KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-14-5678

) § 77 lg-st 3 tuleneb, et pärandvara jagamisel tuleks aluseks võtta ennekõike omandiosade suurused. Pärast seda, kui omandiosade suurusest lähtuvalt on pärandvara jagatud ja seejärel tuvastatakse, et ühe omandiosa(d) on väärtuselt suurem(ad) kui teiste omandiosa(d), saavad vähemväärtuslike osade omanikud

§ 77lg 3 või Pär

S § 159 lg 4 alusel nõuda rahalist hüvitist. Ei ole põhjendatud, et ühisomanik, kellele kuulub suurim omandiosa, saaks kinnistu jagamisel väikseima suurusega kinnistu ainuomanikuks. Arvestades taotletud kinnisasja reaalosadeks jagamise piire, ei ole ka tagatud, et kõiki kinnistuid oleks võimalik sihtotstarbe kohaselt kasutada, seda ennekõike kostjale jääva kinnistu suurust arvestades. Oluline on arvestada ka hagejate huvisid ja kavatsusi seoses kinnistuga. E.S. vande all antud seletustest tuleneb, et tema jaoks on kõige olulisem kinnistu emotsionaalne väärtus. On ilmne, et E.S. soov viibida lapsepõlvekodus ja seda aeg-ajalt külastada on praeguseks välistatud seoses poolte halbade suhetega. Pärast kinnistu jagamist soovib E.S. selle kasutusele võtta, mõtteks on olnud kinnistule midagi ehitada. Samas selget ja kindlat plaani E.S.l ei ole. Seega ei ole arusaadav, miks hagejad soovivad omavahel kinnistu reaalosadeks jagada nimelt sellisel viisil, nagu on märgitud skeemidel I kd, tl 52–53. A.R. on väitnud soovi ehitada kinnistule maja ja rajada kuuseistandus. Kohtus on ütlusi andnud mitmed A.R.i lähedased sugulased – vend A.R., ema L.R. ja isa E.R.. Ütlustest nähtub, et seni on kinnistuga aktiivselt tegelenud A.R.. Enne 03.11.2015 istungit ei ole keegi maininud kavatsust kuuseistandus rajada või veendunult selgitanud soovi maja ehitada. Kuna kohus ei pidanud võimalikuks jagada kinnistut reaalosadeks, aga pärandvara ühisus tuleb lõpetada ja vastuhagis on taotletud kinnistu jätmist kostja ainuomandisse, tuleb kinnistu jätta kostja ainuomandisse ning panna kostjale kohustus maksta hagejatele välja nende osad rahas, s.o kummalegi hagejale 4135,09 eurot. Hagejad ei ole vaidlustanud kostja väljapakutud kinnistu turuväärtust 16 540,35 eurot, seega luges kohus kinnistu väärtuseks 16 540,35 eurot. Kohus nõustus hagejate seisukohaga, et H.T.a tehtud kulutused ei olnud vajalikud

§ 72lg 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 63 p 1 mõttes.

§ 72

lg 1 järgi tuleb reeglina ühises omandis olevale asjale teha kulutusi, milles omanikud on eelnevalt kokku leppinud või häälteenamusega otsustusi vastu võtnud. Erandlikuks juhtumiks, kus on õigustatud teha asjale kulutusi teiste omanike nõusolekuta ning nõuda nende hüvitamist hiljem

§ 72

lg-le 4 tuginevalt, on olukord, kus on oht asja osaliseks või täielikuks hävimiseks. Õigustuseks, miks kulutusi on lubatud teha ilma teiste omanike nõusolekuta, on kulutuste tegemise vajaduse kiireloomulisus ja asjaolu, et omanike otsustuste tegemiseks kulub aega. Kaev muutus tunnistajate ütlustest nähtuvalt kasutuskõlbmatuks 2011 aastal. On ilmne, et elumajas vee olemasolu tagamiseks oli vaja kaev taastada, kuid olukorras, kus kaev oli aastaid tagasi sisse kukkunud, ei saa kaevu taastamist pidada vältimatult vajalikuks kulutuseks, mille tegemiseks ei olnud võimalik selle kiireloomulisuse tõttu saada teiste ühisomanike nõusolekut või saavutada kokkulepet. Seega ei saa nimetatud kulutuste hüvitamist nõuda

§ 72lg 4 alusel.

