Obsah (8)

§ 118§ 121§ 120§ 64§ 65§ 58§ 76§ 1191

1-16-1056 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-1056 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, li

§ 118

lg 1 p 1,

§ 121

lg 2 p 3 ja

§ 120

lg 1 ning Risto Järvlepa süüdistuses

§ 118

lg 1 p 1 ja

§ 121lg 2 p 3 järgi Harju Maakohtu 20.

juuni

1. a otsus, lühimenetluses Süüdistatav Reimo Tahula ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti; süüdistatav Risto Järvlepa kaitsja vandeadvokaadi abi Karine Nersesjan Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi Reimo Tahula kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti; Risto Järvlepa kaitsja vandeadvokaadi abi Karine Nersesjan Reimo Tahula (ik 39206200210) viibib Tallinna Vanglas; varem neljal korral kriminaalkorras karistatud; kuriteos kahtlustatavana kinni peetud 26.-
2. augustini 2015 Risto Järvlepp (ik 38812080232) viibib Tallinna Vanglas; varem neljal korral kriminaalkorras karistatud; kuriteos kahtlustatavana kinni peetud
3. augustil 2015; vahistatud alates
4. augustist 2015 RESOLUTSIOON
5. Jätta süüdistatava Reimo Tahula ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti ning süüdistatava Risto Järvlepa kaitsja vandeadvokaadi abi Karine Nersesjani apellatsioonid rahuldamata ja Harju Maakohtu
6. juuni
7. a otsus muutmata. 1
8. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe ja Partnerid seoses vandeadvokaadi abi Karine Nersesjani poolt Risto Järvlepale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 96 (üheksakümmend kuus) eurot (sh käibemaks).
9. Välja mõista Risto Järvlepalt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 96 (üheksakümmend kuus) eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Risto Järvlepale eraldi dokumendina. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
10. Reimo Tahulale esitati

§ 121lg 2 p 3 järgi süüdistus selles, et 8.

märtsil 2015 lõi ta ühise alkoholi tarvitamise käigus tühja klaaspudeliga tahtlikult kaks korda RP näo piirkonda ning lõi teda seejärel vähemalt viis korda rusikaga näo ja keha piirkonda. Süüdistatav lõpetas peksmise AK sekkumise tõttu. Peksmisega tekitas R. Tahula kannatanule turse ja verevalumid otsmiku ja alalõualuu piirkonnas ning marrastuse suu piirkonnas.

1. augustil 2015 peksis R. Tahula ühiselt ja kooskõlastatult koos Risto Järvlepaga SP. Esmalt lõi R. Järvlepp kannatanut rusikaga pähe ja seejärel lõi R. Tahula teda vähemalt kuuel korral kurikaga ning kannatanu kukkumise järel lõi teda veel vähemalt korra jalaga ja vähemalt kolmel korral kurikaga. Peksmisega põhjustasid R. Järvlepp ja R. Tahula kannatanule ülalõualuumurru, pea pindmised hulgivigastused, peapõrutuse ning hematoomid rindkerel roiete ja kõhu piirkonnas nii paremal kui ka vasakul kehapoolel. 1.
2. Veel esitati R. Tahulale süüdistus

§ 120

lg 1 järgi selles, et vahetult pärast RP peksmist XXX korteri elutoas läks ta kööki, kust võttis mõlemasse kätte noa ning läks tagasi elutuppa, kus vehkis RP ees nugadega, ähvardades selliselt teda tervisekahjustuse tekitamisega. RP-l oli alust karta oma elu ja tervise pärast, kuivõrd vahetult enne noaga vehkimist oli R. Tahula tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. 1.3. R. Tahulale esitati süüdistus ka

§ 118lg 1 p 1 järgi selles, et 10.

augustil 2015 ründas ta ühiselt ja kooskõlastatult koos R. Järvlepaga ON. Süüdistatavad lükkasid kannatanu pikali ja väänasid välja tema vasaku õlaliigese. Seejärel lõi R. Tahula maas lamavat ON vähemalt üks kord rusikaga näo piirkonda ja R. Järvlepp lõi kannatanut vähemalt üks kord kirvevarrega oimu piirkonda. Järgnevalt peksid süüdistatavad ON ühiselt ja samaaegselt käte 2 ja jalgadega valimatult pea ja keha piirkonda, lüües muu hulgas teda noaga kolm korda selja piirkonda, eesmärgiga tekitada ON-le võimalikult rasked tervisekahjustused. Peksmine lõpetati alles siis, kui juhuslikult möödasõitev takso korduvalt signaali andis. Noalöögid põhjustasid ON-le eluohtliku tervisekahjustuse. Rusika- ja jalalöögid pea piirkonda põhjustasid ON-le ka kehavigastusi. Samuti tuvastati ON-l vasaku õlaliigese valu ja deformatsioon, luksatsioon. 1.4. Risto Järvlepale esitati süüdistus

§ 121lg 2 p 3 järgi selles, et 8.

augustil 2015 peksis R. Järvlepp ühiselt ja kooskõlastatult koos R. Tahulaga SP. Esmalt lõi R. Järvlepp kannatanut rusikaga pähe ja seejärel lõi R. Tahula teda vähemalt kuuel korral kurikaga ning kannatanu kukkumise järel lõi teda veel vähemalt korra jalaga ja vähemalt kolmel korral kurikaga. Peksmisega põhjustasid R. Järvlepp ja R. Tahula kannatanule ülalõualuumurru, pea pindmised hulgivigastused, peapõrutuse ning hematoomid rindkerel roiete ja kõhu piirkonnas nii paremal kui ka vasakul kehapoolel. 10. augustil 2015 lõi ta kahel korral ON rusikaga näkku, põhjustades kannatanule valu ja tervisekahjustusena verejooksu. 1.5.

§ 118lg 1 p 1 järgi esitati R.

