1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega see annab õiguse katkestada tarbija võrguühenduse, kui too on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil;
(elektrituruseadus) tähenduses. Poolte vahel on sõlmitud võrguleping nr 361200610261, millega kostja kohustub hagejale võrguteenust osutama alates 01.04.2011 tarbimiskohas Kagu 6a-26 Viljandis. Leping on praeguse ajani kehtiv. 17.07.2014 katkestas kostja hageja tarbimiskoha varustamise elektriga. Kostja taastas menetluse kestel elektrivarustuse. Pooled vaidlesid, kas kostja võib katkestada hagejale võrguteenuse osutamise, kui hageja ei nõustu oma tarbimiskohta kaugloetava arvesti paigaldamisega. Kostja selgitas, et võrguteenuse katkestamise õigus tuleneb võrgulepingu tüüptingimustest ja
-ist. Tüüptingimustes, mis kehtisid alates 01.01.2013, s.o elektrivarustuse katkestamise ajal, ning alates 01.10.2014 kehtivas tüüptingimustes p 5.2.5 kohaselt on võrguettevõtjal õigus 4 teha ostja tarbimiskohas katkestus või lubada selle tekkimist mh võrgulepingu tingimuste olulisel rikkumisel, sh võlgnevuse korral. Hageja leidis, et
lg 1, mille kohaselt võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse või üldteenuse eest või elektrienergia avatud tarne katkemise korral võrguettevõtja osutatud avatud tarne eest makstava rahasumma tasumata või kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil, on vastuolus põhiseadusega. Vastavalt võrgulepingu alates 01.01.2013 kehtinud tüüptingimuste p-le 4.5 tagab ostja 30 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele, sh mõõtesüsteemidele, kaitseseadmetele ja mõõtmata voolu ahelatele, nende teenindamiseks ja mõõtesüsteemi näitude fikseerimiseks; p 5.3.5 järgi loetakse oluliseks võrgulepingu rikkumiseks, kui ostja ei taga hiljemalt 30 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest võrguettevõtjale tema lepingujärgsete kohustuste täitmiseks ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele, sh kaitseseadmetele, mõõtesüsteemidele ja mõõtmata voolu ahelatele või ei luba muuta nende asukohta. Alates 01.10.2014 kehtivad tüüptingimused näevad ette analoogse regulatsiooni p-des 4.7 ja 5.3.5, erisusega, et juurdepääs elektripaigaldistele tuleb tagada 14 päeva jooksul teate edastamisest. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Kohus leidis, et hageja ei ole seostanud oma hagis esitatud argumente tüüptingimuste tühisusega. Hagi p-s 3.1 põhjendas hageja esmalt, miks ta ei ole asjassepuutuvaid tüüptingimusi rikkunud, mis ei seondu mingil moel tüüptingimuste võimaliku tühisusega. Järgmiseks tõi hageja välja, et kaugloetav arvesti võib olla tervisele kahjulik ning kauglugemisseadme kasutamine ei ole veel kohustuslik. Nimetatud argumendid ei seondu juurdepääsu võimaldamise kohustusega, mis on vaidlustatavate tüüptingimuste reguleerimise esemeks. Kohus sai hageja käsitlusest aru selliselt, et asjassepuutuvad tüüptingimused on ebamõistlikult kahjustavad, kuna sätestavad olulise lepingurikkumisena kohustuse rikkumise, mis olemuslikult ei kujuta endast olulist rikkumist. Kohus leidis, et alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste p 4.5 ning alates 01.10.2014 kehtivate tüüptingimuste p 4.7 ei saa pidada teisele lepingupoolele ebamõistlikult kahjustavateks. Tingimuse sisuks on ostja kohustus tagada asjakohase teate edastamisest ligipääs kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele nende teenindamiseks ja mõõtesüsteemi näitude fikseerimiseks. Kuna võrguettevõtja osutab võrguteenust oma elektripaigaldiste kaudu ning tal on lepinguline kohustus tagada mõõtesüsteemi nõuetekohasus (tüüptingimuste kummaski versioonis p 4.2), peab võrguettevõtjal olema võimalik elektripaigaldiste juurde pääseda. Vastasel korral ei saaks ta täita oma kohustust paigaldisi korras hoida, mis on nii elektriettevõtja kui kliendi huvides. Paigaldiste hooldamine on oluline, et võrguteenuse osutamine toimuks tõrgeteta ja ohutult, korrektselt töötav mõõtesüsteem tagab, et tasu arvestamine tarbitud elektri eest toimuks vastavalt lepingus kokkulepitule. Hageja väljatoodust ei nähtu ühtegi põhjust, miks võiks pidada ostja kohustust tagada võrguettevõtjale ligipääs 5 elektripaigaldistele ostjat ebamõistlikult kahjustavaks. Seega ei ole alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste p 4.5 ning alates 01.10.2014 kehtivate tüüptingimuste p 4.7 tühised tüüptingimused. Pooled vaidlesid, kas hageja rikkus alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste p 4.5, millega kostja põhjendas hageja elektrivarustuse katkestamist. 20.09.2013 Ericsson Eesti AS teatas e-kirjaga hagejale, et on kostja koostööpartner ning soovib juurdepääsu hageja tarbimiskohas olevale arvestile, et see välja vahetada. Hageja vastas, et ei soovi kaugloetava arvesti paigaldamist. 15.05.2014 kirjaga teatas hageja kostjale, et on nõus juurdepääsu võimaldama, kuid ei ole nõus kaugloetava arvesti paigaldamisega. Kirjas on viidatud ka sellele, et 14.05.2014 sai kostja töötaja arvestit kontrollida ja pildistada. See on kooskõlas kostja esitatud tööülesandega 00810891, mille kohaselt kostja töötaja käis 14.05.2014 Kagu tn 6A-26, tööülesandes on fikseeritud arvesti näidud, arvestit on pildistatud. Samas tööülesandes on märgitud, et arvestit ei vahetatud, kuna klient keeldus paigaldusest. 16.06.2014 saatis kostja hagejale e-kirja, milles palus juurdepääsu hageja tarbimiskohas asuvale elektriarvestile selle vahetamiseks, viidates, et arvesti taatlusaeg on läbi. Samal kuupäeval saatis hageja kostjale kirja ka tähitud postiga, milles palus juurdepääsu arvesti vahetamiseks ning et hageja võtaks kostjaga ühendust arvesti vahetamise aja kokku leppimiseks. Kostja hoiatas hagejat, et kui hageja ühendust ei võta ja arvestit vahetada ei luba, katkestab kostja hageja varustamise elektriga alates 16.07.
