KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 29.08.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-652 Hal

§ 212lg 1 teine lause).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-652 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. NI hoiti Tallinna Vanglas 18.04.2011-27.09.2012 vahistatu režiimil ja 28.09.201210.10.2012 süüdimõistetuna vastuvõturežiimil. Sel ajal viibis ta lukustatud kambrites ja sai kasutada ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Tema kasutuses oli kambris (sh WC) isiklikku ruumi 321 päeval alla 3 m2 ning 221 päeval 3 m2 või enam. 11.10.2012-04.12.2014 viibis NI avatud eluosakonnas, kus kambri uks oli lukustatud öörahu ajaks. Kambris ei olnud WC-d. Ta sai kasutada igapäevast jalutuskäiku värskes õhus ja külastada kord nädalas spordisaali. Tema kasutuses oli kambris isiklikku ruumi 132 päeval 2,65 m2 ja 653 päeval üle 3 m
3. NI esitas 04.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 43 kuu jooksul Tallinna Vangla ebainimlikes kinnipidamistingimustes viibimisega.
4. Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 otsusega taotluse 04.12.2011 eelnenud perioodi osas, leides, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenev 3-aastane taotluse esitamise tähtaeg on möödunud. Sama vastusega jättis vangla NI taotluse perioodi 04.12.201104.12.2014 osas rahuldamata.
5. NI esitas 16.03.2015 Tallinna Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse, milles taotles 13.04.2011-04.12.2014 nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 13 320 eurot, millele lisandub viivis seaduses ettenähtud määras.
6. Tallinna Halduskohus tagastas 19.11.2015 määrusega kaebuse ajavahemikku 13.04.2011-03.12.2011 puudutavas osas

§ 121

lg 1 p 4 alusel, leides, et kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.03.2016 määrusega halduskohtu määruse ja edastas asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei ole õige jagada perioodi 13.04.2011-04.12.2014 osadeks. Põhjendatud ei ole vaadelda eraldi perioode, mil kaebaja viibis katkematult Tallinna Vangla kambrites, mis tema hinnangul ei olnud nõuetekohased. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja kinnipidamistingimused oleks nimetatud perioodil oluliselt muutunud. Kuivõrd praegusel juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest teada saama juba varem, siis tuleb Riigikohtu lahendeid (33-1- 93-13, 3-3-1-20-15) silmas pidades kahjunõude esitamise 3-aastast tähtaega hakata arvestama alates 04.12.2014, mil lõppes periood, mille eest isik kahju hüvitamist nõuab. Jätkuva toiminguga tekitatav mittevaraline kahju on muu hulgas seotud inimväärikust alandava kohtlemise kestusega (põhjenduste p 8). Tallinna Halduskohus võttis 25.04.2016 määrusega kaebuse menetlusse. 6. Tallinna Vangla palus 18.05.2016 vastuses jätta kaebus perioodi 13.04.201117.04.2011 osas läbi vaatamata, sest kaebus on esitatud vale vastustaja vastu – kaebaja oli sel ajal Põhja Prefektuuri kambris ja Tallinna Vangla tingimused ei saanud talle kahju põhjustada. Perioodi 18.04.2011-03.12.2011 osas palus vangla jätta kaebus kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu

§ 151

lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata ning perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas rahuldamata. 7. Tallinna Halduskohus jättis 29.07.2016 otsusega kaebuse perioodide 13.04.201117.04.2011 ja 18.04.2011-03.12.2011 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), muus osas rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 2

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata.

Kaebaja ei viibinud sel ajal Tallinna Vanglas, mistõttu ei saanud tal tekkida kahjunõuet Tallinna Vangla vastu. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei saanud teda sel ajal mõjutada. 2) Perioodi 18.04.2011-03.12.2011 osas jääb kaebus

§ 151

lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbimata jätmise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.03.2016 määrusega halduskohtu 19.11.2015 määruse, kuid pärast ringkonnakohtu määruse 19.04.2016 jõustumist on Riigikohus teinud praegusega analoogses asjas 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-68-15 ja halduskohus ei saa Riigikohtu seisukohta eirata. Kaebaja viibis 18.04.2011-04.05.2011 kambris nr 136 isikliku ruumiga 2,58 m

1. 05.05.2011 oli ta kambris 136 isikliku ruumiga 3,1 m
2. 06.05.2011-12.10.2011 viibis ta kambris 326, kus isiklik ruum varieerus 2,6 m2 kuni 3,9 m
3. Seepärast pidid isikliku ruumi muutused kambris olema kaebaja jaoks tuntavad. Sedavõrd suures muutuses pidi kaebaja tajuma ruumikitsikusest tingitud alandatuse ja allasurutuse tunnet. Liiatigi oli kaebaja kandnud Tallinna Vangla kambritingimustes vanglakaristust ka varem (11.11.1999-12.01.2001) ning viibinud ka teistes kinnipidamisasutustes (21.10.1999-11.11.1999 Keskvanglas; 12.01.2001-18.10.2005 Ämari Vanglas; 03.01.2007-19.01.2007 Lääne Prefektuuri kambris; 13.04.2011-18.04.2011 Põhja Prefektuuri kambris). Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja mõistis sellel ajavahemikul põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles EIK poolt Tunis vs Eesti kohtulahendi tegemise järgselt. 3) Perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja liikumine oli perioodil 04.12.2011-27.09.2012 tema staatusest tulenevalt piiratud. Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris. Kaebajal oli võimalik ööpäeva vältel viibida kambrist väljas ühetunnise jalutuskäigu ajal. Lisaks oli tal mitmeid lühiajalisi kokkusaamisi ja suveperioodil oli tal võimalik käia üks kord nädalas lisajalutuskäigul. Kaebajal tuli viibida oludes, kus põrandapind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Arvestades kõnealustes tingimustes viibimise järjepidevat kestust, ei saa kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi pidada inimväärikuse alandamise künnist ületavateks. Vahistatuna kinnistes kambrites isikliku ruumiga alla 3 m2 viibitud päevade koguarv jagunes mitmeteks perioodideks, mille vahele jäi lühemaid ja pikemaid ajavahemikke, mil kaebajale oli tagatud ruumi kas täpselt 3 m2 või enam. Pikimal perioodil oli kaebajal kambris 2,8 m2, mis ei ole sedavõrd tajutav, et võiks avaldada vaimsele enesetundele püsivat mõju. 28.09.2012-10.10.2012 hoiti kaebajat süüdimõistetuna vastuvõturežiimil ning vähem kui 3 m2 ruumi oli kaebajal kahel päeval. Ehkki talle oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole põhjust rääkida ebapiisaval kambripinnal hoidmisega inimväärikuse alandamisest. 11.10.2012-04.12.2014 viibis kaebaja vangla avatud osakonnas, kus talle oli igapäevaselt tagatud võimalus jalutada üks tund värskes õhus ja viibida väljaspool kambrit kogu päeva kuni öörahuni. Lisaks osales kaebaja hõivetegevuses (riigikeele õpe ja elektriku eriala omandamine). Ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas oleksid olnud sellised, mis oleksid suurendanud ebapiisava kambripinna mõju kaebajale.
4. NI palub 24.08.2016 apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus jättis kaebuse põhjendamatult osaliselt läbi vaatamata, leidis ekslikult, et WC pindala tuleb lugeda kambri pindala hulka ning kinnipidamistingimused kogumis olid õiguspärased ega suurendanud ebapiisava kambripinna mõju kaebajale. Kaebaja palub riigilõivu tasumisest vabastamist. 3

§ 182nõuetele ja on tähtaegne.

Tallinna Halduskohus on andnud 17.08.2015 määrusega kaebajale menetlusabi kaebuselt riigilõivu tasumisel. Arvestades, et kaebaja on viibinud alates aprillist 2011 Tallinna Vanglas ja viibib alates 01.03.2016 Viru Vanglas (väljatrükk kinnipeeturegistrist, I kd tl 182), kusjuures karistusaeg lõpeb 13.04.2023 (vangla 17.04.2016 vastus, I kd tl 73), pole alust arvata, et kaebaja majanduslik olukord oleks paranenud ja võimaldaks tasuda riigilõivu. Seetõttu jätkab ringkonnakohus

§ 114lg 2 alusel menetlusabi andmist.

10.

§ 192

sätestab, et ringkonnakohus võib otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mis vastavalt

§-le 199 toob kaasa halduskohtu otsuse tühistamise. Sel juhul tühistatakse halduskohtu otsus ja asi saadetakse halduskohtusse uueks läbivaatamiseks.

§ 199

lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb

§ 199

lg 2 p 3 ning § 200 p 2 alusel tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 11. Halduskohus on jätnud kaebuse perioodi 18.04.2011-03.12.2011 osas ebaõigesti

§ 121lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

Seda kohtumenetluse normi rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest ringkonnakohus ei saa teha sisulist lahendit olukorras, kus esimese astme kohus on jätnud kaebuse läbi vaatamata. Selline võimalus oleks ringkonnakohtul kaebuse muutmise korral, kuid sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist. Ringkonnakohus leidis 30.03.2016 määruses Riigikohtu lahendites 3-3-1-93-13 ja 3-3-1-20-15 toodud seisukohtadele tuginedes, et kaebuses näidatud perioodi osadeks jagamine ei ole praegusel juhul õige ning puuduvad erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest teada saama juba varem. Seega leidis ringkonnakohus, et kaebajal on jätkuva toimingu puhul kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ning

§ 121lg 1 p 4 kohaldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohtu hinnangul on ka ringkonnakohtu määrusest tulenevad seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud lahendi teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud (

§ 203lg 2 ja § 202 lg 2).