Saun oli olnud ligikaudu 25 aastat kasutuseta ning sauna olukord oli seetõttu halb. Ka sauna katuse eemaldamiseks ja uue katte paigaldamiseks tehtud kulutusi ei saa pidada sedavõrd kiireloomulisteks, et mitte saada ühisomanike nõusolekut või kokkulepet kulutuste tegemiseks. Küüni katus oli lumega osaliselt sisse kukkunud, kuid ei ole tõendatud, milliseid töid ostetud asjadega (karabiin, päärits, kiirlukk, kett) tehti. Seega ei ole võimalik hinnata, kas kulutusi on tehtud küüni säilimise eesmärgist lähtuvalt. 5 Kuivõrd tõendatud ei ole, et elumaja ahi ja pliit olid tuleohtlikud, tulnuks küttesüsteemi parandamiseks kulutuste tegemiseks saada nõusolek teistelt ühisomanikelt või teostada töid kokkuleppel. Samuti ei ole tõendatud, et tehtud siseviimistlustööd oleksid olnud vältimatult vajalikud elumaja säilimise eesmärgist lähtuvalt. Elektrisüsteemi väljavahetamiseks tehtud kulutusi võib pidada vajalikeks

§ 72lg 4 ja Ts

ÜS § 63 p 1 mõttes, kuid tuvastada ei ole võimalik kulutuste suurust, kuna samal ajal on ostetud puukuuri taastamiseks vajalikke vahendeid, arve kokku on 147,43 eurot. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal hagejate vastu nõue, mida oleks võimalik tasaarvestada. Kohus leidis, et põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Pärandvara ühisus on olemuslikult ajutise iseloomuga ja seetõttu suunatudki lõpetamisele. Kuna kohus lõpetab pärandvara ühisuse ja jagab pärandvara koosseisu kuuluva kinnistu, on jagamine kõigi kaaspärijate huvides. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. A.R. ja E.S. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
2. detsembri 2015 otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Menetluskulud paluvad apellandid jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud asja ammendavalt arutamata, rikkudes TsMS § 348 lg 2 ja § 351 lg 1 sätteid, ning täitmata selgitamiskohustuse. Kohtu seisukoht, et kinnisasja jagamine taotletud viisil ei ole võimalik, on üllatuslik. Kohus jättis selgitamiskohustuse täitmata ka käsitlusega, et taotletud viisil kinnistu jagamine ei ole põhjendatud seetõttu, et kostjale kuulub suurem osa pärandvara mõttelisest osast. Kohus oleks pidanud menetluse kestel oma seisukohti väljendama, hagejatel olnuks seejärel võimalus oma taotlusi ja/või tõendeid muuta/täiendada; 2) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et hagejate taotletud kujul kinnistu reaalosadeks jagamine ei ole võimalik seetõttu, et on kahtlusi selle maakorralduslikus võimalikkuses ja tekkivad kinnistud ei taga talu isemajandamise võimet. Arvestades, et ehitised oli oma valdusse võtnud kostja ema oma elukaaslasega, käitusid hagejad heas usus ning esitasid ausa ja õiglase kinnistu jagamise viisi, pakkudes hooneid koos piisava teenindusmaaga (L.R.i eluajal asus aiamaa ehitiste juures) kostjale ning jagades ülejäänud metsa- ja põllumaa hagejate vahel võrdselt. Hagejate seisukohta toetas eksperthinnang. Kui kohus ei pidanud Jõgeva Vallavalitsuse vastust piisavalt arusaadavaks, oleks kohus pidanud andma hagejatele võimaluse saada vallavalitsuselt täpsem seisukoht. Lisatud tõenditest nähtub, et vald peab kinnistu jagamist taotletud kujul võimalikuks. Kohus on ülemäära tähtsustanud talu ärilisel eesmärgil kasutamise võimalikkust. Menetlusosalised on tähtsustanud emotsionaalset sidet taluga; 3) on kohus emotsionaalsest sidemest tähtsamaks pidanud poolte visiooni kinnistu kasutamiseks. E.S. on menetlusosalistest ainuke esimese järjekorra pärija ning ainuke, kes on kinnistul elanud ja seal üles kasvanud, tema isa oli isik, kes talu üles ehitas. E.S. emotsionaalselt sidet ei saa võrrelda teiste menetlusosalistega, kes on pärandaja lapselapsed; 4) on hagejate omavahelised suhted head. Hagejate taotletud kujul kinnistu jagamisel ei ole pärast kinnistute moodustamist hädavajalik omavahel igapäevaselt suhelda. Kinnistud saaks olema piisavalt suured ja eraldiseisvad; 5) on mõistlik ja otstarbekas, et kaasomandi lõpetamise vaidluses võetakse aluseks võimalike reaalosade väärtused, mitte suurused. Hagejate esitatud viisil saaks kaasomand lõpetatud ja reaalosadeks jagatud ühekorraga. Nõustuda ei saa kohtuga selles, et 0,7 ha maatükk ei taga talu iseseisvat funktsioneerimisvõimet. XXX talu praegustes piirides tekkis omandireformi käigus 6 asendusmaa saamise toel, ajalooliselt oligi talu suurus ca 0,7 ha. Kostja on käitunud jõumeetodil ja oma käitumisega soovinud saada eelist kaasomandi lõpetamise vaidluses. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega olnuks kooskõlas, et enne kinnistule viinamarjakasvanduse rajamist oleks küsitud nõusolekut või vähemalt arutatud seda teiste kaasomanikega; 6) on kohtuotsus hagejate suhtes äärmiselt ebaõiglane. Riigikohus on kaasomandi lõpetamise asjades rõhutanud kõige olulisemana õigluse põhimõtte järgimist.
3. T.L. vaidleb A.R.i ja E.S. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) selgitas kohus piisavalt tõendamist vajavaid asjaolusid ja tõendamiskoormist ning arutas maakorraldusliku tõendiga seonduvat. Hagejatele pidi olema valla tõendist arusaadav, et valla arvates on jagamine võimalik üksnes juhul, kui pooled saavutavad piiride osas kokkuleppe. Kohus ei ole rikkunud menetlusõigust selliselt, et see õigustaks täiendava tõendi esitamist apellatsioonkaebusega. Menetluses arutati piisavalt ka õigussuhte võimalikku kvalifikatsiooni. Hagejad võinuks oma kaasomandi lõpetamise nõuded esitada alternatiivselt hagiavalduses; 2) hindas kohus tõendeid õigesti ning tegi õige ja õiglase lahendi. Isegi kui maakorralduslik tõend oleks mõistetav selliselt, et jagamine plaanil näidatud piirides on võimalik, ei võta see kohtult diskretsiooniõigust otsustamaks, kas kinnistu jagamine reaalosadeks plaanil näidatud piirides on otstarbekas ja õiglane. Kohus ei ole diskretsioonipiire ületanud; 3) leidis kohus õigesti, et kinnistu jagamisel tekkivad kinnistud ei tagaks talu isemajandamise võimet. Kinnistu jagamisel puuduks talul maa, kus köögivilju jm kasvatada. Selliselt muutuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele (s.o 100% maatulundusmaa) võimatuks ning ka maakorraldusseaduse § 13 lg-st 4 lähtudes ei saa kinnistut taotletud viisil jagada. Apellantide väide, et ajalooliselt oli talu suurus 0,7 ha, on eksitav. Tegemist võib olla pindalaga, mida kasutati nõukogude korra ajal, praegu on tegemist taluga, s.o tervikliku majandusüksusega; 4) leidis kohus õigesti, et pärandvara jagamisel tuleb aluseks võtta omandiosade suurused. Kui aluseks tuleks võtta tekkivate reaalosade väärtused, muutuks