lg 1 kohaselt võrguettevõtja tagab tema võrku siseneva ja sealt väljuva elektrienergia koguse kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja nende töötlemise õigusaktis sätestatud tehniliste nõuete kohaste mõõteseadmete abil ning kooskõlas õigusakti ja võrguteenuse osutamise lepinguga (mõõtmine). Vastavalt
lg 4 tarbijate ja elektriettevõtjate erinevate rühmade puhul kasutatavate mõõteseadmete suhtes kohaldatavad tehnilised nõuded sätestatakse võrgueeskirjas. Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ (edaspidi võrgueeskiri) § 39 lg 2 kohaselt peab mõõtesüsteem alates 01.01.2017 võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Seega on kostjal kui võrguettevõtjal võrgueeskirja § 39 lg 2 tulenev kohustus võtta alates 01.01.2017 kasutusele mõõtesüsteem, mis võimaldab kasutatud aktiivenergia kauglugemist. Hageja leidis, et võrgueeskirja § 39 lg 2 on vastuolus põhiseadusega. Vastavalt põhiseaduse § 152 kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Võrgueeskirja § 39 lg 2 on puutumuses Euroopa Liidu õigusega. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ, I lisa p 2 liikmesriigid tagavad arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitavad kaasa tarbijate aktiivsele osalemisele elektritarneturul. Nimetatud arvestisüsteemide rakendamine võib sõltuda turu ja eratarbija kõikide pikaajaliste kulude ja tulude majanduslikust hindamisest või sellest, milline arukas arvesti on majanduslikult mõistlik ja kulutõhus ning milline ajavahemik on nende jagamiseks teostatav. Nimetatud hindamine toimub enne 03.09.2012. Hindamise alusel valmistavad 7 liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused ette kuni 10-aastase arukate arvestisüsteemide rakendamise ajakava. Kui arukate arvestite lõplik kasutuselevõtmine saab positiivse hinnangu, varustatakse nendega 2020.aastaks vähemalt 80% tarbijatest. Liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused tagavad oma territooriumil rakendatavate arvestisüsteemide koostalitlusvõime ning võtavad nõuetekohaselt arvesse asjakohaste normide ja parimate tavade kasutamist ning elektri siseturu arengu tähtsust. Hageja leidis, et võrgueeskirja § 39 lg 2 on vastuolus direktiiviga 2009/72/EÜ, kuna direktiiv ei nõua kõigi tarbijate üleviimist kauglugemisele. Direktiivi eesmärk on kaitsta tarbija huvisid, millega ei ole kooskõlas nõue minna 100%-liselt üle kauglugemisele. Kohus hagejaga ei nõustunud. Direktiivi I lisa p-st 2 tuleneb liikmesriigile kohustus tagada arukate arvestisüsteemide rakendamine, s.t iga liikmesriigi tarbijatel peab olema võimalik kasutada nn arukat arvestisüsteemi. Seejuures võib direktiivi kohaselt liikmesriigi nimetatud kohustuse täitmise seostada majandusliku efektiivsuse hinnanguga. Direktiiv ei reguleeri seda, kuidas liikmesriik peab arukate arvestisüsteemide rakendamise tagama. Direktiiv ei näe ette ühelegi elektrituruosalisele kohustust kasutada arukat arvestisüsteemi. Seega saab iga liikmesriik ise otsustada, kuidas tagada arukate arvestisüsteemide rakendamine. Kui liikmesriik on otsustanud süsteemide rakendamise tagada selliselt, et siseriikliku õigusega nähakse ette üleüldine kohustus võtta kasutusele arukad arvestisüsteemid, ei ole selline meede iseenesest vastuolus direktiiviga, kuna direktiiv rakendamismeetmeid ei reguleeri. Liikmesriigi direktiivist tuleneva kohustuse täitmiseks lubatavaid meetmeid ei saa tõlgendamise teel tuletada ka direktiivi eesmärkidest. Direktiivi eesmärgiks on tagada hästi toimiv elektrienergia siseturg (direktiivi art 6), mis võimaldaks tarbijatel vabalt valida elektritarnija (direktiivi art 3) ning soodustaks tarnijate ausat konkurentsi avatud turu tingimustes (direktiivi art 3, 4), et saavutada tõhususe kasv, konkurentsivõimelised hinnad, kõrgemad teenindusstandardid ning toetada varustuskindlust ja säästlikkust (direktiivi art 1). Hageja leidis, et sellega, et ta ei saa valida, kas tema tarbimiskohta paigaldatakse kaugloetav arvesti või mitte, rikutakse tema õigusi jääda oma veendumuste juurde, tervisekaitsele, andmekaitsele, omandi ja kodu puutumatusele, kuid nimetatud õigushüvede kaitse ei kuulu direktiivi 2009/72/EÜ reguleerimisalasse. Nõustuda võib, et direktiivi eesmärgiks on ka tarbija huvide kaitse. Direktiiviga kaitstud tarbija õiguseks on tulenevalt direktiivi eesmärgist kohtu hinnangul kõikide liikmesriikide tarbijate õigus saada võrdselt tõhusat läbipaistva hinnapoliitikaga tarbijate teavitamisele orienteeritud töökindlat ja säästlikku elektritarne teenust. Hageja õiguste väidetavad riived direktiiviga kaitstava tarbija õigusega ei seondu. Kuna arukate arvestisüsteemide rakendamist tagavad meetmed ei ole reguleeritud Euroopa Liidu õigusega ning rakendamismeetmed nähakse ette siseriikliku õigusega, saab kohus hinnata võrgueeskirja § 39 lg 2 kooskõla põhiseadusega. Kohus leidis, et põhjendamatu on hageja etteheide, et
lg 1 p 3 ei näe ette, et Vabariigi Valitsus võiks ette näha kuupäeva, millest alates tarbijatelt võetakse õigus valida kohtloetava ja kaugloetava arvesti vahel. Võrgueeskirja § 39 lg 2 sätestab, et mõõtesüsteem peab olema selline, mis võimaldab korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Mõõtesüsteemile konkreetse kohustusliku funktsionaalsuse kehtestamine on tehniline nõue. Volitusnormid võrgueeskirja § 39 lg 2 kehtestamiseks on seega
