju (kehavigastuste näol) on tekitatud seoses sellega, et vastustaja ei ole taganud vanglas tema julgeolekut ja korda. Kohus leiab, et eeltoodud tingimused on täidetud ja kohustuslik kohtueelne menetlus on kaebaja esitatud nõude osas läbitud. 6
3. Kaebajale tekitatud ründe tagajärjel tekkinud tervisekahjustused on fikseeritud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Vangla Meditsiiniosakonna Maardu üksuse haigusloo väljavõtetes (tl 2025) ning vanglasiseses tervisekaardi väljavõttes (tl 26), samuti Qvalitas Arstikeskuse tervisekaardi väljavõttes (tl 66) ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiaktis nr 15E-PõI0090 (tl 67-69). Nimetatud tõenditest nähtub, et kaebajal oli peale ründe toimumist reie välisküljel umbes 8 cm pikkune kudesid läbiv torkehaav ja siseküljel umbes 4 cm pikkune kudesid läbiv torkehaav ning vasaku käe II sõrme alumisel kolmandikul umbes 2 cm pikkune ja 1 cm sügavune lõikehaav. Reiehaavast arteriaalne verejooks. Kaebaja paigutati Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus talle teostati kirurgiline operatsioon. Operatsiooni järgselt toimetati kaebaja järelraviks Tallinna Vangla Meditsiiniosakonna Maardu üksusesse. Seejuures viibis kaebaja haiglaravil perioodil 24.04.2013-30.05.
4. Haigusloo väljavõtete kohaselt avastati operatsiooni käigus reiehaavast läbilõigatud reienahanärv ning tuvastati samuti sõrmede painutajate kõõluste vigastus. Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõttest ning kriminaalmenetluses antud ütlustest nähtub, et nii enne kui peale operatsiooni on kaebaja kurtnud meedikutele tundlikkuse kadu reie piirkonnas. 9.05.2015 reiehaava niitide eemaldamisel on haav lahti läinud, mistõttu asetati kaebaja haavale dreen ja uus õmblus. Kõik õmblused eemaldati 27.05.
5. 4.06.2015 on Tallinna Vangla meditsiinitöötajate haigusloo andmetel haavad reiel armistunud. 24.03.2015 Qvalitas Arstikeskus AS-i tervisekaardi andmetel on kaebaja põhidiagnoos reienärvi vigastus puusa- ja reiepiirkonnas – nahanärv, ning kaasneva diagnoosina sõrmenärvivigastus. Neuroloog on samal vastuvõtul tuvastanud kaebajal vasaku reie väliküljel tundlikkuse languse, samuti, et kaebaja vasaku käe teist sõrme otsa ja esimese sõrme poolset külge ei tunne ja sõrme painutus on osaliselt takistatud – ilmselt kõõluse vigastusest. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperthinnangu kohaselt ei ole tervisekahjustused eluohtlikud, nende paranemine kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud ning nad ei põhjusta püsivat töövõimekaotust 40% ulatuses. Sama hinnangu kohaselt põhjustab sõrme painutuse takistus ja tundlikkuse häire (tekkinud kõõluse- ja närvikahjustuse tagajärjel) püsivat töövõimekaotust vähem kui 10% ulatuses.