§ 77lg 3 ja Pär

S § 159 lg 4 regulatsioon sisutühjaks. Iseenesest võib lähtuda ka jagamise tulemusel tekkivate kinnistute eelduslikust väärtusest, ent selline jagamine peab viima õiglase tulemuseni (3-2-1-45-06, p 19-20; 3-2-1-99-09, p 17; 3-2-1-61-12, p 12). Kohus leidis õigesti, et ei ole põhjendatud, et ühisomanik, kellele kuulub suurim omandiosa, saaks kinnistu jagamisel väikseima suurusega kinnistu ainuomanikuks. Lisaks ei oleks taotletud viisil kinnistu jagamisel tagatud kinnisasjade otstarbekas kuju ning ei ole välditud kinnistu kiildumine ja ribastamine. Hagejad ei ole tõendanud, et esineb erandlik olukord, mil kinnistu jagamine reaalosadeks on põhjendatud; 5) arvestas kohus õigesti poolte huvisid ja kavatsusi. Hagejad ei ole pärast pärandaja surma soovinud kinnistut kasutada ega ole olnud nõus osalema vajalike kulutuste kandmises. Kostjal on huvi kogu talu tervikliku kasutamise vastu. Kostja on rajanud viinamarjaistanduse ja kandnud suuri kulusid. Ühisomanikul, nagu kaasomanikulgi, on õigus asja kasutada ning ta ei vaja selleks teiste kaasomanike nõusolekut (

