← Eesti

3-15-1851/25

Obsah (6)§ 181§ 184§ 182§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1851 Haldusasi G.B.e kaebus Tallinna V

§ 181lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-1851 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla (vastustaja) valvur Alo Hansson koostas 06.04.2015 ettekande nr 957, mille kohaselt ei allunud kinnipeetav G.B. (kaebaja) hommikuse loenduse ajal kambris nr 33 valvuri korraldusele öelda enda ees- ja perekonnanimi. Kaebaja ütles ainult oma perekonnanime. Eesnime ütlemisest keeldus, öeldes: „Tšitai, tam na pisajet“. Kaebajat teavitati ettekande koostamisest.
  2. Vastustaja karistas 30.04.2015 käskkirjaga nr 5-2/595 kaebajat distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. 2.
  3. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 09.04.2015 ja ta andis selle kohta oma allkirja. Kaebaja kirjutas venekeelse märkuse, et ta ei ole tutvunud ja ei saa eesti keelest aru. Kaebajat teavitati menetluse alustamisest ja süüdistuse sisust ka vene keeles. Kaebaja omapoolseid selgitusi anda ei soovinud. Distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustati kaebajale 29.04.
  4. Kaebaja vastas, et ei ole karistamisega nõus. Valvur ei kuule, mis talle räägitakse, või teeb ta seda meelega. 2.
  5. Riigikohtu 01.03.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) leiti, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja korralduse tühisus on ilmselge. Vanglateenistuse ametnik A. Hansson oli pädev korraldust andma, korraldus ei kohustanud toime panema õigusrikkumist, korraldus oli selge, mõistatav ja täidetav. Seega oli korraldus kohustuslik ja kaebaja rikkus allumiskohustust. Järelikult on tõendatud, et kaebaja ei reageerinud vanglateenistuse ametniku korraldusele öelda enda ees- ja perekonnanimi (Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (Kodukord) p 6.4). 2.
  6. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tuvastatud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Vastutust kergendavad asjaolud puuduvad. Kinnipeetaval oli teo toimepanemise ajal 14 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest 5 on määratud ametniku korralduse eiramise eest. Raskendavaks asjaoluks saab lugeda varasemate samalaadsete rikkumiste toimepanemist, millest kaebaja õppinud ei ole. Tegemist on suhteliselt raske rikkumisega. Vanglateenistuse ametnike korralduste eiramine nõrgestab distsipliini ja on ohuks vangla üldisele julgeolekule. Samuti on korralduse eiramise puhul ametniku autoriteetsus vangla korra tagamisel riivatud. Kinnipeetava nime küsimine ja loenduskaardiga võrdlemine peab tagama isikusamasuse tuvastamise ning veendumuse, et iga kinnipeetav paikneb talle määratud kohal vanglas ja kinnipeetavate arv vastab sisevalveplaanis näidatud arvule. Oma käitumisega näitab kaebaja lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. Kaebaja andis halba eeskuju teistele kinnipeetavatele. Sellest tulenevalt on oluline eri- ja üldpreventiivsel eesmärgil kaebajale märku anda, et õigusaktidega vastuoluline käitumine ei ole vanglale aktsepteeritav. 2.
  7. Noomitus või ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine ei täidaks karistuse eesmärki, sest vastavalt teo raskusele ei ole need proportsionaalsed ja kaebajal ei ole viimasel ajal kokkusaamisi toimunud. Samuti ei ole otstarbekas määrata töölt eemaldamist ja isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist, sest isik ei ole hõivatud tööga ega kasuta kambris elektriseadmeid. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks ta karistusest vajalikud järeldused. Katseaja kohaldamine ei ole otstarbekas ega eesmärgipärane, sest kinnipeetav on varasemalt toime pannud samalaadseid rikkumisi. Distsiplinaarkorras karistamine näitab kinnipeetavale, et kõik toimepandud rikkumised võetakse arvesse ja tal ei teki karistamatuse tunnet ning säilib distsipliin. Täitmaks vangla julgeoleku eesmärki ja suunamaks vanglas kehtestatud korra 2