6. Eeltoodu põhjal ei saa kohus nõustuda vastustajaga selles, et kaebajale ei kaasnenud tervisekahjustustega mingeid komplikatsioone ja tüsistusi. Antud juhul on kohtule esitatud tõendite alusel üheselt selge, et haavade paranemise järgselt on kaebajal reienärvivigastuse tõttu vasaku reie väliküljel tundlikkus langenud ning kaebaja ei tunne tekkinud kõõluse- ja närvikahjustuse tagajärjel vasaku käe teist sõrme otsa ja esimese sõrme poolset külge ja sõrme painutus on osaliselt takistatud, mis põhjustab püsivat töövõimekaotust vähem kui 10% ulatuses. Seega saab kaasnenud vigastusi pidada püsivateks. Nimetatud asjaolu ei muuda ka fakt, et kaebaja normaalne igapäevaelu ei ole vigastuste tõttu takistatud. Asjaolu, et kaebaja on ülekuulamisel märkinud, et temale tekitatud vigastused jooksmist ja käimist ei sega, ei lükka eelnimetatud tõenditega tuvastatut ümber. Kaebaja 6.03.2015 täiendava ülekuulamise protokollist (tl 64) nähtub samuti, et kaebaja on kurtnud reie piirkonnas tundlikkuse kadu, mis püsib senini. Samuti on kaebaja ülekuulamisel selgitanud, et ei tunne ka vasaku käe nimetissõrme ega saa seda painutada. Seega on kohtu hinnangul üheselt selge, et kaebajale on tekitatud kaaskinnipeetava poolt füüsilist valu ja tervisekahjustused (reiel noaga tekitatud 2 torkehaava, millega kaasnes lihaste sisene arteri verejooks ja närvi läbilõikamine ning vasaku käe teise sõrme painutaja kõõluse läbilõike), mis vajasid kirurgilist operatsiooni ja edasist ravi rohkem kui 4 nädalat. Seejuures on kaebajale tekkinud haavade piirkonnas haavade paranemise järgselt püsiv tundlikkuse kadu ning vähem kui 10% ulatuses püsivat töövõimekaotust põhjustav takistus sõrme painutamisel.
7. Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et kaebuse asjaoludest ei saa järeldada kaebajale kaasnenud hingelisi üleelamisi.

näeb tervisekahjustuse tekitamise korral sõnaselgelt ette mittevaralise kahju hüvitamise, mistõttu tuleb kohtu hinnangul tervisekahjustuse tekkimise korral eeldada mittevaralise kahju tekkimist, sh kehalise ja hingelise valu ja üleelamiste tekkimist. Arvestades 7 eelnevalt tuvastatud vigastusi ja nende iseloomu, on selge, et kaebajale on tekkinud kaaskinnipeetava rünnaku tagajärjel mittevaraline kahju. 26. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kahju on tekitatud vastustaja õigusvastase teo/tegevusetuse tulemusel ning kas vastustaja on kahju tekkimises süüdi, samuti kas vastustaja tegevuse/tegevusetuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos.

§ 12

lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Vangistusseaduse (VangS) § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt hõlmab järelevalve VangS-s ja vangla sisekorra eeskirjas (VSKE) ettenähtuid toiminguid julgeoleku tagamiseks. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-64-14 selgitanud, et julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut.

1. novembri
2. a otsuse nr 29474/09 Tautkus vs. Leedu p-des 52–53 on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) öelnud, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklist 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist – tingimusel, et sellise ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kinnitab, et riigil tekib teatud asjaoludel kohustus võtta tarvitusele meetmeid isiku elu kaitsmiseks teise isiku õigusvastase ründe eest. Euroopa Inimõiguste Kohus on riigi eelviidatud kohustust eriti rõhutanud kinnipeetavate isikute puhul, kes on vangla kontrollitud keskkonnas viibides, kust nad ei saa vabatahtlikult lahkuda, eriti haavatavas olukorras.
3. Eeltoodust tuleneb muuhulgas, et riigi kohustus isikut kaitsta ei ole absoluutne. EIK praktikas rõhutatakse, et riigi kohustust tuleb tõlgendada selliselt, et see ei paneks avalikule võimule võimatut või ülemäärast koormat ohu vältimiseks meetmete tarvitusele võtmiseks. Seetõttu on EIK sidunud avaliku võimu kohustuse kaitsta isiku elu ja kehalist puutumatust teadmisega või teadma pidamisega indiviidi ähvardava tegeliku ja otsese ohu olemasolust. Riigil tekib vastutus kui ta ei võta teadmisest või teadma pidamisest hoolimata tarvitusele tema võimuses olevaid meetmeid, mis oleksid mõistlikust eeldusest lähtudes aidanud ohtu vältida. Kui riik on nimetatud olukorras tegevusetu, on ta vastutav isikule vangistuses viibides tekitatud kehavigastuste eest. (vt EIK 14.03.
4. a otsus asjas Paul ja Audrey Edwards vs Ühendkuningriigid, 10.01.
5. a otsus asjas Česnulevičius vs Läti ning 14.02.