Kohtu hinnangul on võrgueeskirja § 39 lg 2 formaalselt põhiseaduspärane. Hageja leidis, et võrgueeskirja § 39 lg 2 on vastuolus põhiseaduse § 12 sätestatud diskrimineerimise keeluga ning rikub hageja põhiseaduse § 41 tulenevat õigust jääda truuks oma veendumustele. Kohus saab hageja käsitlusest aru, et kui hageja peab lubama elektri saamiseks paigaldada enda tarbimiskohta kaugloetav arvesti, kujutab see endast hageja sundimist oma veendumuste muutmiseks ning olukord, kus hageja ilma kaugloetava arvestita elektrit ei saa, on hageja diskrimineerimine veendumuste alusel. 8 Riigikohus asus seisukohale, et põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt 3-4-1-10-14). Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (3-3-1-101-06). Hindamaks võrdsuspõhiõiguse riivet tuleb seega esmalt määratleda erinevad isikute grupid, keda väidetavalt ebavõrdselt koheldakse. Kohus leidis, et hageja esiletoodud asjaolude põhjal see võimalik ei ole. Võrgueeskirja § 39 lg 2 näeb ette, et kõik mõõtesüsteemid peavad võimaldama kauglugemist. Hageja etteheite sisu on, et keegi ei saa kaugloetava arvesti paigaldamisest loobuda. Normi mõju sellest puudutatud isikute grupile on seega kõigile ühene. Võrdsuspõhiõiguse riivega võiks olla tegemist, kui norm näeks ette erandite tegemise võimaluse kaugloetavuse võimaluse nõudest. Sel juhul oleks võimalik eristada võrguteenuse kliente, kel on võimalik kauglugemisest loobuda ning neid, kel ei ole, ning kaaluda nimetatud gruppidel vaheteo põhjendatust. Hageja heidab normile ette aga mitte alusetut vahetegemist ehk diskrimineerimist, vaid vastupidi, et vahet ei ole tehtud. Seetõttu leidis kohus, et võrgueeskirja § 39 lg 2 ei riiva põhiseaduse § 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust ning võrgueeskirja § 39 lg 2 ei saa pidada vastuolus olevaks põhiseaduse § 12 sätestatud diskrimineerimise keeluga. Nõuet, et kõik mõõtesüsteemid peavad võimaldama kauglugemist, võib pidada riivavaks hageja põhiseaduse § 41 tulenevat õigust jääda truuks oma veendumustele. Hageja on veendumusel, et kaugloetavad arvestid on kahjulikud ning hageja ei soovi kaugloetava arvesti paigaldamist oma tarbimiskohta. Kui hageja tarbimiskohta paigaldatakse võrgueeskirja § 39 lg 2 nõuetele vastav arvesti, mõjutab see hagejat mitte nimetatud veendumuse juurde jääma. Põhiseaduse § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohus selgitas (3-4-1-16-08), et materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu. Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vabariigi Valitsuse 01.07.2010 määruse nr 90 „Vabariigi Valitsuse
lg 1,
lg 4 ja võrgueeskirja § 39 lg 2 kohustus alates 01.01.2017 kasutada mõõtesüsteemi, mis võimaldab korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Võimalust täita kehtivast õigusest tulenevaid kohustusi tuleb pidada kostja võrgulepinguga seonduvaks õigustatud huviks. Hageja leidis, et kostja võiks talle kaugloetava arvesti paigaldada alles 2016.a lõpus, kostja väitel takistaks see kaugloetavate arvestite ajakava täitmist. Hageja piirkond on kavas viia üle kauglugemisele 2016.a esimeses kvartalis. Arvesteid paigaldatakse piirkondade kaupa ning pärast arvestite füüsilist paigaldamist on tarvis neid veel 3-5 kuud testida, enne kui saab kauglugemisega alustada. Pooled vaidlesid sisuliselt, kas konkreetse ajakava järgimise suhtes on kostjal õigustatud huvi. Kostja märkis, et kauglugemisele ülemineku raames peab kostja välja vahetama 630 000 arvestit. Kohus nõustus kostjaga, et sellisel hulgal arvestite vahetamise korraldamine on mahukas ja aeganõudev projekt, mida on mõistlik täide viia konkreetse ajakava alusel. Kostjal on ka kohustus tagada, et alates 01.01.2017 saavad kõik tema kliendid 10 elektrit kauglugemist võimaldava süsteemi vahendusel. Kohustuse täitmine ei oleks selgesti võimalik, kui kostja alustaks uute arvestite paigaldamisega alles 31.12.
Seetõttu ei kontrolli kohus
Vastavalt
lg 2 ei või füüsilisest isikust tarbijaga sõlmitud võrgulepingus seaduses sätestatud regulatsioonist tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Hageja heitis
lg-le 1 eelkõige ette oluliste lepingurikkumiste, mis annavad õiguse katkestada võrguühendus, ebapiisavat määratletust. Kostja tüüptingimustes on aga olulised rikkumised konkreetselt ära nimetatud. Hageja leidis, et tal on õigus keelduda kostjale juurdepääsu võimaldamisest oma tarbimiskohas olevale arvestile, et vahetada see kaugloetava arvesti vastu, isikuandmete kaitse seaduse (IKS) alusel. Kaugloetava arvestiga andmete kogumisel ja edastamisel saab kostja informatsiooni hageja eraelu kohta. Hageja on kaugloetavast arvestist keeldudes väljendanud soovi, et tema isikuandmeid ei töödeldaks viisil, mida kaugloetav arvesti võimaldab teha, s.o reaalajas elektritarbimise jälgimine ja andmete töötlemine ning edastamine kolmandatele isikutele. Kuna kostja arveldab hagejaga võrgutasusid kuupõhiselt, siis ei ole lepingu täitmiseks reaalajas mõõtvat mõõteseadet vaja ja ilma hageja nõusolekuta ei tohi ka sellisel moel isikuandmeid töötlema hakata. Kostja selgitas, et kaugloetava arvesti kaudu jõuab temani teave tarbimiskoguste kohta, mille põhjal ei ole tal võimalik teha mistahes järeldusi klientide eraelu kohta. Kuna kostja töötleb andmeid lepingu täitmiseks, ei ole hageja nõusolekut selleks vaja. Hageja väited, mille kohaselt hakatakse tema tarbimisandmeid Elering AS-ile kuuluvasse andmelattu ja elektrimüüjatele edastama, on väärad.
