Obsah (6)

§ 66§ 37§ 38§ 55§ 45§ 41

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-367 Otsuse kuupäev 22. jaanuar 2016. a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vangla vastu ka

§ 66

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (JVK) § 2 p 1 kohaselt on järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Eelnimetatud normidest tulenevalt kasutatakse öisel ajal kambris valgustust seetõttu, ei oleks võimalik teostada järelevalvet ning visuaalseks kontrolliks peab nägema kambris toimuvat. Seetõttu on ka pimedal ajal valgustatuse olemasolu kambris vajalik. Eluhoonete erinevuste osas jääb Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluses toodud seisukohtade juurde. Kaebaja kirjeldatud erinevused ei ole käsitletavad diskrimineerimisena. Tartu Vangla on rakendanud kaebajat vangla majandustöödel 2012. a, 2013. a ning ka 2014. a IV kvartalis igakordselt kolme kuu vältel.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui

ei sätesta teisiti.

§ 38

lg 1 kohaselt kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Eesti Vabariigi põhiseadus ei garanteeri õigust tööle ning töötul ei ole õigust nõuda, et riik tagaks talle töö. Subjektiivset õigust nõuda endale tööd ei ole ka kinnipeetaval. 2

§ 55lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Kohtu seisukoht

1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja, kes viibib kinnipidamisasutuses alates
2. aastast, on käesolevas haldusasjas vaidlustanud väidetavad ebainimlikud kinnipidamistingimused ja hageb seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist Tartu Vanglas perioodidel
3. november kuni
4. detsember
5. a ja
6. detsember
7. a kuni
8. november
9. a tekitatud kahju eest.
10. Kaebuse kohaselt on kaebajal vanglale järgmised õiguslikud etteheited: -kambris ei olnud piisavalt isiklikku ruumi, EIK praktika kohaselt on soovituslikuks miinimumiks 4 m2, maha tuleb arvata mööblialune pind; -vangla ei väljasta nõudepesuks vajalikke vahendeid; -kambri aknast ei paista loomulikku päevavalgust lauale kunstlik valgustus asub kambri lae keskel, mitte laua kohal; -öösel põleb kambris tuli; -kinnipidamistingimused on erinevate eluhoonete vahel erinevad; -vangla ei ole taganud kolme aasta jooksul tööd; -spordisaali saab kasutada üksnes üks kord nädalas.
11. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
12. Poolte vahelise vaidluse lahendamisel juhindub halduskohus Riigikohtu halduskolleegiumi
13. detsembri
14. a kohtuotsusest kohtuasjas nr 3-3-1-42-15, milles on käsitletud analoogset kinnipeetava ja vangla vahelist vaidlust. Riigikohus on selles hiljutises kohtulahendis põhjalikult analüüsinud valdavat enamikku kaebaja poolt osundatud EIK lahenditest ja jõudnud järeldusele, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
16. Seega on kaebaja põhiargument väidetavate ebainimlike kinnipidamistingimuste kohta Tartu Vanglas kummutatud. Arvestades kaebaja isikliku ruumi suurust Tartu Vanglas ning pidades silmas, et kaebaja ei ole kaebuses esile toonud asjaolusid, mis võiksid tingida tema inimväärikuse alandamise õigusliku hindamise erinevalt EIK sellekohasest praktikast, ei pea halduskohus nende asjaolude ilmnemist ka tõenäoliseks. Käesolevas kaasuses kaebaja poolt tõstatatud asjaoludest lähtudes ei ole halduskohtul Riigikohtu põhjalikule käsitlusele eelviidatud otsuses käesoleva kaasuse valguses õiguslikult EIK praktikast lähtudes halduskohtu arvates tarvis midagi lisada. Kaebaja kandis karistust 10 m2 suurustes kambrites. Kui seal peeti kinni ka kahte kinnipeetavat, olid rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimlikud tingimused kambripinna aspektist igati tagatud. Selles osas on kaebuses alusetu. Siseriiklikult sätestatud põrandapind kinnipeetava kohta oli vaidlusalusel perioodil 2,5 m2, millist miinimumnõuet ületati kaebaja puhul seega vähemalt kahekordselt.
17. Tartu Vangla on modernne
18. sajandil kasutusele võetud kinnipidamisasutus, kus kambrites on vangistuses viibijate kasutuses soe kraanivesi. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust lisaks soojale veele teiste kaasaegsete nõudepesuks võimalike vahendite riigi arvel väljastamiseks. Isiku enda toidunõude pesemise kohustus ei ole meie kultuuriruumis diskrimineeriv. Seega on kaebus ka selles osas ilmselgelt põhjendamatu. 3 13.

§ 45

lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Seega ei pea kambris olev aken ja kunstlik valgustus eraldi tagama ruumi piisavat valgustust, vaid päikesevalguse ja kunstliku valguse sümbioosis. Kohus nõustub vastustajaga, et valgusti asukohast on olulisem akna ja valgusti asukoha suhtes õige istekoha valik tagamaks maksimaalset valguse langemist kambri sisutusse kuuluvale lauale. Halduskohus ei pea eluliselt usutavaks, et sisearhitektid ei ole kambri sisutuse paigutuse projekteerimisel ja planeerimisel arvestanud laua parima asukohaga kunstliku- ja loomuliku päevavalguse langemiseks kambri laual olevale raamatule või kirjatööle. Voodis pikali olles lugemine ei mõju nägemisteravust soodustavalt. Kaebus on ka selles osas põhjendamatu.