6. a otsus asjas Shumkova vs Venemaa).
7. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „ Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine vanglasisesel saatmisel kohustuslik. Tallinna Vangla kodukorra (kinnitatud Tallinna Vangla direktori 31.01.
8. a käskkirjaga nr 20) punkti 4.6 kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel läbi. Selleks on ta kohustatud seisma näoga seina poole ja asetama käed seinale vanglaametniku osutatud kohale. Vajadusel tehakse kinnipeetavale täielik läbiotsimine koos lahtiriietumisega. Vastustaja poolt kohtule esitatud läbiotsimist teostanud valvuri ametijuhendi (tl 100) kohaselt on valvuri teenistusülesandeks muuhulgas otsida läbi valvepiirkonda saabuvaid ja sealt lahkuvaid isikuid ja võtta kinnipeetavatelt ära keelatud esemeid tulemusega, et keelatud esemed on avastatud ja ära võetud ning keelatud esemete levik on tõkestatud. Kohtu hinnangul tuleb kinnipeetavate üle järelevalvet teostavatel ametnikel suhtuda kinnipeetavate läbiotsimisse eriti tähelepanelikult ja kõrgendatud tähelepanuga olukordades, kus kinnipeetavatel on juurdepääs keelatud esemetele. Kaebajat rünnanud V.N.i kahtlustatavana ülekuulamise protokollist nähtub, et V.N. otsustas 25.04.2013 kl 12.00 paiku kaebajaga tekkinud tüli järgselt ja kl 16.00 tööle saabumise järgselt võtta vangla sööklast kl 16.20 paiku kaasa kööginoa pikkusega ca 25-27 cm. V.N. võttis noa nugade stendilt, 8 kus on seitse nuga ja nugade nimekiri, ning asetas valvurite eksitamise eesmärgil äravõetud noa asemele koorimisnoa. V.N. peitis noa kubemepiirkonda vöö vahele ning sööklast lahkudes teostatud läbiotsimisel liikus V. N. kõrvale ja valvur nuga ei leidnud. Sellist sündmuste käiku kirjeldab vastustaja ka kohtule esitatud vastuses. Seega on selge, et kinnipeetav V. N. otsiti küll läbi, kuid sööklast kaasavõetud nuga läbiotsimisel ei avastatud.
9. Vastustaja on avaldanud seisukohta, et vangla ametnik ei ole hoolsuskohustust rikkunud olukorras, kus kinnipeetav on läbiotsimisel suutnud noa peitmisega ja kõrvale liikumisega valvurit eksitada. Kaebaja on väitnud, et temale vigastuste tekitamiseks kasutatud kööginoa pikkus oli 25-27 cm ning laius 5 cm. Kriminaalmenetluses läbiviidud ülekuulamise kohta koostatud protokollist (tl 59) nähtub, et V. N. kirjeldab nuga samas pikkuses (tl 59) ning täiendavas ülekuulamise protokollis (tl 6061) ka ca 30 cm pikkusena. Seejuures on V.N. kirjeldanud, et noa tera ülemisel osal oli ka avaja purgikaante avamiseks. Vastustaja ei ole vastuväiteid noa mõõtmete ja kirjelduse kohta esitanud. Kohtu hinnangul on vangla ametnik, jättes läbiotsimise käigus selliste mõõtmetega kööginoa avastamata, teostanud toimingu ilmselgelt hooletult ning on rikkunud sellega kohustust viia läbiotsimise toiming läbi viisil, mis tagab julgeoleku vanglas. Täpsemalt ei olnud vanglaametnike tegevus läbiotsimisel kooskõlas ametijuhendis sätestatuga ja VangS § 66 lg-ga 1 ning on seetõttu õigusvastane ja süüline. Kodukorrast nähtuvalt peab kinnipeetav läbiotsimisel olema näoga seina poole käed seinal. Läbiotsimise alus tuleneb VangS § 68 ja justiitsministri 05.09.2011 määrusest nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ 4 peatükist. Läbiotsimise eesmärgiks on ennetada ja takistada keelatud esemete osakonda jõudmist ja sealt väljumist. Isegi kui kubemepiirkonda peidetud nuga ei olnud mingil moel märgatav või tavapärasel läbiotsimisel avastatav, pidanuks igal mõistlikul ja samas olukorras oleval valvuril tekkima läbiotsimise