(6)3-15-1851 järgimisele on kartserisse määramise 7 ööpäevaks proportsionaalne, eesmärgipärane ja otstarbekas.
  1. Kaebaja esitas käskkirja peale 18.05.2015 vaide, milles väidab, et ütles enda ees- ja perekonnanime. Seda võivad kinnitada kõik tema kambris olevad kinnipeetavad: A. E., V. K., T. K. Ametnik kuulis kaebaja ees- ja perekonnanime. Kaebaja ei ole kohustatud alluma enda mõnitamisele vanglaametnike poolt. A. Hansson ei võtnud seletuskirja ei kaebajalt ega kambri teistelt kinnipeetavatelt. A. Hanssonil ei ole vangla poolseid tunnistajaid.
  2. Tallinna Vangla jättis 19.06.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/15293-4 vaide rahuldamata. Menetleja ei pidanud oluliseks võtta tunnistajatelt ütlusi. Kaebaja ei pidanud distsiplinaarmenetluse ajal vajalikuks anda juhtunu kohta omapoolseid selgitusi. Kaebaja lisas oma märkused menetluse alustamisest teavitamise kohta ja esitas distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväited, mis on toodud karistuse määramise käskkirjas. Vastulausena protokollile väidab kaebaja, et valvur ei kuulnud, mida talle räägiti. Vastuväites ega distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kaebaja avaldanud, et intsidendi juures viibisid teised kinnipeetavad, kes võivad kinnitada kaebaja allumist vanglaametniku korraldusele. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt ja selle käigus on tõendatud kaebaja teo õigusvastasus ning süü rikkumise toimepanemises.
  3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks jäid pärast kaebuse täpsustamist tühistada Tallinna Vangla 30.04.2015 käskkiri nr 5-2/595 ja 19.06.2015 vaideotsus nr 5-1/15/15293-
  4. Ettekanne oli koostatud põhjendamatult ja vääralt. Kaebaja ütles oma eesja perekonnanime. Valvur on kiuslik ja soovib kaebajale kätte maksta varasemate vaidluste eest. Ettekanne koostati kaebaja teadmata. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi ühekülgselt ja erapoolikult. Ühtki kaebaja selgitust tema süütuse kohta arvesse ei võetud. Kaebaja oli sunnitud enda kaitseks pöörduma Põhja Ringkonnaprokuratuuri. Prokuratuur ja Tallinna Vangla sisekontroll püüavad esitada kaebaja kohta valeinfot.
  5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. 6.
  6. Vanglaametniku 06.04.2015 ettekandest nähtuvalt andis ta kaebajale selge korralduse, mida kaebaja keeldus täitmast. Ettekandest nähtuvalt sai kaebaja talle antud käsust aru, kuid leidis, et ei pea seda täitma. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebajale oleks korraldus ebaselgeks jäänud või ta ei ole sellest aru saanud. Kodukorra p-des 6.2–6.4 toodud loenduse toimumise kord on vajalik eelkõige loendust läbi viivate ametnike turvalisuse tagamiseks ja loenduse efektiivseks läbiviimiseks. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas alates 13.06.2011 ja peab olema loenduse läbiviimise korraga tuttav, arvestades, et loendust viiakse läbi igapäevaselt. Seega on tõendatud, et kinnipeetav on korraldust rikkunud ja vanglateenistusel oli kohustus viia läbi distsiplinaarmenetlus. Ettekandest nähtuvalt teavitas A. Hansson kaebajat ettekande koostamisest. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik S. Kusmin teavitas kaebajat 09.04.2015 distsiplinaarmenetluse alustamisest. Kaebaja ei soovinud ettekande osas selgitusi anda, kuigi talle anti võimalus. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kõiki menetlusnorme järgides, õiguspäraselt ja määratud karistus on kaalutletud ning põhjendatud. Seega ei nähtu haldusasja materjalidest asjaolusid, mis viitaks käskkirja tühisusele või õigusvastasusele. 6.
  7. Kaebajale on ka varasemalt määratud distsiplinaarkaristused vanglaametnike korraldustele allumatuse ja ebaviisaka suhtlemisstiili kasutamise eest. Seega on vastustajal põhjust uskuda, et kaebaja pani toime ettekandes kirjeldatud teo. Kaebaja on rikkunud järjepidevalt vanglas kehtivat sisekorda ning peab ametnike poolt antud korraldusi ilmselgelt väheolulisteks või täitmisele mittekuuluvateks. Asjaolu, et kaebaja hinnangul oli tal õigus korraldust mitte järgida, ei saa õigustada korralduse mittetäitmist. Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on kaitsta vangla julgeolekut ja vältida allumatusest tekkida võivaid konflikte. 3