Järvlepale süüdistus selles, et ca tund aega pärast ON löömist

1. augustil 2015 ründas ta ON ühiselt ja kooskõlastatult koos R. Tahulaga. Süüdistatavad lükkasid kannatanu pikali ja väänasid välja tema vasaku õlaliigese. Seejärel lõi R. Tahula maas lamavat ON vähemalt üks kord rusikaga näo piirkonda ja R. Järvlepp lõi kannatanut vähemalt üks kord kirvevarrega oimu piirkonda. Järgnevalt peksid süüdistatavad ON ühiselt ja samaaegselt käte ja jalgadega valimatult pea ja keha piirkonda, lüües muu hulgas teda noaga kolm korda selja piirkonda, eesmärgiga tekitada ON-le võimalikult rasked tervisekahjustused. Peksmine lõpetati alles siis, kui juhuslikult möödasõitev takso korduvalt signaali andis. Noalöögid põhjustasid ON-le eluohtliku tervisekahjustuse. Rusika- ja jalalöögid pea piirkonda põhjustasid ON-le ka kehavigastusi. Samuti tuvastati ON-l vasaku õlaliigese valu ja deformatsioon, luksatsioon. 2.
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega tunnistati R. Tahula süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi ning teda karistati 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

Ta tunnistati süüdi ka

§ 120lg 1 järgi ning karistati 6 kuu vangistusega.

Samuti tunnistati R. Tahula süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja teda karistati 9 aasta pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti R. Tahulale liitkaristuseks 12 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra 8 aasta vangistuseni.

§ 65

lg 2 ja § 76 lg 8 alusel liideti mõistetud karistusele varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuud ja 15 päeva, mõistes liitkaristuseks 8 aastat 8 kuud ja 15 päeva vangistust. Karistusaja hulka loeti eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva. Maakohus mõistis R. Tahulalt menetluskuludena välja sundraha 1075 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasu summas 144 eurot, s.o. kokku 1219 eurot, mis kuulub tasumisele ositi 12 kuu jooksul 2.2. R. Järvlepp tunnistati süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi, karistades teda 1 aasta vangistusega.

Samuti tunnistati ta süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi, karistades teda 9aastase vangistusega.

§ 64lg 1 järgi mõisteti R. Järvlepale liitkaristuseks 9 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra 6 aasta vangistuseni.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust varasema karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuu ja 3 27 päeva võrra, mõistes R. Järvlepale lõplikuks karistuseks 6 aastat 10 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistuse kandmise algusajaks R. Järvlepa kinnipidamise aja, s.o

1. augusti
2. Maakohus mõistis R. Järvlepalt ositi 12 kuu jooksul menetluskuludena välja sundraha 1075 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasu summas 720 eurot, s.o. kokku 1795 eurot. 2.
3. R. Järvlepalt ja R. Tahulalt mõisteti menetluskuluna solidaarselt välja veel DNAekspertiisi (ekspertiisiakt nr 15E-GE1110) kulud summas 1938 eurot, mis kuulub tasumisele ositi 12 kuu jooksul Ülejäänud osas (1026 eurot) jäeti DNA-ekspertiisi kulud riigi kanda. 2.
4. Maakohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused ja tühistas R. Järvlepale kohaldatud tõkendi alates kohtuotsuse jõustumisest.
5. Maakohus märkis, et Reimo Tahula nimi kuritegude toimepanemise ajal oli Reimo Laas ning tema nime muutmise alus on abielu tõend YYY.
6. Maakohtu hinnangul on R. Tahula ja R. Järvlepa süü neile etteheidetud kuritegude toimepanemises täies ulatuses tõendamist leidnud. 4.
7. RP peksmise episoodis kinnitavad R. Tahula süüd tema enda kohtuistungil antud ütlused; kannatanu ja tunnistaja AK ütlused; äratundmiseks esitamise protokollid, milles RP ja AK osutavad RL-le kui teo toime pannud isikule; asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud häirekeskusesse tehtud kõnede salvestusi; isiku läbivaatuse protokoll (sh fotod); IdaTallinna Keskhaigla epikriis ja tunnistaja MR ütlused. Tunnistaja M-LT ütlusi, mille kohaselt nägi tunnistaja, et kannatanu peksis samuti sündmuskohal viibinud isikut hüüdnimega S, et tema läks vahele ja et nii S kui kannatanu olid vigastatud, ei pidanud maakohus usaldusväärseteks. 4.
8. RP ähvardamise episoodis luges maakohus R. Tahula süü tõendatuks tuginedes kannatanu ja tunnistaja AK ütlustele, samuti tuginedes tunnistaja MR ja M-LT ütlustele. 4.
9. SP peksmise episoodis luges maakohus R. Tahula ja R. Järvlepa süü tõendatuks tuginedes süüdistatavate kohtuistungil antud ütlustele; kannatanu ütlustele; SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatisele õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest; SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõttele haigusloost; isiku läbivaatuse protokollile; asitõendi vaatlusprotokollile, milles on vaadeldud häirekeskusesse tehtud kõnede salvestusi; tunnistajate IL, SV, KA ja TV ütlustele; ja asitõendi vaatlusprotokollile, milles on vaadeldud XXX asuva kortermaja turvakaamera videosalvestusi. 4.
10. R. Järvlepa süü ON kahel korral rusikaga löömises luges maakohus tõendatuks tuginedes R. Järvlepa maakohtu istungil tehtud avaldusele; kannatanu ON ütlustele; sündmuskoha vaatlusprotokollile; tunnistaja MV ütlustele; R. Järvlepa kodus toimetatud läbiotsimise protokollile; tunnistaja VO ütlustele ja äratundmiseks esitamise protokollile, milles VO tunneb ära R. Järvlepa. 4 4.5.
11. R. Järvlepa ja R. Tahula süü ON-le raske tervisekahjustuse tekitamises luges maakohus samuti tõendatuks, märkides, et vaidlus puudub kuriteosündmuse süüdistuses näidatud ajal ja kohas aset leidmises. Sündmust kinnitavad eeskätt objektiivsed tõendid, s.t. meditsiinidokumendid ja sündmuskoha vaatlusel kogutud andmed, millest nähtuvalt sai ON süüdistuses nimetatud ajal ja kohas hulgaliselt kehavigastusi. 4.5.
12. Puuduvad küll otsesed tõendid selle kohta, kes süüdistatavatest konkreetselt kannatanule eluohtlikud vigastused tekitas. R. Järvlepp ja R. Tahula on mõlemad andnud ütlusi, mille kohaselt nemad ei ole kannatanut noaga löönud, kuid maakohus pidas neid ütlusi ebausaldusväärseteks. Seda, et nii R. Järvlepp kui ka R. Tahula kannatanut peksid, kinnitavad kannatanu ja RO ütlused. Seda, et kannatanut peksid kolm isikut, kinnitavad ka tunnistajate A ja S ütlused. Maakohus leidis, et eeskätt kannatanu kirjeldus toimunust viitab sellele, et R. Järvlepp ja R. Tahula panid