teostamisel kinnipeetava kõrvale liikumisel mõistlik kahtlus, et kinnipeetav võib varjata keelatud esemeid. Seejuures ei saanud oma kohustusi korrektselt täitvale valvurile jääda kinnipeetava asendit arvestades märkamata ka noa varjamiseks tehtud liigutus. Kohus rõhutab veelkord, et olukorras, kus kinnipeetavatel on juurdepääs keelatud esemetele, sh terariistadele, tuleb vanglateenistuse ametnikel olla järelevalve teostamisel, sh läbiotsimise toimingu teostamisel eriliselt tähelepanelik ja hoolas. Seetõttu tuleb julgeoleku tagamata jätmise tõttu pidada õigusvastaseks vangla tegevust kinnipeetava läbiotsimisel. Kohus juhib tähelepanu ka Riigikohtu 5.12.2012 otsusele asjas nr 3-3-1-57-12 p-s 14, kus kohus leidis, et vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks võib piisata juba asjaolust, et kaebaja tervis halvenes ning selle (üheks) põhjuseks võis olla vanglapoolne kohustuste rikkumine.
10. Tallinna Vangla valvuri N.P.´i poolt kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt (tl 62 ja 102) kontrollitakse nugade arvu köögis hommikul tööle tulles ja õhtusel ajal vahetuse üleandmisel ning päevasel ajal ei ole nugade kontrollimine otstarbekas, sest kinnipeetavad kasutavad nuge. Vahetuse orienteeruv ajavahemik sel päeval oli 7.30-19.
11. Noa puudumine fikseeriti samal päeval pärast rünnaku toimepanemist. Samadele ütlustele on viidanud vastustaja ka kohtule esitatud vastuses. Kohtu hinnangul tuleb arvestada antud juhul käesoleva kohtuotsuse p-s 29 viidatud EIK seisukohta, et riigil tekib isikule vangistuses viibides tekitatud kehavigastuste eest vastutus, kui ta ei võta teadmisest või teadma pidamisest hoolimata tarvitusele tema võimuses olevaid meetmeid, mis oleksid mõistlikust eeldusest lähtudes aidanud ohtu vältida. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et peale rünnaku toimumist on paigaldatud söökla väljumiskohta turvaväravad, mille abil on võimalik kindlaks teha kinnipeetavatel sööklast väljumisel võimalike kaasas olevate keelatud esemete olemasolu. Kohtu hinnangul ei olnud ründe toimumise ajal julgeoleku tagamiseks piisav nugade arvu kontrollimine sööklas üksnes vahetust üle võttes ja seda õhtul üle andes, kui kinnipeetavad liiguvad selle vahele jääval ajal sööklast eluosakonda. Vangla pidi suutma teadvustada ohtu, et kinnipeetavad võivad kasutada võimalust toimetada keelatud esemeid eluosakonda. Kohtu hinnangul pidanuks vanglateenistus ka ründe toimumise ajal võtma lisaks kinnipeetava läbiotsimisele ka muid tema võimuses olevaid meetmeid keelatud esemete tuvastamiseks (nt regulaarne nugade arvu kontroll kinnipeetavate sööklast 9 lahkumisel). Seda liiatigi veel olukorras, kus vangla peab täieliku läbiotsimise teostamist iga kinnipeetava suhtes eraldi ebamõistlikult koormavaks. Arvestades, et Tallinna Vangla valvuri N.P.´i poolt kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt (tl 62) oli söökla neljas ruumis kokku 22 nuga, ei saa pidada nugade täiendavat kontrollimist päevasel ajal kuidagi ebamõistlikult koormavaks või ajamahukaks. Täiendava meetme vajadus ilmneb selgelt ka vangla enda tegevusest, kus vangla on alles peale ründe toimumist paigaldanud asjakohased turvaväravad keelatud esemete avastamiseks. Vastustaja on seega antud olukorras olnud üldise julgeoleku tagamisel tegevusetu, mistõttu on ta vastutav kaebajale vangistuses viibides tekitatud kehavigastuste eest. Seetõttu tuleb julgeoleku tagamata jätmise tõttu pidada õigusvastaseks vangla tegevust ka nugade kontrollimisel.