lõike 5 kohaselt on süsteemihaldur Elering AS-i poolt seaduse alusel peetava andmevahetusplatvormi kaudu isikustatud andmete edastamiseks elektrimüüjale vajalik füüsilisest isikust tarbija nõusolek. Kui hageja vastavat nõusolekut ei anna, ei kuulu tema tarbimisandmed edastamisele. IKS § 10 lg 1 kohaselt isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Kostja esitatu kohaselt kogub kaugloetav arvesti andmeid tarbimiskoguste kohta. Vastavalt IKS § 4 lg 2 ei ole tarbimiskogused delikaatsed isikuandmed. IKS § 14 lg 1 p 4 kohaselt isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Pooled vaidlesid, kas isikuandmete töötlemine kaugloetava arvesti kaudu on vajalik võrgulepingu täitmiseks. Hageja leidis, et kuna poolte arveldusperioodiks on kuu, siis ei ole kostjal lepingu täitmiseks vaja arvesti näite sagedamini võtta. Kohus leidis, et nimetatud väitega võib iseenesest nõustuda. Samas on pooled võrgulepingus kokku leppinud, et mõõteseadme paigaldab tarbimiskohta omal kulul võrguettevõtja, võrguettevõtja korraldab seal võrguteenuse ja elektriarvestuse 13 (võrgulepingu eritingimuste jaotis „Võrguteenus“). Seega on mõõtmise korraldamine kostja lepinguline kohustus. Vaidlust ei saa olla, et võrgulepingu täitmiseks peab võrguettevõtja tarbitava elektri kogust mõõtma. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud, millist tüüpi mõõteseadme abil kostja mõõtmist korraldama peab.
lg 6 kohaselt võrguettevõtja võib turuosalise või sellele turuosalisele elektrienergiat müüva müüja taotluse alusel või oma algatusel paigaldada oma teeninduspiirkonnas mõõtmiseks tehniliselt keerukama mõõteseadme, kui on turuosalisele ette nähtud käesolevas seaduses ja võrgueeskirjas, ning teostada mõõtmist selle mõõteseadme abil. On üldteada, et kauglugemist võimaldav arvesti on tehniliselt keerukam seade, kui kohtloetav arvesti, kuna kohtloetav arvesti andmete kauglugemist ei võimalda. Kuna kaugloetav arvesti on tehniliselt keerukam, on kostjal
lg 6 alusel õigus täita oma lepingust tulenevat kohustust mõõtmise teostamiseks kaugloetava arvesti kaudu. Kuna võrgulepingu täitmiseks tuleb tarbitava elektri kogust mõõta ning kostja on otsustanud korraldada mõõtmist kaugloetava arvestiga, on hageja tarbimisandmete töötlemine vajalik võrgulepingu täitmiseks. IKS § 14 lg 1 p 1 järgi isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel.
lg 1 kohaselt võrguettevõtja tagab tema võrku siseneva ja sealt väljuva elektrienergia koguse kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja nende töötlemise õigusaktis sätestatud tehniliste nõuete kohaste mõõteseadmete abil ning kooskõlas õigusakti ja võrguteenuse osutamise lepinguga (mõõtmine). Vastavalt
lg 4 tarbijate ja elektriettevõtjate erinevate rühmade puhul kasutatavate mõõteseadmete suhtes kohaldatavad tehnilised nõuded sätestatakse võrgueeskirjas. Võrgueeskirja § 39 lg 2 kohaselt peab mõõtesüsteem alates 01.01.2017 võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Kostjal on seega alates 01.01.2017
lg 1 alusel õigus ja kohustus oma klientide isikuandmeid kauglugemise teel töödelda. IKS-i seletuskirja kohaselt on selle koostamise aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 24.10.1995 direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta. Nimetatud määruse art 7c kohaselt on isikuandmete töötlemine andmesubjekti nõusolekuta lubatud, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejal ei ole õigust keelduda kostjale juurdepääsu võimaldamisest oma tarbimiskohas olevale arvestile, et vahetada see kaugloetava arvesti vastu, tuginedes isikuandmete kaitsele. Kuna hageja rikkus alates 01.01.2013 kehtinud tüüptingimuste p-s 4.5 sätestatud kohustust juurdepääsu võimaldamiseks oma tarbimiskohas olevale arvestile ning ei ole võimaldanud kostjale juurdepääsu oma tarbimiskohta, et vahetada seal asuv kohtloetav arvesti kaugloetava arvesti vastu, on kostjal jätkuvalt õigus kasutada võrgulepingu tüüptingimuste p 5.2.5 ette nähtud õiguskaitsevahendit, s.o õigus katkestada hageja tarbimiskohta võrguteenuse osutamine. Seetõttu tuleb hageja nõue kohustada kostjat võrgulepingu nr 361200610261 täitmiseks kohtloetava arvesti kaudu jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi tervikuna rahuldamata. Vastavalt alates 01.10.2014 kehtivate võrgulepingu tüüptingimuste p 4.7 ostja tagab 14 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele (sh mõõtesüsteemidele, kaitseseadmetele ja mõõtmata voolu ahelatele) nende teenindamiseks ja mõõtesüsteemi näitude fikseerimiseks. Tüüptingimuste p 4.2 kohaselt tagab võrguettevõtja temale kuuluva mõõtesüsteemi nõuetekohasuse ning korraldab vastavalt ettenähtud sagedusele selle perioodilise teenindamise, sh kontrolli, vahetuse või taatluse. Seega on lepingus määratletud teenindamise mõiste sisuna mh elektripaigaldise vahetus. Vastukostjal on 14 võrgulepingu tüüptingimuste p 4.7 alusel kohustus tagada vastuhagejale juurdepääs tema elektripaigaldistele, sh arvestile, paigaldiste teenindamiseks, sh arvesti vahetamiseks. VÕS § 108 lg 2 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohus leidis, et vastuhagi tuleb VÕS § 108 lg 2 ja võrgulepingu kehtivate tüüptingimuste p 4.7 alusel rahuldada. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. Nähtuvalt toimikus olevatest andmetest tasus kostja vastuhagi esitamisel 300 eurot riigilõivu, mis tuleb hagejalt välja mõista. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi kogu ulatuses rahuldada ja vastuhagi rahuldamata jätta. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, leides, et võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 (praegu 4.7) ja 5.3.5 (praegu 5.3.5) ei ole VÕS § 42 lg-ga 1 vastuolus. Võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 ja 5.3.5 loovad olukorra, kus tegelikult väheoluline lepingurikkumine toob kaasa vastustajale õiguse võrguühendus katkestada. Tulenevalt sellest, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, puudus apellandil võimalus ise lepingu sisu mõjutada. Lisaks tavalisele tarbija tüüptingimustele allutamisele on praegu tegemist olukorraga, kus puudub võimalus sõlmida võrguleping mõne teise teenusepakkujaga, kuivõrd ükski teine võrguteenuse pakkuja sel aadressil teenust ei osuta. Seega puudub võimalus valida enda jaoks soodsamate lepingutingimustega teenuse osutaja. Apellant möönab, et teatud juhtudel võib arvestile ligipääsu võimaldamine olla oluline, kuid mitte praegusel juhul. Selline punkt on vajalik tõsise ohu korral. Näiteks siis, kui selgub, et tarbija arvesti võib olla ohtlik või on selgelt ajale jalgu jäänud ning põhjustab energiakadu vms. Praegusel juhul ei ole vastustajal muud tungivat vajadust arvestile ligi pääseda, kui soov täita Vabariigi Valitsuse määrusega talle pandud kohustust. See aga ei tohiks olla põhjus, mis võimaldab abstraktse tüüptingimuse kasutamist tarbijale negatiivselt. Eeltoodust tulenevalt on selge, et õiguste ja kohustuste tasakaal on paigast ära võrgulepingu tüüptingimustes, kuivõrd oma abstraktsuse tõttu võimaldab vastustajal neid tõlgendada ka oma olemuselt väikese rikkumise jaoks olulisena.
lg 1 loomisel oli seadusandja eesmärk eelkõige tarbija kaitse võrguettevõtja omavolilise tegevuse eest võrguühenduse katkestamisel. Seega peaks
lg 1 olema VÕS § 116 kitsendav norm, mitte laiendav, s.t rikkumine peaks vastustaja huvides olema ülioluline, kuivõrd elektrita on keeruline oma igapäevaelu ette kujutada. Seda kinnitab ka seaduse süstemaatiline tõlgendamine, kuivõrd sama paragrahvi järgnevates lõigetes on näiteks piiratud võrguühenduse katkestamine kütteperioodi ajaks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja meelevaldselt tõlgendanud
Konkurentsiamet ei ole võrgulepingu tüüptingimuste kinnitamisel seda probleemi täheldanud, kuivõrd on teostanud abstraktset kontrolli, kus ei pruugi kõiki tüüptingimuste kitsaskohti täheldada, kuid kui abstraktset tüüptingimust vastustaja ebamõistlikult enda kasuks kasutab, peab kohus võtma seisukoha sellise olukorra kohta. 15 Seesugune võrgulepingu tüüptingimuste kasutamine on seaduse olulisest põhimõttest kõrvalekaldumine, mistõttu on võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 ja 5.3.5 tühised. Võrgulepingust tulenevalt on apellandi primaarkohustuseks tasuda võrguteenuse kasutamise eest ning vastustaja primaarkohustus on apellandile tagada ligipääs elektrienergiale. Võrguühenduse katkestamisega muutub lepingu eesmärgi saavutamine küsitavaks. Kui apellant ei täida oma lepingujärgset esmast kohustust, võib vastustaja teenuse osutamise lõpetada. Võrgulepingu tüüptingimustes ja
§-s 90 on sisuliselt konkretiseeritud VÕS §-s 111 toodud kohustuse täitmisest keeldumise regulatsiooni. Praegusel juhul ei ole VÕS § 111 mõttes apellandi poolt rikutud kohustus vastastikune kohustus. Eeltoodust on selge, et poolte vahel on leping, kus sisalduvad vastastikused kohustused. Küll aga ei ole vastastikuseks kohustuseks tüüptingimustes ette nähtud kohustus tagada vastustaja nõudmisel arvestile ligipääs. Õiguskirjanduses on leitud, et kõrval- ja kaitsekohustuste puhul ei peaks VÕS § 111 vastastikususe puudumise tõttu üldjuhul kohaldatav olema. Lisaks on VÕS § 111 lg-s 3 sõnaselgelt öeldud, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Vastustajal puuduvad mistahes etteheited apellandile peale selle, et apellant ei ole nõustunud kaugloetava arvesti paigaldamisega. Väidet, et ühe elektriarvesti kaugloetavusele mitteüleviimine takistab piirkonnas teiste arvestite testimist ning ei võimalda seal piirkonnas kauglugemisele üle minna, ei ole vastustaja põhistanud. Asjaolu, et vastustaja esitas valeväite, ilmestab asjaolu, et Vabariigi Valitsuses on olnud menetlemisel Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ muutmise eelnõu, millegi sooviti lisada võrgueeskirja §-i 39 lõige 3, mis võimaldab passiivsetesse tarbimiskohtadesse kaugloetavat arvestit mitte paigaldada. Kaugloetav arvesti paigaldatakse sellistesse tarbimiskohtadesse esimesel võimalusel pärast tarbimise taastumist. See aga tähendab, et tegelikult on võimalik kaugloetava süsteemi toimimine ka nii, et võrku on ühendatud mõned kohtloetavad arvestid, kus