Lisaks on ringkonnakohus jätkuvalt seisukohal, et

§ 121

lg 1 p-st 4 tulenevat takistust asja sisuliseks läbivaatamiseks ei esine ning halduskohtu otsuses väidetud vastuolu Riigikohtu 27.04.2016 lahendiga nr 3-3-1-68-15 ei esine. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et eelviidatud Riigikohtu lahendis vaadeldud asi on praegusega sarnane. Viidatud lahendis kajastatud asjaoludest nähtuvalt esitas 2002-2014 Tallinna Vanglas viibinud isik vanglale 14.04.2014 kahju hüvitamise taotluse ja kuna vangla ei lahendanud taotlust tähtaegselt, esitas isik halduskohtule kaebuse perioodil 01.01.2010-14.02.2014 tekitatud kahju hüvitamiseks (p-d 1-3.1). Kaebaja viibis samades tingimustes juba alates 19.01.2009 ning seetõttu ei pidanud Riigikohus eluliselt usutavaks, et isik mõistis ajavahemikul 01.01.2010-13.02.2011 põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles veebruaris 2011 (p-d 13-14). Riigikohus on selgitanud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (p 12). Samuti on Riigikohus selgitanud, et ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 4

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ebaõigesti läbi vaatamata.

Asjaolu, et kaebaja sel perioodil Tallinna Vanglas ei viibinud ja Tallinna Vangla ei ole selle perioodi osas õige vastustaja, ei tähenda kaebeõiguse puudumist ega kaebusega selle eesmärgi saavutamise võimatust. Kui kaebus on esitatud vale vastustaja vastu, kaasab halduskohus täiendava vastustaja. Vastustaja kindlakstegemine on halduskohtu ülesanne (

§ 18, § 120 lg 1 p 2).

Kaebuses ei ole kirjeldatud kinnipidamistingimusi Põhja Prefektuuri kambris, mistõttu ei saa praegu ka välistada, et need võisid samuti olla inimväärikust alandavad. Kaebaja esindaja poolt Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole märgitud perioode, mille eest hüvitist taotletakse. Taotluses on palutud hüvitist Tallinna Vanglas viibitud 43 kuu eest (I kd, tl 8 ja tl 167). Samas on Tallinna Vangla oma 25.02.2015 vastuses kahju hüvitamise taotlusele (I kd tl 10-13) märkinud, et kahjunõude kohaselt viibib kaebaja Tallinna Vanglas alates 13.04.

1. Millal algas periood, mille osas taotlus tagastatakse, vastuses ei märgita. Ka halduskohtu 16.04.2015 päringule vangla poolt 17.04.2015 saadetud vastuses (I kd tl 73) on märgitud, et NI kannab karistust Tallinna Vanglas alates 13.04.
2. Alles kaebusele 18.05.2016 esitatud vastuses (I kd tl 159-165) teatab vastustaja, et kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglasse 18.04.2011-01.03.2016 ning perioodil 13.04.2011-17.04.2011 oli ta paigutatud Põhja Prefektuuri kambrisse. Vastusele on lisatud ka vastavat infot kinnitav väljatrükk kinnipeeturegistrist (I kd tl 182). Halduskohtule esitatud kaebuses võib perioodi algus, millest alates kahju hüvitamist nõutakse, olla vangla 25.02.2015 vastusele tuginedes märgitud ekslikult. Kui kaebaja tegelikuks sooviks ei ole nõuda hüvitist aja eest, mil ta veel Tallinna Vanglas ei viibinud, on kaebajal võimalus selles osas kaebusest loobuda. Kui kaebaja jääb siiski ka selle nõude juurde, võib menetluse lõpetamise kohaseks aluseks olla

§ 152

lg 1 p 2 ja § 124 lg 2, kui kaebajal ei ole ette tuua mõjuvaid põhjuseid halduskohtule kaebuse esitamisega hilinemiseks. Kuna tegemist oli iseseisva kinnipidamisega teist tüüpi kinnipidamisasutuses, ei saa seda lugeda üheks toiminguks sellele järgneva kinnipidamisega vanglas (vt selle kohta ka Riigikohtu lahendit 3-3-1-20-15, p 9). 5