(6)3-15-1851 6.
  1. Kuna distsiplinaarkaristuse määramine oli õiguspärane ja proportsionaalne, on ka vaideotsus õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED I
  2. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 10 lg 3 kohaselt viiakse loendus läbi vangla direktori määratud korras. Kodukorra p 6.4 järgi ütleb kinnipeetav loendust teostava ametniku korraldusel selgelt oma ees- ja perekonnanime ning ametnik kontrollib kinnipeetava vastavust loenduskaardile. Vajadusel küsib ametnik täiendavaid andmeid.
  3. Seega on kinnipeetavad kohustatud vastavalt Kodukorra p-le 6.4 alluma valvuri korraldusele öelda loenduse ajal selgelt oma ees- ja perekonnanimi. Valvuri ettekandest nähtub, et kaebaja ütles ainult oma perekonnanime, eesnime ütlemisest aga keeldus. Kaebaja väidab, et ütles nii oma ees- kui perekonnanime. Valvur kas ei kuulnud või ei tahtnud seda kuulda. Kaebaja selgitab vaides „6.04.2015 hommikul loenduse ajal mina nagu ka kõik teised minu kambri kinnipeetavad nimetasin enda ees- ja perekonnanime ametnik A. Hanssonile. Kuid tema nõudis, et ma teeksid seda uuesti, tehes mõnitava näo, nagu ei kuuleks seda, mida temale räägitakse. Siis ma ütlesin talle, et: „Ma olen sulle juba kõik öelnud. Kui sa oled kurt ning iga vahetuse ajal ainult sina ei kuule, mis sulle räägitakse, siis võta ja loe ise minu ees- ja perekonnanime. Nägupidi sa ju tunned mind ja mitte üks aasta““.
  4. Kohtu hinnangul nähtub ka kaebaja enda esitatud selgitustest, et ta keeldus valvuri korraldust täitmast. Isegi kui kaebaja ütles esimesel korral nii oma ees- kui ka perekonnanime, kuid valvur ei kuulnud seda, tulnuks kaebajal alluda valvuri korraldusele öelda uuesti oma eesnimi. Kodukorra p 6.4 järgi tuleb oma nimi öelda selgelt. Nime selgelt hääldamise nõue peab tagama valvurile võimaluse viia läbi isikukontroll. Kui kaebaja ei öelnud oma nime selgelt, võis see jääda valvuril kuulmata, mistõttu tuli kaebajal öelda oma nimi uuesti. Kaebaja ei väida, et oleks valvuri korraldusele öelda uuesti oma eesnimi allunud. Seega on ka kaebaja ise tunnistanud, et rikkus Kodukorra p 6.4 ja VangS § 67 lg-t
  6. Kodukorra p 22.2 järgi on distsiplinaarsüütegu kinnipeetava isiku süüline õigusvastane tegu või tegevusetus, millega isik rikkus õigusaktides sõnaselgelt sätestatud keeldu või kohustust.
  7. Antud juhul sätestab Kodukorra p 6.4 sõnaselge kohustuse öelda loenduse ajal ametniku korraldusel oma ees- ja perekonnanimi. VangS § 67 lg 1 sätestab selge kohustuse alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku korraldus öelda (uuesti) oma eesnimi ei olnud kindlasti tühine ega õigusvastane. Kaebaja viited tema tagakiusamise kohta ei ole asjakohased, sest antud juhul oli tegemist seadusliku korraldusega, mida tulnuks täita. Kaebaja seda ei teinud. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saanud ametniku korraldusest aru või tal olid muud mõjuvad põhjused korralduse täitmisest keeldumiseks, seega oli kaebaja tegu õigusvastane ja süüline. Järelikult pani kaebaja toime distsiplinaarrikkumise.
  8. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus asjas nr 3-3-1-21-03, 01.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-103-06, 14.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-44-12, 29.09.2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15 ja 29.09.2015 otsus asjas nr 3-3-2-1-15). Kinnipeetava arvamus, et ta 4
(6)3-15-1851 ei pea korraldust täitma, ei anna talle õigust käituda oma äranägemise kohaselt. Vastupidine seisukoht raskendaks distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. Kuna kaebajale antud valvuri korraldus ei olnud ilmselgelt tühine (ükski HMS § 63 lg-s 2 märgitud tingimus ei esinenud), pidi ta valvuri korraldust täitma. II
  1. VangS § 63 lg 1 järgi võib sama seaduse, VSKE või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kaebaja distsiplinaarrikkumine leidis tuvastamist, seega võis teda karistada.
  2. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest ka vene keeles. Järelikult oli tal võimalus anda juhtunu kohta oma selgitused, ent kaebaja seda võimalust ei kasutanud.