tarbimine toimub või ei toimu. See pole mõeldav, et kauglugemist võimaldav süsteem ei töötaks, kui selline asi peaks aset leidma. Vastustaja kasutab jõumeetodeid talle pandud kohustuse täitmiseks, arvestamata tarbijate subjektiivsete õigustega. Eeltoodust tulenevalt on et võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 ja 5.3.5 oma liigse abstraktsuse tõttu VÕS § 42 lg 1 kohaselt tühised, sest võrgulepingu tüüptingimustega on apellandi kahjuks õiguste ja kohustuste tasakaalu oluliselt rikutud, seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kaldutud ning muudetud küsitavaks lepingu eesmärgi saavutamine. Võrgulepingu tüüptingimuste kasutamisel ei tohi lugeda võrgulepingu oluliseks rikkumiseks kaugloetavast arvestist loobumist. Euroopa Liidu Kohus ütles esmakordselt 15.07.1964 otsuses kohtuasjas nr 6/64 Costa vs. ENEL otsesõnu välja, et Euroopa Liidu liikmesriigid on asutamislepinguga loonud omaenda õigussüsteemi, mis muutus liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatuks osaks ja mida nende endi kohtud on kohustatud kohaldama. Selleks sätestas ELK EL-i õiguse ülimuslikkuse. Sama põhimõte on tänasel päeval ära toodud ka Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonide
Väär on maakohtu seisukoht, et võrguühenduse katkestamise õigus tuleneb üksnes võrgulepingu tüüptingimuste p-st 5.2.5 ning
Apellant on kogu menetluse väitel viidanud, et
lg 1 alt II on vastuolus PS-ga, kuivõrd seal toodud määratlus on liialt lai ning jätab võrguettevõtjale võimaluse sisuliselt ette näha igasuguse sisuga tüüptingimusi võrgulepingus, kuna
ei sätesta kriteeriume, mis võimaldaksid hinnata rikkumise olulisust. Tarbijale on jäetud üksnes võimalus valida, kas sõlmida leping võrguettevõtja tingimustel ja täita kõiki võrguettevõtja korraldusi või jääda ilma elektriühendusest. Võrguettevõtjale sellise laiaulatusliku õiguse andmine riivab apellandi PS §des 10, 12, 32, 33 ja 41 sätestatud põhiõigusi. Elektrivarustuse olemasolu on tänaseks päevaks inimõigus, mis tagab inimväärika elu. Võrguühenduse katkestamine peab olema lubatud äärmuslikel juhtudel, olema vajalik ja proportsionaalne meede, nt oht elule, tervisele, varale. Apellant leiab, et tal on PS §-dest 12 ja 41 tulenevalt õigus oma arvamusele ja õigus selle eest ka seista ja oma veendumusi kaitsta, juhul kui nendes ei ole midagi õigusvastast. Vastustaja surub apellandile sisuliselt jõuga peale kaugloetavat arvestit, olgugi, et selle olemasolu muutub kohustuslikuks alles 01.01.2017. Juhul kui apellant on veendunud, et kaugloetava elektriarvesti omab negatiivset mõju tema tervisele, peab vastustaja austama apellandi veendumusi ja kaugloetavat arvestit mitte paigaldama. Lisaks riivab
lg 1 ka PS § 32 sätestatud omandipõhiõigust.
lg 1 võimaldab võrguettevõtjal tema enda poolt kindlaksmääratud alustel tarbija võrguühendus katkestada. Juhul kui tarbija soovib elektrit tarbida, ei ole tal valikut, kas sõlmida leping selliste tüüptingimustega või mitte. Võrguettevõtja on monopol ning võrguteenust tarbijal mujalt saada ei ole võimalik. On selge, et elektri puudumine ei võimalda apellandil oma omandiõigust teostada. Riik peaks looma regulatsiooniga olukorra, kus võrguteenuse katkestamine oleks võimalik vaid selgetel ning kindlatel alustel, mis ei riiva tarbija õigusi.
lg 1 riivab samuti PS §-st 33 tulenevat õigust kodu puutumatusele, tuues kaasa olukorra, kus võrguettevõtja saab sundida võrguühenduse katkestamisele, viidates peale endale kasulikku teenust või temale endale teenuse osutamiseks kasulikku vahendit. PS §-st 33 tulenevalt on aga igaühel õigus otsustada õigusaktidega lubatud piirides oma kodu heaoluga seonduvat.
Sobiv oleks regulatsioon juhul, kui võrguteenuse katkestamise tingimused oleksid selgelt ja ammendavalt sätestatud seaduses. Abinõu ei ole ka vajalik, sest soovitud eesmärki on võimalik saavutada teise, tarbija põhiõigusi vähem piirava abinõuga, sätestades selge ja ammendava regulatsiooni seaduses. Säte ei ole ka mõõdukas, sest kahjustab tarbija põhiseaduslikke õigusi rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Apellant viitab siinkohal
lg-st 3 tulenevale analoogsele olukorrale.
lg 3 loetleb ammendavalt üles juhtumid, millal võrguettevõtjal on õigus keelduda võrguteenuse kui avaliku teenuse osutamisest. Keeldumise alus peab tulenema elektrituruseadusest ega saa olla võrguettevõtja tüüptingimustest tulenev suvaotsus. 18 Seega eeltoodud põhjustel ja PS § 152 lg-st 1 tulenevalt peab kohus
lg 1 alt II kohaldamata jätma ning seetõttu ei ole vastustajal õigust võrguühendust katkestada põhjusel, et apellant endale kaugloetavat arvestit ei soovi. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et võrgueeskirja § 39 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas. Võrgueeskirja § 39 lg 2 kohaselt peab mõõtesüsteem alates 01.01.2017 võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Apellant seab esiteks kahtluse alla, kas
lg 1 p 3 tulenev volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele õiguse sellise põhiõigusi riivava sätte kehtestamiseks.
lg 1 p 3 sätestab, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavas võrgueeskirjas nähakse ette mõõtmisele ja mõõteseadmetele kohaldatavad tehnilised ja metroloogianõuded. Volitusnorm ei näe ette, et Vabariigi Valitsus võiks näha ette kuupäeva, millest alates tarbijatelt võetakse õigus valida kohtloetava ja kaugloetava arvesti vahel. Võrgueeskirja muutmise määruse eelnõu, millega viidi sisse võrgueeskirja § 39, seletuskirja kohaselt seisneb muudatus kauglugemisseadmete paigaldamise nõudes, mis tuleneb Eesti elektrimajanduse arengukavast aastani 2018, mis seab eesmärgiks elektrienergia säästlikuma kasutamise ning mille saavutamise üks meede on uuenduslikel infotehnoloogilistel lahendustel põhinevate nn nutimõõtesüsteemide kasutamine. Võrgueeskirja § 39 lg 2 põhineb samuti direktiivi 2009/72 lisa 1 p 2 regulatsioonil. Nii elektrimajanduse arengukavast kui ka direktiivi 2009/72 regulatsioonist nähtub, et kauglugemisseadmete paigaldamise eesmärk on olnud tarbija huvide kaitse. Kaugloetav arvesti annab tarbijale reaalajas tarbimise kohta parema info ning võimaldab elektrimüüjatel teha paindlikumaid ja personaalsemaid pakkumisi tarbijale, mis omakorda annab tarbijale elektripakkumiste valikurohkuse, võimaluse olla aktiivne turuosaline ning võimaluse raha kokku hoida. Kaugloetavate arvestite paigaldamise eesmärk ei ole olnud võrguettevõtja tegevuse tõhustamine või lihtsustamine, see võib kujuneda lisaväärtuseks. Võrgueeskirja § 39 lg 2 sätestab kohustuse paigaldada kõikidesse korteritesse kauglugemisseade. Arvestades sätte loomise eesmärki, on tarbijaid kahjustav Eestis kehtestatud õiguslik regulatsioon 100%-lisele kauglugemisele ülemineku kohta. See võtab tarbijalt ära igasuguse võimaluse loobuda kauglugemisseadmest alates 01.01.2017 ning sunnib talle peale seadet, mille paigaldamise kohustus on võrguettevõtjal tarbija enese huvidest tulenevalt. Säte ei arvesta võimalusega, et osa tarbijaid ei soovi kaugloetavat arvestit ja on nõus jätkama vähempaindliku tarbimisinfo ja elektriostu korraldusega. Seetõttu riivab võrgueeskirja, mis on seadusest alamalseisev õigusakt, § 39 lg 2 PS §-des 12, 32, 33 ja 41 sätestatud põhiõigusi. Võrgueeskirja § 39 lg 2, kohustades eranditult kõiki kortereid kasutusele võtma alates 01.01.2017 kauglugemisseade, võib küll olla eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu võib olla ka vajalik, sest seab kohustuse võrguettevõtjale kauglugemisseade tarbimiskohta paigaldada. Kuivõrd aga säte kohustab eranditult kõiki kortereid kasutusele võtma alates 01.01.2017 kauglugemisseadet, ei saa seda mingil juhul pidada mõõdukaks. Seadus on mõõdukas, kui kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Juhul kui kauglugemisseade on käsitletav ohuallikana tarbija tervisele, peab tarbijale jääma õigus selle paigaldamisest loobuda. Võrgueeskirja § 39 lg 2 ei jäta tarbijale võimalust loobuda kauglugemisseadme paigaldamisest, mistõttu on see PS-ga vastuolus ning kohus peab selle PS § 152 lg 1 kohaselt kohaldamata jätma. 19 Kaugloetava arvestiga andmete kogumisel ja edastamisel saab vastustaja informatsiooni apellandi eraelu kohta. Selliste andmete töötlemisele on riik seadnud kõrgendatud nõudmised isikuandmete kaitse seadusega. IKS § 10 lg 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. IKS § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt vajab vastustaja selliste andmete töötlemiseks apellandi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut ning see peab olema antud vabal tahtel. Vastustajal apellandi nõusolek puudub ja nõusoleku mitteandmist ei saa kvalifitseerida võrgulepingu oluliseks rikkumiseks. Maakohus on materiaalõigust valesti kohaldades jõudnud ebaõigele seisukohale, et vastustaja õigus apellandi nõusolekuta apellandi isikuandmete töötlemiseks tuleneb alates 01.01.2017 IKS § 14 lg 1 p-st
90 lg. 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, millises see annab võrguettevõtjale õigus katkestada võrguühendus peale võrguettevõtja asutatud teenuse eest maksata jätmisel ka juhul, kui tarbija on võrgulepinguga ettenähtud kohustusi oluliselt rikkunud muul viisil, ning tunnistada põhiseaduse vastaseks võrgueeskirjade p. 39 lg. 2, mille kohaselt mõõtesüsteem peab alates 1. jaanuarist 2017 võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. 12.03.2015 taastas kostja hageja tarbimiskohas kohtumenetluse ajaks võrguühenduse ja esitas 29.05.2015 vastuhagi hageja kohustamiseks võimaldamaks kostjale juurdepääs tarbimiskohale kaugloetava arvesti paigaldamiseks. Antud juhul ei ole poolte vahel vaidlust faktiliste asjaolude üle. Maakohus jättis hageja hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Maakohtu otsuse põhjenduse kohaselt ei olnud võrgueeskirjade tüüptingimused VÕS § 42 lg. 1 järgi tühised, hageja rikkus alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste punkti 4,5, see rikkumine oli oluline, võrgueeskirja § 39 lg. 2 ei ole vastuolus põhiseaduse §-dega 12, 28, 32 ja 33 ega direktiiviga 2009/72 EÜ. Samuti tuvastas maakohus, et hagejal puudub õigustus keelduda arvestile ligipääsu võimaldamisest kaugloetava arvesti paigaldamiseks isikuandmete kaitse seaduse alusel, kuivõrd IKS § 4 lg. 2 kohaselt ei ole tarbimiskoguse andmed delikaatsed isikuandmed ja sama seaduse § 14 lg. 1 p. 4 järgi isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, väljaarvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Kokkuvõttes maakohus tuvastas, et võrguühenduse katkestamine oli seaduslik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on leidnud, et kuivõrd kostja õigus võrguühenduse katkestamiseks tulenes võrulepingust (p. 5.2.5), siis ei ole
