KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere (eesistuja), Ande Tänav, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2016, Tallinn Tsiviilasja numbe

§ 331

lg 1 alusel arvestamata hageja kohtukõnele lisatud tõendi 06.03.14 istungi protokolli. Viimasel kohtuistungil lõpetas kohus tõendite uurimise ja asja sisulise arutamise ning andis hagejale tema soovil võimaluse esitada kohtukõne.

§ 402

lg 2 kohaselt kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esile toodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. 16. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et kostja oli töösuhte ajal töötuna arvel. Kohus luges selle väite kostja poolt omaks võetuks

§ 231lg 2 järgi.

Kohus leidis, et eelnimetatud asjaolu viitab sellele, et kostja võis ka ise soovida töösuhet varjata. Seega lisaks isikuomadustele ja psüühiliselt ning majanduslikult raskele olukorrale oli kostjal ka täiendav motiiv fiktiivset rendilepingut allkirjastada.

1. Hinnates kõiki vastu võetud tõendeid kogumis, on kohus seisukohal, et hageja ja kostja soovisid rendilepingu sõlmimisega varjata sõiduki kostja kasutusse andmist töösuhtest tuleneva kokkuleppe alusel. TsÜS § 89 lg 1 mõttes on tegemist näiliku tehinguga ning tehingule tuleb kohaldada TLS sätteid.
2. Kohus leidis, et näilik oli ka rendilepingu see osa, kus sisaldus kokkulepe, et auto korralise hoolduse ja remondiga seotud kulud jäävad töötaja kanda. Kostja seletuse kohaselt kasutas ta sõidukit eelkõige töösõitudeks, kusjuures paljud töösõidud olid koos VB-ga. Lisaks kasutas sõidukit kostja sõnul ka VB üksi. Hageja esitatud remondi- ja hooldusarvetest nähtub, et kõik tööd võttis vastu ja tellis VB. Hoolduse tegemise ajal ei esitanud VB kostjale hoolduskulu nõudeid. Rendilepingu koostamise initsiatiiv tuli VBlt ning kostja seletuse kohaselt selgitas VB, et dokumenti oli vaja raamatupidamise jaoks (mis on ka õige, kuivõrd tööandja soovis raamatupidamises töösuhet varjata). Maakohus leidis, et kõik eelnev viitab sellele, et tegelikkuses ei olnud poolte vahel kokkulepet, et hooldus- ja remondikulud tasub kostja ja selline kokkulepe oleks olnud vastuolus poolte tegeliku käitumisega. TsÜS § 89 g 1 järgi on kokkulepe selles osas tühine. TLS sätete järgi on hooldus- ja remondikulu tasumise kohustus tööandjal. Kohus jättis hagi hooldus- ja remondikulu osas rahuldamata.
3. Kohus leidis, et hageja kahjunõue tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Hagi vastuse p-s 1.9 on kostja leidnud, et hagi on esitatud heade kommete vastaselt pika tähtaja jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest alates. Kohus leidis, et sellega on kostja sisuliselt esitanud aegumise vastuväite. Kuigi kostja ei ole kasutanud sõna „aegunud“ on tema vastuväite sisust selgelt näha, et ta leiab, et hageja on nõude maksmapanekuga hilinenud ning seetõttu on ta nõudeõiguse kaotanud; millised asjaolud kujutavadki endast hagi aegumise vastuväidet. Aegumise vastuväidet tuleb seda enam arvestada, et kostja on menetluses esindanud end ise ega ole kasutanud kvalifitseeritud õigusabi. Kostja tagastas auto 02.07.13 ning siis fikseeriti ka kõik kostjale ette heidetavad 4

§ 436lg 4).

1. Lisaks on kohus vääralt tõlgendanud kostja vastuväiteid ennekõike näiliku tehingu mõiste ja aegumise vastuväite osas. Kostja ei ole esitanud aegumise vastuväidet ja hageja ei saanud esitada omapoolseid vastuväiteid aegumisele.
2. Hageja on seisukohal, et maakohus on vääralt jätnud hagiavalduse lisadena esitatud tõendid kogumis hindamata ja on vääralt rajanud kohtuotsuse vaid kostja poolt vande all antud selgitusele, st maakohus on jätnud täitamata

§ 232

lg 1 sätestatud kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja on korduvalt allkirjastanud autorendi lepinguga seotud dokumente omakäelise allkirjaga, seega on kostja nõustunud dokumendis poolte vahel kokkulepituga. Kohus ei ole kohtuotsuses põhistanud, miks on kostja poolt vande all antud seletus kaalukam tõend, kui hageja poolt hagiavalduse lisadena esitatud kirjalikud tõendid kogumis.

1. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostja ei ole esitanud ühtegi veenvat ega kirjalikku tõendit, mis tõendaks, et kostja vastuväited ja vande all antud seletus vastaks tõele ja tegelikkusele. Muu hulgas on kohtu seisukoht rajatud kostja isikuomadustele, mida maakohtu menetluses pooled ei käsitlenud asja arutamisel, samuti ei olnud maakohtus kõne all kostja psüühiliselt raske olukord, millise olukorra tõendamiseks oleks tulnud esitada vastav tõend kostja poolt.
2. Hageja arvates on igasuguste eetika- ja moraalinormide vastane pidada kohtuotsuses õigustatuks, et kostja varjas Eesti Vabariigi eest oma töösuhet hagejaga, olles samal ajal töötuna arvel. Hageja rõhutab ja jääb oma seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei ole kunagi olnud töölepingulist suhet. Seda asjaolu kinnitab ka kostja enda poolt 06.03.2014 tsiviilasjas nr 2-13-42730 antud tunnistus, milles kostja kinnitas, et tunneb hageja juhatuse liiget, kuid töösuhet ei ole neil olnud, vaid on sõlmitud mõned lepingud, sh autorendileping. Selle väite jättis maakohus otsuses arvesse võtmata. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele töölepinguseaduse sätted.
3. Lisaks on kohus kohelnud pooli ebavõrdselt ka seetõttu, et 06.04.2016 toimunud kohtuistungil pärast eelmenetluse lõpetamist võimaldas kostjal järgmisel istungil esitada vande all antud ütlused, kuid ei lubanud hagejal esitada vastuseks omapoolset tõendit (Harju Maakohtu 06.03.2014 kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-13-42730), ehkki andis hagejale tähtaja 06.06.2016 seisukohtade esitamiseks kirjalikult. Enne eelmenetluse lõpetamist ei olnud kostja oma väidete kohta esitanud ühtegi tõendit.
4. Hageja on seisukohal, et kui kostja oleks esitanud tõendid vastuväite kohta tehingu näilikkusest, oleks hagejal tekkinud võimalus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid. Kostja ei ole tõendanud tehingu näilikkust. Vastustaja seisukoht
5. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. 5

§ 656

lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei ole piisaval määral täitnud

§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandeid, sh asjaolude väljaselgitamise kohustust. Asjaolude väljaselgitamise kohustuse rikkumise tõttu ei ole maakohus ka kohaselt hageja nõuet õiguslikult kvalifitseerinud ega arutanud võimalikku nõude kvalifikatsiooni pooltega ning on teinud üllatusliku lahendi. Samuti on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 4) ja tõendite igakülgse hindamise kohustust, sest ei ole hinnanud hageja esitatud kirjalikke tõendeid ja põhjendamatult eelistanud tõendina kostja vande all antud ütlusi. Lisaks on maakohus omaalgatuslikult kohaldanud hageja nõudele aegumist. Ringkonnakohtul ei ole võimalik neid puudusi kõrvaldada, mistõttu tuleb otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Seega tuleb Mervelon Investeeringute Osaühing apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 30.

§ 392

näeb ette eelmenetluse ülesanded, mh ülesande selgitada välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid (

§ 392lg 1 p 3 ja 4).

Kolleegiumi arvates lõpetas maakohus eelmenetluse ennatlikult, olles jätnud välja selgitamata kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid ning poolte väited (

§ 392lg 1 p 3 ja 4).

Kuna tõendite kogumine toimub eelmenetluses ja kohus kavatses kostja vande all ära kuulata, siis ei olnud põhjendatud eelmenetluse lõpetamine 06.04.2016 istungil. Lisaks ei andnud maakohus hagejale võimalust esitada uusi tõendeid vastuseks kostja vande all antud ütlustele, millega maakohus rikkus

§ 351lg-t 2.