§ 72lg 3 koostoimes Pär

S §-ga 147). Samas hagejad olid viinamarjaistanduse rajamisest teadlikud. Faktiline kinnistu kasutuskord on välja kujunenud vähemalt kõigi omanike konkludentsel heakskiidul; 6) reaalosadeks jagamise korral menetlusosaliste kokkupuuted jätkuksid. Selleks, et pääseda 0,7 ha suurusele osale, tuleks kostjal kasutada mõlema hageja maad. Kostja viinamarjaistandus jääks võõrale maale, mis saaks ilmselt olema täiendavate konfliktide allikas; 7) on kinnistuga emotsionaalse sideme võrdlemine praktiliselt võimatu ning kohus võttis õigesti aluseks objektiivsed asjaolud – s.o poolte senisest tegevusest nähtuvad huvid ja kavatsused. Väide, et E.S. on menetlusosalistest ainuke esimese järjekorra pärija, on väär. Kostja on 7 pärandaja alaneja sugulane – lapselaps, s.o samuti esimese järjekorra pärija (PärS § 13 lg 1). Kostja on koolivaheajad veetnud XXX talus ning tal on selle kohaga väga tugevad sidemed.

1. T.L. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2015 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata T.L.i kulutuste hüvitamise ja viiviste nõue ning jäeti T.L.i menetluskulud tema anda kanda. Vastuapellant palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada T.L.i nõue A.R.i vastu summas 1235,09 eurot, millele lisandub viivis alates
3. juulist 2014 kuni vastuapellatsioonkaebuse esitamiseni 153,04 eurot ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisest kuni otsuse tegemiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning E.S. vastu summas 1235,09 eurot, millele lisandub viivis alates
4. novembrist 2013 kuni vastuapellatsioonkaebuse esitamiseni 221,34 eurot ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisest kuni otsuse tegemiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras; tasaarvestada A.R.i ja E.S. hüvitisnõuded T.L.i vastu summas 4135,09 eurot T.L.i nõuetega A.R.i ja E.S. vastu ning mõista T.L.ilt A.R.i ja E.S. kasuks välja summad, mis vastavad A.R.i ja E.S. hüvitisnõuete ning T.L.i nõuete vahele. Maakohtu menetluskulud palub vastuapellant jätta solidaarselt E.R.i, A.R.i ja E.S. kanda ning ringkonnakohtu menetluskulud solidaarselt apellantide kanda. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) teostas H.T. kinnistul töid, mis olid vajalikud hoonete säilitamiseks. Kohus kohaldas vääralt

§ 72lg-t 4.

Kohus leidis nii mõnegi kululiigi osas, et tegemist on vajaliku kulutusega, kuid asus siiski ebaõigesti seisukohale, et vajalik olnuks kõigi kaasomanike nõusolek. Ülejäänud kululiikide puhul pole kohus piisavalt hinnanud kulu vajalikkust ega arvestanud asjaolu, et kulutusi tegemata poleks hoonetekompleks täna enam kasutuskõlblik; 2) oli kaevu taastamise kulu vajalik kulu, seda kinnitasid kõik tunnistajad ja menetlusosalised; 3) kuna saunal ei olnud katust (H.T.a ja A.P. ütlused) ning üldteadaolevalt on katuse puudumine ohuks hoone säilimisele, tuleb hagejatel sauna katuse remont hüvitada; 4) on küüni sissekukkunud katuse ja seina osalise koristamise ja julgestamise kulude vajalikkus tõendatud (kostja 14.10.2014 menetlusdokumendi lisad 7–10); 5) oli elumaja küttesüsteem tuleohtlik. Tunnistaja R.R.i ütlustega on tõendatud, et korstnakivid olid kukkunud ahju ja truupide vea tõttu ei olnud pliidil tõmmet. Kostja vande all antud seletuse kohaselt oli truupide süsteem tuleohtlik. Tunnistaja H.T.a ütlustega on tõendanud, et pliiti tuli puhastada ja sättida ning uus raud osta; 6) olid kulutused ruumide elamiskõlblikuks muutmiseks vajalikud. Tunnistaja R.R. leidis, et siseviimistlustööd olid vajalikud. Tunnistajate R.R.i ja A.R.i ütlustega on tõendatud ka see, et elumaja välisuks oli katki ning pandud on uus uks; 7) on kohtu seisukoht, et elektrisüsteemi väljavahetamiseks tehtud kulutuste suurust ei ole võimalik tuvastada, üllatuslik. Hagejad ei ole vaidlustanud kulude kandmist ega suurust. 20.06.2013 arvel moodustab elektrisüsteemi väljavahetamise kulu 28,63 eurot ja selle tõendamiseks esitab kostja vastava arve; 8) jättis kohus käsitlemata puukuuri katuse vahetamise ja elumaja kivivoodri remondi kulud. Tunnistaja A.P. ütlustega on tõendatud, et puukuuri katus sadas läbi, tunnistaja H.T.a ütlustega on tõendatud, et puukuurile on pandud uus katus. Asjaolu, et elumaja kivivoodri läänepoolne ots oli pragunenud, on tõendatud tunnistaja R.R.i ütlustega ja ehitustehnilise ekspertarvamusega – arvamusega on tõendatud ka töö vajalikkus; 9) tuleb poolte menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt kõigi kolme hageja kanda. Initsiatiiv lõpetada pärandvara ühisus kohtulikult tuli hagejatelt. Kostja on teinud korduvalt ettepanekuid lõpetada kaasomand kokkuleppel. Hagejad on hoidunud läbirääkimistest. 8 7. A.R. ja E.S. vaidlevad T.L.i vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kostja väljatoodud tööd vajalikud TsÜS § 63 p 1 tähenduses. Kõik tööd on tehtud üksnes kostja ja H.T.a heaolu parandamiseks.