1 aja lahendamisel asjassepuutuv norm, mistõttu ei kontrolli kohus selle säte vastavust põhiseadusele. Ringkonnakohus märgib täiendavalt lisaks, et
1 ei ole saa olla vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 12, 32, 33 ja 41, millistele hageja viitas, pelgalt seetõttu, et lubab võrguühenduse katkestamist juhul, kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil kui tasu maksmata jätmisega. Seaduselt ei saa nõuda, et oleks ammendavalt loetletud kõik rikkumised, mis on olulised lepingurikkumised, ja mis on konkreetese lepingu puhul oluline rikkumine, see 21 sõltub konkreetsest lepingust. Apellandi käsitlus, mille kohaselt tarbimiskohale juurdepääsu mittevõimaldamine ei ole saa olla võrgulepingu oluline rikkumine seetõttu, et juurdepääsu võimaldamine on vaid kõrvalkohustus, ei ole õige. Võrguteenuse lepingu puhul on oluliseks tingimuseks tarbija poolt teisele lepingupoolele tarbimiskohale juurdepääsu võimaldamine. Ringkonnakohus möönab, et võrguühenduse katkestus võib ajas muutuda ebaproportsionaalseks ja seeläbi hea usu põhimõtte vastaseks, kui katkestuse eesmärk sundida lepingut rikkuvat tarbijat kohtuväliselt rikkumise lõpetama langeb ära kohtumenetluse algatamise tõttu. Siiski ei ole hageja hagimenetluses sellele hinnangulisele asjaolule tuginenud, mistõttu ei hakka ka ringkonnakohus selles osas seisukohta võtma. Kuivõrd maakohus on õigesti tuvastanud, et võrguühenduse katkestamine ei olnud ebaseaduslik, siis jätab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tulenevalt hagi eseme muutmisest apellatsioonimenetluses sõnastab ringkonnakohus TsMS § 654 lg. 22 kohaselt maakohtu otsuse resolutsiooni ümber. Seejuures jätab ringkonnakohus resolutsioonist välja osa (senise resolutsiooni p. 3), millega jäeti rahuldamata hageja nõuded tuvastada võrgulepingu tüüptingimuste tühisus, kuivõrd tüüptingimuste tühisus ei saa olla omaette tuvastusnõue ja VÕS § 45 lg. 1 kohaselt võib ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamist hageja vaid seaduses sätestatud isik või asutus. Vastuhagi osas tuleb maakohtu otsus tühisada ja jätta vastuhagi § TsMS § 423 lg. 2 p. 2, kuivõrd muutunud asjaolude tõttu ei ole vastuhagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus otsus tuleb jätta muutmata menetluskulude jaotuse ja kostjalt väljamõistmise osas, kuivõrd maakohtu otsus tehti kostja kahjuks ja vastuhagi läbi vaatamata jätmine on seotud hiljem tekkinud hagejast, mitte kostjast sõltuvate asjaoludega. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Elektrilevi OÜ palus apellandilt välja mõista menetluskulu 1025 eurot ilma käibemaksuta, millele lisandub 100 eurot 31.05.2016 kohtuistungiga seotud kulu ja 4,80 eurot sõidu- ja parkimiskulu. Ringkonnakohus, tutvunud menetluskulude nimekirjas märgitud teenuste sisu ning ajakuluga, leiab, et märgitud toimingutele kulunud aeg ei ole kogu ulatuses olnud põhjendatud ja vajalik kulu. Põhjendatud ja vajalikud on menetluskulude nimekirjas punktide 1-3 all kirjeldatud teenused, kokku 4,40 tundi. Kolleegium on seisukohal, et kohtuistungiks ettevalmistamiseks kulunud ajaks (punkt 4) on piisav 1,5 tundi, arvestades, et eelnevalt on esindaja olnud asja menetlusega kursis ning põhjalikult tutvunud apellatsioonkaebusega. Kohtuistungitel osalemine (punktid 5 ja 7), ajakuluga 0,40 tundi on olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Kohtuistungiteks ettevalmistamise kulu (punkt 6 ja 9) on kolleegiumi hinnangul piisav kokku 0,5 tundi, eelkõige põhjusel, et istungid toimusid väga lühikese ajavahemiku jooksul ning eelnevalt oli vastustaja esindaja põhjalikult istungiks ette valmistunud. Apellandi taotlusega tutvumiseks ja sellele 22 vastamiseks (punkt 8) kulunud aeg 1,4 oli vajalik ja põhjendatud ajakulu. Samuti on põhjendatud kulu, mis on seotud 31.05.2016 toimunud kohtuistungiga - 1 tund. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Praegusel juhul ei arvesta kohus esindaja sõidu- ja parkimiskulu, kokku 4,80 eurot, kuna esindaja on pidanud liiklema sama linna piires ning tegemist ei olnud vastustaja esindamisega tema töötaja poolt. Menetluskulude aruande põhjal on vastustaja esindaja ühe töötunni hind 100 eurot, mis ei ületa tavapärast esindaja tasu suurust. Kokku loeb ringkonnakohus, arvestades mh käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, et mõistlikuks ja vajalikuks õigusabi teenuse mahuks on kokku apellatsioonimenetluses 9,2 tundi, seega on vastustaja menetluskulu suurus 9,2 x 100 = 920 eurot. EL-l tuleb tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kulusid kindlaks määranud kohtulahendi jõustumisest kuni selle kohase täitmiseni. Vastuseks apellandi väitele, et vastustaja menetluskulu ei kuulu välja mõistmisele põhjusel, et kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul peab üks juriidiline isik olema esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks, osundab kolleegium, et õigusabi väljamõistmiseks piisab, kui on tuvastatud, et poolele on tekkinud õigusabi tasumise kohustus (vt nt RK nr. 3-2-1-65-13). Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja kasutas menetluses volitatud esindaja teenust õigusabi osutamise lepingu alusel. Millistel tingimustel vastustaja esindaja sõlmitud käsunduslepingu alusel tasu saab, on õigusabi osutaja ja kliendi omavahelise kokkuleppe küsimus. Edukustasu maksmises kokku leppimine on tavapärane praktika. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ulvi Loonurm Tiit Kollom 23
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.