1. VSkE § 10 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale ette nähtud 8-tunnine pidev uneaeg. Vastustaja on tunnistanud, et kambrites kasutatakse öörahu ajal valgustust, mis võib pärssida teataval määral und. Öövalgustusena kasutatakse aga madala võimsusega luminestsents valgusteid, mida tavaliselt kasutatakse dekoratiivvalgustusena ning mis tagab pimedal ajal ruumis orientatsiooni. Seega ei ole öövalgustus sama, mis päevane valgustus. Öövalgustuse eesmärgiks on tagada vanglas järelevalve teostamise ning kambris toimuva jälgimise võimaldamine. Halduskohus nõustub vastustajaga, et tegemist on eesmärgipärase, vajaliku ning proportsionaalse toiminguga, mis on vajalik vanglas üldise julgeoleku tagamiseks. Kui kaebajat häiris silma paistev valgus, oleks olnud võimalus taotleda vaidlusalusel perioodil enda ümberpaigutamist vastavalt kas alumisele või ülemisele narile, s.t sinna, kus kaebaja arvates on öövalgustusest tulenev ebamugavus tema jaoks väiksem. Kaebaja ei ole seega kasutanud esialgseid õiguskaitsevahendeid. Samas on kaebaja enda ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks vastustaja poolt kasutatav abinõu proportsionaalne ning ei ole kohtupraktika valguses käsitatav ebainimlikuna kvalifitseeritava tingimusena, mis ei tuleneks vangistusega kaasnevast tavapärasest ebamugavusest. Kohtu hinnangul võib analoogne olukord esineda nt vanadekodudes ja tervishoiuasutustes, kus ühes toas või palatis viibib tavapäraselt rohkem kui üks patsient ja muudes taolistes olukordades, mida üldtunnustatult ei peeta ebainimlikuks olukorraks isegi kõrgeealiste või haigete isikute puhul, kellel võib unega probleeme olla tervisliku seisudi tõttu rohkem kui keskealisel elujõulisel mehel. Üldteada olevalt tagab parema une päevane aktiivsem füüsiline aktiivsus. Kaebus on ka selles osas alusetu.
2. Kaebaja poolt osundatud erinevusi vangla eluhoonete vahel ei saa pidada õigusvastaseks ning need ei saanud tuua kaasa kaebaja väärikuse alandamist. Vangistust reguleerivad õigusaktid (vangistusseadus, vangla sisekorraeeskirjad, vangla kodukord) ei määra täpselt, kui suur peab olema jalutusväljaku või puhkeruumi suurus, milline peab olema nende sisustus, samuti pole määratud näiteks millisest materjalist peab olema sanitaartehnika, või kus peab asuma dušš. Vangla on kinnitanud, et vangla on taganud süüdimõistetud kinnipeetavatele ühesugused õigused erinevates hoonetes. Riigikohtu halduskolleegiumi 26.05.2008 otsuses nr 3-3-1-20-08 on sedastatud, et seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused. Riigikohus on pidanud võimalikuks ka selgitada, et vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavale vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine 4 tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud (p 24). Seega ei ole hoonete erinevused ka käesolevas kaasuses kaebaja poolt toodud asjaoludel käsitletavad mingil juhul ebainimlikena ja kaebus on sel motiivil põhjendamatu.
3. Vastustaja on halduskohtu hinnangul kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses põhjendatult selgitanud, mis kaalutlustest lähtudes vangla kindlustab võimaluse korral kinnipeetavale töö, kuid absoluutset kohustust kinnipeetavale tööd anda, vanglal ei ole. Samuti märgib vangla õigustatult, et on kaebajat rakendanud kolm korda majandustöödele, mille ajaline kestvus on olnud kokku üheksa kuud. Seetõttu on vangla võimalusel kaebajat tööhõives rakendanud ja kaebus ei ole ka sel motiivil rahuldamisele kuuluv.
4. Seoses ebapiisava spordisaali kasutamise võimalusega osundab halduskohus, et tulenevalt

§ 55

lg-st 1 on vanglal kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Seega ei ole seaduses üheselt sätestatud millises mahus nimetatud võimalus tagada tuleb, mistõttu on tegemist vanglale kaalutlusruumi jätva õigusnormiga. Halduskohus on seisukohal, et kaebajal on kehakultuuriga tegelemise võimalus lisaks spordisaali kasutamisele ka jalutuskäikudel ning seega ei riku spordisaali kasutamise võimalus üks kord nädalas kolme korra asemel kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et võiks tekitada kaebajale väärikuse alandamise tunde ja sel motiivil kaebuse rahuldamise aluse. 18. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja ei ole nimetatud nõuet rikkunud. Kuna kinnipeetavate kaebustele on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus, jätab halduskohus tähelepanuta kaebaja väited (tl 88-91, 93), milles kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Samuti jäävad rahuldamata kaebaja taotlused (tl 8, 88-91, 93, 94) täiendavate tõendite kogumiseks. 19. Kaebaja ja vastustaja menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS §-de 108 lg 1, 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik 5