  3. Kinnipeetav palus vaidemenetluses, et asjas kuulataks üle kambrikaaslastest tunnistajad. VSKE §-dest 97 ja 98 järeldub, et kinnipeetava distsipliinirikkumisel võetakse kinnipeetavalt ja tunnistajatelt seletus ning kogutakse ka muid tõendeid. VSKE § 97 lg 2 p 8 kohaselt märgitakse protokolli mh viide asjaoludele, millest peab selguma, milliste faktide ja tõendite alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks. Selle üle, milliseid tõendeid rikkumise asjaolude väljaselgitamiseks kogutakse, otsustab vanglateenistus kaalutlusõiguse alusel. Kui olulise tähendusega asjaolud jäävad distsiplinaarmenetluse käigus välja selgitamata ning kogutud tõendid ei ole kinnipeetava süü tõendamiseks piisavad, võib see kaasa tuua distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise.
  4. Kambrikaaslaste tunnistused saavad olla asjakohased tõendid rikkumise asjaolude tuvastamisel. Vangla ei saa ette ära otsustada, et need tunnistused ei ole usutavad, ja jätta sel põhjusel tunnistused võtmata. Tõendi usaldusväärsust tuleb hinnata otsuse tegemise käigus tõendeid koosmõjus hinnates. Praegusel juhul ei ole vanglateenistus küsinud kaebaja kambrikaaslastelt tunnistusi. Ka kaebaja ise ei ole võimalikele tunnistajatele distsiplinaarmenetluse käigus viidanud. Tunnistusi ei võetud ka vaidemenetluse käigus.
  5. Menetlusnõuete rikkumine ei too iga kord kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist, kui rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Praeguses vaidluses on kaebaja ise vaidemenetluses tunnistanud valvuri korralduse täitmata jätmist. Seega ei saa menetluslikud rikkumised distsiplinaarmenetluse läbiviimisel viia vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamiseni.
  6. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlusaluse käskkirja on koostanud ja allkirjastanud pädev vanglateenistuse ametnik – inspektor-kontaktisik. Vastustaja on käskkirjas kajastanud asetleidnud sündmust, märkinud kohased alused ja tuvastanud kaebaja süü. Samuti andnud hinnangu rikkumise raskusele ning kaalunud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas arvesse võtnud kaebaja eelnevat karistatust. Vastustaja on kaalunud erinevaid karistusi ja põhjendanud valitud distsiplinaarkaristuse määramist. Määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega järgides.
  7. Samuti ei ole eksitud vaideotsuse koostamisel selle tegemise pädevuse reeglite vastu (VSKE § 12 lg 21) ega ka haldusakti andmise menetlus- või vorminõuete vastu.
  8. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. 5
(6)3-15-1851 III
  1. Kaebaja on 21.12.2015 esitanud kohtule tõendina selle kohta, kuidas A. Hansson tekitab temale probleeme alusetute ettekannete kirjutamisega, abiprokuröri ja riigiprokuröri otsuste koopiad, prokuratuuri vastused kaebaja avaldustele, Tallinna Vangla teated kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, vangla ettepaneku ja vaide tagastamise Kodukorra p 6.4 vaidlustamise kohta jne (kokku 31 lehel).
  2. Kohus leiab, et kaebaja esitatud materjalid tuleb talle tagastada. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.

  1. Kaebaja on 21.12.2015 selgitanud tema kohta 29.04.2015 koostatud ettekandes kajastatu alusetust. Kaebaja väidab, et tema on süütu ja ettekanne koostati salaja. Kohus märgib, et praeguses asjas ei ole vaidluse all mitte 29.04.2015 ettekande, vaid 06.04.2015 ettekande alusel alustatud distsiplinaarmenetlus. Viidatud menetlustes kaebajale süüks pandud rikkumised on erinevad. Samuti ei saa kaebaja teise sündmuse näitel asuda tõendama, et temal ei ole süüd ka käesolevas asjas arutatud distsiplinaarvaidluses. Seega ei saa kaebaja pöördumised prokuratuuri ja sellekohased kaebuste rahuldamata jätmise otsused ega ka teises distsiplinaarasjas koostatud vangla dokumendid tõendada kaebaja süüd või süütust käesolevas vaidluses ja kohus keeldub tõendite vastuvõtmisest ning tagastab need kaebajale. IV
  2. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (

§ 108lg 1).

Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende enda kanda (

§ 109lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.