§ 72

lg-st 4 tulenevalt saab nõude esitada üksnes siis, kui asja säilitamiseks on kohe vaja midagi teha, st ei ole võimalik saada teiste kaasomanikega eelnevalt kokkulepet. Vastaspool ei soovinud kulutuste tegemisel hagejatega isegi konsulteerida, rääkimata nõusoleku saamisest. Kulutuste hüvitamise nõue esitati pärast seda, kui hagejad olid esitanud hagi kaasomandi lõpetamiseks; 2) oli maja H.T.a kinnistule kolimise ajal rahuldavas seisukorras. Tapeet ja värv olid mõnes kohas maha koorunud ning sahvri kohal katusel oli eterniitplaat ära nihkunud. Katus läbi ei jooksnud, aknad ja küttesüsteem olid korras, maja köeti peale pärandaja surma edasi. Aasta enne L.R.i surma tellis L.R. korstnapühkija. Midagi ohtlikku korstnapühkija ei tuvastanud. Kuna küttesüsteemi tuleohtlikkus ei ole tõendatud, tulnuks ahju ja pliidi remondiks saada kaasomanikelt nõusolek. Kaevu, sauna ja küüni olukord oli olnud selline juba aastaid, tegemist ei ole töödega, mis olnuks hädavajalikud kaasomanike huvides; 3) leidis kohus õigesti, et elektrisüsteemi väljavahetamise kulude suurust pole võimalik tuvastada. Apellandid vaidlevad vastu uue tõendi esitamisele. Kostjal oli võimalik esitada nimetatud kuludokument maakohtus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis täielikult rahuldamata T.L.i kulutuste hüvitamise nõude E.S. ja A.R.i vastu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab T.L.i nõude E.S. vastu kulutuste hüvitamiseks 190,41 euro ulatuses ja A.R.i vastu 181,68 euro ulatuses. Ühtlasi tuleb tasaarvestada E.S. ja A.R.i hüvitisnõuded T.L.i vastu T.L.i nõuetega E.S. ja A.R. vastu. Tasaarvestuse tulemusena väheneb T.L.i kohustus E.S. vastu 190,41 euro ulatuses ja A.R.i vastu 181,68 euro ulatuses. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. A.R.i ja E.S. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning T.L.i vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus.
2. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja koos vastuhagiga tasaarvestusavalduse, milles palus tasaarvestada hagejatele makstava hüvitise kulutuste hüvitamise nõudega hagejate vastu. Seejuures tugines kostja

§ 72

lg-le 4, mille kohaselt on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib nõuda teistelt kaasomanikelt asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osade suurusega. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hindamaks seda, kas tegemist on vajalike kulutustega, tuleb

§ 72lg-t 4 kohaldada koostoimes Ts

ÜS § 63 p-s 1 sätestatuga. Nimetatud sätete alusel on maakohus õigesti leidnud, et vajalikud kulutused, mida kostja saab nõuda, on üksnes need, mis tagavad hoonete säilitamise või kaitsevad hooneid täieliku või osalise hävimise eest. Kuivõrd kulutuste hüvitamist nõudis kostja, on TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormuse järgi kostja kohustuseks tõendada nii tehtud kulutuste vajalikkust kui iga kulutuse liigi rahalist suurust. Maakohtu istungil 09.06.2015 (I kd, tl 163 pöördel-164) on maakohus pooltele tõendamiskoormust selgitanud ning andnud täiendava tähtaja tõendite 9 esitamiseks. Vaatamata sellele kostja täiendavaid tõendeid kulutuste vajalikkuse ja rahalise väärtuse kohta ei esitanud (vt kostja 31.07.2015 menetlusdokument, I kd, tl 188-194). Seetõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud taotluse 20.06.2013 arve-saatelehe nr J895488S asja materjalide juurde võtmiseks.