12. Kohus nõustub iseenesest vastustajaga selles, et kuigi V.N. on eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav, ei olnud vanglal ainuüksi sellel põhjusel alust kahtlustada, et isik võib korda saata kaebuses kirjeldatud ründe. Lisaks on vastustaja selgitanud, et isik oli töötanud majandustöödel ja sööklas abitöödel pikka aega ning varasemalt ei olnud esinenud ühtegi intsidenti. Eluaegsete vangide kinnipidamise tingimused ei erine VangS kohaselt põhiosas teiste vangistusega karistatud isikute kinnipidamisest. VangS-s on sätestatud eluaegsete kinnipeetavate suhtes vaid kaks olulist erisust: 1) § 20 kohaselt ei või avavanglasse ümber paigutada eluaegset vangistust kandvat kinnipeetavat, ehk isik viibib seega kogu aeg kinnises vanglas; 2) § 32 lõige 6 näeb ette, et lühiajalise väljasõidu (kuni 21 kalendripäeva aastas) luba ei anta eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale. Vangla sisekorraeeskirja § 965 on sätestatud ka see, et vangla võib keelata eluaegset vanglakaristust kandval isikul väljaspool vanglat töötamise. Ründe toimumise ajal kehtinud täitmisplaani (Justiitsministri 25.03.2008 määrus nr 9) § 6 kohaselt paigutatakse eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetav Tallinna Vanglasse, Tartu Vanglasse või Viru Vanglasse. Muid erisusi eluaegsete kinnipeetavate suhtes ei ole õigusaktides sätestatud.
13. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt öelnud, et „mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub avaliku võimu kandjal. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab, et ta ei olnud mittevaralise kahju tekitamises süüdi“ (vt halduskolleegiumi
14. juuni
15. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02, p 14). Süüst vabanemiseks piisaks, kui vastustaja selles asjas tõendaks, et ta ei olnud hooletu. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et Tallinna Vangla ametnikud on tööülesannete täitmisel olnud hooletud, mis tingis ohtliku eseme (kööginuga) sattumise kinnipeetava kätte. Vastustaja ei ole oma süü puudumist tõendanud. Tulenevalt asjaolust, et vastustajapoolne kohustuste rikkumine läbiotsimisel ja kööginugade kontrollimisel võimaldas kaebaja vastu toimunud ründe just sellise ründerelva ja vastavate vigastustega, on vangla tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4). Nugade kontrollimata jätmine kinnipeetavate köögist lahkumisel ja V.N.´i läbiotsimine viisil, mis võimaldas tuua noa eluosakonda, on vastustaja raskeks hooletuseks (VÕS § 104 lg 4) ning toob endaga kaasa vastutuse kaebajale tekitatud kahju eest. 33.

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

§ 13

lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et vastutuse tekkinud kahju eest välistab

§ 13

lg 3, mille kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus on käesolevas otsuses eelnevalt jõudnud seisukohale, et vastustaja ei ole vajalikku hoolsust järginud ning on andnud samuti hinnangu põhjusliku seose ja vastustaja vastutuse kohta. Ka ei vabasta 10 vastustajat vastutusest see, et kaebaja ei ole esitanud mittevaralise kahju nõuet ründaja vastu. Kaebaja enda valik on see, millise vastutava isiku vastu tema nõude esitab. Küll aga saab kahju nõude esitamise erinevaid võimalusi võtta arvesse kahju hüvitise suuruse määramisel.