1. Kuna maakohus ei selgitanud eelmenetluses välja, milline õigussuhe poolte vahel tegelikult oli ja millised olid sellest õigussuhtest tuleneva nõude rahuldamise eeldused, siis ei olnud maakohtul ka piisavalt asjaolusid hageja nõude kvalifitseerimiseks. Seega on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama (RKTKo 3-2-1-145-14, p 15). Maakohus on täitnud selgitamiskohustust osaliselt 21.09.2015 kirjas (tl 87-89). Samas ei selgitanud kohus hagejale vajadust esitada seisukoht seoses kostja vastuses esitatud väidetega ega kostja vande all antud ütlustega. Lisaks kolleegium märgib, et maakohus ei ole teinud kindlaks kõiki asjaolusid, mis on vajalikud töösuhte tuvastamiseks (vt nt RKTKo 3-2-1-41-11, p 14).
2. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on teinud üllatusliku lahendi. Kumbki pooltest ei olnud menetluses tuginenud sellele, et sõiduki rendilepingust tulenevat nõuet võiks käsitleda tööandja kahju hüvitamise nõudena töötaja vastu TLS § 74 lg-st 4 tulenevalt. Maakohtu menetlusõiguse normi oluline rikkumine seisneb selles, et maakohus hindas vastuolus

§ 436

lg-ga 4 asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, kuid ei arutanud seda enne pooltega. 33. Riigikohus on selgitanud, et kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt

§ 348

lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 19; 3-2-1-41-15, p 18). Kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Kohus peab kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt

§ 329

). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2 6

§ 330lg-d 3 ja 4).

Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt

§ 331

lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt

§ 331lg 2) (RKTKo 3-2-1-169-10, p 11).

34. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on rikkunud ka tõendite igakülgse hindamise kohustust (

§ 232

lg 1), sest otsuse tegemisel on maakohus arvestanud üksnes kostja vande all antud ütlustega, jättes põhjendamata, miks jätab kohus kõrvale hageja esitatud kirjalikud tõendid ega arvesta neid asja lahendamisel. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut hagis esitatud väidetele, vaid on üksnes kostja vande all antud ütlustele tuginedes lugenud usutavamaks kostja versiooni hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest. Sellega rikkus maakohus ka poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (

§ 7). 35.

Samuti ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et kostja vastuses väidetut saab käsitleda aegumise vastuväitena. Kostja üksnes viitas sellele, et teatud juhtudel saab aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Kostja leidis, et hagi tuleks jätta rahuldamata ka hea usu põhimõttest tulenevalt, kuna hageja on jätnud kostjale mulje, et ta ei nõua kostjalt rendi ja muude tasude maksmist.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Lahendades aegumise kohaldamise taotlust, mida kostja tegelikult ei esitanud, väljus maakohus vaidluse piiridest. Hagejal ei tekkinud võimalust esitada seisukoht nõude aegumise osas. Ka aegumise omaalgatusliku kohaldamisega rikkus maakohus poolte võrdsuse kohtlemise põhimõtet (

§ 7). Aegumise kohaldamise taotluse esitas kostja alles apellatsioonimenetluses.

Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik kostja aegumise vastuväitega arvestada. 36. Lisaks on maakohus rikkunud kohustust menetleda hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel (

§ 5

lg 1) sellega, et on viidanud kostja sundolukorrale dokumentide allkirjastamisel. Kostja ei ole sellisele asjaolule tuginenud. Samuti ei saanud kohus asuda hindama kostja psühholoogilist seisundit või arvestada järelduste tegemisel kostja isikuomadusi. Tegemist ei ole objektiivse tõendite hindamisega

§ 232

lg 1 tähenduses, samuti ei ole ringkonnakohtul võimalik kontrollida maakohtu põhjenduse õigsust.

1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja poolte seisukohad nendevahelise õigussuhte kohta. Selleks tuleks maakohtul selgitada välja hageja seisukoht kostja 08.05.2015 esitatud väidete kohta (sh et kostja pole saanud hagi aluseks olevaid arveid, et remonttööd olid mittevajalikud, et kostja parandas autot oma kulul jne) ja ka selle väite osas, et sõiduki puudused kuuluvad hüvitamisele kindlustuse poolt (tl 115 pöördel). Vajadusel tuleb pooltele võimaldada esitada kohtule täiendavaid tõendeid.
2. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173

lg 3 teise lause alusel maakohus asja uuesti lahendades sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 7