1. Põhjendatud on vastuapellandi seisukoht, et maakohus jättis vaidlustatud otsuses käsitlemata puukuuri katuse vahetamisega seotud kulud ning põhjendamatult välja mõistmata elektrisüsteemi väljavahetamiseks tehtud kulutused. 10.
2. Ehitustehnilisest eksperarvamusest (I kd, tl 88-89) nähtuvalt on kuuri katus amortiseerunud ja laseb vett läbi ning katusekatte vahetust võib pidada hoone säilimise seisukohast hädavajalikuks. Uus Maa Tartu büroo OÜ eksperthinnangu (I kd, tl 72-83) kohaselt vajab kuuri katus vahetamist. 1P Kinnisvara Tartu OÜ eksperthinnangust (I kd, tl 11-50) nähtub, et kuuri katusekate vajab vahetamist. Lisaks tõendavad tunnistaja A.P. ütlused (II kd, tl 15-16), et kuuri katus sadas läbi ning tunnistaja H.T. ütlused (II kd, tl 14-15), et kuurile on pandud uus katus. Nimetatud tõendite kogum kinnitab, et kuuri katuse vahetamiseks tehtud kulutused on vajalikud, kuna katust vahetamata ei ole võimalik hoonet säilitada ja kaitsta hoonet edasise hävimise eest. Hagejate seisukoht, et kuuri katuse vahetamisega seotud kulud ei ole vajalikud TsÜS § 63 p 1 tähenduses, vaid need on tehtud kostja ja H.T.a heaolu parendamsie eesmärgil, ei ole õige. Hageja 31.07.2015 menetlusdokumendist nähtub, et kuuri katuse vahetamisega seotud kulude suurus on koos elamu ohtliku amortiseerunud elektrisüsteemi osalise ümbervahetamisega 14.06.2013 ja 20.06.2013 arvete järgi kokku 630,58 eurot (I kd, tl 191). Hageja seisukohtadest nähtuvalt ei ole ta tehtud kulude kandmisele ja suurusele vastuväiteid esitanud. Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et kostja kulutused seoses kuuri katuse vahetamisega on vajalikud. 10.
3. Põhjendatud ja esitatud tõenditega on kooskõlas maakohtu järeldus, et elektrisüsteemi väljavahetamiseks tehtud kulutused on vajalikud

§ 72lg 4 ja Ts

ÜS § 63 p 1 mõttes. Seejuures on maakohus õigesti viidanud tunnistajate R.R.i ja A. Prinsi ütlustele, kes kinnitasid, et elektrisüsteem vajas väljavahetamist, kuna see oli ohtlik. Lisaks on A.P kinnitanud, et elektritööd tegi ta koridoris, sahvris ja verandal. Samas on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et elektritööde kulutuste suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 10.1, et kuuri katuse vahetamisega seotud kulutused olid vajalikud. 14.06.2013 ja 20.06.2013 arvetest (I kd, tl 191) on nähtav, et kostja on nimetatud kahe arve järgi ostnud ehitusmaterjali kuuri katuse vahetamiseks ja elumaja ohtliku elektrisüsteemi osaliseks ümbervahetamiseks kokku 630,58 euro väärtuses. Kuivõrd mõlemad nimetatud kulutused on vajalikud, siis ei ole iseenesest tähtsust sellel, et 20.06.2013 arve järgi on kostja ostnud ehitusmaterjali nii puukuuri remontimiseks kui elektrisüsteemi osaliseks väljavahetamiseks ning ei ole eristatav, palju sellest kulus elektrisüsteemi osaliseks väljavahetamiseks. Seetõttu on kostja kulutused summas 630,58 eurot vajalikud ning kostjal on õigus nõuda

§ 72lg 4 alusel hagejatelt nimetatud kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega.

1. Muus osas jättis maakohus põhjendatult kostja kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. 11.
2. Ehitustehnilisest ekspertarvamusest ja kostja 31.07.2015 menetlusdokumendist (I kd, tl 191, 4-s lõik) nähtuvalt on senine kaev taastatud. Maakohus on õigesti leidnud, et tegemist ei ole vajaliku kulutusega ning kostjal puudub hagejate vastu nõudeõigus

§ 72lg 4 alusel.