1. Kohtu hinnangul ei saa antud juhul arvestada hüvitise suuruse määramisel asjaolu, et kaebaja ei ole vastustajat teavitanud ründe toimumise päeval ründele eelnenud konfliktist ega solvangute vahetamisest. Vastustaja leiab, et tal polnud seetõttu võimalik kahju tekkimist ära hoida, kuid kaebajal oli selline võimalus olemas. Vastustaja viitab ka Tallinna Vangla kodukorra punktile 1.11.1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud järgima kaaskinnipeetavatega suhtlemisel kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Sellele tuginedes leiab vastustaja, et kinnipeetavatel lasub kohustus hoiduda solvamisest või konfliktist ning kaaskinnipeetava poolt agressiivsuse ülesnäitamisel teavitada vanglateenistust. Kohtu hinnangul ei saa kinnipeetav eeldada või pidada võimalikuks, et kaaskinnipeetavaga toimunud konfliktile ja/või solvangute vahetamisele järgneb tingimata rünne. Mitte ükski kohtule esitatud tõenditest ei viita ka sellele, et ründaja oleks kaebajat enne ründe toimumist ähvardanud kehavigastuste tekitamisega või muul moel vägivallaga. Lisaks ei ole täit kindlust selles, kas ründe toimumise päeval toimus kaebaja ja ründaja vahel konflikt ning millistel asjaoludel see toimus. Kaebaja poolt kriminaalmenetluses antud ütlustest (tl 57) nähtub, et ta ei mäleta, kas päeval tekkis erimeelsusi või mitte, kuid vestlus oli ning samuti, et varasemalt konflikte ei ole olnud. V.N.i ülekuulamise protokolli kohaselt läks ta rünnaku toimumise päeval kella 12.00 paiku kaebajaga tülli vastastikusest mittesallivusest ning tüli lõppes solvangute vahetamisega. Vastustaja viitab ka 25.04.2013 peale rünnakut antud valvuri ütlustele, kus kaebaja on vahetult peale rünnaku toimumist valvurile öelnud, et ta ei mäleta, kes teda ründas. Vastustaja ei pea nimetatud asjaolu usutavaks ning leiab, et kaebaja soovib isiklikku vastutust välistada. Olukorras, kus kaebajat on küsitletud vahetult peale rünnaku toimumist, ei saa välistada, et tal on rünnaku tagajärjel šokk ning ta ei pruugi toimuvat täielikult aduda ega vastata küsimustele adekvaatselt. Arvestades ründe asjaolusid ja inimeste erinevaid reaktsioone, sh võimalikku šokiseisundit, kus võivad ilmneda mistahes reaktsioonid, ei saa kaebajale ette heita ka seda, et ta ei karjunud või ei andnud muul moel ründest märku. Isegi kui toimus konflikt V. N.iga, ei viita ükski asjaolu sellele, et kaebaja oleks pidanud sellest tulenevalt rünnakut ette nägema. Isegi kui ründele eelnes samal päeval kaebaja ja ründaja vaheline konflikt, siis vanglaametnike intsidendist teavitamata jätmine ei välista siiski vangla vastutust. Seega on kohus seisukohal, et käesoleva juhtumi puhul ei ole võimalik tuvastada, et kaebaja oleks vangla administratsiooni teavitamata jätmisel rikkunud Tallinna Vangla kodukorra järgset kohustust. Vangla kohustus tagada kinnipeetava julgeolek vangla territooriumil ei saa tugineda vaid ohustatud kinnipeetava poolt vanglale edastatavale informatsioonile, vaid arvesse peab võtma ka teisi vanglale teada olevaid asjaolusid. Kohus loeb üldtuntud asjaoluks, et kinnipeetavad isikud ei pruugi kaaskinnipeetavate kättemaksu kartuses avaldada vanglale (tõest) informatsiooni nende vastu suunatud füüsilise ja verbaalse vägivalla juhtumite kohta. Vägivallast ohustatud kinnipeetava poolt vangla administratsioonile edastatud informatsiooni ei ole vanglale muudest allikatest teadaoleva informatsiooni kontekstis oluliseks pidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Näiteks ei omistanud Euroopa Inimõiguste Kohus olulist tähtsust asjaolule, et kinnipeetav A. C. keeldus avaldamast vangla administratsioonile enda peksjate nimesid (10.01.2012 otsus asjas Česnulevičius vs Läti, p 86). Ka ei vabanenud vangla Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoha järgi vastutusest seetõttu, et ta järgis väidetavalt kinnipeetava suulist soovi, kes keeldus esmaabist (14.02.2012 otsus asjas Shumkova vs Venemaa). Seetõttu ei ole vangla oma tegevuses seotud kinnipeetavate avaldustega.
2. Kaebaja väitel ei suunanud vastustaja teda peale operatsiooni neuroloogi vastuvõtule, kuigi kirurg oli sellise konsultatsiooni määranud. Seejuures ei ole vastustaja sellisest asjaolust kaebajat teavitanud. Alles
3. aastal teostatud neuroloogi vastuvõtul selgus, et raviks on liiga hilja. Vastustaja väitel ei olnud neuroloogi vastuvõtuks vajadust, kuivõrd kaebajal puudusid pärast haavade paranemist kaebused, mis andnuks põhjust täiendavate uuringute sooritamiseks ja raviks või väljendunud püsivates 11 tervisekahjustustes. Vaidlus puudub selles, et kaebajale teostati haiglas ja ka peale haiglast lahkumist meditsiiniline jälgimine ja ravi. Kaebaja on ka ise väitnud, et haavade paranemisega seonduvalt tal kaebused puudusid. Vangla haigusloo väljavõtetest ei nähtu, et vangla arst oleks pidanud vajalikuks neuroloogi vastuvõttu. Samuti ei nähtu vangla tervishoiutöötajate sissekannetest, et kaebajal esineksid sellised näidustused neuroloogi vastuvõtule pääsemiseks. Nimetatud asjaolud ilmnevad teiste arstiabi osutajate sissekannetest ning kaebaja poolt kriminaalmenetluses antud ütlustest. Kohus on eelnevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Qvalitas Arstikeskuse haigusloo väljavõtete ning kriminaalmenetluses antud ütluste põhjal tuvastanud, et kaebaja kurtis tundlikkuse kadu reiel nii enne kui peale operatsiooni. Haigusloo väljavõttes nr 1341455 (tl 20) oleva sissekande kohaselt on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla raviarst teinud järgmise sissekande: „…..kaebab tundlikkuse kadu reie piirkonnas. Hiljemalt on vajalik neuroloogi konsultatsioon“. Vaidlus puudub ka selles, et kaebajale teostati neuroloogi konsultatsioon prokuratuuri taotlusel alles 24.03.2015, mil Qvalitas Arstikeskuse tervisekaardi (tl 66) sissekande kohaselt kaebajal kaebused puudusid. Seejuures on neuroloog tuvastanud, et reie välisküljel on tundlikkuse langus, vasaku käe teise sõrme otsa esimese sõrme poolset külge ei tunne ning sõrme painutus on osaliselt takistatud. Lisaks on neuroloog teinud tervisekaardile sissekande, et isik ravi ei vaja, kuna intsident leidis aset
4. aastal. Seega on selge, et SA PõhjaEesti Regionaalhaigla kirurg küll tuvastas neuroloogi vastuvõtu vajaduse, kuid peale operatsiooni läbiviimist paigutati kaebaja Tallinna Vangla Maardu haiglasse ning vangla tervishoiutöötajate sissekannetest neuroloogi vastuvõtu vajadust ei ilmne. Samuti ei nähtu, et ka kaebaja ise oleks sellist vastuvõttu nõudnud või juhtinud vangla meditsiinitöötajate tähelepanu näidustustele, mis viitaksid eriarstiabi konsultatsiooni vajadusele.
5. Vangs 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 52 lg 1 järgi osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21 lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 toodud juriidilise vormi nõudeid. Seega tegutseb vangla arst VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Arvestades eeltoodut, on kaebaja väited neuroloogi vastuvõtule pääsemise osas seotud pigem tervishoiuteenuse kvaliteediga. Kohus selgitab, et tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Seejuures puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. Antud juhul võib esineda küll olukord, kus selline vajadus eksisteeris tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi tehtud sissekandest, kuid vangla tervishoiutöötajad on selle tähelepanuta jätnud. Nimetatud asjaolu ei saa aga tuvastada käesolevas menetluses, kuivõrd tervishoiuteenuse kvaliteeti puutuv ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtu pädevusse võiksid kuuluda küsimused, kus kaebaja suhtes ei ole teostatud vangistusseaduse normidest tulenevat tervisealast järelevalvet, või ei ole tagatud vältimatu abi kättesaadavus või et asjakohase eriarstiabi osutaja juurde saatmiseks on tuvastatud vangla arsti poolt küll näidustused, kuid vangla sellest hoolimata isikut eriarstiabi osutaja juurde ei suuna. Nimetatud olukorda antud juhul ei esine. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-53-10 leidnud, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda Riigikohtu hinnangul aga õigussuhte olemust ning tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Kohus selgitab, et tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus 12 suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Seejuures on maakohtu pädevuses ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.
6. Kuivõrd antud juhul ei ole vangla tervishoiutöötajate poolt tuvastatud näidustusi, mis viitaksid neuroloogi vastuvõtu vajadusele ning sellistele näidustustele ei ole tähelepanu juhtinud ka kaebaja, siis ei saa arvestada kahju hüvitise määramisel vangla tegevust neuroloogi vastuvõtule suunamata jätmise tõttu. Küll aga on kaebajal selles osas õigus esitada ravikvaliteeti puudutav tsiviilõiguslik nõue eriarstiabi osutaja vastu maakohtule.
7. HKMS § 61 lg-st 5 tuleneb kohtu kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13; nr 3-21-85-08, p 13). Kaebaja nõuab kahju hüvitamist summas 50 000 eurot. Kinnipidamisasutuse hooletust käitumisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on EIK näiteks asjas nr 10799/06 Jashi vs. Gruusia mõistnud välja hüvitise 3000 eurot (kinnipidamisasutus ei võtnud tarvitusele piisavaid meetmeid takistamaks kinnipeetava ligipääsu erinevatele ravimitele ning kinnipeetav proovis end nende üledoosiga tappa). Kuid ka selles asjas on 3000 eurot loetud proportsionaalseks hüvitiseks mitte ainult kinnipidamisasutuse hooletu käitumise eest, vaid eelkõige ebakohase arstiabi osutamisega (kinnipeetava psüühilise häire ravimata jätmine ja kohasesse raviasutusse paigutamata jätmine) tekitatud kahju eest. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-64-14 pidanud põhjendatuks mõista vanglalt kinnipeetavale kääridega tekitatud tervisekahjustuste eest välja hüvitise summas 1000 eurot. Nimetatud asjas tekitati samuti isikule kaaskinnipeetava poolt kehavigastusi, mille tagajärjel aga ei liikunud enam torkehaavade tõttu isiku vasaku käe sõrmed. Erinevalt käesolevast asjast, oli kohus nimetatud asjas tuvastanud isiku sõrmedel mõõduka liikumispiiratuse, mille puhul ei ole välistatud, et sõrmede liikuvus aja jooksul paraneb või taastub täielikult. Kohus peab põhjendatuks mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja kahju hüvitise summas 1500 eurot. Kohus arvestab kahju hüvitise määramisel käesolevas otsuses tuvastatut, sh kaebajale tekitatud tervisekahjustuste ulatust, paranemise kestvust ning kaebajale kaasnenud tervisekahustuste püsivust (kõõluse- ja närvikahjustuse tagajärjel tekkinud sõrme painutuse takistus ja tundlikkuse häire, mis põhjustab püsivat töövõimekaotust vähem kui 10% ulatuses ning närvikahjustuseega kaasnenud tundlikkuse kadu reiel). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ning et kaebajal on vaatamata sellele, et ründaja on eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav, võimalus esitada nõue ka ründaja vastu. Lisaks on hüvitise suuruse määramise juures oluline ka see, et vastustaja on küll loonud oma raske hooletusega võimaluse kasutada kaebaja ründamiseks nuga, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud.
8. Vastavalt HKMS 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse halduskohtumenetluses tekkinud kulude vastustaja kanda jätmiseks. Kaebaja eest on tasutud küll riigilõiv summas 82 eurot, kuid see on 8.09.2015 määrusega tagastatud, sest riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt kehavigastusega seotud kaebuse läbivaatamisel riigilõivu ei võeta. Muude kulude kandmise kohta kaebaja andmeid esitanud ei ole. Seetõttu peab kohus mõistlikuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 13 Kadriann Ikkonen kohtunik 14