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toime ühiselt ning kooskõlastatult kättemaksuks kannatanu poolt R. Tahula elukaaslasele varem öeldud kahemõttelise komplimendi eest. Kannatanut ühiselt pekstes valitsesid nii R. Tahula kui R. Järvlepp mõlemad tegu. R. Tahula ütlustest nähtuvalt oli R. Järvlepp teadlik noa olemasolust, kuid ei keelanud R. Tahulal kakluse ajaks nuga kätte võtta, ei käskinud seda ära panna või minema visata ega lahkunud sündmuskohalt viivitamatult nuga nähes. Seega oli maakohtu hinnangul R. Järvlepal isegi juhul, kui tema tõepoolest kannatanu kallal nuga ei kasutanud, vähemalt kaudne tahtlus noa kasutamisest tulenenud tagajärgede suhtes. Kumbki ei pidanud ka vajalikuks noahaavadega kannatanule abi kutsuda ega jäänud tema juurde, veendumaks, et kannatanu saab abi. Mõlemad põgenesid sündmuskohalt koos pärast seda, kui pealtnägija autost signaali laskis. Seejuures rõhutas maakohus, et vaatlemaks mitme isiku ühist tegutsemist kaastäideviimisena, ei ole vajalik, et igaüks neist täidaks omakäeliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Arutataval juhul tähendab see seda, et kui kaastäideviijad ei oleks kannatanut intensiivselt peksnud, siis ei oleks noaga löönud kaastäideviija saanud ka segamatult noaga lüüa, sest kannatanul olnuks võimalik eemalduda, vastupanu osutada vms. Kuna kannatanu ütlustega on tõendatud, et R. Järvlepp lõi teda kirvevarrega pähe, siis süvendas see maakohtu veendumust, et nii R. Tahulal, kelle käes oli kakluse ajal nuga, kui ka R. Järvlepal oli tahtlus tekitada kannatanule raskeid vigastusi. 4.5.

1. Maakohus leidis, et R. Tahula ja R. Järvlepp tekitasid ON-le raske tervisekahjustuse tahtlikult. Seejuures oli tahtlus nii tegu ühiselt toime panna kui ka kannatanule raskeid vigastusi tekitada. See nähtub juba välisest teopildist ja teo toimepanemise viisist, kuna kannatanut peksti intensiivselt käte, jalgade, kirvevarre ja noaga. Teojärgselt jäeti vigastatud kannatanu aga lebama ja abi talle ei kutsutud. 4.
2. Ühegi süüdistuses märgitud kuriteo puhul ei tuvastanud maakohus süüdistatavate käitumise õigusvastasust või nende süüd välistavate asjaolude esinemist. 4.7.
3. Süüdistatavatele karistust mõistes hindas maakohus esmalt episoodide kaupa süüdistatavate süü suurust, leides, et R. Tahula süü RP löömise episoodis on suur. Pudeliga näkku sedavõrd tugeva löögi sooritamine, et pudel puruneb, on ohtlik tegu. R. Tahula süüd RP 5 ähvardamisel pidas maakohus mõõdukaks. SP peksmise episoodis hindas aga R. Tahula süüd suureks, kuid R. Järvlepa süüd pidas pigem väikseks, sest tema tegu piirdus vaid ühe rusikahoobiga ning seejärel ta eemaldus. Ta on seda tegu tunnistanud ja kahetsenud. Maakohus hindas pigem väikseks ka R. Järvlepa süüd ON esimesel korral löömises, sest rünne piirdus kahe löögiga, mis ei põhjustanud kuigi rasket tagajärge. Süüdistatav on seda tegu tunnistanud ja kahetsenud. R. Järvlepa ja R. Tahula süüd ON teisel korral peksmises hindas maakohus suureks, sest rünne oli intensiivne ning lõppes alles kolmanda isiku sekkumisel. Peksmise tagajärjel toimetati kannatanu väga raskes seisundis haiglasse. 4.7.
4. Maakohus märkis, et R. Tahula süü suurust iseloomustab tervikuna kuritegude rohkus, äärmine jõhkrus, tagajärgede raskust suurendavate esemete (pudel, kurikas, nuga) kasutamine ja ka teatav ettekavatsetus, mis antud kriminaalasja kontekstis suurendas tegude ohtlikkust. Samuti iseloomustab süü suurust asjaolu, et kõik kõne all olnud teod on toime pandud küllaltki lühikese perioodi jooksul. On ilmselge, et toores ja pidurdamatu vägivald (kõigi kolme füüsilise, elutähtsatesse piirkondadesse sihitud rünnakute puhul pidid sekkuma kõrvalised isikud) on R. Tahula jaoks esimene valik mistahes arusaamatuste lahendamiseks ja see tähendab, et vabaduses on teistele tema lähedusse sattuvatele ühiskonnaliikmetele ohtlik. Seda kinnitavad nii arutatava kriminaalasja esemeks olevavad teod kui ka R. Tahula varasematest süüdimõistmistest nähtuv. Varasemad karistused ei ole R. Tahulat mõjutanud, tema vägivaldsust raamidesse surunud, ainus riigipoolse sekkumise efekt tema käitumisele näib olevat (kohtu hinnangul – ebasiira) kahetsuse väljendamine nende episoodide puhul, kus talle on selge, et süüd pole mõtet eitada. R. Tahula käitumismustrist nähtub, et tegude tagajärjed muutusid kannatanutele iga korraga raskemaks. Siiski arvestab kohus, et ON peksmise kohta on R. Tahula andnud võrdlemisi detailseid ütlusi ja aidanud seega tõe tuvastamisele vähemalt mingil määral kaasa. 4.7.
5. Maakohus selgitas, et arvestab R. Tahula süü suuruse hindamisel ka kannatanute käitumist ning võimalikku kannatanupoolset provokatsiooni. Mitte üheski episoodis ei ole kannatanud ise tüli alustanud. Nad ei ole provotseerinud füüsilist konflikti. SP tõukles küll eelnevalt SV ja KA-ga, kuid see rünne ei olnud suunatud R. Tahula vastu ning oli lõppenud juba ammu enne, kui R. Tahula saabus. Samuti polnud ON ja R. Tahula vahel mingit otsest kannatanu algatatud provokatiivset tüli, mille vastu oleks R. Tahulal olnud õigus ennast või kedagi teist kaitsta. Tõendid ei viita mingilgi viisil asjaolule, nagu oleks kannatanud ise R. Tahula vastu suunatud rünnetes mingit rolli etendanud. Seega ei ole kannatanud ise kuidagi nende vastu suunatud rünnet provotseerinud. Mõistagi ei käitunud ON kuigivõrd säästlikult, kui läks öisel ajal, kaasas kirvevars, midagi klaarima inimesega, kes oli teda paar tundi varem löönud, kuid õigusrikkumise toimepanija käest selgituse küsimist ei saa pidada provotseerimiseks, vaid vastupidi – tegemist on igati lubatava käitumisega. Karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud maakohus R. Tahula puhul üheski episoodis, sh ei pidanud kohus siiraks tema väljendatud kahetsust, leides, et R. Tahula on ütlusi andes püüdnud enda tegusid igati pehmendada ja oma panust vähendada. Karistust raskendava asjaoluna

§ 58p 10 mõttes arvestas raske tervisekahjustuse tekitamist isikute grupis.

6 4.7.4. R. Järvlepa süü suuruse hindamisel on tähtis tähtsust, et tema tegusid iseloomustab pigem teatav spontaansus. Võimalik, et ta on osa kuritegusid pannud toime soovist R. Tahula silmis poolehoidu võita. Siiski on ka tema puhul alust asuda seisukohale, et vägivald on tema esimene valik probleemide lahendamisel. R. Järvleppa on ka varasemalt isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest karistatud, mis otseselt viitab tema ohtlikkusele ja retsidiivsele käitumismallile. Kannatanu ON kehalise väärkohtlemise episoodis lõi R. Järvlepp ilma sõnagi lausumata kannatanut kahel korral rusikaga näkku. SP puhul piirdus ta ühe löögiga. Kuna ta ei ole neid tegusid eitanud, võib

§ 121puhul jääda R.

Järvlepa karistus alla sanktsiooni keskmise. Kõige intensiivsema teo, ON-le raske tervisekahjustuse tekitamisega päädinud peksmise puhul väänas R. Järvlepp kannatanul kirvevarre käest ära ning kohe lõi sellega kannatanut. Seejärel osales ta koos teiste süüdistatavatega kannatanu rusikate, jalgade, kirvevarre ja noaga intensiivses peksmises. Peksmise järgselt ei tundnud R. Järvlepp kannatanu seisundi vastu mingit huvi, vaid lahkus sündmuskohalt. Üheski episoodis ei ole kannatanu R. Järvleppa kuidagi provotseerinud. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus R. Järvlepa puhul kahetsust

§ 121järgi kvalifitseeritud episoodide puhul.

Karistust raskendavaks asjaoluks luges kohus raske tervisekahjustuse tekitamisel aga

§ 58p 10 mõttes teo grupiviisilist toimepanemist.

4.7.

1. Kohus märkis veel, et mõistetavad karistused peavad olema üldpreventiivselt õiglase karistusena vastuvõetavad. R. Tahulat ja R. Järvleppa on vaatamata nende suhtelisele noorusele varem vägivallategude eest kriminaalkorras karistatud. Nende näol on tegemist ohtlike isikutega, kes vabaduses viibides äärmiselt suure tõenäosusega jätkaks vägivallategude toimepanemist ja seda vaatamata senistele riigipoolsetele mõjutustele. 4.7.
2. Eeltoodud kaalutlustel karistas maakohus R. Tahulat

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo eest vangistusega 9 aastaks, § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest vangistusega 6 kuuks ning § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Liitkaristuseks mõistis maakohus üksikkaristustest raskeimat suurendades 12 aastat vangistust. Kohus pidas vajalikuks kohaldada nimelt üksikkaristustest raskeima suurendamist, mitte lugeda kergemaid karistusi raskeimaga kaetuks, kuivõrd pidas vajalikuks, et R. Tahula tajuks karistuses riigipoolset sanktsiooni igas tema kuriteos sisaldunud ebaõiguse kohta. Lühimenetluse sätete alusel vähendati mõistetud liitkaristust ühe kolmandiku võrra 8 aasta vangistuseni. 4.7.7. Kuna kõik R. Tahula kuriteod on toime pandud katseajal, siis moodustas maakohus talle

§ 76

lg 8 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse, suurendades uute kuritegude eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu ja 15 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks 8 aastat 8 kuud ja 15 päeva vangistust. 4.7.8. R. Järvleppa karistas maakohus

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 9 aasta pikkuse vangistusega ja § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 1 aasta pikkuse vangistusega. Lugedes

§ 64

lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga mõistis maakohus talle liitkaristuseks 9 aastat vangistust, mida vähendati lühimenetluse sätete alusel ühe kolmandiku võrra 6 aasta pikkuse vangistuseni. 7 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav R. Tahula ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti ning süüdistatava R. Järvlepa kaitsja vandeadvokaadi abi Karine Nersesjan. 5.
2. R. Tahula taotleb apellatsioonis talle mõistetud karistuse vähendamist ning liitkaristuse puhul kergemate karistuse raskeimaga kaetuks lugemist. Tema hinnangul on mõistetud karistus põhjendamatult range ning rajaneb pigem kohtu arvamusel. Süüdistatava arvates on maakohtu otsuses ON ründamise motiiv märgitud valesti ning see on asjasse puutumatu. Lisaks märgib süüdistatav, et pole tõendatud, kes, kui palju ja millega kannatanut lõi. Arvesse ei ole võetud sedagi, et just kannatanu ise ründas kirvetaolise esemega R. Järvleppa. Kuna väljas oli pime, siis olnud süüdistataval võimalik ka täpselt aru saada, mis esemega ON R. Järvleppa ründas. R. Tahula sekkus oma sõbra elu kaitseks. Neil asjaoludel palub süüdistatav endale

§ 118järgi minimaalse karistuse mõistmist.

Süüdistatav vaidlustab ka enda süüdi tunnistamist

§ 120lg 1 järgi, leides, et see kuritegu ei ole tõendatud.

5.2. R. Tahula kaitsja taotleb oma kaitsealuse õigeks mõistmist

§ 120lg 1 järgi ja talle mõistetud karistuse kergendamist.

Ühtlasi toetab ta enda kaitsealuse apellatsioonis karistuse mõistmise kohta väljendatut. Kaitsja hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks ONle raske tervisekahjustuse tekitamisega päädinud konflikti algatanud R. Tahula, kellele ei meeldinud ON väljendused tema elukaaslase kohta. Tegelikult oli kohtumise initsiaator just kannatanu, kes saabus sinna kirvevarrega relvastatult, et klaarida konflikti R. Järvlepaga. Maakohtu otsuses märgitud versioon, nagu soovinuks ON läbi rääkida selle üle, et ta ei esitaks politseile avaldust, väljub süüdistuse piiridest. Kaitsja juhib tähelepanu sellelegi, et kannatanu on konfliktne isik, mistõttu oli R. Järvlepal ja R. Tahulal põhjust arvata, et kui ON kirvevarre kätte võttis, siis on tegemist rünnakuga. Seetõttu on R. Tahula süü ON peksmise episoodis väike, sest ta tõrjus kannatanu algatatud rünnet. SP peksmise puhul tuleb samuti R. Tahula süüd hinnata väikseks, sest see tegu oli ajendatud kannatanu järjepidevast õigusvastasest käitumisest tema invaliidist isa suhtes. Kaitsja hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oleks RP noaga ähvardanud. Selle kohta on ütlusi andnud üksnes kannatanu, kes oli aga sellisel määral purjus, et ei suutnud isegi sündmuse toimumisaega määratleda. Tunnistaja K noaga ähvardamist ei näinud ja hirmu ei tundnud. Pole eluliselt usutav, et inimene, kes tunneb hirmu oma elu pärast, naaseb suhteliselt koheselt väidetava ründaja juurde. Jõudude vahekord oli ilmselt R. Tahula kahjuks ja seetõttu ei saanud ta endast mingit reaalset ohtu kujutada. RP löömises on R. Tahula end süüdi tunnistanud, kuid kaitsja arvates nähtub kannatanu ütlustest, et konfliktile eelnes temapoolne norimine ja R. Tahula naeruvääristamine. Kohus on otsuses kirjeldanud, mis kõik oleks võinud juhtuda klaasikildudest, kuid sellist kirjeldust süüdistusest ega teistest tõenditest ei leia. Kaitsja märgib, et ühegi süüdistuses märgitud kuriteo puhul ei ole R. Tahula olnud initsiaator, mistõttu on tema süü pigem väike. Kohus on küll märkinud, et R. Tahula on andnud eeluurimisel ütlusi andnud ja tõe tuvastamisele kaasa aidanud, kuid ei ole siiski põhjendamatult seda süüd kergendava asjaoluna arvestanud, jättes põhjendamatult 8 arvestamata ka tema kahetsusega. Kaitsja arvates puudub alus karistada R. Tahulat maksimaalse võimaliku karistusega. R. Järvlepa puhul on maakohus pidanud võimalikuks mõista liitkaristuse absorptsioonipõhimõttele tuginevalt, kuid R. Tahula puhul mitte. Kaitsja hinnangul on seegi põhjendamatu. 5.3. R. Järvlepa kaitsja taotleb R. Järvlepa õigeks mõistmist

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Kaitsja arvates kohaldas maakohus ses episoodis materiaalõigust ebaõigesti. Puuduvad tõendid selle kohta, et R. Järvlepp oleks ON kirvevarre või noaga löönud. Hoopis kannatanu ise ründas teda ja lõi R. Järvleppa kirvevarrega vastu õlga. Kaitsja arvates on põhjendamatu ka maakohtu hinnang, nagu oleks R. Tahula ja R. Järvlepp tegutsenud ON pekstest ühiselt ja kooskõlastatult. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu käitunuks ON igati lubatavalt, minnes öösel, kaasas kirvevars, midagi klaarima võõraste inimestega, aimates, mis sellest „klaarimisest“ võib välja tulla. Tegemist oli kannatanu poolt provotseeritud käitumisega ning karistuse määramisel pidanuks kohus ka sellega arvestama.

1. Prokurör esitas apellatsioonidele vastuse, milles taotles apellatsioonide rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. 6.
2. Prokuröri hinnangul on maakohus jõudnud põhjendatud järeldusele, et R. Tahula ja R. Järvlepp tegutsesid ON-le raskeid tervisekahjustusi põhjustades ühiselt ja kooskõlastatult. Samuti on põhjendatud maakohtu hinnang, et pole oluline, kes kannatanu peksmise käigus konkreetselt teda noaga lõi, sest noa kasutamine oli hõlmatud mõlema süüdistatava tahtlusest. Mõlema süüdistatava teopanus – kannatanu peksmine käte ja jalgadega, kirvevarre ja lõpuks noaga – on selline, mis ei jäta kahtlust kuriteokoosseisu täitmise osas, kuivõrd kannatanut samaaegselt, samasuguse intensiivsuse ja vahenditega pekstes möönsid mõlemad kaastäideviijad, et nende tegu võib kannatanule põhjustada mistahes raskusega tagajärjed. Ei ole oluline, kumb lõi noaga, nende mõlema teopanus on piisavalt suur ning mõlema tegevus kokkupanduna tõi kaasa just sellise tagajärje nagu ON-le tekitati. Samuti on Harju Maakohtu otsuses õigesti välja toodud, et nii R. Tahulal kui ka R. Järvlepal oli olemas motiiv kannatanut rünnata. Motiivi sisu või tugevus ei ole oluline, kuid see näitab, et nad mõlemad olid huvitatud kannatanule vigastuste tekitamisest ning koos oli see lihtsam. Prokurör leiab, et maakohus on ka ON peksmise motiivi olemasolu tuvastanud tõenditele tuginedes ja põhjendatult. Samas osutab ta, et

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritav raske tervisekahjustuse tekitamine ei eelda motiivi tuvastamist. Motiiv annab kõnealusel juhul lisakriteeriumi süü suuruse hindamiseks ja sellest tulenevalt karistuse määra valimiseks, kuid ei oma tähtsust kvalifikatsiooni osas. 6.

1. Prokurör ei nõustu R. Tahula kaitsja seisukohaga, nagu oleks SP peksmise ajendiks olnud süüdistatava R. Tahula isa eelnev õigusvastane kohtlemine kannatanu poolt. Kannatanu ja süüdistatava isa vaheline konflikt toimus peksmisele eelnenud päeval ja oli kuriteo toimepanemise ajaks lõppenud. Ka pole põhjust käsitleda süüdistatava isa väeti ohvrina, sest kuriteo sündmusest tehtud turvakaamera salvestuselt nähtub tema bravuurikas käitumine (vehib karguga). Ei saa ka nõustuda kaitsja seisukohaga, nagu oleks R. Tahula süü selles episoodis väike. Turvakaamera salvestusest nähtuvalt peksab R. Tahula kaitsetus seisukorras SP intensiivselt ja jõhkralt, kasutades selleks kurikat. 9 6.
2. Samuti ei nõustu prokurör R. Tahula kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks tõendatud, et R. Tahula ähvardas RP. Seda kuritegu tõendavad kannatanu ütlused, mida kinnitavad ka muud tõendid. Maakohus on neid tõendeid asjakohaselt hinnanud ja omavahel kõrvutanud. 6.
3. Kaitsja väited R. Tahulale mõistetud karistuse põhjendamatuse kohta on ebaõiged. Maakohus on karistuse mõistnud põhjendatult ja asjakohaselt käsitlenud ka süüd raskendavaid ning kergendavaid asjaolusid. Eelkõige eripreventsiooni silmas pidades ei ole võimalik R. Tahula puhul karistusi kaetuks lugeda, vaid tuleb suurendada. R. Tahula on korduvalt varasemalt kriminaalkorras karistatud isikuks, s.h on teda karistatud isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Kohtus uuritud vägivallakuritegude episoodid on toime pandud lühikese ajavahemiku jooksul, need on ajas intensiivistunud, sagenenud ning muutunud jõhkramaks. Teod on toime pandud katseajal. R. Tahula käitumine, selle jõulisemaks muutumine ja jõhkrus annavad aluse arvata, et ta ei saa aru oma tegevuse tagajärgedest, pidades teiste inimeste vigastamist loomulikuks ja tavapäraseks n.ö suhtlemisstiiliks. Eelnevad karistused ei ole teda mõjutanud, ta ei mõista karistuse eesmärke. Seda kõike on maakohus põhjendatult karistuse mõistmisel arvestanud ning selle tulemusel mõistnud R. Tahulale tema süü suurusele vastava karistuse. Samuti on kohus otsuses põhistanud, miks kohus ei pea võimalikuks karistuse kaetuks lugemist, vaid raskeima karistuse suurendamist. 6.
4. R. Tahula apellatsioonist nähtub prokuröri hinnangul, et tema ütlused on ebausaldusväärsed. Nimelt on ta eitanud, et tal oleks olnud autos kurikas, kuid SP peksmise episoodi juures on turvakaamera salvestuselt näha, kuidas ta enda autost kurika välja võtab. 6.
5. R. Järvlepa kaitsja ei nõustu süüdistatavale mõistetud karistusega, kuid prokuröri arvates puudub alus karistust kergendada. Maakohus on mõistnud süüle vastava karistuse ja on seda ka asjakohaselt põhjendanud. 7.
6. R. Tahula esitas
7. augustil 2016 ringkonnakohtule enda täiendavad selgitused, milles palub arvesse võtta, et just ON ise ründas R. Järvleppa. R. Tahula hoopis püüdis kaklust ära hoida ning lõi kannatanut alles siis, kui see oli R. Järvleppa kirvetaolise esemega löönud. Seega ta üksnes kaitses oma sõpra, tegutsedes šokiseisundis. Ei ole tõendatud, et R. Tahula oleks kannatanut noaga löönud. MA ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on narkomaan, kes ütleb mida iganes, et politseist pääseda. Ka ON on kriminaalse taustaga isik ja narkomaan. Maakohtu hinnang toimunule põhineb süüdistatava arvates fantaasial. RP osas märgib süüdistatav, et ta ei ole seda kannatanut noaga ähvardanud. Ka ei löönud ta RP ilma põhjuseta, vaid seepärast, et kannatanu provotseeris tüli, millele järgnes kaklus tema, AK ja RP vahel. Kuna AK ja RP jõud ei käinud temast üle, siis otsustasid nad talle politsei vahendusel koha kätte näidata. Süüdistatav märgib, et on RP ees vabandanud ja talle kahetsuse märgiks raha üle kandnud. SP peksmises tunnistab R. Tahula end süüdi, kuid märgib, et see tegu oli ajendatud kannatanu pidevast terrorist süüdistatava invaliidist isa suhtes. Ta kahetseb seda süütegu. Süüdistatav palub

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo ümber kvalifitseerida kakluses osalemiseks

§ 1191tähenduses.

Kui aga seda tegu ümber ei kvalifitseerita, siis palub ta eeltoodud asjaolusid arvesse võtta talle karistuse mõistmisel. Ta palub sel juhul vähendada talle mõistetud 10 karistuse miinimumini ja lugeda kergemad karistused selle kuriteo eest mõistetava karistusega kaetuks. Ähvardamises palub süüdistatav end õigeks mõista. 7.

1. R. Järvlepp esitas
2. augustil 2016 ringkonnakohtule oma täiendava seisukoha, milles väljendas kahetsust selle kohta, et osales kakluses, mille käigus sai inimene raskelt vigastada. Samas juhib ta tähelepanu, et ei kasutanud kannatanu löömiseks kirvevart ega nuga, vaid lõi teda üksnes paaril korral rusikaga. Samuti ei näinud ta kellegi käes nuga, vaid hoopis lahkus sündmuskohalt ja läks autosse. Süüdistatav märgib, et ta on invaliid ja et tal on kaks last. Ta sattus probleemidesse alkoholi tõttu ning kavatseb seetõttu edaspidi alkoholist hoiduda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsioonidega ja süüdistatavate täiendavate seisukohtadega, samuti prokuröri vastuväidetega, ning vaadanud läbi kriminaalasja materjalid, leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks.
4. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on tõendeid hinnanud põhjalikult ja igakülgselt ning jõudnud põhjendatud järeldustele süüteokoosseisude realiseerimise osas süüdistatavate poolt. Samuti on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud süüdistatavatele mõistetud üksikkaristusi ja liitkaristusi. Kolleegium nõustub eeltoodud põhjendustega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p-le 1 tuginedes vajalikuks neid apellatsioonides toodud argumentidele vastates allpool korrata. Ühtlasi märgib kolleegium, et maakohtu põhjendatud järelduste kummutamiseks ei piisa üksnes apellatsioonides enda mittenõustumise väljendamisest, vaid selleks, et ringkonnakohus võiks mingitest tõendamiseseme asjaoludest teha maakohtust erinevaid järeldusi, peaks olema apellatsioonides ära näidatud, milliseid vigu on maakohus tõendeid hinnates teinud. Selliseid vigu ei ole üheski apellatsioonis välja toodud ning peamiselt väljendatakse apellatsioonides just pelgalt apellantide paljasõnalist eriarvamust võrreldes maakohtuga.
5. R. Tahula ja tema kaitsja apellatsioonides märgitu, nagu oleks R. Tahula ON peksmise episoodis tegutsenud üksnes oma sõbra R. Järvlepa kaitseks, tõrjudes ON rünnet, on vastuolus asjas uuritud tõenditega (kannatanu ütlused, VO ütlused, MA ütlused). Kaudselt nähtub isegi apellatsioonidest , et versiooni ON löömisest üksnes R. Järvlepa kaitseks ei võta tõsiselt ka apellandid ise. Nimelt taotletakse pelgalt R. Tahula süü hindamist ses episoodis väiksena, kuid ei kaitsja ega süüdistatav söanda rääkida sellest, nagu võinuks R. Tahula tegutseda hädakaitses. Hoolimata asjaolust, et ON tuli sündmuskohale kirvevarrega varustatult, ei saa mingil viisil õigustatuks pidada tema grupiviisilist jõhkrat ja intensiivset peksmist ning selga pussitamist. Seega on kolleegiumi hinnangul kohatud nii R. Tahula ja tema kaitsja püüdlused pisendada toimepandut ja näidata seda ON poolse provokatsioonina kui ka argumentatsioon, nagu oleks süüdistatavate süü selles episoodis väike. 11
6. Apellantide väited, nagu oleks maakohus tuvastanu ebaõigesti ON peksmise motiivi, on asjakohatud. Esmalt tuleb ses osas märkida, et motiiv ei kuulu

§ 118

lg 1 p 1 teo koosseisutunnuste hulka ega oma teo kvalifitseerimise seisukohast tähtsust. Maakohus on teo motiivi arvestanud aga R. Tahula ja R. järvlepa süü suuruse hindamisel neile karistust mõistes. Seejuures on maakohus hinnanud toimunu kohta kogutud tõendeid ja jõudnud põhjendatud järeldusele, et ON peksmise ajendiks oli tema ebaõnnestunud kompliment R. Tahula elukaaslasele. Apellatsioonides küll vaidlustatakse seda hinnangut, kuid ei selgitata, miks maakohtu nimetatud järeldus ebaõige on, jäädes seega paljasõnaliseks.

1. Puutuvalt R. Järvlepa kaitsja ja R. Tahula apellatsioonides toodud väidetesse selle kohta, nagu ei oleks tõendeid selle kohta, kes, kui palju ja millega ON lõid, märgib kolleegium, et tõepoolest ei ole tõendeid selle kohta, kes konkreetselt mingi löögi kannatanu suunas sooritas, sh kes lõi teda noaga. Küll on aga selge, et kõik vigastused, sh noahaavad sai ON just süüdistatavate käe läbi. Maakohus on uuritud tõenditele tuginedes asjakohaselt selgitanud, et R. Tahula ja R. Järvlepp peksid ON ühiselt ning kooskõlastatult. Nad mõlemad olid teadlikud sellest, et R. Tahulal on kaasas nuga ja et nuga oli peksmise ajal R. Tahulal käes. Peksmise intensiivsus ja löökide sihitus annavad tunnistust sellest, et süüdistatavad tegutsesid isegi ilma noahaavade tekitamiseta tahtlusega põhjustada kannatanule ükskõik millise raskusastmega vigastusi.
2. R. Tahula kaitsja arvates on maakohus väljunud süüdistuse piiridest, märkides RP pudeliga löömise puhul klaasikildude ohtlikkust ja püstitades versiooni, nagu soovinuks ON süüdistatavatega läbi rääkida politseile avalduse esitamise osas. Kolleegium ei nõustu kummagi väitega. Esiteks tuleb märkida, et mõlemat kritiseeritud seisukohta on maakohus käsitlenud üksnes R. Tahula süü suuruse hindamisel talle karistust mõistes. Teiseks, asjas uuritud tõenditest ilmneb üheselt, et ON-l oli süüdistatavatega kohtuma minnes soov saada selgust, miks teda löödi. Maakohus ei ole kategooriliselt väitnud, nagu olnuks tema soov arutleda võimaliku politseisse pöördumise üle, vaid kohus ei olegi võtnud selget seisukohta, mis täpselt oli ON soov süüdistatavatega kohtumisel (õigusrikkumise toimepanija käest selgituse küsimine, vabanduse nõudmine, läbirääkimised valuraha või kuriteoteate esitamise/esitamisest loobumise teemal vms). Kolmandaks, RP pudeliga löömise puhul on tõendatud, et löögist pudel purunes. Seega on igati asjakohased ka maakohtu seisukohad selle kohta, millist ohtu niisugune löök endas kätkes ja sellest tulenev hinnang R. Tahula süü suurusele.
3. RP peksmise osas on R. Tahula kaitsja avaldanud seisukohta, et peksmise ajendiks oli kannatanu käitumine – temapoolne R. Tahula naeruvääristamine ja norimine. Selliseks järelduseks on kolleegiumi hinnangul vaja rohket fantaasiat. Nimelt nähtub RP ütlustest üksnes see, et RP küsis R. Tahulalt täpsustavaid küsimusi Hispaania kohta, kuid selle vastustest ilmnes, et ta ei tea Hispaania kohta ning valetab. RP ütlustest ei nähtu mingit arusaadavat põhjust, miks pidanuks R. Tahula tema peale solvuma, saati teda jõhkralt ründama.
4. Erinevalt R. Tahulast ja tema kaitsjast on kolleegiumi hinnangul maakohus jõudnud põhjendatud järeldusele sellest, et R. Tahula ähvardas RP pärast peksmist nugadega. Selle kohta on lisaks kannatanule ütlusi andnud ka tunnistaja AK. Kannatanu ja tunnistaja ütlused on 12 olulises osas kokkulangevad ning puudub igasugune alus neis kahelda. Kaudselt kinnitab ähvardust ja selle tõsiselt võetavust ka asjaolu, et hoolimata varakevadisest ajast lahkusid kannatanu ja tunnistaja AK sündmuskohalt ilma üleriiete ja jalanõudeta ning neile hiljem järgi minnes nägid nad R. Tahula käes taas nuga.
5. Samuti ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, nagu õigustanuks SP peksmist tema eelnev õigusvastane käitumine R. Tahula isa suhtes. Maakohus on selle kohta asjakohaselt selgitanud, et isegi kui mingi õigusvastane käitumine oli varem aset leidnud, siis SP peksmise ajal mingit rünnet ei eksisteerinud. Samuti ei ole väidetava SP kiusu ohver, R. Tahula isa KA pelgalt abitu invaliid, vaid nagu maakohus asjakohaselt viitab, siis jätkus temas nii kuraasi kui jõudu enda eest ise seista. Küüniline on kaitsja arusaam, nagu võinuks R. Tahula ka juhul, kui ta sai teada enda isa õigusvastaselt kohtlemisest, kavandada grupiviisilise karistusaktsiooni, mille ühene ja ainus eesmärk oli SP-le kehavigastusi põhjustada. Seega tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et SP peksmises on R. Tahula süü suur.
6. R. Tahula kaitsja väide, justkui ei oleks R. Tahula olnud ühegi talle süüks arvatud kuriteo puhul selle initsiaator ja seetõttu on tema süü väike, on ebaõige. Maakohus on tuvastanud, et just R. Tahula on iga talle süüks arvatud kuriteo puhul olnud vägivalla otsene käivitaja ning ta on seda teinud iga kord ilma igasuguse mõistliku põhjuseta. Kasutatud vägivald on iga kord olnud väga intensiivne ja teoviis jõhker. Seetõttu nõustub kolleegium täielikult maakohtu järeldusega R. Tahula süü suuruse kohta.
7. R. Tahulale mõistetud üksikkaristused ja mõistetud liitkaristus on seaduslikud ja need vastavad tema süüle. Maakohus on karistuste mõistmist nõuetekohaselt põhjendanud ja asjakohaselt selgitanud, miks tuleb konkreetsetes episoodides pidada R. Tahula süüd suuremaks või väiksemaks. R. Tahula pani süüdistuse kohaselt toime neli erinevat kuritegu, mis kuuluvad kvalifitseerimisele kolme kuriteokoosseisu järgi. Neist kuritegudes kergeima – ähvardamise puhul, on kohus hinnanud süüdistatava süüd pigem mõõdukaks ja sellest tulenevalt karistanud teda ka sanktsiooni keskmisse määra jääva karistusega. Seejuures on maakohus ka põhjendanud, miks tuleb R. Tahulat karistada just vangistusega, mitte aga kergemaliigilise karistusega.

§ 121lg 2 p 3 järgi karistati R.

Tahulat kahe kuriteo eest, mis mõlemad olid olemuselt jõhkrad, intensiivsed ja kätkesid endas potentsiaalselt suurt ohtu kannatanu tervisele. Seetõttu on maakohus asjakohaselt hinnanud tema süüd suureks ja mõistnud ka karistuse asjakohaselt üle sanktsiooni keskmise määra. Ka

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavas teos on maakohus arusaadavalt ning nõustumisväärselt põhjendanud seda, miks tuleb R. Tahula süüd selles kuriteos pidada suureks. Seetõttu on ka selle kuriteo puhul olnud põhjendanut karistuse mõistmine üle sanktsiooni keskmise määra.

1. Mis puutub R. Tahulale liitkaristuse mõistmisse, siis on toimepandud tegude ajalist tihedust, R. Tahula isikut ja tegude kasvavat jõhkrust ning raskusastet arvestades igati asjakohane see, et liitkaristus on mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mitte aga kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemise teel. See, et nõnda on jõutud ka võimaliku sanktsiooni maksimaalse määrani, ei väljenda mitte maakohtu liigset karmust, vaid annab üksnes tunnistust sellest, et R. Tahula kriminaalne käitumine on olnud kahetsusväärselt 13 sagedane ja raske, mistõttu kogunes liitkaristuse osisteks mitu suurt üksikkaristust. Asjaolu, et R. Järvlepa puhul pidas maakohus võimalikuks liitkaristus moodustamisel raskeima karistusega kergemad kaetuks lugeda, ei tähenda, et sama pidanuks kohus tegema ka R. Tahula puhul. Nagu prokuratuuri vastuses õigustatult märgitakse, on karistus individuaalne ja väljendab kohtu hinnangut just konkreetse isiku suhtes. R. Tahula kriminaalne käitumine on arutatavas asjas olnud R. Järvlepast tunduvalt intensiivsem, mistõttu ei saagi neid isikuid samaväärselt kohelda.
2. Ebaõige on R. Tahula kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata R. Tahula süüd kergendava asjaoluna tema kaasabiga tõe väljaselgitamisse ja tema kahetsusega. Mingist siirast kahetsusest ei ole R. Tahula puhul võimalik rääkida ka ringkonnakohtu hinnangul. Isegi R. Tahula apellatsioonist ja tema esitatud täiendavatest seisukohtadest nähtub üksnes tema püüd enda jahmatavalt jõhkrat käitumist õigustada ja leida süüd hoopis peksmise ohvrite käitumises. Seetõttu võib igati nõustuda maakohtu hinnanguga, et R. Tahula on kahetsust väljendanud üksnes formaalselt, sooviga kergendada enda tegudele järgnevaid õiguslikke järelmeid. Maakohus on R. Tahula puhul tõesti möönnud, et ta on vähemalt mingil määral aidanud ON peksmise episoodis tõe tuvastamisele kaasa. Kolleegium leiab, et seda asjaolu ei ole siiski alust käsitada süüd kergendavana. Seda põhjusel, et R. Tahula panus tõe tuvastamisse on tõesti hinnatav, vaid „mingil määral kaasaaitamisena“. Süüdistatav on püüdnud siiski enda rolli pisendada, hämanud noaga löömise osas. Mitte iga asja kohta antud tõepärane ütlus või muu kaasabi ei ole sellise kvaliteediga, et see peaks automaatselt kaasa tooma karistuse kergendamise, vaid kaasabi peab olema selline, et see tõepoolest aitaks märkimisväärselt kaasa tõe väljaselgitamisele. Midagi niisugust ei ole aga ON puhul tuvastatud. Seega puudub kokkuvõttes igasugune alus R. Tahulale mõistetud üksikkaristuste või liitkaristuse kergendamiseks.
3. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsioonid rahuldamata ja Harju Maakohtu
4. juuni
5. a otsuse muutmata.
6. R. Järvlepa kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 96 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud kaks pooltundi maakohtu otsusega tutvumiseks ja kaks pooltundi apellatsiooni koostamiseks. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava R. Järvlepa enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 14