10 Ringkonnakohus märgib, et vajalikeks kulutusteks ei ole kulutused, mis tehakse asjal juba tekkinud kahjustuse kõrvaldamiseks ning kahjustatud asja senise seisukorra taastamiseks ning seda isegi juhul, kui vastavate kulutuste tegemine on vajalik asja sihtotstarbelise kasutatavuse taastamiseks. 11.

1. Ringkonnakohus nõustub vastuapellandiga selles, et kulutused seoses sauna katuse remondiga võivad olla vajalikud. Samas ei ole kostja tõendanud sauna katuse remondiga seotud kulutuste rahalist suurust. 12.04.2013 arve (I kd, tl 190, 3-s lõik) sisaldab kulutusi nii sauna katuse katte eemaldamiseks kui uue paigaldamiseks kui kulutusi ahju lõõride ja soojamüüri pragude parandamiseks. Kulutuste täpset suurust, mis seonduvad sauna katuse remondiga, ei ole võimalik nimetatud arve järgi kindlaks teha. Kulutuste rahalise suuruse tõendamiskoormus lasub kostjal ning nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 9 märkis, on maakohus kostjale tõendamiskoormust selgitanud. 11.
2. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud küüni katuse ja seina osalise koristamise ja julgestamise kulutuste rahalist suurust. Vastuapellandi väide, et nimetatud kulutuste suurus on tõendatud 14.10.2014 menetlusdokumendi lisadega 7-10 (I kd, tl 68 pöördel), on eksitav. Ringkonnakohus märgib, et kostja poolt hagejatele esitatud nõuded ja enda koostatud arved ei tõenda kulutuste rahalist suurust. 11.
3. Esitatud tõenditega on kooskõlas maakohtu järeldus, et elamu ahi ja pliit ei olnud tuleohtlikud ning kostja poolt tehtud kulutused seoses ahju ja pliidi parandamisega ei ole vajalikud

§ 72lg 4 tähenduses.

Kulutused seoses asjal juba tekkinud kahjustuse kõrvaldamiseks ja kahjustatud asja senise seisukorra taastamiseks ei ole vajalikud (vt käesoleva kohtuotsuse p 11.1.). 11.5. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kulutused, mis seisnesid eluruumide elamiskõlblikuks muutmisega, ei ole vajalikud. Kulutusi, mis tulenevad põrandate ja seinte puhastamisest ja värvimisest, akende tihendamisest, trepi parandamisest jms kulutused, ei ole hagejate poolt kostjale hüvitatavad

§ 72lg 4 alusel.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on ebaõige. 11.6. Kuigi maakohus ei ole eraldi käsitlenud kulutusi seoses elamu kivivoodri remondiga, puudub alus käsitleda nimetatud kulutusi vajalike kulutustena. Ehitustehnilisest ekspertarvamusest (kostja esitatud) ei nähtu elamu kivivoodri remont oleks elamu säilitamiseks vajalik. Kuigi ekspert on leidnud, et kaaluda võib tellisvoodri lammutamist ja seinte katmist lisasoojustuse ja laudvoodriga, ei saa sellest järeldada, et tegemist saaks olla kulutustega, mis kuuluksid hagejate poolt

§ 72lg 4 alusel hüvitamisele.

11.7 Kostja kulutuste hüvitamise nõue põhjendatud 630,58 euro ulatuses ning arvestades hagejate osa suurust, on kostja nõue mõlema hageja vastu põhjendatud 157,65 euro ulatuses (630,58:4=157,65). Kostja nõudis A.R.ilt (hageja I) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.07.2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning E.S.lt (hageja II) alates 27.11.2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni. Viivise nõudele ja selle arvestusele hagejad vastuväiteid ei esitanud. Arvestades võlgnevuse suurust 157,65 eurot, seadusjärgset viivise määra viivise arvestamise perioodil 29.07.2014-17.06.2016, on kostja viivisenõude suurus hageja I vastu 24,04 eurot. Arvestades võlgnevuse suurust 157,65 eurot, seadusjärgset viivise määra viivise arvestamise perioodil (27.11.2013-17.06.2016), on kostja viivisenõude suurus hageja II vastu 32,76 eurot. Koos viivisega on kostjal nõue hageja I vastu 181,68 eurot ja hageja II vastu 190,41 eurot.

1. Maakohus on põhjendatult jätnud poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda. 11 Vastuapellandi seisukoht, et menetluskulud maakohtus tulnuks jätta hagejate kanda, ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtuvalt on nii hagejad kui ka kostja vastuhagis taotlenud pärandvara ühisuse lõpetamist. Riigikohus on 27.09.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10 asunud seisukohale, et kui mõlemad pooled on taotlenud kaasomandi lõpetamist, siis lõpetati kaasomand eelduslikult mõlema poole huvides ning menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi kostja soovitud viisil. Sellisel juhul on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kuigi praeguses asjas esitas kostja tasaarvestusavalduse, milles taotles kulutuste hüvitamise nõude tasaarvestamist hagejate nõudega tema vastu, ei anna see alust menetluskulude teistsuguseks jagamiseks. Ringkonnakohus märgib siinjuures sedagi, et kostja kulutuste hüvitamise nõue 4940,35 eurot loeti põhjendatuks üksnes 630,58 euro ulatuses (mõlema hageja suhtes 157,65 eurot). Apellatsioonkaebus.
2. Maakohtu otsus, millega lõpetati pärandvara ühisus ning jagati pärandvara selliselt, et kinnistu XXX jäeti kostjale ning pandi kostjale kohustuseks tasuda mõlemale hagejale omandiosa kaotamise eest hüvitist 4135,09 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2-5), on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
3. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja pärandvara ühisuse jagamist hagejate taotletud viisil. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et apellatsioonkaebuses on hagejad esitanud samu põhjendusi, milliseid nad esitasid maakohtus ning maakohus on vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks ta nimetatud põhjendustega pärandvara ühisuse jagamisel hagejate taotletud viisil ei arvesta. Samuti on maakohus otsuse tegemisel kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ning kohtuotsuse põhjendused vastavad TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele.
4. Riigikohus on mitmes lahendis märkinud (vt lahendid 3-2-1-61-12, 3-2-1-45-06; 3-2-1-9909), et kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Selline huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on vaidlustatud otsuses kaalunud igakülgselt kõigi kaasomanike huve (maakohtu otsuse p-d 5.1-5.6) ning lähtudes muu hulgas õiglusest, otsustanud jätta kinnistu kostjale. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole seejuures diskretsioonipiiridest väljunud. Seetõttu puudub ka alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Ainuüksi see, et apellandid ei nõustu maakohtu põhjendustega, ei tähenda seda, et maakohus oleks jaganud pärandavara ebaõiglaselt ja poolte huve kaalumata.
5. Põhjendamatu on apellantide väide, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ning üllatuslikult leidnud, et hagejate taotletud viisil ei ole kinnistu jagamine põhjendatud. Alates vastusest hagile on kostja vaielnud vastu kinnistu jagamisele hagejate taotletud viisil, s.o selliselt, et kummalegi hagejale jääks kinnistust 2,9 ha ja kostjale jääks kinnistust 0,7 ha, ning seda ka põhjendanud. Kohtuistungi protokollidest (I kd, tl 162-164; II kd, tl 10-24; 75-78) nähtuvalt on maakohus pooltega arutanud hagejate poolt esitatud kinnistu reaalosadeks jagamise nõude põhjendatuse küsimust ning võimaldanud hagejatel esitada vallavalituses tõendi (I kd, tl 186) seoses kinnistu jagamisega. Sellest tulenevalt on ebaõige apellantide seisukoht, et nendel ei olnud võimalik esitada maakohtule täiendavaid taotlusi ja/või tõendeid. 12 Seejuures ei ole täpne apellantide väide, et maakohtu arvates ei ole hagejate taotletud viisil kinnistu jagamine üldse võimalik. Kohtuotsuse p-st 5.1 järeldub, et maakohus ei pidanud põhjendatuks kinnistu jagamist hagejate taotletud viisil. Arvestades eelnevat jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata apellantide taotluse võtta asja materjalide juurde Jõgeva Vallavalitsuse 15.01.2016 vastuse hageja avaldusele.
6. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, mille kohaselt on vaidlusaluse kinnistu turuväärtus 16 540,35 eurot ning kummagi hageja omandiosa suurust arvestades tuleb kostjal hüvitada mõlemale hagejale 4135,09 eurot. Kuna kostjal on A.R.i vastu nõue 181,68 eurot ja E.S. vastu nõue 190,41 eurot, siis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi tuleb poolte nõuded rahuldatud osas tasaarvestada.
7. TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud apellatsiooniastmes poolte endi kanda. Menetluskulude teistsuguseks jagamiseks ei anna alust ka see, et kostja tasaarvestusavaldus loeti mõlema hageja suhtes põhjendatuks 157,65 euro ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 13 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja